2-17-13363/67 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 27. august 2019

Tsiviilasja number

2-17-13363

Tsiviilasi

AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) hagi Signe

Nõmmiku vastu 112 euro ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

112 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. mai 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Signe Nõmmiku apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Signe

Nõmmik

(isikukood:

XXXXXXXXXXXX )

Vastustaja (hageja): AB “Lietuvos draudimas” (Eesti

filiaali kaudu) (registrikood: 12831829); volitatud esindaja

Kadri Ojamaa

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Swedbank P&C

Insurance AS (registrikood: 11269248); esindaja Külli

Reinfeld

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Signe Nõmmiku apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 28. mai 2018 otsus Signe

Nõmmikult kahju kindlakstegemise kulu summas 112

eurot väljamõistmise osas ning menetluskulude jaotuse ja

rahalise kindlaksmääramise osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AB

“Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) hagi Signe

Nõmmiku vastu 112 euro väljamõistmiseks rahuldamata,

menetluskulud maakohtu menetluses hageja kanda ning

mõista AB-lt “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu)

Signe Nõmmiku kasuks välja menetluskulud 43 eurot 90

senti.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

4.1. Lõpetada menetlus AB “Lietuvos draudimas” (Eesti

filiaali kaudu) hagis Signe Nõmmik vastu osaliselt, s.o

põhinõude 895 euro 83 sendi osas seoses hagist

loobumisega.

4.2. Jätta AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu)

hagi

Signe

Nõmmik

vastu

vähendatud

ulatuses

rahuldamata.

4.3. Jätta rahuldamata hageja AB “Lietuvos draudimas”

(Eesti filiaali kaudu) nõuet viivise väljamõistmiseks

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt alates 8. juulist 2017.

4.4. Jätta menetluskulud maakohtumenetluses hageja AB

“Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) kanda.

4.5. Välja mõista hagejalt AB “Lietuvos draudimas” (Eesti

filiaali

kaudu)

kostja

Signe

Nõmmik

kasuks

menetluskulud 43 eurot 90 senti ja kolmanda isiku

Swedbank P&C Insurance AS kasuks menetluskulud

summas 4 eurot 76 senti.

5. Jätta kostja Signe Nõmmik ja kolmanda isiku Swedbank

P&C Insurance AS menetluskulud Riigikohtus ja

ringkonnakohtus hageja AB “Lietuvos draudimas” (Eesti

filiaali kaudu) kanda.

6. Kolmandale isikule Swedbank P&C Insurance AS

hüvitatavad

menetluskulud

Riigikohtus

ja

ringkonnakohtus puuduvad.

7. Välja mõista hagejalt AB “Lietuvos draudimas” (Eesti

filiaali

kaudu)

kostja

Signe

Nõmmiku

kasuks

menetluskulud Riigikohtus 900 eurot (koos käibemaksuga)

ning ringkonnakohtus 75 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 8. septembril 2017 Viru

Maakohtule hagi Signe Nõmmiku (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 1007 eurot

83 senti ning viivis sellelt 8. septembri 2017. a seisuga 14 eurot 2 senti ja võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 9. septembrist 2017 kuni põhinõude täieliku

tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista menetluskuludelt välja

ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni kulude

tasumiseni. Menetluskuludena nimetas hageja 1394 eurot 33 senti, sh riigilõiv 200 eurot ja

õigusabikulud 1194 eurot 33 senti (käibemaksuta).

4. mail 2017 toimus kahjujuhtum korteris, mis oli kindlustatud hageja õiguseellase

(kindlustusportfelli üleminek) Codan Forsikring A/S Eesti filiaaliga sõlmitud kindlustuslepingu

alusel. Läbi lae tunginud vesi rikkus kindlustusvõtja korteri siseviimistluse ja kahjustada sai ka

köögimööbel. Kindlustusvõtja korteri kahjustumise põhjustas kostja korteris toimunud

veekahju, mille põhjustas WC loputuskasti täitevooliku purunemine. Kahju suuruse tegi

kindlaks Roheline Laine OÜ, kes vaatas korteri üle. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist,

mis koosneb remondi ja köögikappide maksumusest (895 eurot 83 senti) ning kahju

kindlakstegemise kulust (112 eurot).

28. septembril 2017 loobus hageja põhinõudest 877 euro 94 sendi ulatuses, mille kostja on

26. septembril 2017 tasunud, ning palus mõista kostjalt välja 129 eurot 89 senti ja

27. septembrist 2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Kostja kandis hageja arvelduskontole 895 eurot 83 senti. Hageja luges

VÕS § 88 lg 8 algusel esmalt tasutuks viivise (17 eurot 89 senti) ja seejärel ülejäänud osas

põhinõude.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kahju suuruse

kindlakstegemise kulude hüvitamise nõue on põhjendamatu. Tegemist on kindlustusandja

tegevusega seotud kuludega. Kindlustusandja saab tagasinõude esitamisel nõuda ainult sellise

kahju hüvitamist, mida saaks nõuda kindlustusvõtja. Viivisenõue on põhjendamatu, sest kostja

ootas hagejalt fotosid kahjustuste kohta. Otsese varalise kahju on kostja hüvitanud.

3. Viru Maakohus kaasas 3. novembri 2017 määrusega kostja taotlusel menetlusse kostja

kindlustusandja Swedbank P&C Insurance AS-i kolmanda isikuna kostja poolel (kolmas isik).

4. Kolmas isik leidis, et kostja ei pea hüvitama kahju kindlakstegemise kulusid. Kui

kindlustusandja kasutab kolmanda isiku abi oma kindlustuslepingust tuleneva kohustuse

kindlakstegemiseks, on see kindlustusandja kulu. VÕS § 492 kohaselt läheb kindlustusandjale

üle kahju hüvitamise nõue. Eesti Liikluskindlustuse Fondi ja Eesti Kindlustusseltside Liidu

koostatud käsitluse „Nõude käsitlemise, sh kahju kindlakstegemise, kulu sissenõudmine“

kohaselt piirdub tagasinõudeõigus väljamakstud hüvitisega ning kindlustusandja ei või nõuda,

et hüvitataks kahjunõude käsitlemise, sh kahju suuruse kindlakstegemise kulu, mida

kindlustusandja ise kandis.

VÕS § 489 lg 1 järgi on kindlustusandjal kohustus teha kindlaks kahju suurus. Kolmas isik

ootas hagejalt fotosid kahjujuhtumi kohta, mistõttu on hageja viivisenõue alusetu.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus lõpetas 28. mai 2018 otsusega menetluse põhinõude 895 euro 83 sendi osas

hagist loobumise tõttu ja rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

112 eurot ja jättis viivise nõude rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 91%

kostja kanda ning kostja ja kolmanda isiku menetluskuludest 9% hageja kanda, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskuludena 1065 eurot 70 senti ja kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus

mõistis hagejalt kolmanda isiku kasuks menetluskuludena välja 4 eurot 76 senti.

Otsuse põhjenduste järgi on hageja loobunud põhinõudest 895 euro 83 sendi, mitte üksnes 877

euro 94 sendi ulatuses. Kostja on hagile vastates märkinud, et maksis hagejale veeavariist

põhjustatud otsese kahju hüvitamiseks 895 eurot 83 senti ning ei ole otsese kahju hüvitamisega

viivitusse sattunud. Kostja vastust saab lugeda VÕS § 88 lg 4 kohaseks teavitamiseks mõistliku

aja jooksul pärast kohustuse täitmist, mistõttu tuleb lugeda, et kostja on esimeses järjekorras

tasunud osaliselt põhinõude. Põhinõudena tuleb lahendada veel kahju suuruse kindlakstegemise

kulu hüvitamise nõue 112 eurot ja sellelt arvutatud viivis.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi ja Eesti Kindlustusseltside Liidu koostatud käsitlus on

soovituslik, mitte kohustuslik. Hageja kahju kindlakstegemise kulu nõue on võimalik

VÕS § 128 lg 3 alusel. Lisaks summale, mis on hagejale hüvitatud, tuleb hüvitada ka muu kulu,

mis on seotud kindlustusjuhtumi menetlusega. Olukorras, kus hageja tegevusvaldkonnas on

üldiselt otsustatud, et kahju kindlakstegemise kulu nõudeid kahju tekitajate vastu ei esitata, on

sellise kahju sissenõudmine kohustatud isiku suhtes ebaõiglane ja mõistlikult vastuvõtmatu.

Samuti ei tagaks see kindlustusvõtjate mõistlikku võrdset kohtlemist analoogsetes olukordades

ning seaks kohustatud isikute vastutuse ulatuse sõltuvusse üksnes kindlustusandjast. Eeltoodu

aga ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks ega nõutava kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja

on kohtuistungil loobunud VÕS §-le 139 tuginemisest ning alust ei ole vähendada hüvitist ka

VÕS § 140 lg 1 alusel.

Hageja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata. Otsene kahjuhüvitis on tasutud viivituseta, st peale

kahju hindamiseks vajalike dokumentide saamist, mis hageja enda tegevuse tõttu realiseerus

alles kohtumenetluse raames.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus hagi rahuldamise, menetluskulude jaotuse ning väljamõistmise osas. Kostja palub teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei kohaldu antud juhul VÕS § 128 lg 3, sest kahju

kindlakstegemise kohustus on kindlustusandjal ja enda kohutuse täitmist ei saa käsitleda

kahjuna. VÕS § 128 lg 3 ei ole iseseisev kahju hüvitamise nõude alus. Kahju käsitlemisega

seotud kulusid ei kandnud kindlustusvõtja/kahjukannataja, vaid need kuulusid hüvitamisele

hageja poolt otse koostööpartnerile (Roheline Laine OÜ). VÕS § 489 lg 1 kohaselt on

kindlustusandjal kohustus viivitamata teha kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus. Seega

on kahju kindlaks tegemise kohustus hageja lepingujärgne ülesanne ning kostja ei vastuta

hageja lepingujärgse kohustuse täitmise kulude eest. Hageja on vabatahtlikult enda kohustuse

täitmiseks kasutanud kolmanda isiku teenust kahjude kindlaks tegemiseks ning ainuüksi

seetõttu on hagejal kahjude kindlakstegemise kulu tekkinud.

Maakohus on meelevaldselt leidnud, et Eesti Liikluskindlustuse Fondi ja Eesti

Kindlustusseltside Liidu poolt koostatud käsitlus „Nõude käsitlemise, sh kahju

kindlakstegemise, kulu sissenõudmine“ ei ole järgimiseks kohustuslik. Maakohus on otsuse

tegemisel tuginenud hageja tõenditele, millest nähtub, et IF P&C Insurance AS ei ole samadel

alustel esitatud hageja kahju hüvitamise nõudele vastuväiteid esitanud ning nõude hagejale

tasunud. Maakohus on järeldanud, et on ka teisi kindlustusandjad, kes eelnimetatud juhist

imperatiivsena ei käsitle. Maakohus võttis hageja esitatud tõendid vastu ja ei andnud sealjuures

kostjale võimalust oma seisukohta kirjalikult esitada.

Kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et VÕS § 492 kohaselt kuulub kahjude kindlaks

tegemise kulu, kui muu nõue, mis on seotud vaidlusaluse kindlustusjuhtumi menetlusega,

hüvitamisele kostja poolt. Kuivõrd kindlustusvõtja ei kandnud kahju kindlakstegemisega seoses

kulusid, ei saanud nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusvõtjalt kindlustusandjale üle minna.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

8. Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel toetas kostja apellatsioonkaebust.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

9. Tartu Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2018 määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmata TsMS § 637 lg 21 alusel.

10. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada

ringkonnakohtu

määruse

ja

kohustada

ringkonnakohut

võtma

menetlusse

kostja

apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale.

11. Riigikohus rahuldas 10. aprilli 2019 määrusega määruskaebuse, tühistas Tartu

Ringkonnakohtu 27. augusti 2018 määruse ning saatis asja tagasi samale ringkonnakohtule

kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Riigikohus nõustus, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, milles esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest võis ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 tingimustel

keelduda.

Riigikohus

nõustus

kostjaga,

et

ringkonnakohus

ei

võinud

keelduda

apellatsioonkaebuse menetlemisest, kuna kostja vaidlustas muu hulgas temalt hageja kasuks

1065 euro 70 sendi suuruste menetluskulude väljamõistmise.

Riigikohus nõustus kostjaga, et maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse normi, mis võis

lahendit oluliselt mõjutada. Riigikohus nõustus kostjaga, et hagejal kui kindlustusandjal puudub

õiguslik alus nõuda kostjalt kahju kindlakstegemise kulude hüvitamist. Sellist õiguslikku alust

ei nähtu ka maakohtu otsusest. VÕS § 128 lg 3 kui otsest varalist kahju defineeriv norm ei anna

hagejale nõudeõigust.

Hageja tugineb kostja vastu nõuet esitades eelkõige sellele, et tal on nõue kostja vastu

VÕS § 492 lg 1 alusel, mille järgi läheb kindlustusandjale tema hüvitatava kahju ulatuses üle

kindlustusvõtja kahju hüvitamise nõue kolmanda isiku ehk praegusel juhul kostja vastu. Kahju

kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue ei saa viidatud sätte alusel hagejale üle minna, kuivõrd

tuvastatud asjaoludel ei ole kindlustusvõtjal sellist kahju tekkinud.

VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse

alusel selle identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on (Riigikohtu 22. veebruari

2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11). Kahju hüvitamise nõude esimeseks eelduseks on

kahju tekkimine ehk varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes (Riigikohtu 6. mai 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 21; 3. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 22). Kohtute

tuvastatud asjaoludel ei ole kindlustusvõtja kahju kindlakstegemise kulu kandnud.

Samuti ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks muu isikuna täitnud kindlustusvõtja

kohustuse. VÕS § 489 lg 1 järgi peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele

kuuluva kahju suuruse. Seega täitis hageja kahju kindlakstegemise kulude kandmisel

kindlustuslepingujärgset kohustust ning kindlustusvõtja ei ole 112 euro ulatuses kahju kandnud.

Seetõttu ei saa selline nõue VÕS § 492 alusel kindlustusandjale ka üle minna. Hagejal ei saa

olla esitatud asjaoludel kostja vastu nõuet ka muul õiguslikul alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus tuleb

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu (TsMS § 657 lg 1 p 2).

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hageja kahju kindlakstegemise kulu

hüvitamise nõude summas 112 eurot rahuldamata. Ringkonnakohus muudab menetluskulude

jaotust ning jätab kostja menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda. Ringkonnakohus

mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud maakohtus summas 43 eurot 90 senti,

ringkonnakohtus summas 75 eurot, Riigikohtus summas 900 eurot (koos käibemaksuga).

Ringkonnakohus jätab kolmanda isiku kulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus hageja kanda.

Kolmandale isikule hüvitatavad menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus puuduvad.

13. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise ning hageja

menetluskulude kostja kanda jätmise ja menetluskulude tasaarvestamise ja kostjalt

menetluskulude katteks 1065 euro 70 sendi väljamõistmise osas. Kostja palus jätta hagi

tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus võttis

vastu hageja haginõudest loobumise ja lõpetas menetluse. Seega on maakohtu otsus jõustunud

osas, milles maakohus lõpetas tsiviilasja menetluse põhinõude 895 euro 83 sendi suhtes

(TsMS § 456 lg 4 teine lause). Samuti ei vaidlustanud hageja viivise välja mõistmata jätmist,

mistõttu ka selles osas on maakohtu otsus jõustunud.

Maakohtu otsus jõustunud ka hagejalt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise osas.

14. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses temalt kahju kindlakstegemise kulude 112 euro

väljamõistmist.

Riigikohus on praeguses tsiviilasjas 10. aprillil 2019 tehtud määruse p-des 22–23 leidnud, et

hagejal kui kindlustusandjal puudub õiguslik alus nõuda kostjalt kahju kindlakstegemise kulude

hüvitamist. VÕS § 128 lg 3 kui otsest varalist kahju defineeriv norm ei anna hagejale

nõudeõigust. Riigikohtu hinnangul ei saa kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue alusel

minna üle hagejale ka VÕS § 492 lg 1 alusel, kuivõrd kindlustusvõtjal ei ole sellist kahju

tekkinud. Kindlustusvõtja ei ole kahju kindlakstegemise kulu kandnud.

TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel

ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

Praegusel juhul ei kandnud kahju kindlakstegemise kulusid kindlustusvõtja või kindlustatud

isik, vaid kindlustusandja ja kindlustusandjal ei tekkinud vajadust hüvitada kindlustusvõtjale

kahju kindlakstegemise kulusid. Kindlustusandja selgitas välja hüvitamisele kuuluva kahju

suuruse VÕS § 489 lg 1 alusel, mis sätestab, et kindlustusandja peab viivitamata tegema

kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Vastavalt Riigikohtu seisukohale täitis

kindlustusandja, tehes kindlaks kahju suuruse, tema enda kohustust, mis tekkis seoses

kahjujuhtumiga. Kuivõrd kindlustusvõtja ei kandnud kahju kindlakstegemisega seoses kulusid,

ei saanud nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusvõtjalt kindlustusandjale üle minna.

15. Riigikohtu hinnangul ei saa hagejal olla esitatud asjaoludel kostja vastu nõuet ka muul

õiguslikul alusel (10. aprilli 2019 määrus antud tsiviilasjas, p 25).

Kostja ei ole rikkunud hageja õigusi, mis annaks aluse esitada deliktiline kahju hüvitamise nõue

VÕS § 1043 alusel või nõuda hageja õiguse rikkumisega saadu hariliku väärtuse hüvitamist

VÕS § 1037 alusel. Seda juba ainuüksi põhjusel, et hageja täitis kahju kindlakstegemise kulu

tasumisel enda lepingulist kohustust (VÕS § 489 lg 1). Seaduse järgi ei ole hagejale üle läinud

kindlustusvõtja võimalik nõue kostja vastu ning hageja ei ole ka tuginenud sellele, et

kindlustusvõtja oleks talle mingi nõude loovutanud.

Kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise

eest (VÕS § 1045 lg 3). Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud korteriomandiseaduse

(KOS) § 11 lg 1 p-s 1 ning käesoleval ajal kehtiva korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS)

§ 31 lg 1 p 1 sätestatud korteriomaniku kohustuse eesmärgiks ei ole kaitsta teise korteri omaniku

kindlustusandjat kindlustusjuhtumi toimumisel kahju suuruse kindlakstegemise raames

koostööpartnerile tasumisele kuuluva summa tekkimise eest.

16. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ka hageja menetluskulude

kostja kanda jätmise, menetluskulude tasaarvestamise ja kostjalt hageja kasuks menetluskulude

summas 1065 eurot 70 senti väljamõistmise osas.

Apellatsioonkaebuse

rahuldamise,

maakohtu

otsuse

muutmise

ning

hagi

kahju

kindlakstegemise kulu väljamõistmise nõude rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3

kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust.

Maakohus jaotas menetluskulud TsMS § § 163 lg 1, § 168 lg-te 4 ja 5 alusel ning jättis hageja

menetluskulud 91% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 9% ulatuses hageja kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kostja menetluskulud jätta maakohtus TsMS § 168 lg 4 alusel

hageja kanda. TsMS § 168 lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab

ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu,

et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt kui hageja

loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude

rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud.

Maakohus leidis otsuse p-s 62, et otsese kahjusumma tasumine on toimunud viivituseta, st peale

kahju hindamiseks vajalike dokumentide (fotode) saamist, mis toimus hageja enda tegevusest

tulenevalt alles kohtumenetluse raames.

Seega on maakohus tuvastanud, et kostja ei pidanud rahuldama hageja nõuet enne, kui hageja

oli edastanud kostjale kahju hindamiseks vajalikud fotod. Hageja edastas kostjale need fotod

alles kohtumenetluses. Seega oli hageja kahjunõude rahuldamine alles kohtumenetluses

tingitud hageja enda käitumisest. Ei ole põhjendatud heita kostjale ette, et ta ei täitnud hageja

nõuet enne nõuet tõendavate dokumentide saamist. Samuti rahuldas ringkonnakohus kostja

apellatsioonkaebuse ning jättis hageja kahju kindlaksmääramise kulude nõude rahuldamata.

Seega jätab ringkonnakohus kostja menetluskulud maakohtus hageja kanda.

Riigikohtu 10. aprilli 2019 määruse p-s 29 on märgitud, et menetluskulude jaotus jääb

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Kuivõrd Riigikohus rahuldas

hageja määruskaebuse ning ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse, tuleb kostja

menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kolmanda isiku menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus tuleb jätta TsMS § 167 lg 1

alusel hageja kanda.

17. Kolmandat isikut esindas menetluses kolmanda isiku töötaja. TsMS § 175 lg 2 esimese

lause kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes

sõidukulud. Seega oleks kolmas isik saanud taotleda üksnes istungile sõitmisega kaasnenud

kulud. Riigikohus ja ringkonnakohus lahendasid kostja määruskaebust ja apellatsioonkaebust

kirjalikus menetluses. Kolmanda isiku 9. augusti 2019 menetluskulude nimekirja kohaselt ei

ole kolmandal isikul menetluskulusid ringkonnakohtus ja Riigikohtus tekkinud. Sellest

tulenevalt kolmandale isikule hüvitatavad menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus

puuduvad.

18. Kostja 15. novembri 2018 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud

Riigikohtus lepingulise esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaare tasu 1108 eurot 1 sent (koos

käibemaksuga) ning kautsjon 50 eurot. Riigikohtu 10. aprilli 2019 määruse resolutsiooni p-ga

3 määrati tagastada kostjale määruskaebuselt tasutud kautsjon.

Kostja 8. augusti 2019 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks

tsiviilasjas nr 2-17-13363 sõidukulud seoses 28. märtsi 2018 ja 4. mai 2018 istungitega summas

43 eurot 90 senti, apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 75 eurot (II kd, tl 45) ja õigusabikulu

1212 eurot 1 sent, s.o 15. novembri 2018 menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja kulud

1108 eurot 1 sent (koos käibemaksuga) ning 26. aprilli 2019 arve nr 20190583 kohaselt esindaja

kulu 104 eurot (koos käibemaksuga).

Kostja menetluskuludeks maakohtus on sõidukulu 43 eurot 90 senti (I kd, tl 195). Maakohus

luges kostja sõidukulu mõistlikuks, kuid arvestades kulude jaotust mõistis selle vaid osaliselt

hagejalt välja. Kuivõrd ringkonnakohus muutis menetluskulude jaotust ning jättis kostja

menetluskulud maakohtus hageja kanda, tuleb kostja sõidukulu 43 eurot 90 senti täies ulatuses

mõista hagejalt kostja kasuks välja.

Ringkonnakohus loeb apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 75 eurot põhjendatud ja

vajalikuks menetluskuluks (TsMS § 138 lg 2), mis kuulub hagejalt kostja kasuks

väljamõistmisele.

Lepingulise esindaja kulud mõistetakse vastaspoolelt TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel

välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus loeb kostja esindaja tunnitasu

Riigikohtule määruskaebuse esitamisel 125 eurot ja 140 eurot (ilma käibemaksuta) mõistlikuks.

Esindaja on kulutanud Riigikohtus kostja esindamiseks 7 tundi 10 minutit. Riigikohus on

leidnud, et üldjuhul ei tohiks hüvitatavate menetluskulude suurus (esindaja kulu) rahaliste

nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ning et asja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu

väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure

mahu puhul (Riigikohtu 6. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Tsiviilasja hind

maakohtusse hagi esitamisel oli 1102 eurot 41 senti, apellatsioonkaebuse hind on 112 eurot.

Kuigi määruskaebuse esitamiseks Riigikohtusse tuli esindajal tutvuda tsiviilasja materjalidega,

s.h maakohtu otsusega, mis on 17 lk pikk, koostada ja esitada määruskaebus ringkonnakohtu

määruse peale, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kulutatud aeg täies ulatuses põhjendatud.

Ringkonnakohus loeb põhjendatud ja vajalikuks kostja esindaja kuluks Riigikohtus, mis kuulub

hagejalt väljamõistmisele, 900 eurot (koos käibemaksuga).

Ringkonnakohus jätab õigusabikulu summas 104 eurot vastavalt 26. aprilli 2019 arvele

nr 20190583 hagejalt kostja kasuks välja mõistmata. Kostja väitel on kostja kulusid kandnud

kolmas isik, kes on märgitud adressaadiks arvel nr 20190583. Ringkonnakohus nõustub

kostjaga, et tulenevalt TsMS § 174 lg-st 9 ei välista menetluskulude hüvitamist

menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Arve on väljastatud 26. aprillil 2019

kostja esindaja Riigikohtu määruse ja tsiviilkolleegiumi liikmete eriarvamusega 16. aprillil

2019 tutvumise eest. Kostja ei ole ringkonnakohtu menetluses asja uuel läbivaatamisel esitanud

ühtegi sisulist dokumenti ei ise ega esindaja kaudu.

Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud põhjendatud

menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja

kasuks välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskuludelt 975 eurot (käibemaksuga)

kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Kostja ei taotlenud maakohtu menetluses sõidukuludelt viivise väljamõistmist 4. mai

2018 avalduses, seega on vastav taotlus 8. augustil 2019 esitatud ringkonnakohtule

hilinemisega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke