2-18-128759/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse teatavaks tegemise aeg

6. september 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-128759

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi XX vastu põhivõla 151

euro, intressi 6,56 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 21. juuni 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Marilin Palts

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata XX 21. juulil 2019 esitatud dokumentaalsete tõendite

vastuvõtmise taotlus. Jätta tõendina asja juurde võtmata Tallinna Halduskohtu

10. jaanuari 2019. a määrus ja Pärnu Maakohtu 7. juuni 2018. a määruse esimene

leht.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 21. juuni 2019. a otsuse resolutsioon menetluskulude

kindlaksmääramise osas muutmata, kuid täiendada selles osas kohtuotsuse

õiguslikke põhjendusi. Ülejäänud osas on maakohtu otsus jõustunud.

3. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Apellatsioonimenetluse kulusid ei hüvitata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

2 (6)

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 12. novembril 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu 1238,63 euro saamiseks. Võlgnik esitas

makseettepanekule vastuväite.

2. Hageja esitas 4. veebruaril 2019 Pärnu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt

välja mõista põhivõla summas 151 eurot, intressi summas 6,56 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 34,98 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni põhivõlalt seadusjärgses

määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja IPF Digital Estonia OÜ (endine ärinimi MCB Finance

Estonia OÜ) 27. märtsil 2014 laenulepingu nr 662593 (leping) kostjale 1500 euro laenamiseks.

Kostja pidi laenu tagastama vastavalt maksegraafikule, kuid ei teinud seda. Tasumata on jäänud

18. veebruari ja 19. märtsi 2016. a osamaksed kokku 151 euro ulatuses, millele lisandub

viimaselt osamakselt arvestatud intress 6,56 eurot ja põhivõlalt arvestatud viivis 34,98 eurot.

IPF Digital Estonia OÜ loovutas lepingust tulenevad nõuded hagejale. Teatis nõude

loovutamisest saadeti kostja lepingus näidatud aadressile.

Hagejalt ei saa nõuda kostja lepingulise esindaja kulude hüvitamist, sest kostjal ei ole

menetluses lepingulist esindajat. Kostja on võimeline ennast menetluses ise esindama, mistõttu

Must Trust OÜ kaudu enda esindamine ja seeläbi menetluskulude tekitamine on pahatahtlik.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulude hüvitis 1980 eurot ja sellelt seaduses sätestatud määras viivise.

Kostja vastuväidete kohaselt on hagi õiguslikult perspektiivitu, sest lepingust tulenevad

väidetavad nõuded kostja vastu ei ole hagejale kehtivalt üle läinud. Lisaks on leping seadusest

tulenevalt tühine.

Kostjat esindab menetluses Must Trust OÜ seadusjärgne esindaja (juhatuse liige) XX, mis on

koosõlas nii tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) esinduse kohta sätestatuga kui ka

kehtiva kohtupraktikaga. Menetluskulude nimekiri on kohtule esitatud ja kostjal on nende

kulude hüvitamise kohustus.

Maakohtu otsus

4. Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja

määras, et kostjal ei ole hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud tõendatud, et lepingust tulenevad nõuded olid

hagejale kehtivalt üle läinud. Maakohus otsustas kostja taotluse menetluskulude

kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata, kuna kostja koostas kõik menetlusdokumendid ise ega

saanud õigusteenust. Maakohus viitas TsMS § 174 lg-le 1, § 175 lg-le 1 ja § 177 lg 1 p-le 1.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistamist osas, milles

maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramiseks

1980 euro ulatuses (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ja saata asi tühistatud osas samale

maakohtule või teha tühistatud osas uue otsuse, millega kostja taotlus hüvitatavate

menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada. Apellatsiooniastme menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis 1287,50

eurot, sh riigilõiv 50 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1237,50 eurot.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus valesti, et kostjale ei ole õigusteenust

osutatud ega hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Kostja kinnitas maakohtule, et volitas

ennast menetluses esindama Must Trust OÜ juhatuse liikme XX. Kõik menetlusdokumendid

3 (6)

koostas kostja lepinguline esindaja Must Trust OÜ, mistõttu kostjale tekkisid menetluskulud.

Kostjat esindas menetluses äriühingu juhatuse liige, kes on ka äriühingu töötaja. Äriühingu

juhatuse liige ei ole pelgalt füüsiline isik, vaid õiguslik institutsioon äriseadustiku (ÄS) § 180

tähenduses. Selline esindussuhe on kooskõlas seaduste ja kohtupraktikaga, mh on seda

aktsepteerinud Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-18-1477.

Asjaolu, et kostjal on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses

osalemiseks lepingulist esindajat. Täiendavalt märgib kostja, et tema poolt kantud kulusid saab

alternatiivselt käsitleda muu sellesarnase kuluna TsMS § 144 p 2 järgi.

Maakohus jättis põhjendamata, miks kostja ja Must Trust OÜ vahel õigusteenuse osutamiseks

sõlmitud leping on tühine. Ühtlasi tuleb kohtul kostjale selgitada, miks kohtu arvates sai kostja

endaga seotud äriühingu pakutavat õigusteenust tasuta. Kuludokumentide esitamata jätmine ei

saanud olla aluseks menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata jätmisele.

Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kuna ei märkinud kohtuotsuse pealdises, et

kostjat esindab menetluses lepinguline esindaja ja kohaldas menetluskulude kindlaksmääramise

aluseks olevaid norme valesti.

Kostja on taotlenud TsMS § 178 lg 4 põhiseaduspärasuse kontrolli. Kostja hinnangul on

menetlusosalise kulu otseses põhjuslikus seoses riigi (kohtu) omavoliga menetlusõiguse

rikkumise näol ning see on menetlusosalise varaline kahju põhiseaduse (PS) § 25 tähenduses.

Isiku põhiõiguste absoluutne välistamine ei ole proportsionaalne taotletava eesmärgiga kohtu

kaalutlusõiguse absoluutse välistatuse tõttu.

Vastus apellatsioonkaebusele

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja vaidlustab

TsMS § 178 lg 1 teisest lausest tulenevalt maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise

osas. Seega on ülejäänud osas maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle muutmiseks. Vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas

TsMS § 657 lg 1 p-ga 2¹ tuleb täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on asja menetluses tekkinud lepingulise esindaja

kulusid, mida hageja peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

TsMS § 175 lg 1 alusel kostjale hüvitama.

Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide

olulisi rikkumisi tuvastanud, mis muudaksid asja lõppjäreldust. TsMS § 217 lg 1 kohaselt võib

menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja

kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Lepinguline esindaja võib TsMS § 218 lg 1 p 2

alusel olla muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud

magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike

22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingulise esindaja kulude hüvitamise

kohustuse tekkimine eeldab, et kostjat on menetluses esindanud lepinguline esindaja (TsMS §

175 lg 1 teine lause). Maakohus leidis õigesti, et praeguses asjas ei ole kostjal

kindlaksmääratavaid menetluskulusid tekkinud, sest kostja on osalenud menetluses isiklikult,

mitte tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu.

4 (6)

Kohtupraktikas on leitud, et juriidiline isik võib volitada ennast lepingulise esindajana

esindama ka oma juhatuse liiget, kes vastab TsMS § 218 lg-s 1 sätestatud tingimustele, või

äriühingut, mille kaudu juhatuse liige juriidilisest isikust menetlusosalisele õigusabiteenust

osutab (vt Riigikohtu 18. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p 13). Praeguses

asjas on kostjaks füüsiline isik, kes volitas ennast lepingulise esindajana esindama äriühingut

(Must Trust OÜ), mille juhatuse liikmeks ta ise on. Kõik menetlustoimingud on asjas teinud

kostjaks olev füüsiline isik, sest juriidiline isik toimib oma juhtorgani kaudu. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg 5 sätestab, et juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise

isiku tegevuseks. Eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgan on juhatus. Seega saab juriidilise isiku

tegevusena käsitada juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks oleva organi (organisse kuuluva

juhatuse liikme) sellekohast käitumist.

Kostja viide Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15 (p 13) ei ole

asjakohane, sest nimetatud asjas oli menetlusosaliseks juriidiline isik, kelle lepinguliseks

esindajaks oli vandeadvokaat, kes oli ühtlasi juriidilise isiku töötaja. Seega ei ole kostja poolt

viidatud kaasuse asjaolud praeguse vaidluse aluseks olevate asjaoludega sarnased.

Kolleegium ei nõustu kostja järeldusega, et maakohus leidis, et kostja poolt äriühingule antud

volitus on tühine. Sellist järeldust maakohus oma otsuses teinud ei ole. Maakohus jättis

menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata seetõttu, et menetlusosaline on ise

kõik menetlusdokumendid koostanud, mistõttu ei ole tegemist TsMS § 175 lg-s 1 sätestatud

olukorraga.

10. Kolleegium nõustub kostja väitega, et õigusalase kvalifikatsiooniga menetlusosaline võib

menetluses kasutada lepingulist esindajat. Kuigi ka praeguses asjas on kostja õigusalase

kvalifikatsiooniga ja vastab lepingulise esindaja nõuetele, siis on ta teinud äriühingu Must Trust

OÜ juhatuse liikmena kõik menetlustoimingud isiklikult.

11. Maakohus ei ole otsuse sissejuhatuses märkinud kostja lepingulist esindajat ja seda ei tee

ka ringkonnakohus (TsMS § 442 lg 2 p 8). Kolleegiumi hinnangul ei pea sellises olukorras

kostja lepingulise esindaja nime märkima, sest kostja ja volitatud äriühingu juhatuse liige

kattuvad. Samuti ei oleks TsMS § 442 lg 2 p 8 nõude täitmata jätmine selline oluline

menetlusõiguse normi rikkumine, mis tingiks otsuse tühistamise või muudaks menetluskulude

kindlaksmääramise lõppjäreldust.

12. Praeguses asjas ei kohaldu kostja menetluskuludele TsMS § 144 p 2. TsMS § 144 p 2 järgi

on kohtuvälised kulud menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased

kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Selliseid kulusid ei ole kostja menetluskulude

nimekirjades kajastatud ega kuludokumente esitatud. Kostja menetluskulude nimekirjadest

nähtuvalt koosnevad kulud ajakulust ja selle tunnihinna korrutisest (165 eurot), mis ei ole

kuidagi vaadeldavad sõidu-, posti-, side- ja majutuskuludega sarnaste kuludena.

13. Koos apellatsioonkaebusega on kostja esitanud dokumentaalsed tõendid. Saab eeldada, et

kostja taotleb nende tõendite asja juurde võtmist. Kostja on esitanud: 1) Tallinna Halduskohtu

10. jaanuari 2019. a määruse haldusasjas nr 3-18-1477, millega on rahuldatud kostja

menetluskulude väljamõistmise taotlus; 2) Pärnu Maakohtu 7. juuni 2018. a määruse esimene

leht tsiviilasjas nr 2-18-8163, kus on kostja lepinguliseks esindajaks märgitud Must Trust OÜ

seadusjärgne esindaja XX isikus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole TsMS § 652 lg 3 p-s 2

sätestatud eeldus tõendite vastuvõtmiseks täidetud, s.o asjaolu või tõendit ei saanud varem

esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel,

muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks

pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.

5 (6)

14. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata. Kolleegium selgitab, et selleks, et kohus saaks konkreetse normikontrolli

raames hinnata kohaldamata jäetud õigustloova akti sätte põhiseaduspärasust, peab see säte

olema asjassepuutuv. Riigikohtu praktika järgi on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja

lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus

tsiviilasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja 28. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-4-1-5-02, p 15).

TsMS § 178 lg 4 on asjassepuutuv säte. Selle sätte alusel ei ole menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendi vaidlustamisel võimalik nõuda teiselt menetlusosaliselt

menetluskulude (nt riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud) hüvitamist.

15. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus jätta TsMS § 178 lg 4 PS §-ga 25 vastuolu tõttu

kohaldamata, ei ole põhjendatud. Kolleegium ei näe alust põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks.

Konkreetses normikontrollis tuleb piirangu proportsionaalsuse kindlakstegemisel lähtuda iga

üksiku

kohtuasja

asjaoludest.

Praegusel

juhul

puudutab

see

säte

kostja

poolt

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 50 euro hüvitamist, sest ka apellatsioonimenetluses ei

ole kostjal lepingulise esindaja kulusid tekkinud. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 16 järgi

tasutakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise peale apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu 50 eurot. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas TsMS-is sätestatud

piirang, mis ei võimalda riigilõivu 50 euro hüvitamist, on vastuolus põhiseadusega.

16. PS §-st 25 tuleneb igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse

ja materiaalse kahju hüvitamisele. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et kohtumenetluses

isikule tekkinud kulud on osa kahjust, mille hüvitamise võimalus on PS § 25 kaitsealas, kuid

see õigus ei ole piiramatu.

Seadusandja on menetluskulude hüvitamise osas seadnud piirangu menetlusökonoomia

kaalutlustel. Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle, tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse

sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Menetluskulu

hüvitamine toimub kohtumenetluses menetluskulu väljamõistmise teel ja TsMS-is sätestatud

tingimustel ja korras. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus

ei ole oma sisult keeruline ning menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua

õigusalaseid eriteadmisi (vt Riigikohtu 11. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-

14, p 12). Kohtu roll menetluskulude kindlaksmääramise menetluses on suurem, kuivõrd selle

käigus ei lahendata keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus lähtub esmajoones kaalutlusõigusest.

Hüvitispõhiõiguse piiramise eesmärgiks on, et kohus lahendaks tsiviilasja mõistliku aja jooksul

ja võimalikult väikeste kuludega. Kui menetluskulude kindlaksmääramise menetlus tekitab

menetluskulusid, mille hüvitamist saab vastaspoolelt nõuda, siis põhjustab see järjekordse

kohtumenetluse (menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud menetluskulude

vaidlustamine). See suurendab kohtute töökoormust ja vähendab suutlikkust pakkuda tõhusat

õiguskaitset. Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et piirang, et menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, on sobiv ja vajalik abinõu.

Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle, tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust

ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Praegusel juhul ei saa lugeda

põhiõiguse riivet intensiivseks, sest vaidlus on 50 euro hüvitamise üle, mis ei kujuta endast

märkimisväärset omandipiirangut. Selline riive ei moonuta piiratava õiguse olemust ning on

mõõdukas. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et TsMS § 178 lg 4 ei vii praeguses asjas

ebaproportsionaalse tulemuseni. Samasugusele järeldusele on ringkonnakohus jõudnud ka

29. detsembri 2016. a määruses tsiviilasjas nr 2-13-27839 (p 35).

17. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

6 (6)

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale

võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest