2-19-106434/16 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Helina Luksepp

Kohtujurist

Beata Skitiba

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27.august 2019 a, Tallinn

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-19-106434

Tsiviilasi

Advokaadibüroo

Lawoja

Osaühingu

hagi

OSAÜHINGU PARME TRANS vastu võlgnevuse

2 308,25 euro ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

2 636,69 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Advokaadibüroo Lawoja Osaühing (endise

ärinimega Advokaadibüroo Oja, Nõu & Partnerid

Osaühing, registrikood 10406358, asukoht Liivalaia tn

11/1-12, Tallinn 10118)

seaduslik esindaja juhatuse liige J O (isikukood xxxx,

e-post xxxx);

Kostja: OSAÜHING PARME TRANS (registrikood

10193856, asukoht Madara tn 31, Tallinn 10613, e-post

info@parmetrans.ee)

seaduslikud esindajad juhatuse liikmed J Š (isikukood

xxxx), J Š (isikukood xxxx) ja V Š (isikukood xxxx).

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt OSAÜHING PARME TRANS (registrikood 10193856) hageja

Advokaadibüroo Lawoja Osaühing (registrikood 10406358) kasuks välja poolte vahel

16.12.2015 sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingu alusel võlgnevus 2 308,25 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 222,64 eurot (periood 15.03.2018-11.06.2019) ja

edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates

12.07.2019 põhivõlasummast 2 308,25 eurot kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte

enam kui 2 308,25 eurot.

3. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

3.1 Jätta menetluskulud kostja kanda.

3.2 Mõista kostjalt OSAÜHING-ult PARME TRANS hageja Advokaadibüroo Lawoja

Osaühingu kasuks välja menetluskulu hüvitamiseks 275 eurot (riigilõiv).

3.3 Kohustada

kostjat tasuma

menetluskuludelt (275 eurolt) hagejale viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

4. Otsus toimetada kätte pooltele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Menetluse käik

1. Advokaadibüroo Lawoja Osaühing (hageja/ lühendatult AB) esitas 26.02.2019 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OSAÜHINGULT PARME TRANS (kostja/

lühendamise huvides ka OÜ) 2 468,79 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 06.03.2019

kostjale makseettepaneku, mis on talle kätte toimetatud 06.03.2019. Kostja esitas 06.03.2019

vastuväite ning seetõttu lõpetas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond 19.03.2019 määrusega

maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 20.03.2019 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, mille kohus võttis 25.03.2019

määrusega menetlusse. Kostja vastas hagile 08.04.2019. Hageja esitas kostja vastuse osas

arvamuse 10.04.2019.

3. Kohus küsis 17.04.2019 kirjaga pooltelt seisukohta kompromissi osas. Hageja vastas

18.04.2019 ja kostja 24.04.2019. Kostja vastusele esitas hageja arvamuse 26.04.2019.

4. Kohus määras 04.06.2019 istungi ajaks 14.06.2019 kell 11.00.

5. Hageja esitas 06.06.2019 täiendava seisukoha ning vastuväite kohtu tegevusele, milles

avaldas kategoorilises vormis arvamust, et kohtuistungit pidada ei ole vaja. 10.06.2019 esitas

hageja täiendava seisukoha. Kostja esitas hageja 06.06.2019 menetlusdokumendi osas

seisukoha 13.06.2019.

6. 13.06.2019 tühistas kohus kohtuistungi aja, kuna pooled ei soovinud istungit pidada ega

istungile tulla ja hageja välistas kompromissi sõlmimise.

7. Kohus jättis hageja vastuväite 19.06.2019 määrusega rahuldamata, lahendas poolte taotlused,

määras lahendada asi kirjalikus menetluses ja andis pooltele lõplikud tähtajad seisukohtade

esitamiseks.

8. Kostja vastas kohtumäärusele 28.06.2019 ja hageja 30.06.2019. Hageja esitas ühtlasi

30.06.2019 menetluskulude nimekirja.

Hageja nõuded ja hagi aluseks olevad asjaolud

9. Hageja nõuab kostjalt võlgnevust 2 308,25 eurot ja viivist ajavahemiku 15.03.2018 -

26.02.2019 eest 160,54 eurot Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja nõuab

ka edasiulatuvat viivist VÕS määras põhinõudelt alates 27.02.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni

ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni arvestusega, et kogu väljamõistetav

viivissumma ei ületa 2 308,25 eurot.

10. Hageja toob hagi alusena esile järgmised asjaolud:

 Hageja ja kostja sõlmisid 16.12.2015 lepingu, mille kohaselt osutas hageja kostjale

õigusteenust.

 Lepingu p 2.5 nägi ette, et AB osutab klient OÜ-le õigusabi hageja-sissenõudja poolel muudes

õigusabi osutamisel ilmnevates nõuetes, kooskõlastades vastava õigusteenuse sisu kliendiga

eraldi. Lepingu p 4.7 nägi ette, et positiivse tulemuse korral on hagejal õigus saada boonustasu

4 % ulatuses kostja kasuks väljamõistetud summadest ning boonustasu kohta esitab hageja

eraldi arve.

 Harju Maakohtu 31.03.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-1232 (otsus jõustus 19.02.2018),

rahuldati OÜ hagi täies ulatuses ning AS-ilt xxxx mõisteti OÜ kasuks välja põhivõlg 44 064,37

eurot, viivis 1 152,07 eurot ja alates 31.03.2017 viivis arvestatuna põhinõudel kuni põhinõude

täitmiseni VÕS sätestatud määras, kuid mitte rohkem, kui 42 912,30 eurot. OÜ lepingulisteks

esindajateks kogu menetluse kestel olid hageja vandeadvokaadid J O ja R N.

 Hageja väljastas kostjale 26.02.2018 elektrooniliselt boonustasu arve nr 1991 summas 2

308,25 eurot (sh käibemaks) tasumistähtajaga 05.03.2018. Boonustasu oli seoses osutatud

õigusteenusega 4 % maakohtu 31.03.2017 otsusega väljamõistetud summadest (põhivõlg

44 064,37 eurot + viivis 1 152,07 eurot + täiendav viivis 2 872,06 eurot arvestatuna

44 064,37 eurolt päevase viivismääraga 0,02 % perioodi kohta 31.03.2017-19.02.2018

(8,81 eurot x 326 päeva)).

 Kostja jättis AB arve nr 1991 tasumata. Hageja palus kostjat 15.03.2018 e-kirjaga tasuda hageja

2018 veebruarikuu arved nr 1989 ja 1991, mispeale küsis kostja juhatuse liige J Š 15.03.2018

e-kirjas, kas hageja viidatud arved on esitatud kohtule OÜ kulude katteks. Hageja vastas

15.03.2018 elektrooniliselt kostjale, et need on kajastatud OÜ 01.03.2018 täiendavas

menetluskulude nimekirjas ja kohtule esitatud.

 Hageja puudub süü selles, et tsiviilasja nr 2-16-1232 menetlus kujunes pikemaks ja

kulukamaks, kui OÜ esialgu lootis. Boonustasu maksmise eelduseks oli ainult positiivse

kohtulahendi jõustumine.

 Kuivõrd kostja on kohustuse täitmisega viivituses, siis nõuab hageja kostjalt viivist perioodi

eest 15.03.2018-26.02.2019 VÕS sätestatud määras ja sealt edasi kuni kohustuse kohase

täitmiseni. .

11. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja menetluskuluks on riigilõiv

275 eurot (maksekäsu kiirmenetluses 79,12 eurot ja hagimenetluses 195,88 eurot). Hageja

kinnitab, et kõik kulud on kantud käesoleva tsiviilasjaga. Hageja taotleb menetluskuludelt

viivise väljamõistmist.

Kostja vastuväited

12. Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja toob esile järgmised

vastuväited:

 OÜ kulud lepingulisele esindajale tsiviilasjas nr 2-16-1232 olid ülemääraselt kõrged seoses

pikaleveninud protsessiga (hagi esitati 25.01.2016 ja otsus tehti 31.03.2017). OÜ ei olnud AB

tegevusega rahul, kuna nii selge nõudega tegelemine võttis AB-l väga kaua aega (hageja

töötundide arv oli ebamõistlikult suur). Kohus jättis korduvalt hagiavalduse käiguta, kuna AB

ei olnud võimeline hagiavaldust korrektselt koostama. AB eiras ka kohtunõudeid vastuse

esitamiseks. Lõplik hagiavaldus suudeti kohtule esitada alles 29.02.2016. AB osutatud

õigusteenuse kvaliteet oli halb (ilmneb ka sellest, et määruses nr 2-16-4614, 20.03.2017 jättis

kohus hageja poolt koostatud nõuded läbivaatamata, kuna tuvastuslikud nõuded olid ebaselged

ning hageja ei suutnud esitada ühtegi täiendavat õiguslikku põhistust). OÜ on seisukohal, et AB

kasutas venitamistaktikat oma sissetulekute suurendamiseks.

 Vastaspoolelt kostja menetluskulude väljamõistmisel tsiviilasja nr 2-16-1232, vähendas isegi

Harju Maakohus 04.04.2018 määruses OÜ õigusabile kulunud aega märkimisväärselt,

rahuldades OÜ-le menetluskulude hüvitamise osaliselt, s.o 7 547,50 euro ulatuses. Hageja ei

näinud põhjust oma tehtud tööd kaitsta.

 OÜ tegelik kulu õigusabile oli tunduvalt suurem. Kogu kulu hageja teenustele tsiviilasja nr 2-

16-1232 raames oli vähemalt 12 609 eurot (koos käibemaksuga ja boonustasu arveta). Hageja

esitas ka alusetuid arveid kostjale (nt nõudis hageja tasu 6 tunni eest 25.02.2016 vastuse

koostamiseks, mida aga kohtule pole esitatudki).

 AS-i xxxx lepinguline esindaja esitas määruskaebuse Harju Maakohtu 04.04.2018 määrusele

menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Tallinna Ringkonnakohtu 09.07.2018

määrusega vähendati OÜ menetluskulusid veelgi. OÜ kasuks mõisteti menetluskulu

hüvitamiseks välja 7 187,50 eurot. Tallinna Ringkonnakohus leidis samuti, et hageja teenustasu

ei olnud kogu ulatuses põhjendatud. OÜ jaoks on arusaamatu, miks AB ei seisnud tsiviilasjas

nr 2-16-1232 selle eest, et OÜ poolt tasutud menetluskulud saaksid OÜ-le hüvitatud. OÜ on

arvamusel, et AB-l puudus huvi tõendada enda tehtud tööle väidetavalt kulunud aega, sest oli

vaikimisi nõus kohtumäärustes tooduga ning teadlik ülemääraselt saadud tasust.

 OÜ vaidlustas boonustasu arve 24.04.2018 e-kirjaga ning hageja vastas, et tõstab

boonustasuarve kõrvale. Edasist vestlust boonusasu teemal ei olnud.

 Kostja sai aru, et boonustasu kuulub maksmisele vaid siis, kui kogu kohtuasja lahend saab

positiivse tulemuse sh menetluskulude hüvitamise lahend. Vastasel korral poleks kostja

nõustunud boonustasuga.

 Kostja rõhutab, et arvestades kogu asjade käiku, ei ole ta nõus tasuma niigi üle makstud

teenuste eest lisaks boonustasu 4%. Kostja leiab, et hageja on lisatasuna juba saanud 5 421,50

eurot ning boonustasu nõue 2 308,25 eurot lisaks saamisele, ei kuulu rahuldamisele (kostja

tegelik kulu õigusteenusele 12 609 eurot, Tallinna Ringkonnakohtu 09.07.2018 lahendiga välja

mõistetud menetluskulu hüvitis 7 187,50 = kostja kahju 5 421,50 eurot)

13. 28.06.2019 menetlusdokumendis palub kostja jätte menetluskulud poolte endi kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

14. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse, poolte täiendavad seisukohad ning

uurinud asjas esitatud tõendeid nende kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Menetluskulud

jätab kohus kostja kanda.

15. Kohus selgitab esmalt seda, et TsMS § 4 lg 2 ja § 230 lg 1 kohaselt määravad

hagimenetluses pooled ise vaidluse eseme ja esitavad enda poolt välja toodud asjaolude

kinnitamiseks tõendid. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte

esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu

kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi

omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

16. Poolte vahel pole vaidlust järgmiste asjaolude üle ja kohus loeb need TsMS § 231 lg 2 ja 4

ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

 Pooled sõlmisid 16.12.2015 õigusteenuse osutamise lepingu (edaspidi Leping, hagiavalduse

lisa nr 1).

 Lepingu alusel esindas hageja kostjat tsiviilasjas nr 2-16-1232 (OÜ hagis AS xxxx vastu võla

44 064,37 euro ja viivise nõudes, hagiavalduse lisad nr 1 ja 2).

 Harju Maakohtu 31.03.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-1232 rahuldati OÜ hagi terves

ulatuses ja AS-ilt xxxx mõisteti OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 44 064,37 eurot, viivis 1

152,07 eurot ja alates 31.03.2017 viivis arvestatuna põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 42 912,30 eurot. Viidatud otsus

jõustus 19.02.2018 (hagiavalduse lisa nr 2).

 Tsiviilasjas nr 2-16-1232 määras Harju Maakohus 04.04.2018 määrusega OÜ menetluskulude

suuruseks 7 547,50 eurot, millele lisandub edasiulatuv viivis (kostja vastus hagile, lisa nr 1).

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 09.07.2018 määrusega maakohtu 04.04.2018 määruse ja

määras OÜ menetluskuludeks 7 187,50 eurot (kostja vastus hagile, lisa nr 7).

 Lepingu p 4.7, leppisid pooled kokku, et positiivse tulemuse korral on Bürool õigus saada

boonustasu 4 (neli) % ulatuses kliendi kasuks väljamõistetud summadest või büroo poolt

esitatud arvete kogusummast osutatud õigusabi kohta vastava õigusvaidluse raames.

Boonustasu kohta esitab büroo eraldi arve (hagiavalduse lisa nr 1).

 Hageja esitas 26.02.2018 kostjale lepingu p 4.7 alusel arve nr 1991 summas 2 308,25 eurot

(summa koos käibemaksuga). Arve tasumise tähtaeg oli 05.03.2019 (hagiavalduse lisad nr 4 ja

5). Viivist nõuab hageja alates 15.03.2018 (vt ka hagi lisa nr 6).

 Kostja ei ole arvet tasunud.

17. Pooled vaidlevad selle üle, kas boonusarve esitamine hageja poolt oli õigustatud või mitte

arvestades seda, et kostja heidab hagejale ette ebakvaliteetse teenuse osutamist, menetluse

venimist, ülemäära kõrget honorari ja seda, et ka kohtud on menetluskulude

kindlaksmääramisel hageja teenustasusid oluliselt vähendanud ja kostja on seeläbi kahju

kandnud.

18. Pooled ei vaidle selle üle, et nendevaheline õigussuhe on õigusteenuse osutamine ehk

vaidlus tuleneb õigusteenuse osutamise lepingust. Kohus nõustub sellega.

Õigusteenust on käesoleval juhul osutanud hageja ehk advokaadibüroo.

19. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 3 kohaselt kohaldatakse kliendilepingule käsundit

reguleerivaid sätteid, arvestades advokatuuriseaduses sätestatud erisusi. Kui advokaadibüroo

pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas

tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS (võlaõigusseadus) § 619 mõttes.

20. AdvS § 55 lg 1 kohaselt õigusteenuse osutamiseks sõlmib advokaadibüroo pidaja isikuga

kliendilepingu, milles lepitakse kokku õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja

ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr.

Sellise lepingu on pooled 16.12.2015 sõlminud.

Advokaadibüroo pidaja ei või volitada kliendile õigusteenust osutama advokaadibüroo töötajat,

kes ei ole advokaat, ega anda ühisvolitust õigusteenuse osutamiseks advokaadile ja isikule, kes

ei ole advokaat (AdvS § 55 lg 2).

Lepingu p 3.3 kohaselt pidid kostjale teenust osutama AB advokaadid. Tsiviilasja materjalidest

nähtub, et kostja lepinguliste esindajatena tsiviilasjas nr 2-16-1232 on tegutsenud J O

(advokatuuri liige alates 16.02.1977) ja R N (advokatuuri liige alates 28.05.2002).

21. Vastavalt VÕS § 619 kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt

lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga

maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.

22. Hageja nõude alus on VÕS § 108 lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

23. Tasu osas on pooled Lepingu punktis 4 leppinud kokku järgmiselt:

Esmalt on lepitud kokku advokaadi planeeritav tööaja kulu tasumääraga 90 eurot tund (+

käibemaks) (Leping p 4.1). Seejärel on lepitud kokku ettemaksu tasumine (Lepingu p 4.2),

tagajärjed, kui klient tasu ei maksa (Lepingu p 4.3), kliendi kohustus tasuda ka AB kulutuste

eest (Lepingu p 4.4), tasumise kord (arve alusel, Lepingu p 4.5) ja ka boonustasu (Lepingu 4.7).

Lepingu p 4.7 sätestab positiivse tulemuse korral boonustasu saamise õiguse 4 % ulatuses

kliendi kasuks välja mõistetud summadest või AB poolt esitatud arvete kogusummast osutatud

õigusabi kohta vastava õigusvaidluse raames. Boonustasu kohta esitab AB eraldi arve.

24. Pooled ei vaidle, et hageja väljastas kostjale tasumiseks arve (boonustasu), mis on kostja

poolt tähtajaks tasumata (kohustus on muutunud sissenõutavaks 05.03.2019).

Boonustasu maksmise kohustus tuleneb lepingu punktist 4.7. Boonustasu maksmise eelduseks

on lepitud kokku positiivse tulemuse saavutamine.

Pooled vaidlevadki selle üle, kuidas tõlgendada ainsat boonustasu saamise eeldust: „positiivne

tulemus“.

25. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb käsunduslepingut VÕS § 29 järgi

tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1), mis

reeglina nähtub lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest. Kui ühist tahet ei ole

võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29

lg 4).

26. Positiivne tulemus ja boonustasu maksmine %-na kliendi kasuks välja mõistetud summast

viitab üheselt poolte tahtele määratleda positiivse tulemusena hagi rahuldamine ja boonustasu

sidumine välja mõistetava summaga viitab sellele, et positiivseks tulemuseks võib olla ka hagi

osaline rahuldamine – oluline on, et kliendi kasuks mõistetakse välja mingi summa.

Boonustasu maksmise eeldusena ei ole pooled muid tingimusi Lepingus kokku leppinud.

27. Hageja on tõendanud, et tsiviilasjas nr 2-16-1232, milles kostja esindajaks oli hageja, on

kohus kostja hagi rahuldanud terves ulatuses. AS-ilt xxxx on kostja kasuks välja mõistetud

põhivõlg 44 064,37 eurot ja viivis ja ka menetluskulud on jäetud AS xxxx kanda.

28. Seega on boonustasu maksmise eeldused täidetud.

29. Ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise menetlus on olnud kostja jaoks

positiivse tulemusega seetõttu, et kuigi kohus menetluskulude suurust vähendas, mõisteti kostja

kasuks menetluskulu hüvitamiseks teatud rahasumma siiski välja.

30. Kostja oma vastuväidetes sisuliselt tugineb asjaolule, et hageja ei ole täitnud käsundit

(esindamine tsiviilasjas nr 2-16-1232) vajaliku hooldusega.

31. Käsundisaaja üldised kohustused on sätestatud VÕS §-s 620, mille lg 1 kohaselt peab

käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva

vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi teise lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi

vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma

kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja

peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.

32. Advokaadi kohustused on lisaks sätestatud ka advokatuuriseaduses. AdvS § 44 lg 1 näeb

muu hulgas ette, et advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega

kooskõlas olevaid vahendeid ja viise ning teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud

tegevusest.

33. Hoolsuskohustuse rikkumiseks peab kostja järgmisi asjaolusid:

a) Menetlus tsiviilasjas nr 2-16-1232 ei toimunud vajaliku kiirusega.

Selles osas märgib kohus, et menetluse kiirus ei ole Lepingu järgi boonustasu maksmise

eelduseks ja menetluse kiirust ei saa ka siduda mõiste „positiivse lahendi“ vältimatu osana –

Lepingu p 4.7 seostab boonustasu kostja kasuks välja mõistetud rahasummaga, mitte menetluse

kiirusega.

Menetluse kiirus sõltub mitmetest teguritest ning sageli paljud nendest ei pruugi tuleneda

advokaadi tegevusest või tegevusetusest.

Menetluse kiirust mõjutab aga kahtlemata see, kas hagiavaldus on koostatud viisil, et selle saab

viivitusteta menetlusse võtta. Siiski saab selline rikkumine kaasa tuua mõnenädalase viivituse

(käesoleval juhul ca 1 kuu: kostja poolt esile toodud, et hagi esitati 25.01.2016 ning lõplikult

alles 29.02.2016).

Kostja ei ole esile toonud, kuidas oli menetluse kiirus Lepingu sõlmimisel seostatud hagejale

makstava tasuga. Õigusteenuse tasu käsitlev Lepingu 4 menetluse kiirust kui tasu tingimust ei

kajasta. Samuti ei ole tsiviilasja materjalides esile toodud, millise tähtsusega oli kostjale

tsiviilasja menetluse kiirus ja kuidas see kostjat mõjutas.

Üldise menetlusstatistika raames tuleb menetlust, milles hagi esitamisest maakohtu lahendi

tegemiseni kulub 15 kuud, pidada tavapärase pikkusega menetluseks.

b) Kostja on tasunud hagejale ülemäära palju, mida kinnitab ka Harju Maakohtu

04.04.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-1232 menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks, milles on kostja lepingulise esindaja tasu vähendatud.

Kostjal on õigus vaidlustada advokaaditasu suurust, mida kinnitab ka AdvS § 64, mille kohaselt

kui klient leiab, et advokaaditasu või õigusteenuskulu nõue ei ole põhjendatud, võib ta selle

vaidlustada muuhulgas advokatuuri aukohtus. Sellest võib omakorda tuleneda kostja nõue

hageja vastu (kas siis hinna alandamise nõue, kahju hüvitamise nõue või mingi muu lepingust

ja/või seadusest tulenev nõue).

Eeltoodu tähendab, et lepingu rikkumise korral tuleb kasutada lepingus ja/või seaduses

ettenähtuid õiguskaitsevahendeid.

Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et tal esineks hageja vastu nõue ja ta sooviks selle

maksmapanekut. 26.04.2018 e-kirjas AB-le (Raini Nõule) on kostja kinnitanud, et nõustub

tehtud töö eest tasuma AB poolt nõutud hinda.

Pelgalt väide, et kostja on maksnud hagejale niigi rohkem, kui oleks pidanud, ei anna praegusel

juhul alust Lepingu punktis 4.7 kokku lepitud boonustasu maksmisest keeldumiseks. Leping on

lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Kostja esitatud poolte e-kirjavahetus

26.04.2018, milles kostja vaidlustas boonustasu arve, ei kinnita, et pooled oleks Lepingu punkti

4.7 muutnud. AB advokaat Raini Nõu on 26.04.2018 vastuses kostja e-kirjale märkinud

järgmist: „/…/ma tõstan selle boonustasu arve oma mõtetes praegu kõrvale - eks see teema

laheneb siis kuidagi teisiti, määravalt otsustab selle büroo juhataja Jaak Oja./…/.“ Kohus

rõhutab Raini Nõu e-kirjas selle lause viimast osa, millest nähtub, et boonustasu maksmise

kohustust ei ole muudetud, kuna Lepingu muutmise õigus on ainult AB juhatajal J O. Kohtu

ette ei ole toodud tõendeid selle kohta, et Lepingut oleks muudetud.

Juhul kui kostja leiab, et tal on tekkinud hageja vastu seadusest või lepingust tulenevaid nõudeid

seoses hoolsuskohustuse rikkumisega, on tal õigus esitada vastab nõue AB vastu. Seda kostja

teinud ei ole.

Seega puudub kostjal alus jätta arve maksmata.

c) Õigusteenus oli asjatundmatu.

Õigusteenuse asjatundmatus saab väljenduda selgelt tajutavas tagajärjes, mis õigusteenuse

osutamise kaudu pidi saabuma, kuid jäi ebaõige õigusteenuse tõttu saabumata või vastupidi:

eeldatavalt mittesaabuma pidanud tagajärg siiski saabus.

Lepingu punkt 2 järgi kohustus hageja osutama kostjale teenust, mis seisnes erinevate isikute

vastu kahjutasu ehk raha saamise nõuete esitamises. Sellise teenuse eduka osutamise

tulemusena peaks klient saama rahalise hüvitise talle tekitatud kahju eest.

Arvestades, et hageja koostatud OÜ xxxx nõue AS xxxx vastu oli edukas, on väga raske veenda

kohut, et õigusteenus oli asjatundmatu.

Kostja ei ole väitnud, et positiivne tulemus saavutati mitte hageja vaid kellegi teise tegevuse

tulemusena.

34. Boonustasu näol on tegemist sisuliselt lisatasuga (preemia) tulemusliku töö eest. Töö

tegemise eest on ette nähtud eraldi tasu (tunnitasu) Lepingu punktis 4.1 ja see ei ole sõltuvuses

töö tegemise tulemusest – tunnitasu tuleb maksta ka siis, kui tööl ei ole kliendi jaoks positiivset

tulemust (vt ka Lepingu p 5.2, mille kohaselt AB ei garanteeri kliendile soovitud tulemust).

Boonustasu maksmise eelduseks on kokkulepitud vaid positiivse tulemuse saavutamine

kohtulahendiga. Hageja kui käsunditäitja on nimetatud kohustuse ehk käsundi täitnud ja

saavutanud positiivse tulemuse. Muid nõudeid boonustasu tasumisele ettenähtud ei ole. Seega

puudub alus boonustasu maksmata jätmiseks.

35. Tsiviilasjas nr 2-16-1232 tekkinud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine lahendati

sama tsiviilasja raames ning kohus ei vaatle enam käesoleva menetluse raames nende

menetluskulude vajalikkust ega põhjendatust (TsMS § 174 lg 11).

Kohus ei nõustu kostja tõlgendusega, et menetluskulude kindlaksmääramise lahendit tuleb

käsitleda põhimenetlusest eraldi lahendina. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus ei ole

käsitletav eraldi menetlusena, sest selline menetlus ei saa eksisteerida ilma põhimenetluseta, st

hagi või avalduse lahendamiseta. Seadusandja on võimaldanud menetluskulusid teatud juhtudel

määrata kindlaks lõpplahendist eraldi määrusega (vt ka TsMS § 174 lg-d 1-2, § 177 lg-d 1-2).

Asjaolu, et menetluskulusid määratakse kindlaks eraldi määrusega ei muuda aga kohtumäärust

eraldi asja lahendavaks lahendiks ja seega eraldi menetluseks. Menetluskulude

kindlaksmääramise menetlus kuulub põhimenetluse juurde, kuna menetluskulusid ei ole

võimalik põhimenetluse väliselt nõuda (vt ka TsMS § 174 lg 11). Seega ei ole usutav, et pooled

Lepingu p 4.7 kokkuleppimisel lähtusid ka menetluskulude kindlaksmääramise tulemustest.

Kohtu hinnangul tuleb lepingu p 4.7. tõlgendamisel lähtuda sellest, et pooled said aru, et tasu

kuulub väljamaksmisele juhul kui kohus hagi rahuldab ja jaotab menetluskulud hageja kasuks.

Käesoleval juhul on kohus ka sellise lahendi teinud.

Lisaks kordab kohus üle oma seisukoha, et ka menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise menetlus on kostja jaoks olnud positiivne, sest kuigi kohus menetluskulusid

vähendas, mõisteti menetluskulude hüvitis kostja kasuks siiski välja.

36. Ainsana peab kohus tähelepanu väärivaks kostja väiteid selle kohta, et menetluskulude

suuruse kindlaksmääramise menetluses oli hageja asjatundmatu ja ei pidanud arusaamatutel

põhjustel vajalikuks õigusteenuse osutamisele kulunud aja mahukust põhjendada.

Nimelt on Harju Maakohtu 04.04.2018 määruses tsiviilasjas nr 2-16-1232 kostja

menetluskulude nõude lahendamisel kohus leidnud, et boonustasu ei kuulu hüvitamisele, kuna

see ei ole menetluskulu (lahendi lk 6 lõik 7).

Määruskaebuse maakohtu lahendi vaidlustamiseks esitas vaid AS xxxx. Tallinna

Ringkonnakohtu 09.07.2018 lahendiga maakohtu seisukohti ei muudetud, menetluskulu

vähendati veel 4 tunni võrra, kuna kahe esindaja üheaegne istungil osalemine ei olnud

ringkonnakohtu arvates vajalik ja seega topelttasu nõudmine selle õigusteenuse osutamise eest

polnud põhjendatud.

Kohtu arvates võiks hagejale ette heita seda, et ta Harju Maakohtu 04.04.2018 määrust ei

vaidlustanud osas, milles maakohus leidis, et boonustasu ei ole menetluskulu.

Riigikohus on oma lahendites korduvalt (nt 09.11.2009 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-112-09, p

5; 13.11.2013 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-115-13, p 24; hilisemalt: 23.05.2018 otsus kohtuasjas

nr 2-16-9415, p 28 ja ka 14.06.2019 otsus kohtuasjas nr 2-13-6457) leidnud, et ka tulemustasu

(boonustasu) kokkuleppe korral on menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel võimalik seda

menetluskuluna arvestada.

Samas ei tähenda maakohtu määruse vaidlustama jätmine automaatselt hoolsuskohustuse

rikkumist, kuna kohtule pole esitatud väiteid, et määruskaebuse tulemusena oleks Harju

Maakohtu 04.04.2018 määruse muutmine kostja kasuks olnud tõenäoline ning lisaks tuleb

arvestada ka kostja lisakuluga määruskaebuse koostamise ja esitamise eest.

Seega ei saa kohus tuvastada, et hageja oleks hoolsuskohustust rikkunud ja et see oleks

mõjutanud Harju Maakohtu 04.04.2018 määruse (tsiviilasjas nr 2-16-1232) tulemust. Kuid

olulisem on see, et menetluskulude 100%-line hüvitamine ei ole Lepingu kohaselt olnud

boonustasu maksmise tingimuseks ja seega kuna menetluskulud kostjale osaliselt hüvitati, siis

on ka selles osas olnud hageja teenus positiivse tulemusega.

37. Boonustasu moodustab 2 308,25 eurot (põhivõlg 44 064,37 eurot + viivis 1 152,07 eurot +

täiendav viivis 2 872,06 eurot arvestatuna 44 064,37 eurolt päevase viivismääraga 0,02 %

perioodi kohta 31.03.2017-19.02.2018 (8,81 eurot x 326 päeva)).

38. Hageja on arvutanud boonustasu kostja kasuks väljamõistetud summadelt – see on

kooskõlas lepingu p-ga 4.7. Kostja ei ole boonustasu suurusele ega arvutusele vastuväiteid

esitanud.

39. Kohus kontrollis hageja arvutust ning tuvastas, et boonustasu 2 308,25 eurot (boonustasu

1923,54 eurot ja 20% käibemaks summas 384,71 eurot) on põhjendatud summa.

Viivis

40. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist 160,54 eurot ja edasiulatuvat viivist

seadusjärgses määras.

41. Kostja ei ole viivisenõudes osas vastuväiteid esitanud, mh ei vaidlusta kostja viivise

arvestust.

42. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule

tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

43. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

44. Kohus leiab, et hageja taotlus viivise väljamõistmiseks on põhjendatud. Kostja on rahalise

kohustus täitmisega viivituses. Seega on hagejal õigus nõuda viivist alates võlgnevuse

sissenõutavaks muutumiseni (kuupäev) kuni kohustuse täitmiseni. Kohus piirab viivise

lõppsummat põhivõlgnevuse summaga nagu on ka hageja taotlenud.

45. Viivis summalt 2 308,25 eurot on järgmine (kohus ümardab viivise 0,02 %-le päevas ja

viivise ühe päeva eest 0,46 eurole nagu on hageja teinud oma arvutustes):

 (8% : 365 päeva : 100%) x 2 308,25 eurot x 349 päeva = 160,54 eurot perioodi 15.03.2018 -

26.02.2019 eest;

 (8% : 365 päeva : 100%) x 2 308,25 eurot x 135 päeva = 62,10 eurot perioodi 27.02.2019 -

11.06.2019 eest.

46. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivist perioodi eest

15.03.2018 - 26.02.2019 summas 160,54 eurot ja perioodi 27.02.2019 - 11.06.2019 eest

62,10 eurot. Kokku moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 222,64 eurot. Kohus mõistab

kostjalt ka edasiulatuvat viivist alates 12.06.2019 seaduses sätestatud määras põhivõlgnevuselt.

47. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi on terves ulatuses põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

48. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel (TsMS § 173 lg 1).

49. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus rahuldab hagi, siis jäävad kõik menetluskulud kostja kanda.

50. TsMS § 174 lg 1 ja 177 lg 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise

suuruse. Hageja avaldas, et tema menetluskulud on 275 eurot (riigilõiv).

Kohtu hinnangul on riigilõiv põhjendatud kulutus, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

51. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg-te 1,2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende

suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Helina Luksepp

Kohtunik

otsuse põhjendusi muudetud Tallinna RK 22.01.2020 lahendiga