3-18-2111/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. september 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-2111

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks

uuendada kaebaja kodakondsuse saamise taotluse

menetlus ning edastada taotlus koos põhjendatud

ettepanekuga

Eesti

kodakondsuse

andmise

otsustamiseks Vabariigi Valitsusele

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Jaanus Tehver

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Mirja Sarap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. märtsi 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. märtsi 2019.

a otsus haldusasjas nr 3-18-2111 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.10.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-18-2111

2(10)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Iraani Islamivabariigi kodanik XX esitas 29.12.2017 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)

taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras.

2. PPA jättis taotluse 10.10.2018 kirjaga nr 15.2-15/720-1 haldusmenetluse seaduse (HMS) §

15 lg 3 ja § 43 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata. Kirjast nähtuvalt palus PPA taotlejal kooskõlas

siseministri 18.12.2015 määruse nr 74 „Kodakondsuse seaduses sätestatud menetlustes

esitatavate andmete ja dokumentide loetelu“ (määrus nr 74) § 7 lg 1 p-ga 4 esitada

dokumendi, mis tõendab, et ta on vabastatud Iraani kodakondsusest või vabastatakse sellest

Eesti kodakondsuse saamisel. XX ei esitanud vastavat dokumenti, vaid leidis, et kuna Iraani

kodakondsusest vabanemine on praktiliselt võimatu, siis tuleks talle anda erandina Eesti

kodakondsus.

3. XX esitas 09.11.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA kohustamiseks uuendada

kaebaja kodakondsuse saamise taotluse menetlus ning edastada taotlus koos põhjendatud

ettepanekuga Eesti kodakondsuse andmise otsustamiseks Vabariigi Valitsusele.

Kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmine on õigusvastane. Õigusvastase toimingu tagajärjel on

tekkinud olukord, kus kaebaja ei saa teostada oma õigust taotleda Eesti kodakondsust. Taotlus

ei jõua pädeva organi ehk Vabariigi Valitsuse kätte. Vaatamata kõigi sisuliste Eesti

kodakondsuse saamise nõuete täidetusele peab kaebaja elama alalise ebakindluse ja piirangute

olukorras, mis ühelt poolt seonduvad võimalusega, et tema elamisluba jääb tähtaja saabumisel

pikendamata, ning teiselt poolt asjaoluga, et teda kui Iraani kodanikku ning tema ettevõtet

koheldakse äri- või muude tehingute tegemisel kui kahtlast subjekti. Kaebaja peab pikaajalisel

Eestist ja Euroopa Liidust (EL) väljaspool viibimisel arvestama elamisloa kehtetuks

tunnistamisega (välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 2 p 2).

Kaebajale ei saa ette heita, et ta pole asunud Iraani kodakondsusest loobuma, kuna Iraani

kodakondsusest on praktiliselt võimatu loobuda. Kodakondsusest loobumise nõuded on

sätestatud Iraani Islamivabariigi Tsiviilkoodeksi (Iraani TsK) §-s 988. Kodakondsusest

loobumine on võimalik vaid Iraani Ministrite Nõukogu ehk valitsuse loal, kusjuures eelnevalt

peaks kaebaja võõrandama Iraani kodanikele kogu oma vara Iraanis ning loobuma ka vara

pärimise õigusest. Lisaks peaks kaebaja esitama Iraani ametivõimudele detailsed andmed enda

ja oma lähedaste elukoha, vara, töökoha jms kohta, esitama nii enda kui lähedaste isikut

tõendavate dokumentide koopiad, andma enda ja lähedaste sõrmejäljed jne. Kaebajalt ei saa

eelnevat eeldada, arvestades Iraani totalitaarset režiimi ning seda, et tõenäoliselt ei annaks

Iraani valitsus lõpuks luba Iraani kodakondsusest loobumiseks.

Olukorda komplitseerib asjaolu, et Eestis ei ole Iraani saatkonda ning lähimas, Helsingi

saatkonnas, kõnealuseid dokumente vastu ei võeta, sest Soomes ei ole inimestel Iraani

kodakondsuse olemasolu takistuseks Soome kodakondsuse taotlemisel. Kaebaja peaks

kodakondsusest loobumise menetluse algatamiseks sõitma Iraani, mis on äärmiselt koormav ja

potentsiaalselt ohtlik. On üldteada, et Iraanis on totalitaarne režiim ning seal rikutakse

3-18-2111

3(10)

süstemaatiliselt rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste üldpõhimõtteid. Küsimus ei ole

kodakondsusest loobumise protseduuri keerulisuses, vaid selle tõsistes tagajärgedes ja ohtudes

kaebaja ja tema lähedaste jaoks. PPA ei ole ohu reaalsust kahtluse alla seadnud.

Olukorras, kus kaebajal ei ole võimalik loobuda ega asuda loobuma Iraani kodakondsusest, ei

ole õige käsitada PPA poolt nõutud dokumendi esitamata jätmist sellise Eesti kodakondsuse

saamise taotluse puudusena, mis annab aluse taotluse läbi vaatamata jätmiseks ja taotluse

menetlemise lõpetamiseks. Kaebaja ei saa taotleda Eesti kodakondsust ainuüksi sellel

põhjusel, et kaebaja on vastu iseenda tahtmist Iraani kodanik ning ta ei saa endast

mitteolenevatel

põhjustel

kodakondsusest

loobuda.

Selline

olukord

on

käsitatav

diskrimineerimisena kodakondsuse alusel.

Kuigi KodS § 1 lg 2 näeb ette topeltkodakondsuse üldise keelu, on sellest tehtud erand

rahvusvahelise kaitse saanud isikutele (KodS § 3 lg 2). Kaebaja ei ole küll rahvusvahelist

kaitset taotlenud ega saanud, kuid ainuüksi see ei anna alust järeldada, et tema suhtes ei saa

kohaldada erandit. PPA oleks saanud tõlgendada KodS § 3 lg-t 2 laiendavalt ja kohaldada

seda analoogia alusel ka kaebaja olukorras. Eelnevat toetavad HMS § 5 lg 2, § 6 ja § 36 lg 2.

Laiendavat tõlgendamist toetab ka Kodakondsuse Euroopa Konventsiooni (KEK) art 16.

Mitmed Euroopa riigid on tunnistanud, et Iraani kodanikult ei saa mõistlikult nõuda tema

loobumist Iraani kodakondsusest (sh Holland, Norra jt). Üldjuhul langevad rahvusvahelise

kaitse andmist õigustavad asjaolud ja kodakondsusest loobumise või vabastamise võimatust

tingivad asjaolud kokku, kuid see ei tähenda, et rahvusvahelise kaitse staatus peaks olema

erandi tegemisel määrav kriteerium.

Kui leida, et KodS § 3 lg-t 2 ei saa laiendavalt tõlgendada, siis on KodS § 3 lg 2 koos

asjassepuutuvate normidega (eelkõige määruse nr 74 § 7 lg 1 p 4) PS-ga vastuolus osas, milles

need välistavad sellise isiku Eesti kodakondsuse saamise taotluse menetlemise, kes soovib

oma senisest kodakondsusest loobuda, kuid kes ei saa seda teha kodakondsusest loobumise

või vabastamise võimatuse tõttu või seetõttu, et isikult ei saa mõistlikult nõuda senisest

kodakondsusest loobumist või vabastamist. Vastuolu esineb võrdsuspõhiõiguse ja

diskrimineerimiskeeluga. PS-ga vastuolus olevad normid tuleb jätta kohaldamata.

Kaebaja kirjutas 29.12.2017 taotlusele omakäelise avalduse ning lisaks kinnituse Helsingis

asuva Iraani saatkonda pöördumise kohta PPA ametniku dikteerimisel. Kaebaja ei teadnud

avalduse kirjutamisel, et Iraani saatkond Helsingis ei tegele PPA poolt nõutud dokumentide

menetlemisega. Pärast Helsingi saatkonnale esitamiseks mõeldud 03.01.2018 tõendi

väljastamist oli PPA tänu kaebaja selgitustele hiljemalt 09.01.2018 teadlik, et Helsingi

saatkonna kaudu ei ole kaebajal võimalik eesmärki saavutada. PPA jättis kaebaja 09.01.2018

selgitused tähelepanuta ja nõudis hiljemalt 28.04.2018 tõendit, et tema taotlus Iraani

kodakondsusest vabastamiseks on menetlusse võetud. Kaebaja on ka pärast 07.03.2018

kohtumist PPA-ga kirjaga selgitusi esitanud, kuid PPA pole kaebaja argumentidele tähelepanu

pööranud. Kokkuvõtvalt ei saa kaebajale ette heita Iraani saatkonnale Helsingis oma

kodakondsusest vabastamise taotluse esitamata jätmist.

4. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatud PPA 10.10.2018 kiri on õiguspärane. Haldusmenetlus on läbi viidud

õiguspäraselt, arvestades asjas kogutud selgitusi ja tõendeid. Topeltkodakondsus ei ole Eestis

lubatud. Eesti Vabariigi kodakondsust taotlev isik peab esitama dokumendi, mis tõendab, et ta

on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse

saamisega või ta on tunnistatud kodakondsuseta isikuks. Antud asjas ei ole nimetatud nõuet

täidetud. Seega on kodakondsuse taotlus puudusega.

3-18-2111

4(10)

PPA ja Siseministeerium on kaebajale selgitanud, milline tõend tuleb esitada.

Siseministeerium põhjendas 18.07.2018 kirjas, et on uurinud Iraani seaduse ja halduspraktika

kohta ning ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaks kooskõlas KodS-ga kohaldada erandit ja

otsustada kaebajale Eesti kodakondsuse andmine praegusest kodakondsusest loobumiseta.

PPA-l on seadusest tulenevalt kohustus edastada Vabariigi Valitsusele ainult taotlused, mis

vastavad seadusest tulenevatele tingimustele, kuid kaebaja taotlus oli puudusega. Oluline ei

ole argument, et kaebaja on ebakindlas olukorras, kuna elamisluba võib jääda pikendamata,

sest kaebajale anti 14.12.2016 tähtajatu, pikaajalise elaniku elamisluba. Kodakondsust ei anta

eesmärgil parandada isiku ärilisi tegevusi. Rahvusvahelise kaitse ja kodakondsuse saamise

menetlus on kaks erinevat menetlust. Antud haldusasjas ei vaielda selle üle, kas kaebaja

sisuliselt vastab rahvusvahelise kaitse tingimustele või mitte. Rahvusvahelise kaitsega seotud

väited ei ole asjakohased.

Iraani TsK § 988 kohaselt on võimalik loobuda Iraani kodakondsusest. Protseduur on küll

keeruline, kuid see ei tähenda, et kaebajal oleks võimatu Iraani kodakondsusest loobuda. PPA

väljastas kaebajale Iraani Suursaatkonnale Helsingis esitamiseks tõendi, et kaebajale antakse

Eesti kodakondsus, kui ta vabastatakse Iraani kodakondsusest. Kuna kaebaja ei ole nõus

esitama kodakondsusest vabastamise taotlust saatkonnale Helsingis, siis puudub hetkel ka

kindel alus väitmaks, et Iraan ei ole nõus koostööd tegema ega kaebajat Iraani kodakondsusest

vabastama. Seetõttu ei ole hetkel vajadust teha kaebajale erandit topeltkodakondsuse osas.

Kuigi Helsingis asuva Iraani saatkonna kodulehel ei ole eraldi märgitud Iraani kodakondsusest

vabanemise võimalust, siis on kaebaja õigesti märkinud, et nt Brüsselis asuva saatkonna

veebilehel on selle kohta eraldi lehekülg. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et Iraani

kodakondsusest loobumine on ohtlik taotlejale või taotleja perekonnale ja PPA ei ole ühtegi

taolist tagakiusamise olukorda tuvastanud.

Nõustuda ei saa, et antud olukord on käsitatav diskrimineerimisena kodakondsuse alusel.

Topeltkodakondsuse mittelubamine ei ole vastuolus rahvusvaheliste põhimõtetega. Eestis

võivad

kodakondsuse

saada

kõik

välismaalased,

olenemata

nende

rahvusest

ja

kodakondsusest.

Menetlejad ML ja KK, kes kohtusid kaebajaga 07.03.2018 vestlusel, kinnitavad, et kaebaja

keeldus allkirjade andmisest ja nimetatud intervjuul ei allkirjastanud kaebaja ühtegi

dokumenti. Samuti on menetlejad kinnitanud, et dokumenti ei ole muudetud. Puudub alus

arvata, et menetlejad peaksid valetama või neil oleks olnud mingisugunegi motiiv kaebaja

poolt etteheidetud ebaseaduslikeks tegevusteks. Kaebaja 20.02.2019 esitatud lisa nr 1 on PPA-

le ja menetlejatele uus dokument ning on raske tuvastada, miks see dokument pole menetlejate

kätte varem jõudnud. Samas ei muuda nimetatud lisa midagi.

5. Tallinna

Halduskohus

jättis

19.03.2019

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kuna kaebaja ei esitanud PPA-le tõendit, mille esitamine oli kehtivast õigusest tulenevalt

nõutav, jättis PPA õiguspäraselt kaebaja taotluse HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata ning

Vabariigi Valitsusele edastamata (vt KodS § 19 lg-d 1 ja 3). Kaebaja taotluse puudus oli

oluline, sest nõutud tõendi esitamata jätmine tähendab, et kaebajal on jätkuvalt Iraani

kodakondsus. Seega polnuks kaebajale topeltkodakondsuse keeldu arvestades võimalik Eesti

kodakondsust anda (KodS § 1 lg 2).

Iraani põhiseadus ei välista Iraani kodakondsusest vabastamist. Iraani TsK § 988 näeb ette, et

Iraani kodakondsusest on võimalik vabaneda vähemalt 25-aastaseks saanud ning

sõjaväeteenistuse läbinud kodanikel, kellele Ministrite Nõukogu on andnud loa Iraani

kodakondsusest vabastamiseks. Kodakondsusest loobuja on kohustatud Iraani kodanikele üle

3-18-2111

5(10)

andma ka enda õigused, sh pärimisõiguse, Iraanis asuvale kinnisvarale. Kuigi on levinud

arusaam, et praktiliselt ei saa Iraani kodakondsusest vabaneda, siis olukorras, kus kaebaja ei

ole püüdnudki oma senisest kodakondsusest vabaneda, ei saa väita, et see oleks võimatu ka

konkreetselt tema puhul. Kui kaebaja on vastu tahtmist Iraani kodanik, siis ei näe kohus, miks

on tema jaoks liiga koormav nõue, et tuleb loobuda Iraanis asuva kinnisvaraga seotud

õigustest. Seda enam, et ka TsK § 989 sätestab, et kui Iraani kodanik omandab teise riigi

kodakondsuse ilma kehtivat õigust järgimata, siis toob see ikkagi kaasa isiku Iraanis oleva

vara müümise ning müügist saadud tulu makstakse talle välja pärast müügikulude

mahaarvamist.

Ehkki veebiallikad kinnitavad topeltkodakondsusega (nt Iraani-USA, Iraani-Kanada, Iraani-

Suurbritannia) isikute meelevaldset arreteerimist, siis ei ole kohus leidnud viiteid sellele, et

Iraanis peetaks kinni ja piinataks või vangistataks isikuid, kes on püüdnud Iraani

kodakondsusest vabaneda, samuti nende peresid. Samuti ei nähtu, et selliste isikute

perekonnad oleks elukohariigis sattunud rünnakute alla. Seega ei ole ka viiteid sellele, et

kaebajale võiks olla ohtlik minna Iraani, et seal kodakondsusest vabastamise taotlus esitada

(kuna kaebaja väidetel Helsingi saatkonnas seda teha ei saa), põhjendatud. Ehkki Iraani

reisimisel soovitatakse olla ettevaatlik, ei ole siiski tegemist riigiga, mida soovitataks

üleüldiselt vältida.

Kodakondsuspoliitika kujundamine, sh otsus, kas ja millistel tingimustel lubada

topeltkodakondsust, kuulub riigi suveräänsete õiguste hulka. Kohus ei nõustu kaebajaga, et

tema suhtes oleks saanud kohaldada KodS § 3 lg-s 2 ette nähtud erandit, tõlgendades seda

laiendavalt. KodS § 3 lg 2 seab erandi kohaldamise eeldusena selgelt ette rahvusvahelise

kaitse saamise asjaolu. Kaebaja pole rahvusvahelist kaitset taotlenud ning seda pole talle

antud ei Eestis ega mujal EL-s.

PPA ei pea Eesti kodakondsuse taotluse menetluses asuma tuvastama taotleja rahvusvahelise

kaitse vajadust ning tõele ei vasta, et kaebaja puhul on tuvastatud rahvusvahelise kaitse

andmise alus täiendava kaitse näol (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 4 lg 3). Ka HMS § 5 lg-s 2, §-s 6 ja § 36 lg-s 2 sätestatud põhimõtted ei pane

haldusorganile kohustust asuda kodakondsuse saamise taotluse menetluses läbi viima

rahvusvahelise kaitse menetlust. Rahvusvahelise kaitse andmise akt ei ole Eesti kodakondsuse

saamise eeldus, mille puhul peaks haldusorgan selgitama, et enne Eesti kodakondsuse

taotlemist pidanuks kaebaja rahvusvahelist kaitset taotlema (HMS § 36 lg 2), vaid eelkõige

oleks kaebaja pidanud püüdma Iraani kodakondsusest loobuda. Ka pelgalt kaebaja väidete

põhjal, et totalitaarse režiimi pärast on kokkupuude Iraaniga ohtlik, ei saaks tuvastada

täiendava kaitse vajadust.

Eesti ei ole KEK-ga ühinenud. Seega ei kohaldu Eesti suhtes KEK art 16, mille kohaselt ei

tohi konventsiooniga ühinenud riik seada kodakondsuse omandamise või säilitamise

tingimuseks teisest kodakondsusest loobumist, kui selline loobumine ei ole võimalik või seda

ei saa mõistlikult nõuda. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid

privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Seega ei saa

KEK art-st 16 tuletada, et KodS § 3 lg 2 erandit peaks laiendama ka isikutele, kes ei ole

saanud rahvusvahelist kaitset. Lisaks on KEK seletuskirja kohaselt asjaolude hindamine, kas

isikul on võimatu või ebamõistlik kodakondsusest loobuda, selle riigi ülesanne, kelle

kodakondust isik saada soovib. Asjaolu, et isik kodakondsusest loobumise protseduuri nähes

asub seisukohale, et need tingimused on temale ületamatud ning ta ei soovi seda menetlust

sellisel kujul läbi viia, ei ole aluseks, et tunnistada konkreetse riigi kodakondsusest loobumine

võimatuks või ebamõistlikuks.

3-18-2111

6(10)

KodS (ja selle rakendusaktide) neid norme (või normide puudumist), mis ei võimalda

topeltkodakondsuse keelust teha erandit neile isikutele, kellel on praktiliselt võimatu või

ebamõistlikult keeruline oma senisest kodakondsusest loobuda, ei ole alust tunnistada PS-ga

vastuolus olevaks. PS ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus

naturalisatsiooni teel. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et teda diskrimineeritakse

kodakondsuse alusel. KodS-s ei eristata Eesti kodakondsuse taotlejaid sellel alusel, millise

teise riigi kodakondsus neil on. Topeltkodakondsuse keeld kehtib mistahes välisriigi kodanike

suhtes ning ka KodS § 3 lg-s 2 nimetatud isikuks, kellele on antud rahvusvaheline kaitse ja

kellele tehakse sellest tulenevalt erand topeltkodakondsuse keelust, võib olla mistahes riigi

kodanik. Küsimus on hoopis selles, kas on põhiseaduspärane, et KodS kohtleb kõigi

välisriikide kodanikke õiguslikult võrdselt või peaks topeltkodakondsuse keelust olema

sätestatud erandeid teatud (tingimustele vastavate) riikide kodanikele (vrd Riigikohtu

20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, alates p 24). Eesti seadusandja on kehtestanud üldreegli,

mille kohaselt ei tohi Eesti kodanikul alates 21-aastaseks saamisest olla ühegi teise riigi

kodakondsust (KodS § 1 lg 2 ja § 3 lg 1 koosmõjus), ning sellest on tehtud vaid üks erand

(KodS § 3 lg 2). Teise riigi kodakondsusest loobumisega Eesti kodakondsuse taotlemisel

väljendab isik tahet siduda end püsivalt just Eestiga ning loobuda püsivast sidemest senise

kodakondsuse riigiga. Kaebaja küll väidab enda tahet loobuda Iraani kodakondsusest, kuid

samas ei ole ta selleks reaalseid samme teinud. Enne, kui kaebaja ei ole üritanud Iraani

kodakondsusest vabaneda, ei saa ka väita, et see oleks võimatu.

PPA vastuse kohaselt on kaebajale 14.12.2016 antud tähtajatu, pikaajalise elaniku elamisluba

(VMS § 230). Seega ei vasta tõele, et kaebaja peab Eestis elama elamisloa pikendamata

jätmise hirmus. Kui kaebaja pikaajaliselt Eestist ja EL-ist väljaspool viibimise põhjuseks on

püüdlus Iraani kodakondsusest loobuda, siis tõenäoliselt saab PPA eemalviibimise VMS § 241

lg 4 alusel põhjendatuks lugeda. Eestis äritegevusega tegelemiseks ja tehingute tegemiseks ei

pea olema Eesti kodanik.

Asjaolu, kas kaebaja kirjutas 29.12.2017 Eesti kodakondsuse saamise taotlust esitades

omakäelised tekstid ametnike etteütlemisel või mitte, ei oma tähtsust. Oluline pole, kas või

miks kaebaja argumente 07.03.2018 vestlusel üksikasjalikult ei protokollitud. Kaebaja pole

väitnud, et protokollimata jäi midagi uut või olulist (pärsiakeelsete dokumendivormide

eestikeelsed tõlked on esitatud ka kohtumenetluses). Samuti ei väida kaebaja, et nimetatud

protokoll sisaldaks andmeid, mida vestlusel ei räägitud. Kohus ei pea usutavaks, et PPA on

kohtumenetluse tarbeks asunud omatahtsi menetlusdokumente koostama, kuna sellise

tegevuse jaoks puudub igasugune ratsionaalne põhjendus. Ka kaebaja 20.02.2019

menetlusdokumendi lisa 1, mille väidetavalt kaebaja PPA-le esitas, kuid mis väidetavalt PPA

ametnikeni ei jõudnud, ei muuda järeldusi, et kaebaja Eesti kodakondsuse saamise taotlus jäeti

õiguspäraselt läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub 18.04.2019 apellatsioonkaebuses ja 21.08.2019 täiendavas seisukohas

tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta menetluskulud

vastustaja kanda.

Kaebajale ei ole etteheidetav see, et ta pole asunud taotlema enda vabastamist Iraani

kodakondsusest. Kaebaja on halduskohtus selgitanud, et Iraani kodakondsusest vabastamise

tingimused (sellega kaasnevad tagajärjed) oleks kaebajale äärmiselt koormavad; Iraani

kodakondsusest

vabastamise

protseduur

on

kaebajale

äärmiselt

koormav;

Iraani

kodakondsusest vabastamise menetluses kaebajalt nõutud andmete andmine Iraani

3-18-2111

7(10)

ametivõimudele annaks sealsele totalitaarsele režiimile võimaluse rakendada tagakiusamist ja

looks seeläbi ohu kaebaja lähedaste elule ja tervisele; isegi kõikide nõutavate formaalsuste

täitmisel puuduks kaebajal igasugune kindlus, et Iraani kodakondsusest vabastamise menetlus

viib soovitud lõpptulemuseni (kodakondsusest vabastamiseni). Eelkirjeldatud asjaolud

annavad põhjendatud aluse järeldada, et Iraani kodakondsusest vabanemine on kaebaja puhul

võimatu. Halduskohus ei ole tuvastanud, et eelkirjeldatud asjaolusid ei esineks. Iraani

kodakondsusest loobumisega kaasnevate riskide võtmist ei saaks mõistlikult inimeselt eeldada

isegi juhul, kui riske sisaldava menetluse puhul oleks tagatud senisest kodakondsusest

vabastamise. Lisaks on vastava ametliku menetluse alustamine ja Iraani riigi poolt

läbiviidavas menetluses osalemine tegelikult Eesti riigi kodakondsuse taotlemise õiguse

seisukohast irrelevantne. Eesti õigus ei erista olukordi, millest ühes ei ole inimene oma

senisest kodakondsusest vabanemiseks menetlust alustanud ja teises on inimene vastava

taotluse esitanud ja osaleb sellekohases menetluses. Ka teises kirjeldatud olukorras ei näe

KodS ega selle rakendusaktid ette võimalust lugeda Eesti kodakondsuse saamise eeltingimusi

täidetuks senikaua kuni inimest pole senisest kodakondsusest vabastatud.

Kohustus ainuükski kodakondsusest vabastamise tõttu inimese kinnisvarast loobuda on

inimese õigusi intensiivselt riivav. Iraani TsK §-s 989 sätestatu ei muuda seda olukorda, sest

selle normi kohaldamine eeldab esiteks seda, et Iraani ametivõimud saavad teada inimese

poolt teise riigi kodakondsuse omandamisest ja teiseks seda, et selline kodakondsuse

omandamine toimus ilma kehtivat õigust järgimata. Nende kahe tingimuse täidetust ei ole

põhjust eeldada.

Ainuüksi meelevaldse arreteerimise oht, mida Iraanis valitsevat olukorda kirjeldavate

autoriteetsete allikate alusel saab pidada üldteada asjaoluks, on piisav selleks, et käsitada

kodakondsusest vabanemise eesmärgil Iraani reisimist kaebajale ja tema lähedastele ohtlikuna.

Lisaks tuleb arvestada seda, et Iraani reisimine on seotud olulise aja- ja rahakuluga, millest

tingituna oleks vastav ettevõtmine kaebajale väga koormav.

Kohus on HMS § 15 lg-t 3 ja KodS § 19 lg-d 1 ja 3 vääralt kohaldanud. KodS § 19 lg-d 1 ja 3

ei sätesta reeglit, et kui Eesti kodakondsuse taotleja ei ole vastustajale esitanud nõutavat

tõendit senisest kodakondsusest vabastamise kohta, siis jätab vastustaja taotluse läbi

vaatamata (taotluse Vabariigi Valitsusele edastamata). Järelikult ei ole viidatud KodS

normidega võimalik põhistada vastustaja toimingu – taotluse läbi vaatamata jätmise –

õiguspärasust. KodS § 1 lg 2 ei näe ette absoluutset topeltkodakondsuse keeldu, mistõttu ei

saa sellele normile viidates järeldada, et kõnealuse tõendi puudumine välistas Eesti

kodakondsuse andmise kaebajale.

Kui kohtu arvates on Eesti kodakondsuse taotlemisel määrav kaebaja püüd Iraani

kodakondsusest loobuda, siis järelikult ei seo halduskohus kaebaja taotluse rahuldamist

rangelt KodS § 3 lg-s 2 viidatud rahvusvahelise kaitse saamisega. Järelikult halduskohus

tegelikult jaatab KodS § 1 lg 2 viidatud erandite laiendava tõlgendamise võimalikkust. Kui

rahvusvahelise kaitse andmise haldusakt ei ole Eesti kodakondsuse saamise vältimatu eeldus,

siis kaebaja olukorda arvestades tuleb ka jaatada tema suhtes topeltkodakondsuse keelust

erandi tegemise võimalikkust. Eeltoodust tulenevalt ning KodS § 1 lg 2 ja § 3 lg 2 sõnastust

silmas pidades on põhjendatud järeldus, et KodS § 3 lg-s 2 sätestatud erandi tegemise

võimalust saab tõlgendada laiendavalt selliselt, et erandi tegemise võimalus kohaldub ka

isikutele, kellel ei ole võimalik senisest kodakondsusest loobuda päritoluriigis valitseva

olukorra tõttu ning kelle puhul saab eeldada, et isikul muu riigis viibimise aluse puudumise

korral oleks antav rahvusvaheline kaitse. Halduskohus ei ole oma otsuses põhjendanud seda,

mis välistab eelkirjeldatud topeltkodakondsuse keelu erandi laiendava tõlgendamise.

3-18-2111

8(10)

Arusaadavad ei ole halduskohtu põhjendused seonduvalt kohtu seisukohaga, et kaebaja ei

vasta täiendava kaitse saamise tingimustele. Üldtuntud tõsiasi on, et Iraanis valitsevat režiimi

mittetoetava ja seetõttu Iraani kodakondsusest vabanemist ja Eesti kodakondsust taotleva

inimesena saab kaebaja suhtes tuvastada VRKS § 4 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud ohte. Kohus

pidanuks tegelikke asjaolusid arvestades järeldama, et kaebaja suhtes saab lugeda täidetuks

VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendava kaitse saamise tingimused.

Kohus leidis vääralt, et kaebajat ei diskrimineerita tema kodakondsuse alusel. KodS ei käsitle

kõiki välisriikide kodanikke võrdselt. Halduskohus on faktilist ebavõrdsust otsuse p-s 15 ka

ise möönnud. Kohus pole arvestanud Iraani kodakondsusest vabanemise praktilise

võimatusega ja nende konkreetsete asjaoludega, millest tulenevalt ei saa kodakondsusest

vabanemise menetluses mitteosalemist kaebajale ette heita.

Juhul kui asuda seisukohale, et KodS § 3 lg 2 laiendav tõlgendamine ei ole võimalik, siis tuleb

asuda seisukohale, et KodS § 3 lg 2 koos asjassepuutuvate rakendusnormidega (eelkõige

määruse nr 74 § 7 lg 1 p 4) on PS-ga vastuolus osas, milles need välistavad sellise isiku Eesti

kodakondsuse saamise taotluse menetlemise, kes soovib oma senisest kodakondsusest

loobuda, kuid kes ei saa seda teha kodakondsusest loobumise või vabastamise võimatuse tõttu

või seetõttu, et isikult ei saa mõistlikult nõuda senisest kodakondsusest loobumist või

vabastamist. Viidatud normid on vastuolus PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse ja

diskrimineerimiskeeluga ning ELTL art-s 18 sätestatud diskrimineerimiskeeluga. Viidatud

normid tuleb jätta asja lahendamisel kohaldamata.

Halduskohus ei ole põhjendatult ümber lükanud kaebaja põhjendusi, mis selgitavad tema

jätkuva Iraani kodanikuks olemise ja Eestis elamisloa alusel viibimise ja tegutsemisega

kaasnevaid probleeme. Eestis elamisloa alusel viibiva isikuna sõltub kaebaja olulisel määral

vastustajast (nõusoleku saamine eemalviibimiseks jms) ning sellega kaasnev ebakindlus

avaldab negatiivset mõju nii kaebajale kui tema perekonnale Eestis.

Kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmine on kaalutlusotsus. Seetõttu on oluline ka taotluse läbi

vaatamata jätmisele eelnenud haldusmenetluse kulg ja selle käigus avaldatu, mis võimaldab

järeldada, et taotluse läbi vaatamata jätmine ei olnud õige ja põhjendatud.

7. Politsei-

ja

Piirivalveamet

vaidleb

27.05.2019

kirjalikus

vastuses

apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata, jäädes enda varasema seisukoha

juurde.

Kaebaja ei pea sõitma kodakondsusest loobumiseks Iraani, vaid seda saab teha ka Brüsselis

asuva Iraani Islamivabariigi saatkonna kaudu. Soomes asuva Iraani saatkonna veebilehelt

nähtub, et saatkonna konsulaarosakond tegeleb vaid viisade väljastamise ja dokumentide

legaliseerimise toiminguga, kuid see ei tähenda, et nad ei ole valmis aitama kaebajat ka

kodakondsuse küsimuses ja edastama dokumendid õigesse kohta. Kuna kaebaja ei ole teinud

ühtegi püüdlust Iraani kodakondsusest vabanemiseks, puudub kindel teadmine, et Iraan ei ole

nõustunud teda Iraani kodakondsusest vabastama. Seetõttu ei ole vajadust teha kaebajale

erandit topeltkodakondsuse osas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. KodS § 1 lg 2 ja § 3 lg 2 kohaselt ei või Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi

kodakondsuses, välja arvatud, kui isik on saanud Eesti Vabariigilt või muult Euroopa Liidu

3-18-2111

9(10)

liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse, olukord tema päritoluriigis ei ole oluliselt muutunud ning

isik ei saa seetõttu senisest kodakondsusest loobuda. Et kaebaja suhtes ei ole kohases

menetluses tuvastatud rahvusvahelise kaitse (ega täiendava kaitse) saamise eeldusi, ei ole

KodS § 3 lg-s 2 sätestatud erand kaebaja suhtes kohaldatav. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

viidatud sätet tõlgendada laiendavalt ega kohaldada seda ka isikute suhtes, kelle suhtes küll ei

ole tuvastatud rahvusvahelise kaitse või täiendava kaitse andmise eeldusi ja aluseid, kuid

võivad esineda muud argumendid topeltkodakondsuse aktsepteerimiseks. KodS § 3 lg-s 2

sätestatud erandi näol on tegemist seadusandja väga konkreetse tahteväljendusega, mis eeldab

VRKS-s sätestatud menetluse läbiviimist, terve rea spetsiifiliste asjaolude väljaselgitamist,

analüüsimist ja tuvastamist. Kohast menetlust läbi viimata ei ole ainuüksi seetõttu, et Iraanis

valitseb totalitaarne režiim, võimalik kaebaja puhul asuda seisukohale, et ta kvalifitseeruks

automaatselt riigis viibimise aluse puudumisel pagulaseks või täiendava kaitse saajaks. Sellist

menetlust ei pidanud vastustaja omal algatusel läbi viima kaebaja poolt kodakondsuse taotluse

esitamisel.

10. Ringkonnakohus möönab, et KodS ega selle rakendusaktid ei anna vastust küsimusele,

kuidas lahendada naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise taotlus juhul, kui senisest

kodakondsusest ei ole isikul võimalik lahkuda, st et kodakondsusjärgne riik on keeldunud

isikut kodakondsusest vabastamast või näevad juba kodakondsusjärgse riigi seadusesätted

ette, et riigi kodakondsusest lahkumine ei ole üldse võimalik. Praegusel juhul ei ole aga

tegemist sellise olukorraga, sest kaebaja ei ole üritanudki lahkuda Iraani kodakondsusest, ta ei

ole saanud riigi sellekohast keelduvat vastust ning esitatud tõenditest nähtuvalt võib Iraani

kodakondsusest loobumine olla küll keerukas, kuid mitte võimatu (vt halduskohtu otsuse p

10). Sellises olukorras puudub vajadus KodS § 3 lg 2 laiendavaks tõlgendamiseks või sätte

põhiseaduspärasuse hindamiseks – kui isik pole üritanudki olemasolevast kodakondsusest

vabaneda, on ta jätnud täitmata nõude määruse nr 74 § 7 lg 1 p 4 kohase dokumendi

esitamiseks ning sellist taotlust ei saa edastada Vabariigi Valitsusele edasiseks menetlemiseks.

Kuna KodS sätestab ühemõtteliselt üldpõhimõttena mitmikkodakondsuse keelu, ei olnud

PPA-l HMS § 15 lg 3 alusel kaalutlusõigust, kas jätta kaebaja taotlus läbi vaatamata või

edastada see siiski Vabariigi Valitsusele.

11. Vaidlust ei ole selles, et Iraani kodakondsusest loobumise protseduur on keeruline ja

kaebajalt palju energiat, aega, raha ja ilmselt ka otsusekindlust nõudev. Kaebaja peab seda

tegema Belgia suursaatkonna kaudu (ei ole tõendatud, et selleks tuleb minna Iraani) ning

täitma üksikasjalised ankeedid enda ja oma perekonna kohta. Olukorras aga, kus päritoluriigi

info ei kinnita, et Iraanis kiusataks taga nende isikute perekonnaliikmeid, kes on püüdnud

Iraani kodakondsusest vabaneda (vt HK otsuse p 10), ei saa asuda seisukohale, et ankeetides

nõutud andmete (vanemate, õdede/vendade ja abikaasa nimi, aadress jne) avaldamine oma

kodakondusjärgsele riigile oleks kaebajat ebamõistlikult koormav või tema perekonnale lausa

ohtlik. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid või viiteid allikatele, mille alusel saaks asuda

teistsugusele järeldusele. Kaebaja väited kinnisvaraga seonduvalt ei ole veenvad. Esiteks ei

ole asjas esitatud tõendeid sellest, et kaebajal üldse oleks Iraanis kinnisvara. Teiseks ei ole

kaebaja selgitanud, et kui Iraani TsK § 988 näeb kodakondsusest loobumise eeldusena ette

Iraanis asuva kinnisvara ja päritava vara üleandmise Iraani kodanikule, siis kuidas muudab see

kodakondsusest loobumise kaebaja jaoks võimatuks olukorras, kus vara on võimalik

võõrandada Iraani kodanikule või ka näiteks üle anda enda mõnele Iraani kodanikust

lähisugulasele (ilmselt on võimalikud erinevad tsiviilõiguslikud lepingud). Ringkonnakohus

märgib, et Eesti kodakondsuse omandamine ei ole midagi sellist, mis oleks kaebajale tema

elamiseks ja töötamiseks Eestis hädavajalik (vt ka halduskohtu otsuse p 18), mistõttu ta oleks

kohustatud eelmainitud (lisaks ka kaebaja viited aja- ja rahakulule ning organisatoorsetele

probleemidele) ebameeldivused seoses kodakondsusest loobumisega üle elama. Tegemist on

3-18-2111

10(10)

kaebaja vaba valikuga. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise tingimuste üle

otsustamisel on riigil suur kaalutlusruum.

12. Eelnevast tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et Iraani kodakondsusest loobumise

menetluse alustamisega kaasneksid kaebaja ja tema perekonna jaoks äärmiselt rasked

tagajärjed. Menetluse alustamise eelduseks ei saa olla garantii, et menetluse lõpptulemus on

kaebaja jaoks positiivne. Küsimus sellest, kas isik on esitanud avalduse oma senisest

kodakondsusest vabanemiseks ja avaldanud seega selleks ametlikult soovi, on praeguse

vaidluse puhul oluline. Kuna isik seda teinud ei ole, ei ole vastust saanud küsimus, kas

kodakondsusest on võimalik vabaneda või mitte. Kui vastus sellele küsimusele oleks eitav (st

praegusel juhul välistaksid selle võimaluse Iraani seadused või olemas oleks Iraani ametlik

keelduv otsus kaebaja suhtes), võib KodS-s vastava regulatsiooni puudumine kaasa tuua

põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise ja menetluslike põhiõiguste rikkumise. Praeguse vaidluse

lahendamisel ei ole siiski vajalik selles küsimuses seisukohta võtta. Praktikas on

topeltkodakondsuse kohtuvaidluste puhul olnud võimalik kohtumenetlus ajaks, mil isik on

esitanud teisele riigile taotluse kodakondsusest loobumiseks ja menetlus selles riigis kestab,

peatada ning kohaldada esialgset õiguskaitset (nt haldusasi nr 3-15-1166). Samuti oleks PPA-l

teoreetiliselt võimalik kaaluda nt kõrvaltingimusega haldusakti andmist (vt HMS § 53).

13. Kaebaja etteheidete osas, mis seonduvad haldusmenetluse läbiviimisega, nõustub

ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 19 esitatud seisukohtadega neid kordamata.

14. Eeltoodut kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsiooniastme

menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel ning vastustaja võimalikud

menetluskulud vastustaja enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)