1-09-5307/15 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2010. a, Tallinn

Kriminaalasja number

1-09-5307

Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

25. jaanuar 2010. a, Tallinn

Kriminaalasi

V.G süüdistuses KarS § 202 lg 1, § 222 lg 1 ja § 224 lg 1

järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 20. novembri 2009. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava kaitsja advokaat Kadi Mägi

Prokurör

Ringkonnaprokurör Andrei Voronin

Süüdistatav

V.G, ik: XXX, eluk: xxxxx xx xxx-xx, xxxxxx

xxxxxx,

xxxxxxxx,

xx

xxxxxxx,

xxxx-xxxxxxxxxxxxx,

emakeel: eesti keel, töökoht: puudub, varem kohtu poolt

kriminaalkorras karistatud ühel korral

Kaitsja

Vandeadvokaat Kadi Mägi

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 20. novembri 2009. a otsus V.G süüditunnistamises ja karistamises KarS § 202 lg 1, § 222 lg 1 ja § 224 lg 1 järgi tühistada ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kohtumenetluse poolel, v.a prokuratuuril ja advokaadist kaitsjal, on Riigikohtusse pöördumise õigus advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 20. novembri 2009. a otsusega tunnistati V.G süüdi KarS § 202 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 kuu vangistust; KarS § 222 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust ning KarS § 224 lg 1 järgi, mille eest mõisteti süüdistatavale karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõisteti V.G-le 1 aasta 3 kuud vangistust, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega 3 päeva. KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimuslikult kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohtuotsusega mõisteti süüdistatavalt M. C. kasuks välja 341 256.82 krooni, A. S. I. kasuks

126 075.48 krooni, B. S. I. kasuks 80 833.50 krooni ja A. I. kasuks 1 061 985 krooni. 2. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat K. Mägi, kes taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ning V.G õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 222 lg 1 ja § 224 lg 1 järgi. Samuti palub kaitsja tühistada otsuse väljamõistetud tsiviilhagide osas ning jätta tsiviilhagi läbi vaatamata.

2.1

Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 312 p-de

1 ja 2 kohaselt peab otsus sisaldama kohtulikul uurimisel käsitletud tõendite analüüsi ja hinnangut nende usaldusväärsuse kohta. Samuti peab kohus hindama kõiki tõendeid nende kogumis enda siseveendumuse kohaselt. Käesoleval juhul on kohus jätnud täielikult kajastamata kaitsja poolt esitatud seisukohad süüdistuse tõendatuse, eriti tõendite lubatavuse osas. Otsus sisaldab prokuröri esitatud süüdistust, üle kuulatud tunnistajate ütlusi ning lihtsalt tõdemust, et kohus nõustub prokuröri seisukohtadega. Seejuures on kohus jätnud täielikult analüüsimata kaitsja poolt kaitsekõnes esitatud kaitseväited. 3. Tallinna Ringkonnakohus määras kriminaalasja arutamisele eelistungil KrMS § 327 lg 1 p 1 alusel. 4. Ringkonnakohtu eelistungil jäi süüdistatava kaitsja seisukohale, et maakohtu otsus on vajalikult motiveerimata, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p

7 mõttes. Prokurör palus määrata kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära prokuröri ja kaitsja arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 328 lg 1 p 2 alusel ning saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmes asjassepuutuvas lahendis selgitanud, millistele nõuetele peab vastama kohtuotsus isiku süüküsimuse lahendamisel (varasematest lahenditest vt RKKKo 3-1-1-100-06; 3-1-1-16-04). Väga selgesõnaliselt on kujunenud arusaama korratud otsuses nr 3-1-1-63-08, milles Riigikohus selgitab järgmist.

5.1

KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Seejuures asub Riigikohus ka seisukohale, et tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena. Eelöeldu tähendab vältimatult ka seda, et juhul, kui isikut süüdistatakse mitmes erinevas kuriteos, peab kohtuotsuse pinnalt olema jälgitav seegi, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks iga isikule omistatud eraldiseisva kuriteo. Riigikohus toonitab, et ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt. Osundatud lahendis kordabki kriminaalkolleegium täiendavalt, et kui isikule on inkrimineeritud mitu kuritegu, peavad erinevad kuriteod olema KrMS § 312 p-de 1 ja 3 kohaselt kohtuotsuses eraldi analüüsi esemeks. 6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsus ei vasta neile nõuetele. Õigustatult märgib kaitsja, et kohtuotsuses leiab kajastamist süüdistus (otsuse lk 2-10), seejärel süüdistatava ja tunnistajate ütlused (otsuse lk 10-11), misjärel asub kohus seisukohale, et „süüdistatava V.G süü talle inkrimineeritavates kuritegudes on leidnud täielikult tõendamist lisaks süü osalisele omaksvõtule tunnistajate ütlustega selle kohta, et V.G tegeles piraatkoopiate valmistamisega, piraatkoopiatega kauplemisega, varastatud vara omandamise, hoidmise ja turustamisega“ (otsuse lk 11).

6.1

Sellele järgnevalt leiab kohus üksnes seda, et „ülaltoodud tunnistajate ütlused on usaldusväärsed, kuna neid kinnitavad kohtuistungil avaldatud kirjalikud tõendid“, misjärel kohus üksnes loetleb 17 real kriminaalasjas kogutud tõendeid (otsuse lk 11). Pärast seda sisaldub otsuses ainult kohtu konstateering, et „V.G süü on tõendatud, õigesti kvalifitseeritud ning teda tuleb karistada“ (samas). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei vasta see esitatavatele nõuetele, et lugeda kohtuotsus nõuetekohaselt motiveerituks.

6.2

Maakohtu otsuses on seega piirdutud üksnes tõendite loetlemisega, seostamata neid süüdistatavale omistatava konkreetse kuriteoga. Nagu öeldud, on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures olnud kestvalt seisukohal, et tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse piisava põhistamisena ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab eeskätt erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo 3-1-1-100-06; 3-1-1-16-04; 3-1-1-63-08). Seega leiab ringkonnakohus, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, s.o kohtuotsuses puudub põhjendus.

6.3

Maakohtu pealiskaudsust kriminaalasja menetlemisel kinnitab ka fakt, et prokurör loobus maakohtus osaliselt süüdistusest, mis on kvalifitseeritud KarS § 224 lg 1 järgi (kd 3, tlk 69). Süüdistusest loobumine on seejuures kohtule siduv. Kummatigi on need süüdistuse osad jätkuvalt kajastatud V.G-le esitatud süüdistuses (vt otsuse lk 9) ning järelikult on kohus nendes teoosades teinud ka süüdimõistva otsuse, kuivõrd nende väljajätmist süüdistusest kohtuotsuse resolutiivosas ega ka motiivides ei nähtu. Samuti on ebaselge, kas ja kuidas pidanuks mõjutama kõnealune loobumine esitatud tsiviilhagi, mille maakohus on süüdistatavalt täies mahus välja mõistnud. 7. Eeltoodut ei muuda vähimalgi määral ka tõsiasi, et V.G ennast kohtuistungil (osaliselt) süüdi tunnistas. Tema kaitsja vaidles süüdistusele suures mahus vastu ning palus enda kaitsealune osaliselt õigeks mõista. KrMS § 47 lg 2 kohaselt on kaitsja kohuseks kriminaalmenetluses kasutada kõiki kaitsmisvahendeidja viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud. Seega ei olnud V.G käitumine ehk käesoleval juhul osaline süüditunnistamine kaitsjale tema ülesannete teostamisel siduv ning enda kriminaalmenetluslikku funktsiooni on kaitsja ka teostanud, vaieldes süüdistusele vastu ning taotledes V.G õigeksmõistmist kahes esitatud süüdistuses. Sellega seostub aga veel järgnev.

7.1

Õigustatult märgib kaitsja esitatud apellatsioonkaebuses, et kohus on täielikult vaadanud mööda tema kaitseargumentidest, mida ta kohtule esitas. Kaitsja on kaitseväidetes tõstnud esile, et valitseb ebaselgus süüdistatavalt leitud plaatide ning edasiselt teostatud ekspertiiside osas, leidnud sedagi, et ekspertiisid on ebaseaduslikud ning seetõttu kohtukõlbmatuks tõendiks, samuti vastustanud mitme teise tõendi usaldusväärsust ning lubatavust (kd 3, tlk 64-65). Mitte ühelegi neile kaitseargumentidest kohus aga vastanud ei ole, mis on omakorda kaasa toonud selle, et kaitsja kordab apellatsioonis täies mahus neid kaitseargumente, mis ta esitas juba maakohtus.

7.2

Sellega seoses kordab ringkonnakohus kriminaalasjas nr 1-04-179 väljendatud seisukohta, et kehtiva kriminaalmenetluse koodeksi üheks kandvaks põhimõtteks on kohtumenetluse võistlevus – süüdistus-ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone täidavad eri menetlussubjektid (KrMS § 14 lg 1). Võistlevus tähendab aga sedagi, et kohus vaeb nii süüdistuskui ka kaitsefunktsiooni kandvate isikute väiteid ning kui need on nii faktilistele kui ka õiguslikele asjaoludele antavate hinnangute osas teineteisega diametraalses vastuolus, esitab endapoolse põhjenduse, miks on ta otsustanud just näiteks süüdistuse poolt esitatud positsiooni kasuks. Seejuures tuleb just silmas pidada, et kohtumenetluse võistlevuse põhimõte on lahutamatult seotud ka kohtu erapooletuse nõudega. Olukorras, kus ilma täiendava argumenteerimiseta esitatakse üksnes kriminaalasjas kogutud tõendite loetelu, satub esmase löögi alla just kohtumenetluse erapooletus ning ühtlasi ka usaldusväärsus. Võib isegi väita, et sellisel juhul on kohus vähemalt näiliselt väljunud kriminaalasja erapooletu lahendaja funktsioonist ja asunud toetama süüdistusfunktsiooni, mis on aga otseses vastuolus kohtu erapooletuse, võimude lahususe ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtetega (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 8.2), mis on kohtumenetluse üheks esmaseks nõudeks.

7.3

Kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et üheks oluliseks menetlusõiguslikuks põhimõtteks on muuhulgas vaidluse kõigi osapoolte ärakuulamise nõue, mis on lahutamatult seotud ka poolte võrdsuse põhimõttega. Ühest küljest tähendab see, et kohtumenetluse pooltel peab olema võimalus esitada oma seisukoht kõigis asja lahendamise seisukohalt tähtsust omavates faktilistes ja õiguslikes küsimustes. Teisest küljest haakub see aga vältimatult kohtuotsuse motiveerimise küsimusega. Nagu kriminaalkolleegium eelnevalt Riigikohtu asjassepuutuvale praktikale viidates leidis, tähendab kohtuotsuse motiveerimise nõue muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06). Kriminaalkolleegiumi hinnangul tähendab kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavus sedagi, et lükatakse ümber vastupidisele seisukohale viivad vastaspoole argumendid – seda vähemalt mõistlikus ning asjassepuutuvas ulatuses; seda nõuab juba mainitud poolte võrdsuse põhimõte, mis on, nagu öeldud, üheks menetlusõiguslikuks põhiväärtuseks. Kui kohtumenetluse poole argumendid on kohatud, ilmselgelt otsitud ning ei oma kriminaalasja menetlemisel sisulist tähendust, tuleb seda selgesõnaliselt ka öelda, mitte aga neist tervikuna mööda vaadata. Kui aga kohtumenetluse poole argumentatsioon on õiguslikult pädev, pole mingit alust nende jätmiseks väljapoole kohtu siseveendumuse kujunemise kajastamist. Käesoleval juhul on kaitsja selgesõnaliselt vastustanud tõendite lubatavust ning usaldusväärsust.

7.4

Peale osapoolte ärakuulamist peab kohus esitama

motiveeritud seisukoha

tõendamiseseme suhtes. Juba poolte võrdsuse põhimõte eeldab, et enda motiveeringusse kaasab kohus nii süüdistuse kui ka kaitse esitatud argumendid. Ehk teisisõnu – on lubamatu ilma teise osapoole väiteid ja argumente käsitlemata piirduda üksnes ühe menetluspoole täiemahulise versiooni esitamisega kohtuotsuses. Kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt on selline tõdemus üheselt tuletatav ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika valguses.

7.5

Kõrgema kohtu praktika on olnud kestvalt seda meelt, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-85-07). Käesolevas kriminaalasjas taotlebki apellant sellise otsustuse tegemist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Seega

– kui ringkonnakohus sooviks näiteks käesoleval juhul asuda maakohtust erinevale seisukohale ning kaaluks õigeksmõistva otsuse tegemist, peaks ta vältimatult kaasama lisaks enda hinnangute esitamisele ka argumendid, mis näitavad prokuröri seisukoha ekslikkust (asudes võistlevas menetluses seisukohale, et õigus on ühel poolel, tuleb ringkonnakohtul ära näidata teise poole vead arutluskäigus ja tõendite hindamises). Kriminaalkolleegium on kestvalt seisukohal, et kirjeldatud arusaamast lähtuvalt tuleb mõtestada ka menetlust esimese astme kohtus.

7.6

Kui kirjeldatud loogika ei kehtiks, võiks ringkonnakohus näiteks käesoleval juhul võtta üksnes kaitsja apellatsioonkaebuses esitatud väited ning need ilma sisulise ja täiendava analüüsita enda otsusesse nö ümber panna ja väita, et just need ning ainult need argumendid mõjutasid tema siseveendumuse kujunemist. Nagu ülal osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikast tuleneb, ei tohi ringkonnakohus seda kummatigi aga teha. Ringkonnakohtu jaoks peavad seega aktualiseeruma mõlema osapoole väited – kohus peaks ühtede paikapidavust kinnitama ja teised samal ajal ümber lükkama. Sama peab juba loogiliselt võttes kehtima täiel määral ka kriminaalasja arutamisel esimese astme kohtus. Vastaselt korral oleks tulemuseks, et võistlev menetlus realiseeruks alles ringkonnakohtus; sellist lähenemist kehtiv menetlusseadus aga ei võimalda. 8. Kriminaalkolleegium tuvastas seega maakohtu otsuses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, s.o kohtuotsuses põhjenduse puudumise. Nimetatud rikkumine ei ole ringkonnakohtus kõrvaldatav, s.t ringkonnakohus ei saa nimetatud puudust kõrvaldada omapoolsete motiivide lisamisega ehk teisisõnu – apellatsioonikohus ei saa võtta üle esimese astme kohtu funktsioone ning olla kaitse argumentidele esimeseks vastajaks ehk siis kas ümberlükkajaks või kinnitajaks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja jäetakse kriminaalasi esimese astmesse tagasi saatmata, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks omakorda kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise (RKKKo 3-1-1-59-07, p 12).

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 327 lg 1 p-st 1, § 328 lg 1 p-st 2 ja § 339 lg 1 p-st 7 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ning saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Paavo Randma

Meelika Aava

Ivi Kesküla