2-19-10679/9 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson

Määruse tegemise aeg ja koht

23. september 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-10679

Tsiviilasi

Aleksandr Komarovi avaldus hagi tagamiseks enne hagi

esitamist

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. juuli 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olga Kuldma, Evgeny Shikin ja Antonina Shikina määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad (kostjad): Olga Kuldma (isikukood

XXXXXXXXXXX

),

Evgeny

Shikin

(isikukood

XXXXXXXXXXX

),

Antonina

Shikina

(isikukood

XXXXXXXXXXX ), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raini

Nõu

Vastustaja

(hageja):

Aleksandr

Komarov

(isikukood

XXXXXXXXXXX ), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Roman Golovenko

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 18. juuli 2019 määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Aleksandr Komarov (hageja) esitas 16. juulil 2019 Viru Maakohtule avalduse hagi tagamiseks

enne hagi esitamist.

Avalduse kohaselt kavatseb hageja esitada hagi Olga Kuldma (endine Komarova; kostja I),

Evgeny Shikini (kostja II) ja Antonina Shikina (kostja III) vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks

ja kinnisturaamatu kannete muutmiseks.

Hageja suhtes oli algatatud kriminaalmenetlus, mille tõttu oli hagejal kartus, et ta võib kaotada

oma vara. Kostja I (hageja abikaasa) ja kostja II (kostja I isa) veensid hagejat, et ta teeks näilikke

tehinguid ja müüks XXXXXX ja XXXXXX ning XXXXXX asuvad kinnistud kostjale I.

Näilikud tehingud kahe esimese kinnistuga olid tehtud 25. aprillil 2012 ja kolmanda kinnistuga

26. oktoobril 2012. Tehingute alusel ei ole raha üle antud.

Hageja ja kostja I lahutasid abielu XXX. Lahutus oli fiktiivne ja selle eesmärgiks oli vara kaotuse

vältimine. Hageja ja kostja I jätkasid kooselu kuni XXX, kui hageja kinni peeti.

Kostja I müüs 20. veebruaril 2015 XXXXXX ja XXX kinnistud ning 6. märtsil 2015 XXX

kinnistu oma vanematele (kostjatele II ja III), sest oli võimalik, et ka tema suhtes algatatakse

kriminaalmenetlus. Need tehingud olid näilikud ja tehingute alusel ei ole raha üle antud.

Hiljuti sai hageja teada, et kinnistud on pandud müüki. Kui kinnistud müüakse maha, ei saa hageja

neid heauskselt omandajalt välja nõuda. Hageja viibib vanglas Läti Vabariigis. Seetõttu ei ole tal

võimalik kohe esitada hagi kohtusse. Lisaks sellele ei ole hagejal lepinguid, mida on vaja

hagiavalduse koostamiseks. Lepingud on kostja I käes.

Hagi tagamata jätmise korral muutub kohtuotsuse täitmine võimatuks. Hagi tagamise abinõuna

taotles hageja kinnistutele keelumärgete seadmist.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Viru Maakohus rahuldas 18. juuli 2019 määrusega hagi tagamise taotluse. Hagi tagamiseks

seadis kohus kinnistu käsutamise keelumärke kostjale II ja kostjale III kuuluvatele XXXXXX ja

XXX kinnistutele ning kostjale I kuuluvale XXX kinnistule. Maakohus määras, et hagejal tuleb

esitada hagiavaldus ühe kuu jooksul hagi tagamise määruse kättesaamisest arvates. Tähtajaks

hagiavalduse esitamata jätmisel tühistab kohus hagi tagamise.

Maakohtu põhjenduste kohaselt viitas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 382

lg-le 1, § 377 lg-le 1, § 377 lg 3 esimesele lausele, § 378 lg 1 p-le 2, § 378 lg 4 p-le 1 ja § 381

lg-le 2, § 383 lg-le.

Maakohtu hinnangul on hageja hagi tagamise avalduses piisavalt põhistanud nõuet ja tagamise

aluseks olevaid asjaolusid. Hageja esile toodud asjaolud loovad eeldused põhjendatud kahtluseks,

et kohtuotsuse täitmine võib olla raskendatud. Seega on kohtuotsuse täitmise tagamiseks vajalik

rakendada hageja taotletavat hagi tagamise abinõud, et kindlustada vara tagasisaamise võimaluse

säilimine kohtumenetluse ajal ning hageja nõuet rahuldava kohtuotsuse täitmine. Võttes arvesse

hagi tagamise avalduses kirjeldatud asjaolusid, nõude õiguslikku alust, hageja huvide kaitse

vajadust, kostjate senist käitumist on kohtu hinnangul põhjendatud hageja kartus, et hagi tagamata

jätmisel on võimalus, et kostjad võivad kinnistud edasi võõrandada kolmandatele isikutele.

Kinnistutele keelumärge seadmine on kohane ja eesmärgipärane hagi tagamise abinõu ega koorma

kostjaid põhjendamatult.

Maakohus ei nõudnud hagejalt hagi tagamisega kaasneva tagatise tasumist eelkõige seetõttu, et

tegemist ei ole rahalise nõudega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3. Kostjad paluvad määruskaebuses tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta

hagi tagamise avaldus rahuldamata. Alternatiivselt paluvad kostjad teha hagi tagamise jätkumine

sõltuvaks tagatise andmisest kostjatele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks, määrata hagejale

tagatis kohtu õiglasel äranägemisel ning kui tagatist kohtu määratud tähtpäevaks ei anta, siis

tühistada hagi tagamine. Kostjad paluvad jätta määruskaebemenetluse kulud hageja kanda ja

mõista hagejalt iga kostja kasuks välja menetluskulud 736 eurot ja viivise menetluskuludelt.

Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole hageja põhistanud enda õigust taotleda hagi

tagamist enne hagi esitamist. Vandeadvokaadist esindajal on vastavalt advokatuuriseaduse (AdvS)

§ 41 lg 1 p-le 4 ning kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 74 lg-le 2 võimalik taotleda õigusteenuse

osutamiseks vajalikke dokumente. Avaldusest jääb selgusetuks, miks hageja vandeadvokaadist

esindaja seda võimalust ei kasutanud.

Avalduse lisadeks olevad kinnistusraamatu väljatrükid pärinevad 5. juunist 2019. Seega tegeles

hageja lepinguline esindaja selle teemaga juba ca poolteist kuud enne hagi tagamise avalduse

esitamiseks. Hiljemalt 20. juuniks 2019 olnuks võimalik hagi koostada ja kohtule esitada.

Ainuüksi seetõttu, et hageja ei ole nõuetekohaselt põhistanud võimatust esitada koos hagi tagamise

avaldusega ka hagiavaldus, tuleb jätta hagi tagamise avaldus rahuldamata.

2012. aasta müügilepingute järgne ostuhind on tasutud. 25. aprilli 2012 müügilepingu p-de 4.1 ja

4.2 järgi tuli korteriomandite ostuhind 65 000 eurot tasuda hiljemalt 15. maiks 2012 hageja

kontole. Kostja I täitis selle kohustus. Pooled olid 25. aprillil 2012 sõlminud abieluvaralepingu,

millega korteriomandid hakkasid kuuluma kostja I lahusvarasse. Abieluvaralepingut ei ole

avalduses mainitud.

26. oktoobri 2012 müügilepingu p-de 4.1 ja 4.2 järgi oli kinnistu ostuhind 20 000 eurot ja see

summa oli tasutud hagejale sularahas enne lepingu sõlmimist.

Kostjad on seisukohad, et kui ostuhinna tasumise kohustus oleks jäänud täitmata, tulnuks hagejal

nõuda selle täitmist. Avaldusest ei selgu, miks hageja ei ole seda teinud. Müügilepingute väidetav

rahatus ei ole kuni juulini 2019 olnud hageja jaoks probleemiks. Sellest võib järeldada, et kostja I

oli ostuhinna tasunud või ei pidanudki poolte kokkuleppel tasumist olema (see viitaks

kinkelepingule).

Kui 2012. aastal lepiti kokku hilisemalt uute tehingute tegemises, siis tulnuks hagejal nõuda nende

kohustuste täitmist. Hageja versiooni kohaselt ei olnud tehingud näilikud, vaid pooled soovisidki

selliseid toiminguid teha, kuid hiljem pidanuks hageja taas omanikuks saama.

Hageja ei ole 2015 – 2016 tehtud tehingute pooleks, mistõttu ei ole tal õigustatud huvi nende

tehingute vaidlustamiseks.

Hageja kasutab mõistet „tehingud“ ega erista võlaõiguslikke kohustustehinguid asjaõiguslikest

käsutustehingutest. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid ega põhistanud, et võlaõiguslikud

müügilepingud oleksid näilikud ning seega tühised. Isegi kui kohtumenetluses tuvastatakse nende

näilikkus ja seega ka tühisus, ei tähenda see automaatselt seda, et ka asjaõiguslikud kokkulepped

oleksid näilikud ja seega tühised. Kostjad viitavad asjakohasele Riigikohtu praktikale.

Isegi kui jõuda järeldusele, et müügilepingu järgselt ei ole kostja I ostuhinda tasunud, siis tuleks

2012. aasta müügilepingud ümber kvalifitseerida kinkelepinguteks. Võimalikest kinkelepingutest

hageja seejuures enam taganeda ei saa.

Hageja võimalikud alusetust rikastumisest tulenevad nõuded on aegunud (tsiviilseadustiku (TsÜS)

§ 84 lg 1, § 151 lg 1). Hageja oli väidetavalt näilikest tehingutest teadlik kohe algusest peale

(s.o 2012. aastast). Hageja teadlikkus ei saa tekkida tulevase kohtuasja võimalikust kohtuotsusest.

Aegumise kohaldamise tõttu ei ole võimalik jõuda hagi rahuldatava kohtuotsuse tegemise ega selle

täitmiseni. Kuna hageja viitas alusetu rikastumise regulatsioonile, siis pidanuks kohus võtma

seisukoha, kui tõenäoline võiks olla, et kostjad esitavad aegumise vastuväite ning kuidas see

mõjutaks hagi lahendamist.

Eelneva tõttu saab järeldada, et hageja märgitud asjaoludel on hagi õiguslikult perspektiivitu.

Aegumise kohaldamise taotlust arvestades oleks kohus pidanud TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel

keelduma hagi menetlusse võtmisest.

Kostjate omandiõigust ei saa piirata, lähtudes üksnes hageja paljasõnalistest väidetest.

Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 377 lg 1). Hageja puudulikku

avaldust arvestades ei olnud kohtul võimalik järeldada, et hagi tagamata jätmine võib raskendada

kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

Hagi tagamisel tugines maakohus kostjate senisele käitumisele, põhjendamata seejuures, millist

käitumist on silmas peetud.

Hagi esitamise tegelikud põhjused seisnevad hageja ja kostja I halbades suhetes, sh seoses ühiste

laste ülalpidamise ning hooldusõigusega.

Kui hagi tagamine peaks kehtima jääma, peab kohus nõudma hagejalt TsMS § 383 lg 1 alusel

tagatist. Kostjatele jääb arusaamatuks, kuidas sai tagatise nõudmata jätmist mõjutada see, et hageja

ei plaani kostjatelt raha nõuda. Kostjate omandiõiguse riive on väga ulatuslik ja intensiivne.

4. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täiendada

tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

6. Hageja on esitanud avalduse hagi tagamiseks enne hagi esitamist (hagi eeltagamise avalduse).

Nimelt võib kohus avalduse alusel tagada hagi ka enne hagi esitamist. Avalduses tuleb põhistada,

miks hagi kohe ei esitata (TsMS § 382 lg 1). Hagi eeltagamise avaldus peab vastama samadele

nõuetele kui tavapärane hagi tagamise avaldus (TsMS § 381). Sealhulgas tuleb ka hagi eeltagamise

avalduses põhistada nõuet, mille tagamist soovitakse, ja hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid

(TsMS § 381 lg 2).

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu analüüs hagi eeltagamise taotluse lahendamisel on

puudulik. Hagi eeltagamist on maakohus analüüsinud vaid üldsõnaliselt. Nõude ja hagi tagamise

aluseks olevate asjaolude põhistatud saab hinnata määruskaebemenetluses ka ringkonnakohus

(vt Riigikohtu 3. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 16).

8. Ringkonnakohtu hinnangul vastab hagi eeltagamise avaldus TsMS §-s 381 sätestatud nõuetele.

Hageja on põhistanud nõuet, mille tagamist ta soovib. Nimelt soovib ta esitada hagi kostjate vastu

tehingute tühisuse tuvastamiseks. Hageja väitel ei olnud kinnistutega tehtud tehingud suunatud

omandiõiguse üleminekule, vaid nende eesmärgiks oli vältida seda, et hageja ja hiljem ka kostja I

kaotavad oma vara. Hageja esitatud asjaoludel on tema nõue õiguslikult võimalik. Hageja saab

nõuda tema ja kostja I vaheliste tehingute tühisuse tuvastamist. Ringkonnakohtu hinnangul saab

hageja nõuda ka kostjate vaheliste tehingute tühisuse tuvastamist, vaatamata sellele, et hageja

nende tehingute pooleks ei ole. Tehingu pooleks mitteolev isik saab nõuda tehingu tühisuse

tuvastamist olukorras, kus tehingu tühisus mõjutab ka tema õigusi. Ei ole kahtlust, et praegusel

juhul mõjutaks kostjate vaheliste tehingu tühisuse tuvastamine ka hageja õigusi.

9. Selleks, et analüüsida kostjate väiteid müügilepingute järgsete hindade tasumise kohta, tuleks

kohtul hinnata tõendeid. Hagi tagamise menetluses hagi kohta tõendeid aga ei koguta ega hinnata

(vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 12). Seetõttu

ringkonnakohus neid väiteid ei analüüsi.

10. Määruskaebuses on kostjad asunud seisukohale, et kui ostuhinna tasumise kohustus oleks

täitmata jäänud, tulnuks hagejal nõuda selle täitmist. Lisaks on kostjad leidnud, et kui 2012. aastal

lepiti kokku hilisemalt uute tehingute tegemises, siis tulnuks hagejal nõuda nende kohustuste

täitmist. Kostjad on leidnud, et kui müügilepingute järgselt ei ole kostja I ostuhinda tasunud, siis

tuleks müügilepingud ümber kvalifitseerida kinkelepinguteks. Kostjad on märkinud, et hageja

kasutab mõistet „tehingud“ ega eristada võlaõiguslikke kohustustehinguid asjaõiguslikest

käsutustehingutest

Need põhjendused on ringkonnakohtu arvates sellised, mida ei saa hagi tagamise menetluses

hinnata. Maakohus arvestab neid asja sisulisel läbivaatamisel.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik nõude aegumine selline küsimus, mida tuleks hinnata

asja sisulisel läbivaatamisel, mitte hagi tagamise menetluses. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus

või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotluse. Kuna

sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa enne hagi

menetlusse võtmist võtta seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk

saavutada (vt nt Riigikohtu 9. jaanuari 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-07, p 12). See kehtib

ringkonnakohtu hinnangul ka nõude perspektiivi hindamisel hagi tagamise menetluses. Kindlasti

ei saa maakohus hagi (eel)tagamise taotlust lahendades lähtuda sellest, et kostja võib esitada

aegumise vastuväite ning see võib omakorda mõjutada hagi lahendamist. Selliselt rikuks

maakohus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Olukord oleks erinev siis, kui tegemist oleks

õiguslõpetava tähtajaga. Sellisel juhul peaks kohus seda ka hagi (eel)tagamise taotluse

lahendamisel arvestama.

12. Ringkonnakohus leiab, et hageja on põhistanud vajadust taotleda hagi eeltagamist. Hageja ei

tugine üksnes sellele, et temal ei ole vajalikke lepinguid, vaid ka asjaolule, et ta viibib vanglas.

Ringkonnakohus hinnangul ei tähenda lepingulise esindaja olemasolu seda, et hagejal on võimalik

kohe hagi esitada. Vanglas viibides on hagejal keerulisem oma asju ajada, sh suhelda lepingulise

esindajaga. Kostjate viidatud AdvS § 41 lg 1 p 4 ja KRS § 74 lg-st 2 tuleneb küll hageja lepingulise

esindaja õigus vastavaid lepinguid kinnistusosakonnalt küsida, kuid nendest normidest ei tulene

kinnistusosakonna kohustust neid dokumente hageja lepingulisele esindajale esitada. Oluline on

märkida, et määruskaebuse esitamise ajaks on hagi kohtule ka esitatud.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et tagatise nõudmise eeldused ei ole täidetud. Tagatise

nõudmise kohustus on kohtul olukorras, kui on esitatud rahalise nõudega hagi (TsMS § 383 lg 1¹).

Praegusel juhul soovib hageja esitada tuvastushagi. Sellise hagi tagamise või tagamise jätkumise

võib kohus teha sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks

(TsMS § 383 lg 1). Seega on hagejalt tagatise küsimine kohtu kaalutlusotsus. Maakohtu määrusest

nähtuvad põhjendused, miks hagejalt tagatist ei küsita, muuhulgas on maakohus kaalumisel

arvestanud alustega tagatise nõudmata jätmiseks TsMS § 383 lg 21 järgi.

14. Määruskaebuses on kostjad vaid üldsõnaliselt märkinud, et nende omandiõiguse riive on väga

ulatuslik ja intensiivne. Kostjad ei ole selgitanud, milline kahju võib neile hagi eeltagamise tõttu

tekkida. Hagi eeltagamise abinõuks on kinnistutele käsutamise keelumärgete seadmine. Lähtudes

eeltagamise avaldusest toodust soovisid kostjad kinnistuid müüa. Hagi eeltagamise tõttu ei ole see

aga võimalik. Seega saaks kostjate kahjuna käsitleda saamata jäänud tulu. TsMS § 391 lg 1 ei

võimalda aga hagi tagamisega tekitatud kahjuna hüvitada saamata jäänud tulu (vt Riigikohtu

6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 14).

15. Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata.

16. Menetluskulude jaotus ja rahaline suurus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis.

17. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

TsMS § 390 lg 1 teine lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse

Riigikohtule, kui tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot või kui tagamisabinõuna kohaldati isiku

aresti või elukohast lahkumise keeldu.

Hagiavalduses on hageja märkinud hagihinnaks 98 000 eurot. TsMS § 125 lg kohaselt määratakse

tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise

korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks.

Ringkonnakohus lähtub hüve väärtuse määramisel sellest, et müügikuulutuse (I kd, tl 13) kohaselt

on XXXXXX ja XXX hinnaks 110 000 eurot. Sellele lisandub XXX kinnistu väärtus. Seega

ületab tagatava hagi hind 100 000 eurot ja käesolev määrus on edasikaevatav. Hagi menetlusse

võtmise üle otsustamisel ei ole maakohus nimetatud hagi hinnaga seotud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson