2-17-17834/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

Tsiviilasi nr: 2-17-17834

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-17-17834

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. september 2019, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv

Tsiviilasi

XX hagi CONDOR INKASSO OÜ vastu 116 000

euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. novembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

CONDOR INKASSO OÜ apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

129 299 eurot 40 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja)

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Oksana

Sobko

Kostja

(apellant)

CONDOR

INKASSO

OÜ

(registrikood 11081243), esindaja vandeadvokaat

Rainer Kuulme

Kohtuistungi toimumise aeg

27. august 2019

Kohtuistungil osalenud

isikud

Apellandi esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme ja

vastustaja esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 30. novembri 2018 otsuse resolutsioon muutmata,

muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kostja CONDOR

INKASSO OÜ kanda.

2(10)

Tsiviilasi nr: 2-17-17834

4. Rahuldada

hageja

XX

taotlus

apellatsioonimenetluses

kantud

menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks.

5. Määrata kostja CONDOR INKASSO OÜ poolt hageja XX-le hüvitatavate

menetluskulude suuruseks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 784

euro 80 senti.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb kostjal CONDOR

INKASSO OÜ tasuda hageja XX-le viivist alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast

viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise

kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus

ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 28. novembril 2017 Harju Maakohtule hagiavalduse

CONDOR INKASSO OÜ (kostja) vastu, milles 23. veebruaril 2018 esitatud täpsustusi

arvestades palus kostjalt välja mõista põhivõla 116 000 eurot, 14. detsembri 2017

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 458 eurot 20 senti ning viivise määras 0,03%

tasumata põhivõlalt päevas alates 15. detsembrist 2017 kuni kohustuse kohase

täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. juulil 2009 krediidilepingu nr 22-07-09

(krediidileping), mille alusel andis hageja kostjale laenu 100 000 eurot tähtajaga kuni

22. august 2010. 13. jaanuaril 2010 sõlmisid pooled krediidilepingu lisa 1, mille alusel

suurendati laenu 16 000 euro võrra ja pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 21.

septembrini 2011. 19. septembril 2011 sõlmisid pooled lepingu lisa 2, mille alusel

muudeti intressimäära ja pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 21. septembrini

2013. 19. septembril 2013 sõlmisid pooled lepingu lisa 3, mille alusel pikendati laenu

tagastamise tähtaega kuni 21. septembrini 2015. 21. septembril 2015 sõlmisid pooled

lepingu lisa 4, mille järgi oli kostja kohustatud tagastama krediidilepingu alusel saadud

summa täies ulatuses 21. septembriks 2017. Kostja kohustuseks oli maksta igakuiselt

intresse ja laenusumma tagastada perioodi lõpus või igal ajal enne lõpptähtaega.

19. septembril 2017 tuletas hageja kostjale meelde tähtaja saabumist ning märkis, et

ootab laenusumma tagastamist koos intressidega hiljemalt 21. septembril 2017. Kogu

lepingu kehtivuse jooksul tasus kostja nõuetekohaselt intresse laenusumma kasutamise

3(10)

Tsiviilasi nr: 2-17-17834

eest ning selles osas ei ole hagejal pretensioone. Kuid lepingutähtaja saabumisele

vaatamata on kostja jätnud põhisumma tagastamata. Kõik lepingust tulenevad hageja

nõuded on muutunud sissenõutavateks. Hageja püüdis kohtuväliselt kostjaga

põhisumma tagastamise osas kokkuleppe jõuda, kuid tulemuseta.

Krediidilepingu täitmise tagamiseks oli (2009. a-l) seatud hüpoteek Harju maakonnas

Harku vallas Vääna-Jõesuu külas aadressil XXX (endine XXX) asuvale kinnisasjale

(registriosa nr XXXXXXX; XXX kinnistu). Hetkel on tagatisvara selles seisukorras, et

ei kata sissenõutavaks muutunud võlgnevust. Tegemist on amortiseerunud ning täiesti

ebalikviidse tagatisvaraga. Kuna kostja ei ole täitnud vabatahtlikult oma kohustusi ning

tagatisvara ei kata sissenõutavaks muutunud nõude suurust, on hageja sunnitud oma

õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole.

Hageja on arvestanud viivist vastavalt krediidilepingu punktile 7, mille kohaselt on

hagejal põhisumma õigeaegsel maksmata jätmisel õigus nõuda viivist 0,03% õigeaegselt

maksmata jäänud põhisumma jäägilt päevas. 28. novembri 2017 seisuga oli tasumata

viivise summa 2366 eurot 40 senti. Pärast lepingu tähtaja saabumist tegi kostja kaks

makset kokku summas 2465 eurot (20. oktoobril 2017 makse summas 870 eurot, 20.

novembril 2017 makse summas 899 eurot ja 14. detsembril 2017 makse summas 696

eurot). Maksete selgituses ei ole kajastatud, et tegemist on põhisumma tagastamisega,

vaid on märgitud "makse vastavalt lepingule“. Samuti ei ole pooled leppinud kokku, et

kostja saab põhisumma tagastada suvalise graafiku järgi. Eelmärgitut arvestades leidis

hageja, et kostja tasutud summad saab lugeda toimunukus sissenõutavaks muutunud

viivise katteks.

KOSTJA VASTUVÄITED

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Kostja tunnistas, et hageja andis krediidilepingu alusel kostjale laenu kokku 116 000

eurot tagastamise tähtajaga 21. september 2017. Kostja möönis, et on hagejale kohaselt

tasunud laenu intresse, kuid laenu põhisumma 116 000 eurot on kostja poolt

tagastamata. Samas on krediidilepingust tulenevate kostja kohustuste täitmise

tagamiseks hageja kasuks seatud hüpoteegid järgmisele kinnisvarale:

 hüpoteegid XXX kinnistule summas 364 000 krooni (s.o 23 263 eurot 84 senti)

ja 1 326 000 krooni (s.o 84 746 eurot 85 eurot), kokku 108 010 eurot 70 senti;

 hüpoteek Tallinnas aasdressil JJJ asuvale kinnisasja (registriosa nr JJJJJJJJ; JJJ

kinnistu) 1071/5504 osale kaasomandist summas 2 470 000 krooni (s.o 157 861

eurot 77 senti).

Kostja leidis, et enne tema vastu nõude esitamist oli hagejal kohustus realiseerida

krediidilepingu tagatiseks olev vara ja tagatise realiseerimisest saadud rahalised

vahendid tuleb hageja nõudest maha arvestada. Krediidilepingu p-de 17–19 kohaselt on

pooled kokku leppinud, et juhul, kui kostja ei täida krediidilepingust tulenevaid

kohustusi, realiseeritakse krediidilepingu tagatis. Krediidilepingu p-s 18 on pooled

kokku leppinud, et alles peale seda, kui tagatise realiseerimisest saadud rahast ei piisa

hageja nõude tervikuna rahuldamiseks, saab hageja nõuda kohustuse täitmist kostja muu

vara arvelt. Juhul, kui tagatise realiseerimisest saadud summa ületab kostja võla

4(10)

Tsiviilasi nr: 2-17-17834

summat, on hageja kohustatud tagatise realiseerimisest saadud summa vahe kostjale üle

kandma kolme pangapäeva jooksul alates tagatise realiseerimisest.

Seega oli hageja kostja arvates esitanud nõude enneaegselt, sest pärast laenu tagatisvara

müümist võib selguda, et hagejal ei olegi nõuet kostja vastu, kui tagatisvara müügist

saadust piisab hageja nõude tervikuna rahuldamiseks. Kostjale teadaolevalt oli JJJ tn

kinnistu hüpoteegiga koormatud 1071/5504 kaasomandi osa turuväärtus ligikaudu

200 000 eurot. Kinnistusraamatusse kantud kaasomanike kasutuskorra kokkuleppe

alusel on nimetatud kinnisasjast kostja ainuvalduses korterid nr 11 ja 12 suurusega

kokku 100 m2. Kostja kaasomandiosale YY kasuks seatud käsutamise keelumärge on

Harju Maakohtu 25. aprilli 2014 kohtuotsusega tühistatud. Hageja kasuks hüpoteegiga

koormatud XXX kinnistu turuväärtus oli kostjale teadaolevalt ligikaudu 125 000 eurot.

Kostja väitis, et kinnistul asuv elamu ei ole amortiseerunud ning kinnistu asukohta ja

seisukorda arvestades oli tegu likviidse varaga.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 30. novembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 116 000 eurot, 14. detsembri 2017

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 458 eurot 20 senti ning viivise määras 0,03%

põhinõudelt (116 000 eurolt) päevas alates 15. detsembrist 2017 kuni põhivõla

tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulude hüvitise 2580 eurot. Kohus märkis samuti, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud poolte vahel vaidlust järgmiste oluliste asjaolude

üle:

 hageja laenas kostjale krediidilepingu ja selle lisa 1 alusel kokku 116 000 eurot,

mille tagastamise tähtajaks oli krediidilepingu lisa 4 järgi 21. september 2017;

 kostja on 20. oktoobril 2017 tasunud hagejale 870 eurot, 20. novembril 2017 899

eurot ja 14. detsembril 2017 veel 696 eurot;

 krediidilepingu täitmise tagamiseks on seatud hüpoteek summas 1 565 000 krooni

(100 021 eurot 73 senti) XXX kinnistule ja hüpoteek summas 2 470 000 krooni

(157 861 eurot 77 senti) kostjale kuuluvale 1071/5504 suurusele mõttelisele

kaasomandiosale JJJ kinnistust.

Pooled vaidlesid maakohtu hinnangul selle üle, kas kostja poolt 2017. a oktoobrist kuni

detsembrini tehtud makseid tuleb käsitleda põhivõla katteks tehtud maksetena või

viivise tasumisena, ja seega ka põhivõla suuruse üle. Lisaks vaidlesid pooled selle üle,

kas hagejal oli kohustus enne kostja vastu nõude esitamist realiseerida laenu tagatisvara.

Hagiavalduse ja kostja konto väljavõtte kohaselt oli kostja oktoobrist kuni detsembrini

2017 teinud hagejale kokku kolm ülekannet selgitusega "makse vastavalt lepingule".

Krediidilepingu lisa 4 p 2 kohaselt kohustus kostja võlgnevuse hagejale täies ulatuses

tagastama 21. septembril 2017. Krediidilepingu p 7 kohaselt oli hagejal õigus

põhisumma õigeaegsel tagastamata jätmisel nõuda viivist 0,03% õigeaegselt maksmata

5(10)

Tsiviilasi nr: 2-17-17834

jäänud põhisumma jäägilt iga viivitatud päeva eest. Seega oli kostja teadlik, et põhivõla

tasumisega viivitamisel tekib hagejal tema vastu viivisenõue.

VÕS § 88 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või

liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse

täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste

täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed

üle antud või teenus osutatud. VÕS § 88 lg 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele

põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt

kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ja lõpuks põhikohustuse

katteks.

Kuivõrd võlgnik ei olnud maksekorraldustes välja toonud, millise kohustuse katteks ta

ajavahemikul alates oktoobrist kuni detsembrini 2017 hagejale ülekandeid oli teinud,

siis oli hagejal õigus tulenevalt VÕS § 88 lg 8 arvestada tehtud maksed viivisenõude

katteks. Kuigi hagiavalduse esitamise seisuga moodustas kostja viivisevõlgnevus 2366

eurot 40 senti, siis 14. detsembri 2017 seisuga oli viivise summa suurenenud 556 euro

80 sendi võrra. Seega ajaks, kui kostjalt laekus 696 eurot, oli sissenõutavaks muutunud

viivise summa 2923 eurot 20 senti. Kostja oli ajavahemikul 20.10.2017 – 14.12.2017

tasunud hagejale kokku 2465 eurot. Seega ei olnud kostja viivisevõlgnevus 14.

detsembri 2017 seisuga kohtu hinnangul tervikuna tasutud.

Kuivõrd hageja on kohtule esitatud hagiavalduses palunud kostjalt välja mõista nii

hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise kui ka sellise viivise, mis

ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, siis puudub alus

hagiavalduses välja toodud viivisenõuet summas 597 eurot 40 senti käsitleda kui hageja

lõplikku viivisenõuet. Kostja pidi teadma, et tulenevalt poolte vahel sõlmitud

krediidilepingu punktist 7 oli tal kohustus tasuda hagejale viivist 0,03% tasumata

põhivõla summalt päevas. Seega puudub alus kostja poolt 14. detsembril 2017 tasutud

696 eurot lugeda täielikult või osaliselt tasutuks põhivõla katteks.

Eeltoodust tulenevalt oli põhivõla suurus 116 000 eurot ja viivisevõla suurus 14.

detsembri 2017 seisuga 458 eurot 20 senti (2923,20 – 2465).

Kohus ei pidanud põhjendatuks kostja seisukohta, et hagejal oli tulenevalt

krediidilepingu p-st 17 enne kostja vastu nõude esitamist kohustus realiseerida laenu

tagatisvara. Krediidilepingu p-s 17 olid pooled kokku leppinud, et juhul, kui kostja

pikema aja (rohkem kui kuus kuud) jooksul ei täida kohustusi, mis on seotud

põhisumma ja intresside maksmisega mitterahuldavalt, siis on hagejal õigus rahuldada

enda vajadusi täiel määral tagatise müümise teel sõltumatute müüjate abil. Kohus

nõustus hagejaga, et viidatud krediidilepingu punktist ei tulene hageja kohustust

realiseerida kostja võlgnevuse katteks tagatisvara, vaid üksnes õigus hüpoteegiga

tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Seega oli hagejal õigus valida,

mil viisil ta kostjalt rahaliste kohustuste täitmist nõuab. Kohtule ei olnud esitatud

tõendeid selle kohta, et poolte vahel oleks sõlmitud mõni teistsuguse sisuga kokkulepe.

Kohus leidis samuti, et kostja viide VÕS § 149 lg-le 5 on käesoleval juhul asjakohatu.

Nimetatud säte käsitleb käendaja vastuväiteid, kuid kostja näol on tegemist

põhivõlgnikuga, mitte käendajaga.

6(10)

Tsiviilasi nr: 2-17-17834

Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue on põhjendatud ja kostjalt tuleb välja

mõista põhivõlg 116 000 eurot. Kuivõrd kostja oli pärast hagi esitamist teinud veel ühe

makse viivisenõude katteks, pidas maakohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja

kasuks välja 14. detsembri 2017 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise 458.20 eurot,

samuti viivise määras 0,03% päevas põhinõudelt alates 15. detsembrist 2017 kuni

põhivõla tasumiseni.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

4. Kostja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Samuti palub kostja peatada käesoleva tsiviilasja

menetluse kuni krediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara müümiseni.

Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et pooled on krediidilepingus (p-des 17–19)

kokku leppinud selles, et hageja ei saa nõuda kostjalt krediidilepingu alusel võlgnevuse

tasumist muu vara arvel enne, kui krediidilepingu tagatisvara on realiseeritud.

Maakohus on selle küsimuse lahendamisel analüüsinud vaid krediidilepingu punkti 17,

jättes samas lepingu p-d 18 ja 19 üldse analüüsimata. Sellega on kohus rikkunud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 8 sätestatut ning lepingu

tõlgendamise reegleid (VÕS § 29 lg 1, 4 ja 6).

Tõlgendades lepingu punkte 17–19 koos, ei ole kahtlust selles, et poolte ühiseks

tegelikuks tahteks oli kokku leppida, et enne, kui hageja saab nõuda võlgnevuse

tasumist kostja muu vara arvelt, tuleb realiseerida laenu tagatisvara. Sellele viitab

üheselt punkti 18 sõnastus: "Juhul kui hüpoteegilise tagatise realiseerimisel saadud

summa on mitteküllaldane, saab Laenuandja puuduoleva summa Võlgniku muust

varast." ning ka punkti 19 sõnastus: "Juhul kui hüpoteegilise tagatise realiseerimisel

saadud summa ületab Laenuandja nõutud summa, on Laenuandja kohustatud maksma

Võlgnikule realiseerimisel tekkinud vahe kolme pangapäeva jooksul alates

hüpoteegilise tagatise realiseerimise hetkest."

Kohus on ekslikult käsitlenud kostja viidet VÕS § 149 lg-le 5. Kostja ei ole väitnud, et

kostja näol oleks tegemist käendajaga, kostja on sellele sättele viidanud ainuüksi

põhjendusega, et seadus ei keela pooltel kokku leppida selles, et laenuandjal on

kohustus realiseerida laenu tagatisvara enne kui laenuandja saab nõuda oma nõude

täitmist kostja muu vara arvelt. Sellise kokkuleppe ongi pooled käesoleval juhul

krediidilepingu p-dest 17–19 nähtuvalt sõlminud.

Kohus ei ole põhjendanud, milline tähtsus on asjaolul, et kostja ei ole ühe tagatiseks

oleva kinnisasja omanik ja et JJJ tn kinnistu on koormatud keelumärkega. Kohus ei ole

arvestanud seejuures kostja väidetega, et viidatud keelumärge kinnisasjal (s.o kostja

kaasomandi osa) realiseerimist, sest hüpoteek hageja kasuks on kinnistusraamatusse

kantud enne keelumärke sisse kandmist (keelumärge on sisse kantud 3. detsembril 2013,

hüpoteek aga juba 28. detsembril 2006). Kinnistu enampakkumisel müügil keelumärge

(kui hüpoteegist tagapool olev kanne) seega igal juhul kustutatakse. Lisaks on

kõnealune keelumärge Harju Maakohtu 25. aprilli 2014 kohtuotsusega (jõustunud)

tsiviilasjas nr 2-13-55015 tühistatud ning kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-15-2787 ei

takista JJJ tn kinnistu kostjale kuuluva kaasomandi osa realiseerimist.

7(10)

Tsiviilasi nr: 2-17-17834

Hagejal on hüpoteegi seadmise lepingute kohaselt õigus nõuda täitemenetluse

seadustiku § 2 lg 1 p 19 alusel laenu tagatisvara realiseerimist, peale mida võib ilmneda,

et hagejal ei olegi nõuet kostja vastu (juhul kui laenu tagatisvarast saadust piisab hageja

nõude tervikuna rahuldamiseks), mistõttu on hageja poolt hagi esitamine kostja vastu

enne tagatisvara realiseerimist kostja hinnangul ühtlasi vastuolus hea usu põhimõttega ja

seega lubamatu.

Asjaolu, et ühe tagatiseks oleva kinnisasja omanik (BB) ei ole enam kostja töötaja, ei

ole aluseks sellele, et seda tagatisvara ei tohiks hageja nõude rahuldamiseks realiseerida,

sellist piirangut ei tulene ei lepingust ega seadusest. Kusjuures menetluse käigus ei ole

esitatud tõendeid, et tagatisvara omanik (BB) oleks esitanud mingeid vastuväiteid tema

kinnisasjal oleva hüpoteegi realiseerimise osas. Kohus ei ole ühtlasi hinnanud kostja

poolt 14. märtsi 2018 menetlusdokumendis esile toodud põhjendusi, miks ei soovi

hageja käesoleval juhul oma nõude rahuldamiseks laenu tagatisvara realiseerida.

Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks kohus ei nõustu kostja väitega, et käesoleval

juhul on hageja poolt hagi esitamine kostja vastu enne tagatisvara realiseerimist

vastuolus hea usu põhimõttega ja seega lubamatu (vastuolu tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 138 lg-ga 2 ja VÕS § 7 lg-ga 1). Krediidilepingu tagatiseks on

käesoleval juhul kaks kinnisasja, mille arvelt on võimalik hageja nõue tervikuna

rahulduda, kuna tagatiseks oleva kinnisvara väärtus ületab olemasoleva info põhjal

oluliselt hageja nõude summat. Kostja hinnangul on hageja sellise käitumise (s.o

tagatisvara realiseerimise asemel tarbetu hagi esitamine) tõenäoliseks eesmärgiks

saavutada olukord, kus hageja saaks käesolevas asjas hageja kasuks tehtud kohtulahendi

alusel taotleda täitemenetluses sissenõude pööramist laenu tagatisvarale selliselt, et

tagatisvara

müüdaks

täitemenetluses

koos

seda

hageja

kasuks

koormavate

hüpoteekidega (mida täitemenetluses sel juhul ei kustutataks). See võimaldaks hagejal

(või hageja juhiste järgi tegutsevatel kolmandatel isikutel) tagatisvara ise

täitemenetluses omandada kordades alla turuhinna. Sellise käitumise eesmärgiks on sel

juhul kostjale maksimaalse kahju tekitamine.

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled enam põhivõla suuruse üle. Pooled

vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas hagejal oli kohustus enne kostja vastu nõude esitamist

realiseerida laenu tagatisvara.

8. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus on

piirdunud otsuses vaid krediidilepingu p 17 analüüsimisega ja jätnud vastamata kostja

väidetele, et tõlgendades lepingu punkte 17–19 nende koosmõjus, ei saaks hageja nõuda

kostjalt krediidilepingu alusel võlgnevuse tasumist kostja muu vara arvel enne

krediidilepingu tagatisvara realiseerimist. Samuti on põhjendatud kostja etteheide, et

maakohus ei vastanud kostja vastuväidetele, mille kohaselt on nõude esitamine kostja

8(10)

Tsiviilasi nr: 2-17-17834

vastu praegusel juhul vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 2 ja VÕS § 7 lg 1)

ja seega lubamatu. Nimetatud aspektides ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg 8

nõuetele. Samas ei muuda kõnealused minetused maakohtu otsuse lõppjäreldusi

ebaõigeks. Kolleegium saab maakohtu vea parandada ja otsuse põhjendusi täiendada.

8.1.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa teha krediidilepingu p-dest 18 ja 19 kostja

soovitud järeldusi. VÕS § 29 lg-tes 1–3 sätestatud tõlgendamisreeglite järgi tuleb

lepingut tõlgendada eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes

(subjektiivse tõlgendamise põhimõte). Kui need reeglid ei võimalda lepingupoolte ühist

tegelikku tahet kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 kohaselt nii,

nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma

(objektiivse tõlgendamise reegel). Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada

VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid,

tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte

käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja

pooltevahelist praktikat (vt nt Riigikohtu 9. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

167-12, p 12; 11. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). VÕS § 29 lg 6 järgi

tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele

tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik poolte ühist tegelikku tahet

vaidlusaluses küsimuses kindlaks teha, mh ei ole kostja välja toonud asjaolusid, millest

võiks järeldada, et lepingu sõlmimise ajal hageja teadis või pidi teadma, et kostja

mõistab lepingu punkte 17–19 selliselt, et enne nõude esitamist kostja vastu tuleb

realiseerida tagatisvara (VÕS 29 lg 3).

Ka lepingupooltega sarnane mõistlik isik (VÕS 29 lg 4) ei sisustaks lepingu punkte 17–

19 ringkonnakohtu arvates kostja soovitud viisil. Krediidilepingu p 17 annab hagejale

õiguse rahuldada nõue tagatiste (hüpoteegiga koormatud kinnisasjade) müümise teel,

kui kostja on pikaajaliselt (rohkem kui kuus kuud) viivituses laenu põhisumma

tagastamise ja intressi maksmisega. Põhimõtteliselt tuleneb samasugune õigus kostjale

kui hüpoteegipidajale ka asjaõigusseaduse § 325 lg-st 1 ja § 352 lg-st 1. Lepingu

järgnevad punktid, p-d 18 ja 19, määratlevad poolte õigused ja kohustused juhuks, kui

tagatiste müügist saadu ei ole piisav kostja kohustuste täitmiseks või kui tagatiste

müügist saadu ületab kostja võlgnevust.

8.2.

Kostja on menetluses väitnud, et hagi esitamine kostja vastu enne tagatisvara

realiseerimist on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja hinnangul on hagi esitamise

tõenäoliseks eesmärgiks saavutada olukord, kus hageja saaks käesolevas asjas hageja

kasuks tehtud kohtulahendi alusel taotleda täitemenetluses sissenõude pööramist laenu

tagatisvarale selliselt, et tagatisvara müüdaks täitemenetluses koos seda hageja kasuks

koormavate hüpoteekidega (mida täitemenetluses sel juhul ei kustutataks). See

võimaldaks hagejal (või hageja juhiste järgi tegutsevatel kolmandatel isikutel)

tagatisvara ise täitemenetluses omandada kordades alla turuhinna.

Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud kostja väited hageja tegutsemismotiivide kohta

oletuslikud ja tõendamata. Õiguste kuritarvitamise väite esitamisel kostja poolt ei saa

hageja pahausksust tsiviilõiguste teostamisel eeldada (TsÜS § 139), vaid kostja peaks

pahauskust tõendama. Liiatigi on kostjal võimalik sissenõude pööramist tagatisvarale ka

9(10)

Tsiviilasi nr: 2-17-17834

hagi rahuldamise korral vältida, tasudes hagejale otsusega välja mõistetud summa.

Kostja ei ole menetluses väitnud, et tal poleks võimalik võlgnetavat kohustust

olemasoleva vara arvel täita. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid enda varalise

olukorra kohta.

8.3.

Ringkonnakohus nõustub iseenesest kostjaga ka selles, et maakohus käsitles

kostja viidet VÕS § 149 lg-le 5 otsuses ekslikult. Kostja ei ole menetluses väitnud, et ta

on käendaja. Samas, nagu eespool märgitud, ei ole pooled sõlminud praegusel juhul

kokkulepet, et laenuandjal on kohustus realiseerida laenu tagatisvara enne kui

laenuandja saab nõuda oma nõude täitmist kostja muu vara arvelt. Seega ei ole ka sellel

maakohtu minetusel asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust.

9. Kostja hinnangul pidanuks maakohus põhjendama, milline tähtsus on maakohtu

otsuses välja toodud asjaoludel, et kostja ei ole ühe tagatiseks oleva kinnisasja omanik

ja et JJJ tn kinnistu on koormatud keelumärkega. Kolleegiumi hinnangul ei oma need

maakohtu põhjendused asja lahendamisel tähtsust, sest krediidilepingu p-d 17–19 ei

välista hageja nõude sissenõutavust ega hagi esitamise õigust. Seetõttu ei käsitle

kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustel pikemalt ka nimetatud põhjendusi

puudutavaid apellatsioonkaebuse väiteid.

Menetluskulude jaotus

10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust muuta

maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ega kindlaks määratud hüvitatavate

menetluskulude suurust.

Kuivõrd apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

11. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

11.1. Hageja

esindaja

poolt

27. augustil

2019

ringkonnakohtule

esitatud

menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud apellatsioonimenetluses

menetluskulusid kokku 784 eurot 80 senti (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad

esindajakulust. Esindaja vandeadvokaat O. Sobko on nimekirjast nähtuvalt osutanud

õigusabi 5,45 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (lisandub käibemaks) järgmiselt:

 maakohtu otsuse ja kostja apellatsioonkaebusega tutvumine; kaebusele vastuse

koostamine, kliendiga kooskõlastamine ja kohtule edastamine – kokku 4 tundi;

 ringkonnakohtu 27. augusti 2019 istungiks ettevalmistamine ja istungil

osalemine – kokku 1,45 t.

Hageja kinnituse kohaselt on kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5).

11.2. Kostja leiab 28. augustil 2019 esitatud seisukohas, et hageja esindaja poolt

koostatud vastust, selle sisu, mahtu ja asja keerukust arvestades, saab maakohtu

otsusega tutvumise; apellatsioonkaebusega tutvumise; vastuse koostamise, kliendiga

kooskõlastamise ja kohtule edastamise ajakulu pidada põhjendatuks kokku mitte

10(10)

Tsiviilasi nr: 2-17-17834

rohkem kui 2 tunni osas. Seega saab hageja esindajakulusid apellatsioonimenetluses

põhjendatuks pidada kokku põhjendatuks mitte rohkem kui 3,45 tunni ulatuses.

11.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et

hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud, sh apellatsioonkaebusele vastuse

koostamisega seotud toimingud, olid märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse

osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja

materjalidega ja nendest ei nähtu, et hageja esindajad oleks kulutanud aega

põhjendamatult. Dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja

hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks

toiminguteks kulub vähem aega (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-88-11, p 12).

Kolleegiumi hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot

(käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

11.4. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses

kantud hüvitatavate kulude suuruseks 784 euro 80 senti (120*5,45*1,2) ning mõistab

nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja.

11.5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

12. TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale

edasi

kaevates,

millega

menetluskulude

rahaline

suurus

kindlaks

määrati.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Liis Arrak

Ele Liiv