2-17-17388/72 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht

28. august 2019. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-17388

Tsiviilasi

Guldar Kivro avaldus

avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. märtsi 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Guldar Kivro määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse

esitaja:

Guldar

Kivro

(isikukood

XXXXXXXXXXX ), esindaja advokaat Maris Tekkel

Puudutatud isikud:

1. Urmas Vainos (isikukood XXXXXXXXXXX ), esindaja

Siiri Verrev

2. Ester Vainos (isikukood XXXXXXXXXXX )

3. Kaja Kerem (isikukood XXXXXXXXXXX ), esindaja

advokaat Maris Tekkel

4. Rakvere

vald

(Rakvere

Vallavalitsuse

kaudu)

(registrikood 7502564)

5. Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu)

(registrikood 70004459), esindaja Urve Jõgi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Guldar Kivro määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada maakohtu määrus osaliselt, s.o osas, milles maakohus kehtestas avaldajale

lisatingimused juurdepääsu teostamisel, reguleerides kulude kandmist koeraaediku

ehitamiseks ja tee ehitamiseks, samuti uute väravate paigaldamiseks; ning väravapuldi

kasutamisega seotud küsimustes.

3. Muuta tee hooldamisega seotud kulude kohta sätestatut ja määrata, et X kinnistu ja X

kinnistu igakordsed omanikud jaotavad tee hooldamise ning lumetõrje vajalikud kulutused

omavahel võrdsetes osades. Lisaks määrata, et avaldajal on kohustus omal kulul kõrvaldada

X kinnistule seoses juurdepääsu teostamisega tekitatud võimalikud häirivad füüsilised

mõjutused ja jäätmed.

4. Ülejäänud osas jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

5. Lugeda kohtumääruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

5.1. Rahuldada Guldar Kivro avaldus juurdepääsu saamiseks osaliselt.

5.2. Määrata Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX kantud

kinnistu (XX kinnistu) igakordse omaniku kasuks tähtajaline – viieaastane –

juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr XXXXXXX kantud kinnistu (XX kinnistu) vastavalt järgmistele

tingimustele:

5.3. XX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ) igakordne omanik on kohustatud tasuma

juurdepääsutee talumise kohustuse eest XX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX )

igakordsele omanikule 100.- eurot aastas.

5.4. XX kinnistu ja XX kinnistu igakordsed omanikud jaotavad tee hooldamise ning

lumetõrje vajalikud kulutused omavahel võrdsetes osades.

5.5. XX kinnistu igakordsel omanikul on kohustus omal kulul kõrvaldada XX kinnistule

seoses juurdepääsu teostamisega tekitatud võimalikud häirivad füüsilised mõjutused

ja jäätmed.

5.6. Soovides läbida XX kinnistut, tuleb XX kinnistu igakordsel omanikul XX kinnistu

omanikku sellest teavitada, teatades ette kas helistades või sõnumiga.

5.7. XX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX ) igakordne omanik peab tagama, et XX

kinnistut kasutatakse XX kinnistule pääsemiseks vaid omaniku enda või tema

lähikondsete poolt, sh nendele kuuluvate sõidukite või tehnika poolt. XX kinnistut

läbipääsu eesmärgil läbivate sõidukite mass ei tohi ületada kuut tonni, v.a lumetõrje

traktor. Äritegevuse jaoks ei ole XX kinnistu igakordsel omanikul või tema

lähikondsetel X kinnistu juurdepääsutee kasutamine lubatud.

5.8. Kohustada Urmas Vainost ja Ester Vainost andma nõusolek Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX kantud kinnistu (XX kinnistu)

III jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu kohta kinnistule registriosa nr-ga

XXXXXXX (XX ) selle igakordse omaniku kasuks. Käesolev määrus asendab Urmas

Vainose ja Ester Vainose tahteavaldust.

6. Jätta menetluskulud maakohtus avaldaja kanda.

7. Mõista avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud summas 300.- eurot.

8. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist,

kui

nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Guldar Kivro (avaldaja) esitas Urmas Vainose (puudutatud isiku) vastu avalduse avalikult

kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks. Avaldaja palus määrata Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX kantud XX kinnistu igakordse omaniku kasuks

tähtajatu juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa

nr XXXXXXX kantud XX kinnistu vastavalt lisas 3 toodud plaanile (juurdepääsutee märgistatud

punasega) ning järgmistele tingimustele:

1) valitseva kinnisasja (XX kinnistu) igakordsel omanikul, tema perekonnaliikmetel ning

samuti teistel isikutel, kellel on selleks valitseva kinnisasja omaniku luba, on õigus kasutada

teenivat kinnisasja (XX kinnistu) piiramatult ööpäevaringselt sihtotstarbeliselt teena nii

jalgsi kui igat liiki transpordivahendiga massiga, mis vastab tee kandevõimele;

2) teeservituudiga koormatud alaks loetakse teeniva kinnisasja osa, mille pikkuseks on

ligikaudu 66 m (teeservituudi ala) vastavalt lisas 3 toodud plaanile;

3) teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud hoiduma tegevusest ja tegevusetusest,

mis takistab valitseva kinnisasja igakordsel omanikul või tema perekonnaliikmel

teeservituudi sihtotstarbelist ja teeservituudi sisule vastavat kasutamist.

Avaldaja palus kohustada U. Vainost andma tagasivõtmatu nõusolek kanda Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXX III jakku esimesele vabale järjekohale servituut

Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX kantud kinnistu igakordse

omaniku kasuks vastavalt avalduse lisaks 3 olevale plaanile ning eespool märgitud sisuga.

Avaldaja omandis on XX kinnistu Lääne-Virumaal Rakvere vallas Ussimäe külas. Kinnistul asub

garaažihoone, mida avaldaja kasutab sõidukite ning erineva tehnika hoiustamiseks. Avaldajale

kuuluvalt XX kinnistult on võimalik tagada juurdepääs avalikult kasutatavale nn Ussimäe

külateele üle puudutatud isikule kuuluva XX kinnistu. Avaldaja elab alaliselt naabruses asuval XX

kinnistul, mis kuulub avaldaja elukaaslasele ja lapse emale Kaja Keremile. XX kinnistu on XX

kinnistu naaberkinnistu.

Enam kui 30 aastat on XX kinnistule jõudmiseks kasutatud üle XX kinnistu kulgevat

juurdepääsuteed. Olemasoleva juurdepääsutee väljaehitamise korraldas ja finantseeris Rakvere

Metsamajand. Faktiliselt on tegu ainukese juurdepääsuteega XX kinnistule.

Lisaks avaldajale on olemasolevat juurdepääsuteed kasutanud ka kolmandad isikud. XX kinnistu

piiril asus veel aasta tagasi Ussimäe küla ühine prügikast ning külaelanikud kasutasid prügikastini

jõudmiseks XX kinnistut läbivat teed. Samuti on mööda olemasolevat juurdepääsuteed võimalik

jõuda jalgsi või jalgrattaga Sõmerule ja Näpile ning seda võimalust on kasutanud asulate elanikud.

Lisaks kasutasid olemasolevat juurdepääsuteed igapäevaselt Ussimäe küla lapsed jalgsi või

jalgrattaga Aluvere kooli jõudmiseks.

Alates juulist 2017 on puudutatud isik takistanud kolmandate isikute sh avaldaja juurdepääsu XX

kinnistule. XX kinnistule on paigaldatud aed ja värav, mis on kõigile suletud. Avaldaja hinnangul

on tegemist pahatahtliku suhtumisega. Avaldaja on nii suuliselt kui kirjalikult pöördunud

puudutatud isiku poole ettepanekuga, et avaldajale taastataks juurdepääs XX kinnistule. Avaldajal

puudub alternatiivne juurdepääs oma kinnistule ning uue tee rajamine oleks ülemäära kulukas.

Avaldaja on nõus maksma juurdepääsutee kasutamise eest tasu või hüvitama kasutamine muul

viisil. Puudutatud isik on selgelt väljendanud, et juurdepääs üle XX kinnistu jääb avaldaja jaoks

suletuks.

Metsateed on avaldaja olnud sunnitud paaril korral kasutama, kui puudutatud isik piiras

juurdepääsu. Metsasihi kaudu oli XX kinnistule võimalik sõita vaid kuival ajal – tegemist ei ole

faktiliselt teega vaid lihtsalt sõidukijälgedega maastikul.

XX kinnistul asub garaažihoone, mida avaldaja kasutab sõidukite (hobiautod, treiler jne) ja erineva

tehnika hoiustamiseks XX kinnistule juurdepääs on vajalik sõidukiga, kuna muul moel ei ole

avaldajal võimalik transportida garaažis asuvat tehnikat, treilerit jne.

Ilma teed välja ehitamata ei ole võimalik ei üle XX kinnistu ega teist alternatiivset teed kasutada.

Aastaringselt ei võimalda see pinnas teed ehitamata XX kinnistule jõuda. Üle Keremi kinnistu

oleks tee lühem, kuid maksumus jääks 13 000 euro kanti. Lisandub veel kommunikatsioonide

teisaldamine. Avaldaja ei kasuta seda teed igapäevaselt, vaid 8-10 korda kuus. Avaldaja peab

mõistlikuks tingimusi, et värav tuleb sulgeda, teed kasutab avaldaja ja tema lähikondlased, mass

5000 kg, etteteavitamine nt 24 h ette. Avaldaja on valmis panustama tee hooldusesse, kuid ei pea

õiglaseks jätta neid kulusid 100 % avaldaja kanda, mõistlik oleks kanda kulud pooleks. Puldiga

värava paigaldus võiks jääda avaldaja kanda 50 % ulatuses. Koeraaedik on juba hetkel olemas.

2. Puudutatud isik palus jätta avaldus rahuldamata.

XX kinnistu puudutatud isiku ja tema abikaasa ühisvaras. Kinnistul asuvas majapidamises elab

käeoleval ajal omanike poeg Taimar Vainos koos oma perega.

Avaldaja ostis 2015. aasta augustis oksjonilt soodsa hinnaga XX kinnistu, mille omandamisel ta

teadis, et seal puudub elamisvõimalus ja juurdepääsutee. Kinnistul asub garaažihoone, mida

avaldaja soovib kasutada seoses oma majandustegevusega. On igati loomulik, et ostes odavalt vara,

mida soovitakse edaspidi kasutada majandustegevuse käigus, tuleb arvestada lisakuludega, milleks

oleks antud juhul ligipääsu rajamine juurdepääsutee ehitamisega RMK-le kuuluvalt maa-alalt,

mitte läbi Vainose koduõue, milliseid võimalusi on avaldajale korduvalt pakutud.

Avaldaja elab XX kinnistu kõrval XX kinnistul, kuhu tal on igapäevaselt juurdepääs olemas.

Muuhulgas asub nimetatud kinnistul ka garaaž, seega on avaldajal juba olemas hoone, kus hoida

sõiduvahendit ja kuhu on tal ka ligipääs igal ajal olemas.

Väär on väide, et enam kui 30 aastat on üle XX kinnistu mindud XX kinnistule olemasoleva

juurdepääsutee kaudu. Teadaolevalt tehti seda rohkem kui 50 aastat tagasi (1960-ndatel aastatel).

30 aastat tagasi kuulus nimetatud kinnistul asuva maja valdusõigus Sõmeru Metskonna

metsavahile, kelleks oli puudutatud isik, kes ise 1999. aastal erastas selle maaüksuse.

XX kinnistul asunud Ussimäe külaelanike poolt osaliselt kasutatud prügikast asus seal

vastutulekuna külaelanikele XX kinnistu omanike ja elanike poolt, aga kuna probleemid ka jalgsi

läbi Vainoste koduterritooriumi liikumisega seoses süvenesid, paluti see eemaldada ja käesoleval

ajal on igal elanikul oma prügikast. Lisaks koera vigastamisele varastati koduhoovist ca 4 aasta

eest ka auto numbrimärk, millega käidi bensiini varastamas ja see sündmus on politsei poolt

fikseeritud. XX kinnistu omanikud soovivad oma kodu kaitseks piirata hoovist läbikäimist, selleks

tuli aed ehitada. Avaldajale on pakutud võimalust läbida ühepäevase etteteatamisega XX kinnistut,

kui loodusolude tõttu mujalt ei saa sõita ja seda seni, kuni ta ehitab vajaliku juurdepääsutee oma

XX kinnistule, kuid kahjuks see ei sobinud avaldajale.

Avaldaja väited, et tal puudub juurdepääs oma kinnistule, on valed, sest ta käib seal. RMK on talle

taganud võimaluse oma maa-alalt ja valmis ka andma nõusoleku juurdepääsutee rajamiseks.

Puudutatud isik oleks läbipääsuga nõus järgmistel tingimustel. Kulu, mis kaasneb, on koerale

ehitatav aedik (kulu ca 1000 eurot). Ei ole aktsepteeritav, et koer oleks ööpäevaringselt ketis ja kui

keegi tahab sealt läbi sõita, siis ei saa koer lahtiselt joosta. Olemasolev asfaltkate on vana, kehvas

seisus ja lõppeb enne hoovi piiri. Läbipääsuks tuleks ehitada korralik teejupp ning seda hooldama

hakata. Tee läbimise soovist tuleks ette teatada kas helistades või sõnumiga. XX kinnistut läbivate

isikute hulk peaks olema piiratud, s.o XX kinnistu omanikud või tema lähikondsed. Puldiga

avatava värava paigaldamine ja töökorras hoidmine oleks avaldaja huvides, puudutatud isikutel

puudub selleks huvi ja raha. Sõidukite mass peaks olema piiratud 6 tonniga, v.a lumetõrje traktor.

Vältida tuleks kolmandate isikute masinate läbisõitu. Äritegevuse jaoks peaks ta tegema siiski

eraldi juurdepääsu. Selline lahendus oleks aktsepteeritav maksimaalselt 5 aasta jooksul, selle aja

jooksul tuleks rajada uus tee.

3. Rakvere vald (endine Sõmeru vald) leidis, et on otstarbekas määrata XX kinnistule juurdepääsu

õigus üle XX kinnistu. Avaldajale kuuluvat XX kinnistut ümbritseb RMK valduses olev Põlula

metskond 17 kinnistu. Põlula metskond 17 kinnistul on ca 30 m pikkune teelõik, mis ühendab XX

kinnistut XX kinnistul asuva erateega, mille kaudu on XX kinnistult võimalik kõige lühemat teed

pidi pääseda avalikult kasutatavale teele. Samas on Põlula metskond 17 kinnistul ca 1200 m

pikkune metsatee, mille kaudu on XX kinnistult võimalik pääseda avalikult kasutatavale teele.

Eelnimetatud metsatee ei ole aga RMK andmetel igapäevaseks liiklemiseks kasutatav.

2017. a juulis sulges XX kinnistu omanik temale kuuluva kinnistu ulatuses XX kinnistule

suunduva juurdepääsutee. Seega kadus XX kinnistult seni kasutatud avalik ligipääs Pärnu-

Rakvere-Sõmeru riigimaanteele.

Maa ostuõigusega erastamisel oli puudutatud isik teadlik, et kinnistut läbib tee, mida kasutavad

teised isikud. Sõmeru Vallavalitsuse 30.03.1999 korraldusega nr 80 nõustuti XX maaüksuse maa

ostueesõigusega erastamisega puudutatud isikule. Korralduse punktiga 4.2 seati maa kasutamisele

kasutuspiirang: maaüksust läbiv tee jätta avalikku kasutusse.

Sõmeru Vallavalitsuse ja XX kinnistu omaniku vahel ei ole eratee avaliku kasutamise lepingut

sõlmitud, mistõttu ei ole ka XX kinnistul asuv eratee kantud riiklikku teeregistrisse. 22.06.2015

Sõmeru Vallavalitsuse poolt E. Vainosele saadetud kiri, milles vallavalitsus ei nõustu kinnistut

läbiva tee aiaga sulgemisega, on soovituslik. Kirja koostamise ajal kehtinud teeseaduse kohaselt

võis erateed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Eratee omanik võis tee sissepääsu sulgeda

või ka tee lammutada. Kuna XX kinnistu ei asu detailplaneeringu koostamise kohustusega alal, siis

ei olnud kinnistule piirdeaia püstitamiseks vaja taotleda omavalitsuselt kirjalikku nõusolekut.

Alates 01.07.2015 kehtiva ehitusseadustiku lisa 1 kohaselt on ehitusteatise ja ehitusprojekti

kohustuslik piirdeaia või värava ehitamine, mille ehitamisega kaasnevad kaevetööd. 15.01.2018 on

ehitisregistrile esitatud XX kinnistu piirdeaia ehitusteatis ja kasutusteatis.

Kõige lühem tee oleks läbi XX kinnistu, kuid see eeldab omanikevahelist kokkulepet. 20 aastat

tagasi toimus erastamine ja avaliku huvi puudumise tõttu ei määratud teed avalikku kasutusse. Seda

saanuks teha enne 01.07.2015 tee omaniku nõusolekul. Tegemist on erateega.

4. Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu, RMK) leidis, et kuna avaldajal puudub

oma kinnisasjalt juurdepääs avalikult kasutatavale teele, siis on tal õigus nõuda juurdepääsu üle

võõra kinnisasja. Seega on küsimus selles, millise võõra kinnisasja kaudu juurdepääsu

võimaldamine on kõige otstarbekam.

Avaldaja on kasutanud XX kinnisasjal asuvat erateed ning RMK valduses oleval Põlula metskond

16, Põlula metskond 90 ja Põlula metskond 17 kinnisasjadel asuvat Sõmeru metskonna teed ning

Põlula metskond 17 ja Kirde keskus kinnisasjadel asuvat Sõmeru vahtkonna teed juurdepääsuks

avalikult kasutatavale riigimaanteele nr 5 Pärnu-Rakvere-Sõmeru tee.

Avaldajal on tulnud oma kinnistule juurdepääsuks kasutada ka Põlula metskond 17 kinnisasjal

asuvat Sõmeru vahtkonna teed, mis kulgeb üle põllumaa. Nimetatud põllumaal ei ole teed, vaid on

kaks sõidujälge maastikul. RMK on põllumaale sõlminud 16.11.2017 põllumajandusliku

maarendilepingu tähtajaga kuni 31.10.2027. RMK ei nõustu rendile antud põllumaa kasutamisega

avaldaja kinnisasjale juurdepääsuks. RMK on asunud ette valmistama toiminguid Sõmeru

vahtkonna tee ruumikuju muutmiseks selliselt, et tee ei kulgeks üle Põlula metskond 17 kinnisasjal

asuva põllumaa.

Sõmeru metskonna tee ja Sõmeru vahtkonna tee on metsateed, mis on riigi omandisse jäetud maal

paiknevad valdavalt riigimetsa majandamiseks kasutatavad teed. Metsateed võib kasutada igaüks,

kui riigimetsa majandamist korraldav isik või riigiasutus ei ole metsateed või selle osa sulgenud

või metsateel liiklust piiranud. Seni ei ole RMK Sõmeru metskonna tee ja Sõmeru vahtkonna tee

kasutamist piiranud ja ei tee takistusi nende kasutamiseks, välja arvatud põllumaal oleva sõidujälje

kasutamisel.

RMK näeb ühe võimaliku juurdepääsuna XX kinnistult avalikult kasutatavale teele määrata

juurdepääs selliselt, et see kulgeks mööda olemasolevat Sõmeru metskonna teed kuni Sõmeru

vahtkonna teeni ning kulgeks mööda Sõmeru vahtkonna teed kuni pöörab vasakule Kirde keskuse

kinnisasjal asuvate ehitiste vahelt XX kinnisasjani ja jätkub XX kinnisasjast mööda Põlula

metskond 17 kinnisasja kuni Sõmeru vahtkonna teeni. Juurdepääsu asukoht XX kinnisasjalt

näidatud kohas on määratud teadlikult - puude istutamisel on jäetud puude vahele ala, mida saaks

kasutada teena.

Kuna RMK poolt väljapakutud uus juurdepääsutee hakkaks kulgema üle XX kinnisasja, tuleks

kaasata asja lahendamisse ka XX kinnisasja omanik.

Juhul, kui avaldaja kinnisasjale määratakse juurdepääsuõigus mööda RMK valduses olevat Kirde

keskuse ja Põlula metskond 17 või mõnda muud kinnisasja, on RMK põhimõtteliselt nõus kinnistut

koormama reaalservituudiga XX kinnistu igakordse omaniku kasuks. Reaalservituut oleks

tasuline, tasu peaks vastama kasutusõiguse harilikule väärtusele - 0,03 eurot ühe ruutmeetri kohta

aastas, lisanduks käibemaks. Lisaks tuleb juurdepääsutee kasutajal kanda kõik juurdepääsutee

kasutamisega seotud maksud ja koormised ning kulud, mis on vajalikud juurdepääsutee

projekteerimiseks, ehitamiseks ja hooldamiseks.

RMK on nõus oma maad lubama kasutada juurdepääsutee rajamiseks, kasutamiseks,

uuendamiseks.

5. Puudutatud isik Kaja Kerem leidis, et avaldus tuleb rahuldada. Käesoleval hetkel on avaldajale

kuuluvalt XX kinnistult võimalik tagada juurdepääs avalikult kasutatavale nn Ussimäe külateele,

vaid üle puudutatud isiku kinnisasja. Ühtegi teist alternatiivset juurdepääsuteed avaldajal ei ole.

XX kinnistult, mida kasutab oma alalise elukohana ka avaldaja, juurdepääs XX kinnistule puudub.

Sellise tee rajamine üle XX kinnistu on olnud ebavajalik, kuna kasutati üle XX kinnistu minevat

teed ning XX kinnistu omanik ei ole senini kunagi teinud takistusi selle tee kasutamisel.

Sõmeru Vallavalitsuse 30.03.1999 korraldus nr 80 puudutatud isikule maa ostueesõigusega

erastamise kohta kinnitab, et XX kinnistu omanik teadis, et tema teed tohivad kasutada ka

kolmandad isikud. Lisaks on vald vallaelanike huvides teostanud igal talvel olemasoleval

juurdepääsuteel lumetõrjet.

Kaja Kerem vaidleb vastu XX kinnistu omaniku ettepanekule, et juurdepääsutee võiks minna üle

XX kinnistu. Üle Keremi kinnistu ei vii XX kinnistule ühtegi teed ning uue tee rajamine on seotud

ülemääraste kuludega ning oleks seega ebamõistlik. Lisaks ei ole avaldaja XX kinnistu omanik,

vaid üksnes elab seal.

Avaldaja huvi juurdepääsu vastu on ülekaalukam võrreldes puudutatud isiku õigustega ning

lähtuvalt väljakujunenud tavast, alternatiivsete lahenduste puudumisest ning ebamõistlikkusest

ehitada uus juurdepääsutee on otstarbekas tagada juurdepääs XX kinnistult avalikult kasutatavale

teele üle XX kinnistu.

MAAKOHTU SEISUKOHT

6. Maakohus rahuldas avalduse osaliselt ning määras XX kinnistu igakordse omaniku kasuks

tähtajalise – viieaastase – juurdepääsu avalikult kasutatavale teele üle XX kinnistu vastavalt

järgmistele tingimustele:

-

Avaldaja kannab kulud, mis kaasnevad XX kinnistu elanikel seoses juurdepääsuga tekkinud

vajadusega ehitada aedik enda koduloomale; samuti kulud, mis kaasnevad XX kinnistule

tee ehitamisega, kui see on vajalik juurdepääsu tagamiseks XX kinnistule. Lisaks tuleb

avaldajal kanda läbipääsuks vajalike uute väravate ehitamisega seonduvad kulud, sh kui

paigaldatakse puldiga avatav värav, võib pult olla vaid XX või XX igakordse omaniku või

nende lähikondsete kasutuses.

-

XX kinnistu igakordne omanik on kohustatud tasuma juurdepääsutee talumise kohustuse

eest XX kinnistu igakordsele omanikule 100 eurot aastas.

-

XX kinnistu igakordne omanik on kohustatud hooldama XX kinnistul asuvat teed, kui see

on vajalik tagamaks juurdepääsu XX kinnistule (nt lumetõrje) või kui hooldamise vajadus

tuleneb XX kinnistul asuva juurdepääsutee kasutamisest XX kinnistu omaniku poolt (nt

hobusesõnniku koristamine).

-

Soovides läbida XX kinnistut, tuleb XX kinnistu igakordsel omanikul XX kinnistu

omanikku sellest teavitada, teatades ette kas helistades või sõnumiga.

-

XX kinnistu igakordne omanik peab tagama, et XX kinnistut kasutatakse XX kinnistule

pääsemiseks vaid omaniku enda või tema lähikondsete poolt, sh nendele kuuluvate

sõidukite või tehnika poolt. XX kinnistut läbipääsu eesmärgil läbivate sõidukite mass ei

tohi ületada kuut tonni, v.a lumetõrje traktor. Äritegevuse jaoks ei ole XX kinnistu

igakordsel omanikul või tema lähikondsetel XX kinnistu juurdepääsutee kasutamine

lubatud.

Maakohus kohustas U. Vainost ja E. Vainost andma nõusolek XX kinnistu III jakku märkuse

kandmiseks juurdepääsu kohta XX kinnistule selle igakordse omaniku kasuks. Kohus märkis, et

kohtumäärus asendab U. Vainose tahteavaldust. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda ning

mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud summas 300 eurot.

Maakohus tuvastas, et avaldaja kinnistult lühim juurdepääs avalikult kasutatavale teele kulgeb läbi

puudutatud isiku kinnistu. Samuti, et iseenesest ei ole välistatud uue tee rajamine. Nimelt on RMK

korduvalt avaldanud, et on valmis lubama kasutada RMK maad tee rajamiseks.

Kohus leidis, et ainuüksi asjaolu, et aastate jooksul oli välja kujunenud praktika, et XX kinnistut

kasutati juurdepääsuks, ei tähenda, et selline praktika jätkuma peaks. Arvestada tuleb ka XX

kinnistu elanike huvidega. Puudutatud isik on välja toonud, et üldine läbipääs tema kinnistult on

kaasa toonud rea sündmusi, mille tõttu on ohtu sattunud kinnistu elanike turvalisus, sh kodulooma

ründamine teadmata isikute poolt. Puudutatud isikul on õigus piirata enda kinnistule juurdepääsu

vaatamata võimalikele kokkulepetele naabritega või väljakujunenud praktikale ning juhul kui ta

peab vajalikuks, ehitada aed ning sulgeda läbikäiguteed. Vaidluse all ei ole asjaolu, et juurdepääsu

vajav XX kinnistu ei ole avaldaja elukohaks, vaid seal asuvas hoones hoiab ta sõidukeid ja

tehnikat. Avaldaja on toonud välja, et käib kinnistul kuni kümnel korral kuus.

Kohus leidis, et avaldaja huvid ei kaalu üles puudutatud isiku huve, kuivõrd XX kinnistut

kasutatakse elukohana ning arvestada tuleb seal elavate inimeste turvalisuse ja privaatsusega.

Samas arvestades avaldaja praeguseid juurdepääsuvõimalusi enda kinnistule, on põhjendatud anda

avaldajale juurdepääs läbi XX kinnistu puudutatud isiku välja toodud tingimustel ning piiratud

ajaks, s.o viieks aastaks. Kohtu hinnangul on see mõistlik aeg, mille jooksul on avaldajal võimalik

planeerida ja ehitada uus juurdepääsutee enda kinnistule.

Avaldaja kohustused seoses juurdepääsuga on järgmised. Avaldaja kannab kulu, mis kaasneb

puudutatud isiku koduloomale aediku ehitamisega. Avaldajal tuleb kanda kulud, mis kaasnevad

XX kinnistul enne XX kinnistu piiri tee ehitamisega. Samuti tuleb avaldajal või XX kinnistu

igakordsel omanikul hooldada XX kinnistul asuvat teed, kui see on vajalik tagamaks juurdepääsu

enda kinnistule. See hõlmab talvist lumetõrjet ning vajadusel hobusesõnniku koristamist. Soovides

läbida XX kinnistut, tuleb XX kinnistu omanikku sellest teavitada, teatades ette kas helistades või

sõnumiga. Lisaks avaldajale on läbipääs XX kinnistult XX kinnistule vaid tema pereliikmetel ja

lähikondsetel. Samuti tuleb avaldajal kanda uute väravate ehitamisega seonduvad kulud. Kui

avaldaja paigaldab puldiga avatava värava, võib pult olla avaldajal ja puudutatud isikul. XX

kinnistut läbivate sõidukite mass ei tohi ületada kuut tonni, v.a lumetõrje traktor. Tehnika, mis teed

läbib, peab kuuluma XX kinnistu omanikule või tema lähikondsetele. Äritegevuse jaoks ei ole XX

kinnistu juurdepääsutee kasutamine lubatud.

Senine kohtupraktika on näinud ette, et juurdepääsu võimaldamise korra tuleb määrata

juurdepääsutasu, mis ühe komponendina sisaldab hüvitist omandiõiguse riive eest. Lisaks tuleb

arvestada, et juurdepääs üle XX kinnistu vähendab kinnistu turuväärtust. Kohus leidis, et mõistlik

juurdepääsutasu on 100 eurot aastas.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

7. Avaldaja (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub

maakohtu määrus tühistada osaliselt ja teha uus otsus, millega rahuldada avaldaja avaldus

20.11.2017 avalduses toodud tingimustel, arvestades määruskaebuse punktis 2.7 nimetatud

juurdepääsu tingimusi.

XX kinnistu ei piirne üheski kohas avalikult kasutatava teega. Seega on täidetud esimene eeldus

juurdepääsunõude rahuldamiseks.

Avaldaja ei nõustu tähtajalise juurdepääsu määramisega. Juurdepääs avaldaja taotletud viisil on

maakorralduslikult võimalik ja lisaks ka kõige mõistlikum lahendus ning seega on täidetud ka teine

eeldus juurdepääsunõude rahuldamiseks.

Maakohus ei kaalunud, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema uue tee rajamiseks ning kas

puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuõigusega tähtajatu koormamine võiks olla avaldaja jaoks

oluliselt odavam ja puudutatud isikut kui kinnisasja omanikku vähem koormavam (Riigikohtu

12.04.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04, p 14). Kohus ei ole arvestanud tõendiga uue tee

rajamise kulude osas.

Avaldaja hinnangul on menetluses tõendamist leidnud, et olemasoleva juurdepääsutee, s.o XX

kinnistut läbiv tee, on ajalooliselt väljakujunenud tee. Avaldaja ei nõustu maakohtuga, et arvestada

ei tule väljakujunenud tavaga. Ka varasem Riigikohtu praktika viitab sellele, et kohus on

juurdepääsutee tingimuste määramisel üsna palju seotud väljakujunenud tavaga (Riigikohtu

27.09.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 24). Avaldaja kasutaks teed vaid kuni kümnel korral

kuus. XX kinnistu jääks ka edaspidi piiratuks aiaga, mis takistab mistahes võõrastel kolmandatel

isikutele kinnistul liikumise.

Kohtu määratud juurdepääsu tingimused on avaldajat ülemäära koormavad, osaliselt ebavajalikud,

põhjendamatud ning osaliselt ebaselged. Avaldaja hinnangul ei ole põhjendatud jätta koeraaediku

ehitamise kulud avaldaja kanda, kuna XX kinnistul on juba koeraaedik.

Määrusest ei nähtu, mida on kohus mõelnud, et avaldaja peab kandma kulud XX kinnistule tee

ehitamisega seoses. XX kinnistul asub juba asfalttee. Uue tee rajamine ei ole vajalik. Selline

sõnastus annab üksnes võimaluse uuteks vaidlusteks avaldaja ja puudutatud isiku vahel.

Määruse järgi kohustub avaldaja kandma läbipääsuks vajalike uute väravate ehitamise seonduvad

kulud, sh kui paigaldatakse puldiga avatav värav. Tegelikkuses on XX kinnistul kaks väravat.

Seega on avaldajal võimalik kasutada ka olemasolevaid väravaid ning uute ehitamine ei ole vajalik.

Ettepaneku, paigaldada puldiga avatav värav, tegi avaldaja põhjusel, et see oleks

kasutajasõbralikum. Kui osutub vajalikuks puldiga väravate paigaldamine, siis on põhjendatud, et

avaldaja kannaks väravate paigaldamisega seotud kulud maksimaalselt 50 % ulatuses, kuna

väravaid kasutaks igapäevaselt eelkõige XX kinnistu elanikud. Kui kohtu hinnangul on

põhjendatud, et juurdepääs jääb avaldajale üle XX kinnistu tähtajaliselt (viieks aastaks), siis ei ole

väravate ja/või väravate puldiga avamise süsteemi paigaldamine avaldaja kulul aga üleüldse

põhjendatud ning õiglane.

Maakohtu määrusest ei tulene, millistel kaalutlustel on kohus jõudnud järeldusele, et põhjendatud

juurdepääsutasu suuruseks on just 100 eurot aastas. Ebaselgeks jääb mil määral on kohus tasu

määramisel arvestanud asjaoluga, et juurdepääs on määratud tähtajaliselt.

Maakohtu määruse sõnastus jätab ruumi tõlgenduseks, et olemasoleva juurdepääsutee hooldamise

kohustus on ainuüksi avaldajal. Hoolduskohustuse panek ainuisikuliselt XX kinnistu omanikule

on ebaproportsionaalne. Avaldaja hinnangul on põhjendatud, et avaldaja ning XX kinnistu omanik

panustavad tee hooldamisse (ja sellega seotud kulude kandmisse) võrdselt.

Lisaks jääb ebaselgeks, mida mõeldakse tee hooldamise all. Kui hooldamise all mõeldakse eelkõige

lumetõrje teostamist, siis on avaldaja ka kohtumenetluse kestel selgitanud, et on valmis selle

korraldama ning et lumetõrjet on nõus teostama Sõmeru vald. XX kinnistul asuvasse garaaži

sõidetakse tühja hobutreileriga, XX kinnistul ei asu iseenesest hobused. Eelnevast tulenevalt ei ole

ka põhjendatud nimetada eraldi kohustusena „hobusesõnniku koristamist“.

Juhul, kui avaldaja määruskaebus rahuldatakse ning maakohtu määrus osaliselt tühistatakse, siis

on avaldaja hinnangul põhjendatud rahuldada avaldaja juurdepääsunõue ning määrata XX kinnistu

igakordse omaniku kasuks tähtajatu juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle XX kinnistu

vastavalt järgmistele tingimustele:

1) XX kinnistu igakordsel omanikul on õigus juurdepääsuteed kasutada nii jalgsi kui ka igat

liiki transpordivahenditega, mille mass ei tohi ületada kuut tonni v.a lumetõrje traktor;

2) XX kinnistu igakordne omanik on kohustatud tasuma juurdepääsutee talumise kohustuse

eest X kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasu 100 eurot aastas kandes

juurdepääsutasu X kinnistu omaniku poolt määratud arveldusarvele hiljemalt jooksva aasta

1. septembriks (esimesel aastal kohustub XX kinnistu omanik tasuma juurdepääsutasu

võrdeliselt kuude arvuga, mida tal oli võimalik juurdepääsuteed kasutada);

3) XX ning X kinnistu igakordsed omanikud on kohustatud hooldama X kinnistul asuvat teed

ning kandma hooldamisega seotud kulud võrdses ulatuses (sh lumetõrje teostamisega

seotud kulud), kui see on vajalik tagamaks juurdepääsu XX kinnistule. Lumetõrje

teostamiseks on X kinnistu omanik kohustatud võimaldama lumetõrjet teostavatele

masinatele juurdepääsu X kinnistule;

4) Soovides läbida X kinnistut, tuleb XX kinnistu igakordsel omanikul X kinnistu omanikku

ette teavitada, kas helistades või saates sõnumi X kinnistu omaniku poolt nimetatud

kontaktile. X kinnistu omanik kohustub tagama XX kinnistu omanikule turvalise läbipääsu

sh kui X kinnistu omanikul või elanikel on koer, siis kohustub X kinnistu omanik tagama,

et päeval, mil XX kinnistu omanik on avaldanud soovi juurdepääsuteed kasutada, on koer

suletud koeraaedikusse;

5) XX kinnistu igakordne omanik peab tagama, et X kinnistut kasutatakse XX kinnistule

pääsemiseks vaid omaniku enda või tema lähikondsete poolt, sh nende kasutuses olevate

sõidukite või tehnika poolt, kusjuures X kinnistut läbipääsu eesmärgil läbivate sõidukite

mass ei tohi ületada kuut tonni, v.a lumetõrje traktor;

6) Äritegevuse jaoks ei ole XX kinnistu igakordsel omanikul või tema lähikondsetel X

kinnistu juurdepääsutee kasutamine lubatud.

Maakohus oleks pidanud menetluskulud jätma puudutatud isiku kanda, kuivõrd puudutatud isiku

käitumine tingis avalduse esitamise.

PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD

8. Puudutatud isik U. Vainos palub jätta määruskaebus rahuldamata.

Nii avaldaja kui ka kohus on juba ülemäära kulutanud materiaalseid ressursse, eriti võrrelduna selle

kuluga, mis kaasneks tee rajamisega RMK poolt pakutud maa-alale.

Puudutatud isik ei vaidlustanud maakohtu määrust, kuivõrd juurdepääs seati tähtajaliselt koos

lisakulude kandmise ning menetluskulude hüvitamise kohustusega. Puudutatud isik on kogu

menetluse kestel olnud seisukohal, et kohus ei peaks üldse andma juurdepääsuõigust läbi tema

koduhoovi. Lisaks on ülioluline, et juurdepääsutee puudumise tõttu oli XX kinnistu ostuhind (3005

eurot) oksjonil kümme korda alla turuhinna.

Avaldaja esitatud hinnapakkumine tee rajamise kulu kohta on kohut eksitav, sest selle pikkus on

maakaardi järgi 250, mitte 400 meetrit.

Väravate süsteemi rajamise pakkus avaldaja ise välja, teades seejuures, et nende paigaldamise kulu

ei ole viimasele jõukohane kanda ka pooles ulatuses.

Arusaamatu on avaldaja taotlus kasutada juurdepääsu lisaks tehnikavahendi kasutamisele ka jalgsi,

kuivõrd ühelgi aastaajal ei ole jalakäijale läbipääsmatu looduslik tee mõnesaja meetrise ringiga.

Kohtunik veendus ise paikvaatluse käigus, et avaldaja kasutab looduslikku teed oma kinnistule

sõitmiseks ja see on kaasajal ka igaühele nähtav, kes sealt mööda sõidab – selged jäljed on olemas.

Seega on väär väide, et avaldajal puudub alates 2017. aasta juulist ligipääs oma kinnistule, kuivõrd

viimase kahe aasta loodusolud on seda võimaldanud praktiliselt aastaringselt.

Avaldaja on esitanud kohtule ekspertarvamuse, mis on tegelikult koostatud aerofotode põhjal.

Reaalselt ei ole kohal üldse käidud ja oletatakse, et reeglina selline tee kannatab koormust, mida

avaldaja soovib sellele rakendada. Tähelepanuta aga jäetakse, et teeks on vaid maa peale pandud

õhuke üle 30 aasta vana asfaldi kiht, millele ei ole rajatud aluspinda ja mis lõpeb enne kinnistu

lõppu ehk siis ei ole kinnistut isegi läbiv eratee. Avaldaja tellitud ekspert jõudis järeldusele, et

sellise koormise hüvituseks, mida X kinnistu omanik (ka otsene valdaja) peab taluma, ei olegi

mõistlikku hüvitust, st kodu muutmist mitteprivaatseks ei saa eraisikule materiaalselt hüvitada.

Olemasolev koeraaedik ei vasta kohaliku omavalitsuse kehtestatud nõuetele ega sobi koera

kinnihoidmiseks 12 tundi järjest. Samas koera sulgemine väiksemasse aedikusse terveks päevaks

tähendab seda, et sellel ajal ei ole koduhoov valvatud ja samas see on omaette põhjus, miks peaks

olema sellisel juhul vaid puldiga selleks õigust omavate isikute poolt avatavad/suletavad väravad.

9. Rakvere vald nõustub avaldaja seisukohaga selles, et kohtu poolt XX kinnistu igakordse

omaniku kasuks määratud viieaastase tähtajalise juurdepääsu korral on mitmed täiendavad

juurdepääsu tingimused ebaproportsionaalsed ning avaldajale ülemäära koormavad.

Koeraaediku rajamine ei ole mõistlik, kuna X kinnistul on juba olemas koeraaedik.

10. RMK leidis, et määruskaebusega esitatud taotlus ei puuduta Eesti Vabariigi huve, mistõttu jätab

juurdepääsu tingimused ja menetluskulude jaotuse kohtu otsustada.

Samuti puudub vajadus X kinnistule uue tee ehitamise vajadus, kuna kinnistul asub suures osas

kõvakattega kaetud tee.

Avaldajal on XX kinnistule jõudmiseks võimalik kasutada olemasolevaid väravaid, mistõttu uute

väravate ehitamine ei ole vajalik. Juhul, kui X kinnistu omanik ja avaldaja otsustavad olemasolevad

väravad välja vahetada puldiga avatavate vastu oleks õiglane sellega seotud kulusid kanda

võrdsetes osades.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud osaliselt.

Maakohtu määrus tuleb osaliselt tühistada osas, milles maakohus kehtestas avaldajale

lisatingimused juurdepääsu teostamisel: avaldaja Guldar Kivro kannab kulud, mis kaasnevad X

kinnistu elanikel seoses juurdepääsuga tekkinud vajadusega ehitada aedik enda koduloomale,

samuti kulud, mis kaasnevad X kinnistule tee ehintamisega, kui see on vajalik juurdepääsu

tagamiseks XX kinnistule. Lisaks tuleb Guldar Kivrol kanda läbipääsuks vajalike uute väravate

ehitamisega seonduvad kulud, sh kui paigaldatakse puldiga avatav värav, võib pult olla vaid X või

XX igakordse omaniku või nende lähikondsete kasutuses.

Ringkonnakohus muudab ka kohtumääruse punkti X kinnistul asuva tee hooldamise kulude

kandmise osas, sätestades, et XX kinnistu ja X kinnistu igakordsed omanikud jaotavad tee

hooldamise ning lumetõrje vajalikud kulutused omavahel võrdsetes osades. Samuti tuleb sätestada,

et avaldajal on kohustus omal kulul kõrvaldada X kinnistule seoses juurdepääsu teostamisega

tekitatud võimalikud häirivad füüsilised mõjutused ja jäätmed.

Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

12. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendamatult puudutatud isikuna

menetlusse kaasamata X kinnisasja ühisomaniku Ester Vainose. TsMS § 6182 lg 1 kohaselt peab

kohus juurdepääsutee asjas kaasama kõigi kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine

puudutab. Kuivõrd tegemist on hagita menetlusega, tuleb kohtul kaasata puudutatud isikud omal

algatusel (TsMS § 198 lg 3). Puudutatud isik U. Vainos teatas juba oma esimeses vastuses

avaldusele, et X kinnistu on tema ja Ester Vainose ühisomandis ning taotles E. Vainose kaasamist.

12.06.2018 kohtuistungi protokolli järgi on menetlusosalised arutanud E. Vainose seisundit

menetluses (salvestise ajamärk 13:03:10), kuid kohus ei ole sellele vaatamata seisukohta võtnud.

E. Vainos on menetluses osalenud üksnes tunnistajana.

Seejuures on maakohtu määruse resolutsiooniga kohustatud Ester Vainost andma mh nõusolek

kinnistusraamatusse juurdepääsu kohta märkuse kandmiseks.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud eksimus ei too siiski kaasa maakohtu määruse tühistamist.

Ringkonnakohus võimaldas ise E. Vainosel esitada oma seisukohad ning veendus, et X kinnistu

abikaasadest ühisomanikud on sisuliselt kattuvatel positsioonidel. Seega ei ole menetlusse

kaasamata jätmine toonud kaasa olukorda, kus Ester Vainose õigused oleksid jäänud sisulise

kaitseta või et tema vastuväiteid ei oleks menetluses saanud arvestada.

Ringkonnakohus käsitleb Ester Vainost edaspidi menetluses puudutatud isikuna.

13. Määrates AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb ennekõike

arvestada juurdepääsu nõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu taotleja

kinnisasjal

avalikule

teele

juurdepääsu

puudumine,

taotletava

juurdepääsu

vastavus

maakorralduslikele nõuetele ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus,

võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva

kitsendusega (Riigikohtu 09.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 11).

Praegusel juhul on ringkonnakohtu hinnangul üldjoontes täidetud eeldus, et avaldajale kuuluval

XX kinnistult puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele. XX kinnistu (katastritunnusega

77004:001:0086) paikneb „saarekesena“ keset RMK-le kuuluvat kinnistut nimega Põlula metskond

17. Ringkonnakohus selgitab vastuseks puudutatud isiku poolt varasemas menetluses esitatud

väidetele, et juurdepääsu määramist üle X kinnistu ei välista ainuüksi asjaolu, et sellel kinnistul

paiknev tee ei ole määratud avalikuks kasutamiseks või et tegemist ei ole kapitaalselt välja ehitatud

või kinnistut kogu ulatuses läbiva teega. Tähtsust omab eelkõige see, kuidas on võimalik

asjaomasele kinnistule lähimalt avalikult kasutatavalt teelt kõige mõistlikumal viisil pääseda;

sellega võib sõltuvalt asjaoludest kaasneda ka täiesti uue juurdepääsutee rajamine üle võõra

kinnisasja.

Lähimaks avalikult kasutatavaks teeks on asja materjalide kohaselt Pärnu-Rakvere-Sõmeru

riigimaantee. Sellelt maha sõites pääseb puudutatud isiku kinnistule mööda Sõmeru metskonna

teed (tee nr 7700533) ja Sõmeru vahtkonna teed (tee nr 7700534), mis läbibki puudutatud isikule

kuuluvat X kinnistut. RMK on selgitanud, et nii Sõmeru metskonna tee kui ka Sõmeru vahtkonna

tee on ehitusseadustiku § 93 lõike 1 tähenduses metsateed, mis on riigi omandisse jäetud maal

paiknevad valdavalt riigimetsa majandamiseks kasutatavad teed. Metsateed võib kasutada igaüks,

kui riigimetsa majandamist korraldav isik või riigiasutus ei ole metsateed või selle osa sulgenud

või metsateel liiklust piiranud.

Puudub alus arvata, et avaldaja poolt taotletud juurdepääs oleks vastuolus maakorralduslike

nõuetega. Samuti ei ole esitatud maakorralduslikke vastuväiteid RMK poolt välja pakutud

alternatiivse juurdepääsutee osas.

Peamiseks vaidlusküsimuseks on seega, kas avaldaja huvi sõita talle kuuluvale XX kinnistule üle

puudutatud isiku kinnistu (X) kaalub üles puudutatud isikute huvi piirata kõrvaliste isikute

liikumist oma kinnistul (privaatsus, turvalisus) ning lasta koeral kinnistu piires lahtiselt ringi joosta.

14. Määruskaebuses vaidlustatakse maakohtu määrust osas, milles maakohus kehtestas avaldaja

poolt juurdepääsu kasutamisel mitmesuguseid piiranguid: sh nii ajaline piirang (5 aastat) kui ka

erinevad rahalised kulutused: koerale uue aediku ehitamine, uute (puldiga avatavate) väravate

paigaldamine, juurdepääsutasu suurus, hoolduskulud. Avaldaja (määruskaebuse esitaja) nõustub

siiski tasuma kohtu määratud juurdepääsutasu 100 eurot aastas. Lumetõrje kulusid nõustub

avaldaja kandma X kinnistu omanikuga võrdses ulatuses ja niivõrd, kuivõrd see on vajalik

tagamaks juurdepääsu XX kinnistule. Avaldaja on nõus kohustusega teavitada igakordselt kinnistu

läbimise soovist X kinnistu omanikku ette.

Määruskaebuse esitaja ei nõustu ajalise piiranguga juurdepääsu kasutamisel, millega teda

kohustataks hiljemalt 5 aasta möödudes rajama uus juurdepääs. Samuti ei nõustu määruskaebuse

esitaja koeraaediku rajamiseks ning uute (puldiga) väravate paigaldamiseks vajalike kulude

kandmisega.

Ringkonnakohus leiab, et iseenesest on juurdepääsu määramine ajutisena või tähtajalisena

õiguslikult võimalik ja kooskõlas AÕS § 156 mõttega. Muu hulgas võib see olla põhjendatud juhul,

kui leiab kinnitust, et alternatiivne juurdepääs on mõistlik rajada uude asukohta, kuid selleks on

vaja täiendavat aega. Niisugune lahendus eeldab, et uue juurdepääsu rajamine on avaldajale vähem

koormav kui puudutatud isikute kinnistule juurdepääsu seadmisega kaasnevad häiringud.

Teisisõnu, avaldaja huvi kasutada tema jaoks kõige mugavamat ligipääsu ei kaalu sellisel juhul

täielikult üles puudutatud isikute huvi privaatsuse ja turvalisuse suhtes.

15. Praegusel juhul seadis maakohus avaldaja kasuks juurdepääsu üle puudutatud isiku kinnistu

viieks aastaks. Maakohtu hinnangul on selle aja jooksul avaldajal võimalik avaldajal rajada

juurdepääs oma kinnisasjalt avalikule teele teisest kohast.

Asja materjalide kohaselt tuleb ainsa arvestatava alternatiivina kõne alla uue juurdepääsu rajamine

RMK poolt välja pakutud asukohas (plaan I kd lk 84). See eeldab RMK kinnistu (Põlula

metskond 17) ületamist ca 70 m ulatuses, kulgedes kuuseheki vahelt ja mööda selle serva kuni

Sõmeru vahtkonna teeni. RMK on avaldanud nõusolekut juurdepääsu rajamiseks väljapakutud

asukohas. Sellele lisaks aga eeldab nimetatud juurdepääsulahendus ka XX kinnisasja ületamist. XX

kinnistu on avaldaja elukohaks. Kinnistu omanik Kaja Kerem on menetluses puudutatud isikuna

avaldanud vastuseisu ettepanekule määrata juurdepääs üle XX kinnistu, märkides esmajoones, et

XX kinnistul puudub seni igasugune tee, mida kinnistult läbisõiduks Põlula metskond 17 kinnistuni

jõudmiseks kasutada. Ka Maa-ameti ortofotodelt nähtub, et XX kinnistule ei ole rajatud teid, lisaks

hoonetele on tegemist põhiosas niidetud rohumaaga, osaliselt haritud maaga. Ortofotodelt on näha

läbi kinnistu kulgevad sõidukijäljed rohukamaral.

Asja materjalide kohaselt ei ole avaldaja küll XX kinnistu omanik, kuid kinnistul elades saab teda

pidada valdajaks AÕS § 32 jj mõttes. Puudutatud isik Kaja Kerem ei ole esitanud menetluses

sisulisi põhjendusi, miks eelistaks ta mitte lubada avaldajal kui oma pereliikmel läbi sõita endale

kuuluvalt kinnistult. Tuginetud on peamiselt üksnes sellele, et X kinnistul on läbisõitu võimaldav

tee juba olemas, seevastu XX kinnistule tuleks asuda seda alles rajama. Puudutatud isik ei soovi

kinnistule rajada teed, vaid säilitada seal muruplats. Ringkonnakohus on seisukohal, et ainuüksi tee

olemasolu naaberkinnistul ei tähenda automaatselt, et seda tuleks eelistada alternatiivsetele

lahendustele. Ka muruplatsi eelistamine või haljasala rajamise soov ei taga naaberkinnistu

kasutamise õigust. Kõne all ei ole XX kinnistule üldkasutatava ja sealsete elanike privaatsust

häiriva tee rajamine, vaid ühe perekonnaliikme huvidele vastava läbipääsu võimaldamine.

16. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikute E. ja U. Vainose seisukohaga, mille järgi ei tule

praegusel juhul pidada esmatähtsaks ka n-ö ajaloolise juurdepääsutee kulgemist üle X kinnistu. XX

kinnistu on iseseisva kinnisasjana moodustatud alles 2013. a ning kuni 2015. aastani oli selle

omanikuks Eesti Vabariik. Seega ei olnud kuni 2015. aastani tegemist eraõigusliku omandi

teostamisega.

Samuti ei tulene asja materjalidest, et Sõmeru vahtkonna tee vaidlusaluse lõigu regulaarse

kasutamise vastu oleks äratuntavat huvi kellelgi peale avaldaja (lisaks X kinnistu elanikele).

Metsamajanduslikel eesmärkidel tee kasutamine ei ole pidev. Kuna puudub konkreetne huvi või

eesmärk, miks peaksid kolmandad isikud läbima X kinnistul asuvat teelõiku (tee ei vii välja kuhugi,

kuhu oleks huvi pääseda), siis ei ole piisav argument selle tee kui ajaloolise juurdepääsu osas.

Asjaolu, et varasemalt on külaelanikud kasutanud vaidlusalust teed jalgsi või jalgrattaga

liikumiseks, ei tähenda, et sama teed peaks saama kasutada mootorsõidukitega liiklemiseks.

17. Põhjendatud on arvestada kinnisasja kasutusotstarbega, mis võimaldab hinnata avaldaja huvi

ülekaalukust võrreldes puudutatud isiku jaoks juurdepääsu määramisega kaasnevate ebamugavuste

ja kitsendustega. Asja materjalide kohaselt ei kasutata XX kinnistut elamiseks, vaid sellel paikneb

hobitegevuslikel eesmärkidel kasutatav varjualune-garaaž. Ringkonnakohus nõustub, et niisugusel

juhul ei pea olema tagatud kinnistule tingimata ööpäevaringne 24/7 juurdepääs igat liiki

transpordiga ainuüksi avaldaja huvidest lähtuvalt. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka

põhistatud, et selleks eesmärgiks oleks vältimatu rajada uus tee, mis vastaks ehitusseadustikus jm

õigusaktides kehtestatud nõuetele. Avaldaja on ka ise möönnud, et alternatiivset ligipääsu (üle XX

ja X metskonna nr 17 kinnistute) on võimalik kasutada hooajaliselt, s.o eeskätt n-ö kuival ajal.

Sõltuvalt ilmastikuoludest võib aga see tähendada suuremat osa aastast, kuna üldteadaolevalt on ka

talvisel ajal vähese lume korral võimalik sõita mööda maastikule sissesõidetud sõidukijälgi.

Maakohus kuulas tunnistajana üle RMK juhatuse liikme T. Uuetalu, kelle selgituste kohaselt vajaks

aastaringseks kasutamiseks RMK pakutud juurdepääs siiski katmist, selleks piisaks tema hinnangul

15 cm aluskruusakihist ja 10 cm tasanduskihist. Sellise tee rajamine oleks oluliselt vähem kulukas

kui avaldaja on esile toonud.

Avaldaja väidete kohaselt soovib ta kinnistule sõita ca 8-10 korda kuus, mis keskmiselt tähendaks

puudutatud isiku kinnisasja ületamist iga paari-kolme päeva tagant. Ringkonnakohtu hinnangul on

hajaasustuses tegemist keskmisest intensiivsema riivega puudutatud isikute privaatsusele,

arvestades tee kulgemist läbi õue, kusjuures ühele poole jääb elumaja ja teisele poole saun.

Kohtule on esitatud asjatundja A. Kendra arvamus (I kd tl 153-156), mille kohaselt peab asjatundja

loogiliseks juurdepääsu määramist üle X kinnistu, kuna juurdepääsu üle muru ei saa lugeda

adekvaatseks, eriti kui liikuda tuleb haagisega. Üle muru sõitmine võib seda oluliselt kahjustada,

kuid olemasolevatel andmetel ei pidanud asjatundja võimalikuks hinnata, kui pika perioodi vältel

kahjustused tõenäoliselt tekiksid. Asjatundja arvamus lähtub samuti eeldusest, et naaberkinnistul

(X) on olemas piisava kandevõimega tee. Samas möönab ka asjatundja, et olukord on õiguslikult

komplitseeritud ning mõlemat poolt rahuldavat lahendust on keerukas näha. Ringkonnakohtu

hinnangul ei võimalda asjatundja arvamus seega jõuda ühesele järeldusele, et ligipääs XX

kinnistule tuleks tagada avaldaja soovitud viisil läbi X kinnistu. Asjatundja on lähtunud talle

esitatud algandmetest, s.o et XX kinnistule ei ole kavas uut teed rajada, samas on X kinnistul

olemas kasutuskõlblik tee. Asjatundja on aga hoidunud hinnangu andmisest õiguslikele

aspektidele.

18. Eeltoodut kokku võttes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et avaldaja huvi XX

kinnistu kasutamisel ei kaalu pikemas perspektiivis üles X kinnistu kasutajate huvi säilitada oma

koduõuel privaatsus ja vältida regulaarset läbisõitmist hoovist mootorsõidukite ning haagistega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud selles osas diskretsiooni teostamise

põhimõtteid ning on asjas kogutud andmeid analüüsides jõudnud põhjendatult järeldusele, et

tähtajalise läbipääsuõiguse seadmine võimaldab parimal viisil tasakaalustada avaldaja ja

puudutatud isikute huve. Tähtaja möödumise ajaks tuleb avaldajal rajada endale uus juurdepääsutee

ning olemasolevatel andmetel on see võimalik ka ilma ülemääraste kulutusteta.

19. Maakohus seadis avaldajale järgmised juurdepääsu tingimused: avaldaja kannab kodulooma

(koera) aediku ehitamise kulud X kinnistule; X tee ehitamise kulud, kui see on vajalik juurdepääsu

tagamiseks XX kinnistule; läbipääsuks vajalike uute väravate ehitamisega seonduvad kulud, sh

kui paigaldatakse puldiga avatav värav, võib pult olla vaid Vainose või XX igakordse omaniku

või nende lähikondsete kasutuses. Samuti kohustas maakohus XX kinnistu igakordset omanikku

hooldama X kinnistul asuvat teed, kui see on vajalik juurdepääsu tagamiseks või kui hooldamise

vajadus tuleneb X kinnistul asuva juurdepääsutee kasutamisest XX kinnistu omaniku poolt.

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et maakohtu määruse resolutsioon on selles

osas ebaselge ning ilmselt ei ole ka vahetult täidetav. Maakohus ei ole nimetatud osas oma lahendit

ka piisavalt põhjendanud (TsMS § 442 lg 5 koostoimes § 463 lõikega 2). Arvestades, et juurdepääs

määrati ajutisena vaid viieks aastaks, oleks kõigi kaasnevate kulutuste avaldaja kanda jätmine

ebaproportsionaalne.

Maakohtu määruse resolutsioonist ei tulene küll iseenesest kohustust teha kõiki selles nimetatud

kulutusi, sh ehitada uus aedik koerale, rajada X kinnistule uus tee ning paigaldada uued väravad.

Määrust on võimalik mõista tinglikuna, s.o selliselt, et kulutused tuleb kanda juhul, kui loetletud

muudatuste tegemine (uue koeraaediku rajamine, uue tee ehitamine, uute väravate paigaldamine)

on XX kinnistule pääsemise eesmärki silmas pidades möödapääsmatu või kui asjaosalised

otsustavad selle käsile võtta. Kui aga kohtu määratud tähtaja (5 aastat) vältel on võimalik toime

tulla ilma neid kulutusi tegemata, siis niisugust kohustust ei teki.

20. Sellisel kujul kohtumääruse resolutsiooni sõnastus aga ei täida ringkonnakohtu hinnangul

mingit selget eesmärki. Ebaselge on, kas täiendavate kulutuste tegemine on määratud juurdepääsu

kestust (5 aastat) üldse vajalik ja millises mahus oleksid kulutused õigustatud, samuti, kuidas

hinnatakse kulutuste vajalikkust ja põhjendatust.

Niisugusel kujul kulutuste etteulatuv jaotamine, kusjuures ei ole teada kulutuste ligikaudnegi

suurus, toob tõenäoliselt kaasa uue vaidluse ning ringkonnakohtu hinnangul on olukorras, kus

kulutuste tegemise vajadus ei ole selge, põhjendatud jätta kõnealune regulatsioon kohtumääruse

resolutsioonist välja.

Nii on pooled eri meelt selles, kas uue koeraaediku rajamine oleks üldse vajalik. Määruskaebuse

esitaja väitel selleks vajadus puudub, kuna X kinnistul on juba koeraaedik. Puudutatud isik U.

Vainos kinnitab koeraaediku olemasolu, kuid leiab, et see ei sobi koera/koerte kinnipidamiseks 12

tunni jooksul ega vasta kohaliku omavalitsuse poolt seatud eeskirjadele. Vallavalitsuse seisukohalt

ei ole koeraaediku rajamine olemasoleva aediku tõttu vajalik. Ehkki on arusaadav, et aiaväravate

avamisel sellest läbisõiduks on vajalikud abinõud takistamaks koera väljapääsemist ning tagamaks

turvalisus, ei nähtu asja materjalidest, missugune uus aedik seda eesmärki eelduslikult täidaks.

21. Maakohtu määrusest ei nähtu ka seda, mida on kohus pidanud silmas X kinnistule vajaduse

korral tee ehitamise all. Ebaselgeks jääb, kas tee ehitamine on vajalik, kes otsustab tee ehitamise

vajalikkuse üle ning mida „tee ehitamise“ all silmas peetakse (asfalt, killustik, tolmuvaba kate

vms). Avaldaja arvates ei ole tee ehitamine üle X kinnistu vajalik, kuid puudutatud isik U. Vainos

arvab vastupidist. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et olemasolev olukord X kinnistul

rahuldab avaldaja vajadusi (s.o olemasolev tee võimaldab kinnistut sõidukitega läbida), ehkki

tegemist ei ole põhjalikult välja ehitatud teerajatisega (nt on puudutatud isikute väitel tegemist

lihtsalt aastakümneid tagasi maapinnale laotatud tolmuvaba kattega, mis lõppeb veel enne kinnistu

piiri). Poolte lahknev arvamus tee ehitamise vajaduse osas võib seega põhjustada resolutsiooni

ebaselguse tõttu uue vaidluse.

Samuti jääb asjas esiletoodu põhjal ebaselgeks, kas uute, puldiga avatavate väravate paigaldamine

on juurdepääsu tagamiseks vajalik või mitte. Maakohus ei ole selles osas selget seisukohta võtnud.

Avaldaja pole nõus kandma kogu väravate paigaldamise kulu, samas puudutatud isik oleks nõus

uute väravatega üksnes siis, kui kulud kannaks täies mahus avaldaja. Vaidlust ei ole selle üle, et X

kinnistul on väravad olemas, olgugi käsitsi avatavad. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et uute

väravate paigaldamine ei ole iseenesest vajalik, kuid puldiga avatavad väravad lisaksid mugavust.

Sõltumata väravate tüübist tuleks samas koer väravate avamise ajaks nagunii aedikusse panna, mis

omakorda eeldab igal juhul X kinnistu omaniku teavitamist kavandatavast läbisõidust.

Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles kohus

määras, et avaldajal tuleb kanda kulud, mis tuleb X kinnistu elanikel kanda seoses vajadusega

ehitada koerale aedik, samuti kulud, mis kaasnevad X kinnistule tee ehitamisega XX kinnistule

juurdepääsu tagamise eesmärgil ning ka osas, milles kohus määras, et avaldajal tuleb kanda

läbipääsuks vajalike uute väravate ehitamisega seonduvad kulud.

22. Maakohus on kohustanud XX kinnistu igakordset omanikku hooldama X kinnistul asuvat teed,

kui see on vajalik juurdepääsu tagamiseks XX kinnistule või kui hooldamise vajadus tuleneb X

kinnistul asuva juurdepääsutee kasutamisest. Kohus on täpsustanud tee hooldamise kohustust

mitteammendavalt lumetõrje ja hobusesõnniku eemaldamisena.

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et kohtumääruse resolutsiooni sõnastus on

selleski osas ebamäärane. Kohtumäärust on võimalik mõista selliselt, et avaldaja kanda jäävad

teehoolduse kulud selles ulatuses, milles need on seotud XX kinnistu kasutamisega. Samas on

ilmne, et teed kasutavad vähemalt osaliselt ka X kinnistu elanikud ning jääb ebaselgeks, kuidas

tehakse igakordselt kindlaks, millisel juhul ja ulatuses seondub tee hooldamise vajadus XX

kinnistu kasutamisega, millises mahus aga X kinnistu kasutamisega selle elanike poolt.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud määruskaebuses esitatud ettepanek, et avaldaja ja X

kinnistu omanik panustaksid tee hooldamisse ja sellega seotud kulude kandmisse (nt vajadusel tee

parandamine) võrdselt.

Põhjendatud ei ole aga avaldaja etteheide maakohtule selles sisalduva piirangu osas, mille kohaselt

tuleb avaldajal tagada, et X kinnistut kasutatakse üksnes XX kinnistu omaniku enda või tema

lähikondsete poolt, sh üksnes neile endale kuuluvate sõidukite või tehnikaga. Lumetõrje vm

võimaliku teehoolduse teostamine ei ole samastatav kinnistu kasutamisega läbipääsuks. Seetõttu ei

ole asjakohased väited selle kohta, kellele kuulub lumetõrje tehnika. Ringkonnakohtu arvates ei ole

mõistlik asuda kohtumääruse tasandil reguleerima seda, kellele kuuluva ja missuguse tehnikaga

teostatakse kinnistul lumetõrjet. Maakohtu määruse sõnastus ei välista lumetõrje teenuse tellimist

kolmandatelt isikutelt või kohalikult omavalitsuselt.

Määruskaebuse esitaja kinnitusel ei veeta XX kinnistule hobuseid, vaid ainult tühja hobutreilerit.

Kuna ka asjaoludest ei nähtu, et X kinnistu kasutajad oleksid seni kannatanud hobusesõnnikust

tuleneva reostuse all, siis nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga, et selle eraldi

nimetamine kohtumääruse resolutsioonis ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus sõnastab

resolutsiooni selliselt, et avaldajal on kohustus kõrvaldada X kinnistule seoses juurdepääsu

teostamisega tekitatud võimalikud häirivad füüsilised mõjutused ja jäätmed, kuid see kohaldub

vaid eeldusel, et niisugused mõjutused tõepoolest tekivad.

23. Avaldaja on vaidlustanud ka juurdepääsutee talumise kohustuse tasu summa (100 eurot)

põhjendusel, et maakohus on jätnud kaalutluse teostamata. Samas on avaldaja mõnevõrra

vastuoluliselt esitanud omapoolsed ettepanekud juurdepääsuõiguse teostamiseks, milles on ise

märkinud juurdepääsutasu suuruseks 100 eurot.

Riigikohtu praktika kohaselt on koormatud kinnisasja omanikul AÕS § 156 lg-s 1 sätestatust

lähtudes õigus saada maamaksu ning hüvitist juurdepääsutee korrashoiukulude ja omandiõiguse

riive eest. Hüvitis omandiõiguse riive eest peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale

kasutuseelisele. Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja

võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema. Hindamise

aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt – võrreldes kasutusõiguse

väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega. Kinnisasjade või nende osade puhul saab

kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka

vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga

võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. Hüvitise määramisel tuleb arvestada ka

juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise

asjaolusid (Riigikohtu 03.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p-d 18-19).

Maakohus ei ole mõistlikuks peetud summa 100 eurot aastas kujunemist üksikasjalikumalt

põhjendanud ega ole ka eraldi määranud kindlaks kasutuseelise suurust.

24. Ringkonnakohtu esitatud päringule juurdepääsu tasu suuruse osas vastasid puudutatud isikud

järgmist. X kinnistu eest tasumisele kuuluv maamaks on 28 eurot kalendriaasta kohta. Rakvere

vallas (mh endises Sõmeru vallas) ei ole teadaolevalt ühtegi üüripakkumist analoogse kinnistu (X)

üürimise kohta, mistõttu puuduvad võrdlusandmed kinnisvarahindade osas. Kinnisvaraekspert on

esitanud hinnangu, mille kohaselt hoonestatud elamumaa puhul oleks keskmine üürihind 500 eurot

kuus. Seega oleks kohtu määratud tasu suurus (100 eurot aastas) vähem kui 2 % üüritulust, mida

võiks saada X kinnistu omanik oma vara üürile andes. Lisaks avaldas avaldaja enda poolt tellitud

ekspert juba maakohtu menetluses, et puudub õiglane tasumäär, millega saaks hüvitada puudutatud

isikutele kolmanda isiku poolt läbi hoovi autorongiga sõitmist. Juurdepääsutee määramine

kahandab X kinnistu turuväärtust, kuid suurendab XX kinnistu väärtust. Lumekoristust ja

teehooldust puudutavas osas märkisid puudutatud isikud, et nende huviks on tee kasutatavus ca 35

m ulatuses, s.o sisseõiduväravast kuni hooneteni, ja sealt edasi puudub neil vajadus lume

eemaldamiseks vm kulutusteks.

Avaldaja vaidlustas andmed tee pikkuse osas, mida on juurdepääsuks vajalik kasutada. Andmed

on kontrollitavad Maa-ameti Geoportaalis, kusjuures on võimalik saada erinev tulemus sõltuvalt

sellest, kumma teeharu kaudu juurdepääsutee pikkust mõõta. Kui lähtuda Sõmeru Vahtkonna

teelõigu pikkusest, siis on selleks ringkonnakohtu poolt kontrollitud andmetel 85 m. Kõrvalharu

näol on tegemist sõidukite ümberpööramist võimaldava lõiguga, mis ei ole esitatud materjalide

kohaselt ise teena arvel. Teelõigu pikkusest 85 m on lähtunud ka avaldaja tellitud ekspert (I kd tl

153, 155). Samas nähtub paikvaatluse protokollile lisatud fotodelt (I kd tl 146-148), et juurdepääsu

lõpuosas olevad väravad on tõepoolest nn kõrvalharule suunduval teelõigul. Selliselt mõõdetuna

arvestab ringkonnakohus juurdepääsutee pikkuseks 75 m.

Lisaks märkis avaldaja, et seni ei ole tee hooldamiseks nimetamisväärseid kulutusi tehtud.

Lumekoristuseks ei ole tulnud teha rahalisi väljaminekuid, kuna kohalik omavalitsus tõrjub lund

tasuta. Juurdepääsuteele tekkinud aukude täitmiseks on kasutatud ehitustuhka ja killustikku, mis ei

ole samuti toonud kaasa kulutusi, kuna vajalik materjal on külaelanikele saadaval.

Puudutatud isikud ei ole esitanud kindlat seisukohta, milline peaks olema omandiõiguse riive eest

välja mõistetava hüvitise suurus. Avaldaja viitab Riigikohtu seisukohale (3-2-1-87-14, p 40), mille

järgi saab kohus vajadusel tugineda TsMS § 233 lõikele 2 ning määrata väärtuse õiglase hinnangu

järgi, kui seda ei ole esitatud tõendeid arvestades võimalik täpselt kindlaks teha. Avaldaja

arvestuskäigu kohaselt tuleks X kinnistul asuva juurdepääsu alla jääva 162,5 m2 suuruse kinnistu

osa üürihinnaks 76,05 eurot aastas, kuid arvestades, et ka X kinnistu omanikud ise kasutavad teed,

siis tuleks saadud tulemus jagada kahega. Avaldaja viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu praktikale,

mille kohaselt loeti juurdepääsutee õiglaseks üürimääraks 0,039 eurot/m2 ühes kuus, kusjuures

juurdepääsutee asus Tallinnas elamumaal ning koormatud kinnisasja omanik ise kasutas samuti

juurdepääsuteed. Selliselt arvestades tuleks avaldaja kasutuseelise suuruseks 38,03 eurot aastas.

25. Ringkonnakohus leiab, et teises tsiviilasjas kohaldatud üürimäära ei saa küll otseselt üle võtta

käesoleva asja lahendamisel, arvestades, et tegemist oli teises piirkonnas asuva kinnistuga. Teisalt

on usutav ja saab pidada üldteadaolevaks, et Tallinnas ja selle lähiümbruses on kinnisvarahinnad

üldjuhul kõrgemad kui mujal Eesti piirkondades. Kuna avaldaja on ise tuginenud üürimäärale 0,039

eurot/m2 siis ringkonnakohtu hinnangul puudub alus arvata, et Rakvere vallas oleks mõistlik määr

oluliselt kõrgem. Kasutuseelise suuruseks (75 m × 2,5 × 0,039) kujuneb seega 87,75 eurot aastas.

X kinnistu omanikul säilib ka kaaskasutusõigus nimetatud teelõigule, kuid hoonetest edasi kulgeva

teelõigu osas puudub kasutushuvi.

Samas tuleb arvestada ka seda, et viidatud tsiviilasja puhul jäi juurdepääsutee puudutatud isiku

eluhoonest ca 100 m kaugusele ega häirinud seega kuigivõrd puudutatud isiku privaatsust.

Praegusel juhul seevastu kulgeb juurdepääs otse läbi puudutatud isikute hoovi.

Lõpptulemusena on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määruses märgitud tasu 100 eurot

aastas on õiglane, arvestades nii kinnistu osa ainukasutusõiguse (ajutist) kaotamist kui ka

privaatsuse kitsendusi. See tasu katab nii kasutuseelise kui ka privaatsuse kitsendamisest tulenevad

ebamugavused.

Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus maakohtu määruse juurdepääsutasu suurust puudutavas

osas muutmata.

26. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta poolte

menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Kai Kullerkupp