2-18-8783/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-8783

Tsiviilasi

A.A., B.B. ja C.C. hagi P.T. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Iga hageja osas 1309,35 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. veebruari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.T. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): P.T. (isikukood XXXXXXXXXXXX)

Vastustajad (hagejad):

1. A.A. (isikukood XXXXXXXXXXXX)

2. B.B. (isikukood XXXXXXXXXXXX)

3. C.C. (isikukood XXXXXXXXXXXX)

Vastustajate seaduslik esindaja K.K., lepinguline esindaja

Anne Haller

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 19. veeburari 2019 otsus muutmata, kuid täpsustada kohtuotsuse

resolutsiooni punkti 3 sõnastust.

Ajatada kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 märgitud võlgnevuse tasumine selliselt, et P.T.

tuleb perioodi 07.06.2018-28.02.2019 eest tasuda igakuiselt 100 eurot käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest arvates 17 kalendrikuu vältel. Viimase makse suuruseks jääb 100 eurot ja 56 senti.

2. Lugeda Tartu Maakohtu 19. veebruari 2019 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

2.1. Rahuldada hagejate A.A., B.B. ja C.C. hagi P.T. (T.) vastu osaliselt.

2.2. Mõista P.T.lt välja elatis A.A., B.B. ja C.C. ülalpidamiseks alates 07.06.2018 64 %

ulatuses perekonnaseadusega ettenähtud elatise miinimummäärast ehk poolest Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast iga lapse kohta. Elatis on välja mõistetud

kuni iga lapse täisealiseks saamiseni.

Aastal 2018 oli ühe kuu elatisesumma 160 eurot kuus, aastal 2019 on ühe kuu elatisesumma

172,80 eurot eurot kuus.

2.3. Mõista P.T. välja 1700,56 eurot A.A., B.B. ja C.C. ülalpidamise võlgnevuse katteks perioodi

07.06.2018-28.02.2019 eest.

Ajatada elatise võlgnevuse 1700,56 tasumine perioodi 07.06.2018-28.02.2019 eest 100 euro

suuruste osamaksetena. P.T. tuleb tasuda osamakseid alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest 17 kalendrikuu vältel, kusjuures viimase osamakse suurus on 100 eurot ja 56 senti.

2.4. Alates 1. märtsist 2019 on iga hageja kohta makstav elatisesumma 172,80 eurot kuus.

2.5. Elatis

tuleb

maksta

iga

kuu

10. kuupäevaks

K.K.

kontole

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX SEB Pangas selgitusega „elatis“.

3. Jätta P.T. apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus P.T. kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A., B.B. ja C.C. (hagejad/lapsed) esitasid P.T. (kostja) vastu hagi elatise väljamõistmiseks

miinimummääras.

Kostja on hagejate isa. Alates 11.06.2017 elab laste ema K.K. koos lastega kostjast eraldi. Kostja

on maksnud hagejate ülalpidamiseks raha alljärgnevalt: 30.06.2017 - 200 eurot, 01.08.2017 - 250

eurot, 01.09.2017 - 250 eurot, 11.10.2017 - 50 eurot, 30.10.2017 - 250 eurot, 01.12.2017 -

250 eurot, 01.01.2018 - 250 eurot, 01.02.2018 - 200 eurot, 01.03.2018 - 200 eurot, 02.04.2018 -

200 eurot, 01.05.2018 - 225 eurot, 01.06.2018 - 275 eurot, 01.02.2018 - 200 eurot, 01.03.2018 -

200 eurot, 02.04.2018 - 200 eurot, 01.05.2018 - 225 eurot, 01.06.2018 - 275 eurot.

Kostja poolt laste ülalpidamiseks antud raha ei ole piisav. Laste igakuised vajadused ja kulud on

oluliselt suuremad. Kahele lapsele on määratud raske puue ja ühele keskmine puue, mis nõuavad

igakuiseid lisakulusid. Hagejate tegelikud vajadused on oluliselt suuremad, kuid neid kulutusi ei

ole olnud võimalik rahapuuduse tõttu teha. Hagejate kulud on järgmised: A. 557 eurot kuus, B.

582 eurot kuus, C. 592 eurot kuus. Hagejad ei nõustu elatise vähendamisega.

Kostjale on määratud puue ja sellest tulenevalt töövõime vähenemine, kuid teadaolevalt käib

kostja mitteametlikult tööl ja saab ka toetusi. Kostja on võõrandanud oma vara (korteri ja

sõiduauto) ning varjab oma sissetulekuid. Kostja ei ole tõendanud, et tema terviseseisund ei

võimalda suuremat sissetulekut teenida või et tema terviseseisund on halvenenud. Hagejad ei

nõustu elatisesumma vähendamisega riigipoolsete toetuste saamise tõttu. Kostja on hagi

esitamisest teadasaamisel oma pangakontolt suured summad välja võtnud, seega soovinud, et neid

summasid tema kontol ei kajastuks.

Kostja ettepanek, et elatise vähendamise eesmärgil elaksid hagejad ka kostja juures, ei tule kõne

alla, sest hagejad lahkusid kostja juurest kostja jõhkra ja vägivaldse käitumise tõttu. Hagejad on

taotlenud lähenemiskeelu kohaldamist.

2. Kostja tunnistas hagi osaliselt ning palub vähendada elatist 85 euroni ühe lapse kohta.

Hagis esitatud laste vajadused 1126 eurot kuus on valdavalt põhjendatud ja mõistlikud. Samas

põhjendamist vajavad laenumaksed, mis on laste kuludena esitatud. Arvestada tuleb riigi poolt

makstavate lastetoetustega ja lasterikka pere toetusega. Riigipoolsed toetused lastele on kokku 730

eurot kuus, mis katavad suure osa laste kuludest. Arvestada tuleb ka kostja terviseseisundit ja

mõlema vanema varalist seisundit. Kostja saab töövõimetushüvitist umbes 200 eurot kuus. Kostja

sissetulek kuus (töövõimetushüvitis ja töötasu) on viimastel kuudel olnud 600-725 eurot kuus.

Kostjale teadaolevalt on hagejate ema sissetulek samas suurusjärgus. Laste kulud, mida ei kata

riigi toetused, on umbes 400 eurot kuus. Seega on kokku 200-250 euro tasumisel laste vajadused

kaetud.

Korteriostuga seotud laen peaks juba tasutud olema, seega peaksid hagejate kulud olema

vähenenud. Tegelikust suuremana on näidatud ka hagejate trennikulud, sidekulud jm väiksemad

kulud. Kostja soovis, et otsus oleks tema jaoks ka täidetav ja arvestaks vanemate võrdseid õigusi

ja kohustusi.

Kostja kinnitas, et on suuteline maksma elatist 300 eurot kuus kolmele lapsele kokku, suurema

summa puhul saaks temast maksevõlglane. Kostja on osalise töövõimega, saab töövõimetoetust ja

käib tööl. Kostja avaldas, et lastele tehtavad kulutused on väga suured, kooselu ajal ei olnud kulud

nii suured. Kostja sõnul on tal veel üks alaealine ülalpeetav, kelle elatise maksmine toimub

kokkuleppel, lapse ema raha ei nõua.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hagejate kasuks alates 07.06.2018 välja

64 % perekonnaseadusega ettenähtud elatise miinimummäärast kuni laste täisealiseks saamiseni.

Aastal 2018 oli ühe kuu elatisesumma 160 eurot kuus, aastal 2019 on ühe kuu elatisesumma 172,80

eurot kuus. Perioodi 07.06.2018-31.12.2018 eest on kostjal maksmata elatis 1263,76 eurot ja

perioodi 01.01.2019-28.02.2018 eest on maksmata elatis 436,80 eurot. Kokku on maksmata elatis

1700,56 eurot. Alates 01.03.2019 on iga hageja kohta makstav elatisesumma 172,80 eurot kuus.

Kostja ei vaidlusta, et tal on elatise maksmise kohustus, kuid vaidlus on kostjalt väljamõistetava

elatise suuruse üle.

Kohus leidis, et erivajadustega laste põhjendatud kulud ühes kuus ulatuvad kindlasti

miinimumpalgani. Hagejad on põhjendanud nende tavapärasest suuremaid kulusid, mis tulenevad

puudest. Väljaspool kahtlust on lastele vajalikud teenused, millega on lisaks seotud

transpordikulud. Koos kostjaga elades võisid väiksemad olla kõigile pereliikmetele jagatuna

eluasemekulud, kuid olukord, kus hagejad kostjaga enam koos ei ela, on selline kulude tõus

vältimatu. Samuti võib varasemast suuremaks osutuda transpordikulu, mida varasemalt kandis ka

kostja. Seega on laste vajaduste puhul põhjendatud lähtuda miinimumpalga suurusest summast.

Kohus nõustus hagejatega, et välistatud on laste kulude kandmine kostja poolt vahetult selliselt, et

lapsed elaksid kostjaga või kostja sõidutaks neid. Tartu Maakohus kohaldas tsiviilasjas

nr 2-18-10627 lähenemiskeeldu ja keelas kostjal lähenemise ja igasuguse suhtlemise hagejatega,

ka hagejate emaga. Ülalpidamise andmine hagejatele saab seega toimuda raha maksmise teel.

Kostja tugines oma võimetusele maksta nõutud summas elatist. Kostja on osalise töövõimega ning

saab töövõimetoetust ühe kalendripäeva eest 7,2504 eurot. Kostja maksustatav tulu oli 2018. aastal

keskmiselt 415,22 eurot kuus (töötasu ja haigushüvitis), Eesti Töötukassa poolt makstav osalise

töövõime toetus oli 2018. aastal vahemikus 208-224 eurot. Kostja sissetulekud on ühes kuus samas

suurusjärgus hagejate seadusliku esindaja sissetulekutega, s.o 662 eurot kuus.

Kohus nõustus hagejatega, et kostja vara võõrandamine (korteriomandi ja sõiduki müük) viitab

pigem kostja soovile näidata oma varalist olukorda tegelikust halvemana, kuid samas ei tee see

olematuks fakti, et kostja sissetulekud ja varaline olukord ei võimalda tal maksta lastele elatist

miinimummääras. Ka olukorras, kus kostjal oleks korteriomand alles, tuleks tal kanda

eluasemekulusid. Kostja sõnul ta ei maksa üüri isikule, kellele korteriomandi võõrandas, vaid

kannab üksnes tegelikud kulud. Õige on hageja osundus, et kostja on käitunud tavatult, leppides

kokku kindlustusmaksete tasumise. Sellega ei ole kostja, kes võõrandas korteriomandi, käitunud

otstarbekalt ja säästlikult. Õige on ka asjaolu, et pärast hagi tagamise määruse tegemist 08.06.2018

on kostja oma pangakontolt ja kogumishoiuselt võtnud raha välja umbes 2000 eurot. Selline

käitumine viitab kostja soovile näidata oma rahalisi võimalusi tegelikust väiksemana.

Samas saavad kostja vähenenud töövõime ja sissetulek olla aluseks PKS § 102 lg 2 järgi

vähendamaks kostjalt väljamõistetavat elatisesummat alla miinimummmäära. Kohus ei pidanud

põhjendatuks võtta elatise vähendamisel eraldi arvesse kostja terviseseisundit, kuivõrd kostja

halvenenud terviseseisund kajastub tema sissetulekutes ning ta saab selle kompenseerimiseks

töövõimetoetust.

Hagejad saavad riigi poolt makstavaid peretoetusi 2018. aastal 567,54 eurot kuus, ühe hageja kohta

arvutatuna 189,18 eurot. Sellises ulatuses on iga hageja vajadused kaetud. Suuremas ulatuses tuleb

laste vajalikud kulud kanda nende vanematel. Kui kostja sissetulek ühes kuus on umbes 630 eurot,

siis kostja ja tema ülalpeetavate hagejate peale arvutatuna on võimalik katta igaühe kulusid umbes

160 euro ulatuses.

Igale hagejale makstakse puudest tulenevalt ka sotsiaaltoetust. Kohus ei pidanud põhjendatuks

võtta

elatise

vähendamiseks

arvesse

hagejatele

makstavat

puudetoetust.

Hagejate

menetlusdokumentides on piisava põhjalikkusega kirjeldatud hagejate puuete olemust, kaasnevaid

väljaminekuid (hügieenivahenditele, riietusele, visiidid eriarstide ja teenuseosutajate juurde,

ravimid jms). Ka kohtu 09.01.2019 määruses tsiviilasjas 2-18-10627 on kajastatud spetsialisti

hinnangud selle kohta, et lapsed vajavad pikaajalist psühhiaatrilist ja psühholoogi abi,

käitumishäirete ravi jms. Oleks hagejate huve kahjustav, kui nende ülalpidamiskulusid

vähendataks nende tervise taastamiseks vajalike väljaminekute arvel. Emotsionaalselt vähetähtis

ei ole, et laste tervise taastamise vajadus on tingitud kostjast tulenevatest asjaoludest.

Kõike eespooltoodut arvestades mõistis kohus kostjalt välja elatise hagejate ülalpidamiseks

määras, mis võrdub 64 %-ga PKS § 101 lg 1 määrast. Kuivõrd kohus pidas põhjendatuks arvestada

riigi poolt makstavad peretoetused laste kulutuste katteks, jääb 2018. aastal hagejate vanemate

kanda iga lapse ülalpidamiskulu mõnevõrra rohkem kui 300 euro ulatuses, kummalgi vanemal

seega 160 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus elatise suuruse osas osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hagejate

kasuks välja alates kohtuotsuse jõustumisest 31% ja alates 01.11.2019 37 % elatise

miinimummäärast. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti kostjalt

perioodi 07.06.2018-31.12.2018 eest välja 1263,76 eurot ja perioodi 01.01.2019-28.02.2018

(kohus pidas ilmselt silmas 28.02.2019) eest maksmata 436,80 eurot. Kui ringkonnakohus leiab,

et kostja peab tasuma hagi tagamise korras väljamõistetud elatise ja lõppotsuses määratava elatise

vahe, taotleb kostja väljamõistetud summade ajatamist selliselt, et väljamõistetud summade

tasumine algab 2019. aasta novembrist ja tasumisele kuuluv igakuine summa on 50 eurot.

Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.

Kohus tuvastas, et hagejate seadusliku esindaja töötasu on 8 kuu jooksul olnud keskmiselt

622,40 eurot. Samas 08.01.2018 on hagejate esindaja saanud töötasu 823,21 eurot ja 08.02.2018

733 eurot. Keskmine summa on osutunud väiksemaks seoses töövõimetuslehel olemisega, samas

on makstud selle eest ka töövõimetushüvitist. Kohus ei ole arvestanud, et hagejate seadusliku

esindaja sissetulekud on suuremad kui kostja sissetulekud. Mõlema vanema sissetulekud on

tagasihoidlikud ja see määrab ka laste tavalise elulaadi. Säästlik majandamine on hageja vanemate

varalist seisundit arvestades vältimatu.

Kostjal puudub võimalus maksta taotletud elatist, s.o 2019. aastast alates 810 eurot kuus.

Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et poole miinimumpalga suurusega määratud miinimumelatise

maksmine võib olla miinimumpalga kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks.

Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise

määramiseks. Maakohus on olnud laste vajaduste hindamisel napisõnaline ning otsusest ei selgu,

missugustest hageja märgitud summadest on kohus lõpuks otsustamisel lähtunud.

Transpordikulusid ei tohiks arvestada rohkem kui 30 eurot lapse kohta kuus. Kostja hinnangul

saab lugeda põhjendatud vajaduseks laste tervishoiukulude osas 150 eurot ja sõidukulude osas

90 eurot kuus kõigi laste kohta kokku. Kostja hinnangul on põhjendatud eluasemekulu

arvestamine lastele mitte suuremas ulatuses kui 60 eurot kuus ühe lapse kohta, ehk siis laste peale

kokku 180 eurot kuus. Laste trennikuluga võib arvestada kuni 15 eurot kuus, seega laste peale

kokku 45 eurot kuus. Kostja hinnangul ei tohiks vajalikud sidekulud lapse kohta olla suuremad

kui 10 eurot kuus, kokku 30 eurot kuus. Riiete, jalanõude kulude osas on hagejate kulud

põhjendatud kokku 150 eurot kuus. Kostjal puuduvad vastuväited, et lasteaiakulud on vastavalt

20, 50, ja 60 eurot kuus, ehk kokku 130 eurot kuus. Kostja ei pea põhjendatuks suuremat toidukulu

vajadust kui 240 eurot kolme lapse peale kuus kokku.

Jälgitav ei ole kohtu seisukoha kujunemine, mille järgi laste vajaduste katmiseks on vajalik iga

lapse kohta 500 eurot kuus ehk kokku 1500 eurot. Hagejad leidsid, et see summa on laste peale

kokku 1126 eurot. Kostja hinnangul on laste jaoks vajalikud kulud kokku ca 1105 eurot ehk 368,33

eurot lapse kohta kuus. Selline kulu on kooskõlas ka RAKE 2013. a uuringuga, arvestades ka

vahepealset tarbijahinnaindeksi tõusu.

Kostjale jääb arusaamatuks, miks ei võtnud maakohus arvesse kostja terviseseisundit. Töövõime

hindamise otsus näitab selgelt, et kostja tervislik seisund seab piirangud eluks ja töötamiseks ning

tervisliku seisukorra muutumist ette näha ei ole.

Kostja ei nõustu, et põhjendatud ei ole võtta elatisesumma määramisel arvesse hagejate

puudetoetust. Kuivõrd lapsed on puudega, on sellest tulenevalt suuremad kulutused

hügieenitarvetele ning tervishoiukulud. Kuigi maakohus lähtub laste vajadusteks mineva kulu

määramisel lapse kohta (500 eurot) just laste puudega seotud lisakuludest tulenevalt, jätab ta

arusaamatutel põhjustel just nimelt nendeks kulutusteks riigi poolt ettenähtud summa üldse

arvestamata.

Kostja hinnangul on laste vajadused kuus kokku ca 1105 eurot. Riigi toetus kataks selliselt

arvestatud kuludest 798 eurot ja vanemate kanda jääks sellisel juhul ca 307 eurot, ehk siis kõigi

laste kohta 153,50 eurot ühe vanema poolt. Kuivõrd kostja on valmis tasuma 255 eurot kuus, siis

jääks sellisel juhul 100 eurot ka hagejate esindajal vabaks kasutamiseks.

Kui lähtuda ka maakohtu poolt määratud laste vajadusest 1500 eurot kuus kokku, siis riigilt

saadavate lastega seotud toetuste suurus kataks sellest 798,01 eurot ja lapsevanematel jääks kanda

702 eurot. Kui see jagada lapsevanemate vahel võrdselt kuuluks mõlema lapsevanema poolt

kandmisele 351 eurot kõigi laste kohta kokku.

Nõustuda ei saa kohtu põhjendustega elatise suuruse määramise osas, millega kohus jagab kostja

sissetuleku 630 eurot lihtsalt neljaks kostja ja kolme hageja vahel. Kohus leidis nii, et kostja peaks

ise hakkama saama 160 euroga kuus. Mõistlik ei ole seisukoht, lapse vajadused hinnatakse

500 eurole kuus ja lapsevanem peab hakkama saama ca 160 euroga kuus. Arvestades kostja

sissetulekuid on maakohtu poolt tehtud otsuse täitmine kostja jaoks ilmselgelt võimatu. Lastele

kokku 255 euro tasumine kuus on kostja poolt ka kõiki asjaolusid arvestades antud hetkel reaalselt

täidetav. Alates novembrist 2019 (mil lõpeb kostja kohustus tasuda riigile igakuiselt 116 eurot)

võib elatis olla ka 100 eurot kuus lapse kohta.

Kostja mõistab Tartu Ringkonnakohtu 14.08.2018 kohtumäärust nii, et elatise suurus on kuni

lõppotsuse jõustumiseni määratud 100 eurot lapse kohta kuus. Kohtumäärusest ei nähtu, et

väljamõistetud summa ei ole lõplik ja lõppotsuses saab asuda tagantjärgi nõudma täiendavaid

summasid ehk hagi tagamisel määratud ja lõppotsuses määratud summa vahet. Kui kostja on

mõistnud Tartu Ringkonnakohtu 14.08.2018 kohtumäärust ebaõigesti ja hagejatel ongi õigus

täiendavate summade väljamõistmiseks, siis taotleb kostja väljamõistetud summade ajatamist

selliselt, et väljamõistetud summade tasumine algab 2019 aasta novembrist ja tasumisele kuuluv

igakuine summa on 50 eurot.

Kostja leiab, et kohtuotsuses määratud elatis 170 eurot lapse kohta kuus on lähemal kostja pakutud

elatise summale, mis oli 85 eurot kuus, kui hageja nõutav 270 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt on

põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

5. Hagejad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata.

Arusaamatu ja väär on apellatsioonkaebuses märgitu, justkui oleks kostjalt välja mõistetud elatis

alates 2019. a algusest 810 eurot kuus.

Kostja on toonud apellatsioonkaebuses välja mitmeid asjaolusid, millele ta maakohtus ei

tuginenud. Kostja ei toonud maakohtu menetluses esile, millises summas ta vaidlustatud laste

kulusid põhjendatuks peaks. Apellatsioonkaebuse väited laste vajaduste ja nende täitmiseks

väidetavalt põhjendatud kulutuste suuruse kohta tuleb jätta tähelepanuta.

Samamoodi ei saa ringkonnakohtus arvestada teisi väiteid, mille kostja on esmakordselt esitanud

apellatsioonkaebuses. Sellisteks väideteks on nt väide, et kostja müüs talle kuulunud korteri

XXXXXXX, sest ta oli töötu ja rahaliselt väga raskes seisukorras. Maakohtu istungil väitis kostja,

et müüs korteri, et maksta elatist ja kuna nägi ette, et tal tekivad rahalised raskused. Samamoodi

ei selgitanud kostja maakohtus sedavõrd põhjalikult oma tervisesse puutuvat, vaid märkis, et

täistööajaga (160 h kuus) töötamast takistab teda nii tervis kui asjaolu, et tööd ei ole nii palju.

Maakohus on laste vajadusi ning nende kaetust riiklike toetustega õigesti hinnanud. Hinnata tuleb

seda, kas miinimummäärast väiksem elatis kataks laste vajadused või mitte. Maakohus on kostja

vastuväidetega arvestanud. Põhjalikumad hagejate vajadustesse puutuvad vastuväiteid esitas

kostja alles apellatsioonkaebuses, mistõttu maakohtul polnudki võimalik nendega arvestada.

Maakohus on õigesti jätnud elatise määramisel arvesse võtmata hagejatele makstava puudega

lapse toetuse.

Asjakohatu ning ka küüniline on kostja väide, et hagejad ja nende seaduslik esindaja on tänu riigi

suurele rahalisele toele toime tulnud.

Maakohus on õigesti arvestanud hagejate varaliste võimalustega. Antud juhul on kostja ise oma

varalist seisundit tahtlikult halvendanud, müües talle kuulunud kolmetoalise korteri XXXXXXX

turuhinnast kordi odavamalt. Lihtne otsing kinnisvaraportaalis näitab, et tänasel päeval jääb

kolmetoalise korteri hind XXXXXXX vahemikku 13 000 kuni 29 000 eurot, ent millegipärast

müüs kostja korteri kõigest 3600 euro eest.

Just kostja terviseseisundile tuginedes pidas maakohus kostja praegust sissetulekut optimaalseks

ning mõistis seda arvestades kostjalt välja miinimummäärast väiksema elatise.

Kostja nõue arvestada temalt väljamõistetava elatise suuruse määramisel Tartu Maakohtu

05.12.2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-18-8762 kostjalt välja mõistetud menetluskuludega on

hagejate arvates küüniline. Nimetatud otsusega mõisteti kostja süüdi kahe hageja ja nende ema

kehalises väärkohtlemises.

Taotlus elatise tasumise ajatamiseks ei põhine seadusel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu

resolutsiooni p-i 3, muutmata selle sisu. Samuti peab ringkonnakohus põhjendatuks ajatada

kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 märgitud võlgnevuse tasumine selliselt, et kostjal tuleb tasuda

igakuiselt 100 eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Viimase osamakse suurus on

100 eurot ja 56 senti.

Maakohtu otsus on tervikuna põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonkaebuses toodud väited ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

7. Esmalt heidab kostja maakohtule ette, et maakohus jättis arvestamata, et hagejate seadusliku

esindaja sissetulekud on suuremad kui kostjal. Samas leidis kostja ise maakohtus, et kostja ja

hagejate seadusliku esindaja sissetulekud on samas suurusjärgus (I kd, tl 40). Ringkonnakohtu

hinnangul on seega põhjendamatu heita maakohtule ette, et kohus tuvastas kostja väidetega

kooskõlas, et hagejate vanemate sissetulekud on samas suurusjärgus.

Nimetatud etteheide on ringkonnakohtu hinnangul ka sisuliselt põhjendamatu. Kostja ei ole

väitnud, et hagejate seaduslik esindaja peaks lapsi ülal pidama suuremas osas, kui kostja.

Vastupidi, kostja on apellatsioonkaebuse põhjendustes lähtunud sarnaselt maakohtule eeldusest,

et kumbki vanem peab laste ülalpidamiseks panustama poole laste vajalikest kuludest. Ainuüksi

ühe vanema mõnevõrra parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat

elatist alla miinimummäära. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui laste ema töötasu suurus on

olnud 100-200 eurot suurem kostja omast, on tegemist sarnases suurusjärgus sissetulekutega,

mõlema vanema puhul jääb see alla Eesti keskmise.

8. Kostja vaidlustab elatise suurust ning leiab, et ei ole suuteline maksma elatist 2019. aastal 810

eurot kuus. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 64 %

miinimummäärast, s.o 2019. aastal hagejate peale kokku 518,40 eurot kuus.

Iseenesest on õiged kostja viited Riigikohtu praktikale, mille järgi võib olla miinimumpalgana

määratud miinimumelatise maksmine muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Samas ei olegi

maakohus kostjalt välja mõistnud miinimumelatist, vaid seda summat oluliselt (36 % võrra)

vähendanud. Seetõttu jäävad ebaselgeks kostja viited antud Riigikohtu seisukohale.

9. Kostja on viidanud Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 2-16-118651 p-le 14, mille kohaselt

tuleb miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel hinnata laste vajadusi. Sama lahendi

samas punktis tõi Riigikohus aga esmalt välja, et eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste

rahuldamise kulusid tõendada.

Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks

kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid

lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu

09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1).

Laste vajadusi tuleb seega hinnata siis, kui on tuvastatud PKS § 102 lg 2 alused elatise

vähendamiseks. Laste vajaduste hindamise eesmärk on, et laste huvid ei saaks kahjustada

miinimumist väiksema ülalpidamise saamisel. Ebaõige on kostja tõlgendus, et laste vajadusi tuleb

hinnata selleks, et õigustada miinimumelatisest väiksema summa väljamõistmist. Seetõttu jätab

ringkonnakohus tähelepanuta kostja poolt apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud

üksikasjalikud väited laste tegelike vajaduste kohta. Ringkonnakohus märgib ka, et tegemist on

üksnes kostja hinnangutega, mis ei lükka ümber maakohtu tuvastatut.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et praegusel juhul on hagejate vajadused

põhjendatud miinimumpalga suuruses (s.o kahekordse miinimumelatise ulatuses). Maakohtu

järeldus on kooskõlas ka perekonnaseaduse § 101 lg-ga 1 ja kehtiva Riigikohtu praktikaga, millele

on maakohus oma lahendis ka viidanud. Eraldi väärib märkimist, et kõigil kolmel hagejal on

tuvastatud erivajadused ning sellest tingitud lisakulutused.

Siiski leidis maakohus, et kostjalt ei tule välja mõista elatist miinimummääras, kuivõrd esineb

kostjast tulenev mõjuv põhjus elatise vähendamiseks (PKS § 102 lg 2). Seega ei vähendanud

maakohus

väljamõistetavat

elatise

suurust

seetõttu,

et

hagejate

vajadused

oleksid

miinimumpalgast väiksemad. Elatise vähendamine alla miinimummäära tingis kostja sissetuleku

suurus ning hagejate seaduslikule esindajale makstavad perehüvitised, millega laste vajadused on

osaliselt kaetud.

11. Ringkonnakohus nõustub, et põhjendatud ei ole makstava elatise arvutamine selliselt, et jagada

ülalpidamist andma kohustatud isiku sissetulek võrdselt tema ja ülalpeetavate vahel.

PKS § 102 lg 2 teises lauses sisalduv sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda, et vanema käsutuses olevad

vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab

see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks

(Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15). Ülalpidajale peab jääma ka enda

ülalpidamiseks rahalisi vahendeid.

Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale

kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund

tuvastada võimalikult täpselt. Kui kostja neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik

tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Seejuures tuleb kohtul arvestada ka väiteid kostja

varjatud sissetulekute kohta (Riigikohtu 13. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13).

Maakohus leidiski, et kostja on ilmselt püüdnud on sissetulekuid näidata tegelikust väiksemana.

Nimetatut kinnitab lisaks maakohtu põhjendustele ka see, et kostja on pangakontole on teinud aeg-

ajalt sularaha sissemakseid. Samas on kostja väitnud, et tema sissetulekuteks on üksnes töötasu ja

töövõimetoetus.

12. Maakohtu põhjenduste kohaselt on kohus võtnud elatise vähendamisel arvesse nii kostja

sissetulekute suurust kui ka hagejatele makstavat peretoetust.

Perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud

lapsel oli riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja

eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole

lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud

vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-174-16, p 14). Lapsetoetust saab arvestada kogumis muude asjaoludega (Riigikohus on

09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p-s 20.3).

Seega selleks, et vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära kehtivas perehüvitise

seaduses sätestatud peretoetuste võrra, peab esinema mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 elatise

vähendamiseks. Maakohus tuvastas, et selleks mõjuvaks põhjuseks on kostja vähenenud töövõime

ja sissetulekute suurus. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudub alus võtta arvesse kostja terviseseisundit

eraldi kui mõjuvat põhjust elatise vähendamisel. Nimelt võttis maakohus juba arvesse kostja

osalist töövõimet, mille põhjuseks on kostja terviseseisund. Seega ei annaks kostja terviseseisund

enam täiendavat alust kostjalt väljamõistetava elatise veelgi suuremas ulatuses vähendamiseks.

14. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, nagu tulnuks lastele makstavast elatisest arvutada maha

pool sotsiaaltoetustest, mida hagejad saavad neile määratud puude tõttu. Ainuüksi asjaolu, et

lastele on riigi poolt toetused ette nähtud, ei ole alus elatise vähendamiseks.

Maakohtule puudub põhjus heita ette lahendi vastuolulisust. Kehtiva seadusandluse kohaselt tuleb

põhimõtteliselt kõigi (ka erivajadusteta) laste puhul lähtuda eeldusest, et ühe lapse ülalpidamiseks

kulub kahekordne miinimumelatis, mis võrdub kuupalga alammääraga. Asja materjalidest nähtub,

et kostjad saavad puudega seotud sotsiaaltoetusi igaüks ca 70-80 eurot kuus, mis ei pruugi aga

ainuüksi katta kõiki puudest tulenevaid lisakulutusi. Maakohus on põhjendatult märkinud, et oleks

hagejate huve kahjustav, kui nende ülalpidamiskulusid vähendataks nende tervise taastamiseks

ettenähtud vahendite arvel.

Ringkonnakohtu

hinnangul

on

maakohus

läbi

viinud

elatise

alla

miinimummäära

väljamõistmiseks vajaliku laste ja ülalpidamist andma kohustatud vanema huvide kaalumise ning

puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks elatise suuruse osas. Eeltoodule tuginedes jätab

ringkonnakohus maakohtu otsuse elatise summa osas muutmata.

15. Kostja vaidlustab maakohtu otsust ka osas, milles mõisteti kostjalt hagejate kasuks välja

perioodi 08.06.2018 – 28.02.2019 eest maksmata elatise 1700,56 eurot.

Kuivõrd hagi esitati 8. juunil 2018 ning maakohus leidis, et elatise nõue oli põhjendatud, siis tuligi

maakohtul mõista kostjalt välja elatis alates hagi esitamisest.

Hagi tagamise korras elatise väljamõistmine ei mõjuta seda, missuguses ulatuses maakohus asja

sisulise läbivaatamise tulemusena hagi rahuldab. Kui maakohus mõistab kostjalt hagejale välja

elatise suuremas ulatuses, kui on kindlaks määratud käesolevas hagi tagamise määruses, siis

tulebki otsuse täitmisel arvestada kostja poolt elatisena tasutud summasid ning kostjal tuleb tasuda

võlgnevusena ka tegelikult tasutu ja kohtu poolt väljamõistetava elatise vahe.

Seetõttu on põhjendamatu apellatsioonkaebuse taotlus maakohtu otsus selles osas tühistada.

16. Alternatiivselt taotleb kostja 1700,56 eurose elatise võlgnevuse ajatamist selliselt, et kostja

kohustub maksma alates 2019. a novembrist ning 50 eurot kuus. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib

kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja

või tähtpäeva.

Kostja ei ole oma taotlust põhjendanud, kuid menetluses avaldatu põhjal saab lähtuda sellest, et

kostja soovib ilmselt tugineda oma majanduslikule olukorrale.

Ringkonnakohus leiab, et taotlus on menetluses esiletoodut arvestades põhjendatud osaliselt.

Kolleegium peab põhjendatuks ajatada elatise võlgnevuse selliselt, et kostjal tuleb tasuda

võlgnevus 100 euro kaupa kuus, alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohtu

hinnangul ei kahjusta niisugune otsuse täitmise kord ülemääraselt hagejate huve. Tegemist on

möödunud aja eest võlgnetava elatisega, mille ositi tasumine võimaldab hagejate huve mõnevõrra

paremini katta käesoleval ajal, jaotatuna pikemale ajavahemikule. Võlgnevuse tasumine 100 euro

suuruste osamaksetena tähendab tasumist ca pooleteise aasta vältel ning ringkonnakohtu arvates

ei ole see sissenõudjate huve arvestades ebamõistlikult pikk aeg.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohtu resolutsiooni p 3 on sõnastatud ebaselgelt

(TsMS § 442 lg 5). Resolutsioonist ei tulene selgelt, et maakohus oleks kostjalt hagejate kasuks

välja mõistnud 1700,56 eurot, vaid on esitanud elatise võlgnevuse suuruse üksnes n-ö faktilise

asjaolu kujul. Ringkonnakohus täpsustab seetõttu kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 sõnastust.

17. Kostja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse põhjusel, et väljamõistetud elatis on lähemalt

kostja pakutud elatise summale 85 eurot, kui hagejate nõutud elatisele 270 eurot. Ringkonnakohus

leiab, et kuivõrd tegemist on elatise asjaga, kus alaealised lapsed esitasid õigustatult nõude elatist

maksma kohustatud vanema vastu, siis olnuks ringkonnakohtu hinnangul äärmiselt ebaõiglane

jätta hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud laste kanda (TsMS § 162 lg 4).

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostja

kanda (TsMS § 171 lg 1). Menetluskulude suuruse määrab maakohus eraldi määrusega kindlaks

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2).

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/