3-18-2154/47 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

29. august 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-2154

Haldusasi

I.O. kaebus Viru Vangla 3. oktoobri 2018. a otsuse nr 6-

10/34398-2 tühistamiseks ja kohustava ettekirjutuse

tegemiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

I.O.määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja I.O.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta I.O. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. mai 2019. a määruse

resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva

määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav I.O. esitas 3. septembril 2018 Viru Vanglale taotluse, millega soovis

lühiajalise väljasõidu võimaldamist. I.O. põhjendas väljasõidu vajadust sellega, et ta soovib

koos abikaasaga anda analüüse ja läbida protseduurid lapse sünnituse jaoks. Väljasõidul soovib

I.O. külastada doktor Tiina Loogi Tallinnas Tõnismäe polikliinikus. Kinnipeetav on nõustunud

elektroonilise järelevalvega ning jätnud lühiajalise väljasõidu aja vangla otsustada.

2. Viru Vangla jättis 3. oktoobri 2018. a otsusega nr 6-10/34398-2 I.O. 3. septembri 2018.

a taotluse rahuldamata. Vastuses tugines Viru Vangla I.O. kuriteo toimepanemise laadist ning

kriminogeensetest riskidest tulenevale ohtlikkusele ning väljasõidu eesmärgi mittevastavusele

vangistusseaduses lühiajalise väljasõidu kohta kehtestatule. Samuti on vastuses märgitud, et

taotluses puudub põhjendus, miks väljasõit oleks vältimatult vajalik just vangistuse ajal. Viru

Vangla leiab, et väljaviimisega seonduv risk ületab väljasõidu eesmärgi.

3. I.O. esitas 9. oktoobril 2018 vaide Viru Vangla 3. oktoobri 2018. a otsusele. Viru Vangla

jättis 8. novembri 2018. a vaideotsusega I.O. vaide läbi vaatamata.

4. I.O. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, nõudes Viru Vangla 3. oktoobri 2018. a otsuse

tühistamist ning Viru Vangla kohustamist tema taotlus uuesti läbi vaadata. Kaebuses tugineb

I.O. asjaolule, et olenemata mitmetest samasisulistest pöördumistest, vangla teda lühiajalisele

väljasõidule ei luba. Kaheksa aasta jooksul pole Viru Vanglast lühiajalisele väljasõidule lubatud

kedagi, kuigi teistest vanglatest lubatakse. I.O. soovis kahe kohtuasja sidumist ning

dokumentide ülekandmist eelmisest kohtuasjast. Samuti esitas I.O. taotluse riigi õigusabi

saamiseks ning riigilõivu ülekandmist eelmisest kohtuasjast.

5. Tartu Halduskohus tagastas 31. mai 2019. a määrusega I.O. kaebuse (resolutsiooni

punkt 1) ning jättis riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni punkt 2). Kohus on

seisukohal, et menetlusaluses asjas ilmnenud uute asjaolude tõttu puudub I.O.l kaebeõigus.

Kohus tegi kindlaks, et I.O. kandis karistust esimese astme kuriteo eest teistkordselt, misläbi

on vanglateenistusel kohustus rakendada lühiajalise väljasõidu küsimuse otsustamisel VangS §

32 lg 2, mis annab imperatiivse aluse väljasõidutaotluse mitte rahuldamiseks. Sellele tuginedes

leidis kohus, et 3. oktoobri 2018. a otsuse langetamise aja seisuga puudus vastavalt VangS § 32

lg-le 2 I.O.il subjektiivne õigus taotleda lühiajalise väljasõidu võimaldamist, mistõttu ei riiva

vangla keelduv otsus I.O. õigusi. I.O. poolt taotletud lühiajaline väljasõit ei kanna endas

lühiajalisele väljasõidule kehtestatud seadusest tulenevaid eelduseid. Kohus tagastas I.O.

kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult.

6. I.O. esitas 7. juunil 2019 määruskaebuse, milles nõudis enda esialgse kaebuse sisulist

läbivaatamist ning ettekirjutuse tegemist Viru Vanglale uuringute läbiviimiseks ning tema

aitamiseks lapse eostamisega. Samuti palus määrata riigi õigusabi halduskohtumenetluses

osalemiseks. I.O. täiendas määruskaebust 31. juuli 2019 avaldusega, kus ta on kirjeldanud

hiljutisi asjaolusid, mille kohaselt on ta Viru Vanglale esitanud mitmeid taotlusi, kuid neid pole

rahuldatud. Lisaks viitas I.O. kohtuasjadele ja menetlustele, millest palus käesolevasse

menetlusse üle võtta dokumente ja tõendeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ükski

määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus

on seisukohal, et halduskohtu põhjendus kaebuse tagastamise osas kaebeõiguse puudumise

tõttu ei ole sisuliselt õige ning sellest tulenevalt muudab ringkonnakohus kaebuse tagastamise

põhjendusi ning alust.

8. VangS § 32 kohaselt on kinnipeetavatel võimalik taotleda vanglalt lühiajalise väljasõidu

võimalust. Väljasõitu saab kinnipeetav taotleda kirjaliku taotluse alusel. Taotluse lahendamisel

võetakse arvesse väljasõidu eesmärki ja kestust, kuid arvestatakse ka taotleja isikuomadusi,

individuaalse täitmiskava täitmist, käitumist vanglas ning toime pandud kuriteo laadi.

VangS § 32 lg 2 alusel saab lühiajalist väljasõitu võimaldada teist korda esimese astme kuriteo

eest karistust kandvale isikule alles pärast poole mõistetud karistusaja kandmisest.

9. Tartu Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus ekslikult, et I.O.l puudub

käesolevas asjas kaebeõigus ning tagastas seetõttu kaebuse ebaõigesti HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel. Ringkonnakohus möönab, et lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamisel esineb

objektiivne VangS § 32 lg-st 2 tulenev keeldumise alus. Sellest hoolimata ei ole piiratud I.O.

õigus lühiajalist väljasõitu taotleda. Väljasõidu taotlemiseks piirangud puuduvad. Samuti on

I.O.l õigus nii vaide- kui ka kohtumenetluse kaudu kontrollida, kas tema taotluse mitte

rahuldamine oli õiguspärane. Seeläbi on õigustatud kaebuse esitamine kohtule kontrollimaks

Viru Vangla 3. oktoobri 2018. a otsuse õiguspärasust.

10. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale,

kui kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline. Nimetatud kaebuse tagastamise alust rakendatakse, kui iseenesest

tuleb jaatada kaebeõiguse olemasolu ehk mille puhul on vaidlustatud haldusakti või toiminguga

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine võimalik, ent rikkumine saab isiku huve kahjustada vaid

väga vähesel määral.

11. Riigikohtu halduskolleegium on 28. jaanuari 2014. a asja nr 3-3-1-80-13 otsuse p-s 11

leidnud, et õiguse rikkumise olulisus sõltub sellest, millise kaaluga õigushüvesse (nt elu, tervis,

vabadus) ja kui intensiivselt on sellesse väidetavalt sekkutud. 15. märtsi 2010. a asja nr 3-3-1-

93-09 otsuse p-s 12 on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et vabadust tuleb pidada

kaalukaks õigushüveks. Sellele tuginedes on Riigikohus samas otsuses leidnud, et näiteks

kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et

sellel on vabaduse võtmise kvaliteet riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses.

12. Lühiajalist väljasõitu saab käsitleda kui üht vangistuse täideviimisel seaduse alusel

rakendatavat lisahüve. Lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamine on vangla administratsiooni

kaalutlusotsus, mistõttu on ekslik arvata, et väljasõidu taotlus igal juhul rahuldatakse.

Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda lühiajalise väljasõidu korraldamist vastavalt

enda soovile. Objektiivseks eelduseks lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks on VangS § 32

nõuete täitmine. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene lühiajalisele väljasõidule mitte lubamisest

kinnipeetavale ühegi olulise õigushüve, sh vabadusõiguse olulist riivet. Samuti ei saa väita, et

lühiajalise väljasõidu mitte võimaldamine halvendaks oluliselt kinnipeetava olukorda. Viru

Vangla võttis lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamata jätmise otsustamisel arvesse I.O.

kuriteo toimepanemise laadi, kriminogeensetest riskidest tulenevat ohtlikkust ning väljasõidu

eesmärgi mittevastavust lühiajalisele väljasõidule seatud eesmärgiga. Ringkonnakohus leiab, et

lühiajalise väljasõidu mitte võimaldamise tõttu ära jääv eriarsti külastamise võimalus

viljastamise protseduuride jaoks kuulub vangistusega kaasnevate tavapäraste ebamugavuste

hulka ning väljasõidule mittelubamisega ei riivatud kaebaja õigusi ülemäära intensiivselt.

13. Kinnipeetavate meditsiinilise teenindamise eest vastutab vangla meditsiiniosakond.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja

tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks

eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või

haiguse ägenemist ning taastada tervist. Riigikohus toonitas 15. detsembri 2010. a otsuse nr 3-

3-1-53-10 p-s 7, et kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla

arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul

esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte. Viru

Vangla selgitas 3. oktoobri 2018. a otsuses, et vangla meditsiiniosakonna korraldusel on

võimalik teostada protseduure, mis on kinnipeetavale vältimatult vajalikud. Kui I.O.le vangla

meditsiiniosakonna poolt vanglaväliseid protseduure määratud ei ole, ei saa väita, et

taotletavate protseduuride näol on tegemist vältimatult vajalike protseduuridega, mille

tegemiseks on vajalik kinnipeetava lubamine lühiajalisele väljasõidule.

14. Eelnevale tuginedes leiab ringkonnakohus, et väljasõidule mittelubamisega riivati I.O.

õigusi väheintensiivselt ning asjaoludes tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

Tartu Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja tagastab I.O. kaebuse HKMS § 121

lg 2 p 21 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)