2-19-116679/7 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 22. august 2019

Tsiviilasja number

2-19-116679

Tsiviilasi

AS PlusPlus Capital hagi Tomasz Stepieni vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 25. juuli 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS PlusPlus Capital määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): AS PlusPlus Capital

(registrikood 11919806), volitatud esindaja Carlo Kask

Vastustaja

(kostja):

Tomasz

Stepien

(isikukood

XXXXXXXXXXX )

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS-i PlusPlus Capital määruskaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 25. juuli 2019 määrus ja saata

asi hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks samale

maakohtule.

3. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab

kindlaks maakohus lõpplahendis.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. AS PlusPlus Capital (hageja) esitas 13. juunil 2019 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Tomasz

Stepieni (kostja) vastu 1482 euro 95 senti võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks ning

menetluskulude hüvitamiseks.

Pärnu Maakohtu 11. juuli 2019 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ning hageja nõue anti

üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Määrusest nähtub, et politsei

andmekogus puudub informatsioon Tomasz Stepieni võimaliku asukoha ja kontaktandmete

kohta.

Hagiavalduse kohaselt on kostja elukohaks XX . Rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt on kostja

elukohaks märgitud alates 15. aprillist 2008 kuni 24. juunini 2013 XX ja alates 25. juunist 2013

kuni 9. oktoobrini 2018 XX . Alates 10. oktoobrist 2018 kuni 1. jaanuarini 2019 on kostja elukoht

KOV täpsusega XX linn. Alates 2. jaanuarist 2019 on kostja elukoha andmeteks märgitud Eesti.

Maksu- ja Tolliameti ja Töötajate registri (TÖR) andmetel kostja ei tööta. Politsei andmekogus

puudub informatsioon Tomasz Stepieni võimaliku asukoha ja kontaktandmete kohta.

Kinnistusraamatu andmete kohaselt on XX omanikud alates 22. augustist 2018 R. ja K. Korstnik.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Maakohus keeldus 25. juuli 2019 määrusega hagi menetlusse võtmisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus,

kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse TsMS-is sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa

Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu

määrusega nr 1215/2012 (kohaldub alates 10. jaanuarist 2015) kohtualluvuse ja kohtuotsuste

täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I Määrus (uuesti sõnastatud)). Kuna EL

määrus on osa liidu õigusest, on see ülimuslik siseriikliku õiguse ees ja kohtualluvuse määramisel

tuleb lähtuda EL määruse regulatsioonist. EL määruse nr 1215/2012 art 18 p 2 kohaselt võib teine

lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija

alaline elukoht.

Kui siseriiklikus kohtus algatatakse menetlus tarbija vastu, siis on selle kohtu esmaseks

kohustuseks kontrollida vastavalt Nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 art 59 lg-le 1 oma

siseriiklikke seadusi kohaldades, kas kostja alaline elukoht asub selle liikmesriigi territooriumil

(Euroopa Kohtu 17. novembri 2011 otsus kohtuasjas C‑327/10, p 40). Kuigi EÜ määrus

nr 44/2001 asendati alates 10. jaanuarist 2015 EL määrusega nr 1215/2012, on tarbija vastu

menetluse algatamise erandlik regulatsioon, sh eesmärk säilinud muutumatul kujul ning lähtuda

saab eelneva määruse nr 44/2001 põhjal välja kujunenud kohtupraktikast kehtiva määruse

tõlgendamisel.

Hagiavalduses on võlgniku elukohaks märgitud XX . Registrist nähtub, et alates 2. jaanuarist

2019 on kostja elukoht registris Eesti. Kostja endise tüdruksõbra D.R. sõnul lahkus kostja

Eestist ja elab XX Vabariigis.

Eeltoodust järeldub, et kostja viibis Eesti Vabariigis ajutiselt. Kostjal on XX Vabariigi

kodakondsus ja kehtiv välisriigi (XX ) pass. Politsei andmekogus puudub informatsioon kostja

võimaliku asukoha ja kontaktandmete kohta. Kuna kostja alaline elukoht on XX Vabariigis,

võib tarbija vastu menetluse algatada üksnes XX Vabariigi kohtutes, kus on tarbija alaline

elukoht. Seega ei allu asi rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule.

TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele

kohtule. TsMS § 75 lg 2 kohaselt kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule,

kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise

kohtualluvuse järgi Eesti kohtule.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määrus ning jätkata menetlust.

Määruskaebuse kohaselt kooskõlas EL määruse nr 1215/2012 art 62 p-ga 2 oli maakohtul

kohustus teha tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 alusel kindlaks, kas kostja elas

kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt Eesti Vabariigis.

TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Rahvastikuregistri

seaduse (RRS) § 40 lg 4 sätestab, et elukohateates esitatakse ühe elukoha aadress. Kui isik

kasutab elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks omal valikul ühe

tema poolt kasutatava elukoha aadressi. Seega tulenevalt TsÜS § 14 lg-st 2 ja RRS § 40 lg-st 4

ei ole välistatud, et isikul on lisaks rahvastikuregistrisse kantud elukohale ka teine elukoht.

Asjaolust, et end kostja tüdruksõbraks nimetanud isik on kinnitanud, et kostja elukoht on XX

Vabariigis, esitamata seejuures mistahes tõendeid oma väidete kinnitamiseks, ei saa teha

järeldust, et kostja elukoht on ka tegelikkuses XX Vabariigis. Samuti asjaolu, et kostjal on XX

Vabariigi kodakondsus ja kehtiv välisriigi (XX ) pass ei tõenda, et kostja alaline elukoht on XX

Vabariigis.

Olukorras, kus maakohus jõudis järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu Eesti Vabariigis,

tulnuks maakohtul EL määruse nr 1215/2012 art 62 p 2 alusel kohaldada XX Vabariigi õigust,

et selgitada välja, kas kostja alaline elukoht on XX Vabariigis. Maakohus ei ole vastavat

kohustust täitnud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu ning saata asi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks tagasi samale

maakohtule (TsMS § 667 lg 2).

5. Asjas tuleb lahendada küsimus, kas esitatud hagi allub EL määruse nr 1215/2012 määruse

järgi Eesti kohtule ning kui ei allu, siis kas maakohus võis sellest tulenevalt keelduda hagi

menetlusse võtmast.

Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja äriühing, kellele on loovutatud nõudeõigus lepingust,

mille nõude loovutaja sõlmis oma majandustegevuses tarbijast kostjaga.

Maakohus kontrollis õigesti hagi menetlusse võtmise otsustamisel vastavalt TsMS § 75 lg-le 1,

kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Samuti

kohaldas maakohus õigesti EL määrust nr 1215/2012.

EL määruse nr 1215/2012 art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht

on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest ning art 5 lg 1

järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teise liikmesriigi

kohtusse üksnes määruse II peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras. EL määruse nr 1215/2012

art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle

liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.

Seega tuli maakohtul tuvastada, missuguses liikmesriigis on kostja elukoht, ning hindamisel,

kas kostja elukoht on XX Vabariigis, tuli lähtuda XX Vabariigi õigusest.

Samuti nõustub ringkonnakohus määruskaebuse väitega, et maakohtul tuli tuvastada, kus oli

kostja elukoht just hagiavalduse esitamise ajal (Riigikohtu 31. märtsi 2015 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-179-14, p 9; 11. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 11; 21. novembri 2012

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 9).

6. Maakohus peab TsMS § 75 lg 1 esimese lause alusel avalduse saamise järel kontrollima, kas

rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

Maakohus on leidnud, et kostja elukoht ei ole Eestis. Seda seisukohta on maakohus

põhjendanud kostja endise tüdruksõbra vastava kinnitusega, ning asjaoluga, et politsei

andmekogus puudub informatsioon kostja võimaliku asukoha ja kontaktandmete kohta.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et eelnevast sai järeldada, et kostja elukoht on XX s ja

Eesti kohtul puudub pädevus asja arutada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on siiski

ennatlikult keeldunud hagi menetlusse võtmisest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus teinud praeguses asjas mõistlikke jõupingutusi

kostja elukoha teadasaamiseks. Rahvastikuregistri andmetel on kostja kehtivaks elukohaks

registreeritud elukoht riigi täpsusega, s.o Eesti. Samas on rahvastikuregistris kehtivatena

registreeritud kostja telefoninumber XX , mis on sama ka MTA andmete kohaselt, ning e-posti

aadress XX , mis samuti ühtib MTA andmetes oleva e-posti aadressiga. Tsiviilasja materjalides

puudub info, kas maakohus on üritanud võtta kostjaga ühendust nende kontaktandmete kaudu

selgitamaks välja, kus kostja tegelik elukoht on.

TsMS § 338 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hagis muuhulgas märkida menetlusosaliste ning nende

võimalike esindajate nimed ja aadressid ning sidevahendite andmed. Juhul, kui maakohtul oli

kahtlust kostja elukoha suhtes, oleks tulnud võimaldada hagejal teha vastavad päringud

täpsustavate andmete esitamiseks.

Õige on määruskaebuse väide, et maakohus ei ole kaalunud TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist,

vähemalt ei nähtu seda maakohtu määrusest.

7. Ringkonnakohus leiab, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub

EL määruse nr 1215/2012 järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja

seisukohta (Riigikohtu 21. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 11). Sellise

võimaluse näeb ette ka TsMS § 372 lg 3.

Sellisel juhul on võimalik kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning

kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Seda seisukohta

toetab EL määruse nr 1215/2012 art 28 lg 1, mille kohaselt deklareerib kohus omal algatusel,

et ta ei ole asjas pädev, kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise

liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama

määruse sätetest. Seega on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks

kostja kohtusse mitteilmumine (Riigikohtu 21. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-

12, p 11).

8. Maakohus ei ole hinnanud kohtualluvuse kokkulepet.

EL määruse nr 1215/2012 art 19 lg 3 kohaselt on lubatud kohtualluvuse kokkulepe, mis on

sõlminud tarbija ja teise lepingupoole vahel, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli

kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks

pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus

asjaomase liikmesriigi õigusega. Seega oleks maakohus pidanud hindama kostja ja nõude

loovutaja vahelise lepingu nr L89001341721 kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust.

Ringkonnakohus märgib, et välistatud ei ole, et tegemist on TsMS § 106 lg 1 p 1 alusel tühise

kokkuleppega.

9. Ülalmärgitud põhjustel tuleb asi saata maakohtule tagasi menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu

otsustada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Triin Uusen-Nacke