2-18-16972/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

6. september 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-16972

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu elatise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 20. märtsi 2019 otsus

Kaebuste esitajad ja liigid

YY apellatsioonkaebus ja XX vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuste hinnad

YY apellatsioonkaebuselt 630 eurot ja XX

vastuapellatsioonkaebuselt 575 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja CC, lepinguline esindaja Angela Jürgenson

Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUSED

I.1. Jätta rahuldamata kostja 22. juuli 2019 taotlused dokumentaalsete tõendite

vastuvõtmiseks.

I.2. Harju Maakohtu 20. märtsi 2019 otsus tühistada osas, milles hagi jäi

rahuldamata igakuist elatist 245 eurot ületavas summas ja tagasiulatuva elatise

330,54 eurot nõudes, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta

sama otsuse resolutsioon muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.

I.3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada miinimummääras

elatise ja tagasiulatuvalt 330,54 euro saamiseks ning jätta maakohtu

menetluskuludest 93% kostja kanda ja 7% hageja kanda.

I.4. Kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja hageja vastuapellatsioon-

kaebus rahuldada osaliselt.

I.5. Kostja apellatsioonkaebuse menetlemise kulud jätta kostja kanda. Hageja

vastuapellatsioonkaebuse menetlemise kuludest jätta 93% kostja ja 7% hageja

kanda.

II. OTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada osaliselt.

II.2. Välja mõista kostjalt YY-lt hageja XX kasuks igakuine elatis alates

9. novembrist 2018 summas 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast kuni hageja

täisealiseks saamiseni.

2 (7)

II.3. Välja mõista kostjalt YY-lt hageja XX kasuks elatis ajavahemiku 3. juuli 2018

– 8. november 2018 eest summas 330,54 eurot.

II.4. Resolutsiooni punktis II.2 välja mõistetud elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu

eest

ette

vastava

kuu

5. kuupäevaks

CC

arvelduskontole

nr XXXXXXXXXXXXXXX, märkides ülekande selgitusse „elatis XX“.

II.5. Menetluskuludest maakohtus jätta 93% kostja ja 7% hageja kanda. Kostja

apellatsioonkaebuse menetlemise kulud jätta kostja kanda. Hageja vastu-

apellatsioonkaebuse menetlemise kuludest jätta 93% kostja ja 7% hageja

kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punktid I.1 ja II.4) võib esitada

kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga

mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioon-

kaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja, laps) esitas seadusliku esindaja CC (ema) kaudu 9. novembril 2018 Harju

Maakohtule hagi YY (kostja, isa) vastu elatise saamiseks. Hageja palus mõista kostjalt hageja

kasuks kuni hageja täisealiseks saamiseni välja elatis summas, mis vastab poolele Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest, ja tagasiulatuvalt 3. juuli –

8. november 2018 eest summas 530 eurot, mis on sellele perioodile vastava miinimumelatise

(1250 eurot) ja kostja tasutu (720 eurot) vahe.

Hageja väitel on tema vajadused 660 eurot kuus. Kostja oli ema varasem elukaaslane, vanemad

elasid koos kuni 3. juulini 2018, aga sellest ajast alates ei ole kostja enam hagejale kohaselt

ülalpidamist andnud.

2. Kostja vaidles hagile osaliselt vastu, nõustudes tasuma elatist 150–200 eurot kuus.

Suuremas summas elatist pole ta võimeline maksma. Ta saab praegu miinimumpalka ja kannab

püsikulutusi seoses maksetega pensionisammastesse, eluasemelaenu tagastamisega ja eluaseme

haldamisega. Hageja esile toodud igakuistele vajadustele vaidles kostja osaliselt vastu.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 20. märtsi 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks alates 9. novembrist 2018 välja igakuise elatise summas 245 eurot kuni

hageja täisealiseks saamiseni. Tagasiulatuva elatise nõue jäi rahuldamata. Maakohus määras

otsuse täitmise korra, mille kohaselt elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette vastava kuu

5. kuupäevaks ema arvelduskontole. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda ja märkis, et rahaliselt kindlaks määratavad kulud puuduvad.

3 (7)

Maakohus kohaldas perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 p 1, § 99 lg d 1 ja 2, § 101 lg 1, § 102

lg 1 ning põhjendas otsust järgmiselt:

-

hageja vajalikud kulud on 489 eurot kuus, millest kostja peab kandma ½ ehk 245 eurot;

-

kostja vastuväide vähese sissetuleku kohta ei ole tõendatud, sest töötasu tõend kajastab

vaid ühte kuud;

-

põhjendatud ei ole kostja arusaam, et elatist hagejale tuleks maksta vähem seetõttu, et

kostja ettevõttel on kohustusi;

-

seega tuleb kostjal tasuda igakuiselt elatist 245 eurot, mis on pool hageja vajadustest;

-

kuna hageja ei toonud esile, et ta oleks enne hagi esitamist elatist nõudnud ja kostja

osaliselt ka elatist maksis, siis tuleb tagasiulatuva elatise nõue jätta rahuldamata.

POOLTE SEISUKOHAD JA APELLATSIOONIMENETLUS

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Menetluskulud

palub kostja panna hageja kanda. Koos kaebusega esitas kostja kolm dokumentaalset tõendit.

Lisaks maakohtus juba esitatud väidetele tugineb kostja sellele, et kohtunik ega kohtu

kontaktisik, kellele ta dokumendid saatis ja kellelt ka täiendavalt küsis, ei öelnud, et esitatud

pangaväljavõte ei ole piisav tõendamaks igakuise töötasu suurust. Samuti märgib kostja

kaebuses, et arvestada tuleks peretoetustega.

5. Ringkonnakohus kuulas pooled enne kostja kaebuse menetlusse võtmise otsustamist ära

20. mai 2019 istungil. Kostja täpsustas, et vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles igakuine

elatis mõisteti välja 175 eurot ületavas summas. Kokkuleppele pooled ei jõudnud.

6. Hageja vaidles kostja kaebusele vastu ja esitas vastuapellatsioonkaebuse. Ka hageja esitas

koos kaebusega kolm dokumentaalset tõendit.

Puudub alus mõista kostjalt elatis välja väiksemas summas kui miinimum. Kostja on võimeline

maksma miinimumelatist. Maakohus hindas ekslikult hageja igakuiseid kulutusi, sh vähendas

ka nende kulude suurust, millele kostja vastu ei vaielnud. Seetõttu jäi hagi ebaõigesti

rahuldamata 245 eurot ületavas igakuises summas ja ka tagasiulatuva elatise osas. Hageja palub

selles osas maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi tervikuna rahuldada.

7. Kostja vaidles hageja kaebusele vastu ja esitas koos 22. juuli 2019 vastusega viis

dokumentaalset tõendit, millest nr 1–3 kordavad kostja kaebuse lisasid ning nr 4 ja 5 kajastavad

vanemate kirjavahetust lapsega suhtlemise teemal.

8. Ringkonnakohus rahuldas 5. augusti 2019 määrusega poolte taotlused kaebustele lisatud

tõendite vastuvõtmiseks ja selgitas kostja 22. juuli 2019 taotlusega seonduvat.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus tuleb hagi rahuldamata jätmise ja

menetluskulude jaotuse osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi tervikuna ja jätab menetluskulud kostja kanda.

Ühtlasi asendab ringkonnakohus maakohtu põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse.

10. Maakohus rahuldas hageja nõude igakuise elatise saamiseks summas 245 eurot. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse 175 eurot ületavas summas ja hageja soovis igakuise elatise

väljamõistmist vaidlustatud otsusest suuremas summas. Seega on vaidlustatud otsus TsMS

§ 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud osas, milles mõisteti kostjalt välja

hageja kasuks igakuine elatis alates 9. novembrist 2018 summas 175 eurot. Kumbki pool ei

vaidlustanud perioodilise elatise osas otsuse täitmise korra kindlaksmääramist, ka see on

jõustunud.

4 (7)

Pooltel on ringkonnakohtus vaidlus, kas alates 9. novembrist 2018 on kostja kohustatud

maksma hageja ülalpidamiseks suurema summa kui 175 eurot, aga mitte enam kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (hagi esitamise ajal 250 eurot), samuti kas

tagasiulatuva elatise nõue summas 530 eurot on põhjendatud. Tsiviilasja hind apellatsiooni-

menetluses on eelneva ning TsMS § 137 lg 1 ja § 129 lg 2 järgi kostja kaebuse osas 630 eurot

(= 70 × 9) ja hageja kaebuse osas 575 eurot (= 530 + 5 × 9).

11. Kostja 22. juuli 2019 taotlused jäävad TsMS § 238 lg 1 alusel rahuldamata. Viidatud

kuupäeva vastuse lisad nr 1–3 on juba varem esitatud kostja kaebuse lisadena ja kordused pole

vajalikud (TsMS § 238 lg 1 p 2). Vastuse lisad nr 4 ja 5 kajastavad vanemate kirjavahetust

lapsega suhtlemise teemal, aga need asjaolud ei oma elatise nõude lahendamisel tähtsust (TsMS

§ 238 lg 1 p 1). Taotluste rahuldamata jätmise peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata.

12. Hageja on alaealine laps, kes nõuab kostjalt kui oma vanemalt ülalpidamiskohustuse

täitmiseks elatise maksmist nii edasi- kui ka tagasiulatuvalt.

12.1. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal

pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks

piisavate vahendite tagamist (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-

13, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus

hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-

12, p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui

vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2

esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes.

12.2. Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista kindla summana või muutuva

suurusena, määrates ette kindlaks elatise suuruse arvutamise alused. Vanem rikub

ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas

suuruses (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16;

kokkuvõtvalt 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 18 ja 19). Pooled ei vaidle, et

alates 3. juulist 2018 ei ela kostja koos hagejaga ega anna talle seega ka ülalpidamist vahetult

igapäevaselt. Niisiis on elatise nõude rahuldamise üldised eeldused täidetud.

12.3. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema

tavalisest elulaadist lähtudes. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul on

hageja vajadused väiksemad sellest, mis võimaldavad kostjalt välja mõista miinimumelatise.

13. Ringkonnakohus käsitleb järgmiseks igakuise elatise suurust.

13.1. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 kohaselt olla väiksem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Vabariigi

Valitsuse 21. detsembri 2017 määruse nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 järgi

kehtis alates 1. jaanuarist 2018, st ka hagi esitamise ajal kuutasu alammäärana täistööajaga

töötamise korral 500 eurot. Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2018 määruse nr 117 kehtestas

samaks määraks käesoleval aastal 540 eurot.

13.2. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna

miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu

22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks

kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär

ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud

miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17).

Need eeldused tähendavad käesoleval juhul, et hageja ei pidanud tõendama oma igakuiseid

vajadusi hagi esitamise ajal kuni summani 500 eurot. Seetõttu tuleb hageja täpsemad väited ja

nende kohta esitatud tõendid jätta tähelepanuta.

5 (7)

13.3. Kuigi hageja tõi esile, et tema igakuised vajadused on suuremad, siis ei tuginenud ta

sellele kostjalt elatise nõudmisel. Maakohus asus ekslikult uurima, kas hageja väited tema

vajaduste osas on põhjendatud, sest hageja nõuete puhul tuli eeldada, et vajadused eelmisel

aastal olid vähemalt 500 eurot ja käesoleval aastal on need 540 eurot. Kostja ei tõendanud maa-

ega ringkonnakohtus, et hageja vajadused oleksid väiksemad. Neil kaalutlustel tuleb hageja

nõuete lahendamisel lähtuda sellest, et hageja vajadused on sellised, mis õigustavad kostjalt

elatise väljamõistmist seaduses sätestatud alammääras.

13.4. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102

lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102

lg 2 neljanda lause järgi olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps,

kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist

saav laps. Kuna mõjuv põhjus on viidatud normis sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga

üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest

väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

174-16, p 13).

13.5. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt

ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise

maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid

tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel

toimetulek ühetaoliselt lapsega (kokkuvõtvalt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-35-17, p-d 26–28).

14. Kostja tõi maakohtus esile, et ta saab töötasu üksnes alammääras ja tal on rahalised

kohustused: maksed pensionisammastesse, eluasemelaen, elamu halduskulud jms. Kaebuses

tugineb kostja lisaks sellele, et emal on võimalik kasutada hageja ülalpidamiseks ka

peretoetustena saadavat raha.

14.1. Vanem peab tegema kõik endast sõltuva leidmaks võimalus saada stabiilset sissetulekut,

st hankida nii enda kui ka laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (vrd Riigikohtu

25. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 21). Seega üldjuhul ei ole vanema vähene

sissetulek mõjuv põhjus alammäärast väiksema elatise väljamõistmiseks. Ringkonnakohtu

hinnangul võivad teatavad objektiivsed põhjused takistada vanematel piisava sissetuleku

teenimist, aga käesoleval juhul pole kostja neid esile toonud. Pelgalt kostja huvi talle osaliselt

kuuluva ettevõtte tulevase majandusliku olukorra vastu ega ka tööandja palgastrateegia ei ole

sellised põhjused, mida tuleks lapse huvidega võrreldes pidada oluliseks. Samuti ei anna alust

elatise vähendamiseks kostja kulutused pensionile, säästmisele ja elamu haldamisele.

14.2. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja uue väitena lisaks peretoetustele, mis võivad

osutuda üheks mõjuvaks põhjuseks eespool p-des 13.4 ja 13.5 kirjeldatud tähenduses, aga seda

üksnes juhul, kui elatise maksmiseks kohustatud pool neile tugineb (vt nt Riigikohtu

28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 23). Maakohtus kostja vastavat väidet ei

esitanud. TsMS § 652 lg 1 p 2 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud

niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Kostja pidi TsMS § 652 lg 4 järgi uue asjaolu

esitamise lubatavust põhjendama ja vastavalt ringkonnakohtu 5. augusti 2019 määrusele ka

põhistama. Kostja vastavaid põhjendusi ega põhistusi ei esitanud. Seega ei saa ringkonnakohus

peretoetuste kui uue asjaoluga arvestada. Asjaolu esiletoomine ei olnud maakohtus takistatud.

15. Alates hagi esitamisest miinimummääras elatise saamiseks esitatud nõue on põhjendatud.

15.1. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt

või ebapiisavas suuruses (vt ka nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-

12, p 16). Kuna kostja ei ole maksnud hageja ülalpidamiseks elatist alammääras, siis on ta oma

kohustust rikkunud ja nõue alates hagi esitamisest miinimumelatise saamiseks tuleb rahuldada.

6 (7)

15.2. Kui elatis mõistetakse välja miinimummääras, saab kohtulahendi resolutsioonis määrata

väljamõistetava elatise suuruse nii, et selles nimetatakse algne elatise summa, ja lisaks näha ette

selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (Riigikohtu 7. veebruari 2018

otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16, ja selles viidatud 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas

nr 3‑2‑1‑35‑17, p 35). Lähtudes hageja nõude sõnastusest tuleb kostjalt välja mõista igakuine

elatis hagi esitamise ajal kehtinud miinimummääras (250 eurot) tingimusel, et igakuise elatise

summa on vähemalt pool töötasu alammäärast.

16. Tagasiulatuva elatise nõue tuleb rahuldada osaliselt.

16.1. PKS § 108 sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja

kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest

enne elatishagi kohtule esitamist. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmise kohta puuduvad

erisätted, mistõttu tuleb lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest, sh ülalpidamiskohustuse

ulatuse määramisel põhimõttest, et kohustus ei oleks kohustatud isikule ebamõistlikult

koormav. Kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et käesolevas asjas nõutav summa on

ebamõistlikult koormav. Sarnaselt eespool p-s 14.1 märgituga, ei ole piisav mõjuv põhjus

vanema vähene sissetulek.

16.2. Maakohus eksis, kui jättis tagasiulatuva nõude tervikuna rahuldamata põhjusel, et hageja

pole elatist varem nõudnud. Õigustatud isik ei kaota tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise

õigust pelgalt seetõttu, et ta pole enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kuid

selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel Riigikohtu 25. mai 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20, ja selles viidatud 4. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

136-13, p 12). Niisiis pole vaja hinnata poolte väiteid ega tõendeid selle kohta, kas ema esitas

juba enne kohtusse pöördumist kostjale nõude teha perioodilisi makseid hageja ülalpidamiseks.

16.3. Võttes arvesse, et ringkonnakohus pidas elatise nõuet alammääras põhjendatuks, siis tuli

kostjal alates 3. juulist 2018 kuni 8. novembrini 2018 tasuda elatist kolme terve kuu eest

(august–oktoober) ja lisaks 29 päeva eest juulis ja 8 päeva eest novembris. Nagu märgitud

eespool p-s 13.1, oli sel ajavahemikul miinimumelatis 250 eurot kuus. Juuli 29 päeva eest tuli

maksta 233,87 eurot (≈ 250 : 31 × 29) ja novembri 8 päeva eest 66,67 eurot (≈ 250 : 30 × 8).

Kokku kuulus kõnealuse perioodi eest tasumisele 1050,54 eurot (=3 × 250 + 233,87 + 66,67).

Hageja arvutas tagasiulatuva elatise nõudena põhjendamatult viie terve kuu summa. Hageja

väitel elas kostja veel ema ja hagejaga koos enne 3. juulit 2018, aga alates 9. novembrist 2018

on elatis välja mõistetud perioodiliselt.

16.4. Vaidlust ei ole selles, et kostja tasus 3. juulist 2018 kuni 8. novembrini 2018 elatist

720 eurot. Seega tuleb temalt täiendavalt välja mõista 330,54 eurot (= 1050,54 – 720).

Rahuldamata jääb tagasiulatuva elatise nõue 199,46 euro saamiseks (= 530 – 330,54).

Ringkonnakohtu hinnangul on piisav märkida otsuse resolutsioonis siiski üksnes summa, mis

kostjalt hageja kasuks välja mõistetakse (vrd Riigikohtu 10. juuni 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-84-03, p 15).

16.5. Seoses tagasiulatuva elatise nõude osalise rahuldamisega muudab ringkonnakohus ka

otsuse täitmise korra sõnastust. Kuna maakohtu otsust ei ole selles osas vaidlustatud, siis TsMS

§ 651 lg 1 kohaselt ei kontrolli ringkonnakohus, kas igakuise elatise maksmise tähtaeg on

määratud õigesti. Küll aga on vajalik täpsustada, et maakohtu määratud kord rakendub üksnes

perioodilise elatise tasumisele. Kõnealuses osas ei ole otsus TsMS § 668 lg 5 järgi kassatsiooni

korras vaidlustatav, sest kumbki pool maakohtu vastava otsustuse peale ei kaevanud.

17. Lõpuks teeb ringkonnakohus otsustused menetluskulude kohta.

17.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagi osalisel rahuldamisel jaotatakse menetlus-

kulud TsMS § 163 lg 1 järgi, mis näeb ette neli erinevat võimalust kulude jaotamiseks. Selle

normi kohaselt teeb kohus diskretsiooniotsuse, mida tuleb põhjendada (Riigikohtu

27. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 16 kolmas lõik). Maakohus ei põhjendanud,

7 (7)

miks jäid menetluskulud poolte endi kanda, kuigi vähemalt perioodilise elatise nõude rahuldas

maakohus suures osas. Kui kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, tuleb

menetluskulude jaotamisel lähtuda hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist

(Riigikohtu 29. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641, p 23.1). TsMS § 163 lg 1

kohaldub ka elatishagi osalise rahuldamise korral (Riigikohtu 26. novembri 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 16). Neil kaalutlustel tuleb maakohtu menetluskulud jaotada

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

17.2. Käesoleval juhul on põhjendatud hinnata hagi rahuldamise ulatust nõuete kaupa ja

tervikuna sarnaselt hagi hinna arvutamisega. Hagi hind oli TsMS § 129 lg 2 järgi 2250 eurot,

mida tuleb hagi rahuldamise ulatuse hindamisel arvestada perioodilise elatise nõude summana.

Tagasiulatuvat elatist nõudis hageja 530 eurot, millest rahuldatakse 330,54 eurot. Kui kokku

lugeda sarnaselt TsMS § 134 lg-ga 1 nõuete summaks 2780 eurot (= 2250 + 530), siis rahuldati

sellest 2580,54 eurot (= 250 + 330,54) ja hagi rahuldamise ulatuseks kujuneb 93% (≈ 2580,54

: 2780). Seega jäävad maakohtu menetluskuludest 93% kostja ja 7% hageja kanda.

17.3. Kostja apellatsioonkaebusega seonduvad kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 järgi tema kanda.

17.4. Hageja vastuapellatsioonkaebusega seonduvad kulud jaotab ringkonnakohus samuti nagu

jaotusid maakohtu kulud, st TsMS § 163 lg 1 alusel proportsionaalselt hagi rahuldamise

ulatusega. Nimelt ei näe TsMS ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel lähtudes

apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest (Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-19-13, p 16 teine lõik).

17.5. Erinevalt maakohtu otsustatud kulude jaotusest tuleb käesoleva otsusega jaotatud kulud

ka rahaliselt kindlaks määrata, mida vastavalt TsMS § 174 lg-te 3–5 mõttele teeb maakohus

(Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 21 ja 22).

18. Vastavalt TsMS § 654 lg-le 2² esitab ringkonnakohus lisaks oma otsustustele resolutsiooni

tervikliku sõnastuse. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus selles

kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm