3-19-1118/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

30. august 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1118

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 26. veebruari 2019

otsuse nr 07040 ja 14. mai 2019 vaideotsuse 8-3/8890

tühistamise ning kaebajale väljateenitud aastate pensioni

määramiseks kohustamise nõuetes.

Menetlusosalised

Kaebaja: X

Esindajad: Vladimir Kolga

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet

Esindaja: Silvia Azojan

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 30. septembril 2019 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise

poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUSED

1. X esitas 29. jaanuaril 2019 Sotsiaalkindlustusametile taotluse stjuardessi väljateenitud aastate

pensioni määramiseks vastavalt väljateenitud aastate pensioni (edaspidi „VAPS“) § 13

punktile 4. Sotsiaalkindlustusamet tegi 26. veebruaril 2019 otsuse, millega keeldus väljateenitud

aastaste pensioni määramisest, kuna väljateenitud aastate pensionile õigust andev staaž, mis on

arvutatud vastavalt lennutundide arvule, on Xl üksnes 6 aastat 4 kuud ja 25 päeva, ent pensioni

määramiseks oleks vajalik staaž 7,5 aastat. Otsuses on märgitud, et X töötas aastas vähemalt 500

tundi aastatel 1984, 1988, 1989 ja 1990, samas kui 1993. aastal töötas ta 421 tundi, 1985. aastal

121 tundi, 1987. aastal 393 tundi ja 1991. aastal 266 tundi. Otsuses märgiti ka, et väljateenitud

aastate pensionile õigust andva staaži hulka ei arvata aega 28. veebruarist 1985 kuni

4. oktoobrini 1986, mil X oli raseduse tõttu vabastatud lennutöödest ja viidud üle teisele tööle.

2. X esitas otsuse peale vaide, mille Sotsiaalkindlustusamet 14. mai 2019 otsusega rahuldamata

jättis, märkides muuhulgas, et väljateenitud aastate pensioni seadus ei näe ette raseduse tõttu

kergemal tööl töötatud ja lapsehoolduspuhkusel viibitud aja arvamist stjuardesside

väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. X esitas 14. juunil 2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täpsustas 26. juuni 2019 ja

2. augusti 2019 menetlusdokumentides ning millega ta taotleb Sotsiaalkindlustusameti

26. veebruari 2019 otsuse ja 14. mai 2019 vaideotsuse tühistamist ning Sotsiaalkindlustusameti

kohustamist talle välja teenitud aastate pensioni määramiseks. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd

ta töötas stjuardessina aastatel 1983—1991 ehk enne VAPS jõustumist, tuleb tema väljateenitud

aastate pensioni õigust andva staaži arvestamisel lähtuda enne VAPSi jõustumist kehtinud

õigusnormidest. Kaebaja väitel tuli eelviidatud õigusnormide kohaselt neil aastatel, mil

stjuardessina töötanud isik oli raseduse tõttu viidud üle kergemale tööle või mil ta oli

lapsehoolduspuhkusel, lugeda lennutundide arvuks eelneva kalendriaasta lennutundide arv.

Kaebaja märgib, viidates Eesti Tsiviillennunduse valitsuse 27.11.1991 tõendile, et perioodil

28.02.1985—31.12.1985 oli ta raseduse tõttu viidud üle kergemale tööle ning 01.01.1986 kuni

04.10.1986 oli ta lapsehoolduspuhkusel (kuni lapse 1-aastaseks saamiseni) ning tol ajal kehtinud

õigusnormide kohaselt oleks 1985. aasta lennustaažina arvesse läinud 12 kuud ning 1986. aastal

9 kuud ja 4 päeva. Kaebaja arvestuse kohaselt oleks sel juhul väljateenitud aastate pensioni

õigust andvaks stjuardessi staažiks kokku 7 aastat 10 kuud ja 28 päeva. Kaebaja rõhutab, et kogu

väljateenitud aastate pensioni õigust andev staaž täitus tal juba enne VAPSi jõustumist ning

leiab, et tema pensioniõiguse suhtes VAPSi kohaldamine tähendaks VAPSile tagasiulatuva jõu

andmist, mis on vastuolus õigusriigi põhimõttega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Sotsiaalkindlustusamet peab X kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist, selgitades, et VAPS § 13 lg 4 ja § 22 alusel oleks Xl õigus väljateenitud aastate pensionile

15 aastase pensionistaaži olemasolul, millest vähemalt 7 aastat ja 6 kuud on töötatud

stjuardessina, ent kõnealune 7 aasta ja 6 kuu staažinõue ei ole täidetud. Vastustaja selgitab, et

VAPS ei näe ette stjuardessi staaži hulka nende perioodide arvamist, mil isik oli raseduse tõttu

üle viidud teisele tööle ega aega, mil ta oli lapsehoolduspuhkusel, vaid staaži arvestatakse

reaalsete lennutundide alusel. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et staaži arvestamisel

tuleks aluseks võtta enne VAPSi kehtima hakkamist kehtinud õigusnormid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDNUSED

5. Vaadanud läbi poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et X kaebus tuleb

rahuldamata jätta. Väljateenitud aastate pensioni määramise tingimused on sätestatud VAPSis

ning kaebaja neile tingimustele ei vasta. Asjaolu, et nõukogude okupatsiooni ajal võisid VAPSis

sätestatud väljateenitud aastate pensionile sarnast (ja sama nime kandva) pensioni määramist

reguleerinud õigusaktid näha ette teistsugused pensioni saamise õiguse tekkimise reeglid, ei

oma tähtsust ning kaebaja ei saa sellistele reeglitele tuginemist nõuda ka õiguspärase ootuse

põhimõttele tuginedes.

6. VAPS § 13 punkti 4 ning §-de 22 ja 24 koosmõjust tulenevalt oleks Xl õigus väljateenitud

aastate pensionile, kui tal oleks vähemalt 15 aastat pensionistaaži, millest vähemalt 7,5 aastat

on töötatud stjuardessina. VAPS § 13 punkti 4 teisest ja kolmandast lausest tuleneb, et ühe

stjuardessina töötatud aastana võetakse staaži arvestamisel arvesse aasta, mil stjuardessi

lennutundide arv oli vähemalt 500 ning väiksema lennutundide arvuga aastad võetakse staaži

arvestamisel arvesse proportsionaalselt väiksemas mahus. Vastustaja on selgitanud, et VAPS

§ 13 punkti 4 viimast lauset, kus on sätestatud, et „[500 lennutunnist] väiksema lennutundide

arvu korral suurendatakse proportsionaalselt nõutavat staaži väljateenitud aastate pensioni

õigust andval tööl“, rakendatakse selliselt, et aastas nõutava minimaalse lennutundide arvu

(500) jagamisel kuude arvuga (12), saadakse staaži arvestuses ühele kuule vastav minimaalne

lennutundide arv (41,66) ning aasta tegelike lennutundide arvu jagamisel viimatinimetatud

väärtusega saadakse väljateenitud aastate pensioni õigust andva lennustaaži kuude ja päevade

arv vastaval aastal.1 Selline arvestus on minu hinnangul VAPS § 13 punktis 4 sätestatuga

kooskõlas, kuna nimetatud punkti kahe viimase lause eesmärk ongi nimelt see, et väljateenitud

aastate pensioni õigust andva stjuardessina töötatud staaži arvestamisel arvestataks ühe

staažiaastana aastat, mil stjuardess töötas vähemalt 500 lennutundi ning aastad, mil ta töötas

stjuardessi ametikohal väiksema lennutundide arvu ulatuses, lähevad staaži arvestusse vastavalt

väiksemas mahus.

7. Vastustajal on õigus, et VAPS ei näe ette stjuardessina töötatud aastate arvestuses

eelkirjeldatud üldreeglist erandi tegemist nende aastate puhul, kus töötaja oli raseduse tõttu

viidud üle muule tööle või kus ta viibis lapsehoolduspuhkusel. Neid aastaid võetakse

stjuardessina töötatud aastate arvestamisel arvesse samamoodi nagu kõiki teisi aastaid, see

tähendab, et kui neil aastatel reaalne lennutundide arv oli väiksem kui 500, arvestatakse staaži

käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis kirjeldatud meetodil arvutatud reaalsete lennutundide

põhjal. Kui isikul mõnel aastal näiteks lapsehoolduspuhkuse tõttu üldse lennutunde ei olnud, ei

kajastu see aasta ka stjuardessina töötatud aastate arvestuses.

8. Võrreldes kaebaja ja vastustaja stjuardessina töötatud staaži arvestust, nähtub, et poolte

vahel ei ole vaidlust aastate 1983—1984 ja 1987—1991 staaži osas, vaidlus puudutab aastaid

1985 ja 1986. Eesti Tsiviillennunduse Valitsuse 27.11.1991 tõendist (tl. 8, tõlge tl. 26) nähtub, et

1985. aastal oli Xl lennutunde 121,14 ning 1986. aastal ei olnud tal mitte ühtegi lennutundi.

Seega on vastustaja VAPS § 13 p 4 alusel õigesti leidnud, et 1985. aastal kogus X väljateenitud

aastate pensioni õiguse aluseks olevat stjuardessina töötatud staaži 2 kuud ja 27 päeva (vt.

eespool joonealune märkus) ning 1986. aastal ei kogunud ta seda staaži üldse. Liites kokku

stjuardessina töötatud staaži aastatel, mille staažarvestuse üle vaidlust ei ole ning vastustaja

poolt õigesti arvestatud 1985. ja 1986. aasta staaži, kujuneb kogu väljateenitud aastate pensioni

õigust andvaks stjuardessi staažiks 6 aastat 4 kuud ja 25 päeva ehk vähem kui nimetatud

pensioni määramiseks vajalik. Seega ei ole Xl õigust väljateenitud aastate pensionile.

9. Ma ei nõustu kaebaja seisukohaga, et VAPSil on õigusriigi põhimõttega vastuolus olev

tagasiulatuv jõud. Seaduse tagasiulatuvast jõust rääkides peab kaebaja tegelikult arusaadavalt

silmas õiguspärast ootust õiguskorraga talle antud õiguste püsimajäämise vastu ning leiab, et

kuivõrd enne VAPSi jõustumist kehtinud õigusaktide alusel oli temal väljateenitud aastate

pensioni saamiseks vajalik stjuardessina töötatud staaž juba täitunud, ei või teda sellisest

pensionist ilma jätta põhjusel, et hilisemas seaduses on pensioniõiguse saamiseks vajaliku staaži

arvestamise põhimõtteid muudetud isikule kahjulikumaks. Leian siiski, et Eesti õiguskord ja

põhiseaduse §-st 10 tulenev õiguspärase ootuse põhimõte ei kaitse isikule NSVLi või ENSV

õigusnormide alusel tekkinud subjektiivseid õigusi ning kaebaja ei saa seetõttu õiguspärase

ootuse põhimõttele tuginedes nõuda, et talle määrataks Eesti õiguses ette nähtud väljateenitud

1 Vastustaja selgitusest aru saadavalt toimub see järgmiselt (1985. aasta näitel): X töötas reaalselt 121,14

lennutundi, mis kuudes arvestatuna teeb 121,14 : (500 : 12) = 2,91 kuud ehk 2 kuud ja 27 päeva (0,91 kuule vastab

0,91x30=27 päeva).

aastate pension lähtudes nendest kriteeriumitest, mis oli väljateenitud aastate pensioni õiguse

tekkimiseks kehtestatud nõukogude õiguses ja seda hoolimata asjaolust, et nõukogude õigus de

facto okupeeritud Eesti territooriumil toimis. Käesoleval ajal ei ole ühelgi isikul õigust Eesti

haldusorganilt nõuda pensioni maksmist nõukogude õiguse alusel. Väljateenitud aastate

pensioni määramist saab nõuda neil tingimustel ja piirides, mis on ette nähtud VAPSis. Kuigi ka

nõukogude õigus tundis väljateenitud aastate pensioni, ei ole tegemist sama instituudiga, mida

reguleerib VAPS, hoolimata sellest, kui suured on nende kahe pensionirežiimi sisulised

sarnasused. Pärast põhiseadusliku korra taastamist oli Eesti seadusandjal põhimõtteliselt vaba

voli otsustada, milliseks kujundada sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteem, sh milliseid pensione

ette näha ning millised tingimused pensioni saamise õiguse andmiseks seada. Seadusandja võis

otsustada, millised nõukogude pensionisüsteemi elemendid üle võtta, millised mitte. Mõistagi

võttis seadusandja selle süsteemi kujundamisel suhteliselt palju arvesse reaalselt Eesti

territooriumil varem toiminud õigusnorme ja õigusi, mis isikutele neist õigusnormidest

tulenesid, ent see ei tähenda, et isikutel on jätkuvalt õigus nõuda pensioni maksmist nõukogude

õiguse alusel või nõukogude õiguses sätestatud tingimustel, seda ka juhul, kui nõukogude

õiguses sätestatud pensioni saamiseks vajalikud tingimused olid täidetud enne okupatsiooni

lõppu ja põhiseadusliku korra taastamist. Põhiseadusest tulenev õiguspärase ootuse põhimõte

ei saa põhimõtteliselt kaitsta isiku usaldust sellesama põhiseadusliku korra vastase õiguskorra

(milleks nõukogude okupatsioonivõimu kehtestatud kord oli) alusel isikutele antud

subjektiivsete õiguste kehtima jäämise vastu. Nõukogude õiguskorras oli isikutele ette nähtud

igasuguseid erinevaid soodustusi, ent mitte kellelgi ei ole põhimõtteliselt õigust nõuda selliste

soodustuste andmist Eesti Vabariigilt. Siinkohal ei saa küsimust olla ka selles, et põhiseaduse

rakendamise seaduse § 2 kohaselt jäid Eesti territooriumil toiminud nõukogude õigusnormid,

mis põhiseadusega ilmselges vastuolus ei olnud, pärast põhiseaduse jõustumist kehtima.

Põhiseaduse kehtima hakkamisel väljateenitud aastate pensioni käsitlenud nõukogude õiguse

normid enam ei toiminud, sest VAPS võeti vastu ja hakkas ka kehtima enne põhiseaduse

jõustumist.

10. Kuivõrd kaebaja ei saa ühelgi juhul tugineda VAPSi alusel pensioni taotlemisel enne VAPSi

kehtima hakkamist väljateenitud aastate

pensioni

õigust reguleerinud

nõukogude

õigusnormidele, siis ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks vajalik ka välja selgitada, mis oli

selle regulatsiooni sisu ega võtta seisukohta küsimuses, kas kaebajal on õigus selles, et

kõnealune varasem regulatsioon nägi ette raseduse tõttu kergemale tööle üle viimise ja

lapsehoolduspuhkuse (kuni lapse 1aastaseks saamiseni) aja stjuardessina töötatud aja hulka

arvestamise.

11. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kabeaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda

kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik