2-16-15390/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse teatavaks tegemise aeg

27. september 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-15390

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu 250 000 euro ja viivise nõudes, XX

hagi HH vastu tahteavalduse andmise kohustamiseks

ning alternatiivselt YY vastu solidaarselt 500 000 euro

ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. veebruari 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

YY nõude osas 307 435,58 eurot

HH nõude osas 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad Eerik Entsik ja Liisi Kents

Kostja I NN (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II HH (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas

Asja läbivaatamine

6. september 2019. a, kohtuistung

Istungil osalenud isikud

Hageja XX, lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik

Entsik

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28. veebruari 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (7)

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 12. oktoobril 2016 Harju Maakohtule hagi YY (kostja I, tütar) vastu

250 000 euro ja viivise nõudes. 29. märtsil 2017 esitas hageja taotluse HH (kostja II, ema)

kostjana menetlusse kaasamiseks ja esitas kostja II vastu tahteavalduse andmise kohustamise

nõude. 20. detsembril 2018 esitas hageja alternatiivse nõude kostja I vastu 500 000 euro

väljamõistmiseks solidaarselt hageja ja kostja II kasuks.

Hagiavalduse kohaselt kuulus hageja ja kostja II ühisvarasse kinnisasi Tallinnas XXX

(kinnisasi). Nad kinkisid kinnisasja 16. veebruaril 2009 kostjale I, kes on nende tütar.

Kinkelepingus lepiti kokku, et hageja saab kasutada kinnisasjal asuvat elamut kuni elu lõpuni

ning kinnisasjale seatakse hageja kasuks isiklik tasuta kasutusõigus. Kinnisasi koormati

tähtajatu isikliku kasutusõigusega elamule hageja ja kostja II kasuks.

Hageja elas elamus kuni 2013. a. Seejärel elas ja töötas hageja Ukrainas. 2014. a lõpus soovis

hageja asuda uuesti elama Eestisse. Siis selgus, et kostja I oli võõrandanud kinnisasja emale

20. veebruaril 2013 ja kostja I kasuks oli seatud kinnisasjale isiklik kasutusõigus. Hageja ei

saanud enam teostada isiklikku kasutusõigust ja kinnisasjal asuvas elamus elada.

Hageja esitas kostjale I 18. novembril 2018. a nõudekirja, milles nõudis kinkelepingu täitmist

ja kustutada kinnistusraamatust kostja I kasuks tehtud isikliku kasutusõiguse kanne. Kostja I

kohustust ei täitnud. Hagejal tekkis kinkelepingust taganemisõigus 28. novembril 2014, kui

möödus nõudekirjas täitmiseks antud täiendav mõistlik tähtaeg ja hagejale sai selgeks, et ta ei

saa majas elada. Hageja taganes kinkelepingust 1. detsembri 2014. a avaldusega.

Kinkelepingust taganemise alusteks on kinkega seotud koormise või tingimuse rikkumine ja

kinnisasja edasi kinkimine kostjale II, mis on käsitatav jämeda tänamatusena.

Hageja leiab, et kostja I kohustused ei lõppenud hageja ees sellega, kui hageja kasuks kanti

kinnistusraamatusse isiklik kasutusõigus, vaid hageja pidi reaalselt saama kasutada XXX

kinnisasja oluliseks osaks olevat elamut. Olukorda, kus hageja ei saa reaalselt elamut kasutada,

tuleb käsitleda kingisaaja poolse kinkelepinguga seotud koormise või tingimuse rikkumisena ja

jämeda tänamatusena kinkija suhtes ning selline asjaolu saab olla aluseks kinkelepingust

taganemiseks.

Kuna kinnisasi ei ole enam kostja I omandis, siis nõuab hageja asja väärtuse hüvitamist pooles

ulatuses võlaõigusseaduse (VÕS) § 268 lg 1 ja § 189 lg 2 p 2 ja § 1032 lg 2 järgi. Hageja nõuab

viivist alates 1. detsembrist 2014 kuni hagi esitamiseni summas 37 453,58 eurot ja

edasiulatuvalt viivist kuni kohustuse täitmiseni.

Hageja esitas kostja II vastu nõude, et tuvastada kostja II kohustus ühineda hageja poolt tehtud

kinkelepingust taganemisega ja asendada kostja II vastav tahteavaldus kohtulahendiga. Samas

leiab hageja, et kuna vara ühisus lõppes 23. veebruaril 2014, siis on ta õigustatud kinkelepingust

taganema ka üksinda. Taganemise õiguse näol on tegemist õiguse käsutamisega ja eeldatakse

teise abikaasa nõusolekut. Kui kohus sellega ei nõustu, siis hageja nõuab kostja II kui teise

kinkija nõusolekut kinkelepingust taganemiseks perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg 3 järgi ja

vastavasisulise tahteavalduse asendamist kohtulahendiga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg 5).

Alternatiivselt nõuab hageja kostjalt I 500 000 eurot solidaarselt hageja ja kostja II kasuks,

viivist alates 1. detsembrist 2014 kuni hagi esitamiseni summas 74 871,16 eurot ja

edasiulatuvalt viivist kuni kohustuse täitmiseni. Nimetatud nõude esitas hageja juhuks kui

3 (7)

kohus leiab, et hageja ja kostja II on solidaarvõlausaldajad ning kinkelepingu alusel saadu

hüvitamist tuleb nõuda neile ühiselt.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kostjad leiavad, et kinkelepingust taganemise avalduse formaalsed ja materiaalsed eeldused ei

ole täidetud.

Kuna kingiti ühisvarasse kuuluv kinnisasi, siis kinkijad saavad sellest taganeda koos, e. nad

saavad taganemisõigust teostada ühiselt ja seda ei saa hiljem heaks kiita. Seega oli

kinkelepingust taganemiseks vajalik kostja II nõusolek. Kostja II nõusolekut ei anna.

Vastavalt kinkelepingule on kinnisasjale seatud kasutusõigus ühiselt hageja ja kostja II kasuks.

Teisi koormisi ega tingimusi kinkeleping ei sisalda. Hageja kasuks on seatud isiklik

kasutusõigus ning see on kehtiv ka nüüd, kui kinnisasja omanik on kostja II. Hageja väited, et

hageja ei saa elamus elada ja seda kasutada, on tõendamata. Hageja ja kostja II olid abielus,

nende suhted halvenesid 2010. a lõpus ja 2011. a hageja lahkus ühisest kodust, et asuda alaliselt

elama välismaale.

Asjaolu, et kostja I kinkis kinnisasja edasi kostjale II, ei anna alust kinkelepingust taganemiseks.

See ei muutnud hageja õigust elamus jätkuvalt elada. Kinnisasja ei võõrandatud kolmandale

isikule, vaid see jäi pereringi.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus jättis 28. veebruari 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle:

 16. veebruaril 2009 kinkisid hageja ja kostja II kui abikaasad kostjale I nende ühisvaraks

olnud kinnisasja;

 hageja ja kostja II kasuks on kinnistusraamatusse kantud isiklik kasutusõigus;

 kostja I ei ole enam kinnisasja omanik, kostja II on kantud kinnistusraamatusse omanikuna

1. märtsil 2013;

 hageja taganes kinkelepingust 1. detsembri 2014. a avaldusega;

 kostja II ei ole andnud nõusolekut kinkelepingust taganemiseks ega seda hiljem heaks

kiitnud;

 kinnisasja väärtus on 500 000 eurot;

 hageja ja kostja II abielu on lahutatud 11. septembril 2013. a kohtuotsusega.

Maakohus hindas, kas hagejal oli õigus kinkelepingust taganeda VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p-de 1

ja 3 alusel ning nõuda kostjalt I välja kingitud ese või selle eest hüvitis. Maakohtu hinnangul oli

isikliku kasutusõiguse seadmine kinkega seotud koormis. Maakohus lähtus hageja poolt välja

toodud kahest alusest: 1) kingisaaja ei täida koormist ja 2) kingisaaja kinkis kinnistu kostjale II.

Hageja kvalifitseeris koormise täitmata jätmise jämeda tänamatusena ning maakohtu hinnangul ei

ole tegemist uue taganemise alusega, vaid pigem õigusliku hinnanguga koormise mittetäitmisele.

Esmalt hindas maakohus, kas kinkelepingust taganemine on tehtud VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud

tähtaja jooksul. Poolte vahel puudus vaidlus, et koormise rikkumisele tuginemine on olnud

tähtaegne. Maakohus luges tuvastatuks, et hageja sai kinnistu võõrandamisest teada 2014. a

septembris või oktoobris, mistõttu oli taganemisavaldus tehtud tähtaegselt.

Järgnevalt hindas maakohus, kas esinevad kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused.

Hageja vande all antud seletuse kohaselt elas ta kostjast II lahus alates 2012. aastast. Kui hageja

soovis elamusse tagasi elama tulla, siis kostja I teatas talle, et ta seda ei teeks. Abielu lahutamise

algatas hageja 2012. a. Kostja II korraldas skandaale ja solvas hagejat. Kostjad vahetasid lukud

4 (7)

ära. Kostja I seletas vande all, et ukselukke ja pulte vahetatud ei ole ja keegi takistusi hagejale

elamu kasutamiseks teinud ei ole. Kostja I seletuse kohaselt kostjad lootsid, et hageja tuleb koju

tagasi, kuna hageja ja kostja II abielu oli kestnud üle 30 aasta. Kostja II vande all antud seletuse

kohaselt ootas ta veel 2013. a, et hageja tuleb koju tagasi ning ta oli samal ajal raskesti haige.

Ukselukke ei ole ära vahetatud.

Maakohus hindas eeltoodud poolte vande all antud seletusi kogumis ja leidis, et nendega on

tõendatud, et hageja lahkus kodust 2012. a, kuid on vastuolulised selles osas, et hagejat ei lastud

elamut kasutada. Maakohus hindas dokumentaalseid tõendeid, mille alusel tuvastas, et poolte

kooselu lõppes 2012. a, hageja soov oli lõpetada kostjaga II abielu ja jagada vara, kuid kostja II

soovis kooselu hagejaga jätkata.

Hinnates tõendeid kogumis leidis maakohus, et hageja ei soovinud elamu osas isiklikku

kasutusõigust kasutada. Kostjad ei teinud selleks takistusi. Maakohtu hinnangul ei olnud hageja

vande all antud seletus usutav kostjate poolt tehtavate takistuste kohta olukorras, kus hageja elas

2012. aastast kostjatest lahus ja soovis abielu kostjaga II lahutada. Maakohus leidis, et kostja I ei

ole jätnud kinkega seotud koormist täitmata ning kostja II ei ole teinud takistusi hagejale elamu

kasutamiseks VÕS § 267 p-de 1 ja 3 mõttes.

Edasi hindas maakohus, kas kinnisasja kinkimine kostjale II annab aluse kinkelepingust

taganemiseks VÕS § 267 p 1 järgi. Maakohus tuvastas, et olukorras, kus hageja soovis lahutust,

lahkus kodust 2012. a ja soovis perest lahku lüüa ajal, kui kostja II oli raskesti haige, ei saa hageja

enda käitumise tõttu sellises elulises situatsioonis kinnisasja kinkimist kui jämedat tänamatust

kostjale I ette heita. Seega ei ole kinkelepingust taganemisel õiguslikku toimet ja kinkeleping ei

ole lõppenud. Hageja ei saa nõuda kostjalt I üleantu eest hüvitist ega nõuda, et kohus tuvastaks

kostja II kohustuse VÕS § 192 lg 1 järgi ühineda hageja kinkelepingust taganemisavaldusega ja

asendada see kohtulahendiga TsÜS § 68 lg 5 järgi. Maakohus ei pidanud vajalikuks analüüsida,

kas hageja saab nõuda kostjalt II taganemisega ühinemist ning kas esineb alus alternatiivse nõude

rahuldamiseks. Hageja viivisenõude jättis maakohus põhi- ja alternatiivse nõude rahuldamata

jätmise tõttu samuti rahuldamata ning viivise suurusele ja arvestusele hinnangut ei andnud.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165 lg 1

alusel hageja kanda, sh kostjate menetluskulud võrdsetes osades. Menetluskulud määrab maakohus

kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Alternatiivselt palus hageja tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks.

Hageja arvates on maakohus vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning

oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on teinud vastuolulise ja üllatava otsuse.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei tõendanud kinkelepingust taganemise

aluseks olevaid asjaolusid. Hageja hinnangul käsitles maakohus elamu kasutamisel takistuste

tegemist ülemäära kitsalt, lugedes takistuste tegemiseks üksnes füüsiliselt tehtavaid takistusi.

Maakohus jättis arvestamata, et kostjad tekitasid muul viisil olukorra, kus hagejal oli

emotsionaalselt ning vaimselt võimatu elamut kasutada.

Maakohus tuvastas vaidlusalused asjaolud üksnes kostjate vande all antud seletustega. Üldiselt

peetakse menetlusosalise selgitusi ebausaldusväärseks, kuna need on eelduslikult mõjutatud

menetlusosalise huvist menetluse tulemuse vastu. Maakohus keeldus tõendite vastuvõtmisest,

mis oleksid saanud anda objektiivselt tõendusteavet asja õigeks lahendamiseks vajalike

faktiliste asjaolude kohta. Maakohus ei andnud pooltele võrdset võimalust esitada oma väidete

tõendamiseks tõendeid.

5 (7)

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja ei soovinud elamus elada. Sellise olukorra tekitasid

kostjad korduvate skandaalide, tülide ja vaidlustega, et hagejal oli emotsionaalselt ning vaimselt

võimatu elamut kasutada. Et selliseid olukordi vältida, oli hageja sunnitud elamust lahkuma.

Hageja on vande all seletanud, et kostja II esitas korduvalt politseile hageja suhtes

kuriteoteateid, milles süüdistas hagejat erinevate kuritegude toimepanemises.

Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, miks ei tõenda hageja 18. novembri 2014. a nõudekiri

kinkelepingus kokkulepitud kohustuse rikkumist. Selles nõudis hageja, et talle antaks üle

kinnisasja otsene valdus hiljemalt 28. novembriks 2014. Samuti ei kustutatud hageja nõudel

kinnistusraamatust kostja I kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kannet.

Kinkelepingus oli ette nähtud koormis. Kostja I kohustus hageja ees ei lõppenud

kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse seadmisega. Kinkega kaasnes kostja I kohustus

tagada, et hageja saab tähtajatult tasuta kasutada ja vallata kinnisasja oluliseks osaks olevat

elamut. Kuna hageja elamut reaalselt elamiseks kasutada ei saanud, on tegemist koormise

rikkumise ja jämeda tänamatusega hageja suhtes, mis on aluseks kinkelepingust taganemiseks.

Ka asjaolu, et kostja I võõrandas kinnisasja kostjale II on vaadeldav jämeda tänamatusena, sest

siis ei täitunud hageja suhtes kinkelepingu mõte ja eesmärk. Hageja ei nõustu maakohtu

seisukohaga, et kuna kinkelepingus piirangut ei olnud, siis kinnisasja võõrandamist ei saa

pidada jämedaks tänamatuseks hageja suhtes. Jämeda tänamatusena kinkija suhtes tuleb

käsitleda muuhulgas olukorda, kui kingisaaja võõrandab (sh kingib) saadud vara edasi, milline

käitumine võib kinke eesmärki arvestades olla kinkelepingust taganemise aluseks jämeda

tänamatuse tõttu. Samuti võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku.

Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla

mõistetav jämeda tänamatusena. Siinjuures tuli arvestada nii kingisaaja teo objektiivset

hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut sellele. Jäme tänamatus on

subjektiivne ja eetiline hinnang, lähtuda tuleb kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki

konkreetse juhtumi asjaolusid. Rikkumise olulisuse hindamine on antud seega hagejale ning

tegemist on hageja subjektiivse ning eetilise hinnanguga kostja I tegevusele.

Kinkelepingu rikkumine ei pea olema oluline, objektiivne ja vastuvaidlematult tõendatud.

Kinkija võib taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku, s.t kinkijale on

seadusega jäetud järelemõtlemisaeg hindamaks kinkelepinguga soovitud eesmärkide täitumist,

ning kingisaajale on seadusega antud prooviaeg, kas ta oli „kingi vääriline“.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata

ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi.

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised maakohtu poolt tuvastatud asjaolud:

 hageja ja kostja II kinkisid 16. veebruaril 2009 ühisvaras oleva kinnisasja kostjale I;

 hageja ja kostja II kasuks seati kinnistusraamatusse ühiselt isiklik kasutusõigus

kinnisasjal asuvale elamule;

 kostja II kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse 1. märtsil 2013;

 hageja ja kostja II abielu on lahutatud 11. septembri 2013. a kohtuotsusega, mis jõustus

23. veebruaril 2014;

 hageja taganes üksinda kinkelepingust 1. detsembri 2014. a avaldusega;

6 (7)

 hageja järgis VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud kinkelepingust taganemise tähtaega.

Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas kinkelepingust taganemise materiaalsed

eeldused on täidetud ja kas kostja II on kohustatud andma kinkelepingust taganemiseks vajaliku

tahteavalduse.

Esmalt käsitleb kolleegium kinkelepingust taganemise materiaalseid eeldusi, sest kui neid ei

esine, siis puudub vajadus tuvastada kostja II tahteavalduse andmise kohustuse olemasolu.

8. Hageja leiab, et kinkelepingust taganemine on kehtiv, sest kostja I on olnud jämedalt

tänamatu. Jämeda tänamatuse all peab hageja silmas seda, et kostja I ei täida koormist ja kinkis

kinnistu edasi kostjale II. Kostja I pidi võimaldama hagejal kinnisasjal asuvas elamus elada

ning kinnisasja edasi kinkimisel ei täitunud hageja suhtes kinkelepingu mõte ja eesmärk.

Hageja nõude aluseks on VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1. Eeltoodud sätted annavad õiguse

kinkelepingust taganeda pärast täitmist juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud

kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. „Jäme tänamatus“ kui

hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või

tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05,

p-d 26–27).

Maakohus leidis, et hageja poolt välja toodud asjaolud ei anna alust kinkelepingust

taganemiseks. Maakohus hindas dokumentaalseid tõendeid ja poolte vande all antud seletusi

kogumis ning leidis, et kostjad ei teinud takistusi hagejale kinnisasjal asuva elamu kasutamiseks

ning kinnisasja kostjale II üleandmist ei saa vaadelda kingisaaja jämeda tänamatusena.

Maakohus ei ole eeltooduga seonduvate asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse

norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud

materiaalõigust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid

korrata (TsMS § 654 lg 6).

9. Hageja heidab maakohtule ette, et asjas tähtsust omavad asjaolud on tuvastatud üksnes

kostjate vande all antud seletuste põhjal ning tähelepanuta on jäänud hageja

18. novembri 2014. a nõudekiri. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et

maakohus ei ole rikkunud faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme.

Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või

mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta (TsMS § 232 lg 1).

Maakohus on vande all pooled ära kuulanud (II kd, tl-d 17–19, 35–36). Poolte seletusi koos

dokumentaalsete tõenditega hinnates leidis maakohus põhjendatult, et kostjad ei teinud hagejale

takistusi kinnisasjal asuva elamu kasutamiseks, vaid see tulenes hageja enda soovist elamus

alates 2012. aastast mitte elada. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel tõendite

hindamise reeglite vastu eksinud. Hageja poolt koostatud ühepoolne avaldus ei saa tõendada

kinkelepingust taganemise aluseid, sest poole poolt koostatud dokument ei vasta TsMS § 229

lg-s 2 sätestatud tõendi nõuetele.

Kostjate vande all antud seletused ei ole ebausaldusväärsed, sest need haakuvad teiste asjas

esitatud tõenditega ja vaidlustamata asjaoludega. Ükski teine asjas esitatud ja kogutud tõend ei

haaku hageja vande all antud seletusega, et 2014. a tehti talle (füüsilisi, moraalseid, vaimseid)

takistusi elamu kasutamiseks. Maakohus ka põhjendas, miks ta ei loe hageja vande all antud

seletusi eluliselt usutavaks, et pärast lahus elamist ja abielusuhete lõppemist soovis hageja

tagasi tulla ja elamus koos endise abikaasa ja tütrega elada ning kostjad tegid selleks takistusi

(maakohtu otsuse p 38).

10. Maakohus ei rikkunud hageja poolt esitatud dokumentaalsete tõendite vastu võtmata

jätmisel ja tõendi kogumise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme (II kd, tl-d 84

ja pöördel).

7 (7)

11. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et praeguses asjas ei esine asjaolusid, mida saab

pidada jämedaks tänamatuseks hageja suhtes. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi.

Maakohus on elamu kasutamise takistuste hindamisel arvesse võtnud kõiki tuvastatud

asjaolusid, sh hageja ja kostja II omavahelisi suhteid 2012. a (maakohtu otsuse p 37). Siinjuures

on oluline viidata, et kinkijateks olid abikaasad ning tulenevalt kinkelepingust oli mõlemal

kinkijal, nii hagejal kui ka kostjal II, elamu kasutamise õigus. Selleks kanti kinnistusraamatusse

isiklik kasutusõigus ühiselt hageja ja kostja II kasuks (I kd, tl-d 48 pöördel ja 49). Kinnisasja

omanikuks oli kinkelepingust taganemise ajal kostja II, kellel oli samuti õigus nimetatud elamut

isikliku kasutusõiguse alusel kasutada. Hageja tugineb asjaolule, et 2012. a tülide ja skandaalide

tõttu esines moraalne ja vaimne takistus elamu kasutamiseks. Samas nähtub tuvastatud

asjaoludest, et abielu lahutamine ja ühisest kodust lahkumine oli hageja enda soov, mis ei olnud

tingitud kostjate tegevusest. Kinnisasja omanikul ei ole aktiivset soorituskohustust, s.t

kohustust aktiivselt panustada asja kasutuse võimaluse tagamisse.

12. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kinnisasja edasi kinkimine kostjale II ei ole

käsitletav jämeda tänamatusena. Hageja on nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses

viidanud mitmetele Riigikohtu lahenditele, mille järgi tuleb jämeda tänamatusena kinkija suhtes

käsitleda mh olukorda, kui kingisaaja võõrandab (sh kingib) saadud vara edasi, milline

käitumine võib kinke eesmärki arvestades olla kinkelepingust taganemise aluseks jämeda

tänamatuse tõttu (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p

15). Tulenevalt kohtupraktikast on käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks eetiline hinnang

ning kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada

kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija

subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu 4. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-11, p 15).

Hageja selliseid konkreetseid asjaolusid välja toonud ei ole.

Hageja on avaldanud, et kinkelepingu eesmärgiks oli, et hageja saaks elamus elada ning tütar

saab vara, mille arvelt enda elu korraldada. Kostjate avaldatud asjaoludel tehti kinge pereringis

ning sellel ei olnud äratuntavat eesmärki (II kd, tl 89). Oluline on arvestada kostja I vande all

antud seletusega, mille kohaselt kinkis ta kinnisasja emale, sest hageja esitas tema vastu hagi

ning ta soovis kinkimisega ennast ja haiget ema kaitsta (II kd, tl 19). Kolleegium leiab, et

kinnisasja edasi kinkimine ei saanud esitatud asjaoludel olla aluseks kinkelepingust

taganemisele VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 järgi.

13. Kuna kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused on täitmata, siis puudub vajadus

täiendavalt hinnata hageja nõuet kostja II vastu kinkelepingust taganemiseks vajaliku

tahteavalduse andmise kohustamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja nõue kostja

II vastu tuleb eelduste puudumise tõttu jätta rahuldamata (maakohtu otsuse p 40).

14. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

15. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks

ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka

ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS §

177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest