2-18-14568/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse teatavaks tegemise aeg

6. september 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-14568

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Y hagi XX vastu leppetrahvi 15 170,11

euro ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. aprilli 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi Y apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

16 277,53 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Aktsiaselts Y (registrikood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Päts

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kristi Sild

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30. aprilli 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Aktsiaseltsi Y kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts Y (hageja, tööandja) esitas 28. septembril 2018 Harju Maakohtule XX (kostja,

töötaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja leppetrahvi 15 170,11 eurot

ja kuni leppetrahvi tasumiseni seadusjärgses määras viivise.

2 (7)

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28. juulil 2017. a töölepingu nr 111, mille kohaselt

kostja asus hageja juures tööle müügijuhina. Tööleping on sõlmitud hagejapoolset vormi

kasutades ning kostjal oli võimalus lepingu tingimustes läbi rääkida ning neid vastavalt oma

soovidele muuta. Pooled sõlmisid ka konkurentsipiirangu kokkuleppe (töölepingu p-d 8.1 ja

8.2), mille kohaselt kostja ei või töölepingu kehtivuse ajal ega ühe aasta jooksul pärast

töölepingu kehtivuse lõppemist osutada tööandjale otsest või kaudset konkurentsi Balti ja

Skandinaavia riikides hüdraulika- ja pneumaatikaseadmete müügi, hoolduse, remondi ja

süsteemide ehituse turgudel.

Konkurentsipiirangu kohustuse rikkumise korral leppisid pooled kokku kostja kuue kuu

keskmise palga suuruses leppetrahvis (15 170,11 eurot; töölepingu p 10.2). Kostja ütles

töölepingu

alates

31. maist 2018

üles.

Vastavalt

töölepingus

kokkulepitule

jäi

konkurentsipiirang püsima ka lepingujärgselt ja hageja maksis kostjale konkurentsipiirangu

kohaldamise eest hüvitist. Kostja keeldus maksete vastuvõtmisest ning tagastas need hagejale.

Kostja asutas 31. oktoobril 2017 äriühingu Q OÜ (äriühing). Kostja on selle äriühingu

ainuosanik ja juhatuse liige. Kodulehe andmetel tegutseb äriühing hüdraulika ja pneumaatika

valdkonnas, pakkudes peamiselt kaubamärgi XXX tooteid, nende paigaldust ja remonti. Hageja

turustab Eestis kaubamärgiga XXX vahetult konkureerivaid RRR tooteid. 26. juunil 2018 esitas

hageja kostjale pretensiooni, milles selgitas veelkord konkurentsipiirangu sisu ja nõudis

hüdraulikaseadmete turul toodete pakkumise lõpetamist kuni 31. maini 2019. Hageja esitas

31. augustil 2018 uue pretensiooni koos leppetrahvinõudega.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt sõlmiti poolte vahel tööleping 28. juulil 2014 ja see lõppes

31. mail 2018. Äriühing asutati küll 31. oktoobril 2017, kuid kuni 2018. aasta suveni puudus

sellel äritegevus. Hetkel on äriühingu tegevus väheaktiivne, puuduvad töötajad ja käive on

väike.

Poolte vahel ei ole sõlmitud kehtivat konkurentsipiirangu kokkulepet. Konkurentsipiirangu

kehtivus eeldab seadusest tulenevalt selget piiritletust ning kahepoolset kirjaliku kokkuleppe

olemasolu. Töölepingu p-st 8.2 nähtub, et konkurentsipiirangu rakendamine oli jäetud tööandja

suvaotsustuseks. Kui konkurentsipiirangu kokkulepe ei ole kooskõlas töölepingu seaduses

(TLS) sätestatud tingimustega ega kohtupraktikaga, ei saa tööandja kokkuleppele tugineda.

Kuna töölepingu p-s 8.2 sisalduv tingimus on tühine, on tühine ka leppetrahvi kokkulepe,

mistõttu kostja tagastas hageja makstud hüvitise põhjendatult.

Samuti ei saa brutosummat 500 eurot kuus, mis on antud juhul ainult ca 23% kostja keskmisest

töötasust, pidada mõistlikuks hüvitiseks isiku tegevusvabaduse tugeva piirangu eest.

Konkurentsi osutamine on töölepingus sisustatud väga laialt ja oleks töötaja valikuvabadust

märkimisväärselt piiranud.

Konkurentsipiirang ja leppetrahvi nõue on tühised ka seetõttu, et need on ebamõistlikult

kahjustavad tüüptingimused. Tööleping sõlmiti hageja poolt allkirjastamiseks esitatud vormil

ning kasutades tüüptingimusi. Kostja ei saanud lepingu tingimustes eraldi läbi rääkida (mh ei

rääkinud pooled eraldi läbi konkurentsipiirangut, selle eest makstavat hüvitist ega leppetrahvi

suurust). Pooled leppisid kokku töötasu suuruses, millele järgnevalt esitas tööandja

väljaprinditud töölepingu allkirjastamiseks. Nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, mistõttu

tuleb seda vähendada. Kostja ei ole hageja ärisaladusi kasutanud ega muid hageja huvisid

kahjustanud. Hagejale ei ole kahju tekkinud.

Maakohtu otsus

3 (7)

3. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Lisaks rahuldas

maakohus kostja taotluse protokolli parandamiseks.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised tähtsust omavad asjaolud:

-

pooled sõlmisid 28. juulil 2014. a töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juures

tööle müügijuhi ametikohal;

-

kostja asutas 31. oktoobril 2017 Q OÜ ja ta on selle ainuosanik ja juhatuse liige.

Äriregistri väljavõtte kohaselt on äriühingu tegevusalaks muu jaemüük väljaspool

kauplusi, kioskeid ja turge. Äriühingu kodulehe andmetel tegutseb äriühing hüdraulika

valdkonnas;

-

kostja esitas 2. mail 2018 hagejale töölepingu korralise ülesütlemisavalduse, kostja

viimane tööpäev hageja juures oli 31. mail 2018;

-

kostja keskmine brutopalk hageja juures töötades oli 2167,16 eurot (ajavahemikul

2017. aasta novembrist kuni 2018. aasta maini);

-

31. mail 2018 esitas hageja kostjale avalduse, et töötaja on kohustatud tähtajatult

hoidma tööandja konfidentsiaalset informatsiooni, tööandja rakendab töötaja suhtes

konkurentsipiirangut ja keelab töötajal ühe aasta jooksul osutada tööandjale

konkurentsi;

-

kuna kostja keeldus konkurentspiirangu eest makstava hüvitise vastuvõtmisest, hoiustas

hageja selle notari deposiitkontol.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled leppetrahvi nõudmise õiguse ja

konkurentsipiirangu kehtivuse üle pärast töölepingu lõppemist. Hageja nõuab kostjalt

töölepingu p-s 10.2 kokku lepitud leppetrahvi tasumist, kuna kostja rikkus töölepingu p-des 8.1

ja 8.2 kokku lepitud konkurentsipiirangut, sest asus pärast töösuhte lõppemist osutama hagejale

konkurentsi oma äriühingu kaudu.

Konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise eeldused on sätestatud TLS § 23 lg-tes 2 ja 3 ning

Riigikohtu praktika kohaselt on konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 23 lg 4 järgi tühine, kui

kõik eeldused konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimiseks ei ole täidetud (Riigikohtu

12. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16682). Pärast töölepingu lõppemist kohaldatav

konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see vastab TLS § 24 lg-s 1 sätestatud

tingimustele.

Maakohus leidis, et hageja on veenvalt põhistanud, et tal oli õigustatud huvi hoida kostjale

töösuhte kestel teatavaks saanud teave saladuses, et kaitsta enda majanduslikke huve TLS § 23

lg 2 mõttes. Konkurentsi osutamist on kostja kohtuistungil ka möönnud. Töölepingu p-s 8.1

toodud konkurentsipiirang on töötajale iseenesest mõistlikult ja äratuntavalt piiritletud

ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt (TLS § 23 lg 3).

Vaidlus on selle üle, kas töölepingus sätestatud konkurentsipiirangu ja leppetrahvi tingimused

on tüüptingimused ning kas need on tühised. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg-s 3 sätestatud

tüüptingimuste tühisuse alused on loodud eelkõige tarbija kaitseks. Riigikohus on leidnud, et

tarbijaks VÕS § 42 lg 3 mõttes tuleb pidada ka töötajat (Riigikohtu 23. mai 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 12). Riigikohus on tüüptingimustega seonduvalt leidnud, et pool,

kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste

regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS §

35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei

kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt

tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17).

Vaidlust ei ole selles, et töölepingu tingimused on välja töötatud hageja poolt. Seega peab

hageja tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuses eraldi läbi (VÕS § 35 lg 2). Hageja

leiab, et töölepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik tingimusi hagejaga läbi rääkida ning nende

4 (7)

sisu mõjutada, kuna hageja võimaldas eelnevalt kostjal töölepingu sisuga tutvuda. Kostja

avaldas, et läbirääkimised toimusid vaid töökohustuste ja palganumbri üle, kostja luges

töölepingu läbi ja sai aru, et ei tohi konkurentsi osutada, kuid rohkem lepingusse ei süvenenud.

Seega ei olnud maakohtu hinnangul lepingupunktid 8.1, 8.2 ja 10.2 kostjaga eraldi läbi räägitud

ning nendes punktides märgitud tingimused on tüüptingimused, mis said töölepingu osaks

(VÕS § 37 lg 3 ja TLS § 26 lg 1).

3.3. Töölepingu p 8.1 kehtivuse üle pooled ei vaidle. Vaidlus on selle üle, kuidas tuleb

tõlgendada töölepingu p 8.2, milles on sätestatud, et töötaja kohustub täitma

konkurentsipiirangut ka lepingu lõppemise järgselt ühe aasta jooksul, kui tööandja teatab

töötajale oma vastavast soovist kirjalikult ja tasub töötajale konkurentsipiirangu täitmise eest

pärast lepingu lõpetamist hüvitist summas 500 eurot (bruto) kuus.

Kuna sisulisi läbirääkimisi töölepingu p-de 8.1 ja 8.2 üle ei toimunud, lähtus maakohus

konkurentsipiirangu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-st 4 (Riigikohtu 12. jaanuari 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06, p 17). Mõistlikule isikule pidi olema arusaadav, et töölepingus

konkureerivaks loetud tegevuse keelamine üheks aastaks on tingimuslik ja rakendub alles pärast

tööandja poolt vastavasisulise teate esitamist. See on seatud sõltuvusse tööandja soovist

teatamisega. Konkurentsipiirang peab olema selge ja kahetist mõistmist välistav, mistõttu

maakohus leidis, et konkurentsipiirangu kokkulepe ei ole kooskõlas TLS §-des 23 ja 24

sätestatud tingimustega, sest piirangu rakendamine on jäetud lahtiseks.

3.4. Maakohus leidis, et isegi kui konkurentsipiirang pärast töösuhte lõppu on kehtiv, ei ole

pakutud hüvitis (23% kostja töötasust) piisav hüvitamaks kostjale töökoha valiku piiranguga

kaasneva sissetuleku kaotust. Kostja keskmine brutotulu hageja juures 2017. aasta novembrist

kuni 2018. aasta maini oli 2167,16 eurot ja hüvitise suuruseks 500 eurot (bruto). TLS § 24 lg 3

järgi peab töötajale konkurentsi osutamisest hoidumise eest makstav hüvitis olema mõistlik.

Töölepingu p 8.1 järgi on konkurentsipiirangu alused määratletud pigem laialt kui kitsalt. Eriti

laialt on sõnastatud konkurentsi osutamiseks loetav tegevus ning sellega on oluliselt piiratud

kostja võimalust tegutseda oma erialal. Arvestades valdkonna spetsiifilisust, eeldaks range

konkurentsipiirang pärast hagejaga töösuhte lõppemist kostja ümberspetsialiseerumist. Ka

kohtupraktikas on müügitöötaja puhul peetud ebapiisavaks hüvitist sarnases suurusjärgus, st ca

20% töötasust (Riigikohtu 23. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11). Kuna kostjale

pakutud hüvitis ei ole piisav, ei teki kostjal konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust ja

hageja leppetrahvinõue tuleb ka sel alusel jätta rahuldamata.

3.5. Samuti leidis maakohus, et olenemata sellest, kas konkurentsipiirang on kehtiv, on

töölepingu p 10.2 ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus (VÕS § 42 lg 3 p 5). Leppetrahv

töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses on ebamõistlikult suur võrreldes hageja

vastukohustusega. Poolte kohustused pärast lepingu lõppu on tasakaalust väljas.

3.6. Eelnevat arvestades jättis maakohus hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Hüvitatavate menetluskulude suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

(TsMS § 177 lg 2).

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus valesti, et poolte vahel sõlmitud

töölepingu p-d 8.1, 8.2 ja 10.2 on tüüptingimused. Maakohtu vastav järeldus ei põhine ühelgi

tõendil ja on vastuoluline. Tõendiks ei saa lugeda kostja selgitusi, et läbirääkimised piirdusid

üksnes palga ja ametikohustuste küsimustega. Arvestades Eesti tööjõuturu praegust olukorda,

ei ole eluliselt usutav, et kostja ei saanud töölepingu tingimuste sisu mõjutada. Asjaolu, et

5 (7)

vastustaja soovis töölepingu p-te 8.1, 8.2 ja 10.2 muuta, kuid hageja välistas nende tingimuste

osas läbirääkimised, ei ole ükski menetlusosaline ka väitnud.

Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et töölepingus kokkulepitud konkurentsipiirang on

vastuolus TLS §-dega 23 ja 24 põhjusel, et selle rakendamine oli tingimuslik ja sõltus tööandja

poolt vastava sooviavalduse tegemisest. Praegusel juhul oli konkurentsipiirang töölepingu p-s

8.2 selgelt sätestatud ning ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja allkiri töölepingul ei

tähendanud kokkulepet ka konkurentsipiirangu osas. Suvaotsustusena saanuks vaidlusalust

konkurentsipiirangut

käsitleda

ainult

juhul,

kui

töölepingu

ükski

säte

poleks

konkurentsipiirangut ette näinud ning alles töölepingu lõppemisel andnuks tööandja

esmakordselt ja ühepoolselt teada oma vastavast soovist.

Vale ja põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et konkurentsipiirangu eest makstud hüvitis ei

olnud õiglane ega mõistlik, kuna valdkonna spetsiifikat arvestades oleks kostjal pärast töösuhte

lõppemist keeruline muul tööalal töötada. Samuti on see vastuolus kehtiva kohtupraktikaga.

Kostja haridus transpordikorralduse valdkonnas ja hageja juures müügijuhi ametikohal

omandatud müügitöö kogemused võimaldaksid kostjal töötada ka muudes valdkondades peale

hüdraulika ja pneumaatika valdkonna. Kostja ei ole ka väitnud, et ta oleks kaalunud teise

valdkonda siirdumist või et tal oli objektiivselt takistatud tööle asumine mõnda teise valdkonda

või ettevõttesse. Kostja ei olnud sundolukorras, vaid ta otsustas ettevõtjana senisest rohkem

teenida.

Maakohtu seisukoht leppetrahvi ebamõistliku suuruse kohta on põhjendamata. Lisaks jättis

maakohus arvestamata leppetrahvi eesmärgi kaitsta hageja ärihuvisid ja lihtsustada hagejale

tekkinud kahju hüvitamise nõudmist.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata

ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt maakohtu otsuse

õiguslikke põhjendusi.

7. Maakohus jättis hageja nõude kostja vastu konkurentsipiirangu kohustuse rikkumisest

tuleneva leppetrahvi saamiseks rahuldamata, tuvastades, et kokkuleppe sõnastus (töölepingu p

8.2) on tingimuslik, mistõttu on see vastuolus TLS §-de 23 ja 24 tingimustega ja tühine.

Muuhulgas on maakohus leidunud, et hagi ei saaks rahuldada ka seetõttu, et

konkurentsipiirangu eest makstav hüvitis (500 eurot kuus) ei ole piisav, et tekiks kostjal

konkurentsi osutamisest hoidumise kohustus ning ka seetõttu, et töölepingu p 10.2 on VÕS §

42 lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus, sest leppetrahv kuue kuu keskmise töötasu ulatuses on

ebamõistlikult suur (15 170,11 eurot) võrreldes hageja vastukohustusega (6000 eurot).

Maakohus tuvastas, et hagejal esines eriline majanduslik huvi, mille saladuses hoidmiseks oli

hagejal õigustatud huvi ning kostja puutus müügijuhina sellise informatsiooniga kokku (TLS §

23 lg 2). Samuti tuvastas maakohus, et kostjale kuuluv ettevõte Q OÜ on hageja konkurendiks

töölepingu p-de 8.1 ja 8.2 tähenduses ning p-s 8.1 sätestatud konkurentsipiirang on ruumiliselt,

ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud (TLS § 23 lg 3).

Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on

nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.

Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning neid TsMS § 654

lg 6 kohaselt ei korda.

6 (7)

8. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tõlgendades töölepingu p 8.2 koosmõjus

TLS § 24 lg 1 p-ga 4 (konkurentsipiirangu kokkulepe on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates

töölepingu lõppemisest) ja TLS § 23 lg-ga 3 (konkurentsipiirang peab olema ruumiliselt,

ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud), siis on selliselt

sõlmitud kokkulepe tühine. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamata

jätmise osas õige, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi.

9. Esmalt tuleb tuvastada, kas tingimused, mille alusel hageja kostjalt leppetrahvi nõuab, on

tüüptingimused. Maakohus tuvastas, et töölepingu p-d 8.1, 8.2 ja 10.2 on tüüptingimused, mis

on saanud töölepingu osaks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tegemist on

tüüptingimustega, kuid peab vajalikuks selles osas muuta maakohtu õiguslikku käsitlust.

Maakohus on otsuse p-des 16 ja 27 leidnud, et töötajat tuleb tüüptingimuse kehtivuse

hindamisel lugeda tarbijaks (VÕS § 1 lg 5). Kolleegium muudab maakohtu põhjendust osas,

mis puudutab VÕS § 1 lg 5 kohaldamist. Töötaja ei ole töölepingulises suhtes tarbija VÕS § 1

lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 28. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-16, p 13).

Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi lepingutingimust, mis on enne välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud

ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole

seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse,

et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. VÕS § 35 lg 5 kohaselt on tühine kokkulepe,

millega kaldutakse kõrvale VÕS §-des 35–39 ja 41–45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks,

kelle suhtes tüüptingimust kasutati.

Pool, kes tugineb tüüptingimuse tühisusele, peab tõendama, et tegemist on tüüptingimusega.

Kostja on selle tõendamiseks, et vaidlusaluseid tingimusi kasutatakse samasuguses sõnastuses

mitmetes

lepingutes,

esitanud

töölepingu

nr

121,

mis

sisaldab

samasuguseid

konkurentsipiirangu ja leppetrahvi kokkuleppeid (tl-d 54–56, p-d 8.1, 8.2 ja 10.2). Seega pidi

kostja tõendama, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja poolel, kelle suhtes

tingimust kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada. Maakohus on õigesti kohaldanud

tõendamiskoormist ja leidnud, et hageja pidi VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et

lepingupooled rääkisid tingimused eraldi läbi. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja eeltoodud

eeldust ümber lükanud ning vaidlusalused lepingutingimused on käsitatavad tüüptingimustena.

Tüüptingimuse tühisust tuleb hinnata VÕS § 42 alusel. Kuna tegemist ei ole tarbijaga, siis ei

saa tingimuste tühisus tuleneda VÕS § 42 lg-st 3. Iga vaidlusaluse tingimuse osas tuleb eraldi

hinnata selle ebamõistliku kahjustamist VÕS § 42 lg-s 1 sätestatud üldklausli alusel. VÕS § 42

lg-s 2 sätestatud erandeid kolleegiumi hinnangul asjas ei esine, sest konkurentsipiirangu

tingimused ei kuulu selliste tingimuste hulka, mis määraksid töölepingu olemuse.

10. Praeguses asjas on vaidlus selle üle, kas konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib pärast

töölepingu lõppemist. TLS § 24 lg 1 p 4 sätestab, et pärast töölepingu lõppemist kohaldatav

konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see on sõlmitud kuni üheks aastaks

arvates töölepingu lõppemisest. Maakohus leidis, et kuna töölepingu p 8.2 järgi sõltub

konkurentsipiirangu kohaldamine tööandjast, siis see on tingimuslik ning vastuolus TLS §-des

23 ja 24 sätestatud tingimustega.

Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Praegusel juhul on pooled kooskõlas TLS § 24

lg 1 p-ga 2 kirjalikult kokku leppinud konkurentsipiirangus pärast töölepingu lõppemist, kuid

selle rakendamise õigus on jäetud tööandjale. Maakohus tuvastas, et konkurentsipiirang on

ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud, millega

ringkonnakohus nõustub. Seega vastab konkurentsipiirang TLS § 23 lg-tes 2 ja 3 sätestatud

tingimustele. Pooled on kokku leppinud, et tööandja võib kohaldada konkurentsipiirangut, kui

teatab töötajale oma vastavast soovist kirjalikult ja tasub hüvitist. Kostja ei vaidle vastu, et luges

töölepingu läbi ja sai aru, et ei tohi konkurentsi osutada, seda ka pärast töölepingu lõppemist

7 (7)

(vt maakohtu kohtuistungi protokoll, tl 49 pöördel). Tööandja on töötajat töölepingu p 8.2

rakendamisest teavitanud ning tasunud ka hüvitist (tl-d 12–13 pöördel). Kolleegiumi hinnangul

on lepingut tõlgendades ja TLS §-des 23 ja 24 nõudeid arvestades konkurentsipiirangu

kokkulepe kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega.

11. Järgmisena hindab kolleegium, kas töölepingus sätestatud hüvitis on mõistlik. TLS § 24 lg

1 p 3 järgi pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib

üksnes juhul, kui selle eest makstakse hüvitist vastavalt TLS § 24 lg-le 3. TLS § 24 lg 3 järgi

tööandja maksab töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast

töölepingu lõppemist igakuist mõistlikku hüvitist.

Kolleegium leiab, et arvestades töölepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid

ja teisi olulisi asjaolusid, siis on töölepingu p 8.2 vastuolus TLS § 24 lg 1 p-ga 3, mistõttu

konkurentsipiirangu kokkulepe pärast töölepingu lõppemist ei kehti. Nimetatud tingimusega on

töölepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hüvitis ca 23% kostja töötasust ei ole hüvitisena

TLS § 24 lg 3 mõttes mõistlik. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta

konkurentsipiirangu mõju töötaja sissetulekule ning mida ulatuslikumalt on piiratud töötaja

õigus oma erialasel tööl edasi töötada, seda suurem peab olema hüvitis, et kompenseerida

töötajale võimalik sissetuleku vähenemine. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse p-

s 26 toodud põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda. Seega tuleb jätta hagi

rahuldamata põhjusel, et töölepingu p-s 8.2 sätestatud hüvitis ei ole kooskõlas TLS § 24 lg-ga

3, mistõttu konkurentsipiirangu kokkulepe pärast töölepingu lõppemist TLS § 24 lg 1 p 3 järgi

ei kehti. Kuna üks konkurentsipiirangu kehtivuse eeldustest on täitmata, ei saa tööandja

töötajalt konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamist nõuda.

Kolleegium märgib lisaks, et iseenesest ei pruugi töölepingu p-s 10.2 sätestatud leppetrahv kuue

kuu keskmise töötasu ulatuses olla ebamõistlik, sest selline hinnang sõltub osaliselt sellest,

millist hüvitist töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest makstakse.

Võttes aluseks praeguses asjas tuvastatud asjaolud (töötaja keskmine brutopalk oli 2167,16

eurot kuus; tööandja nõuab leppetrahvi 15 170,11 eurot; hüvitis on 500 eurot kuus), siis on

töölepingu p 10.2 töötajat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus, sest töötaja

peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tööandjale ebamõistlikult suurt leppetrahvi.

12. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

13. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks

ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka

ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS §

177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest