2-19-467/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. august 2019

Tsiviilasja number

2-19-467

Tsiviilasi

Jaanika Raua hagi Erra Agro Osaühingu vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja

hüvitise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1770 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 5. aprilli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaanika Raua apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Jaanika

Raud

(isikukood

XXXXXXXXXXX )

Vastustaja (kostja) Erra Agro Osaühing (registrikood

11523050), esindaja advokaat Lea Tõnnison

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 5. aprilli 2019 otsus ja saata

tsiviilasi

tagasi

maakohtule

uueks

läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis.

2. Rahuldada

Jaanika

Raua

apellatsioonkaebus

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

3. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab

maakohus lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Jaanika Raud (hageja) esitas 11. jaanuaril 2019 hagi Erra Agro Osaühingu vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. Hageja palus

tunnistada kostja töölepingu ülesütlemine tühiseks, lõpetada 22. novembril 2018 sõlmitud

tööleping nr 6/2018 kohtuotsusega, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1770 eurot, s.o

hüvitis TLS § 92 lg rikkumise eest kolme kuupalga ulatuses 1500 eurot, hüvitis TLS § 96

rikkumise eest 15 kalendripäeva eest 270 eurot, ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja ettevõtte Jõhvi Promenaad kaupluses alates

22. novembrist 2018 tähtajatu töölepingu nr 6/2018 alusel müüja-juhataja kohusetäitja

ametikohal põhipalgaga 500 eurot kuus. Töödistsipliini ega ametijuhendi rikkumisi hagejal ei

olnud. 4. jaanuaril 2019 teatati hagejale telefonitsi, et tööleping temaga on üles öeldud,

ülesütlemise põhjuseid hagejale ei selgitatud. 7. jaanuaril 2019 saabus hageja e-postile teade

Maksu- ja Tolliametist, et kostja lõpetas hageja töötamise registris. Samal päeval laekus hageja

pangakontole 303 eurot 21 senti selgitusega, et raha on detsembri 2018 tasu 181 eurot 17 senti

ja lõpparve 122 eurot 7 senti.

Kostja seaduslik esindaja on teadlik, et hageja kasvatab üksinda tütart (A.A., sünd. XXXXX).

Kostjal ei olnud õigust töölepingu ülesütlemiseks. Kostja rikkus töölepingu seaduse (TLS) § 95

lg-te 1 ja 2 nõudeid. Kostja ei esitanud ülesütlemise avaldust . Kostja rikkus TLS §-i 106, mille

kohaselt ülesütlemise tähtaeg on vähemalt 15 päeva.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ja kostja vaheline tööleping sõlmiti 22. novembril 2018.

TLS § 86 lg 1 kohaselt kohaldub töölepingule neljakuuline katseaeg. Seega oleks hageja

katseaeg lõppenud 22. märtsil 2019. TLS § 86 lg 1 kohaselt on nii tööandjal kui ka töötajal

õigus tähtajaline ja tähtajatu tööleping üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle

asumise päevast arvates. TLS § 6 lg 1 kohaselt on katseaja eesmärk hinnata, kas töötaja tervis,

teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel.

Hageja ja kostja juhatuse liige kohtusid 4. jaanuaril 2019 kostja kontoris, kus viibisid samal ajal

ka A.T. ja kostja töötaja V.K. . Kostja selgitas hagejale, et kostja ütleb hagejaga sõlmitud

töölepingu üles, sest katseaja jooksul selgus, et hageja ei sobi töölepingus kokkulepitud tööd

tegema. Kostja andis hagejale üle kirjaliku töölepingu ülesütlemise avalduse, milles on

põhjalikult selgitanud, miks kostja ütles töölepingu üles. Hageja keeldus selle allkirjastamisest.

Samal ajal kaupluses viibinud A.T. kinnitas omakäeliselt töölepingu ülesütlemise avaldusel, et

hageja keeldus ülesütlemise avalduse allkirjastamisest. Seega on ebaõige hageja väide, et ta ei

ole teadlik mis põhjustel tööleping üles öeldi. Hagejal puuduvad klientide teenindamiseks

sobilikud isikuomadused, hagejal puudus huvi klientidega suhtlemise vastu, ta oli klientide

suhtes ükskõikne ja kohati liiga järsk. Samuti esines hageja töös mitmeid puuduseid, millest

hagejat jooksvalt informeeriti.

Töölepingu ülesütlemise avaldusega on tõendatud, et kostja on õiguspäraselt ja põhjendatult

hageja töölepingu üles öelnud. Samuti nähtub sellest, et kostja ütles hageja töölepingu üles

TLS §-st 96 tulenevat tähtaega järgides, märkides avalduses hageja viimaseks tööpäevaks

19. jaanuari 2019. Hageja lahkus töölt 4. jaanuaril 2019 kohe pärast töölepingu ülesütlemise

teate saamist. 7. jaanuaril 2019 tõi hageja kostjale ära kaupluse võtmed ning teatas, et tema

rohkem tööle ei tule. Arvestades, et hageja ei nõustunud kuni 19. jaanuarini 2019 töötamisega

jätkama, tegi kostja kande töötajate registris 7. jaanuari 2019 kuupäevaga ning maksis hagejale

välja lõpparve. Kostjal ei ole seadusest ega töölepingust tulenevat kohustust maksta hagejale

töötasu edasi ajal, mil hageja ei ilmu ilma põhjuseta tööle.

Kostja juhatuse liige oli küll teadlik, et hagejal on väike laps, kuid kostja ei teadnud seda, et

hageja kasvatab last üksi. Hageja mittesobivus oma ametikohale ei seisnenud selles, et hagejal

on väike laps. Väikse lapse kasvatamine ei segaks kuidagi hageja poolt töökohustuste täitmist.

Kostja selgitas töölepingu ülesütlemise avalduses, et hageja oli katseajal ning katseaja jooksul

selgus, et hageja isikuomadused, oskused ja võimed ei vasta kostja poolt pakutud ametikohale.

Selline põhjus töölepingu ülesütlemiseks on kooskõlas katseaja eesmärgiga. Sellisel juhul on

TLS § 86 lg-st 1 tulenevalt tööandjal õigus tööleping üles öelda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 5. aprilli 2019 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda,

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks 1127 eurot 10 senti (ilma

käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on

tühine. Hageja väide, et 4. jaanuaril 2019 kostja esindaja teatas talle ülesütlemisest üksnes

suuliselt telefonitsi, ei leidnud tõendamist ning on ümber lükatud tunnistaja A.T. ütlustega,

mille kohaselt kostja seaduslik esindaja andis hagejale üle kirjaliku ülesütlemise avaldust, kuid

hageja keeldus allkirjaga kinnitamast, et talle on tutvustatud ülesütlemise avaldusega. Seega on

kostja 4. jaanuaril 2019 andnud hagejale üle töölepingu ülesütlemise avalduse, kus tööleping

hagejaga lõpetati TLS § 86 lg 1 alusel katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu.

TLS § 86 lg 1 kohaselt tööandja võib tähtajalise ja tähtajatu töölepingu üles öelda neljakuulise

katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. Kuigi poolte töölepingus puudub märge

katseaja kohta, ei vaidlustanud hageja kostja väidet katseaja osas. Hageja ei ole väitnud, et

poolte vahel oli kokkulepe katseaja mittekehtestamise kohta. TLS §-st 5 ei tulene kohustust

märkida töölepingusse kokkulepet katseaja kehtestamise kohta. TLS § 6 lg 1 sätestab, et

kokkulepe katseaja tähtaja kohta tuleb töölepingusse märkida üksnes siis, kui tööandja ja töötaja

lepivad kokku TLS § 86 lg-s 1 sätestatust lühema aja.

TLS § 96 kohaselt töölepingu võib katseajal üles öelda vähemalt 15-kalendripäevase

etteteatamistähtajaga. Ülesütlemise avalduse kohaselt oli töötaja viimane tööpäev 19. jaanuar

2019, seega tööandja soovis järgida TLS § 96 sätestatud etteteatamistähtaega. Kostja kinnitas,

et tegelikult lõpetas kostja hagejaga töölepingu 7. jaanuaril 2019, sest hageja tõi kostjale

töökoha võtmed ja teatas, et ta enam tööle ei tule. Hageja kinnitas kohtuistungil, et tõi kaupluse

võtmed kostjale ära 7. jaanuaril 2019. Maakohus leidis, et kui töötaja, kel oli õigus töötada edasi

kuni etteteatamise tähtaja lõpuni (19. jaanuarini 2019), teatas 7. jaanuaril 2019 kostja

esindajale, et ta enam tööle ei tule ja andis kaupluse võtmed kostjale üle, oli kostjal alus lõpetada

tööleping hagejaga alates 7. jaanuarist 2019.

Hageja ei ole esitanud väiteid, et tööleping lõpetati vastuolus katseaja eesmärkidega, seega

puudus maakohtul vajadus seda hinnata. Tõendamist ei leidnud hageja väide, et töölepingu

ülesütlemise tegelikuks põhjuseks oli hagejal väikese lapse olemasolu.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on väär maakohtu väide, nagu oleks hagejale 4. jaanuaril 2019

esitatud töölepingu ülesütlemisavaldus. Hageja küll kohtus sellel päeval kostja juhatuse

liikmega, kuid ülesütlemisavaldust talle ei esitatud. Samuti ei osalenud hageja ja kostja juhatuse

liikme vahelises jutuajamises 4. jaanuaril 2019 teisi isikuid. A.T. kinnitas oma allkirjaga hiljem

koostatud ja võltsitud avaldust. A.T. ei ole erapooletu tunnistaja, kuivõrd ta on kostja juhatuse

liikme elukaaslane.

Hagejaga sõlmitud töölepingus pole katseaja kohaldamises kokku lepitud. Kostja on rikkunud

TLS § 86 lg-t 4. Kostja väide, et tööleping lõpetati katseaja negatiivse tulemuse tõttu, ei vasta

tegelikkusele. Kostja ettevõttes töötamise ajal ei ole hagejale etteheiteid ega noomitusi esitatud.

Kostja ei järginud etteteatamise tähtaega. Töösuhted hagejaga lõpetati päevapealt 4. jaanuaril

2019. Hageja sai sellest teada 7. jaanuaril 2019.

Hageja pangakontole laekunud 128 eurot selgitusega „lõpparve“ ei sisalda seadusega

ettenähtud hüvitist 15-päevase etteteatamise tähtaja rikkumise eest. Maakohus ei ole nimetatud

asjaolu analüüsinud.

Tegelikkusele ei vasta maakohtu väide, et hageja esitas hagi põhjusel, et tööleping lõpetati,

kuna hageja kasvatab alla 3-aastast last. Kostja rikkus TLS § 92 lg 1 p 2, mis keelab töölepingu

ülesütlemise töötajaga, kelle hooldel on laps vanuses kuni 3 aastat.

Kostja menetluskulud on ebamõistlikult suured. Tsiviilasjas toimus vaid 1 kohtuistung ning

kostja esindaja on esitanud kohtule 2 korda sisuliselt ühte ja sama dokumenti. Kostja esindaja

tunnitasu 120 eurot on justiitsministri määrusega kehtestatud piiritasu eriti raskete asjade

lahendamisel, kuid antud asi ei olnud keerukas.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Vastuse kohaselt on maakohus otsuses ammendavalt selgitanud ning kogutud tõendite pinnalt

jõudnud järeldusele, et kostja poolt hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse üleandmine on

tõendatud. Maakohus on kohtuotsuses õigesti viidanud TsMS § 230 lg-tele 1 ja 2, mille kohaselt

peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja teavitas hagejat töölepingu

lõpetamisest 4. jaanuaril 2019 telefoni teel. Kostja tõendas hagejale töölepingu ülesütlemise

avalduse üleandmist tunnistaja A.T. ütlustega. Tunnistaja ütlused on tsiviilkohtumenetluses

lubatavaks tõendiks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ei ole alust kahelda tunnistaja

ütluste usaldusväärsuses.

Katseaja kohaldumiseks ei pea olema vastavat sätet töölepingus (TLS § 6 lg 1). Selleks, et

seadusest tulenev katseaeg ei kohalduks, peaks olema poolte vahel kokkulepe. Praegusel juhul

sellist kokkulepet hageja ja kostja vahel ei olnud.

Töölepingu ülesütlemise avaldusest nähtub, et kostja ütles hageja töölepingu üles TLS §-st 96

tulenevat tähtaega järgides, märkides avalduses hageja viimaseks tööpäevaks 19. jaanuari 2019.

Hageja lahkus töölt 4. jaanuaril 2019 kohe pärast töölepingu ülesütlemise teate saamist. Hageja

teatas sama nädala nädalavahetusel, et ta rohkem tööle ei tule. Hageja tõi 7. jaanuaril 2019

kostjale ära kaupluse võtmed ning kinnitas veelkord, et ta rohkem tööle ei tule. Kuivõrd hageja

ei nõustunud kuni 19. jaanuarini 2019 töötamisega jätkama, tegi kostja 7. jaanuaril 2019 kande

töötajate registris ning maksis hagejale välja lõpparve. Kostjal ei ole seadusest ega töölepingust

tulenevat kohustust maksta hagejale töötasu edasi ajal, mil hageja ei ilmu ilma põhjuseta tööle.

Maksu- ja Tolliameti poolt peetav töötajate register on automatiseeritud süsteem, mille puhul

tuleb töötajale teavitus automaatselt kohe, kui tööandja esindaja on süsteemis kande teinud.

Praegusel juhul tegi kostja kande töötajate registris 7. jaanuaril 2019. Seega ei ole hageja väide,

et kostja tegi töötajate registris kande juba 4. jaanuaril 2019, tõendatud.

Kuivõrd maakohus leidis, et kostja ei ole rikkunud töölepingu ülesütlemisest etteteatamise

tähtaega, puudus vajadus analüüsida hageja rahalist nõuet, kuna hüvitise nõude esmane eeldus

on töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaja rikkumine.

Maakohus on hagiavaldusest õigesti aru saanud, et hageja tugines muuhulgas ka TLS § 92

lg-le 2.

Maakohus on kostja menetluskulude suurust piisavalt analüüsinud ning põhjendanud, millises

ulatuses pidas maakohus kostja menetluskulusid põhjendatuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

asja menetlemisel jätnud olulised asjaolud välja selgitamata ning ringkonnakohtul ei ole

võimalik puudusi kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse

ja saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis.

Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.

7. Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud

tähtajatu tööleping nr 6/2018, mille p-i 2. 1 järgi asus hageja kostja juures tööle alates

22. novembrist 2018 (tl 4–6). Kostja ütles töölepingu üles.

Kostja väitel ütles ta lepingu üles ajal, mil hageja suhtes kehtis katseaeg. Hageja leiab, et kostja

lõpetas töölepingu seaduses sätestatud tähtaega mitte järgides ning töölepingu ülesütlemiseks

puudus alus. Hageja palub tunnistada kostjapoolne töölepingu ülesütlemine tühiseks, lõpetada

tööleping kohtuotsusega ning mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis.

8. Maakohus ei ole asja menetlemisel esmalt selgitanud välja, kas pooled on töölepingut

sõlmides leppinud kokku katseaja kohaldamises. Maakohtu otsuse põhjendustes toodud

seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja vaidlustanud kostja väidet katseaja kohaldamise kohta,

ei põhine asja materjalidele. Hageja on 1. veebruari 2019 menetlusdokumendis leidnud selgelt

ja üheselt arusaadavalt, et kostjaga sõlmitud lepingus puudub katseaja tingimus. Seega on

hageja olnud menetluses seisukohal, et pooled ei soovinud katseaja kohaldamist. Iseenesest on

küll õige maakohtu seisukoht, et TLS §-st 5 ei tulene kohustust märkida töölepingusse

kokkulepet katseaja kohaldamise kohta. Samas ei tähenda nimetatu automaatselt seda, et pooled

ei võiks omavahelise kokkuleppega katseaja kohaldamisest loobuda. Ringkonnakohus leiab, et

otsese allika ning kohtupraktika puudumise tõttu tuleb katseaja mittekohaldamise kokkulepet

tõendada TsMS § 230 lg 1 järgi hagejal.

9. Töölepingu ülesütlemine on kehtiv, kui on täidetud ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed

eeldused. Sellest, kas töösuhtele kohaldati katseaega või mitte, sõltub ülesütlemise eelduste

olemasolu kontroll.

TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on

tühine. Ülesütlemisavaldus tuleb teisele poolele teatavaks teha. TLS § 95 lg 2 esimese lause

kohaselt peab tööandja ülesütlemist põhjendama. TLS § 96 järgi võib töölepingu katseajal üles

öelda vähemalt 15-kalendripäevase etteteatamistähtajaga. Materiaalõiguslik alus töölepingu

ülesütlemiseks katseajal on TLS § 86.

Kui hageja ja kostja ei olnud kokku leppinud katseajas, siis tuleb maakohtul anda hinnang selle,

kas kostjapoolne ülesütlemine oli õiguspärane, seega kas selle eeldused olid täidetud.

Kui töösuhtele kohaldus katseaeg, tuleb maakohtul samuti hinnata töölepingu lõpetamise

eelduste olemasolu. Maakohus leidis, et formaalsed eeldused töölepingu lõpetamiseks on

täidetud, s.o hagejale on tutvustatud kirjalikus vormis ülesütlemisavaldus (TLS § 95 lg 1),

milles on hageja viimaseks tööpäevaks märgitud 19. jaanuar 2019, s.t järgitud on seaduses

ettenähtud etteteatamistähtaega. Maakohus on aga ekslikult leidnud, et ülesütlemisavalduse

kättesaamist peab tõendama hageja. TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale

tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale. Kostja esitas

menetluses ülesütlemisavalduse (tl 23–24), mille kohaselt on ülesütlemisavaldus koostatud 4.

jaanuaril 2019. Avalduse järgi lõpetatakse tööleping hagejaga TLS § 86 lg 1 ja § 96 alusel alates

19. jaanuarist 2019. Kostja väitel on ta üritanud ülesütlemise avaldust hagejale üle anda

4. jaanuaril 2019, kuid hageja keeldus selle allkirjastamisest. Hageja väitel teatati talle

4. jaanuaril telefonitsi, et tööleping on üles öeldud ning teda ei lubata enam tööle. Hageja tõi

töökoha võtmed kostjale 7. jaanuaril 2019 (kohtuistungi protokoll kl 14:54). Kostja on

töölepingu ülesütlemise avalduse kättesaamist hageja poolt tõendanud tunnistaja A.T. i

ütlustega. Asja uuel menetlemisel peab maakohus hindama, kas kostja seadusliku esindaja

elukaaslase ütlused on usaldusväärsed ning andma pooltele võimaluse uute tõendite

esitamiseks.

10. Ringkonnakohus leiab, et ekslik ning õiguslikult põhjendamata on maakohtu seisukoht,

mille kohaselt ei ole hageja esitanud väiteid, et tööleping lõpetati vastuolus katseaja

eesmärkidega, mistõttu puudub kohtul vajadus seda hinnata. Ekslik on maakohtu arusaam, et

asjas ei ole vaja tuvastada, kas täidetud on ülesütlemise materiaalsed eeldused.

TLS § 104 lg 1 järgi piisab ülesütlemise tühisuseks sellest, et ülesütlemiseks ei olnud alust või

see ei vasta seaduse nõuetele. Maakohtu väide, et hageja ei ole esitanud väiteid, et tööleping

lõpetati vastuolus katseaja eesmärkidega, ei vasta asja materjalidele.

Kuigi hageja ei ole otsesõnu väitnud, et tööleping lõpetati vastuolus katseaja eesmärkidega, on

hageja siiski vaidlustanud töölepingu lõpetamise aluseid. Nimelt on hageja juba hagiavalduses

märkinud, et tal ei ole mitte mingeid töödistsipliini ega ametijuhendi rikkumisi (tl 2). Samuti

on hageja 25. veebruari 2019 menetlusdokumendi p-s 4 leidnud, et ta ei ole kostja ettevõttes

töötamise aja jooksul saanud ühtegi karistust ega noomitust. Samuti on hageja kohtuistungil

väitnud, et märkusi ei suuliselt ega kirjalikult pole temale tehtud ei tööandja ega töötajate poolt

(tl 54 pöördel). Kuivõrd tööleping lõpetati hagejaga just katseaja ebarahuldavate tulemuste

tõttu, saab sellisest sõnastusest välja lugeda hageja tahet vaidlustada ka töölepingu lõpetamise

aluseid. Eespoolöeldust tulenevalt oleks maakohus ringkonnakohtu hinnangul pidanud

hindama ka töölepingu ülesütlemise materiaalseid eeldusi.

TLS § 86 lg 4 järgi ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja

eesmärgiga.

TLS § 6 lg-st 1 tulenevalt on katseaja eesmärgiks hinnata, kas töötaja tervis, teadmised,

oskused, võimed ja isikuomadused vastavad töö tegemiseks nõutavale tasemele, st kas töötaja

sobib kokkulepitud tingimustel tööd tegema. Tööandja peab töölepingu lõpetamise

vaidlustamise korral esile tooma asjaolud ja esitama tõendid, mis kinnitavad, et töötaja töö

osutus katseajal mittevastavaks.

Maakohus juhtis ka ise kostja tähelepanu 11. märtsi 2019 kohtuistungil sellele, et kostja poolt

kohtuistungil ülesütlemise põhjendusteks välja toodu erineb oluliselt töölepingu ülesütlemise

avalduses märgitust. Maakohus ei ole töölepingu ülesütlemise materiaalsete eelduste olemasolu

üldse hinnanud, ringkonnakohus ei saa eelduste olemasolu tuvastada apellatsioonimenetluses.

TLS § 86 lg 4 järgi ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja

eesmärgiga. Hinnangu andmine katseaja ebarahuldavatele tulemustele on tööandja pädevuses,

kusjuures katseaja ebarahuldavaid tulemusi saab põhjendada üksnes asjaoludega, mis näitavad

töö tegemisega toimetulekut. Tööandjal tuleb töölepingu ülesütlemise korral katseajal

(TLS § 86 lg 1) ülesütlemist põhjendada ja jälgida, et see ei oleks vastuolus katseaja eesmärgiga

(TLS § 86 lg 4 ja § 6 lg 1).

11. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele TLS § 92 lg 1 p 2 rikkumise kohta märgib

ringkonnakohus, et kostja ülesütlemisavalduse kohaselt ütles kostja hagejaga sõlmitud

töölepingu üles seoses katseaja ebarahuldavate tulemustega. TLS § 92 lg 2 kohaselt kui

tööandja ütleb üles töölepingu töötajaga, kes on rase või kasvatab alla kolmeaastast last,

loetakse, et tööleping on üles öeldud sama paragrahvi lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud

põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles käesolevas seaduses lubatud alusel.

Seega on kostjal kohustus tõendada, et tööleping öeldi üles katseaja ebarahuldavate tulemuste

tõttu. Juhul, kui kostjal oli õigus lõpetada hagejaga tööleping katseaja ebarahuldavate tulemuste

tõttu, on tegemist seaduslikult töölepingu lõpetamisega ning TLS § 92 ei ole rikutud. Seda, kas

kostjal oli seaduslik alus tööleping TLS § 86 alusel lõpetada, tuleb maakohtul asja uuel

läbivaatamisel tuvastada.

12. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei võtnud seisukohta hagejale hüvitise

mittemaksmise kohta 15-päevase etteteatamise tähtaja rikkumise eest. Asja uuel menetlemisel

tuleb maakohtul hinnata ka hageja nõude suurust.

13. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude suuruse. Kuivõrd

ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning saadab tsiviilasja tagasi uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada (Riigikohtu

1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke