2-18-3364/86 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mati Maksing, Gaida Kivinurm

Määruse tegemise aeg ja koht

26.08.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-3364

Kohtuasi

YY (Y) avaldus BB (B) vastu lapse LL (L) suhtes

ühise

hooldusõiguse

lõpetamiseks

ja

ainuhooldusõiguse

lapse

viibimiskoha

määramise

osas

avaldajale

üleandmiseks,

lepitusmenetluse

algatamiseks

ja

suhtlemiskorra muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.12.2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

BB määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja

Maarika Pähklemäe

Puudutatud isik I LL (ik XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat

Marika Jaanson

Puudutatud isik II BB (ik XXXXXXXXXXX),

esindaja Irina Bušujeva

Eestkosteasutus I Saue vald Saue Vallavalitsuse

kaudu

Eestkosteasutus II Tallinna linn Mustamäe

Linnaosa Valitsuse kaudu

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21.12.2018 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, v.a LL-le riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulud, mis jätta Eesti

Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. YY (avaldaja, lapse ema) esitas maakohtule 02.03.2018 avalduse alaealise lapse LL

(puudutatud isik I, laps) suhtes BB-ga (puudutatud isik II, lapse isa) ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks ja täies ulatuses avaldajale üleandmiseks. Samuti palus ema muuta varasemat

suhtluskorda ning määrata isa ja lapse vahel uus suhtluskord. Avaldaja täpsustas 27.03.2018

avaldust ja palus lõpetada vanemate ühine hooludusõigus osaliselt lapse viibimiskoha

määramise osas ja haridusküsimustes ning anda lõpetatud osas hooldusõigus üle emale. Veel

palus ema algatada lepitusmenetlus ja muuta määratud suhtlemiskorda.

Lapsevanemate abielu lahutati maakohtu otsusega 10.03.2014 ja pärast lahutust jäi laps elama

emaga. Seni kehtinud suhtlemiskord määrati kindlaks maakohtu 22.04.2014 määrusega

tsiviilasjas nr 2-14-5681, s.o ajal, kui laps oli kaheaastane.

Suhtlemiskord vajas muutmist. Isa rikkus pidevalt kehtinud suhtlemiskorda: võttis lapse hiljem

lasteaiast või ei võtnud üldse, tõi lapse hiljem tagasi jne. Lisaks sattusid lapse eelkoolitunnid

ajale, kui laps pidi olema isaga, viimane aga eelkoolis käimist ei soosinud. Suhtluskord takistas

lapsel huviringidest (nt judo) osavõtmist. Suhtlemiskorra muutmine oli vajalik ka seetõttu, et

laps hakkas peagi koolis käima ja vajas senisest enam kindlat režiimi, kus saaks end korralikult

välja puhata ja koolitööd teha. Isa koolitöö tegemisest huvitatud ei olnud. Ema oli vastu lapse

ööbimisele isa juures, sest isa elas büroohoones, kus puudusid lapsele sobilikud elutingimused

(tualett asus koridoris, pesemisvõimalused keldrikorrusel jne). Isa ei tegelenud lapsega, kui nad

ühiselt aega veetsid. Suhtluskorda oli vaja muuta ka lähtuvalt isa vaimsest tervisest. Emal oli

kahtlus, et isa vajas psühhiaatrilist abi. Isa oli ema suhtes vägivaldne ning manipuleeris lapsega,

kahjustades lapse psüühikat. Samuti alavääristas last. Lapse ema tegi isale ettepaneku alates

septembrist 2017, kui laps läheb kooli, muuta senist suhtlemiskorda. Isa ei nõustunud

suhtlemiskorda muutma. Uus suhtluskord peaks olema võimalikult täpne ja arvestama koolitöö

tegemise vajadusega.

Alates lapse sünnist oli lapse suhtes reaalset hooldusõigust teostanud ema. Isa lapse elu

puudutavaid otsuseid vastu ei võtnud ja lapse kulude katmises ei osalenud (isal oli lapse ees

väga suur elatisevõlg, s.o ca 11 000 eurot). Isa tegevus pigem takistas lapse arengut ja heaolu

(nt isa ei andnud luba lapse elukoha registreerimiseks, takistades koolikohustuse täitmist, võttis

lapse omavoliliselt ära pikapäevarühmast, ei viinud trennidesse). Kui ema pöördus isa poole

lapsega seonduvates küsimustes või muredes, ei nõustunud isa kunagi lahendustega ning solvas

ja ähvardas ema. Ka oli isa lapse ema ja ema perekonnaliikmete suhtes vägivaldne, mille tõttu

oli korduvalt pöördutud ka politsei poole. Isa ebastabiilse ja vägivaldse käitumise tõttu esitas

ema kohtusse hagi lähenemis- ja suhtluskeelu määramiseks (tsiviilasi nr 2-18-1221).

Puudutatud isik II vastuväited avaldusele

2. Lapse isa palus jätta avaldus rahuldamata. Ta ei soovinud esitada vastuavaldust, kuid märkis,

et kui lapse ema ei soovi last kasvatada, teeks ta seda ise. Isa pidas võimalikuks ainuhoolduse

temale üleandmist.

Politseiväljakutsed olid tingitud vaidlustest isa ja ema ühise lapse üle. Kusjuures mitte isa ei

olnud agressiivne, vaid hoopis teda ründasid lapse ema ja tema abikaasa. Lapse ema tegi kõik

selleks, et takistada isal lapsega suhtlemist: ei vastanud telefonikõnedele, kasutas isaga

suhtlemisel ebatsensuurseid väljendeid jne. Ema ei tegelenud lapsega, mistõttu oli laps

eakaaslastest arengus maha jäänud (nt ainsana ettevalmistusklassis ei osanud lugeda ja

kirjutada). Ema tegeles rohkem abikaasa kahe lapsega.

Isa oli valmis lapsele pakkuma turvalist elukeskkonda. Ta sai pühendada kogu oma aja lapsele,

tegeleda temaga, arendada, viia õppetundidesse ja sporditreeningutele. Tal olid lapsega

sõbralikud suhted, kuid lapse ema häälestas last isa vastu üles. Ema võis suhelda lapsega

tingimustel, mida ta isale pakkus. Samas oli isa nõus lapsega suhtlema ka 50:50 põhimõttel.

Lapse üleandmine võiks toimuda kusagil mugavas kohas linnas. Isal olid lapse kasvatamiseks

head tingimused.

Puudutatud isik I esindaja seisukoht

3. Lapsele määratud esindaja oli perega kokku puutunud alates ajast, kui laps oli kaheaastane.

Olukord ei olnud vahepeal paremaks läinud, pigem halvemaks. Laps vajas stabiilsust. Lapse ja

isa suhtlemiskord pidi olema võimalikult detailselt kirja pandud. Esindaja oli seisukohal, et

nädalasisesed kohtumised oli liigsed ja lapsele kahjulikud, kuid nädala lõpus aset leidev

kohtumine võiks olla pikem. Nädalavahetuse kohtumiseks lapse üleandmine võiks toimuda

pärast muusikatunni või pikaprühma lõppu. Kui trenn oli nädalavahetusel, pidi isa viima lapse

trenni. Vaheajal võiks isa saada lapsega rohkem koos olla. Telefonikõnede ajad pidid olema

fikseeritud. Suhtluskorra määramisel tuli arvestada lapse isale määratud lähenemiskeelu asjaolusid.

Eestkosteasutuse seisukoht

4. Saue vald Saue Vallavalitsuse kaudu (eestkosteasutus I) märkis, et seonduvalt lasteaia

lõpetamisega oli vajalik uus suhtluskord. Vanemate vahelised suhted olid pingelised ja

vanemad ise ei suutnud last puudutavates küsimustes kokkuleppele jõuda. Isa ei suutnud alati

käituda lapse parimatest huvidest lähtuvalt. Kui isa elas kontoripinnal, oli küsitav, kuidas

mitmepäevane elu kontoris hakkaks toimuma.

5. Tallinna linn Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (eestkosteasutus II) oli seisukohal, et

avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja emale üleandmiseks oli põhjendatud.

Muuta tuli ka suhtluskorda selliselt, et kooliga harjutamise perioodil kohtuks laps isaga üle

nädala nädalavahetusel. Kooliajal tuli nädalasisestest kohtumistest loobuda ja isa helistamise

õigus lapsele võis olla kindlal päeval; laps võis ise helistada, kui soovis. Isa suhtlemine lapsega

võis mõjuda lapsele negatiivselt, sest isa häälestas last kasuisa ja kogu ema perekonna vastu

üles. Lisaks avaldas isa plaani sõita lapsega viimase 12-aastaseks saamisel teise riiki elama, mis

ei olnud kooskõlastatud emaga. Isa vajas tuge, kuidas lapsega suhelda, kuidas lahendada

konflikte. Lapse koormamine enda emotsioonidega tuli lõpetada. Eestkosteasutus II soovitas

isal minna psühhiaatri juurde. Lisaks oli vajalik vanemluskoolitus, kus vanemad võisid eraldi

käia.

Maakohtu lahend

6. Maakohus rahuldas ema avalduse lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks

ja emale lapse viibimiskoha ja haridusküsimustes hooldusõiguse andmiseks ning tunnistas

lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja muutis suhtluskorda. Samuti kohustas isa psühhiaatri poole

pöörduma ja mõlemaid vanemaid osalema vanemluskoolitusel.

Hooldusõiguse osas märkis kohus, et lapse suhtes vanemate ühise hooldusõiguse osaline

lõpetamine lapse viibimiskoha ja haridusküsimustes ning selles osas ainuhooldusõiguse

avaldajale üleandmine oli põhjendatud ja lapse huvides. Seega tuli vanemate ühine

hooldusõigus lapse suhtes osaliselt lõpetada ning anda lapse viibimiskoha määramise ja

haridusküsimuste üle otsustamise õigus emale.

Lapsevanemate omavahelised suhted olid vaenulikud ja ebakõlalised. Vanemate vahel puudus

järjepidev koostöö ja üksmeel lapse elukorralduse osas. Konfliktseid vanemate vahelisi suhteid

ei suutnud leevendada ka kolmandad isikud (nt lastekaitsetöötajad, perelepitajad jne).

Vanemate vaheliste vaidlustega lapse üle oli tegelenud ka politsei. Suutmatusele lapse huvidest

lähtuvalt koostööd teha viitas mh ka see, et vanemate vahel olid jätkuvalt vaidlused ja

erimeelsused lapsega suhtlemise korraldamisel. Seda vaatamata asjaolule, et suhtlemiskord oli

varem kohtu poolt määratud. Eeltoodust nähtus, et kumbki vanem ei olnud valmis teise

vanemaga piisaval määral suhtlema ja temaga arvestama selleks, et oleks võimalik ühise

hooldusõiguse teostamine vaidlusaluses ulatuses. Seega oli ühise hooldusõiguse osaline

lõpetamine põhjendatud. Kuid seda üksnes lapse viibimiskoha ja haridusküsimuste osas.

Viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamine oli põhjendatud, sest lapse isaga

ei olnud kiireloomuliselt nimetatud küsimuses võimalik kokku leppida. Ema sai lapse isalt

nõusoleku lapse registreerimiseks tema tegelikku (s.o ema) elukohta alles pärast kohtusse

pöördumist. Oli ilmne, et lapse harilik viibimiskoht oli ema juures ning ema elukoha

muutumisel oleks vaja iga kord lapse elukoha osas isa nõusolekut saada. Lapse tegeliku elukoha

andmete vastavus registrites oli vajalik nt kohaliku omavalitsuse pakutavate teenuste

saamiseks. Elukohast omakorda sõltus lapse haridusasutus. Haridusküsimused olid jätkuvalt

aktuaalsed seetõttu, et lapse isa ei aktsepteerinud ema valikuid, kuid ei pakkunud välja ka

omapoolseid lahendusi lapse huvitegevuseks ja arenguks. Lisaks selgus menetluse ajal, et lapse

isa ei arvestanud lapse vajadusega osaleda pikapäevarühmas ning jättis lapse hilisel

kojutoomisel

lapsega

ette

valmistumata

järgmiseks

koolipäevaks.

Kooli

esitatud

iseloomustusest nähtuvalt oli lapse ema kogu aeg ühenduses õpetajaga

Kuna kohtult taotles temale osalist ainuhooldusõiguse andmist ema, tuli pärast ühise

hooldusõiguse osalist lõpetamist lapse viibimiskoha osas anda emale ainuhooldusõigus lapse

viibimiskoha määramise osas. Seetõttu ei hinnanud kohus isa võimekust ja valmisolekut

teostada ainuhooldusõigust lapse viibimiskoha määramise osas. Kohus selgitas lapse isale tema

õigust esitada omapoolne avaldus, kuid isa ei väljendanud soovi avalduse esitamiseks ega

teinud seda ka menetluse käigus.

Ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja lapse emale üleandmist toetasid nii alaealisele

määratud esindaja kui ka lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus. Kohtu hinnangul oli lapse

huvides, et vanemate erimeelsuste olemasolul oleks ühel vanemal võimalik otsustada lapse

viibimiskoha üle. Olukord, kus vanemate vahelised suhted olid pingelised ja vastastikuseid

kokkuleppeid ei olnud võimalik rahumeelselt saavutada, ei toetanud lapse stabiilset

elukorraldust. Koolikohustusliku lapse huvides oli omada ühte kindlat kodu ja regulaarset

võimalust lahuselava vanemaga kohtumiseks ning suhtlemiseks.

Lepitusmenetluse osas leidis kohus, et see ebaõnnestus. Senine lapsega suhtlemise kord oli

määratud kindlaks maakohtu 22.04.2014 määrusega asjas nr 2-14-5681. Perelepitus määrati

asjas nr 2-18-1221. Lepitus ei olnud tulemuslik. Lapsevanemate nägemus lapsega suhtlemise

korrast oli ka pärast perelepitusel osalemist erinev. Lapse isa leidis, et suhtluskord võiks olla

50:50 põhimõttel, s.t laps elaks vahelduvalt kaks nädalat isaga ja kaks nädalat emaga. Lapse

ema pidas lapse tähelepanuhäiret arvestades põhjendatuks kohtumisi nädalavahetuseti.

Lapsevanemad ei jõudnud suhtlemiskorras kokkuleppele. Eeltoodust tulenevalt tunnistas kohus

lepitusmenetluse ebaõnnestunuks.

Arvestades lapse muutunud päevakava, tema käitumishäiret ja lapse isa käitumist oli

suhtluskorra muutmine vajalik ja lapse huvides. Kohus oli seisukohal, et isa käitumine lapse

suhtes ei olnud lubatav ning ei vastanud lapse vajadustele ja huvidele. Põhjendamatu oli lapse

koormamine isa enda emotsioonidega. Lapse huvides ei olnud ka teada vanemate vahelisi

probleeme, millega peaksid tegelema lapsevanemad ise (luges lapsele ette vanemate vahelist

kirjavahetust ja avaldas lapsele vanemate vahelise vaidluse sisu). Samuti ei olnud lapse huvides

vanemate vaheliste probleemide avalikustamine (isa lasi avaldada artikli kohtuvaidluse kohta).

Seepärast tuli lapsevanemate suhtes kohaldada mõjutusvahendeid, millega lapsevanemad

kohtuistungil ka nõustusid. Kohus kohustas isa pöörduma psühhiaatri poole ning mõlemat

vanemat osalema vanemluskoolitusel.

Nagu ülal kirjeldatud, ei olnud vanemate vahelised suhted kooskõlalised ja vanemad ei suutnud

kinni pidada lapsega suhtlemiseks määratud korrast ega jõudnud kokkuleppele senise

suhtluskorra muutmiseks lähtuvalt lapse vanusega kaasnevatest uutest asjaoludest. Kohus pidas

mõistlikuks ja lapse huvidele vastavaks olukorda, kus lapsel on üks kindel kodu, sest lapsel oli

käitumis- ja tähelepanuhäire, millega toimetuleks oli vajalik stabiilne elukorraldus.

Nädalalõppudel üle nädala, koolivaheaegadel, pühadel jm saab laps pikemalt suhelda ka

lahuselava vanemaga. Isa väljapakutud vahelduva elukoha määramine lapsele ei olnud

praegusel juhul mõeldav, sest lapsevanemate vahel puudus igasugune koostöö. Lisaks ei olnud

isa elukoht sobilik lapse pikemaajaliseks elamiseks.

Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda ja lapse esindamise kulud riigi kanda.

Puudutatud isik II määruskaebus

7. Isa palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus, millega jätta avaldus rahuldamata.

Menetluskulud palus ta jätta ema kanda.

Arusaamatu oli, miks kitsendas kohus isa õigusi lapse suhtes võrreldes kohtumenetluse ajal

kehtinud korraga, kui isa täitis absoluutselt kõike, milles oli kohtumenetluse ajal kokku lepitud.

Seda enam, et pärast lõpplahendi tegemist keeldus ema last isale üle andmast, kuigi see õigus

tulenes 05.09.2018 protokollilisest kohtumäärusest. Ka ei võimaldanud ema isal lapsega

kohtuda jõulude ajal ja uuel aasta või talle kingitusi üle anda. Isa käis lasteaias, eelkoolis, viis

lapse kooli ja huviringidesse. Isa kodus olid olemas kõik võimalused lapse ööbimiseks.

Isa soovis pärast nädalavahetuse kohtumist lapse koju viia pühapäeval kell 18, kohtuda lapsega

ka nädala sees teisipäeviti ja kolmapäeviti, helistada lapsele igal ajal ja olla lapsega viimase

koolivaheaegadel kauem koos. Ärajäänud kohtumised tuli asendada, kui ema omavoliliselt

takistab isal lapsega suhtlemast. Arusaamatu oli, miks pidi isa lapsele järgi tulema ja hiljem

tagasi tooma. Lapse huvides oli vahelduv elukoht.

Tõendatud oli, et isaga oli võimalik alati kokku leppida igasugustes küsimustes ja isa soovis

osaleda last puudutavate küsimuste lahendamisel. Kohus, lapse esindaja ja ema ei olnud sellised

spetsialistid, kes võisid otsustada, et just nimelt isaga toimuvad kohtumised mõjusid lapsele

negatiivselt. Pealegi ei kohtunud lapse esindaja lapsega täiendavalt. Kohtutoimikus ei olnud

sellist eksperdi arvamust või teatud valdkonna spetsialistide poolt antud tõendit, millest nähtuks

vajadus isa õiguste piiramiseks lapse suhtes.

Isa oli nõus vabatahtlikult psühhiaatri poole pöörduma, tema kohustamine ei olnud vajalik.

Vastused määruskaebusele

8. Ema palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud isa kanda. Kohtumäärus vastas

lapse huvidele. Vanemate vaheliste kokkulepete saavutamine oli pea võimatu. Isa käitumine

kahjustas last. Sisuliselt nõudis isa lapsel valiku tegemist tema ja ema vahel. Isa ei suhtunud

lapsega õppetöö tegemisse ja lapse trenni viimisse piisava vastutustundega. Ägestus, kui pidi

mõne minuti last ootama, kuid ise ei pidanud kellaaegadest kinni. Elamistingimused isa juures

ei olnud lapsele sobilikud. Ema oli kohtulahendeid alati korrektselt täitnud. Lapse ja isa

vahelised kohtumised olid ära jäänud vaid põhjustel, et laps oli haige, ei soovinud ise isa juurde

minna või ei tulnud isa ise lapsele järele.

9. Lastele määratud esindaja oli seisukohal, et maakohtu määrus oli kooskõlas lapse parimate

huvidega ja määruskaebus tuli jätta rahuldamata. Vanemate omavaheline suhtlus oli ülimalt

komplitseeritud, kuigi vanemad olid kahel korral teinud läbi perelepituse. Vanemate vahel

puudus järjepidev koostöö ja üksmeel lapse elu korraldamise osas. Samas vajas laps stabiilset

elukorraldust. Tõenditest nähtus, et ema oli kooliga pidevalt kontaktis, kuid isa ei suutnud

arvestada lapse vajadustega, sh vajadusega osaleda pikapäevarühma töös, teha kodutöid jne.

Lepitusmenetluse osas leidis kohus õigesti, et see ebaõnnestus, määrates uue suhtlemiskorra ja

mõjutusvahendid. Suhtlemiskord vastas lapse huvidele ja oli piisavalt detailne. Arvamuse

andmiseks lapse teistkordne ärakuulamine esindaja poolt ei olnud vajalik.

10. Eestikosteasutus I oli seisukohal, et määruskaebus oli põhjendamatu ja tuli jätta

rahuldamata. Maakohtu määrus oli kooskõlas lapse huvidega. Oli ilmne, et vanemad ei saanud

last puudutavates küsimustes kokkuleppele. Põhjendatud oli hooldusõiguse osaline üleandmine

vanemale, kellega laps igapäevaselt elab ja kes seni lapse elus olulisi otsuseid on langetanud.

Suhtluskorra määramisel lähtus kohus õigesti esmajoones sellest, et tegu oli lapsega, kelle

diagnoos tingis suurenenud vajaduse kindla rutiini ja rahuliku õhkkonna järgi ning seda eriti

koolipäevadel. Menetluse käigus esitatud tõendid tekitasid kahtluse, kas isa oli võimeline

lapsele sellist õhkkonda ja elukorraldust tagama. Isa elukoht ei olnud sobiv lapse

pikemaajaliseks sealviibimiseks.

11. Eestkosteasutus II oli seisukohal, et lapse parimates huvides oli jätta määruskaebus

rahuldamata. Isa ei eristanud enda soove ja lapse huve. Isa oli suhtlemisel järsk, intensiivne ja

valjuhäälne, hirmutades sellega last. Eelneva tõttu ei julenud laps alati isale oma mõtteid ja

soove avaldada. Isa probleemi olemasolu ja abi vajadust ei tunnistanud. Hoolimata selgitustest

ei nõustunud isa, et laps vajab kindlat režiimi, rahulikku kohtlemist, osalemist pikapäevarühmas

ja koduste ülesannete tegemist. Kuna tegemist oli pikaajalises konfliktis olevate vanemate last

puudutavate küsimustega, tuli välistada igasugused lapsele lisasurvet avaldada võivad

olukorrad.

Edasine menetluse käik

12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

13. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu

määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda.

TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Isa esitas

maakohtu määrusele kaebuse tervikuna, v.a osas, milles kohustati ema osalema

vanemluskoolitusel. Selles osas on maakohtu määrus jõustunud ja ringkonnakohus kontrollib

maakohtu määrust vaidlustatud osas.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale

ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub

juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi (vt nt Riigikohtu 12.02.2016 määrust asjas nr 3-2-1-159-15, p 28).

Maakohtu määruses neid puudusi ringkonnakohtu hinnangul ei esine.

Ringkonnakohus selgitab, et perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 järgi, kui vanemad elavad

lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal

õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või

täielikult üle. Avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse

üleandmisele vastu (§ 137 lg 2 p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja

avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (PKS § 137 lg 2 p 2).

Seega on avalduse rahuldamise ja ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused järgmised:

(1) hooldusõiguse lõpetamist taotleb üks vanematest ja (2) hooldusõigust omavad vanemad

elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Kui

eelnevalt kirjeldatud eeldused esinevad, on ühise hooldusõiguse lõpetamine siiski keelatud, kui

(1) vähemalt 14-aastane laps vaidleb sellele vastu või (2) see ei ole kooskõlas lapse huvidega.

Kusjuures ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma

ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna puhul (Riigikohtu 22.11.2017 määrus

asjas nr 2-16-5794, p 22.2).

Praegusel juhul taotles ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse ema ja lapse vanemad elasid lahus.

Lisaks oli ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine lapse viibimiskoha määramise osas Eesti

Vabariigi piires ja haridusküsimustes ka lapse huvides. Viimase osas selgitab ringkonnakohus

järgmist. Iseenesest on õige, et laste kasvatamisel on oluline, et vanemad teostavad

hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks

võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida (vt nt Riigikohtu 22.11.2017 määrust asjas

nr 2-16-5794, p 16). Kuid hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada

lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist ning ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

võivad anda alust mh asjaolud, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle

pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine vanemate koostööle suunamine ning

lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud

(Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p-d 16 ja 17). Samas juhindub kohus

kohtuvaidlustes, kus küsimuse all on lapse õigused, eelkõige just lapse huvidest (PKS § 123

lg 1; Riigikohtu 26.06.2013 otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p 17). Riigikohus on selgitanud, et ka

vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid

(PKS §-d 123 ja 137; Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p 22.2).

Praegusel juhul oli ilmne, et vanemate omavaheline suhtlus ja kokkulepete saavutamine lapse

suhtes ühise hooldusõiguse teostamiseks oli äärmiselt komplitseeritud: isa oli suhtlemisel järsk,

intensiivne, bravuurikas ja valjuhäälne, ta oli varem lapse ema ja tema perekonnaliikmete suhtes

olnud vägivaldne, kohus vaagis tsiviilasjas nr 2-18-1221 ema, UU ja DD avaldust

lähenemiskeelu ja suhtlemiskeelu määramiseks isale (tsiviilasi nr 2-18-1221) ning tegi

08.08.2019 määruse, millega rahuldas avalduse. Ajal, kui laps lõpetas lasteaia ja lapse kooli

õppima asumiseks tuli esitada avaldus, keeldus isa lapse elukoha registreerimiseks nõusolekut

andmast, mistõttu oli laps pikemat aega rahvastikuregistri andmete kohaselt elukohata ja

soovitud koolikoha taotlemine oli oluliselt raskendatud. Probleem lahenes alles kohtu abiga. Ka

oli alalist tüli tekitav lapsele huvialade valimine. Seega esinesid kõik eeldused vaidlusaluses

osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes.

Isal oli vastuväiteid maakohtu määrusele ka osas, milles kohus määras isa ja lapse vahelise

suhtlemiskorra, piirates varasemaga võrreldes isa ja lapse vahelist suhtlemist. Ringkonnakohus

selgitab, et esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra

määramisel lähtuma lapse huvidest ning just lapse huvid saavad olla argumendiks, mis tingivad

suhtlusõiguse piiramise lapse ja vanema vahel (PKS § 143 lg 3). Samas tuleb arvestada ka kõiki

asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii

vanema hooldusõigust, vanema õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi

vanemaga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes

lapse huvidest juhinduva lahendi (vt ka Riigikohtu 09.11.2011 määrust asjas nr 3-2-1-83-11,

p 21).

Ringkonnakohtu hinnangul määras maakohus suhtluskorra kõiki ülalkirjeldatud nõudeid

järgides. Suhtluskorra määramisel arvestas maakohus asjaoluga, et lapsel oli käitumis- ja

tähelepanuhäire, millega toimetulekuks oli vajalik stabiilne elukorraldus, sh üks kindel kodu.

Isa äkiline ja tihti ebaadekvaatne käitumine ning reeglitest ja kellaaegades valikuline

kinnipidamine ei taganud lapse jaoks vajalikku stabiilsust. Kuivõrd lasteaialapsest oli vahepeal

saanud koolilaps, vajas laps seda enam struktureeritud päevakava ja selle täpset järgimist, et tal

oleks aega õppetükkidega ja hobidega tegeleda ning end välja puhata. Isa lapse toetamist

õppetükkide tegemisel vajalikuks ei pidanud, samuti viis ta last trenni vaid siis, kui tal muid

tegevusi plaanis ei olnud. Kohusetunde kasvatamisele mõjus selline tegevus pidurdavalt. Samas

tagas kehtestatud suhtlemiskord isa ja lapse vaheliste suhete jätkumise ning kiindumussuhte

säilimise. Ühtlasi võimaldas kehtestatud kord ühiseid olulisi tähtpäevi üheskoos tähistada.

Isa arvas määruskaebuses, et ärajäänud kohtumised tuli asendada, kui ema ei anna tahtlikult last

isale. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see väide alust maakohtu määruse muutmiseks.

Nimelt olukorras, kus üks vanem kehtestatud suhtluskorda ei täida, on seadusandja ette näinud

kohase meetmena TsMS § 563 alusel lepitusmenetluse algatamise, kus kohus kutsub vanema

avalduse alusel vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks.

Isa viimase väite osas, et tema kohustamine psühhiaatri poole pöörduma ei olnud vajalik, sest

ta oli valmis sinna vabatahtlikult minema, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtul on õigus

teha vanematele ettekirjutusi. Alus selleks tuleneb PKS § 134 lg-st 3, mille kohaselt võib kohus

lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid

otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid

järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Sõltumata kohtuistungil avaldatud isa

valmisolekust psühhiaatri juurde pöördumiseks, oli paslik isa selleks kohustada, et kindlustada

visiidi toimumine ja vajadusel ka abi saamine. Viidatud viisil isa kohustamine oli maakohtust

ka ettenägelik, sest isa poolt kohtuistungil ja hiljem määruskaebuses avaldatud valmisolek

psühhiaatri poole pöördumiseks oli lahtunud ajaks, kui isa suhtles eestkosteasutus II esindajaga

22.01.2019. Nimelt avaldas isa eestkosteasutus II esindajale, et ei ole huvitatud psühhiaatri

poole pöördumisest, sest ei näe selleks vajadust. Ka muudele koolitustele minek ei olnud tema

hinnangul vajalik.

Ülal kirjeldatud põhjustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks

ja uue lahendi tegemiseks.

Menetluskulude jaotus

14. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite

või tõendi. Arvestades vaidluse sisu, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta

menetluskulud poolte endi kanda, v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud

esindajate kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi

osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Mati Maksing

Gaida Kivinurm