3-19-1101/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

OSAOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

06. september 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1101

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti haldusakti andmiseks

ja/või toimingu(te) sooritamiseks kohustamise ning

kahju hüvitamise nõuetes.

Menetlusosalised

Kaebaja: X

Esindajad: v.adv.-d Kalle-Kaspar Sepper ja Tõnis Loorits

Vastutaja: Sotsiaalkindlustusamet

Esindaja: Merle Magnus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X kaebus osaliselt.

2. Tunnistada

põhiseadusega

vastuolus

olevaks

ja

jätta

kohaldamata

sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 punkt 8 osas, milles see välistab riigi poolt

sotsiaalmaksu maksmise sellise isiku eest, kes on ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 2

punktis 1 nimetatud isiku ülalpeetav registreeritud elukaaslane, kes kasvatab

vähemalt ühte alla 8-aastast last ning kelle eest või kelle registreeritud elukaaslase

eest riik ei maksa sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse lõike 1 punkti 1 või 11 alusel.

3. Kohustada Sotsiaalkindlustusametit X 30. mai 2019 taotluse uueks läbivaatamiseks.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates (HkMS § 180, § 181 lg 2)

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUS

1. X sünnitas xx xx xxxx lapse. 11. aprillil 2016 sõlmisid X ja Y kooselulepingu (tl. 5) ning

14. juuni 2016 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-16-7687 rahuldati Y avaldus X lapse

lapsendamiseks (tl. 9). X esitas 30. mail 2019 Sotsiaalkindlustusametile taotluse (tl. 24), et riik

maksaks tema eest sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse (edaspidi „SMS“) § 6 lg 1 p 8 alusel,

kuna ta on töötasu saava ravikindlustatud isiku kooselupartner, kes kasvatab alla 8-aastast

last.

2. Sotsiaalkindlustusamet tegi 5. juunil 2019 otsuse nr 15-13/98964-2, jättes X taotluse

rahuldamata, põhjendades seda asjaoluga, et SMS § 6 lg 1 p 8 näeb ette sotsiaalmaksu

maksmise üksnes ravikindlustatud isiku abikaasa eest ning kuniks seadusandja ei ole seda

kooseluseaduses ega selle rakendusaktides ette näinud, ei ole alust eelnimetatud sätte

kohaldamisel kooselupartnerit abikaasaga võrdsustada.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDNUSED

3. X

esitas

11. juunil

2019

Tallinna

Halduskohtule

kaebuse,

milles

taotleb

Sotsiaalkindlustusameti kohustamist sellise haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks,

mille tulemusena kohustuks riik tasuma kaebaja eest sotsiaalmaksu ning mis tagaks kaebajale

riikliku ravikindlustuse. 15. augusti 2019 avalduses täiendas kaebaja kaebust nõudega mõista

Sotsiaalkindlustusametilt välja 154,92 euro suurune hüvitis talle tekitatud varalise kahju eest.

4. Kaebaja on seisukohal, et tema kooselupartner ning nende ühise lapse teine hooldusõiguslik

vanem Y vastab sisuliselt SMS §-s 6 viidatud ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) § 5 lg 2

punktis 1 sätestatud tingimustele, sest ta töötab töölepingu alusel ning tema töötasult kuulub

tasumisele sotsiaalmaks. Samuti märgib kaebaja, et tema kasvatab alla 8-aastast last, mistõttu

on tal õigus nõuda, et riik maksaks tema eest sotsiaalmaksu. Kaebaja hinnangul ei välista

kooseluseaduse

(edaspidi

„KooS“)

rakendusaktide

puudumine

kooseluparteritel

kooseluseadusest tulenevate õiguste teostamist. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas

5-17-42 leiab kaebaja, et SMS § 6 lg 1 punkt 8 on pärast KooS vastu võtmist ning selle

rakendusaktide vastu võtmata jätmist muutunud põhiseadusega vastuolus olevaks, ent seda

on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt. Kaebaja hinnangul on SMS § 6 lg 1 punkti 8

eesmärk lapsevanema abistamine ning olukorras, kus KooS § 13 annab kooselupartnerile

õiguse lapsendada, tuleneb sellest kaudselt õigus SMS § 6 lg 1 punkti 8 kohaldamisele.

5. Tekkinud kahju seisnes kaebaja väitel ravikuludes, mille kaebaja pidi kandma väidetavalt

seetõttu, et tal puudus Sotsiaalkindlustusameti õigusvastase keeldumise tõttu riiklik

ravikindlustus. Seejuures vaidleb kaebaja vastu vastustaja seisukohale, et kaebajal võis

väidetava kahju tekkimise ajal olla ravikindlustus RaKS § 5 lg 4 punkti 1 alusel.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Sotsiaalkindlustusamet palub X kaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja on seisukohal, et

SMS § 6 lg 1 punkti 8 kohaldamise üheks eelduseks on see, et isikud on abielus, ent kaebaja

seda ei ole, samas ei ole praeguses õiguslikus olukorras võimalik otsustada sotsiaalmaksu

maksmist kooselupartneri eest. Vastustaja selgitab, et mõistetel „abielu“ ja „kooselu“ on

erinev tähendus ning neid ei saa samastada ilma vastava regulatsioonita, ent vastavat

regulatsiooni ei ole. Vastuses kaebaja 15. augusti 2019 avaldusele juhib vastustaja tähelepanu

sellele, et kaebaja esitatud arstitõendist nähtuvalt on kaebaja rase, mistõttu on tal

ravikindlustus RaKS § 5 lg 4 punktist 1 tulenevalt.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Halduskohtule esitatud kaebusega taotles X kõigepealt Sotsiaalkindlustusameti

kohustamist tema eest sotsiaalmaksu tasumiseks. Täiendavate taotluste ja avalduste

esitamise tähtaja jooksul täiendas kaebaja kaebust kahju hüvitamise nõudega. Käesoleva

osaotsusega lahendan üksnes kaebuses esitatud kohustamisnõude1.

8. Leian, et X kohustamiskaebus on kokkuvõttes põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt,

kohustades

vastustajat

kaebaja

30. mai

2019

taotluse

uueks

läbivaatamiseks.

Sotsiaalkindlustusamet tugines oma 5. juuni 2019 otsuse tegemisel üksnes asjaolule, et

kaebaja ei olnud abielus, ilma et ta oleks kontrollinud muude SMS § 6 lg 1 punkti 8

kohaldamise aluseks olevate asjaolude esinemist. Sotsiaalkindlustusameti keeldumine on

õigusvastane, sest SMS § 6 lg 1 punkt 8, mille alusel Sotsiaalkindlustusamet kaebaja taotluse

rahuldamata jättis, on vastuolus põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega

ning tuleb kohaldamata jätta osas, milles see välistab riigi poolt sotsiaalmaksu tasumise sellise

isiku eest nagu kaebaja. Normi selles osas kohaldamata jätmisega kaasneb normi kohaldamine

nii, nagu kehtiks norm vastava põhiseadusvastase piiranguta ehk teisisõnu selliselt, et lisaks

SMS § 6 lõike 1 punktis 8 nimetatud abikaasadele peab riik sotsiaalmaksu tasuma ka muudele

selles sättes nimetatud tingimustele vastava registreeritud elukaaslase eest.

9. Käesoleva kohtuotsusega ei ole võimalik kindlaks määrata riigipoolse sotsiaalmaksu

tasumise kohustuse täpset ulatust ehk määrata üheselt kindlaks, millise perioodi eest peab

riik kaebaja eest sotsiaalmaksu maksma. Selle peab kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel välja

selgitama Sotsiaalkindlustusamet, kontrollides muuhulgas, kas kaebaja vastab kõigile

muudele SMS § 6 lg 1 punkti 8 kohaldamise eeldustele. Kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel

peab vastustaja silmas pidama rahandusministri 31. detsembri 2003 määruse nr 113

„Sotsiaalmaksu maksmise kord erijuhtudel“ § 3 lõikes 1 sätestatut, millest tulenevalt loetakse

SMS § 6 lg 1 punktis 8 nimetatud isiku eest riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise kohustuse

tekkimise päevaks isiku Sotsiaalkindlustusametile taotluse esitamise päev, ent mitte varasem

kui isiku kehtiva ravikindlustuse kindlustuskaitse lõppemisele järgnev päev ning perioodi eest,

millal isik on kindlustatud isikuga võrdsustatud isik RakS § 5 lõike 4 tähenduses, riik

sotsiaalmaksu ei maksa.

10. SMS § 6 lg 1 punktis 8 on sätestatud: „Riik […] maksab sotsiaalmaksu järgmiste isikute

eest: […] ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 2 punktis 1, 2, 4, 5 või 51 või lõikes 3 nimetatud isiku

ülalpeetav abikaasa, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last või 8-aastast last kuni

esimese klassi lõpetamiseni või vähemalt kolme alla 16-aastast last ning kelle eest või kelle

abikaasa eest riik ei maksa sotsiaalmaksu käesoleva lõike punkti 1 või 11 alusel“.

11. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et taotluse esitamise ajal ei olnud kaebaja abielus,

samuti mitte selles, et kaebaja ja Y olid sel ajal registreeritud elukaasalased kooseluseaduse

tähenduses. Vaidlust pole ka selles, et eelnimetatud isikud on 2016. aasta veebruaris sündinud

lapse vanemad, kuna esimene neist on lapse sünnitanud, teine aga sellesama lapse

lapsendanud. Kaebaja väidab, et avalduse esitamise ajal töötas tema elukaaslane Y töölepingu

alusel, olles niisiis RakS § 5 lg 2 punktis 1 nimetatud isik, kaebaja ise aga oli oma elukaaslase

ülalpeetav, kes kasvatas alla 8-aastast last. Vastustaja ei ole taotluse läbi vaatamisel

tuvastanud, et viimati nimetatud väiteid oleks väärad või ebapiisavalt tõendatud. Vastustaja

jättis kaebaja taotluse rahuldamata pelgalt põhjusel, et kaebaja ei olnud ravikindlustatud isiku

abikaasa.

1 Kaebuse muutmise vastuvõtmist, osaotsuse tegemise ja hüvitamisnõude osas menetluse peatamise

otstarbekust on põhjendanud käesoleva osaotsusega samal päeval tehtavas kohtumääruses.

12. Põhiseaduse (edaspidi „PS“) § 15 lõike 2 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse § 9 lõike 1 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata

asjassepuutuva, ent põhiseadusega vastuolus oleva õigusnormi, algatades tehtud

kohtulahendi Riigikohtule saatmisega niimoodi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

Norm on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, ehk kui

kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte

põhiseadusele vastavuse korral.

13. SMS § 6 lg 1 punktis 8 on sõnaselgelt sätestatud riigi kohustus maksta sotsiaalmaksu

üksnes ravikindlustatud isiku abikaasa eest. Selle normi kehtivuse korral ei saa abielus mitte

olev isik riigilt sotsiaalmaksu maksmist nõuda ning käesolev kaebus tuleks rahuldamata jätta.

Erinevalt kaebajast ei näe ma võimalust kõnealust normi põhiseaduspäraselt tõlgendada. Selle

vastu räägib esiteks vaadeldavas sättes kindla ja üheselt mõistetava sõna „abikaasa“

kasutamine, teisalt aga see, et kooseluseadusest (samuti selle rakendusaktide vastu võtmata

jätmisest) ei nähtu, et seadusandja oleks soovinud vaadeldava sätte isikulist kohaldamisala

laiendada. Tulemus oleks aga vastupidine, kui asuda seisukohale, et norm on põhiseadusega

vastuolus ja tuleb kohaldamata jätta osas, milles see välistab riigi kohustuse maksta

sotsiaalmaksu sellise isiku eest, nagu kaebaja. Vaadeldavas normis sätestatu, et riik maksab

sotsiaalmaksu vaid abikaasa eest, tähendab seda, et registreeritud elukaaslase eest samadel

asjaoludel sotsiaalmaksu maksmine on välistatud. Kui jätta selle välistuse osas vaadeldav

norm kohaldamata, laieneks normi isikuline kohaldamisala selliselt, et see hõlmaks lisaks

abikaasale ka registreeritud elukaaslase. Sel juhul tuleb kaebus rahuldada, sest

Sotsiaalkindlustusameti 5. juuni 2019 otsuses väljendatud keeldumine oli põhjendamatu ning

Sotsiaalkindlustusametil tuleks X 30. mai 2019 avaldus uuesti läbi vaadata, lähtudes

vaadeldava normi laienenud kohaldamisalast.

14. PS §-st 12 tuleneb seadusandjale keeld kohelda isikuid meelevaldselt erinevalt ehk

kehtestada või hoida kehtimas norme, millest tulenevad võrdses olukorras olevate isikute

jaoks erinevad järelmid, ilma, et selleks oleks mõistlikku põhjust ja eesmärki. Leian, et

käesoleval juhul ei ole mistahes mõistlikku põhjust kohelda erinevalt last kasvatavat

ravikindlustatud isiku ülalpeetavat abikaasat ning last kasvatavat ravikindlustatud isiku

ülalpeetavat registreeritud elukaaslast.

15. Sisuliselt on SMS § 6 lg 1 punkti 8 eesmärk toetada eelkooliealiste laste kodus kasvatamist

seeläbi, et riik tagab lapse kasvatamise tõttu elatist mitte teenivale ülalpeetavale vanemale

sotsiaalmaksu maksmisega kaasnevad hüved. Teisisõnu on see norm mõeldud soodustama

üksteise suhtes ülalpidamiskohustust kandvate täiskasvanute valikut korraldada oma elu

selliselt, et üks neist teenib elatist, teine aga kasvatab last. Omavahelise ülalpidamiskohustuse

osas ei erine abielu registreeritud kooselust. Abikaasade puhul tuleneb vastastikune

ülalpidamiskohustus perekonnaseaduse § 16 lõikest 1, registreeritud elukaaslaste puhul aga

1. jaanuaril 2016 jõustunud KooS § 9 lõikest 1. Sellest tulenevalt on erinevas olukorras küll

abikaasad ja lihtsalt koos elavad paarid (sõltumata nende koos elavate inimeste soost), sest

viimastel ei ole seadusest tulenevat vastastikust ülalpidamiskohustust, ent abikaasade ja

registreeritud elukaaslaste olukord on ühesugune. Registreeritud elukaaslaste vaheline

vastastikuse ülalpidamiskohustus ja muud nende vahelised varalised suhted on reguleeritud

üldjoontes samamoodi nagu abikaasade puhul. Seega on abikaasad ja registreeritud

elukaaslased vaadeldava sätte eesmärke ja sealt sätestatud sisulisi tingimusi silmas pidades

täpselt ühesuguses olukorras.

16. Mis puudutab kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et tema ja tema elukaaslase kohustused

lapse ees on samasugused nagu oleksid abikaasade puhul, siis seegi on iseenesest õige: nii

kaebaja kui tema elukaasalane on lapse vanemad koos kõigi vanemlike õiguste ja

kohustustega. Samas on see käesoleva vaidluse kontekstis teisejärguline, sest iseenesest ei

ole ka abikaasade puhul SMS § 6 lg 1 punkti 8 kohaldamiseks nõutav, et laps, keda ülalpeetav

abikaasa kasvatab, oleks tingimata ravikindlustatud isikust abikaasa laps. Ravikindlustatud

isiku ülalpidamisel peab vaadeldava sätte kohaselt olema see isik, kes last kasvatab, mitte laps.

Nõnda vaadates on vaadeldav norm määratud leevendama ka last kasvatavat isikut ülal pidava

teise isiku ülalpidamiskohustust kasvõi seeläbi, et ülalpidaja ei pea kandma last kasvatava

ülalpeetava võimalikke ravikulusid, sest vaadeldavast normist tulenevalt on kõnealusel

ülalpeetaval riikliku ravikindlustuse kindlustuskaitse.

17. Minu hinnangul ei ole vaadeldava sätte eesmärk ega soovitav toime mitte kuidagi seotud

konkreetselt abielule või tingimata naise ja mehe vahelisele suhtele ainuomaste asjaoludega.

Seetõttu ei näe ma ühtki põhjust, mille tõttu vääriks registreeritud kooselus elav ning kodus

last kasvatav naine või mees kõnealust soodustust vähem kui samamoodi last kodus kasvatav

abielus olev naine või mees, sest nii suhted lapsega kui ka suhted oma ülalpidajaga on sel last

kasvataval isikul mõlemal juhul samasugused. Samamoodi ei ole ühtki põhjust, miks riik peaks

abielu tõttu teiselt isikult ülalpidamist saava isiku lapse kasvatamist rohkem toetama kui

kooselulepingust tulenevalt oma elukaaslaselt ülalpidamist saava isiku puhul.

18. Kõnealuse sätte kontsekstis ei saa minu meelest olla tähtsust sellel, et abielu sõlmimine

on võimalik vaid naise ja mehe vahel, ent kooselulepingu saab sõlmida ka kahe samast soost

isiku vahel. Iseäranis olukorras, kus KooS § 15 lg 3 tunnustab elukaaslaste soost sõltumata ühe

registreeritud elukaaslase õigust lapsendada teise elukaaslase laps ning kus ka elukaaslaste

vastastikune ülalpidamiskohustus on reguleeritud sarnaselt abielule, on mõeldamatu, et riik

kohtleb abielus vanemaid laste kasvatamisega seonduvate soodustuste andmisel soodsamalt

kui registreeritud elukaaslasi.

19. Avaliku võimu poolt laste kastavamise soodustamiseks võetud meetmete õigustatud

subjektideks on küll lapsi kasvatavad isikud, ent tegelikult on need meetmed võetud laste

huvides ehk lastele parema kasvamiskeskkonna võimaldamiseks. Seda silmas pidades peaks

sedalaadi meetmete isikulise kohaldamisala piirangud olema iseäranis selgelt põhjendatavad

ja arusaadavad. Nii näiteks saaks ilmselt vaadeldava sätte kontekstis põhjendatuks pidada

abikaasade ja ilma kooselulepinguta koos elavate inimeste erinevat kohtlemist, sest riigi

eesmärk soodustada seda, et isikud abielu või kooselulepingu sõlmimise kaudu vastastikuse

ülalpidamiskohustuse võtaksid, on iseenesest legitiimne, kuna vähendab sel juhul riigi

ülalpidamiskohustuse tekkimise tõenäosust. Küll aga ei õigusta ükski selline legitiimne

eesmärk seda, et riigi poolt sotsiaalmaksu maksmine on välistatud ravikindlustatud isiku

ülalpeetava registreeritud elukaaslase eest.

20. Eeltoodust tulenevalt tuleb SMS § 6 lg 1 p 8 põhiseaduse vastaseks tunnistada ning

kohaldatama jätta osas, milles see välistab riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise sellise isiku

suhtes nagu konkreetselt kaebaja. Normi selline kohaldamata jätmine tähendab normi

kohaldamist nii nagu vastavat välistust (piirangut) sealt ei tuleneks. Seetõttu on

Sotsiaalkindlustusamet 5. juuni 2019 otsusega kaebaja taotluse põhjendamatult rahuldamata

jätnud ning ta peab X taotluse uuesti läbi vaatama ja uue otsuse tegema.

21. Kuivõrd käesoleva osaotsusega lahendatakse kaebus vaid osaliselt, ent kaebaja

menetluskulud ei ole sedavõrd selgelt osadeks jaotatavad, on otstarbekas lahendada

menetluskulude jaotamise küsimus edaspidi ehk kahju hüvitamise nõude osas tehtavas

lõplikus kohtulahendis.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

Kohtunik