1-18-2580/25 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

6. september 2019

Kohtuasja number

1-18-2580

Kohtukoosseis

Juhan Sarv, Mati Kartau ja Maarika Kuusk

Kohtuasi

Denis Mikulini (isikukood 38901154232) vangistusest

tingimisi

enne

tähtaega

vabastamise

otsustamine

elektroonilise valve kohaldamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Valga) 13. augusti 2019. a määrus

Määruskaebuse esitaja

Denis Mikulin

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

abiprokurör Evelin Merilaine

RESOLUTSIOON

Jätta Denis Mikulini määruskaebus läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 10. aprilli 2018. a otsusega mõisteti Denis Mikulin süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 424 (alates 1. novembrist 2017 KarS § 424 lg 2) järgi ja talle mõisteti karistuseks

1 aasta 1 kuu vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Harju Maakohtu

10. märtsi 2015. a otsusega D. Mikulinile mõistetud vangistuse kandmata osa 11 kuu 6 päeva

võrra ning tema liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis kujunes 2 aastat 6 päeva vangistust.

D. Mikulini karistusaeg algas 28. mail 2018 ja lõpeb 3. juunil 2020.

2. 30. mail 2019 saatis Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid D. Mikulini tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve kohaldamisega. Vangla

ega prokuratuur ei toeta D. Mikulini ennetähtaegset vabastamist.

3. Tartu Maakohus jättis 13. augusti 2019. a määrusega D. Mikulini karistuse kandmiselt

tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata.

4. Kohus märkis, et D. Mikulinit on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Kahel korral

narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest ning viimati

joobes juhtimise eest. D. Mikulinit saaks vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv

retsidiivsusoht oleks piisavalt väike ja tema puhul saaks loota, et ta on oma senist kriminaalset

käitumist muutma asunud. Sellist positiivset järeldust teha ei saa. Vastavalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2006. a määrusele kohtuasjas nr 3-1-1-91-06 on vanglast

2(3)

ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Just

läbi vangistatu õiguspärase käitumise vangistuse jooksul saab kohus hinnata isiku

õiguskuulekusele orienteeritust. See tingimus on D. Mikulini puhul täitmata, kuna tal on

vangla iseloomustusest nähtuvalt 2 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on määratud tööst

keeldumise ja ebaviisaka käitumise eest. D. Mikulin ise märkis rikkumiste kohta pisendavalt,

et need lihtsalt juhtusid ja olid pigem arusaamatused. Kui kinnipeetav käitub kehtivat korda

eiravalt, ilmutab allumatust ka range järelevalve tingimustes vangistusasutuses ega tunnista

enda käitumises vigu ja vajadust korrektuuride tegemise järele, on risk tema õigusvastaseks

tegevuseks vabaduses väga kõrge. Ka korduv kuritegude toimepanemine on märgiks selgelt

suuremast retsidiivsusohust, samuti D. Mikulini suutmatusest teha oma käitumises püsivaid

korrektiive seaduskuulekuse suunas.

5. Veel on kinnipeetava osas täheldatav uue kuriteo risk ka seonduvalt tema narkoprobleemiga.

Kõik tema kuriteod on olnud seotud narkootikumidega. Ehkki eelmise vangistuse ajal osales

D. Mikulin sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ ja läbis aktiivse rehabilitatsiooni, näitab

hilisem narkootikumidega seonduvate kuritegude toimepanemine, et need rehabiliteerivad

tegevused ei omanud temale vajalikku mõju ning risk on jätkuvalt maandamata. Kuigi

D. Mikulini selgituse kohaselt on ta täitnud töövihikuid ning vestelnud psühhiaatriga, ei nähtu

see vangla iseloomustusest. Vangla iseloomustusest selgub hoopis vähene motivatsioon

loobuda narkootikumidest.

6. Eeltoodud asjaoludel on D. Mikulinist lähtuv retsidiivsusrisk jätkuvalt kõrge ega anna alust

loota, et ta suudaks vabaduses õigusrikkumistest hoiduda. Kinnipeetavas on sügavalt

juurdunud kriminaalsed käitumismustrid, mille muutmiseks tal puudub motivatsioon. Kohus

ei olnud kindel, et D. Mikulini käitumiskontrollile ja elektroonilisele valvele allutamine ning

talle erinevate lisakohustuste määramine oleks uute kuritegude toimepanemise riskide

maandamiseks piisav. Asjaolu, et D. Mikulini vabanemisjärgsed elutingimused on head (elu-

ja töökoht, ema tugi) vastupidisele seisukohale asumiseks alust ei anna. Ka enne vangistust

olid kinnipeetaval elu- ja töökoht ning ema toetus. Sellest hoolimata pani ta toime kuriteod.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse D. Mikulin, kes palub lahendi tühistada

ja end tingimisi enne tähtaega vanglast elektroonilise valve kohaldamisega vabastada.

8. D. Mikulin leiab, et kõik alused tema vabastamiseks on olemas. Tal on elu- ja töökoht ning ta

saab hakata tasuma võlgnevusi. Ta on nüüd aru pähe võtnud ja mõistnud, et tema käitumine

on olnud väga vale. Ta kahetseb siiralt ja kuritegusid rohkem toime ei pane. Ta leiab, et

elektrooniline valve ja kriminaalhooldaja abi oleksid tema puhul tulemuslikumad kui

vangistuse edasi kandmine. Ta on vabaduses nõus osalema ka sotsiaalprogrammides ning

läbima narkorehabilitatsiooni, kui kohus selle määrab. Maakohus märkis, et kinnitatud ei ole

tema väited psühhiaatriga vestlemise ja töövihiku täitmise kohta, kuna vangla sellist infot ei

väljastanud. Ta rääkis oma kontaktisikuga, et viimane saadaks ringkonnakohtule vastava info.

9. D. Mikulini arvates ei nähtu kohtumäärusest, missugused faktilised asjaolud võimaldavad

arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid ega täidaks kriminaalhoolduse nõudeid. Väär

on aga kohtu see seisukoht, mille kohaselt ta justkui ei teinud varasematest karistustest õigeid

järeldusi. Ta lõpetas narkootikumide müümise ja tarvitamise. Juhtus aga nii, et ta läks naisega

tõsiselt tülli, lahku. See oli nii raske ja kuna ta alkoholi ei tarvita, siis tarvitas ta narkootikume,

et hingevalust lahti saada. Ta tegi valesti ja on kindel, et enam ta kunagi narkootikumidega

kokku ei puutu. Veel märgib D. Mikulin, et maakohus nägi põhjendamatult probleemi tema

kahes distsiplinaarkaristuses. Ta selgitas ju, et need olid arusaamatused.

3(3)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et D. Mikulini

määruskaebus on tervikuna perspektiivitu, selles toodud argumendid ei anna alust

kohtumääruse tühistamiseks ning seetõttu tuleb kaebus jätta KrMS § 390 lg 1 ning § 326

lg 3 alusel läbi vaatamata.

11. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu

vangistusest

ennetähtaegse

vabastamise

sisuliste

eelduste

hindamisel

ulatusliku

otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu

kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks

on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda

ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. aasta määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)

12. Määruskaebuste argumendid ei veena ringkonnakohut selles, et esimese astme kohus tegi

kaalutlusvea ning jättis D. Mikulini seetõttu alusetult enne tähtaega vangistusest vabastamata.

Erinevalt D. Mikulinist leiab ringkonnakohus, et maakohus on tema vangistusest tingimisi

enne tähtaega vabastamata jätmist põhistanud asjakohaselt ja arusaadavalt, arvestanud kõiki

tema vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid kogumis ega ole ühelegi asjaolule omistanud

ilmselgelt ebaõiget kaalu. Ringkonnakohtul ei oleks maakohtu argumentatsioonile midagi

olulist lisada.

13. Põhjendatult on esimese astme kohus leidnud, et D. Mikulini korduv karistatus, kuritegude

toimepanemise jätkamine vaatamata eelnevatele vangistustele (sh mitmele reaalsele

vanglakaristusele) ja ka katseaja perioodil, vanglas distsipliinirikkumised ning riskitegurina

narkoprobleemid viitavad tema retsidiivsusriski püsimisele ning kaaluvad üles teda

positiivselt iseloomustava teabe. D. Mikulini rohkesõnalised kinnitused, mille kohaselt ta on

nüüdseks õiged järeldused teinud ja kuritegusid enam toime ei pane, ei sisenda usku sellesse,

et ta tõepoolest oma käitumist muudab, sh loobub narkootikumide tarvitamisest. Olgu ka

märgitud, et kuigi D. Mikulini määruskaebuse kohaselt pidi tema kontaktisik edastama

kohtule materjalid tema väidetavate psühhiaatriga toimunud vestluste ja töövihiku täitmise

kohta, taolist infot ametnik ei esitatud. See ei ole aga olulise tähendusega. Ka juhul, kui

D. Mikulin tema mainitud tegevustes vanglas osales, ei saaks siit teha järeldust, et

narkootikumidega seoses on kuriteorisk maandatud. Nagu maakohus asjakohaselt märkis,

läbis D. Mikulin eelmise vangistuse ajal sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ja ka aktiivse

narkorehabilitatsiooni kooskõlas uimastipreventsiooni kontseptsiooniga. Vaatamata sellele

pani ta toime uue kuriteo – sõiduauto juhtimise narkojoobes. Pärnu Maakohtu

10. aprilli 2018. a otsuse kohaselt ei olnud tegemist ühekordse sellise juhtimisega, vaid

narkojoobes olles istus D. Mikulin sõidukirooli kahel korral ja kahekuulise vahega. Seega

ilmselgelt ei olnud tegemist n-ö ühekordse eksimusega, nagu seda püüab kirjeldada

määruskaebuses D. Mikulin.

14. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 326 lg-st 3, jätab Tartu

Ringkonnakohus D. Mikulini määruskaebuse Tartu Maakohtu 13. augusti 2019. a määruse

peale eelmenetluses läbi vaatamata.

Juhan Sarv

Mati Kartau

Maarika Kuusk