2-19-100657/6 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantselei ja avaliku e-

toimiku kaudu 22. august 2019

Tsiviilasja number

2-19-100657

Tsiviilasi

OK

Incure

OÜ

hagi

V

A

vastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Hagihind

1402,82 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046, asukoht

Mustamäe tee 16, 10618 Tallinn) esindaja xxx (e-post:

xxx)

Kostja: V A (isikukood xxx, elukoht xxx)

Menetluse liik

Lihtmenetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada OK Incure OÜ hagi V A vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks osaliselt.

2. Välja mõista V Alt põhivõlgnevus 750 (seitsesada

viiskümmend) eurot, intress 118,13 eurot (ükssada

kaheksateist eurot ja 13 senti), sissenõutavaks

muutunud viivis 85,15 eurot (kaheksakümmend viis

eurot

ja

senti)

ja

sissenõudmiskulud

(viiskümmend) eurot, kokku 1003,28 (üks tuhat kolm

eurot ja 28 senti) OK Incure OÜ kasuks.

Menetluskulude jaotus

1. Menetluskulud jätta 72% ulatuses V A kanda ja 28%

ulatuses OK Incure OÜ kanda.

2. Mõista V Alt välja OK Incure OÜ kasuks

menetluskuluna riigilõiv 144 (ükssada nelikümmend

neli) eurot.

3. Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb V

Al tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

(144 eurot) OK Incure OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele

ei

saa

esitada

apellatsioonkaebust,

väljaarvatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel.

Hagiavalduse asjaolud

1. Kostja sõlmis 02.08.2017 xxx OÜ-ga laenulepingu xxx, mille alusel sai kostja laenu 750

eurot. Kuna kostja omapoolseid kohustusi ei täitnud, ütles laenuandja lepingu üles

06.12.2017 loovutades nõude hagejale. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse

750 eurot, intressi 118,13 eurot, viivise 484,69 eurot ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot.

Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega kätte 03.07.2019 Ametlike Teadaannete

kaudu. Kostja ei ole hagiavaldusele vastuväiteid esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja

samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt

lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui

see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel

viisil. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 82 lg-

st 7 tuleneb, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja

möödumisel.

3. Lepingu sisust ja olemusest nähtuvalt on kostjaga sõlmitud 02.08.2017 krediidikontoleping,

mida tõendavad leping nr xxx, krediidikonto üldtingimused, Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabeleht ja arvelduskonto väljavõte. Sõlmitud leping on tähtajatu. Leping on

üles öeldud 06.12.2017, kuna kostja ei tasunud vähemalt kolme üksteisele järgnevat

tagasimakset. Lepingu järgi on aastane intressimäär 45% ja krediidikulukuse määr 56,50%.

Võrdluseks krediidi andmise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud keskmine

krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,97%. Seega krediidi kulukuse

määr ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda.

4. Riigikohtu kolleegium on lahendi 3-2-1-141-12 punktis 10 märkinud, et leppides kokku

intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu

kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab

laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise

kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi

arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest

tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega

viivitamise eest). Eeltoodust järeldub, et intressi saab nõuda kuni laenu tagastamise

kohustuse sissenõutavaks muutumiseni, s.o kuni 06.12.2017. Kostjal tuli perioodi

2.08.2017-6.12.2017 eest maksta intressi 118,13 eurot. Kuna kostja ei ole intressi tasunud,

siis tuleb see talt hageja kasuks välja mõista.

5. Hageja nõuab hagiavalduses võla sissenõudmisega seotud kulu 50 euro hüvitamist.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjale edastanud nõudekirjad postiga 20.12.2017,

16.01.2018, 01.02.2018 ning hagihoiatused 13.02.2018 ja 08.03.2018.

6. VÕS § 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda

kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on

üle 1000 euro. Tulenevalt lepingu punktist 11.6 on klient kohustatud hüvitama

sissenõudmismenetlusega seonduvad kulud summas 50 eurot.

7. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist võrdses määras intressimääraga,

milleks on 0,125 päevas ehk 45% aastas.

8. Kohtu hinnangul on viivise määra puhul tegemist VÕS § 35 järgse tüüptingimusega. Kostja

on sõlminud lepingu tarbijana. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu

olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades

kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse

olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest

tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub

küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu

sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige

tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise

korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline

tüüptingimus tühine. Riigikohus on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt

nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras

viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse

korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa

„ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (RKL

tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11)

9. Hindamaks viivisemäära mõistlikkust tuleb kaaluda lepingulise viivisemäära ja seaduses

sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine

lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8%

aastas. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas

seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas.

10. Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi

tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul

kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse

viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Samuti

ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise

nõudmist

võimaldav

tüüptingimus

muutuks

mõistlikuks

tüüptingimuseks,

kui

tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p 13). Lepingus kokkulepitu ületab seaduslikku viivisemäära üle

viie korra. Maakohus leiab, et selline ülemäärane ja tarbijat ebamõistlikult kahjustav

viivisemäär on tühine.

11. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping

muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu

osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse

seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal

võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14.06.2005

otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt

750 eurot on kokku 85,15 eurot:

Võlaperiood

% aastas Võla summa

Viivitatud päevade

arv

viivise summa

7.12.2017-8.05.2019

85,15

12. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista põhivõlg 750 eurot, intressid 118,13 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivised seisuga 08.05.2019 summas 85,15 eurot ja sissenõudmiskulu 50 eurot,

kokku 1003,28 eurot.

Menetluskulude jaotus

13. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus

rahuldab hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Seega tuleb poolte menetluskulud jätta kostja kanda 72% ja hageja kanda 28% ulatuses.

14. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 200 eurot. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-

st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 200 eurot. Arvestades

menetluskulude jaotust tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista

riigilõivu 144 eurot (s.o 200-st eurost 72%).

15. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas

avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4.

/allkirjastatud digitaalselt/

Piret Rõuk

kohtunik