2-12-10020/82 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

2. september 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-12-10020

Tsiviilasi

HJ

(pankrotis)

pankrotimenetlus.

Võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 3. juuni 2019. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

HJ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik HJ (pankrotis, isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad advokaat Janne-Liisa Ottis ja

vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Usaldusisik RJ

Võlausaldajad: OÜ SLG Group (registrikood 10640781)

seaduslik esindaja AS, Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts,

MT (isikukood XXXXXXXXXXX), ON (isikukood

XXXXXXXXXXX), Era Liisingu Inkassoteenused

Aktsiaselts (registrikood 10625474) seaduslik esindaja

RK, Osaühing VAN DER KNOX (registrikood

10789499) lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi

Kristjan Aava, Osaühing Merimetsa Hambakliinik

(registrikood 11023990) seaduslikud esindajad KP ja TP,

NJ (isikukood XXXXXXXXXXX) seaduslik esindaja

TT, Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi

kaudu) lepinguline esindaja Sirle Luist

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 3. juuni 2019. a määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta

määruse põhjendusi.

2. Jätta HJ määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud HJ kanda.

4. Määrata kindlaks Osaühingu VAN DER KNOX hüvitatavate menetluskulude suurus

ning mõista HJ-lt Osaühingu VAN DER KNOX kasuks välja ringkonnakohtu

menetluskulud 330 eurot.

Edasikaebamise kord

2 (6)

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja puudutatud isikute seisukohad

1. Harju Maakohus lõpetas 27. märtsi 2014. a määrusega HJ (võlgnik) pankrotimenetluse

raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist, algatas võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse ning nimetas võlgniku usaldusisikuks RJ. Maakohus parandas määrust

5. jaanuari 2016. a määrusega. Pankrotimenetluses on 10 võlausaldajat, kelle tunnustatud

nõuete eest on jäänud raha saamata.

2. Harju Maakohus küsis usaldusisikult aruandeid 7. juulist 2015 kuni 18. märtsini 2019. Mh

küsis maakohus 18. novembril ja 7. detsembril 2015 tõendeid ja selgitusi ka võlgnikult endalt,

sh tema kontole ajavahemikul 1. mai 2014 kuni 17. veebruar 2015 tema töötasule lisaks

laekunud 23 300 euro päritolu kohta ning väljamaksete kohta isikutele, kes ei ole võlausaldajad

(kokku 3500 euro ulatuses). Lisaks selgitas maakohus usaldusisikule korduvalt, et tema

20. märtsil 2018 esitatud aruanne on puudulik, kuna sellest ei nähtu põhjust, miks ei ole

võlausaldajatele väljamakseid tehtud. Ühtlasi juhtis maakohus tähelepanu sellele, et võlgniku

subjektiivne nägemus vajalikest kulutustest ei saa olla aluseks sellele, et võlausaldajatele ei

jätku raha väljamaksete tegemiseks.

Maakohtule esitatud aruannete ja tõendite kohaselt töötab võlgnik alates 1. aprillist 2013 XXX

ja tema töötasu oli ajavahemikul 2013. a kuni 2019. a 959 – 1300 eurot (bruto).Võlgniku

igakuised kulud olid 1150 eurot. Võlgnikul on kaks alaealist ülalpeetavat, kellest üks ei ela

temaga koos. Viimase esitatud aruande kohaselt oli usaldusisiku käsutuses 3148,58 eurot, kuid

võlausaldajatele väljamaksete tegemist ei pidanud usaldusisik võimalikuks. Aruannetele olid

lisatud võlgniku Swedbank AS-i kontoväljavõtted.

Võlgniku selgituste kohaselt ei ole tal teisi sissetulekuid peale töötasu. Samuti ei ole võlgnikul

vara. Sularahasissemaksed on tehtud 2015. a alguses koos elukaaslasega müüdud kinnisasja

müügist saadud rahaga, mis kulub praegu arvete tasumiseks. Samuti aitavad rahaga

sõbrad/tuttavad ja perekonnaliikmed. Lisaks võttis võlgnik lähikondsetelt laenu. Ülejäänud raha

kannab võlgnik usaldusisiku pangakontole.

3. Võlgnik esitas 25. aprillil 2019 maakohtule taotluse võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamiseks.

4. Võlausaldajad MT, Osaühing VAN DER KNOX ja Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts palusid

menetluse lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata, sest võlgnik on süüliselt rikkunud

oma kohustusi ja kahjustanud sellega nende huve. Võlausaldajad AS SEB Pank ja ERA Liisingu

Inkassoteenused Aktsiaselts teatasid, et neil ei ole vastuväited võlgniku taotlusele, kuna neile

on võlg tasutud. Ühtlasi teatas AS SEB Pank, et ei soovi menetluses osaleda. Ülejäänud

võlausaldajad oma seisukohta ei avaldanud.

3 (6)

5. Maakohus kuulas 27. mai 2019 istungil ära võlgniku, usaldusisiku ja Osaühingu VAN DER

KNOX esindaja. Ülejäänud võlausaldajad ärakuulamiseks soovi ei avaldanud.

Esimese astme kohtu määrus

6. Harju Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, keeldus võlgnikku

tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja vabastas usaldusisiku

tema kohustustest.

Maakohus leidis, et võlgnik rikkus kohustustest vabastamise menetluses süüliselt oma

kohustusi (oli vähemalt raskelt hooletu), kuna ei teinud võlausaldajatele menetluses

väljamakseid ja varjas oma sissetulekuid ning kahjustas sellega võlausaldajate huve. Seetõttu

tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest

pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 2 p 2 ja § 173 alusel vabastamata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt oli kohustustest vabastamise menetluse kestel

regulaarselt probleeme võlgnikult vajaliku teabe saamisel ning selle aja jooksul

võlausaldajatele ühtegi väljamakset ei tehtud. Võlgniku väitel on tema igakuine sissetulek 1300

eurot (bruto), kuid võlgniku pangakontole on regulaarselt laekunud ajavahemikul 2018. a

märtsist kuni 2019. a märtsini kokku 48 716,03 eurot, mille päritolu kohta antud selgitused, et

võlgnikku aitavad sõbrad/tuttavad ja osa raha laekub kunagisest korteri müügist, on

üldsõnalised.

Arvestades, et võlgniku keskmine pangakontole laekunud neto töötasu ajavahemikul

31. oktoobrist 2018 kuni 12. märtsini 2019 oli 1281,66 eurot, oleks ainuüksi sel perioodil

tulnud usaldusisikule üle anda 1431,25 eurot (PankrS § 173 lg-d 3–5 ja täitmenetluse seadustik

(TMS) § 132 lg 2). Lisaks tuleb võlgniku pangakontole laekunud teisi summasid käsitada

võlgniku sissetulekuna, sest võlgnik ei ole tõendanud ega põhistanud, et need summad ei olnud

tema käsutuses igapäevaste kulutuste katteks. Kui võtta aluseks viimase viie kuu (2018. a

oktoobrist kuni 2019. a veebruarini) laekumiste kogusumma 27 151,93 eurot, ja arvestada maha

sellest mittearestitav osa ning võlgnikule seaduse alusel jääv osa, oleks sel perioodil pidanud

võlausaldajatele tehtavate väljamaksete suurus olema 16 988,95 eurot. Kuna võlgnik neid

summasid võlausaldajale tasunud ei ole, on ta võlausaldajate eest süüliselt oma vara varjanud

ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Maakohtu seisukohta ei muutnud ka 27. mai 2019 võlgniku antud selgitused, et tal on

võlausaldajatele hoiustatud 3148 eurot, mis ootab väljamaksmist. Väidetavalt hoiustatud

summa on kordades väiksem summast, mis tegelikult kuulunuks viimase viie aasta jooksul

võlausaldajatele väljamaksmisele. Lisaks on põhjendamatu võlgniku väide, et ta ei teadnud,

kellele väljamakseid teha, sest võlgnik ei pöördunud kordagi sellise probleemiga maakohtu

poole. Ühtlasi näitab võlgniku selline käitumine vastutustundetut suhtumist oma kohustuste

täitmisse ja teadlikku võlausaldajate huvide kahjustamist, sest võlausaldajad on jäänud ilma

nendele kuuluvatest rahalistest väljamaksetest. Samuti ei ole põhjendatud võlgniku väited, et

väljamaksed jäid tegemata, kuna ta soovis käia puhkusel ja ennast hästi tunda. Selline võlgniku

suhtumine viitab raskele hooletusele oma kohustuste täitmisel.

Maakohus märkis veel kohtupraktikale viidates, et kohustustest vabastamise menetluse raames

peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita ning andma endast

parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Arvestades, et võlgnik väidab pärast viie aasta

möödumist, et ta ei olnud oma kohustustest teadlik, ei ole võlgnik kohustuste täitmisel endast

parimat andnud. Selline võlgniku käitumine väljendab samuti rasket hooletust.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

4 (6)

7. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega jätkata kohustustest vabastamise menetlust ja vabastada võlgnik

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Määruskaebuse kohaselt heitis maakohus võlgnikule põhjendamatult ette seda, et võlgnik ei

esitanud kohtule nõuetekohaselt teavet. Võlgnik suhtles kohtuga parimal viisil ja vastavalt oma

teadmistele ning tegeles mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgnik ei ole õigusteadmistega isik,

kes ilma kohtu juhisteta oleks võimeline kohtule täiendavaid dokumente esitama. Maakohus ei

ole ka selgitanud ega viidanud, milles võlgniku rikkumised seisnesid.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et lisaks töötasule võlgniku pangakontole laekunud summasid

tuleb käsitada võlgniku sissetulekuna. Võlgnik on nende summade päritolu kohta selgitusi

andnud ja maakohus ei ole täiendavaid selgitusi ega tõendeid küsinud. Kuna võlgnik ei olnud

teadlik sellest, et ta peab tõendama, et laekunud raha ei saa arvestada tema sissetulekuna, mille

arvel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada, ei ole maakohtu seisukoht seaduslik ega

põhjendatud. Lisaks ei olnud võlgnikul PankrS § 173 lg 2 alusel kohustust oma väiteid

tõendada, mistõttu ei saa praegusel juhul pidada väidete tõendamata jätmist viidatud sättest

tulenevate kohustuse rikkumiseks. Võlgnik viitab Riigikohtu 2. novembri 2016. a määruse

tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16 eriarvamuses avaldatud seisukohale. Praeguses asjas ei ole

maakohus tuvastanud, et võlgniku väited ei vasta tõele.

Väljamaksete tegemine on usaldusisiku, mitte võlgniku kohustus. Seetõttu ei saa võlgnik

vastutada võlausaldajatele väljamaksete tegemata jätmise eest ja selle kohustuse rikkumine ei

saa olla aluseks võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks. Maakohtu põhjendustest ei nähtu

ka, kuidas võlgnik süüliselt võlausaldajate huve kahjustas.

8. MT, Osaühing VAN DER KNOX ja Haridus- ja Teadusministeerium vaidlesid

määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ühtlasi palus Osaühing VAN DER

KNOX jätta menetluskulud võlgniku kanda. NJ esindaja märkis, et praegune menetlus teda ei

puuduta ning Osaühing Merimetsa Hambakliinik märkis, et võlga tasutud ei ole. Teised

võlausaldajad oma seisukohta ei avaldanud.

9. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määruse

resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2¹).

11. Praeguses asjas vaieldakse selle üle, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku

kohustustest

vabastamise

menetluse

ja

keeldunud

vabastamast

võlgnikku

tema

pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Esmalt selgitab kolleegium, et füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib

PankrS § 175 lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamise. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest,

lõpetab kohus PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamise menetluse. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud

korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning

seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on

võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15).

PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on

rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate

5 (6)

huve. Seega, kui esineb mõni PankrS §-s 173 sätestatud alus, siis ei pea kohus kaaluma võlgniku

ja võlausaldajate huve, sest võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse võimaluse

minetanud.

12. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohus on lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse PankrS § 175 lg 2 p 2 ja

§ 173 lg 2 alusel seetõttu, et võlgnik ei asunud võlausaldajate nõudeid täitma ja on seejuures

varjanud saadud tulu. Maakohus tuvastas, et võlgniku aruannetes esitatud andmed olid

ebaõiged, st ei kajastanud kogu võlgniku sissetulekut. Nimetatud asjaolu tuvastamisel ei ole

maakohus oluliselt menetlusõiguse norme rikkunud. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja § 659 järgi võtab

nimetatud tuvastatud asjaolu määruskaebuse lahendamisel aluseks ka ringkonnakohus.

Kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset

tahet oma kohustusi täita, mistõttu ei saa võlgnik väita, et ta ei teadnud oma kohustuste täitmise

vajadusest. Maakohus selgitas võlgnikule kohustusi menetluse kestel (nt I kd, tl 131) ja tegi

talle korduvalt päringuid asjaolude täpsustamiseks (I kd, tl 170; II kd, tl-d 31, 45, 79).

Kolleegiumi hinnangul sai võlgnik aru, et vaidlusalust tulu tuleb kasutada võlausaldajate

huvides. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole võlgnik võlausaldajatele väljamakseid

teinud, kuigi ta omas sissetulekut, mis väljamaksete tegemist võimaldas.

13. Kui kohus tuvastab, et võlgnik on oma tulusid PankrS § 173 lg 2 mõttes varjanud, siis on

ühtlasi ka tuvastatud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi.

Maakohus leidis, et võlgnik oli tulude varjamisel raskelt hooletu. Kolleegium peab vajalikuks

selles osas maakohtu määruse põhjendusi muuta. Tuvastades, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on

võlgnik oma tulusid varjanud, tuvastab kohus ühtlasi, et võlgnik on kohustusi rikkunud

tahtlikult (vt Riigikohtu 2. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 17). Seega

on tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 mõttes.

14. Kolleegium

ei

nõustu

määruskaebuse

väitega,

et

maakohus

on

määranud

tõendamiskoormise ebaõigesti.

Maakohus palus võlgnikul korduvalt selgitada tema pangakontole ajavahemikul 1. mai 2014

kuni 17. veebruar 2015 ja 31. oktoober 2018 kuni 12. märts 2019 sularahamaksetega ja

ülekannetega tehtud raha päritolu, viidates konkreetsetele summadele (I kd, tl 170; II kd, tl 79).

Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgniku üldsõnalised selgitused, et tegemist ei ole tema

tuluga, mistõttu ei saa sellele pöörata sissenõuet, ei ole tõendatud.

Olukorras, kus maakohus tuvastas võlgniku pangakontole tehtud ülekanded ja küsis nende

kohta võlgnikult korduvalt selgitust, pidi võlgnik tõendama, et tegemist ei ole temale kuuluva

rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele (vt eespool viidatud määrust

tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 16). Maakohtu üldiste arvutuste järgi tuli 2018. a oktoobrist kuni

2019. a veebruarini teha võlausaldajatele väljamakseid 16 988,95 euro ulatuses. Sellises

ulatuses võlausaldajatele väljamakseid tehtud ei ole (II kd, tl 53). Viimase aruande kohaselt on

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel võlausaldajate nõuete täitmiseks

hoiustatud kokku 3148,58 eurot, millest aga väljamakseid tehtud ei ole.

15. Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et väljamaksete tegemine on usaldusisiku

kohustus (PankrS § 172 lg 2). Praegusel juhul aga tuvastas maakohus, et võlgnik on oma

sissetulekuid varjanud ega ole usaldusisikule väljamaksmisele kuuluvaid summasid kooskõlas

PankrS § 173 lg-ga 4 üle andnud. Isegi kui hoiustatud summa on 3148,58 eurot, siis on see

kordades väiksem summast, mis tuli välja maksta.

16. Põhjendamatu on võlgniku etteheide, et maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu, kuidas

võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Maakohus on

tuvastanud, et võlgnikul oli tulu, mis kuulus võlausaldajatele väljamaksmisele. Samuti tuvastas

6 (6)

maakohus tulu varjamise. Tulu varjamine tõi kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise, sest

võlausaldajatele jäeti välja maksmata raha, mida nad olid PankrS § 172 lg-st 2 tulenevalt

õigustatud saama.

17. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS

§ 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Praegusel juhul esitas võlausaldajatest avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks

Osaühing VAN DER KNOX. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle ringkonnakohtu

menetluses õigusteenust kokku 2 tunni 45 minuti ulatuses tunnihinnaga 120 eurot

(käibemaksuta). Seega nõuab Osaühing VAN DER KNOX võlgnikult 330 euro ulatuses

menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud tulenesid võlgniku esitatud määruskaebusele

seisukoha koostamisest. Arvestades esitatud seisukoha sisu ja mahtu ning seda, et seisukoha

koostamiseks

pidi

Osaühingu

VAN DER KNOX lepinguline esindaja

tutvuma

määruskaebusega, on selle koostamise ajakulu TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi vajalik ja

põhjendatud. Samuti on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja tunnitasu ning see ei ületa

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

19. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik

(PankrS § 175 lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest