3-18-1264/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.09.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1264

Haldusasi

BGS Akustik OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

28.05.2018

maksuotsuse

nr

12.2-3/039157-9

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – BGS Akustik OÜ, esindaja vandeadvokaat

Gerly Kask

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Rivo

Koemets

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.04.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

BGS Akustik OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte võtta asja juurde BGS Akustik OÜ 19.08.2019 seisukoha lisa (Merko Ehitus

Eesti AS kvaliteedispetsialisti 19.08.2019 e-kiri).

2. Jätta BGS Akustik OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

02.04.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1264 muutmata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.10.2019.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

3-18-1264

2(11)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) vähendas 28.05.2018 maksuotsusega nr 12.2-3/039157-9

BGS Akustik OÜ perioodi september–detsember 2016 sisendkäibemaksu 37 705,75 euro võrra

ja sama perioodi maksustatavalt käibelt arvestamisele kuuluvat käibemaksu 39 266,35 euro

võrra. Kontrolli tulemusel vähenes BGS Akustik OÜ maksukohustus 1560,60 euro võrra.

BGS Akustik OÜ ei soetanud tegelikult Techno City Eesti OÜ-lt (TCE) ehitusteenust. Seda

kinnitavad järgmised asjaolud: a) tehingu kohta vormistatud dokumendid on puudulikud ja

vastuolulised (sh ei ole võimalik tuvastada, kes allkirjastas TCE nimel 2016. a septembrit

puudutavad töövõtulepingud nr 005 ja 007; ülejäänud perioodi kohta ei ole lepinguid üldse

vormistatud; puuduvad tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid; arvetel ja töövõtulepingutes

kajastatud tööde maksumused on erinevad); b) RJ ja RI ei kinnita veenvalt töötamist TCE-s (ei

osanud nimetada kõige suurema töömahuga ehitusobjekti; formaalselt TCE töötajatena

vormistatud isikud tegutsesid tegelikult BGS Akustik OÜ juhatuse liikme ML juhtimise ja

kontrolli all); c) TCE ei kinnita tehingutes osalemist (tühistas 2016. a septembris toimunud

müügi BGS Akustik OÜ-le ja ei olnud maksuhaldurile küsitlemiseks kättesaadav); d)

22.02.2017 leping, millega TCE loovutas BGS Akustik OÜ võlgnevuse TCE ees Femida Law

Office OÜ-le, ei kinnita tehingu toimumist (suures osas ei olnud loovutatud nõude aluseks

olnud arvete tasumise tähtaeg veel saabunud, seega polnud tegemist võlgnevusega).

BGS Akustik OÜ ei müünud ehitusteenust ML Viimistlus OÜ-le (MLV). Seda kinnitavad

järgmised asjaolud: a) BGS Akustik OÜ ei ostnud TCE-lt ehitusteenust ega osutanud seda ka

ise, sest BGS Akustik OÜ-l puuduvad töötajad; b) arvetele märgitud ostja ja müüja juhatuse

liige ja osanik on ML, kes omas tegelikku kontrolli ehitusobjektidel toimuva ja seal töötanud

isikute üle; c) tööd teostas tegelikult MLV, kellel oli leping peatöövõtjaga.

BGS Akustik OÜ ei ostnud MLV-lt ehitusmaterjale ega müünud neid edasi TCE-le – selleks

puudus vajadus, kuna TCE ja BGS Akustik OÜ vahel ei toimunud tegelikult tehinguid.

Tegemist on näilike tehingutega, mida ei saa maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 järgi

maksustamisel arvesse võtta. Tehingute tegelik kasusaaja oli MLV, kes sai maksueelise

sisendkäibemaksu mahaarvamise näol. BGS Akustik OÜ oli sellest teadlik.

2. BGS Akustik OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks,

heites maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte rikkumist, tõendite väära hindamist ja

maksuotsuse ebapiisavat motiveerimist. Kaebaja leidis, et vaidlusalused tehingud TCE ja

MLV-ga on tegelikult toimunud ning kaebaja on seda piisavalt tõendanud. Kaebaja on andnud

maksuotsuses esile toodud ebakõladele mõistliku selgituse. Üksikutest formaalsetest

puudustest ei saa järeldada tehingute näilikkust.

3. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes maksuotsuse põhjenduste

juurde.

4. Tallinna Halduskohus jättis 02.04.2019 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes

maksuotsuse põhjendustega neid kõiki üle kordamata (HKMS § 165 lg 2).

Maksuhaldur on piisavalt põhjendanud järeldust, et kaebaja poolt maksumenetluses esitatud

tõendid ja selgitused TCE arvetel nimetatud teenuse soetamise kohta ei ole usaldusväärsed ega

kinnita tehingute toimumist.

3-18-1264

3(11)

08.08.2016 töövõtulepingu nr 005 kohaselt kohustus TCE teostama 15.08.2016–21.11.2016

betoonpindade katmist tolmutõkkega ja müüritise värvimist RRK Liiva 3 lao- ja tootmishoone

objektil. Hinnapakkumist ei ole kaebaja esitanud, kuigi pidi selle esitamise vajadusest aru

saama. 19.08.2018 töövõtulepingu nr 007 järgi kohustus TCE teostama 22.08.2016–10.11.2016

seinte katmise töid vastavalt hinnapakkumisele Tallinki Tennisekeskuse objektil.

Hinnapakkumise kohaselt on tööde maht 400 m2 ja hind 7,5 eurot/m2. Viidatud lepingute alusel

ei ole võimalik tuvastada, kes on TCE esindajana lepingutele alla kirjutanud. Lepingu

kontaktandmetes puudub viide TCE esindajale, ehkki kaebaja esindaja andmed on märgitud

korrektselt. Lepingutel olev allkiri erineb arve-saatelehtedel olevatest allkirjadest, seega

lepingud allkirjastanud isik ei saanud olla sama, kes koostas arved ja andis tööd üle. Kaebaja ei

ole mõistlikult selgitanud, miks jäeti kontaktisik lepingusse märkimata ka pärast seda, kui oli

teada, kes esindab TCE-d tehingus (kaebaja väidete kohaselt IM). Samuti ei ole kaebaja lükanud

ümber maksuhalduri väidet, et lepingutesse kantud e-posti aadress ei toimi. Kui tegemist oleks

reaalse tehinguga, jääks tellija sellises olukorras kindluseta, et töös ilmnevate puuduste korral

on tal võimalik võtta ühendust töövõtja esindajaga, et tekkinud probleemid lahendada.

24.10.2016–13.02.2017 TCE esindajaks olnud EM ei osanud maksuhaldurile isegi selgitada,

kus asub ettevõtte kontor. Seega jääb arusaamatuks, kuhu oleks tellija saanud vajadusel oma

nõuetega pöörduda. Kaebaja väide, et kõnealuste lepingute alusel teostatud töödele ei antagi

garantiid, on ümber lükatud lepingute p-s 7.1 toodud kokkuleppega. Töövõtulepingu nr 005

alusel ei ole tuvastatav, millises koguses ja millise hinnaga tööde tegemises pooled kokku

leppisid. Ehkki lepingu p-s 1.3 on viidatud lepingu lisaks olevale hinnapakkumusele, ei ole seda

esitatud. Kaebajaga saab nõustuda, et tööde üleandmine ja vastuvõtmine ei pea tingimata

toimuma dokumendi alusel, mis kannab pealkirja „akt“. Samas on tööde üleandmise ja

vastuvõtmise dokumenteerimine ehitussektoris tavapärane, sest see on reeglina tasu nõude

sissenõutavaks muutumise aluseks. Praegusel juhul on töövõtulepingute p-s 6 sätestatud, et

valmis töö üleandmisel koostatakse akt. Töövõtulepingute p-s 5.1.1 on kirjas, et tellija tasub

vastavalt teostatud tööde aktidele esitatud arvete alusel. Seega, kui aktsepteerida kaebaja

käsitlust, mille kohaselt tuleks tööde üleandmist-vastuvõtmist tõendavate dokumentidena

käsitleda arve-saatelehti, erines poolte praktika oluliselt lepinguga kokku lepitust. Kui poolte

käitumine erineb kõigis olulistes aspektides lepinguga kokku lepitust, tekitab see põhjendatud

kahtluse selles, et leping ei väljenda tegelikku õigussuhet.

Lepingutega kokku lepitud tööde ning arvetega kaetud tööde maksumuste vahel on vastuolud.

Töövõtulepingu nr 005 järgi on RRK Liiva 3 objekti kogumaksumus 48 180 eurot, kuid

tegelikult teostati sellel objektil töid 77 386,20 euro ulatuses. Kui võtta arvesse, et leping ei

hõlma 2016. a detsembrit, on teostatud töid ikkagi 56 487,80 eurot, mis ületab lepingu

maksumuse 8317,80 euro võrra. Kui arvestada ka detsembrit, siis on vastav näitaja suurem

29 206,20 võrra. Töövõtulepingu nr 007 järgi oli tööde maksumus Tallinki Tennisekeskuses

kokku 36 000 eurot, kuid TCE arve-saatelehtede alusel on teenuseid osutatud kokku 103 090,62

eurot. Kuigi tööde mahud võivad tööde teostamise käigus poolte kokkuleppel suureneda, ei ole

kaebaja tõendanud vastavate kokkulepete sõlmimist. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, millise

õigussuhte alusel teostati ehitustöid objektidel, mis on kajastatud arve-saatelehtedel, kuid ei ole

hõlmatud kaebaja poolt esitatud töövõtulepingutega.

Kaebaja väitel ei tähenda asjaolu, et TCE töötajad RJ ja RI ei maini oma ütlustes Liiva 3 objekti,

et isikud ei töötanud nimetatud objektil. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et töötajad kuulati

üle üheaegselt nii kaebaja suhtes läbi viidud maksumenetluses kui ka TCE maksumenetluses,

kuid küsimuste rõhuasetusest võib aimata, et tegu oli TCE suhtes läbi viidud

maksumenetlusega. Kaebaja leiab, et kuna TCE kontroll hõlmas üksnes septembrit 2016, on

seletatav, miks isikud on maininud oma seletustes üksnes Tallinki Tennisekeskust ja Mustamäe

haiglat, kuid mitte Liiva 3 objekti, kus olid kõige suuremad tööd. Kaebaja käsitlusega ei saa

3-18-1264

4(11)

nõustuda. Isikutelt võetud ütlused hõlmavad mõlema ettevõtte kontrollimenetlusi ja ei ole

tuvastatav, et isikud andsid ütlusi üksnes 2016. a septembri kohta. Ütlused puudutavad kogu

töösuhet TCE-ga. Kuna nii töövõtulepinguga nr 007 hõlmatud Tallinki Tennisekeskuse kui ka

töövõtulepinguga nr 005 hõlmatud Liiva 3 objekti tööde perioodid on suures osas kattuvad ning

TCE-l ei olnud väidetavalt teisi töötajaid, jääb arusaamatuks, miks ei maininud isikud oma

ütlustes Liiva 3 objekti, ehkki sellel objektil olid kõige mahukamad tööd. See asjaolu kinnitab

pigem kahtlust, et isikud ei töötanud tegelikult Liiva 3 objektil. Kaebaja ei ole ka ümber lükanud

kahtlust, et kuna TCE-l oli tööde tegemiseks ainult kaks isikut ja lisaks üks nende

juhendamiseks, ei vasta arve-saatelehtedega hõlmatud tööde maht objektiivselt võttes kahe

isiku võimetele. Töötajad olid töötamise registris (TÖR) registreeritud TCE töötajatena

08.09.2016 ning alates 09.09.2016 võlaõigusliku lepinguga MLV-s ning ka varem olid töötajad

töötanud MLV-s. Eeltoodut kokku võttes saab nõustuda maksuhalduri järeldusega, et isikud

tegid tegelikult tööd MLV-le ning tehtud tööd hõlmasid osaliselt ka neid objekte, mille kohta

on TCE esitanud kaebajale tasumiseks arve-saatelehed. Töösuhete ümbervormistamine oli

formaalne. Nimetatud kahtlust kinnitab asjaolu, et nii MLV kui ka TCE objektid kattusid,

mistõttu oli isikute kasutamine MLV objektidel reaalselt võimalik. Isikud on oma ütlustes

kinnitanud, et tegid tööd TCE-le, kuid see teadmine võis isikuteni jõuda kaebaja vahendusel,

mitte tegelike asjaolude pinnalt või siis ei olnud isikud töösuhte ümbervormistamise

otsustamisel täiesti vabad. Isikud on avaldanud lootust, et saavad tööd jätkata MLV-s, mis

kinnitab, et isikute jaoks on olnud oluline, et õigussuhe tegeliku tööandja MLV-ga säiliks

mingis vormis ka TCE lepinguga hõlmatud ajal ning jätkuks peale viidatud suhte lõppemist.

Kui isikud on teinud tööd turul juba tunnustatud ettevõtte MLV heaks, on arusaamatu, miks nad

oleksid pidanud ilma sisulise põhjenduseta töötama TCE kasuks.

Kaebaja on seadnud kahtluse alla, et TCE on esitanud 28.08.2017 parandusdeklaratsiooni ning

tühistanud müügi kaebajale. Tõendid kinnitavad, et 28.08.2017 parandusdeklaratsiooniga

tühistas TCE seaduslik esindaja septembris 2016 toimunud müügi kaebajale. Maksuhaldur on

29.08.2017 deklaratsiooni parandustega nõustunud. Deklaratsiooni on käsitsi allkirjastanud

AB, kes oli nimetatud ajal TCE juhatuse liige. Kaebaja ei ole väitnud, et allkirja ei andnud AB

või tal puudus esindusõigus. Kaebaja on tuginenud 22.02.2017 nõude loovutamise lepingule,

mille on allkirjastanud sama isik. Asjaolu, et maksuhaldur tegi täpsema teabe saamiseks TCE-

le korralduse nr 12.2-3/039157-6, mis jäi täitmata, ei muuda juhatuse liikme poolt paberkandjal

esitatud deklaratsiooni olematuks. Kuna TCE suhtes läbi viidud kontroll hõlmaski üksnes

septembrit 2016, on mõistetav, miks parandati üksnes septembri 2016 deklaratsiooni. Seega on

maksuhaldur õigesti tuvastanud, et vähemalt 2016. a septembri osas ei kinnita arvele märgitud

müüja tehingutes osalemist.

Puuduvad tõendid, et TCE tegutses kontrolliperioodil reaalselt ettevõtlusega. Maksuotsuse lk

8–10 toodud põhjendused on piisavad ja neid ei ole vaja korrata. TCE-l ei olnud tööjõudu,

kellega arvetel näidatud mahus teenuseid osutada. TCE-le esitatud korraldused teabe saamiseks

jäid täitmata. Alates 24.10.2016 oli TCE juhatuse liige EM, kes ei teadnud 06.12.2016 seletuste

kohaselt ettevõtte majandustegevusest midagi. Ettevõtlusega tegelemist ei kinnita ka

22.02.2017 leping, millega TCE loovutas oma nõuded (kokku 112 395,54 eurot) BGS Akustik

OÜ vastu Femida Law Office OÜ-le. Nõude hinnaks leppisid pooled kokku 56 200 eurot.

Kaebaja ei ole esitanud arusaadavat selgitust selle tehingu majanduslike põhjuste kohta. 2016.

a detsembri arvete maksetähtaeg oli alles veebruaris ja märtsis 2017, seega ei olnud loovutatud

nõuded osaliselt veel sissenõutavad. Tõenäoliselt tehti tehing üksnes selleks, et jätta

maksuhaldurile mulje TCE-st kui reaalselt tegutsevast ettevõttest. Kaebaja poolt esitatud teave

seoses TCE ja Viira Grupp OÜ vaheliste tehingutega ei tõenda kaebaja väidet, mille kohaselt

oli TCE reaalselt tegutsev ettevõte.

3-18-1264

5(11)

Kokkuvõttes on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et maksumenetluses kogutud tõendid ei

kinnita kaebaja väidet, mille kohaselt on TCE ehitusvaldkonnas tegutsev ettevõte, kes oleks

saanud osutada kaebajale kontrolliperioodil ehitusteenuseid. Maksuhaldur on põhjendatult

tuginenud MKS § 83 lg-le 4 ning lugenud TCE ja kaebaja vahelised tehingud näilikeks, s.o

tehinguks, mida selles nimetatud poolte vahel ei ole toimunud ning pooled on varjatult kokku

leppinud, et nad ei loe end tehingus näidatud õiguste ja kohustustega seotuks. Näiliku tehingu

saab maksuarvestuses kõrvale jätta. Kuna teenuse soetamise fakt ei leidnud tuvastamist, ei

saanud sellest tekkida ka maksustatavat käivet käibemaksuseaduse (KMS) tähenduses ning

kaebajal puudus õigus kajastada toimumata tehinguid oma sisendkäibemaksu arvestuses.

Kaebaja vastuväited tema ja MLV vaheliste tehingute maksustamisele seonduvad eeskätt

sellega, et tehingud on toimunud arvetel näidatud viisil. Kuna eespool on tuvastatud, et TCE ei

osutanud kaebajale kontrolliperioodil ehitusteenuseid, ei saanud kaebaja neid teenuseid MLV-

le edasi müüa. Menetluses ei tuvastatud ja kaebaja ei ole väitnud, et talle osutas MLV-le edasi

müüdud teenuseid mõni muu isik. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et tal oli endal olemas

ehitustööde tegemiseks vajalik tööjõud. Kaebaja on väitnud, et ehitustööd tegi ära TCE ning

kaebaja müüs need omakorda edasi oma kliendile MLV-le. MLV ja kaebaja puhul on tegemist

seotud isikutega, kuna mõlema äriühingu juhatuse liige on ML. Praegu ei ole küsimus selliste

tehingute õiguslikus lubatavuses, vaid nende tegelikus toimumises. Tehingu poolte seotus

võimaldas esitada tehingute tegelikku sisu moonutatult ning varjata maksuhalduri eest asjaolu,

et tegelikkuses tegi arvetel näidatud tööd ära MLV ise, kellel olid selleks vajalikud töötajad ja

majanduslik suutlikkus. TCE ja MLV objektid kattusid, mistõttu oli MLV seaduslikul esindajal

ka reaalselt võimalik tööde teostamist jälgida ja kontrollida. Maksuhaldur ei ole jätnud

hindamata ML 09.03.2017 seletusi. Maksuotsuses ega kontrollaktis ei ole küll tema seletusi

eraldi analüüsitud, kuid maksuhalduri põhjendustest on aru saada, et maksuhaldur ei nõustu ML

kinnitusega, et tehingud toimusid. Seega ei ole maksuhaldur rikkunud põhjendamiskohustust.

Kaebaja vaidlustab maksuhalduri järelduse kauba soetuse ja edasimüügi osas ning leiab, et

maksuhalduri järeldus tugineb vaid asjaolul, et kaebajal puudus vajadus osta MLV-lt materjale,

mida edasi müüa, sest kaebaja ja TCE vahelisi tehinguid ei ole toimunud. Neid kaebaja väiteid

on eespool juba analüüsitud. Kaebaja poolt oktoobri 2016 käibedeklaratsioonil deklareeritud

andmeid ei ole muudetud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. BGS Akustik OÜ esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 02.04.2019 otsuse

tühistamiseks ning uue otsusega kaebuse rahuldamiseks.

Halduskohus keskendus üksikutele puudustele ja ebakõladele kaebaja ning TCE vahelises

suhtluses ja tehingute kohta vormistatud dokumentatsioonis. Tegelikult on kõik maksuhalduri

kahtlused kõrvaldatud. Hinnapakkumise töövõtulepingu nr 005 kohta esitas TCE. MTA ei

küsinud kaebajalt seda konkreetset dokumenti ja iga väiksem minetus ei tähenda, et dokumenti

varjatakse või seda pole olemas. Kaebaja selgitas 08.02.2017, et TCE kontaktandmed lepingus

jäid lahtiseks, kuna polnud teada, kes TCE poolt lepingule alla kirjutab. Lepingule kirjutas alla

juhatuse liige IM ja tema allkiri on tuvastatav. Maksuotsuses ei ole tehtud etteheidet, et

kontaktandmeid ei lisatud ka pärast esindaja nime teadasaamist. Lepingusse kantud e-posti

aadress on XXX ja käsikirjaliselt on lisatud „ee“. MTA ei ole kontrollinud, kas aadressid

XXXvõi YYY toimivad. TCE arvetel oli täiendav teave ettevõtte kontaktide kohta ja need oli

avaldatud ka äriregistrile. MTA pole tuvastanud, et need kontaktid ei toimi ja kaebajal polnud

vajadusel võimalik tehingupartneri poole pöörduda. Nõude esitamine ei sõltu sellest, kas

äriühingul on kontor. Halduskohus ei hinnanud sisuliselt kaebaja selgitusi lepingutesse

märgitud garantii kohta. Kaebaja kasutas peatöövõtja tehtud lepingu põhja ega nõudnud oma

3-18-1264

6(11)

alltöövõtjalt töödele garantiid. MTA pole tõendanud, et praktikas antakse ehitustöödele eraldi

garantii. Halduskohus pole põhjendanud, milles seisnes oluline lahknevus poolte tegelikes

suhetes ja lepingutes kokkulepitus. Kaebaja on tõendanud tööde mahtude kokkuleppelise

suurenemise – seda kinnitavad TCE arve-saatelehed. Töövõtusuhe võib tekkida ka suulise

kokkuleppe alusel.

Uurimiskohustusega seonduvalt ei pööranud halduskohus piisavalt tähelepanu kaebaja

väidetele, mis puudutasid tõendite varjamist ja erapoolikut hindamist MTA poolt. RJ ja RI

kuulati üle TCE suhtes läbiviidud maksumenetluses, mis puudutas vaid 2016. a septembrit.

Kaebaja ei saanud töötajaid vastamiseks „ette valmistada“, sest töötajaid küsitleti MTA

korralduste

esitamisega

samaaegselt.

MTA

vaikis

maksumenetluses

maha

TCE

kontrollimenetluses kogutud tõendid.

Halduskohus on alusetult leidnud, et kaebaja ei ole ümber lükanud MTA kahtlust, et TCE arve-

saatelehtedega hõlmatud tööde maht ei vasta kahe isiku võimetele. See MTA arvamus ei ole

kontrollitav. Lisaks oli MTA-le teada, et TCE sai tööde tegemiseks kasutada kaebaja

krohvimismasinat, kuid seda ei ole maksuotsuses arvestatud. Kaebaja väiteid töömahu

realistlikkusest kinnitab Merko Ehitus Eesti AS 19.08.2019 vastus, mille kaebaja palub uue

tõendina vastu võtta. Tõendiga lükatakse ümber halduskohtu otsuses sisalduvat üllatuslikku

järeldust.

Halduskohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks TCE 28.08.2017 parandusdeklaratsioon on

usaldusväärne. MTA-l puudus võimalus veenduda, kes selle tegelikult esitas. TCE ei olnud

pärast parandusdeklaratsiooni esitamist MTA-le kättesaadav. Seega ilmselt oli ka MTA-l selle

tõendi suhtes kahtlusi. Lisaks on kohus vastuoluliselt leidnud, et TCE 28.08.2017

parandusdeklaratsioon, millelt nähtub nt autode soetamine ettevõtluse tarbeks, on

usaldusväärne, kuid TCE-l puudus tegelik majandustegevus. Mis puudutab nõude loovutamise

lepingut, siis kaebaja ei olnud selle lepingu pool ega saagi selle kohta täpseid selgitusi anda.

Kohtuotsuses puuduvad arusaadavad põhjendused, miks Viira Grupp OÜ esitatud teave TCE-

ga toimunud tehingute kohta ei ole usaldusväärne. Pole usutav, et isik kinnitaks olematu

müügikäibe toimumist tegelikult mittetegutsevale äriühingule, kuna müügiarve väljastamine

toob kaasa maksukohustuse suurenemise. MTA ei ole TCE ja Viira Grupp OÜ vaheliste

tehingute asjaolusid täpsemalt kontrollinud.

Kohtuotsuse p-d 28 ja 29 on vastuolus, sest pole aru saada, kas kohtu arvates tegi ehitustööd

MLV või kaebaja. Maksuotsuse väide, et tööd tegi MLV ise, on täielikult tõendamata ja rajaneb

vaid oletusel. Eelnev lükkab üksiti ümber MTA järelduse, et tehingute tarbeks TCE-le edasi

müüdud ehitusmaterjal ei olnud vajalik.

6. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

RJ ja RI kuulati üle nii kaebaja kui ka TCE maksumenetluses. Kuna menetlused toimusid

paralleelselt ja puudutasid sama perioodi ja samu tehinguid, ühendas MTA kolmandatelt

isikutelt seletuste võtmise. Isikud andsid seletusi kogu töösuhte kohta TCE-s. TCE hilisema

juhatuse liikme EM seletused ei ole sisulised. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud

töövõtulepingutega, sh garantiiga seonduvat. Lepingus oli viidatud hinnapakkumisele, mida ei

ole esitatud; TCE esindusõiguslik isik ei ole tuvastatav; pole tuvastatav, millises koguses ja

millise hinnaga töödes kokku lepiti; tööde üleandmine-vastuvõtmine ei toimunud kokku lepitud

viisil. Kohus on selgitanud, et tööde mahud võivad suureneda, kuid kaebaja ei ole tõendanud

vastava kokkuleppe olemasolu. Tehingute korrektne dokumenteerimine on kaebaja kohustus ja

tema kannab selle kohustuse täitmata jätmise riski. TCE võimekust töid teostada on kajastatud

kontrollaktis. MTA tugines seejuures elulise usutavuse kriteeriumile. MTA-l ja halduskohtul

3-18-1264

7(11)

puudus teave, et TCE sai kasutada kaebaja masinaid. Maksupettuse puhul ei ole maksuhalduril

enamasti võimalik koguda otseseid tõendeid. MTA on põhjendanud kahtlust, et TCE, kes jättis

riigile maksud tasumata, lisati tehingute ahelasse näilikult. MTA-l ei olnud TCE

parandusdeklaratsiooni vastu võttes alust selle autentsuses kahelda. MTA on väitnud, et TCE-l

puudus äritegevus ehitusvaldkonnas, mida kinnitab käibedeklaratsiooni parandus. Muu TCE

äritegevus, sh autode soetamine, ei olnud kontrolli esemeks. Halduskohus on piisavalt

põhjendanud nõude loovutamise lepinguga ja Viira Grupp OÜ tehingutega seonduvat. Isikute

seotus võimaldas näilikes tehingutes kokku leppida. Halduskohtu sõnastus p-des 28 ja 29 on

veidi ebatäpne, kuid on aru saada, et kohtu arvates teostas töid siiski MLV. Maksuotsuses on

piisavalt põhjendatud, millel MTA kahtlus rajaneb ja uurimispõhimõtet ei ole rikutud. Tõendeid

ja asjaolusid tuleb hinnata kogumis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Kaebajale heidetakse maksuotsuses sisuliselt ette osavõttu maksupettusest, mis hõlmab

näilike tehingute tegemist TCE ja MLV-ga. MKS § 83 lg-st 4 tulenevalt ei võeta näilikku

tehingut maksustamisel arvesse. Mis puudutab tõendamise standardit, siis ei pea maksuotsusega

tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses, sest maksupettuse konspiratiivse

iseloomu tõttu on maksuhalduril raske või võimatu esitada otseseid tõendeid sellise rikkumise

kohta. Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlust kinnitavad seepärast enamasti asjaolud

ja kaudsed tõendid kogumis. Tõendamise standardiks maksumenetluse on mõistlik kahtlus,

mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav (vt nt Riigikohtu 04.06.2013 otsus nr 3-3-1-15-

13, p-d 10 ja 13; 11.02.2015 otsus nr 3-3-1-65-14, p 9). Eelnevast tuleneb üksiti, et kaudsete

asjaolude ja tõendite kogumil põhineva kahtluse ümberlükkamiseks ei piisa maksuotsuse iga

üksiku asjaolu kahtluse alla seadmisest (sest üks asjaolu eraldi võetuna ei moodustagi

põhjendatud kahtlust), vaid maksukohustuslane peab esitama sellise eluliselt usutava versiooni

tehingute toimumisest koos oma väiteid kinnitavate tõenditega, mis maksupettuses osalemise

kahtluse kõrvaldaksid või kahtlust oluliselt vähendaksid. Kui tehinguid tehakse viisil, mida ei

saa pidada äris tavapäraseks või mõistlikuks, peab maksukohustuslasel olema selleks mingi

loogiline ja tema äritegevuse spetsiifikast või konkreetse juhtumi eripärast tingitud selgitus.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks ta

nõustub maksuotsuse järeldusega, et kaebaja ei soetanud tegelikult TCE-lt ehitusteenust ja

seetõttu puudub tal õigus TCE arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Kaebaja

apellatsioonimenetluses esitatud selgitused ei anna alust teistsuguseks järelduseks.

10. Tõenditest selgub, et TCE esitas oma maksukontrolli käigus 28.08.2017 maksuhaldurile

käibedeklaratsiooni parandused, millega tühistas 2016. a septembris deklareeritud

ehitusteenuse müügi kaebajale (MTA 03.09.2018 vastuse lisa 24). Seega sisuliselt on tehingu

teine pool tunnistanud, et ei teinud 2016. a septembris kaebajaga arvetel näidatud tehinguid

(seinte krohvimine Punane tn 76 ehk Tallinki Tennisekeskuse objektil ning betoonpindade

katmine tolmutõketega ja müüritise värvimine Liiva tn 3 ehk RRK laohoone objektil). Kuigi

parandusdeklaratsioon ei puuduta 2016. a oktoobrit–detsembrit (TCE kontrolliperiood hõlmas

ainult 2016. a septembrit), saab sellest tehtavaid järeldusi laiendada ka neile kuudele, sest tööd,

mida TCE väidetavalt tegi 2016. a septembris Liiva tn 3 ja Punane tn 76 objektidel, jätkusid ka

hiljem (vrd tabel kontrollakti p-s 1.2.1.1 ja arved MTA 03.09.2018 vastuse lisades 15–17; vt ka

töövõtulepingud nr 005 ja 007 MTA 03.09.2018 vastuse lisades 12–13). Puudub mõistlik alus

arvata, et parandusdeklaratsiooni esitas keegi tundmatu või volituseta isik – sellele on alla

3-18-1264

8(11)

kirjutanud TCE juhatuse liige AB, TCE maksumenetlust läbi viinud maksuaudiitor on

parandusdeklaratsiooniga 29.08.2017 nõustunud ning vastustaja kinnitusel on parandatud

andmed kantud maksukohustuslaste registrisse. See, et MTA soovis küsida TCE-lt

parandusdeklaratsiooni kohta täiendavat teavet, kuid äriühing ei vastanud päringutele, ei

tähenda, et parandusdeklaratsioon tuleks kõrvale jätta. Maksuhaldur otsustab oma

kaalutlusõiguse alusel, milliseid tõendeid on konkreetses maksumenetluses vaja koguda (MKS

§-d 6 ja 59), kuid soov konkreetse tõendiga seonduvaid asjaolusid täpsustada ei tähenda

tingimata, et kui sellist täpsustust ei õnnestu saada, tuleb tõend lugeda ebausaldusväärseks, vaid

sellist tõendit tuleb hinnata kogumis muude tõenditega.

11. TCE ja kaebaja vahelise ehitusteenuse osutamine oli suures osas kirjalikult

dokumenteerimata: töövõtulepingud nr 005 ja 007 puudutasid kaebaja sõnul vaid 2016. a

septembrit ning ülejäänud perioodide ja objektide kohta kirjalikke lepinguid ei vormistatud;

TCE hinnapakkumine on olemas vaid Punane tn 76 objekti kohta; tööde kohta ei peetud

ehituspäevikut ega tehtud muid kirjalikke märkmeid; ei vormistatud tööde üleandmise-

vastuvõtmise akte. Kuigi suulised kokkulepped ei ole iseenesest keelatud, ei saa seda antud

juhul

pidada

tavapäraseks.

Tegemist

oli

suuremahuliste

tehingutega

(maksumus

kontrolliperioodil oli kokku 188 528 eurot). Kaebaja selgituse kohaselt müüs ta TCE-lt soetatud

ehitusteenused omakorda edasi MLV-le. Seega vastutas kaebaja MLV ees tööde nõuetekohase

teostamise eest, kuid ei kindlustanud mingil viisil oma riske olukorraks, kus kaebaja alltöövõtja

ei tee suuliselt kokkulepitud tööd kvaliteetselt või tähtaegselt ning tehingu pooltel tekib tööde

teostamise või tasu maksmisel üle vaidlus. Kaebaja ei ole välja toonud mingeid asjaolusid,

millest saaks järeldada erilist usaldust TCE vastu, nii et suulised kokkulepped saaks lugeda

käesolevas asjas mõistlikuks ja tavapäraseks. Eelnevat arvestades on pigem usutav, et pooled

ei näinud tehingute dokumenteerimisega vaeva põhjusel, et TCE ei osutanud kaebajale

tegelikult ehitusteenuseid. Ringkonnakohus märgib ka, et maksukohustuslane peab korraldama

oma ettevõtlustegevuse nii, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja

maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad (vt nt Riigikohtu

04.06.2013 otsus nr 3-3-1-15-13, p 15). Tehingute dokumenteerimata jätmisega võttis kaebaja

endale riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib tehingute toimumise tõendamine olla

raskendatud (vt nt Riigikohtu 11.02.2015 otsus nr 3-3-1-65-14, p 13).

12. Lisaks sellele, et tehingud olid suuresti dokumenteerimata, ei järginud tehingu pooled

tegelikkuses neidki tingimusi, mis olid 2016. a septembri kohta töövõtulepingutes nr 005 ja 007

kirjalikult kokkulepitud: töövõtulepingu nr 005 kohta ei ole esitatud hinnapakkumist, kuigi

lepingus on viidatud, et töid tehakse vastavalt hinnapakkumises märgitule; töövõtulepingud

nägid ette arvete tasumise eeldusena üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamise, kuid

tegelikkuses seda ei tehtud; töövõtulepingutes oli kokku lepitud garantii, mida kaebaja väitel

praktikas ei rakendatud; töövõtulepingutes on täpselt kirjas tööde maksumus, kuid vähemalt

töövõtulepingu nr 005 puhul pole teada, kuidas see summa täpsemalt kujunes; töövõtulepingute

järgi tuli täiendavad kokkulepped vormistada kirjalikult, kuid nt teenuse mahu ja seega ka

maksumuse oluline suurenemine lepiti siiski kokku suuliselt. Kaebaja väitel oli kirjalik leping

pelgalt formaalsus, sest TCE nõudis seda. Samas jääb selgusetuks, et kui kirjalike lepingute

olemasolu oli ühe tehingupoole jaoks oluline, siis miks sõlmiti need ainult kahe ehitusobjekti

kohta, üksnes septembrikuu osas ning neidki lepinguid praktikas tegelikult ei järgitud, vaid neid

muudeti suuliste kokkulepetega.

13. MTA on kaebajale ette heitnud, et töövõtulepingutel puudus TCE poolse allkirjastaja ja

kontaktisiku nimi. Kaebaja sõnul allkirjastas töövõtulepingud TCE nimel juhatuse liige ja

maksuhaldur ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Kaebaja on ka selgitanud, et TCE poolse

kontaktisiku nimi jäi esialgu lahtiseks, sest konkreetne isik selgus alles hiljem. Seega on kaebaja

andnud neile formaalsetele puudustele arusaadava selgituse. Lisaks on maksuhaldur

3-18-1264

9(11)

tuvastanud, et töövõtulepingutesse märgitud TCE e-posti aadress ei ole reaalselt toimiv.

Kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole tuvastanud toimivat aadressi, ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maksuhalduril kohustust katsetada kõikvõimalikke eri

versioone kaebaja sõlmitud töövõtulepingusse märgitud e-posti aadressist, tuvastamaks selle,

mis reaalselt toimib, vaid kui kaebaja seadusliku esindaja allkirja kandvas lepingus olid tehingu

teise poole kontaktandmed puudulikud, tuli kaebajal endal näidata, millisel viisil ta vajadusel

oma tehingupartneriga kontakteerus. Kaebaja väitel olid vajalikud andmed olemas TCE arvetel,

kuid arved esitati kaebaja sõnul alles siis, kui arvele märgitud tööd olid juba tehtud.

Kokkuvõttes ei olegi aga töövõtulepingute formaalsetel puudustel ringkonnakohtu hinnangul

määravat tähtsust, sest eespool toodud asjaolud kogumis viitavad sellele, et pooled ei järginudki

tegelikult töövõtulepingutes kokkulepitut ning see tekitab põhjendatult kahtluse, et

töövõtulepingud olidki vormistatud vaid maksuhaldurile tehingu toimumisest mulje jätmiseks.

14. Asja lahendamisel ei ole määrav, kas TCE-l võis kontrolliperioodil mingi majandustegevus

siiski olla (nt sõidukite soetamine). Maksuhaldur on seadnud kahtluse alla TCE reaalse

äritegevuse ehituse valdkonnas ega kontrollitud muid TCE majandustegevuse aspekte. Kaebaja

väidab, et Viira Grupp OÜ selgitus TCE-ga tehtud tehingute kohta kinnitab, et TCE-l oli tegelik

majandustegevus ka ehitusvaldkonnas. Ringkonnakohus leiab, et maksuhaldur on TCE

väidetava tehingupartneri Viira Grupp OÜ selgituste ebausaldusväärseks lugemise põhjuseid

piisava põhjalikkusega kirjeldanud maksuotsuse p-s 3 (lk 8–9) ja kuna halduskohus nõustus

MTA põhjendustega, ei pidanud ta neid kohtuotsuses üle kordama (HKMS § 165 lg 2).

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuna Järve 34a objektil osales TCE väidetavalt

tehingute ahelas, millega oli seotud ka ML-ga seotud äriühing (TCE oli väidetavalt alltöövõtjaks

ML-ga seotud SkyHummer OÜ-le, millel puudub tegelik majandustegevus), ning nimetatud

tehingute ahel ei olnud kaebaja suhtes läbiviidud maksukontrolli esemeks, et saa teha Viira

Grupp OÜ seletustest veenvaid järeldusi selle kohta, et Viira Grupp OÜ tegelikuks

tehingupartneriks Järve 34a objektil oli TCE.

15. Kuigi on tõsi, et maksuhaldur ei tuginenud vaidlustatud maksuotsuse tegemisel kõigile TCE

suhtes paralleelselt läbi viidud maksumenetluses kogutud tõenditele, ei saa seda nimetada

tõendite „maha vaikimiseks“ – halduskohus on täiendavad tõendid MTA-lt välja nõudnud, kuid

kaebaja ei ole näidanud, kuidas TCE maksumenetluses kogutud, kuid kaebaja maksumenetluses

arvestamata jäänud tõendid oleks kaasa toonud teistsuguse tulemusega maksuotsuse.

16. Kaebaja selgitas maksumenetluses, et arvetel näidatud ehitusobjektidel tegid TCE nimel

tööd RJ ja RI, kuid maksuotsuses ei loetud seda kaebaja väidet usutavaks. Kaebaja heidab

maksuhaldurile ette tõendite kallutatud hindamist. Ringkonnakohus leiab, et RJ ja RI kohustati

kolmandate isikutena seletusi andma nii TCE kui ka kaebaja maksumenetluses (vt isikutele

tehtud korraldused teabe andmiseks; MTA 03.09.2018 vastuse lisad 18 ja 20 ning 08.10.2018

vastuse lisad 1 ja 2). Kui TCE maksumenetluses oli kontrolliperioodiks vaid 2016. a september,

siis kaebaja maksumenetluses antud 05.04.2017 korraldustega kohustas MTA nimetatud isikuid

andma selgitusi TCE-s töötamise kohta perioodil september–detsember 2016. Mõlemad isikud

andsid suulisi seletusi 01.06.2017 (MTA 03.09.2018 vastuse lisad 19 ja 21) ning protokollides

on viidatud seletuste võtmise alusena nii TCE kui ka kaebaja maksumenetluses tehtud

korraldustele. RJ-le ja RI-le esitatud küsimused puudutavad töötamist TCE-s ja MLV-s, sh on

mõlemalt konkreetselt küsitud, millistel objektidel nad TCE töötajatena töid tegid (vt seletuste

protokollide lisad 1). Seega ei ole asjakohased kaebaja väited, et RJ ja RI seletused puudutavad

vaid TCE-d ja 2016. a septembrit ning isikud ei saanud aru, et neilt küsiti kõigi ehitusobjektide

kohta, kus nad tööd tegid. Õige pole ka kaebaja väide, et tal puudus võimalus RJ ja RI

maksuhaldurile sobivate vastuste andmiseks ette valmistada. Iseenesest on õige, et nimetatud

isikud said MTA korraldused kätte alles seletuste andmise päeval. Samas on tuvastatud, et RJ

ja RI töötasid kuni 15.05.2016 ML kontrolli all olevas MLV-s. Alates 09.06.2016 oli RJ-l ja

3-18-1264

10(11)

RI-l MLV-ga võlaõiguslikud lepingud, kuid nad olid samal ajal vormistatud TCE töötajateks.

01.06.2017 seletuste andmise ajal olid RJ ja RI jätkuvalt seotud MLV-ga. Seega sisuliselt olid

RJ ja RI kogu aeg seotud ML kontrolli all olevate äriühingutega. Kui kaebaja osales teadlikult

näilike tehingute ahelas, mille peamiseks kasusaajaks oli kaebaja juhatuse liikme ML-ga seotud

teine äriühing (MLV), on võimalik, et RJ-le ja RI-le anti juhised, mida tuleb võimalike

kontrollide puhul oma tööandja kohta vastata. Kuna mõlemad isikud töötasid MTA-le seletuse

andmise ajal MLV objektidel ja lootsid sõlmida MLV-ga tähtajatud töölepingud, et saada

kindlustunne edasiseks, on nende lojaalsus mõistetav. Tuleb ka märkida, et kuigi RJ ja RI

väitsid üldiselt, et kontrolliperioodil oli nende tööandjaks TCE, oskasid nad 01.06.2017

seletustes konkreetselt nimetada vaid Tallinki Tennisekeskuse ja Mustamäe haigla objekti,

kuigi TCE arvetel on mitmeid muid objekte, sh on kõige suurema mahuga töid tehtud Liiva tn

3 objektil. Eelnev koostoimes muude eespool tuvastatud asjaoludega annab aluse kahelda

kaebaja ning RJ ja RI kinnitustes, et nimetatud isikud töötasid TCE-s. See tähendab üksiti, et

asja lahendamisel ei ole tähtsust, kas RJ ja RI koos töödejuhatajaga olid (teoreetiliselt)

võimelised TCE arvetel märgitud mahus tööd kolmekesi ära tegema. Seetõttu tagastab

ringkonnakohus kaebaja poolt 19.08.2019 menetlusdokumendi lisas esitatud uue tõendi (Merko

Ehitus Eesti AS kvaliteedispetsialisti 19.08.2019 e-kiri, milles selgitatakse betoonpindade

tolmutõkkega katmiseks ja müüritise värvimiseks kuluvat aja- ja inimressurssi) kui mitte

asjakohase (HKMS § 62 lg 2).

17. Halduskohus on põhjendatult kahelnud TCE ja Femida Law Office OÜ vahelise nõuete

loovutamise lepingu (MTA 03.09.2018 vastuse lisa 27) usaldusväärsuses. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 163 järgi ei ole nõude loovutamiseks üldjuhul vaja võlgniku nõusolekut. Seega

üldjuhul ei pruugi võlgnik tõepoolest teada, millistel põhjustel ja millistel tingimustel tema

võlausaldaja nõude loovutab. Käesoleval juhul oli aga nõude loovutamise leping kaebaja kui

võlgniku valduses (maksuhaldurile esitas lepingu kaebaja) koos nõude summat jms tehingu

tingimusi puudutava teabega, kuigi pooled käsitasid lepingu tingimusi konfidentsiaalsena ja

kohustusid seda mitte avaldama kolmandatele isikutele (vt lepingu p 5). Kui selline

konfidentsiaalne leping oli kaebaja valduses, võib temalt mõistlikult eeldada ka teadmist,

millistel asjaoludel selline leping sõlmiti. Lepingu järgi loovutas TCE Femida Law Office OÜ-

le kaebaja nõude, mis tulenes TCE 30.11.2016 ja 30.12.2016 arvetest, kuid vähemalt viimati

nimetatud arvetel märgitud tasu ei olnud 22.01.2017 lepingu sõlmimise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud. Iseenesest on võimalik loovutada ka tulevikus tekkivaid nõudeid

(VÕS § 164), kuid kaebaja ei ole välja toonud mingeid asjaolusid, millest saaks järeldada tema

soovimatust või võimetust TCE-le nimetatud arveid õigeaegselt ära maksta või mis tahes muid

erimeelsusi TCE-ga, mis võinuks õigustada TCE poolt nõude loovutamist TCE jaoks üsna

kahjulikel tingimustel (loovutatavate nõuete summa on kokku 112 395,54 eurot, kuid nõude

hind on lepingu järgi üksnes 56 200 eurot).

18. Eespool toodud asjaolud kinnitavad kahtlust, et kaebaja ei ole tegelikult TCE-lt arvetel

näidatud ehitusteenust soetanud.

19. Kuna kaebaja väidab, et müüs TCE-lt soetatud ehitusteenuse edasi MLV-le, kuid kuna TCE-

lt teenuse soetamine ei ole tõendatud ja kaebajal endal puudusid töötajad, on veenev ka

maksuotsuse järeldus, et kaebaja poolt TCE-le ehitusteenuse müügi tehinguid ei ole tegelikult

toimunud. See seab üksiti põhjendatult kahtluse alla kaebaja väite, et ta soetas MLV-lt

ehitusmaterjale ja müüs need edasi TCE-le, sest need olid vajalikud ehitusteenuse osutamiseks.

Näilike tehingute tegemist soodustas asjaolu, et nii kaebaja kui ka MLV on ML-ga seotud isikud

ning ML omas kontrolli ehitusobjektidel teostatud tööde üle. Eelnevat arvestades ei ole

kaebajale maksu määramisel olulist tähtsust, kas MLV tegi ehitusobjektidel töid ise või kasutas

selleks mingeid kolmandaid isikuid. Need asjaolud omavad eeskätt tähtsust MLV võimaliku

maksukohustuse hindamisel.

3-18-1264

11(11)

20. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud

andmeid menetluskulude kandmise kohta (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)