2-17-15328/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

05.09.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-15328

Kohtuasi

XX (X) hagi Aktsiaseltsi ELVESO vastu arvete

käitlemise teenuse osutamise lepingu kehtivuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.05.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Robert Sarv

Kostja

Aktsiaselts

ELVESO

(registrikood

10096975), esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21.05.2019 määruse resolutsioon muutmata, arvestades

käesoleva määruse põhjendusi.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XX (hageja) esitas 13.10.2017 Harju Maakohtule hagi Aktsiaselts ELVESO (kostja) vastu

arvete käitlemise teenuse osutamise lepingu kehtivuse tuvastamiseks.

2. Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja esitas maakohtu

otsusele Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse.

3. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi läbi vaatamata. Menetluskulud maa-

ja ringkonnakohtus jättis kohus hageja kanda. Hageja esitas ringkonnakohtu otsusele

Riigikohtule kassatsioonkaebuse.

4. Riigikohus otsustas võtta kassatsioonkaebuse menetlusse. Riigikohus jättis ringkonnakohtu

otsuse muutmata ja kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu määrus

5. Maakohus määras 21.05.2019 kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavad menetluskulud.

Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja maakohtus kantud menetluskulude hüvitise

1 170 eurot, ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitise 1 572 eurot ja Riigikohtus

kantud menetluskulude hüvitise 690 eurot. Kohus jättis rahuldamata kokku 379,6 euro suuruse

menetluskulude hüvitise nõude. Väljamõistetavalt menetluskulude hüvitiselt tuli hagejal tasuda

ka viivist alates määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud ulatuselt.

Kostja esitas 17.04.2018 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt oli kostja menetluskuluks

maakohtus 1 510 eurot. Kostja arvestuses oli viga ja tegelikult osutati õigusabi kokku

1 449,6 euro ulatuses. Ringkonnakohtus kantud menetluskulude nimekirja esitas kostja

04.09.2018, mille kohaselt moodustusid kostja menetluskulud ringkonnakohtus riigilõivust

300 eurot ja õigusabikulust 1 220 eurot. Samuti palus kostja lisada istungi ajakulu vastavalt

istungi toimumise ajale tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta), s.o 102 eurot (0,85 h).

Riigikohtusse

28.02.2019

esitatud

menetluskulude

nimekirja

kohaselt

oli

kostja

menetluskuluks õigusabikulu 740 eurot.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg 1 kohaselt olid menetluskulud

menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt olid kohtukulud

riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud olid TsMS § 144 p 1 järgi

menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Kostja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 300 eurot, mis oli täiel määral põhjendatud

menetluskulu ja tuli hagejalt välja mõista.

Õigusabikulude põhjendatuse osas märkis kohus järgmist:

1. arvestades kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja praktilist kogemust, samuti

asjaolu, et tegemist oli raskuselt keskmise tsiviilasjaga, tuli lugeda kostja lepingulise

esindaja mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot;

2. arvestades osutatud õigusabi mahtu, oli põhjendatud ning vajalik õigusabi maakohtus

hagiavalduse ja tõenditega tutvumiseks 1 tund, e-kirjavahetuse pidamiseks kliendiga ja

tõendite kogumiseks 1,25 tundi, hagile vastuse koostamiseks ja esitamiseks 6 tundi,

01.02.2018 e-kirja teel kliendiga suhtlemiseks 0,5 tundi, maakohtu istungiks

valmistumiseks 1 tund. Tervikuna oli põhjendamatu ajakulu menetluskulude nimekirja

koostamiseks. Kokku oli kostja esindaja põhjendatud ajakulu maakohtus 9,75 tundi;

3. ringkonnakohtus osutas kostja esindaja põhjendatud ja vajalikul määral kostjale

õigusabi kokku 10,6 tunni ulatuses. See moodustus maakohtu otsusega tutvumisest

0,83 tundi, apellatsioonkaebuse koostamisest ja esitamisest 6,42 tundi, istungiks

ettevalmistumisest 2,5 tundi, istungil osalemisest 0,85 tundi. Tervikuna oli

põhjendamatu ajakulu menetluskulude nimekirja koostamiseks;

4. kostja esindaja põhjendatud ajakulu Riigikohtus oli kokku 5,75 tundi, mis kulus

kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ja esitamiseks. Tervikuna oli põhjendamatu

ajakulu menetluskulude nimekirja koostamiseks.

Arvestades kolmes astmes kantud kostja põhjendatud menetluskulusid, tuli hagejalt kostja

kasuks kokku välja mõista 3 432 eurot.

Määruskaebus

6. Hageja palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus rahuldas kostja avaldused

menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, määras kindlaks kostjale hüvitatavate

menetluskulude suuruse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja maakohtu menetluskulud

1 170 eurot, ringkonnakohtu menetluskulud 1 572 eurot ja Riigikohtu menetluskulud 690 eurot.

Samuti palus hageja tühistada maakohtu määrus osas, milles kohus mõistis hüvitatavatelt

menetluskuludelt välja viivise.

Maakohtu määrus oli vastuoluline, sest esmalt märkis kohus, et arvestab hageja vastuväitega

menetluskuludele osas, milles hageja ei pidanud põhjendatuks kostja menetluskulusid

maakohtus 6 tundi ületavas osas. Tegelikult vähendas maakohus põhjendatud menetluskulusid

vaid kuni 9,75 tunnini. Ühe lehekülje koostamisele sai maksimaalselt kuluda aega üks tund,

mille hulgas oli ka aeg asja materjalidega tutvumiseks. Miks tuli lugeda põhjendatuks suuremat

ajakulu, kohus ei põhjendanud.

Arusaamatu oli, miks luges kohus põhjendatud esindaja ajakuluks 0,5 tundi kirja kirjutamiseks,

mille puhul esmalt nentis, et ei saa eeldada, et vastaspool peaks kinni maksma teise poole

kirjaliku õigusliku arvamuse kliendile, mida oleks võinud kliendile suuliselt omavahelises

vestluses avaldada.

Maakohus jättis menetluskulude kindlaksmääramisel ebaõigesti arvestamata asja olemuse ja

hinnaga. Praegusel juhul oli tegu tuvastusnõudega, mitte rahalise nõudega ja ringkonnakohus

leidis, et selline hagi tuli jätta läbi vaatamata. Nimetatut arvestades ei saanud pidada kostja

menetluskulusid vajalikuks ja põhjendatuks – kostja menetlustoimingutena piisanuks sellest,

kui kostja oleks läbivalt tuginenud üksnes väitele, et hagi tuli jätta läbi vaatamata. Sellises

olukorras ei saanud maakohus menetluskulusid kindlaks määrata sarnaselt rahalise nõudega

hagi korral. Veel enam, kostja oli jõukas äriühing, millel oli olemas jurist, seevastu kostja oli

füüsiline isik.

Maakohus jättis põhjendamata viivise määramise vajalikkuse.

Edasine menetluse käik

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja määruskaebusele

vastamiseks.

8. Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Maakohus ei ületanud kostja lepingulise

esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalumispiire.

Maakohus mõistis kostja kasuks kolme kohtuastme õigusabikuludena kokku välja 3 132 eurot,

mida ei saanud pidada ka tuvastushagi puhul ebamõistlikuks summaks. Seda oli kohane

võrrelda hageja poolt kolmes astmes kantud õigusabikulude summaga, milleks oli 4 488 eurot.

Asjaolu, et hageja näol oli tegemist füüsilise isikuga, ei omanud tähendust menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses. Hageja menetluskulude tema kanda jätmist ei saanud enam

menetluskulude kindlaksmääramise menetluses vaidlustada.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

10. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb muuta maakohtu määruse põhjendusi osas, milles

kohus jättis vaidlustatud määruses käsitlemata viivisenõude. Määruse resolutsioon tuleb jätta

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidlustatud maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis

rahuldamata kokku 379,6 euro suuruse menetluskulude hüvitise nõude. Viidatud osas on

maakohtu määrus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas.

Vaidlustatud osas on maakohtu määrus korrektne ja ringkonnakohus nõustub esimese astme

kohtu määruse põhjendustega, mistõttu TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ei korda neid. Vastuseks

määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kohus määrab vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ka lepingulise esindaja kulude vastaspoolelt

väljamõistmisel lähtub kohus just menetluskulude nimekirjas välja toodud kulude

põhjendatusest ja vajalikkusest. Seejuures ei ole oluline, kas menetlusosaliste majanduslik

olukord on sarnane või erinev ja kui on erinev, siis kumma suunas on jõukus kaldu. Seda on

võimalik arvestada pigem menetluskulude jaotuse otsustamisel. Samas saab TsMS § 178 lg 1

esimese lause kohaselt menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määratakse. Seega ei saa nn

jätkumenetluses, kus kohus määrab jõustunud jaotuse alusel kindlaks menetluskulud, taasavada

menetluskulude jaotuse küsimust.

Ülejäänud väidete osas selgitab ringkonnakohus, et menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu

18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Seega ei saa ringkonnakohus ümber hinnata

maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et

menetlusosalise hinnangul kulus vastaspoolele õigusabi osutaval isikul menetlusdokumendi

koostamiseks või menetlustoimingu tegemiseks vähem aega, kui oli menetlusosalise hinnangul

põhjendatud. Ringkonnakohus saab maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui

maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik

kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks.

Kohtu määratud põhjendatud kostja esindaja tööde mahtu vaidlustavate väidete puhul on tegu

sellistega, mille puhul jääb ringkonnakohtu kontroll maakohtu lahendi üle piiratuks. Maakohtu

diskretsioon viidatud osas on hõlpsalt jälgitav ja argumentatsioon põhjendatud. Pelgalt

vastaspoole esindaja hinnang, et tema arvates ei saanud kostjale õigusabi osutamisele nii palju

aega kuluda, ei anna alust ümber hinnata maakohtu korrektset diskretsiooniotsust. Vastuseks

määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Hagejalt tuli kostja põhjendatud esindaja kulud välja mõista sõltumata sellest, et kostjal oli

teatud perioodil tööl olnud ka jurist. Kõikidel menetlusosalistel on õigus esindajale

kohtumenetluses. Kui menetlusosaline on otsustanud, et tal on oma õiguste kaitseks

kohtumenetluses vaja advokaadist esindajat, võib esindaja olla ka juriidilisel isikul, kellel on

või oli teatud ajal tööl jurist. Seda ei saa panna pahaks ja põhjendatud esindaja kulu nullini

redutseerida.

Advokaadist esindajal on kohustus kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta, kasutades

selleks kõiki seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid. Seega võib ja peab advokaadist

esindaja olukorras, kus tema hinnangul tuleks hagi jätta läbi vaatamata, esitada hageja nõude

osas ka sisulisi väiteid. Neid esitamata, jätab advokaat esinduse poolikuks ja kliendi huvid

piisava kaitseta. Seega ei saa menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse puhul arvesse võtta

seda, kas pärast hagi igakülgset menetlemist tehti selle kohta sisuline otsus või jäeti hagi läbi

vaatamata. Ka ei pruugi põhjendatud menetluskulude suurust mõjutada nõude laad

(tuvastusnõue või rahaline nõue). Nagu eelnevalt kirjeldatud, on advokaadist esindaja kohustus

kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta ja teha seda sõltumata sellest, kas kliendi vastu

suunatud nõue on mittevaraline või varaline. Pelgalt nõude liik ei sea põhjendatud esindaja

ajakulule piire. Põhjendatud ja vajalikku ajakulu tuleb hinnata toimingupõhiselt.

Tsiviilkohtumenetluses ei ole normi, mis sätestab, et dokumendi koostamiseks kulunud

põhjendatud aja kindlaksmääramine sõltub kirjatöö lehekülgede arvust. Põhjendatud kulu

suurus sõltub siiski esmajoones dokumendi sisust ja selles väljendatud argumentide

kvaliteedist. On eluliselt usutav, et läbimõeldud, konkreetse ja lehekülgede arvult lühema

dokumendi koostamiseks võib kuluda rohkem aega kui dokumendi koostamiseks, mis on

lehekülgede arvult küll mahukam, kuid mis on teemaarenduselt lohakas ja varem märgitut

kordav. Seega võib kohus sõltuvalt kirjatöö sisust leida, et selle koostamiseks põhjendatud

ajakulu on suurem või väiksem kui üks tund ühe lehe koostamiseks. Praegusel juhul leidis

kohus põhjendatult, et kostja seitsmeleheküljelise hagivastuse koostamisele võis kuluda kuus

tundi. Maakohtupoolne diskretsiooni rikkumine ei ole tuvastatav ka osas, milles kohus arvestas

hagivastuse reaalseks koostamiseks kulunud aega eraldi sellega seotud toimingutele kulunud

ajast, n.o hagi ja tõenditega tutvumisele, kliendiga nõupidamisele, tõendite kogumisele, mida

oli kokku 2,75 tundi. Kohus lähtus seejuures menetluskulude nimekirjas väljatoodud detailsest

aruandest ja andis igale kuluartiklile eraldi hinnangu.

Ülal viidatud hüvitatavate lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramise osas ei ole

maakohtupoolne õigusnormi rikkumine vaidlusaluse määruse tegemisel tuvastatav ka sellest,

et maakohus märkis vaidlustatud määruse kolmanda lehekülje esimese lõigu lõpus, et võtab

hageja vastuväited menetluskuludele arvesse. Siinkohal pidas maakohus silmas, et arvestab

hageja vastuväidetega kostja põhjendatud menetluskulude suurusele, kuid seda määral, mis

kattub kohtu hinnanguga, sest vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 on just kohtu pädevuses hinnata

lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Määruskaebuse esitaja viidatud lausega

ei andnud kohus mõista, et arvestab vastuväidetega sõna-sõnalt ja sellise tähenduse sai viidatud

lausele omistada vaid seda kontekstist välja rebides.

Ka ei rikkunud kohus diskretsiooni, kui leidis, et 0,5 tunnini tuli vähendada kostja põhjendatud

esindaja ajakulu 01.02.2018 e-kirja koostamiseks. Kliendiga suhtlemata ei ole võimalik

kvaliteetset õigusabi osutada. Sel põhjusel on Riigikohus 13.06.2016 määruses asjas

nr 3-2-1-48-16 selgitanud, et esindaja ja kliendi vahelist õigussuhet iseloomustab vajadus

vahetevahel kliendiga nõu pidada, millena saab 01.02.2018 e-kirja käsitleda.

Iseenesest on õige, et maakohus jättis ebaõigesti viitamata seaduse sättele, mille alusel ta

määras hagejale viivise tasumise kohustuse väljamõistetavalt menetluskulude hüvitiselt. Samas

ei olnud tegu sellise minetusega, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni. Kuivõrd kostja taotles

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses ja see võimalus on sätestatud TsMS § 177 lg-s 4, tuli kostja vastav taotlus rahuldada.

Eelneva tõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata

menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing