2-18-12374/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27. september 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-12374

Tsiviilasi

XX hagi Tallinna kohtutäituri Mati Roodese vastu

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 6. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

43 200 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Urmas Arumäe

Kostja (vastustaja): Tallinna kohtutäitur Mati Roodes,

lepinguline esindaja Reet Vokk

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 6. juuni 2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga asendada

viidatud otsuse põhjendused aegumistähtaja alguse ja lõpu kohta käesoleva otsuse

põhjendustega.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Muuta tsiviilasja hinda ja määrata selleks 43 200 eurot.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.

5. Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks osaliselt. Määrata kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude

summaks apellatsioonimenetluses 240 eurot ja mõista see summa hagejalt XX-lt

kostja Tallinna kohtutäituri Mati Roodese kasuks välja. Eelmises lauses märgitud

menetluskulude hüvitise summalt tuleb hagejal tasuda kostjale viivist alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras.

6. Mõista

hagejalt

XX-lt

Eesti

Vabariigi

kasuks

riigituludesse

välja

apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv 1000 eurot, mis tuleb tasuda

vastavalt lisatud makseinfole 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates.

Tasumisega viivitamise korral võib saata lahendi sundtäitmisele ja väljamõistetud

summalt tuleb otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

2 (8)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 17. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi Tallinna kohtutäituri Mati

Roodese (kostja) vastu kahju 40 000 eurot hüvitamise ja viivise nõudes.

Hageja tõi esile järgmised asjaolud:

-

kostja menetletud täiteasjas nr 026/2014/1226 (edaspidi: täitemenetlus) toimus enam-

pakkumine, mille tulemusel laekus Tallinnas aadressil XXX asuva korteriomandi

(kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX, edaspidi: korter) müügist 62 700 eurot,

millest pärast nõude rahuldamist ja täitekulude mahaarvamist tagastati võlgnikule

42 781,47 eurot;

-

korter oli 4. mai 2013 lepinguga koormatud tähtajatu isikliku kasutusõigusega hageja

kasuks ja selle kohta oli tehtud kanne nr 3 korteri registriosa kolmandas jaos (edaspidi:

kasutusõigus), mis kustutati 9. jaanuaril 2015 kostja avalduse alusel, st kinnisasja

täitemenetluses müügi tõttu kasutusõigus lõppes;

-

korteri väärtus oli 4. mai 2013 lepingu p 2.11 järgi hinnatud 40 000 eurot ja aasta-

väärtus 1600 eurot;

-

hageja nõudis korduvalt kostjalt täitemenetluse dokumente, aga nende saamine viibis;

-

kostja ei toimetanud täitemenetluse kestel hagejale kätte vara arestimise akti ega

enampakkumise akti, neid ei avaldatud ka ametlikes teadeannetes. Dokumentide

puudumise tõttu ei olnud hagejal piisavalt teavet täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 108 lg-s 2 nimetatud avalduse esitamise vajalikkuse üle otsustamiseks ega oma

õiguste kaitseks seoses enampakkumisega.

Hageja leidis, et täitemenetluse jaotuskavas tulnuks tema kasuks arvestada summaga

40 000 eurot. Kuna kostja kohtutäiturina rikkus oma kohustusi, siis põhjustas ta sellega hagejale

kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Viivise palus hageja välja mõista alates hagi esitamisest

võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 ette nähtud määras.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja esitas aegumise vastuväite. Kostja üritas 22. septembri 2014

arestimisakti hagejale kätte toimetada 23. ja 27. septembril, mil see jäeti postkasti. Samuti üritas

kostja 3. detsembri 2014 kordusenampakkumise akti kätte toimetada 4. ja 9. detsembril 2014,

mil see jäeti postkasti. Hageja on nii hagis kui ka Justiitsministeeriumile esitatud kaebuses

kinnitanud, et ta elas Tallinnas aadressil XXX, kuid tal polnud postkasti võtit. Posti

kättesaamise riisikot kannab hageja ise. Järelikult oli hageja hiljemalt 9. detsembril 2014

teadlik enampakkumise toimumisest. Vastavalt riigivastuse seaduse (RvastS) § 17 lg-le 3 oli

hagi esitamise tähtpäev 9. detsember 2017, aga hagi esitati hilinenult ja nõue on aegunud.

3 (8)

Lisaks leidis kostja, et perspektiivituse tõttu tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Hageja on

täitemenetluse osaline TMS § 5 lg 3 järgi. TMS § 10 lg 1 alusel tuli talle kätte toimetada üksnes

arestimisakt, enampakkumise akt ja kaebused. TMS § 108 lg 2 ega § 176 lg 1 ei kohusta

kohtutäiturit arvestama iseseisvalt hüvitise nõuet õiguse omaja eest, vaid üksnes annavad

õiguse vastava hüvitisnõude esitamiseks. Kui nõuet ei esitata, siis puudub alus käsitleda õiguse

omajat isikuna, kellel on õigus saada osa tulemist. Seega ei kohaldunud hagejale TMS § 108

sätted ja ta ei olnud isik, kellele oli õigus osaleda tulemi jaotamisel.

3. Hageja vaidles aegumise vastuväitele vastu ja tõi esile, et ta esitas 9. detsembril 2017

menetlusabi taotluse, mille kohus rahuldas 10. jaanuaril 2018 tsiviilasjas nr 2-17-18448.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 8 järgi on hagi esitamisega aegumise

peatumise puhul võrdsustatud riigi õigusabi taotluse esitamine enne kohtumenetluse alustamist.

Kostja ei teinud kõike, et hagejale täitedokumente õigeaegselt kätte toimetada. Hageja ei

kasutanud XXX postkasti, sest tal polnud selle võtit. Tegelikult ei elanud hageja

täitedokumentide kättetoimetamise ajal ka sel aadressil, vaid Tartus BBB. Seega ei saa lugeda

täitedokumente hagejale kättetoimetatuks nende postkasti jätmisega. Samuti ei saanud hageja

kätte neid e-kirju, mida kostja väidetavalt saatis meilile XXX@hot.ee.

Hageja sai kostjalt täitemenetluse dokumendid alles 2. oktoobril 2015 ja ühtlasi sai kahjust

teada sel päeval. Kolme aasta pikkune aegumistähtaeg ei olnud hagi esitamisel möödunud.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis 6. juuni 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi nõuete aegumise tõttu

rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras kindlaks riigile tasutava

summa. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, mistõttu tema kulusid polnud vaja

kindlaks määrata.

4.1. Maakohus kvalifitseeris hageja põhinõude kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 1, RVastS

§ 7 lg 1 ja VÕS § 1043 alusel kohtutäituri ametitegevuse käigus väidetavalt põhjustatud kahju

hüvitamise nõudena.

4.2. Tõendatud ei ole kostja väide, et hageja pidi olema kinnistu enampakkumisest ja

väidetavast kahjust teadlik hiljemalt 9. detsembril 2014.

Kostja ei tõendanud, et dokumentide postkasti jätmise ajal elas hageja korteris ja kasutas

postkasti. Kuigi hageja on teabenõudes, kaebuses ja hagiavalduses märkinud sama aadressi oma

elukohaks, ei saa sellest järeldada, et täitemenetluse dokumentide kättetoimetamise ajal elas

hageja sel aadressil ja kasutas postkasti posti kättesaamiseks. Seega ei saa arestimisakti ja

enampakkumise akti postkasti jätmisega lugeda neid hagejale kättetoimetatuks.

Samuti ei tõendanud kostja, et hageja oleks kasutanud kohtutäituriga suheldes elektronposti

aadressi, mis on märgitud ministeeriumile ja kohtule esitatud dokumentides või, et hageja oleks

kinnitanud kohtutäituri saadetud dokumentide kättesaamist. Niisiis ei saa lugeda hagejale

kättetoimetatuks arestimisakti ja enampakkumisakti ka e-kirja teel. Lisaks ei ole võimalik

lugeda täitemenetluse lõpetamise teate edastamisega kättetoimetatuks varasemaid dokumente.

4.3. Veenev ei ole hageja väide, et väidetavast kahjust, st isikliku kasutusõiguse kustutamisest

sai ta teada alles kostja vastusest pretensioonile 2. oktoobril 2015. Hageja pöördumisest kostja

poole saab eeldada, et hageja pidi olema juba enne teadlik, et isiklik kasutusõigus on kustutatud

ja seda teadmist ei mõjuta kostja vastus hagejale ega hiljem saadetud dokumendid. Kuna hageja

kasuks kinnistusraamatusse kantud isiklik kasutusõigus kustutati kostja 10. detsembri 2014

avalduse alusel 9. jaanuaril 2015 ja kinnistusraamat on avalik, siis pidi hageja hiljemalt viimati

märgitud päeval olema teadlik väidetavast kahjust seoses kasutusõiguse kustutamisega. Seega

kolmeaastast hagi aegumise tähtaega arvutades tulnuks kahju hüvitamise nõue esitada hiljemalt

9. jaanuaril 2018 kell 24.00.

4 (8)

4.4. Hageja ei tõendanud, et ta on kostja vastu kahju hüvitamise nõudes esitanud riigi õigusabi

taotluse. Tsiviilasjas nr 2-17-18448 riigi õigusabi taotluse esitamisest ei järeldu, et tegemist on

käesoleva vaidlusega seotud asjaga. Seega pole tõendatud hageja väide, et aegumine oleks

peatunud alates 9. detsembrist 2017 kuni 10. jaanuarini 2018.

4.5. Lähtudes eeltoodust leidis maakohus, et kahju hüvitamise nõue aegus 9. jaanuaril 2018,

st enne hagi esitamist. Kuna hageja nõue on aegunud, on sellega koos aegunud ka viivisenõue

kui kõrvalkohustusest tulenev nõue.

4.6. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, et kostja andis oma

käitumisega põhjust nõude õigeaegseks esitamata jätmiseks. Seetõttu pole alust jätta aegumist

kohaldamata hea usu põhimõtte alusel. Niisugusteks asjaoludeks ei ole faktid, et hageja ei

kasutanud oma elukoha postkasti, sest tal polnud postkasti võtit, või et ta elas Tartus ema juures

või et ta ei saanud kätte e- kirju. Need ei takistanud aegumistähtaja kestel kohtusse pöördumist.

4.7. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel. Riigilõivu (1000 eurot), mille kandmisest hageja oli vabastatud hagi esitamisel, mõistis

maakohus hagejalt TsMS § 190 lg 2 alusel riigituludesse välja.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Menetluskulud palub hageja

panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse ja selle täpsustuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks ei selgitanud maakohus veenvalt, miks tuleb lugeda, et hageja pidi olema teadlik

korteri isikliku kasutusõiguse kustutamise faktist ja kustutamise täpsest kuupäevast. Kostja ei

teavitanud hagejat enne ega peale 2. oktoobrit 2015 isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatust

kustutamisest. Hageja kui füüsiline isik ei ole kohustatud iga päev vaatama ega kontrollima

kinnistusraamatut. Väidetav hoolsusstandard ei tulene ühestki seadusest ega kohtupraktikast.

Maakohus tõlgendas valesti hageja 8. septembri 2015 pöördumise teksti kostjale. Vaidlustatud

otsusest ei nähtu arutluskäiku, mille alusel jõudis kohus järeldusele, et hageja pöördumine on

tõend hageja väidetava teadlikkuse kohta isikliku kasutusõiguse kustutamisest.

5.2. Teiseks jättis maakohus tähelepanuta, et hagejale anti tsiviilasjas nr 2-17-18448 riigi

õigusabi muuks õigusnõustamiseks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 9 mõttes ja

tsiviilasjas nr 2-18-6064 isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus RÕS

§ 4 lg 3 p 2 mõttes. Nii hageja taotlused riigi õigusabi saamiseks kui ka käesolev kohtuvaidlus

on omavahel põhjuslikus seoses ajaliselt ja loogiliselt. Taotlused esitati eesmärgiga maksma

panna hageja õigusi kostja vastu tsiviilkohtus, mõlemas asjas määrati hagejale esindajaks

vandeadvokaat Urmas Arumäe, kes esitaski käesolevas asjas hageja huvides hagiavalduse

kostja vastu kahju hüvitamiseks.

Seega tõlgendas maakohus valesti TsÜS § 160 lg 2 p 8. Maakohus oleks pidanud arvestama, et

hageja esitas esmakordse riigi õigusabi taotluse 9. detsembril 2017, mille kohus rahuldas

10. jaanuaril 2018.

5.3. Kolmandaks, kuna maakohus kohaldas ekslikult aegumist, siis rikkus kohus oluliselt

eelmenetluse ülesandeid, sh ei selgitanud välja hageja nõudeid ja menetlusosaliste seisukohti

nende suhtes, poolte väiteid ega tõendeid. Nimetatud ülesannete täitmata jätmine on

menetlusõiguse oluline rikkumine ega võimalda ringkonnakohtul asja ise lahendada.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

5 (8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹

alusel muutmata, aga asendada selle põhjendused aegumistähtaja alguse ja lõpu kohta

käesoleva otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab

menetluskulud ringkonnakohtus, sh peab tasuma riigilõivu riigituludesse.

8. Maakohus ei viinud läbi kohast eelmenetlust, sh ei lahendanud kõiki poolte taotlusi ega

selgitanud piisavalt tõendamiskoormist. Sellega rikkus maakohus menetlusnorme määral, mis

õigustas ringkonnakohtus uute tõendite vastuvõtmist 23. augusti 2019 ja 12. septembri 2019

määrustega.

8.1. Menetlus maakohtus kulges kokkuvõtvalt järgmiselt:

-

hageja esitas 17. augustil 2018 hagiavalduse, millel oli 6 lisa, neist nr 1–5 dokumen-

taalsed tõendid;

-

kostja vastas hagile 17. septembril 2018, vaidles sellele vastu mh aegumise

vastuväitega ja soovis saada tagatist tema eeldatavate menetluskulude katteks; kostja

esitas koos vastusega samuti 6 lisa, millest eeldatavasti 4 olid mõeldud dokumen-

taalseteks tõenditeks;

-

hageja esitas 25. septembril 2018 arvamuse, millel oli 2 lisa, neist nr 1 dokumentaalne

tõend, mis omakorda koosnes mitmest dokumendist;

-

maakohus jättis 1. oktoobri 2018 määrusega tagatise taotluse rahuldamata;

-

maakohus pidas 27. märtsil 2019 korraldava istungi, millel määras jätkata asja

lahendamist kirjalikus menetluses ning andis pooltele sellega seonduvad tähtajad;

-

pooled enam sisulisi seisukohti ei esitanud.

8.2. TsMS § 463 lg 1 esimese lause kohaselt lahendab kohus menetlusosaliste menetluslikud

taotlused määrusega. TsMS § 238 lg 4 sätestab, et tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta teeb

kohus põhjendatud määruse. Mh võib kohus teha suulise või kirjaliku määruse kohtuistungil

(TsMS § 464 lg 2). Seega peab kohus tegema tõendi vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta

määruse. Ilma vastava määruseta pole kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada

asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise

poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei

ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada

täiendavaid tõendeid (Riigikohtu 1. veebruari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216, p 15

esimene lõik, ja selles viidatud 20. juuni 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10–11).

Maakohus ei lahendanud 27. märtsi 2019 istungil ega varasemates määrustes poolte taotlusi

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Sellega rikkus ta käesolevas punktis kirjeldatud

kohtu kohustusi.

8.3. Aegumise vastuväite puhul ei ole tõendamiskoormise jaotumine alati üheselt selge. Seda

pidanuks maakohus TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4¹ ning § 400 lg 5 järgi pooltele selgitama ja

nendega arutama. Piisavad ei ole 27. märtsi 2019 istungil vastuseks hageja seisukohale öeldu

„Teie peate tõendama , et selle avaldusega on peatunud. Kohus teeb ettepanku teil seda kuidagi

siduda“ ja tõdemus „Kohus on selgitanud tõendamiskoormist“.

8.4. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna

kostja esitas aegumise vastuväite, siis peab järelikult tema vastavad asjaolud esile tooma ja ka

tõendama. Samas on Riigikohus selgitanud, et kui hageja tugineb kostja poolt kahju

tekitamisele, siis peab ta mh tõendama, kahju tekkimise hagis märgitud ajal (14. juuni 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12 kolmas lõik, ja selles viidatud 8. jaanuari 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13, p 13). Käesoleval juhul olid pooled erimeelsed küsimuses, millal

hageja sai teada või pidi teada saama kasutusõiguse kustutamisest. Sellises olukorras tuli

6 (8)

mõlemal poolel oma väide tõendada. Lisaks tõi hageja 25. septembri 2018 arvamuse p-s 9 esile,

et ta esitas 9. detsembril 2017 riigi õigusabi taotluse. Hageja hinnangul oli sellega

aegumistähtaja kulg peatunud. Põhimõtteliselt on õige vaidlustatud otsuses kajastatud

maakohtu arusaam, et aegumise peatumise (või ka katkemise) alused peab esile tooma ja

vaidluse korral tõendama hageja, aga maakohus rikkus eelmises p-s 8.3 viidatud sätteid seeläbi,

et ei arutanud sama küsimust pooltega. Hageja arvamusest ja ka hilisematest avaldustest jääb

mulje, et hageja eeldas kohtu juurdepääsu menetlusabi taotlusele ja seda lahendavale

kohtumäärusele.

8.5. Üldjuhul ei ole kohtul hagimenetluses vaja poolele selgitada, kuidas oma väiteid tõendada

(vrd nt Riigikohtu 16. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 12 viies lõik ja selles viidatud

29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19 teine lõik). See ei tähenda siiski, et kohus

ei peab järgima TsMS § 348 lg-st 1 ja §-st 351 tulenevat selgitamiskohustust, eriti olukorras,

kus tõendamiskoormise jaotus ja asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud pole selged.

9. Enne aegumise vastuväite lahendamist tuleb hageja nõue õiguslikult kvalifitseerida

(Riigikohtu 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918, p 10 teine lõik). Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et hageja esitas kohtutäituri ametitegevuse käigus väidetavalt põhjustatud

kahju hüvitamise nõude KTS § 9 lg 1, RVastS § 7 lg 1 ja VÕS § 1043 alusel (vt selle kohta nt

Riigikohtu 30. jaanuari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-8492, p-d 13 ja 14). Viivise nõude

õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1.

10. Samuti on õige maakohtu käsitlus, et kostja aegumise vastuväite põhjal tuleb kontrollida,

kas hagi on esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaja jooksul. Viidatud säte on

TsÜS § 150 lg-te 1 ja 3 suhtes erinorm. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu tuvastatud

aegumistähtaja algusega (järgnevas p 11) ja seisukohaga, et aegumine ei olnud peatunud (p 12).

11. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb samal seadusel rajanev kahju hüvitamise nõue esitada

kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada

sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või

selle põhjustanud sündmusest arvates.

11.1. Kui isiku teadasaamine kahjust (ja selle tekitajast) sõltub omakorda teadasaamisest

kinnistusraamatu kandest, siis tuleb tuvastada, millal isik sellest teada sai või teada saama pidi.

Maakohtu hinnangul pidi hageja olema hiljemalt kinnistusraamatust isikliku kasutusõiguse

kohta tehtud kande kustutamise päeval, st 9. jaanuaril 2015 teadlik kahjust seoses kohtutäituri

avalduse alusel isikliku kasutusõiguse kustutamisega.

11.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei rakendu lepinguvälise kahju, sh RVastS alusel nõutava

kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja algust määrava teadmise või teadma pidamise

tähenduses kinnistusraamatu õigsuse eeldus (asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1) ega see, et

keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega (AÕS § 55 lg 2, nii ka

Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 2-07-15497, lk 6 teine lõik).

RVastS § 17 lg 3 seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud tähtaja kulgema hakkamise

kahjustatud isiku subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest (vrd Riigikohtu 14. juuni 2017

otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-17, p 11, seal küll eksitav viide §-le 7). Sarnaselt on TsÜS § 150

lg 1 järgse tähtaja algust seostatud subjektviise teadmisega, mitte aga kinnistusraamatu kande

tegemisega (vt nt Riigikohtu 1. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 11 teine lõik).

11.3. Kinnistusraamatu pidaja 6. augusti 2019 vastusest kostjale selgub, et kohtutäituri

avalduse alusel kannete tegemise kohta saadeti hagejale teade 9. jaanuaril 2015 ja

kinnistusraamatu pidajale saabus kättesaamise kinnitus 30. jaanuaril 2015 (tl 147). Vaidlust ei

ole selles, et 9. jaanuaril 2015 tehti mh kanne praeguse vaidluse põhjustanud kasutusõiguse

kustutamise kohta. Kinnistusraamatust nähtus nii kasutusõiguse kustutamine kui ka see, et

kanne tehti kohtutäituri avalduse alusel (tl 6). Eelneva põhjal tuvastab ringkonnakohus, et

hageja sai väidetavast kahjust ja selle põhjustajast teada 30. jaanuaril 2015.

7 (8)

11.4. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et hageja sai kasutusõiguse kustutamisest teada või

vähemalt pidi sellest teada saama 30. jaanuaril 2015, siis pole vaja enam uurida ega hinnata

28. juuli 2015 hagiavaldust (tl 143–146).

11.5. Nõustuda ei saa hagejaga nagu sõltuks aegumistähtaja algus sellest, kas hageja oli saanud

kätte kõik täitemenetlust käsitlevad dokumendid. Sarnaselt TsÜS § 150 lg-ga 1 on ka RVastS

§ 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja kulgema hakkamiseks piisav, et kahjustatud isik saab teada kahjust

ja selle põhjustajast, talle ei pea olema teada kahju suurus ega kahju tekkimise asjaolud

(Riigikohtu 1. veebruari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216, p 21).

12. Järgmiseks hindab ringkonnakohus hageja väiteid aegumise peatumise kohta.

12.1. Hagi käesolevas asjas esitati 17. augustil 2018, seega oleks RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud

kolme aasta pikkune aegumistähtaeg enne hagi esitamist möödunud, kui see varem kas ei

peatunud või ei katkenud.

12.2. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude

rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 8 sätestab, et hagi esitamisega on

võrdsustatud samas asjas esmakordse avalduse esitamine menetluseks menetlusabi saamiseks

enne kohtumenetluse alustamist. Hageja tugineb sellele, et ta esitas 9. detsembril 2017 Harju

Maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, mis 10. jaanuaril 2018 rahuldati.

12.3. Maakohus sedastas, et tõendamata on hageja väide nagu oleks ta samas asjas kohtutäituri

vastu kahju hüvitamise nõudes esitanud riigi õigusabi taotluse 9. detsembril 2017, mis rahuldati

10. jaanuaril 2018. Täpsemalt leidis maakohus, et tsiviilasjas nr 2-17-18448 riigi õigusabi

taotluse esitamisest ei saa järeldada, et tegemist oleks sama vaidlusega nagu käesolevas

tsiviilasjas. Maakohus tegi need järeldused olukorras, kus hageja oli tuginenud oma varasemale

riigi õigusabi taotlusele, aga ei olnud seda ega ka riigi õigusabi andmise kohtumäärust kohtule

esitanud. Vaidlustatud otsus ei ole kõnealuses osas piisavalt põhjendatud ja maakohus rikkus

selgitamiskohtust ka sellega, et heitis asjaolude tõendamata jätmist hagejale ette alles otsuses.

12.4. Hageja riigi õigusabi taotlusest (tl 121–127) nähtub, et ta soovis esitada hagi kostja vastu

summas 42 781,47 eurot, sest tsiviilasja nr 2-16-11262 otsuse kohaselt pidanuks kostja talle

selgitama võimalust esitada hagi nõude tunnustamiseks, aga kostja seda kohustust ei järginud.

Taotlus rahuldati osaliselt Harju Maakohtu 10. jaanuari 2018 määrusega, mis jõustus

26. jaanuaril 2018 (tl 130–132). Määruse kirjeldava osa p 1 kohaselt lähtus kohus eelmärgitud

nõudest ja põhjendava osa p 10 kohaselt anti riigi õigusabi esialgu õigusnõustamisena, mille

käigus selgitab advokaat välja, millised on võimalused ja perspektiiv. Käesolevas asjas esitatud

hagiavalduse p-s 8 tugines hageja samuti asjaoludele, et kohtutäitur rikkus teavitamis- või

selgitamiskohustust. Vaidlust ei ole selles, et nii tsiviilasjades nr 2-16-11262 ja 2-17-18448 kui

ka käesolevas asjas on asjaoludena käsitletud ühe ja sama täitemenetluse sündmusi.

12.5. Eeltoodust järeldub, et hageja esitas 9. detsembril 2017 taotluse menetlusabi saamiseks

enne kohtumenetluse alustamist samas asjas, mille üle vaieldakse käesolevas tsiviilasjas.

Järelikult peatus aegumistähtaeg 9. detsembriga 2017 ja jätkus pärast 10. jaanuari 2018

kohtumääruse jõustumist 26. jaanuaril 2018. Aegumistähtaeg oli peatunud 49 päeva. Tähtsust

ei oma apellatsioonkaebuse p-s 17 viidatud menetlusabi taotlus tsiviilasjas nr 2-18-6064, sest

TsÜS § 160 lg 2 p 8 järgi on aegumise peatumisele hagi esitamisega sarnane toime ainult

esmakordsel menetlusabi avaldusel.

12.6. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 11.3, et aegumistähtaja kulgemise algust määrav

kuupäev on 30. jaanuar 2015. Seega lõppenuks RVastS § 17 lg 3 järgi kolme aasta pikkune ja

vastavalt p-s 12.5 märgitule 49 päeva võrra pikenenud aegumistähtaeg 20. märtsil 2018. Siiski

sätestab TsÜS § 168 lg 2, et nõue ei aegu enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise

lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. RVastS § 17

lg 3 ega muud kahju hüvitamise nõude aegumist käsitlevad sätted ei näe selles osas ette erisust.

8 (8)

Kuna peatumine lõppes 26. jaanuaril 2018, siis ei aegunud hageja nõue TsÜS § 168 lg 2 järgi

enne 26. märtsi 2018.

12.7. Hagi käesolevas asjas esitati 17. augustil 2018, st pärast aegumistähtaja möödumist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga nii selles, et koos põhinõudega oli ühtlasi aegunud

viivise nõe, kui ka järelduses, et aegumisele tuginemine ei ole käesoleval juhul vastuolus hea

usu põhimõttega. Niisiis on maakohtu lõppjäreldus nõude aegumise kohta õige ja vaidlustatud

otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata. Kuna nõue on aegunud, siis ei ole vaja poolte sisulisi

väiteid käsitleda ega vastavaid tõendeid hinnata.

13. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus tsiviilasja hinda ja menetluskulusid.

13.1. Vaidlustatud otsuses on ekslikult märgitud tsiviilasja hinnaks 40 000 eurot. Samuti

kajastas asja hinda valesti ringkonnakohus kaebuse menetlusse võtmise 31. juuli 2019

määruses. TsMS § 136 lg 4 ja § 137 lg 1¹ alusel muudab ringkonnakohus asja hinda.

13.2. TsMS § 133 lg 1 näeb ette, et hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

TsMS § 133 lg 2 kohaselt liidetakse sama seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna

arvutamisel hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta

eest arvestatud viivise summale. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist summas 40 000 eurot

ja sellelt summalt alates hagi esitamisest viivise maksmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras (hagiavalduses ekslikult viidatud kui VÕS § 113 lg 2). Kõnealune

viivisemäär hagi esitamise ajal oli 8% aastas. Seega on hagi hind 43 200 eurot (= 40000 + 8%).

Hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, mistõttu on TsMS § 137 lg 1 järgi hind sama ka

apellatsioonimenetluses. Asja hinna muutmine ei mõjuta hagilt ja kaebuselt tasuda tulnud

riigilõivu summat.

13.3. Apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jäävad selle rahuldamata jätmise tõttu

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

13.4. Kostja taotles apellatsioonimenetluse kuluna 690 euro väljamõistmist arvestusega, et

esindajal kulus menetlustoiminguteks 5 t 45 min ja tema tunnitasu oli 120 eurot. Hageja arvates

võis esindaja mõistlik ajakulu olla 45 min. Ringkonnakohtu hinnangul on vajalik ja

põhjendatud ajakulu 3 t ja kohane esindajatasu määr 80 eurot/t. Siinjuures arvestab ringkonna-

kohus, et apellatsioonimenetluses kordas kostja peamiselt oma seniseid väiteid ja tema esindaja

pole advokaat. Nimelt on advokaadi tunnitasu kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-

advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Eelneva põhjal saab kohus rahuldada kostja taotluse

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ja hagejal tuleb hüvitada 240 eurot

(= 3 × 80). Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma ka viivist.

13.5. TsMS § 190 lg-te 2 ja 4 alusel ning §-s 179 ette nähtud tingimustel peab hageja riigile

tasuma riigilõivu summa, mille maksmisest ta kaebuse esitamisel oli 31. juuli 2019 määrusega

vastastatud.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm