3-18-2385/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17.09.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-2385

Haldusasi

Metsaekspertiisid

OÜ

kaebus

tühistada

Keskkonnaagentuuri 26.11.2018 otsus nr 2018-

100087-1454, millega jäeti metsaregistrisse kandmata

Mäeotsa kinnistu kohta taotletud andmed ning

kohustada Keskkonnaagentuuri uuesti lahendama

Metsaekspertiisid OÜ poolt 09.11.2018 esitatud

taotlused

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Metsaekspertiisid OÜ, esindaja

advokaat Kristjan Aava

Vastustaja: Keskkonnaagentuur

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Keskkonnaagentuuri 26.11.2018 otsus

nr 2018-100087-1454, millega jäeti metsaregistrisse kandmata Mäeotsa

kinnistu kohta taotletud andmed ning kohustada Keskkonnaagentuuri

uuesti menetlema ja lahendama Metsaekspertiisid OÜ poolt 09.11.2018

esitatud taotlused.

2. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 2215

eurot.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.10.2019.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 09.11.2018 esitas kaebaja Keskkonnaagentuurile (edaspidi nimetatud ka kui vastustaja/

KAUR) taotluse metsaressursi arvestuse riiklikusse registrisse (edaspidi nimetatud ka kui

metsaregister) Mäeotsa maaüksuse (asukoht Otepää vald, Valga maakond, katastritunnusega

63601:001:2012) metsa inventeerimisandmete kirje kande taotlused.

2. Vastustaja 26.11.2018 otsusega (tl 6) jäeti taotletud andmed metsaregistrisse kandmata.

3. 21.12.2018 saabus Tallinna Halduskohtule Metsaekspertiisid OÜ kaebus tühistada

Keskkonnaagentuuri 26.11.2018 otsus nr 2018-100087-1454, millega jäeti metsaregistrisse

kandmata Mäeotsa kinnistu kohta taotletud andmed ning kohustada Keskkonnaagentuuri uuesti

lahendama Metsaekspertiisid OÜ poolt 09.11.2018 esitatud taotlused.

02.01.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 14.06.2019 määrusega määras kohus

asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja hinnangul on vastustaja otsus õigusvastane. Kaebaja seisukohti kokkuvõtvalt on

vastustaja tuginenud oma 26.11.2018 otsuses metsa inventariseerimisel, metsamajanduslike

tööde planeerimist reguleerivatele õigusakti sätetele ning eksinud metsa korraldamise juhendis

sätestatu vastu. Lisaks eeltoodule on vastustaja jätnud Mäeotsa kinnistul välja selgitamata

faktilised asjaolud. Kõik viidatud minetused on tinginud õigusvastase otsuse 2018-100087-

1454, millest tulenevalt palub kaebaja otsuse tühistada ja kohustada vastustajat kaebaja

taotlused uuesti lahendama.

4.1. Kaebaja leiab, et otsus on materiaalselt õigusvastane. Kaebaja toob välja, et ta on taotlustes

esitanud andmed Mäeotsa maaüksuse eraldiste 2 ja 7 kohta, kirjeldades metsa seisundit, vanust,

rinnaspindala ning varude suurust. Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 määruse nr 2

„Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimäärus“ (edaspidi metsaregistri põhimäärus)

lisaga on esitatud andmed raie kohta ning väljaraie protsent 100%.

Vastustaja on vaidlustatud otsuses esitanud viite kahele normile. MS § 29 lg-le 1, mille kohaselt

raiutakse lageraie korral raielangilt ühe aasta jooksul raie algusest arvates kõik puud, välja

arvatud: i) § 29 lg 1 p-i 1 kohaselt seemnepuudeks jäetavad 20–70 hajali või mõnepuuliste

gruppidena paiknevat mändi, arukaske, saart, tamme, sangleppa, künnapuud või jalakat ühe

hektari kohta ja elujõuline järelkasv; ja

ii) § 29 lg 1 p-i 3 kohaselt säilikpuud ehk elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud

või nende säilinud püstiseisvad osad tüvepuidu kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit ühe

hektari kohta, üle viie hektari suurusel raielangil vähemalt kümme tihumeetrit ühe hektari

kohta.

Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määruse nr 135 „Otepää looduspargi kaitseeeskiri“ § 16 lg 5

kohaselt tuleb raielangile jätta hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit puid, mida ei koristata

ja mis jäävad metsa alatiseks.

Vastustaja

peab

ebaõigeks

raie

protsendina

100%

määramist

ning

leiab,

et

inventeerimisandmete esitaja peaks vähendama raie protsenti, et tagada MS ja kaitse-eeskirja

kohaste seemne- ja säilikpuude olemasolu.

Kaebaja hinnangul on vastustaja raiemahtude vähendamise nõudega ületanud HMS § 4 lg-s 2

märgitud volituse piire, mis on lisaks vastuolus ka metsa majandamise eeskirja § 13 lg 1-3 ja

metsa korraldamise juhendi §-ga 7.

Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimääruse § 6 lg 2 p-d 1-3 sätestavad, et vastustaja

sisestab,

töötleb

ja

väljastab

inventeerimisandmeid;

tagab

registrisse

kantud

inventeerimisandmete asjakohasuse ja õigsuse ning tagab registri inventeerimisandmetega

seotud kasutajatoe.

Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimääruse § 6 lg 3 p-d 1-3 sätestavad, et

Keskkonnaamet sisestab, töötleb ja väljastab metsateatiste ning välitööde, metsauuendus- ja

metsakaitseekspertiisi andmeid; tagab registrisse kantud metsateatiste ning välitööde,

metsauuendus- ja metsakaitseekspertiisi andmete asjakohasuse ja õigsuse; tagab registri

metsateatiste, välitööde, metsauuendus- ja metsakaitseekspertiisi andmetega seotud

kasutajatoe.

Kaebaja hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsuses asunud sisuliselt lahendama

metsamajanduslike küsimusi, nõudes raiemahtude vähendamist inventariseerimisel ning on

sellega ületanud temale põhimäärusega pandud volitusi, sest metsauuendamisega seotud

küsimused alluvad Keskkonnaameti pädevusse metsaressursi riikliku registri põhimääruse § 6

lg 3 alusel.

Lisaks volituste ületamisele on vastustaja nõue, kirjeldada seemnepuid kahel eraldisel vastuolus

ka metsa korraldamise juhendi §- ga 7, mis sisustab nõuded metsaeraldise kirjeldamisele ning

millest juhindutakse ka andmete kandmisel metsaregistrisse, viidatud säte ei nõua, et

metsaeraldise kirjeldamisel peab kirjeldama seemne- ning säilikpuid eraldiseisvalt.

Puutuvalt vastustaja etteheidetesse vaidlustatud otsuses, seoses säilikpuudega, selgitab

vastustaja, et säilikpuudega seonduv lahendatakse raietööde käigus ning sellele eelnevas

metsateatise menetluses MS §-s 41 sätestatud korras.

Seoses säilikpuude kirjeldamisega juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et säilikpuuna

arvestatakse muuhulgas surnud puid ning lamapuitu, samuti raietööde käigus vigastatud ning

murdunud puid, mida metsa korraldamise juhendi § 8 lg 9 alusel ei kirjeldata kui surnud puude

või lamapuidu tagavara on kuni 20 tihumeetrit hektari kohta.

Kaebaja hinnangul tuleb seemnepuude ning säilikpuude regulatsiooni MS §-s 29 tõlgendada

koostoimes metsa korraldamise juhendi §-ga 8, mis sisustab nõuded metsaeraldist

iseloomustavate takseertunnuste määramise ja arvutamise tingimused, ning millest nähtuvalt ei

pea kirjeldama säilikpuid siis, kui nende maht on kuni 20 tihumeetrit hektari kohta.

Tulenevalt eeltoodust on vastustaja ebaõigesti kohaldanud MS § 29 lg-s 1 sätestatut, nõudes

säilikpuude eraldi kirjeldamist. Tulenevalt eeltoodust on kaevatav otsus metsa korraldamise

juhendiga vastuolus.

4.2. Taotluste õiguspärasuse hindamisel on kaebaja hinnangul keskseks küsimuseks see, kas

taotlustega esitatavad inventeerimisandmed peavad kajastama andmeid metsa kohta või

kajastama detailset teavet edasisel metsa majandamisel kasutatavate võtete kohta. Kaebaja

selgitab, et inventeerimisandmed ei pea, kuid võivad kajastada andmeid planeeritava

majandustegevuse kohta. Käesoleval juhul heidab vastustaja kaebajale ette seda, et kaebaja ei

ole kava koostamisel arvesse võtnud küsimusi, s.o täpsemalt seemne- ja säilikpuudega

seonduvat, mis tegelikkuses tuleb lahendada raie tegemise käigus, mitte metsaregistrisse

andmete kandmisel. Kaebaja põhjendab enda seisukohti alljärgnevalt.

MS § 11 lg 2 kohaselt koosneb metsa korraldamine metsa inventeerimisest ja

metsamajanduslike tööde planeerimisest.

Uuendusraie tegemise eelduseks on MS § 11 lg 42 kohaselt kehtivad inventeerimisandmed.

Kaebaja on 09.11.2018. a taotlustes esitanud metsa inventeerimisandmed, sh puuliigi, vanuse,

tagavara suuruse jne.

Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja etteheited kaevatavas otsuses asjakohased. Kaebaja

selgitab, et seemnepuude jätmise eesmärgiks on metsa uuendamine looduslikult, see tähendab,

et seemnepuud peavad tagama uue metsapõlve tekke. Viidatud metsa uuendamise võtet ei

kasutata aga olukorras, kui eraldisele planeeritakse uus istutus, seejuures on võimalik, et

raietööde käigus otsustatakse istutamisest loobuda ning tagada metsa uuenemine läbi

seemnepuude. Tulenevalt eeltoodust, olukorras kus planeeritakse metsa uuendamist istutamise

teel, kasvataks seemnepuude jätmine omaniku kulutusi seetõttu, et nõuaks edaspidi täiendavate

hooldustööde tegemist, seetõttu oleks vale ka kanda metsaregistrisse andmed seemnepuude

kohta, kui nende säilitamine istutuse korral ei ole nõutud.

Kaebaja selgitab, et metsa uuendamise võtted otsustatakse metsamajanduslike tööde ning

nendele eelnevate haldusmenetluste raames, mida kontrollib ja viib läbi Keskkonnaamet.

Seejuures on omanik vaba metsa uuendamisvõtete valikul, olles piiratud ajaliselt MS § 24 lg-s

3 sätestatud tähtaja jooksul tagaks metsa uuenemise.

Tulenevalt eeltoodust on kaevatav otsus õigusvastane, sest otsuse aluseks on võetud asjaolud

(n.o metsamajandamist puudutavad tingimused), mis ei ole metsa inventeerimisel asjakohased.

Kaebaja hinnangul on tegemist olulise kaalutulusveaga, mis on tinginud ebaõige otsuse.

4.3. Kaebaja leiab, et vastustaja on teinud otsuse faktilisi asjaolusid välja selgitamata, mida

kinnitab vastustaja e-kiri kuupäevast 28.11.2018. a (tl 7), millest nähtub, et vastustaja ei ole

Mäeotsa maaüksusel välikontrolli teinud ning vaidlustatud otsus on tehtud ilma välitööde aktita.

Sisuliselt on vastustaja esitanud nõude seemnepuude ning säilikpuude kirjeldamiseks olukorras,

kus vastustajale ei ole teada, kas maaüksusel on seemne- ja säilikpuid, mis vastaks metsa

majandamise eeskirja §-le 10.

Tulenevalt eeltoodust ei ole vastustaja kogunud otsuse eelduseks olevaid andmeid ega

tuvastanud faktilisi asjaolusid.

4.4. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus rikub tema, kui vastavalt MS § 12 metsakorraldustööde

tegevusluba nr KME000012 omava ettevõtja subjektiivseid õigusi kahes asjaolus. Esiteks

osutab kaebaja majandustegevusena metsakorraldustööde teenust, mis hõlmab metsaregistrisse

kantavate inventeerimisandmete kogumise ning kande taotluse esitamise. Kande tegemisest

õigusvastane keeldumine võib kaasa tuua kaebaja vastutuse tellija (kinnistu omaniku) ees.

Täiendavate metsakorraldustööde tegemine registrikande saavutamiseks suurendab kaebaja

kulusid ning ebaõigete kannete tegemine metsaregistrisse võib kaasa tuua võlaõigusliku

vastutuse kinnistu omaniku ees.

Teiseks võib vaidlustatud otsus tuua kaasa kaebaja majandustegevuse sunnitud lõpetamise. MS

§ 13 p 1 ja 2 annab vastustajale pädevuse tunnistada kehtetuks Metsaekspertiisid OÜ

metsakorraldustööde tegevusluba, kui loa omaja on rikkunud metsakorraldustöödele esitatavaid

nõudeid kolme kuu jooksul 15 protsendil katastriüksustel, mille metsade inventeerimisandmed

on loa omaja esitanud metsaregistrisse kandmiseks või moonutab puistu andmeid nii, et see

võib kaasa tuua keskkonnakahju. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine tooks kaasa vaide esitaja

ettevõtlusvabaduse äärmiselt olulise riive ja majandustegevuse peatamise.

4.5. Kaebaja märgib, et vastupidiselt Keskkonnaagentuuri seisukohale, ei ole metsaregistri näol

tegemist

õigustloova

registriga

ning

lisaks

on

vastustaja

ebaõigesti

sisustanud

inventeerimisandmeid, mille kontrollimise kohustus vastustajal on.

4.6. Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimääruse § 3 sätestab, et metsaregistri andmetel

on informatiivne tähendus, kui seadusest ei tulene teisiti.

Arvestades metsaregistri eesmärki, milleks on koguda ja säilitada andmeid metsa paiknemise,

pindala, tagavara, kasutamise ja seisundi kohta, saabki kõnealune register olla ainult

informatiivse sisuga, mitte õigustloov nagu seda on vastustaja avaldanud.

Tulenevalt eeltoodust leiab kaebaja, et isegi kui metsaregistrisse kantakse metsa edasise

majandamise liigina 100% ulatuses lageraie, ei ole selline kanne muutuda õiguslikult siduv

Keskkonnaametile, kelle pädevuses on hilisemalt kontrollida metsa uuendamist ja majandamist

omaniku poolt, et oleks tagatud MS § 24 lg-s 3 sätestatu, mille kohaselt on metsaomanik

kohustatud rakendama MS § 24 lg-s 2 nimetatud metsa uuendamise võtteid ulatuses, mis

hiljemalt viis aastat ning loo, siirdesoo, madalsoo, raba, osja, tarna ja lodu

metsakasvukohatüüpides kümme aastat pärast raiet või metsa hukkumist tagab uuenenud metsa.

4.7. Kaebaja hinnangul nõuab vastustaja kaebajalt selliste andmete esitamist, mida ei saa

käsitleda inventeerimisandmetena. Lihtsustatult viitab metsaregistri põhimäärus § 8 lg 1 p 2

vaidlusaluste inventeerimisandmete sisustamisel metsa korraldamise juhendi §-le 15, mis

omakorda viitab MS §-le 24 lg-le 2 mis annab küll loetelu metsa uuendamise võtete osas, kuid

andmed ning nõuded säilik- ja seemnepuudele, mille esitamist ja inventariseerimist vastustaja

nõuab ning mis on tinginud käesoleva vaidluse, on sätestatud MS §-s 29.

Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et vastustaja on ka oma vastuses põhjendanud vaidlustatud

otsust MS §-s 29 sätestatuga, mis on kaebaja hinnangul asjakohatu säte ning käesolevas

vaidluses inventeerimisandmete sisustamisel kohaldamisele ei peaks kuuluma.

Tulenevalt eeltoodust on kaebaja arvates selge, et vastustaja nõuab selliste andemete esitamist,

mis ei ole inventeerimisandmed metsaregistri põhimääruse § 8 lg 1 mõistes, mistõttu tuleks

käesolev kaebus rahuldada ja Keskkonnaagentuuri 26.11.2018 otsus 2018-100087-1454

tühistada. Samal alusel tuleks kohustada Keskkonnaagentuuri uuesti lahendama 09.11.2018

esitatud taotlus.

4.8. Kaebaja hinnangul rikub vastustaja ka haldusorgani vastuolulise käitumise keelu

põhimõtet. Kaebaja esitas kohtule oma väite kinnituseks väljatrüki kinnistutest (tl 33), kus on

metsaregistris märgitud metsa majandamisviisiks lageraie ning vastustaja on kaebaja taotluste

alusel teinud kanded koos lageraie märkega metsaregistrisse, ilma nõudmisteta inventeerida

ning kirjendada seemne- ja säilikpuid. Kaebaja soovib rõhutada, et kõik käesolevale

menetlusdokumendile lisatud väljatrükis märgitud taotlused on vastustaja poolt läbi vaadatud

ning rahuldatud peale 26.11.2018. a, s.o peale vastustaja poolt metsakorraldajatele saadetud e-

kirja, mis oli lisatud ka vastustaja 17.01.2019. a menetlusdokumendile (tl 27). Seejuures on

oluline rõhutada, et tegemist on ainult vähese osaga taotlustest, mis on lahendatud ilma säilik-

ja seemnepuude nõudeta, alates 26.11.2018.

Kaebaja hinnangul näitab vastustaja käitumine seda, et vastustaja ei ole mitte muutnud

metsaregistri taotluste lahendamisel praktikat faktiliste asjaolude või õigusliku olukorra

muutumise tõttu, vaid parktika on erinevate taotluste puhul paralleelselt vastupidine.

Kaebaja hinnangul on vastustaja vastuoluline käitumine oluline kaalutlusõiguse rikkumine

HMS § 4 lg 2 mõistes, mis on tinginud ebaõige otsuse nr 2018-100087-1454, mille tühistamist

kaebaja käesolevas haldusasjas taotleb.

4.9. Seoses nõudega seemnepuude arvu määramiseks selgitab kaebaja, et matemaatiliselt nagu

vastustaja on oma 01.07.2019 menetlusdokumendis kirjeldanud, ei ole võimalik seemnepuude

arvu määrata, sest seemnepuudele kehtivad sellised subjektiivsed omadused, mis ei ole

statistiliselt või matemaatiliselt ilma faktilisi asjaolusid välja selgitamata kindlaksmääratavad.

Metsa majandamise eeskiri § 10 lg 1 sätestab, et seemnepuudeks jäetakse hea tüvevormi, kitsa

ja pika elusvõra, kiire kasvu ja hea tervisliku seisundiga puud. Asjaolu, et seemnepuude

määramisel tuleb juhinduda faktilistest asjaoludest, mis on vastavalt eraldisel välja kujunenud

vahetult enne metsa planeeritavat raiet, kinnitab ka MS § 29 lg 2, mille kohaselt seemnepuid ei

jäeta, kui raiutava metsa koosseisus pole seemnepuudeks sobivaid puid või kui langil on olemas

metsa uuendamiseks metsakasvukohatüübile sobivate puuliikide elujõuline järelkasv ja see

säilitatakse raietööde käigus. Samuti pole seemnepuude jätmine kohustuslik langi osas, mis

asub lähemal kui 30 meetrit seemnekandvuse eas okaspuistu või 50 meetrit seemnekandvuse

eas arukaasiku servast.

Eeltoodud sätete valguses on selge, et seemnepuudega seotud küsimused, nende arv, vastavus

ning liigid selgitatakse välja peale inventeerimist hilisemal metsamajandamisel, täpsemalt

metsateatise menetlemisel Keskkonnaametis, kooskõlas MS §-ga 41.

Lisaks on vastustaja nõue seemne- ja säilikpuude arvu määramiseks inventeerimisandmetes

eluliselt ebaõige, võttes arvesse inventeerimisandmete kehtivust, nimelt sätestab MS § 11 lg 41,

et metsa inventeeritakse ülepinnalise takseerimisega katastri- või majandamisüksuste kaupa või

statistilise

valikmeetodiga.

Metsa

inventeerimisandmed,

välja

arvatud

statistilise

valikmeetodiga saadud, kehtivad kümme aastat nende kandmisest koos metsakaardi andmetega

metsaressursi arvestuse riiklikusse registrisse. Registrisse kantavad inventeerimisandmed ei

tohi olla vanemad kui üks aasta.

Kaebaja hinnangul on ainetu kontrollida inventeerimisel seemne- ja säilikpuude arvu või

määrata nende arvu inventeerimisel koos raieliigiga, kui reaalselt samade andmete alusel metsa

majandamiseni, s.o raietöödeni võib metsa omanik jõuda alles 9-10 aasta pärast, missugusel

juhul tuleb lahendada seemnepuude küsimus metsateatise menetlemisel Keskkonnaametis.

4.10. Puutuvalt vastustaja seisukohta, et enamikel metsa omanikel puudub metsanduslik

haridus, mistõttu vältimaks seda, et metsa edasisel majandamisel ei satuks omanik vastuollu

kehtivate õigusaktidega, mistõttu tuleks raieprotsent määrata inventeerimisandmetes, soovib

kaebaja avaldada, et ka selline seisukoht on vale ning vastustaja võtab endale sellise

haldusülesande täitmise, milleks tal volitusi ei ole ning mis ei ole kooskõlas vastustaja

õigusaktidest tulenevate eesmärkide ja ülesannetega.

Metsaomanikke

nõustavad

metsakonsulendid,

piirkondlikud

metsaspetsialistid,

metsakorraldajad ja kaitseala valitsejad, seega ei saa väita, et metsaomanikud juhinduksid ainult

metsamajandamiskavast või inventeerimisandmetest. Kaebaja kordab veel, et isegi kui omaniku

keegi ei nõusta, kontrollib Keskkonnaamet metsa majandamisel nii raie lubatavust, vastavust,

mahtu ja kõiki ülejäänud asjaolusid, sõltumata inventeerimisandmetesse märgitud

majandamisviisist.

4.11. Kaebaja leiab, et vastustaja 01.07.2019. a menetlusdokumendi p-s 3 avaldatud vastustaja

dokument, millest tuleneb vastustaja metoodika lageraie protsendi määramisel, ei ole

õiguspärane haldusakt, kuna see ei vasta HMS § 54 nõuetele. HMS § 60 lg 1 sätestab, et

õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt.

Kaebaja hinnangul viitab vastustaja õigusvastasele haldusaktile, mida ei ole avaldatud ega

kättesaadavaks tehtud kaebajale teadaolevalt ühelegi andmeesitajale.

4.12. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud: õigusabikulud 2200 eurot,

millele lisandub käibemaks 440 eurot ja riigilõiv summas 15 eurot so kokku summas 2655

eurot. Kaebaja palub välja mõista menetluskulud ilma käibemaksuta ehk summas 2215 eurot.

Kaebaja on lisanud taotlusele menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (tl 50-54).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.

5.1. Vastustaja ei ole otsusega nr 2018-100087-1454 ületanud HMS-i § 4 lõikes 2 märgitud

volituste piire ning ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja ei pea kontrollima

inventeerimisandmete sisulist vastavust metsaseadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktide

nõuetele.

Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vastustaja ei pea kontrollima

metsaregistrisse esitatavate andmete vastavust metsaseaduse § 29 lõike 1 punkti 1 ja punkti 3

nõuetele. Metsaregistri põhimääruse § 9 lõige 3 kohustab vastustajat enne

inventeerimisandmete metsaregistrisse kandmist inventeerimisandmed sisuliselt läbi vaatama

ja kontrollima, kas esitatud inventeerimisandmed vastavad ka sisuliselt metsaseadusele.

Inventeerimisandmetel on õiguslik tähendus metsaseaduse mõttes. Inventeerimisandmed

muutuvad kehtivateks nende kandmisest metsaregistrisse, sest sellest hetkest on nad

kättesaadavad kolmandatele isikutele. Juhul, kui andmete sisestamisel metsaregistrisse tekib

kahtlus andmete õigsuse osas, lähtub vastustaja kui registri volitatud töötleja, aga ka kui

metsakorraldustööde tegijate üle järelevalvet tegev asutus metsaseaduse sätetest, mis

reguleerivad metsakorraldustööde tegevusloa peatamist või kehtetuks tunnistamist. Andmeid

enne tuvastatud vigade parandamist metsaregistrisse ei kanta. Kohustus kontrollida andmete

õigsust enne nende kandmist riiklikusse registrisse tuleneb nii metsaregistri põhimääruse § 9

lõikest 3 kui ka § 6 lõike 2 punktist 2, mille kohaselt vastustaja tagab registrisse kantud andmete

asjakohasuse ja õigsuse. Ebaõigeid inventeerimisandmeid, mis ei vasta metsaseadusele ja selle

alusel kehtestatud õigusaktidele, ei saa metsaregistrisse kanda. Ebaõigete andmete kandmise

soov metsakorraldustöid tegeva ettevõtte poolt võib anda ebaõige ettekujutuse ka

metsaomanikule, justkui oleks 100% lageraie õigusaktide alusel lubatud.

5.2. Vastustaja leiab, et tema otsus nr 2018-100087-1545 on kooskõlas metsaseadusega ja selle

alusel kehtestatud õigusaktidega, sealhulgas metsa majandamise eeskirja § 13 lõigetega 1– 3 ja

metsa korraldamise juhendi §-dega 7, 8, 9. Vastustaja hinnangul on kaebaja esitatud

inventeerimisandmetes (lisa 2) Mäeotsa kinnistu eraldise 2 ja 7 kohta esitatud andmed: „Töö

liik: LR (lageraie) 100%“, vastuolus metsaseaduse § 29 lõike 1 punktidega 1 ja 3 ning „Otepää

looduspargi kaitse eeskirja“ § 16 lõikega 5.

5.2.1. Seoses Mäeotsa kinnistule seemnepuude jätmisega märgib vastustaja kõigepealt, et

metsaseaduse § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt raiutakse lageraie korral kõik puud, välja arvatud

seemnepuudeks jäetavad 20–70 hajali või mõnepuuliste gruppidena paiknevat mändi arukaske,

saart, tamme, sangleppa, künnapuud või jalakat ühe hektari kohta ja elujõuline järelkasv.

Metsaseaduse § 29 lõike 2 kohaselt seemnepuid ei jäeta, kui raiutava metsa koosseisus pole

seemnepuudeks

sobivaid

puid

või

kui

langil

on

olemas

metsa

uuendamiseks

metsakasvukohatüübile sobivate puuliikide elujõuline järelkasv ja see säilitatakse raietööde

käigus. Samuti pole seemnepuude jätmine kohustuslik langi osas, mis asub lähemal kui 30

meetrit seemnekandvuse eas okaspuistu või 50 meetrit seemnekandvuse eas arukaasiku servast.

Eraldis 2 osas on kaebaja esitatud inventeerimisandmete koosseisus märkinud järgmised puud:

kuusk, kask, saar, haab ja vaher, millest kask ja saar sobivad seemnepuudeks (MS-i § 29 lg 1 p

1). Esitatud inventeerimisandmete järgi on nimetatud puid kokku 61 tk/ha. Seega ei saa väita,

et seemnepuudeks sobivaid puid eraldisel ei ole. Seemnepuid ei tule jätta 30 meetrit

seemnekandvuse eas okaspuistu kõrvale (MS-i § 29 lg 2), seetõttu ei ole tarvis seemnepuid jätta

eraldise 4 serva. Seega eraldisel 2 (suurus 2,7 ha) tuleb jätta seemnepuid 1,5–1,7 ha suurusele

pinnale ehk 30–119 tk.

Eraldis 7 osas on kaebaja esitatud inventeerimisandmete koosseisus märkinud järgmised puud:

hall lepp, kask, kuusk, haab ja mänd, millest kask sobib seemnepuuks. Esitatud andmete järgi

on kaske märgitud 145 tk/ha. Metsaseaduse § 29 lõike 2 kohaselt pole seemnepuude jätmine

kohustuslik langi osas, mis asub lähemal kui 30 meetrit seemnekandvuse eas okaspuistu servast,

st seemnepuid ei tule jätta eraldiste 4, 8 ja serva. Seega eraldisel 7 (suurus 1,91 ha) tuleb jätta

seemnepuid 1 ha suurusele pinnale ehk 20–70 tk/ha.

Kaebaja väidab, et seemnepuude kirjeldamise nõue on vastuolus metsakorraldamise juhendi §-

ga 7, mis kaebaja hinnangul sisustab nõuded metsaeraldise kirjeldamisele ning millest

juhindutakse ka andmete kandmisel metsaregistrisse. Vastustaja selgitab, et nimetatud säte

sätestab, millised on kohustuslikud takseertunnused eraldise kirjeldamisel. Kaebaja märgib küll

õigesti, et nimetatud säte ei nõua metsaeraldiste kirjeldamisel seemnepuude ega säilikpuude

kirjeldamist. Samas kaebaja eksib väites, et nimetatud sättest lähtuvalt juhindutakse ka andmete

kandmisel metsaregistrisse. Vastustaja selgitab, et metsaregistrisse andmete kandmisel

juhindutakse metsaregistri põhimääruse lisast. Metsaregistri põhimääruse lisa punktis II on

märgitud esitatavate inventeerimisandmete koosseis.

5.2.2. Seoses Mäeotsa kinnistule säilikpuude jätmisega märgib kaebaja kõigepealt, et

Metsaseaduse § 29 lõike 1 punkt 3 sätestab, et lageraie korral raiutakse raielangilt ühe aasta

jooksul raie algusest arvates kõik puud, välja arvatud säilikpuud ehk elustiku mitmekesisuse

tagamiseks vajalikud puud või nende säilinud püstiseisvad osad tüvepuidu kogumahuga

vähemalt viis tihumeetrit ühe hektari kohta, üle viie hektari suurusel raielangil vähemalt kümme

tihumeetrit ühe hektari kohta.

Metsa korraldamise juhendi § 8 lõike 9 alusel hinnatakse eraldisel silmamõõduliselt surnud

puude ja lamapuidu tagavara tihumeetrites hektari kohta. Surnud puude ja lamapuidu

määramine on kohustuslik, kui seda on vähemalt 20 tihumeetrit hektari kohta. Vastustaja leiab,

et kaebaja on märkinud õigesti, et säilikpuudeks võib jätta ka surnud puid ja et surnud puid ei

tule kirjeldada, kui neid on alla 20 tm/ha.

Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määruse nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-eeskiri“ § 16 lõike

5 kohaselt tuleb raiete tegemisel metsamaal, välja arvatud hall-lepikutes, säilitada puistu liikide

ja vanuse mitmekesisus. Selleks tuleb jätta raielangile hektari kohta alles vähemalt 20

tihumeetrit puid, mida ei koristata ja mis jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse

tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga

puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu

põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid.

Eraldis 2 osas tuleb Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määruse nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-

eeskiri“ § 16 lõike 5 kohaselt jätta säilikpuid vähemalt 20 tm/ha kohta ning kuna nõue on üle

20 tm/ha kohta, tuleb need säilikpuud ka kirjeldada (metsa korraldamise juhend § 8 lg 9).

Eraldisel 7 on nähtuvalt kaebaja esitatud inventeerimisandmetest 49% halli leppa, 40% kaske,

5% kuuske, 5% haaba, 1% mändi ja tegemist on hall-lepikuga, millele Vabariigi Valitsuse

01.12.2016 määrus nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16 lõige 5 ei kohaldu. Juhul,

kui surnud puid on alla 20 tm/ha, siis ei tule neid kirjeldada.

5.3. Vastustaja leiab, et tal ei ole kohustust teostada välikontrolli ega tuvastada faktilisi

asjaolusid looduses enne inventeerimisandmete kandmise või mitte kandmise otsuse tegemist.

Metsaregistri põhimäärus ei sätesta, et vastustajal oleks kohustus teostada välikontrolli enne

inventeerimisandmete kandmist metsaregistrisse. Vastustajale esitatakse aastas umbes 8000–

10 000 esmast taotlust inventeerimisandmete kandmiseks metsaregistrisse. Seega, ei ole

eluliselt mõeldav, et kõikide esitatud taotluste korral teostaks vastustaja metsaosakonna

spetsialist kinnistul välikontrolli. Välikontrolli teostab vastustaja juhul, kui kameraalselt

tunduvad metsakorraldaja esitatud andmed kahtlased, ebaloogilised vms ning otsust ei ole

võimalik teha ilma metsakorraldaja esitatud inventeerimisandmeid looduses kontrollimata.

Vastustajal ei olnud põhjust kahelda, et kaebuse esitaja esitatud inventeerimisandmed: puuliik,

kõrgus, rinnasdiameeter, vanus, rinnaspindala, kasvukohatüüp, on ebaõiged. Seega,

seemnepuude ja säilikpuude jätmise vajalikkust hindas vastustaja kaebaja taotluses esitatud

inventeerimisandmete alusel.

5.4. Vastustaja leiab, et temavaidlustatud otsus nr 2018-100087-1545 ei riiva kaebaja

subjektiivseid õigusi. Vastustaja leiab, et Kaebaja märgib oma kaebuses õigesti, et ebaõigete

kannete tegemine metsaregistrisse võib kaasa tuua võlaõigusliku vastutuse kinnistu omaniku

ees. Seetõttu on vastustaja teinud otsuse nr 2018-100087-1545, millega on jäetud

inventeerimisandmed metsaregistrisse kandmata, sest vastustaja hinnangul oleks tegu ebaõige

kandega, mis võib anda metsaomanikule ebaõige ettekujutuse, justkui oleks 100% lageraie

õigusaktide alusel lubatud.

Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsus ei või kaasa tuua kaebajale majandustegevuse sunnitud

lõpetamist. Vastustaja võib teha kaalutlusotsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks

metsaseaduse §-s 13 esitatud alustel. Vastustaja metsaosakonna juhataja Taivo Denks on

edastanud 26.11.2018 ametliku e-kirja kõikidele metsakorraldusettevõtetele, kus on muuhulgas

märgitud järgmist: „Käesoleval aastal tehtud metsaregistrisse mittekandmise otsuseid, kus

põhjuseks

on

märgitud

seemne-

ja/või

säilikpuude

mittejätmine,

ei

arvestata

metsakorraldusfirmade ega metsakorraldajate veaprotsendi arvestamisel.“ (tl 27p).

Lähtuvalt eelnimetatust ei ole vastustaja arvates kaebaja väited subjektiivsete õiguste rikkumise

kohta asjakohased.

5.5. Vastustaja selgitab vastuseks kaebaja täiendavatele seisukohtadele, et vastustaja

17.01.2019 esitatud vastuses, ei ole vastustaja avaldanud ega väitnud, et taotlusega esitatud

inventeerimisandmete hulgas peavad olema kajastatud metsakorraldustööd.

Vastustaja selgitab täiendavalt, et metsaregistri põhimääruse § 8 lg 2 sätestab, et metsa

inventeerimise andmed esitatakse määruse lisas toodud metsaregistri andmeformaadis. Seega,

nõuded, millised inventeerimisandmed, millises koosseisus ja millises formaadis tuleb esitada

andmete kandmiseks metsaregistrisse, need nõuded tulenevad metsaregistri põhimääruse lisast:

„metsaressursi arvestuse riikliku registri andmeformaat“.

Vastustaja selgitab täiendavalt, et vastavalt metsaregistri põhimääruse lisale: „metsaressursi

arvestuse riikliku registri andmeformaat“, on esitatavad andmed eraldise töö plokis järgnevad:

töö liik, järjekord, raiutav puuliik, raiutava puuliigi vanus, raiutava puuliigi rinne, väljaraie

protsent, uuendatav puuliik, töö aasta. Vastustaja juhib tähelepanu, et metsaressursi riikliku

registri määruse lisas on eelnimetatud kategooriate kohta järgnevad märkused: töö liik –

kohustuslik, kui esitatakse töö andmed; raiutav puuliik – võib olla täidetud, kui kavandatav töö

on raie; raiutava puuliigi vanus – võib olla täidetud kui kavandatav töö on raie; raiutava puuliigi

rinne – võib olla täidetud, kui kavandatud töö on raie; väljaraie protsent – võib olla täidetud,

kui kavandatav töö on raie.

Lähtudes eeltoodust, ei ole inventeerimisandmete kohustusliku elemendina kohustuslik esitada

andmeid: töö liik, raiutav puuliik, raiutava puuliigi vanus, raiutava puuliigi rinne, väljaraie

protsent. Eelpool nimetatud andmed võivad olla esitatud aga ei ole eelduseks

inventeerimisandmete metsaregistrisse kandmiseks. Samas, kui nimetatud andmed on siiski

esitatud, on vastustaja kohuseks vastavalt metsaregistri põhimääruse § 9 lõikele 3 kontrollida

kõikide esitatud andmete vastavust metsaseadusele ja teistele metsaseaduse alusel vastuvõetud

õigusaktide.

Lisaks eeltoodule on vastustaja metsaosakonna juhataja T. Denks metsakorraldustöid

tegevatele ettevõtetele saadetud e-kirjas avaldanud, et inventeerimisandmete registrisse

kandmiseks esitamisel ei ole metsamajanduslike tööde kirjeldamine kohustuslik.

Vastustaja selgitab täiendavalt, et lähtuvalt metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu

seletuskirjast (RT I, 2006, 30, 232; 2010, 22, 108, jõustus 1. jaanuaril 2007. a.) on

inventeerimisandmetel õiguslik tähendus metsaseaduse mõttes. Inventeerimisandmed

muutuvad kehtivateks nende kandmisest metsaregistrisse, sest sellest hetkest on nad

kättesaadavad kolmandatele isikutele. Lähtuvalt eeltoodust on vastustaja seisukohal, et

vastustaja ei saa teadvalt ebaõigeid andmeid kanda metsaregistrisse. Juhul, kui kohus ei nõustu

metsaseaduse

muutmise

seaduse

eelnõu

seletuskirjas

toodud

seisukohaga,

et

inventeerimisandmetel on õiguslik tähendus metsaseaduse mõttes, siis ei muuda see faktilist

olukorda, et inventeerimisandmed on kättesaadavad kolmandatele isikutele ning valed andmed

võivad anda ebaõige ettekujutuse edasiseks metsamajandamiseks.

5.6. Vastustaja ei nõua kaebajalt metsamajanduslike tööde, mis on metsaressursi arvestuse

riikliku registri andmeformaadi kohaselt andmeväli: töö (edaspidi: töö), esitamist. Metsa

inventeerimisandmed saab esitada ka ilma andmevälja töö andmeteta. Juhul, kui kaebaja oleks

esitanud taotluse, milles ei oleks olnud esitatud andmeid: töö, oleks Mäeotsa kinnistu andmed

olnud

võimalik

metsaregistrisse

kanda.

Aga

juhul,

kui

kaebaja

esitab

metsa

inventeerimisandmed koos andmetega, mille koosseisus on ka andmed: töö, peab vastustaja

kontrollima esitatud andmete vastavust õigusaktidele ja mittevastavaid andmeid ei saa

metsaregistrisse kanda.

5.7.

Vastustaja hinnangul kuuluvad andmed, mis esitatakse metsaregistri põhimääruse lisa

kohaselt inventeerimisandmete koosseisus, inventeerimisandmete hulka (metsaregistri

põhimääruse § 8 lõige 2). Kui esitatavad andmed: töö, ei kuuluks inventeerimisandmete

koosseisu, siis vastustajal ei oleks õiguslikku alust neid andmeid metsaregistrisse kanda.

Metsaregistri põhimääruse § 6 lõige 2 sätestab, et Keskkonnaagentuur: 1) sisestab, töötleb ja

väljastab

inventeerimisandmeid;

2)

tagab

registrisse

kantud

inventeerimisandmete

asjakohasuse ja õigsuse; 3) tagab registri inventeerimisandmetega seotud kasutajatoe. Seega,

vastustaja sisestab metsaregistrisse ainult inventeerimisandmeid ja vastutab nende õigsuse eest.

Teiste andmete, mis ei ole inventeerimisandmed, metsaregistrisse kandmise õigust

vastustajal ei ole. Vastustaja hinnangul kuuluvad aga kõik andmed,

mis on esitatud määruse lisa andmeformaadi kohaselt, inventeerimisandmete koosseisu

5.8. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja esitatud väljatrükk kinnistutest, kus on metsaregistris

märgitud andmeväli: töö lageraie 100%, käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohane.

Metsaregistris olevaid andmeid, kus on märgitud töö lageraie 100%, ei saa automaatselt

käsitleda kui õigusaktidega vastuolus olevat tingimust ja seetõttu ei ole kaebaja esitatud

väljatrükk kinnistutest käesoleva asja lahendamisel asjakohane. Vastustaja selgitab täiendavalt,

et igal konkreetsel kinnistul ja eraldisel tuleb hinnata seemnepuude ja säilikpuude jätmise

vajalikkust lähtuvalt konkreetse eraldise suurusest, eraldisel paiknevate puude arvust ja liigist

ning konkreetselt sellele kinnistule kohalduvatest õigusaktidest. St seda, et kanne

metsaregistrisse, kus on andmed töö lageraie 100%, on väga paljude kinnistute korral

õigusaktidega kooskõlas. Juhul, kui vastustaja avastab, et metsaregistrisse on kantud ebaõigeid

või puudulikke andmeid, siis vastavalt metsaregistri põhimääruse § 12 lõikele 2 määrab

vastustaja andmete esitajale tähtaja õigete ja korrektsete andmete esitamiseks.

Lisaks ei ole kaebaja esitatud väljatrükk kinnistutest käesoleva asja lahendamisel asjakohane,

kuna lisaks faktilisele

olukorrale

(eraldise

suurus,

puistu

koosseis,

naabereraldiste koosseis, asukoht) on ka õiguslik olukord erinev võrreldes Mäeotsa kinnistu

andmetega, sest kaebaja esitatud väljatrükk kinnistutest ei sisalda ühtegi kinnistut, mis asuks

„Otepää looduspargi kaitse eeskirja“ kohaldamisalas või ka mõne teise looduspargi kaitse

eeskirja kohaldamisalas.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja käitub vastuoluliselt taotluste

lahendamisel, kuna iga taotluse lahendamisel on faktiline (eraldise suurus, puistu koosseis,

naabereraldiste koosseis, asukoht) ja õiguslik olukord (ehk kas kinnistule kohaldub ka nt mõne

looduspargi kaitse-eeskiri) erinev.

5.9. Vastustaja selgitab täiendavalt, et inventeerimisandmetes esitatud andmete: Töö liik: LR

(lageraie) 100% kontrollimisel tuleb esmalt vaadata, kas eraldisel kasvab seemnepuudeks

sobivaid puid (st puid, mille liigid on loetletud MS § 29 lg 1 p 1). Inventeerimisandmetes

esitatakse rinnaspindala hektari kohta puuliikide lõikes (ühik: m2/ha) ja puistuelemendi

keskmine rinnasdiameeter (ühik: cm). Rinnasdiameetri järgi arvutatakse ühe puu keskmise

rinnaspindala (S=Pii*r2) (selle arvutise teeb metsakorraldusettevõte). Teades rinnaspindala

hektari kohta puuliikide lõikes ja ühe puu keskmist rinnaspindala saab arvutada puude arvu

hektari kohta. Puude arv hektari kohta on toodud inventeerimisandmetes (ühik: tk/ha) – selle

arvutab metsakorraldusettevõte ja esitab selle vajadusel metsaregistrisse).

Seega, vastustaja saab esitatud inventeerimisandmetest teada, milline on kavandatud

seemnepuude arv, selleks on vaja puude arv hektari kohta korrutada kasvama jäetud puude

protsendiga ning saadud korrutis jagada 100-ga.

Vastustaja kontrollib, et esitatud andmed vastavad ka MS § 29 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele ning

korrutades puude arvu hektari kohta kasvama jäetud puude protsendiga ja jagades saadud

korrutise 100-ga, saab vastustaja teada, kas kavandatav seemnepuude arv jääb vahemikku 20-

70 tk/ha ehk kas vastab MS § 29 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele.

Vastustaja leiab, et seemnepuude jätmise kohustus on olemas olenemata sellest, kas raielangile

kavandatakse uus istutus või mitte. Olukorrad, kus ei tule lageraielangile seemnepuid jätta, on

loetletud ammendavalt MS § 29 lõikes 2, mille kohaselt seemnepuid ei jäeta, kui raiutava metsa

koosseisus pole seemnepuudeks sobivaid puid või kui langil on olemas metsa uuendamiseks

metsakasvukohatüübile sobivate puuliikide elujõuline järelkasv ja see säilitatakse raietööde

käigus. Samuti pole seemnepuude jätmine kohustuslik langi osas, mis asub lähemal kui 30

meetrit seemnekandvuse eas okaspuistu või 50 meetrit seemnekandvuse eas arukaasiku servast.

Vastustaja saab seemnekandvuseas puistu olemasolu vaadata metsaregistrist või kontrollida

looduses.

5.10. Kavandatud soovituslikud metsamajanduslikud tööd märgitakse metsamajandamiskavas

ja võib märkida ka inventeerimisandmetes. Metsa omanik ei pea metsateatise esitamisel järgima

metsamajandamiskavas või inventeerimisandmetes märgitud soovituslikke metsamajanduse

töid. Enamikel metsaomanikel ei ole metsanduslikku haridust ning tihti metsaomanikud

majandavad metsa metsamajandamiskavas või metsaregistris olevate inventeerimisandmetes

olevate soovituste

järgi. Selleks,

et

kehtivate

inventeerimisandmete

järgi

majandades

ei

satuks

metsaomanik

vastuollu

kehtivate

õigusaktidega,

tuleb

inventeerimisandmetes metsamajanduslike tööde kavandamisel näidata lubatud raieprotsent,

mis vastaks ka kehtivatele õigusaktidele. Metsaomanik on metsa uuendamisvõtete valikul

suures määras vaba (väljaarvatud MS § 25 lg 8 toodud olukorras). Metsaomanik võib valida ise

MS § 24 lõikes 2 sätestatud metsa uuendamise võtete vahel, samas peab ta järgima MS § 29,

mille kohaselt on metsaomanik kohustatud jätma seemnepuid (välja arvatud sama § lõikes 2

toodud juhud).

5.11. Vastustaja märgib, et dokumenti, millest nähtuks arvutus, mille järgi saab teada, kui palju

on nt kavandatud seemnepuid alles jätta (puude arv hektari kohta * kasvama jäetud puude

protsent / 100 = kavandatud seemnepuude arv), ei ole Keskkonnaagentuuris kinnitatud.

Vastustaja selgitab, et lageraie % 100 ei tähenda automaatselt õigusaktidega vastuolus olevat

tingimust. Vastustaja kontrollib, kas esitatud inventeerimisandmete kohaselt on jäetud vastavalt

MS § 29 nõutud arv seemne- ja/või säilikpuid. Samuti, kas eraldisele tulevad nõuded veel

mõnest muust õigusaktist ning mis on nende tingimused.

Eelpool toodud matemaatiline arvutus on elementaarne üldteadmine ja vastustaja on seisukohal,

et üldteada matemaatilised arvutused ei ole haldusdokumendiks ning matemaatilisi üldteadmisi

ei pea vastustaja direktori käskkirjaga kinnitama. Veelgi enam, kaebajal on olemas

metsakorraldustööde tegevusluba, seega on kaebaja igapäevaselt tegev metsanduse valdkonnas

ja omab professionaalseid teadmisi, mis tavainimestel metsanduse valdkonnast puuduvad.

Seega kaebaja väide, et ta ei saa aru metsaregistris olevatest inventeerimisandmetest, ei ole

asjakohane.

5.12. Vastustaja on seisukohal, et inventeerimisandmetes tuleb lageraie protsent esitada kindla

arvuna. Nimetatud protsendi järgi saab arvutada, kas seemnepuude arv jääb MS § 29 nõutud

vahemikku (20-70 tk/ha), eeldusel, et eraldisel on seemnepuudeks sobilikke puid.

5.13. Vastustaja leiab, et kaebaja väide, et seemnepuudele kehtivad sellised omadused, mis ei

ole faktilisi asjaolusid välja selgitamata kindlaksmääratavad, ei ole õige. Vastustaja selgitab, et

metsa inventeerimise käigus ei määrata kindlaks konkreetseid puid, mis tuleb seemnepuudeks

jätta. Küll aga saab inventeerimise käigus otsustada, kas lageraie korral tuleb eraldisele jätta

seemnepuid või mitte.

Vastustaja kontrollib, et esitatud andmed vastavad ka MS § 29 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele ning

korrutades puude arvu hektari kohta kasvama jäetud puude protsendiga ja jagades saadud

korrutise 100-ga, saab vastustaja teada, kas kavandatav seemnepuude arv jääb vahemikku 20-

70 tk/ha ehk kas vastab MS § 29 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele.

Vastustaja

saab

seemnekandvuseas

puistu

olemasolu

vaadata

metsaregistrist

(inventeerimisandmetest) või kontrollida looduses.

5.14. Kaebaja rõhutab enda vastuses, et Keskkonnaamet kontrollib metsa majandamisel nii raie

lubatavust, vastavust, mahtu ja kõiki ülejäänud asjaolusid, sõltumata inventeerimisandmetesse

märgitud majandamisviisist (andmeväli: töö) ja seetõttu ei oma tähtsust

inventeerimisandmetega esitatud metsamajandamisviisi protsent (andmeväli: töö lageraie 100).

Lähtuvalt eeltoodust jääb vastustajale arusaamatuks, miks kaebaja nõuab kohtu kaudu

metsamajandamiseviisi andmete (andmeväli: töö) kandmist metsaregistrisse, kui kaebaja enda

väidete kohaselt ei ole metsamajandamisviisi andmete (andmeväli: töö), andmed kellelegi

olulised ega vajalikud (kaebaja väite kohaselt ei Keskkonnaametile ega metsaomanikele vm

kolmandatele isikutele).

Vastustaja on korduvalt selgitanud, et inventeerimisandmetena ei ole kohustuslik esitada

metsaregistrisse kandmiseks metsamajandamistöödega seotud andmeid (andmeväli: töö).

Vastustaja selgitab, et vastustajal on õigus kanda metsaregistrisse ainult inventeerimisandmeid

(metsaressursi riikliku registri põhimääruse § 6 lg 2), kui kaebaja leiab, et

metsamajandamistööd (andmeväli: töö) ei ole inventeerimisandmed, siis ei ole vastustajal

ikkagi võimalik neid andmeid metsaregistrisse kanda, sest selleks puudub seaduslik alus (sel

juhul olenemata sellest, kas need andmed on õiged või mitte).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, on kindlaks teinud järgmised käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad

asjaolud:

7. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas 09.11.2018 Keskkonnaagentuurile taotluse

metsaressursi arvestuse riiklikusse registrisse (metsaregister) Mäeotsa maaüksuse metsa

inventariseerimisandmete kirje kande taotlused. Pooled ei vaidle selle üle, et taotlusel on

eraldiste nr 2 ja nr 7 osas märgitud 100% eraldise tagavarast lageraiesse ning et nende eraldiste

osas ei ole kajastatud ei surnud ega lamapuitu (tl 19-24).

8. Asjas on tuvastatud, et vastustaja otsustas oma 26.11.2018 otsusega jätta metsaregistrisse

kandmata Mäeotsa kinnistu kohta kaebaja poolt 09.11.2018 taotletud andmed eraldise 2 ja

eraldise nr 7 osas ilma, et oleks andnud kaebajale võimalust esitatud andmeid parandada.

Põhjendusena on vastustaja andmete metsaregistrisse kandmata jätmisele märkinud eraldise 2

osas, et eksitud on metsa kasutamise võtete kavandamise aluste vastu. 100% eraldise tagavarast

on määratud lageraiesse. Metsaseaduse (MS) § 29 lg 1 järgi peab ühe hektari kohta jätma

säilikpuid kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit ühe hektari kohta ja seemnepuudeks 20–70

hajali või mõnepuuliste gruppidena paiknevat mändi, arukaske, saart, tamme, sangleppa,

künnapuud või jalakat ühe hektari kohta. „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ kohaselt tuleb

jätta raielangile hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit puid, mida ei koristata ja mis jäävad

metsa alatiseks.

Eraldise 7 osas märkis vastustaja, et eksitud on metsa kasutamise võtete kavandamise aluste

vastu. 100% eraldise tagavarast on määratud lageraiesse. Metsaseaduse (MS) § 29 lg 1 järgi

peab ühe hektari kohta jätma säilikpuid kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit ühe hektari

kohta ja seemnepuudeks 20–70 hajali või mõnepuuliste gruppidena paiknevat mändi, arukaske,

saart, tamme, sangleppa, künnapuud või jalakat ühe hektari kohta (tl 26).

9. Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub vaidlus ka selle üle, et Mäeotsa kinnistu eraldis nr 2

ja eraldis nr 7 asuvad Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 135 vastu võetud „Otepää

looduspargi

kaitse-eeskirja“

mõjualas

ja

täpsemalt

Otepää

Looduspargi

Otepää

piiranguvööndis. Sellest tulenevalt laieneb neile metsa majandamise küsimustes „Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16.

Vaidlust ei ole, et eraldisele nr 7 ei kohaldu „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16 lg 5,

kuivõrd tegemist on hall-lepikuga.

10. Kohus loeb asjas tõendatuks, et 26.11.2018 saadetud e-kirjaga on Keskkonnaagentuuri

metsaosakonna juhataja Taivo Denks saatnud metsakorraldajatele ja nende hulgas kaebajatele

selgituse säilik- ja seemnepuude jätmise kirjeldamisest ja väljaraie protsendi määramisest.

Ühtlasi on samas e-mailis märgitud, et käesoleval aastal tehtud metsaregistrisse mittekandmise

otsuseid, kus põhjuseks on märgitud seemne- ja/või säilikpuude mittejätmine, ei arvestata

metsakorraldusfirmade ega metsakorraldajate veaprotsendi arvestamisel (tl 27 ja selle pöördel).

11. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas vastustaja keeldus õiguspäraselt kaebaja poolt

taotletud kande tegemisest või mitte.

Kaebaja leiab, et kande tegemisest keeldumisel ületas vastustaja oma volituse piire, lisaks

puudus vastustajal alus keeldumiseks ning vastustaja poolt esitatud nõue kirjeldada seemnepuid

kahel eraldisel on vastuolus metsa korraldamise juhendi §-ga 7. Kaebaja märgib, et

säilikpuudega seonduv lahendatakse metsateatise menetluses MS § 41 sätestatud korras.

Kaebaja leiab veel, et esitatavad inventariseerimisandmed ei pea, kuid võivad kajastada

andmeid planeeritavate majandustegevuse kohta. Kaebaja hinnangul nõuab vastustaja kaebajalt

selliste andmete esitamist, mida ei saa käsitleda inventariseerimisandmetena metsaregistri

põhimääruse § 8 lg 1 mõistes. Vastustaja kaebajaga ei nõustu ning leiab, et kande tegemisest

keeldumine oli õiguspärane.

12. Õiguslik regulatsioon

Metsaseaduse (MS) § 9 lg 1 kohaselt peab riik metsa paiknemise, pindala, tagavara, seisundi ja

kasutamise arvestust metsaressursi arvestuse riiklikus registris (edaspidi metsaregister).

Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimäärus (metsaregistri põhimäärus) § 2 sätestab, et

metsaregistri pidamise eesmärk on koguda ja säilitada andmeid metsa paiknemise, pindala,

tagavara, kasutamise ja seisundi kohta. Sama määruse § 3 kohaselt on metsaregistri andmetel

on informatiivne tähendus, kui seadusest ei tulene teisiti.

Metsaregistri põhimääruse § 6 lg 2 p 2 kohaselt tagab Keskkonnaagentuur registrisse kantud

investeerimisandmete asjakohasuse ja õigsuse. Metsaregistri põhimääruse § 9 lg 3 kohaselt

kontrollib Keskkonnaagentuur esitatud inventeerimisandmete sisulist vastavust metsaseaduse

ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele. Sisuliste puudustega andmed koos vigade

tekkepõhjustega tagastatakse andmete esitajale nende parandamiseks. § 9 lg 4 märgib, et otsuse

andmete kandmiseks metsaregistrisse teeb Keskkonnaagentuur 1 kuu jooksul arvates

nõuetekohase taotluse saamisest.

Metsaregistri põhimääruse § 8 lg 1 sätestab, et metsa inventeerimisandmete kirje võib sisaldada

järgmist: 1) metsaeraldise asukoha digitaalne metsakaart; 2) metsa inventeerimise andmed

keskkonnaministri 16. jaanuari 2009. a määruse nr 2 „Metsa korraldamise juhend” §-de 7–12

ja 15–17 kohaselt; 3) metsaeraldise asukohakirjeldus, mis sisaldab maakonna, valla ja kinnistu

nime või lähiaadressi ning katastritunnust; 4) andmete esitaja registrikood ja e-posti aadress; 5)

metsakorraldaja isikukood.

Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et metsa inventeerimise andmed esitatakse määruse lisas

toodud metsaregistri andmeformaadis.

Metsa korraldamise juhendi § 7 sätestab, et eraldise kirjeldamisel kohustuslikud

takseertunnused on: 1) kvartali number (kui see on olemas); 2) eraldise number; 3) eraldise

pindala; 4) peapuuliik; 5) arenguklass; 6) tuleohuklass; 7) metsakasvukohatüüp; 8) kuivenduse

tunnus; 9) boniteediklass;10) kõrgusindeks (H100).

13. Kohus leiab, et tulenevalt Metsaregistri põhimääruse § 9 lg 3 ja § 6 lg 2 p 2 regulatsioonist

oli ja on vastustajal pädevus kontrollida sisuliselt kaebaja poolt registrisse kandmiseks esitatud

andmete vastavust metsaseadusele ning kaebaja väited vastustaja poolt volituste ületamisest ei

ole ilmselgelt põhjendatud.

Õige on vastustaja seisukoht ka selles, et kuivõrd andmed esitatakse metsaregistri põhimääruse

lisas toodud andmeformaadis, siis tuli andmete esitamisel ja nende õigsuse ja asjakohasuse

kontrollimisel muuhulgas arvestada vastava formaadi nõudeid.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on andmed esitanud vastavas andmeformaadis. Nimetatud

formaadilt nähtub, et juhul kui märgitakse väljaraie protsent (), siis on väärtus 0…100. Samas

ei ole nähtuvalt andmeformaadist vastavate andmete esitamine kohustuslik, kuid väljad võivad

olla täidetud, kui kavandatud töö on raie. Muul juhul ei tohi vastavad väljad täidetud olla.

Kohus märgib, et vastavate andmete (väljaraie protsendi) esitamine või mitteesitamine on

eeltoodust tulenevalt kaebaja enda vaba valik ja mitte kohustus registrikande tegemise

saavutamiseks. Samuti on kohus seisukohal, et nende andmete esitamisel on vastustajal

Metsaregistri põhimääruse § 9 lg 3 tulenevalt õigus ja kohustus kontrollida nende andmete

vastavust metsaseaduse ja muude õigusaktide nõuetele. Lisaks märgib kohus, et nendel

andmetel on ainult informatiivne tähendus ja need ei ole ühelegi isikule õiguslikult siduvad,

sest sellist tähendust ei ole neile metsaseadusega antud. Seetõttu ei oma asja lahendamisel

tähtsust vastustaja seisukoht, et need on andmed, millest metsa omanik tavaliselt lähtub metsa

reaalsel majandamisel. Küll aga on registripidaja kohustuseks tagada kõigi avalikkusele

antavate andmete õigsus.

Kohus rõhutab siinkohal veelkord, et nendest andmetest ei teki kellelgi ei õigust ega ka

õiguspärast ootust, et just sellistel tingimustel saab metsa soovi korral majandada (teostada

raiet).

Kohus on seisukohal, et tulenevalt nende andmeväljade sisust ja õigusliku tähenduse

puudumisest, on nende puhul tegemist andmete esitaja poolt vabatahtlikult esitatud metsa

majandamisega seotud tegevuste kavatsuse väljendusega. Kohus nõustub kaebajaga, et kitsas

mõttes ei ole siinkohal tegemist indekseerimisandmetega, mida näitab ka nende puudumine

indekseerimisandmete hulgast kaebaja poolt välja toodud „Metsa korraldamise juhendi” §-de

7–12 ja 15–17 kohaselt ja metsa korraldamise juhendi § 7 toodud kohustuslike takseertunnuste

hulgast. Samas vastab nende andmete kogumine siiski metsaregistri pidamise eesmärgile

koguda ja säilitada andmeid metsa kasutamise kohta ja vastavate andmete kogumine ei ole

iseenesest õigusvastane.

Kohus on samas seisukohal, et tulenevalt asjaolust, et nende andmete esitamine on nähtuvalt

kehtestatud metsaressursi arvestuse riikliku registri andmeformaadist andmete esitajal

võimalik, tuleb registripidajal vastavate andmete esitamise korral kontrollida ka nende

vastavust õigusaktidega seatud nõuetele. Teisisõnu on vastustajal kohustus kontrollida, kas

esitatud kavatsetavad metsamajanduslike tööde teostamine on esitatud andmete alusel kehtivaid

õigusakte arvestades õiguspäraselt võimalik ja kui see nii ei ole, siis tuleb vastustajal nõuda

vastavate andmete parandamist. Kohus märgib, et sellisel juhul on andmete esitajal lisaks

andmete parandamisele võimalik ka loobuda vastavate andmete registrisse kandmise taotlusest.

14. Küll aga leiab kohus, et käesoleval juhul on vastustaja teinud osaliselt õigusvastase otsuse

nõudes lageraie % muutmist põhjendusel, et see ei vasta MS § 29 ja eraldise 2 osas ka „Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16 lg 5.

MS § 29 lg 1 sätestab, et lageraie korral raiutakse raielangilt ühe aasta jooksul raie algusest

arvates kõik puud, välja arvatud: seemnepuudeks jäetavad 20–70 hajali või mõnepuuliste

gruppidena paiknevat mändi, arukaske, saart, tamme, sangleppa, künnapuud või jalakat ühe

hektari kohta ja elujõuline järelkasv (p 1); säilikpuud ehk elustiku mitmekesisuse tagamiseks

vajalikud puud või nende säilinud püstiseisvad osad tüvepuidu kogumahuga vähemalt viis

tihumeetrit ühe hektari kohta, üle viie hektari suurusel raielangil vähemalt kümme tihumeetrit

ühe hektari kohta (p 3).

„Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16 lg 5 sätestab, et raiete tegemisel metsamaal, välja

arvatud hall-lepikutes, tuleb säilitada puistu liikide ja vanuse mitmekesisus. Selleks tuleb jätta

raielangile hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit puid, mida ei koristata ja mis jäävad

metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide

esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid,

samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid.

Kohus märgib, et nendest sätetest lähtuvalt on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja esitatud

andmetel on lageraie teostamine, arvestades nõudega säilitada seemne- ja säilikpuud seaduses

sätestatud ulatuses õiguspäraselt võimatu ja selle ulatuse piiridesse jäämist saab kontrollida

matemaatiliste arvutustega esitatud andmete alusel. Kohus on seisukohal, et vastustaja toodud

selgitused on arvutuste teostamise osas on asjakohased (seemnepuude arv = puude arv hektari

kohta korrutada kasvama jäetud puude protsendiga ning saadud korrutis jagada 100-ga), kuid

need ei anna käesoleval juhul kohtu arvates veel alust andmete registrisse kandmisest

keeldumiseks. Nimelt on tulenevalt metsaseaduse § 29 lg 2 sätestatust võimalik, et seemnepuid

ei jäeta, kui raiutava metsa koosseisus pole seemnepuudeks sobivaid puid või kui langil on

olemas metsauuendamiseks metsakasvukohatüübile sobivate puuliikide elujõuline järelkasv ja

see säilitatakse raietööde käigus. Käesoleval juhul on vastustaja nende asjaolude esinemise

sisuliselt eelduslikult välistanud ilma neid tegelikult tuvastamata või kaebajalt vastavat selgitust

palumata. Sellest tulenevalt on vastustaja jätnud sisuliselt täitmata haldusorgani

uurimiskohustuse. Seetõttu ei ole välistatud, et õiguslikult on käesoleval juhul võimalik

olukord, et kaebajal on metsamajandamislubade taotlemisel võimalik õiguspäraselt teostada

taotluses näidatud mahus lageraiet.

Säilikpuude osas märgib kohus, et eraldise 2 osas ei ole kaebaja lähtuvalt esitatud taotlusest

ühegi puu jätmist, mis saaks vastata säilikpuu tunnustele, ette näinud, mis on õigusvastane

tulenevalt „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ §-i 16 lg-s 5 toodud nõuetest. Vastustaja on

kohtu hinnangul õigesti välja toonud, et Otepää looduspargi kaitse-eeskirja § 16 lg 5 kohaselt

tuleb eraldisel 2 jätta säilikpuid vähemalt 20 tm/ha kohta ja tulenevalt selles ja metsa

korraldamise juhendist tuleb säilikpuud ka kirjeldada. Kuna taotluse eraldise 2 kohta on

vastavas osas märgitud surnud ja lamapuidu osas märgitud 0, siis tuleb vastavalt seadusele

säilikpuud vajalikus mahus ette näha raiutava puidu osas vastavate puiduliikide all ja

seaduspärane ei saa olla 100% raie kõigi puude liikide osas.

Asjaolu, et sisuliselt on selliste puude arvu või protsenti keeruline määrata, ei tähenda, et see

oleks võimatu. Juhul, kui kaebajal on selle määramisega teoreetilised raskused, tuleks tal

selgituste saamiseks pöörduda registripidaja poole. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole

vastustaja ka nõudnud konkreetsete säilituspuude määramist, vaid seaduses ja Otepää

looduspargi kaitse-eeskirjas toodud nõuete täitmiseks vajaliku raiemahu piirangu märkimist

puutüüpide väljaraieprotsendi osas. Selline nõue on kohtu hinnangul õiguspärane, eriti

arvestades seda, et kaebajal on võimalus vastavaid andmeid nende määratlemise raskuse puhul

ka mitte esitada.

15. Kohus leiab, et vastustaja on õigusvastaselt keeldunud kaebaja 09.11.2018 toodud eraldise

7 osas toodud andmete registrisse kandmisest. Kohus kordab siinkohal sisuliselt eelmises

punktis toodut seemnepuude osas ja leiab, et seemnepuude osas ei ole käesoleval juhul kaebaja

lageraie osa määratlemisel esitanud õigusvastaseid andmeid samadel põhjustel, mis kohus on

välja toonud eraldise 2 osas.

Säilikpuude osas märgib kohus, et „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16 lg 5 säilikpuude

osas eraldisel 7 ei kohaldu, kuna käesoleval juhul on tegu on hall-lepikuga ja see on otsesõnu

vastavas sättes säilikpuude säilitamise kõrgendatud nõudest vabastatud. Seega kehtib

säilikpuude osas eraldisel 7, mis on 1,91 ha suurune, metsaseaduse 29 lg 1 p 3 toodud nõue, et

säilikpuid tuleb säilitada tüvepuidu kogumahuga vähemalt 5 tihumeetrit ühe hektari kohta.

Nähtuvalt esitatud taotlusest ei ole sellel näidatud ei surnud ega lamavaid puid ja järelikult tuleb

säilikpuud leida indekseeritud puude mahu hulgast. Seetõttu ei ole ka käesoleval juhul

õiguspäraselt võimalik teostada 100% raiet kõigi puuliikide osas ja esitatud taotlus on selles

osas õigusvastane ning vastustaja on õiguspäraselt keeldunud selle kandmisest registrisse.

16. Kohus leiab sellele vaatamata, et vastustaja 26.11.2018 otsus nr: 2018-100087-1454 on

õigusvastane. Vastavalt „Metsaressursside arvestuse riikliku registri põhimääruse § 9 lg 2 ja 3

näevad vastavalt vigade ja puuduste avastamisel andmetes ette nende tagastamise andmete

esitajale puuduste kõrvaldamiseks. Põhimääruse § 9 lg 4 näeb ette otsuse tegemise andmete

kandmiseks metsaregistrisse ühe kuu jooksul arvates nõuetekohase taotluse saamisest. Nendest

regulatsioonidest tulenevalt leiab kohus, et vastustaja oleks enne kaebaja 09.11.2018 taotluse

registrisse kandmisest keeldumise otsuse tegemist pidanud andma kaebajale võimaluse taotluse

puudused kõrvaldada ja alles kaebaja poolt puuduste kõrvaldamata jätmisel kaebaja poolt oleks

vastustaja saanud langetada otsuse jätta taotlus rahuldamata ja esitatud andmed metsaregistrisse

kandmata. Kohtule ei nähtu käesolevas asjas esitatud materjalidest, et vastustaja oleks andnud

kaebajale registri põhimääruses ettenähtud võimaluse parandada taotluse puudused.

Kohus toob välja, et ta ei saa siinkohal arvestada vastustaja väitega, et kuna oli tegemist korduva

samasisulise taotlusega, ei oleks kaebaja niikuinii puudusi kõrvaldanud. Selline väide on puhtalt

oletuslik.

Kohus märgib, et käesoleval juhul ei saa puuduste kõrvaldamise võimaluse andmisena käsitleda

ka vastustaja esitatud 13.08.2018 otsust nr 2018-10009-1180 kaebaja 23.07.2018 taotluse

suhtes, sest ka sellest otsusest nähtub, et andmeid ei tagastata mitte paranduste tegemiseks, vaid

et langetatakse lõplik otsus andmete metsaregistrisse kandmata jätmise osas 23.07.2018

taotluse kohta. See otsus on nähtuvalt selle punktist 2 käsitletav selgelt iseseisva otsusena, mida

saab vaidlustada vaide korras või halduskohtus.

17. Kohus peab vajalikuks märkida, et ta ei pea õigeks kaebaja seisukohta nagu ei tohiks see

koguda indekseerimisandmete kõrval muid andmeid metsaressurssi arvestuse riiklikku

registrisse, sest registri põhimääruse § 2 lubab sellesse koguda ja säilitada andmeid ka näiteks

metsa kasutamise kohta. Asjaolu, et osa nendest andmetest kogutakse enne tegelikku

metsakasutusõiguse täpset kindlaksmääramist, ei tee nende kogumist õigusvastaseks. Lisaks

sellele on metsatööde andmete osa vastava andmeformaadi sätestamise kaudu muudetud

vabatahtlikuks ja nende andmete esitamata jätmine ei muuda inventeerimisandmete kandmist

registrisse välistatuks. Samas ei tähenda vabatahtlik andmete esitamine seda, et registripidajal

puuduks õigus ja kohustus vastavate andmete asjakohasuse ja õigsuse kontrolli õigus. Seetõttu

jätab kohus kaebaja väited seadusega kooskõlas olevate metsatööde andmete kogumise

keelatusest ja õigusvastasusest tähelepanuta.

18. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada, vastustaja 26.11.2018 otsus

nr: 2018-100087-1454 on õigusvastane ja tuleb tühistada ning kohustada vastustajat uuesti

menetlema ja lahendama Metsaekspertiisid OÜ poolt 09.11.2018 esitatud taotlused.

19. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist

kokku summas 2215 eurot. Vastustaja ei ole kaebaja menetlusekulude hüvitamise taotlusele

sisulisi vastuväiteid esitanud ja ka kohtu arvates on arvestades asja mahtu ja keerukust tegemist

vajalike ja põhjendatud kuludega. Kohus rahuldab taotluse täies ulatuses ja mõistab

menetluskulud vastustajalt kaebajale taotletud ulatuses välja.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik