3-18-1593/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

15. august 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1593

Haldusasi

XX

kaebus

Keskkonnaministeeriumi

09.07.2018

käskkirja nr 1-2/18/551 õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja adv Birje Kalmus

Vastustaja

–

Keskkonnaministeerium,

volitatud

esindaja Toomas Kutti

Kolmas isik – YY

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2019. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Keskkonnaministeeriumi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Keskkonnaministeeriumi

määruskaebus

rahuldamata

ja

Tallinna

Halduskohtu 1. juuli 2019. a määrus haldusasjas nr 3-18-1593 muutmata.

2. Mõista Keskkonnaministeeriumilt XX kasuks välja määruskaebuse menetlemisega

seotud menetluskulude katteks 765,60 eurot (seitsesada kuuskümmend viis eurot ja

60 senti).

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, 235 lg-d 1

ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaministeeriumi 09.07.2018 käskkirjaga nr 1-2/18/551 otsustati seada

reaalservituut Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olevale Tartu maakonnas Tartu vallas

Kärevere külas asuvale Nisumetsa kinnisasjale (kinnistu registriosa nr 4704204,

katastritunnus 38301:003:0160, riigi kinnisvararegistri objekti kood KV48790) XX ja YY

ühisomandisse kuuluva Nisumaa kinnisasja (kinnistu registriosa nr 2708104, katastritunnus

38301:003:0029) igakordse omaniku kasuks. Lisaks määrati käskkirja p-s 3.3 reaalservituudi

3-18-1593

2(7)

seadmise tingimused ning käskkirja p 3.4 esimese lausega sätestati tingimus, mille kohaselt

tuleb reaalservituudi seadmise leping sõlmida kuue kuu jooksul, arvates käskkirja andmisest.

2. XX esitas 08.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi

09.07.2018 käskkirja nr 1-2/18/551 tühistamiseks. Kaebaja leidis, et servituudi seadmise

tingimusi ei ole temaga arutatud ning need on kaebaja jaoks ebamõistlikult koormavad.

3. Tallinna Halduskohus võttis 11.09.2018 määrusega kaebuse menetlusse.

4. Keskkonnaministeerium oli 11.10.2018 kaebusele esitatud vastuses seisukohal, et

kaebajal puudub kaebeõigus ja palus jätta kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 või § 121 lg 2 p 2

ning § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

5. XX taotles 05.11.2018 menetlusdokumendis kaebuse täiendamist kohustamisnõudega

anda välja uus, mõlemale osapoolele sobiv käskkiri, mille alusel seatakse Nisumetsa

kinnisasjale reaalservituut tee kasutamiseks Nisumaa kinnisasja omaniku kasuks.

6. Tallinna Halduskohus tegi 09.04.2019 määruses kaebajale ettepaneku kaebuse

muutmiseks ja jättis rahuldamata vastustaja taotlused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

Kohus selgitas, et praeguseks on Keskkonnaministeeriumi 09.07.2018 käskkiri sisuliselt

kaotanud kehtivuse ning kui haldusakt on täielikult ammendunud, siis on tühistamiskaebus

menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Kohtule ei nähtunud selliseid

asjaolusid, miks peaks kehtetu haldusakti (Keskkonnaministeeriumi 09.07.2018 käskkirja)

tühistamine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja huvide ja õiguste kaitseks võib

olla tõhus ja asjakohane õigusvastasuse tuvastamise nõue selleks, et hoida tulevikus ära

analoogse käskkirja väljastamine.

7. XX

esitas

22.04.2019

halduskohtule

seisukoha,

milles

palus

tuvastada

Keskkonnaministeeriumi 09.07.2018 käskkirja õigusvastasus ning teha haldusorganile

ettekirjutus, kõrvaldamaks viidatud käskkirjast tulenevad õigusvastased tagajärjed.

8. Tallinna Halduskohus lubas 30.04.2019 määrusega kaebajal muuta kaebust selliselt, et

asendada kohtule esitatud tühistamisnõue õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Kohus ei

lubanud kaebust täiendada heastamisnõudega. Kohus määras lahendada asi kirjalikus

menetluses ja määras kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise kuupäeva 25.06.2019 kell

16.00.

9. Keskkonnaministeerium teavitas 21.06.2019 e-kirjaga halduskohut, et kaebaja ja

vastustaja on saavutanud kompromissi reaalservituudi seadmise tingimustes, mille tulemusena

andis Maa-ameti peadirektor 21.06.2019 korralduse nr 1-17/19/1605 „Reaalservituudi

seadmine Nisumetsa kinnisasjale“. Vastusena halduskohtu päringule selgitas vastustaja

täiendavas 21.06.2019 e-kirjas, et tegemist on kohtuvälise kompromissiga ning vastustaja

hinnangul peaks kaebaja esitama kaebusest loobumise avalduse, misjärel saaks kohus

menetluse lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel.

10. Tallinna Halduskohus tühistas 25.06.2019 määrusega kohtuotsuse avalikult teatavaks

tegemise aja ning kohustas kaebajat esitama hiljemalt 28.06.2019 seisukoht menetluse

jätkamise küsimuses.

11. XX teatas 25.06.2019 seisukohas halduskohtule, et ei soovi kaebusest loobuda ning palus

kinnitada pooltevaheline kompromiss (mille kohaselt annab Maa-amet välja korralduse

reaalservituudi seadmiseks).

3-18-1593

3(7)

12. Keskkonnaministeerium teavitas 26.06.2019 e-kirjaga halduskohut, et jääb oma

varasema seisukoha juurde (kaebaja peaks kaebusest loobuma) ega pea vajalikuks täiendavalt

kohtuliku kompromissi sõlmimist.

13. Tallinna Halduskohus teavitas menetlusosalisi 26.06.2019 e-kirjaga, et võimaldab esitada

kuni 28.06.2019 täiendavaid seisukohti menetluse edasise kulgemise küsimuses ning teeb

seejärel antud küsimuses otsustuse. Menetlusosalised täiendavaid seisukohti nimetatud

tähtpäevaks ei esitanud.

14. Tallinna Halduskohus lõpetas 01.07.2019 määrusega haldusasja menetluse HKMS §

152 lg 1 p 4 alusel (resolutsiooni p 1), tagastas kaebajale riigilõivu 15 eurot (resolutsiooni p 2)

ning mõistis Keskkonnaministeeriumilt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1963,20 eurot

(resolutsiooni p 3).

Kohus ei saa HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel menetlust lõpetada ilma, et kaebaja loobuks

kaebusest või mõlemad menetlusosalised nõustuksid kompromissiga. Vastavad eeldused ei

ole täidetud.

Samas esineb alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, mis näeb ette, et

kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks

tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Enne kohtulahendi

tegemist andis Maa-amet 21.06.2019 välja korralduse, mille sisuks on servituudi seadmine

mõlemat osapoolt rahuldaval kujul. Sellega saavutas kaebaja praeguses asjas esitatud kaebuse

eesmärgi. Seega on HKMS § 152 lg 1 p 4 rakendamise eeldused täidetud. HKMS § 152 lg 1 p

4 alusel saab menetluse lõpetada ka tuvastamiskaebuse osas, kui vastustaja annab haldusakti,

mille andmise saavutamine oli kaebaja poolt tuvastamiskaebuse esitamise eesmärgiks.

Kohtul ei ole kahtlust, et Maa-ameti 21.06.2019 korralduse andmine (millega kaebaja

saavutas kaebuse eesmärgi) oli tingitud kaebuse esitamisest. Seega kuuluvad kaebaja

menetluskulud (õigusabikulu) vastustajalt väljamõistmisele (HKMS § 108 lg 6). Kaebaja on

taotlenud õigusabikulude hüvitamist summas 1963,20 eurot. Kohtule on esitatud

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (tl 60‒67). Kaebaja õigusabikulud on vaidluse

sisu ja mahtu arvestades

vajalikud

ja põhjendatud

ning

kuuluvad vastustajalt

väljamõistmisele. Kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

15. Keskkonnaministeerium palub 16.07.2019 määruskaebuses tühistada halduskohtu

määrus täies ulatuses ja saata asi uueks lahendamiseks tagasi halduskohtule või alternatiivselt

tühistada halduskohtu määrus menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas ning teha

selles osas uus määrus, millega jätta kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 11 alusel tema

enda kanda.

Halduskohus on menetluse lõpetamisel ebaõigesti tuginenud HKMS § 152 lg 1 p-le 4. Kuna

kohtu menetluses ei olnud enam nõuet vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamiseks ega

nõuet uue haldusakti andmiseks või mõne toimingu tegemiseks, puudus kohtul alus menetluse

lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Pooled sõlmisid kohtuvälise kompromissi ja Maa-

ameti peadirektor andis korralduse, mille andmist kaebaja kohtumenetluses ei taotlenud.

HKMS § 158 lg 2 esimese lause järgi, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud

kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seega, tuginedes halduskohtu 26.06.2019 e-kirjale,

oleks kohus pidanud jätma kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või tegema

menetluses oleva nõude osas sisulise otsuse.

3-18-1593

4(7)

Vastustaja palus oma viimastes pöördumistes kohtul lõpetada menetlus HKMS § 152 lg 1 p 3

alusel. Kui kohus oleks täitnud selgitamiskohustuse ja selgitanud vastustajale, et kohtuliku

kompromissi sõlmimata jätmine toob endaga kaasa kaebaja õigusabikulude väljamõistmise

vastustajalt, oleks vastustaja ilmselt nõustunud kohtuliku kompromissi sõlmimisega või

taotlenud asjas sisulise kohtuotsuse tegemist. Kuivõrd menetluskulude osas ei oldud

vastustajaga mingeid läbirääkimisi peetud, eeldas Maa-amet, et kohus suunab kaebajat

kaebusest loobuma.

Kohus on õigusvastaselt määranud kaebaja menetluskulud tervikuna vastustaja kanda.

Kaebaja poolt kaebuse esitamine oli vastustajale üllatus ja kaebaja ei olnud eelnevalt

vastustaja poole pöördunud. Kui selgus, et kaebaja on jätkuvalt servituudist huvitatud, ei

pidanud vastustaja mõistlikuks vaielda kohtus vaidlustatud ja selleks ajaks kehtivuse kaotanud

käskkirja tingimuste väidetava õigusvastasuse üle ning tegi 20.05.2019 kirjaga mh

kompromissettepaneku selleks, et hoida kokku poolte aega ja kulusid. Vaidlustatud käskkirja

tingimused ei olnud õigusvastased ega kaebaja jaoks ebamõistlikult koormavad. Seda toetab

teadmine, et vastustaja sai läbirääkimiste käigus teha ettepaneku muuta vaidlustatud kaheksast

punktist vaid kolme punkti sõnastust. Seejuures muudeti sisuliselt vaid ühte punkti. Ülejäänud

muudatused tehti eelkõige selgema ja arusaadavama sõnastuse tagamiseks. Seega

kohtumenetluse jätkudes ei oleks saanud menetlus lõppeda kaebuse täies ulatuses

rahuldamisega. Seetõttu on ebaõiglane, et kohtuvälist suhtlust ja asja lahendamist eelistanud

vastustajalt mõisteti välja kaebaja menetluskulud täies ulatuses. Menetluskulud tuleb jätta

kaebaja kanda HKMS § 108 lg 11 alusel.

Vastustaja hinnangul ei ole ka tegemist niivõrd keeruka õigusvaidlusega, mille osas oleks

mõistlik välja mõista 1963,20 eurot. Kaebajal oleks olnud võimalus oma eesmärk saavutada

ka advokaadi vahenduseta otse haldusorgani poole pöördudes. Piisavaks saab pidada

menetluskulude väljamõistmist ulatuses, mis hõlmab kaebuse koostamiseks kulunud aega.

16. XX palub 05.08.2019 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja

menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda ning mõista määruskaebuse esitajalt kaebaja

kasuks välja määruskaebemenetlusega seoses kantud menetluskulud 765,60 eurot.

HKMS § 152 lg 1 p 4 annab aluse menetluse lõpetamiseks siis, kui vastustaja on andnud

haldusakti või sooritanud toimingu, millega on kaebaja saavutanud eesmärgi, mille

saavutamiseks ta kohtu poole pöördus. Menetlus tuleks lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4

kohaselt ka tuvastamiskaebuse osas, kui vastustaja annab haldusakti või sooritab toimingu,

millega rahuldab kaebaja põhjendatud huvi vastava asjaolu tuvastamise vastu.

Vastustajale pidid menetluse võimalikud lõpetamise alused teada olema, kuivõrd kohus

selgitas neid pooltele. Kaebaja esitas kohtule 20.05.2019 oma menetluskulude nimekirja,

milles sisaldusid menetluskulud, mis olid tekkinud enne seda, kui vastustaja esitas oma

lõplikud seisukohad ja kompromissettepaneku. Seega olid menetluskulud vastustajale teada

ning nende kulude tekkimist oleks olnud võimalik vältida, kui vastustaja oleks võimaldanud

enne vaidlustatud käskkirja andmist kaebajal haldusaktiga tutvuda või näidanud koheselt

kohtumenetluses soovi läbirääkimiste pidamiseks.

Kaebaja esitas oma seisukoha 25.06.2019, milles leidis, et ei soovi kaebusest loobuda ja

menetlus tuleks lõpetada kompromissiga. Kohus on 26.06.2019 e-kirjas toonud välja, et asja

lahendamiseks on kolm võimalust. Seega oli vastustajal piisavalt informatsiooni ja ta pidi aru

saama, et kui kompromissi ei sõlmita, võivad kaasneda kulud HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

Kaebuse esitamine ei saanud vastustajale olla üllatus. Kaebaja on 05.11.2018

menetlusdokumendis selgitanud, et ta küsis Maa-ametilt selgitusi, võttis endale aega asjaolude

3-18-1593

5(7)

hindamiseks ning pöördus täiendavalt asjaolude täpsustamiseks notari poole. Seejärel

konsulteeris kaebaja advokaadibürooga ning alles pärast seda pöördus kohtusse. Vaidlustatud

käskkirja p 4 kohaselt ei olnud kaebajal sisuliselt muud võimalust. Maa-ameti poolt kaebajale

25.05.2018 e-kirja teel jagatud selgitustest võib järeldada, et käskkirja väljaandmine on

protsessi üks osa, ilma milleta lepingut sõlmida ei saa. Maa-amet pöördus pärast kaebuse

esitamist kaebaja poole vaid ühel korral (05.10.2018 e-kiri), soovides teada, kas kaebaja on

servituudist endiselt huvitatud. Läbirääkimisi ega kompromissi Maa-amet ei pakkunud.

Kaebaja teatas vastuseks kirjale, et soovib endiselt servituuti. Vastustaja saatis 11.10.2018

kohtule vastuse kaebusele, milles andis teada, et ei pea asja lahendamist kompromissiga või

muul viisil kokkuleppel võimalikuks. Kaebuse esitamise eesmärk ei saanud vastustajale olla

ebaselge. Samuti ei saanud vastustajale olla ebaselge, kas kaebaja on nõus kompromissi või

asja lahendamisega muul viisil, sest kaebaja teatas juba 19.09.2018 kohtule, et peab

võimalikuks asja lahendamist kompromissiga või muul viisil kokkuleppel. Sama rõhutas

kaebaja kohtule 05.11.2018. Seega oli vastustajale teada, et kaebaja on valmis

läbirääkimisteks, kuid läbirääkimistesse asuti alles 20.05.2019. Kui vastustaja arvates ei olnud

vaidlustatud käskkirja punktid ebaproportsionaalsed ning teisiti ei olegi võimalik kokku

leppida, siis jääb kaebajale arusaamatuks, miks alustas vastustaja 20.05.2019 kaebajaga

läbirääkimisi vaidlusaluse käskkirja sõnastuse muutmiseks.

Oluline ei ole käskkirja muudetud punktide kvantiteet, vaid sisuline kvaliteet. Seejuures on

muudetud kokku seitset, mitte kolme punkti, nagu väidab vastustaja. Maa-ameti 21.06.2019

korralduses on täpsustatud ja ümber sõnastatud punktid, millele kaebaja viitas juba kaebuses.

Sellest tulenevalt ei ole menetluskulude jaotus ebaõiglane, kuna läbirääkimisega seonduvaid

kulusid ei ole kaebaja esitanud ja neid ei ole vastustajalt välja mõistetud. Kaebaja ei nõustu ka

väitega, et tegemist ei ole keeruka vaidlusega ning et kohtu selgitamiskohustuse tõttu ei

peakski halduskohtumenetluses osapooled endale esindajat võtma. Kaebaja menetluskulud

sisaldavad ainult kohtumenetluses enne 20.05.2019 kantud menetluskulusid, mitte

läbirääkimiste ja kompromissi saavutamisega seonduvaid kulusid.

17. YY oma seisukohta määruskaebusele ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti menetluse lõpetamisel tuginenud

HKMS § 152 lg 1 p-le 4. Viidatud sätte kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui

kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on

antud või toiming tehtud. Kaebaja eesmärgiks oli sõlmida vastustajaga servituudi seadmise

leping selleks, et saada ligipääs oma kinnisasjale Nisumetsa kinnisasja kaudu ilma kaebajat

ebamõistlikult koormavate ja mitmeti tõlgendatavate kõrvaltingimusteta. Maa-ameti

21.06.2019 e-kirjast (tl 83) nähtuvalt saavutasid kaebaja ja Maa-amet kompromissi servituudi

seadmise tingimustes, mille tulemusel andis Maa-ameti peadirektor 21.06.2019 korralduse nr

1-17/19/1605 „Reaalservituudi seadmine Nisumetsa kinnisasjale“. Seega saavutas kaebaja

kaebuse eesmärgi – haldusakti andmise, mille alusel on võimalik servituudi seadmise lepingu

sõlmimine kaebajat rahuldavatel tingimustel. Menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4

alusel ei eelda tingimata kaebuses esitatud nõude formaalselt täpset täitmist vastustaja poolt,

vaid lähtuda tuleb kaebuse tegelikust eesmärgist. Viidatud alusel on põhjendatud menetluse

lõpetamine ka tuvastamiskaebuse korral, kui vastustaja annab haldusakti, millega rahuldab

kaebaja põhjendatud huvi vastava asjaolu tuvastamise vastu (vt ka K. Merusk, I. Pilving.

Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2013, lk 509). Praegusel juhul

3-18-1593

6(7)

on kaebaja oma eesmärgi sisuliselt saavutanud. Seega on menetluse lõpetamine HKMS § 152

lg 1 p 4 alusel õiguspärane.

20. Kuivõrd vastustaja ei nõustunud kohtuliku kompromissi sõlmimisega ning kaebaja ei

soovinud kaebusest loobuda, siis ei olnud täidetud menetluse lõpetamise eeldused HKMS §

152 lg 1 p 3 alusel. Menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel (ja sellega seoses

menetluskulude kandmine vastustaja poolt) ei saanud olla vastustajale üllatuslik. Nimelt on

halduskohus viidatud alusel menetluse lõpetamist (ka menetluskulude kandmisega seonduvas)

selgitanud 25.06.2019 määruses ning 26.06.2019 e-kirjas.

21. HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab

menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud

haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu

tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Nimetatud sätte eesmärk on hüvitada

kaebajale vastustaja õigusvastase haldustegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (vt

Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Üldjuhul peaks seega nimetatud alusel

menetluse lõpetamisel jääma menetluskulud vastustaja kanda. HKMS § 108 lg 6 sõnastusest

järelduvalt lasub menetluskulude kandmisest vabanemiseks vastustajal kohustus tõendada, et

kaebuses

nõutud

haldusakti

andmisel

puudub

seos

esitatud

kaebusega.

Seose

väljaselgitamiseks tuleb hinnata sisuliselt, millistel asjaoludel on haldusakt antud. Vastustaja

ei peaks kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui kaebuses nõutud haldusakti andmine ei

olnud seotud kaebuse esitamisega, vaid selle tingis näiteks asjaolude muutumine

kohtumenetluse ajal.

22. Halduskohus oli vaidlustatud määruses seisukohal, et Maa-ameti 21.06.2019 korralduse

andmine oli tingitud kaebuse esitamisest ning mõistis kaebaja menetluskulud vastustajalt

välja. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Kaebaja saavutas kaebuse eesmärgi

põhjusel, et Maa-ameti ja kaebaja vaheliste kompromissläbirääkimiste tulemusel andis Maa-

amet 21.06.2019 korralduse nr 1-17/19/1605. Asja materjalidest nähtuvalt asus vastustaja

kaebajaga servituudi seadmise tingimuste üle läbirääkimistesse kaebuse esitamise tõttu

halduskohtule (s.o 20.05.2019). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja praegusel juhul

piisavalt põhjendanud ega usutavaks teinud, et 21.06.2019 korralduse ning kaebuse esitamise

vahel seos puudub ning korraldus anti sõltumata kaebuse esitamisest. Seega on HKMS § 108

lg 6 tingimused täidetud ja menetluskulud jäävad vastustaja kanda.

23. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmist ei

saa pidada HKMS § 108 lg 11 tähenduses äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks.

Menetluskulude väljamõistmise ebaõiglus või ebamõistlikkus saab seonduda eelkõige

olukordadega, kus menetlusosalised on ilmselgelt ebavõrdses positsioonis või ei saanud

vastustaja menetluskulude tekkimist mõistlikult ette näha. Praegusel juhul sellist olukorda ei

esine.

24. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja menetluskulude näol on tegemist

HKMS § 109 lg 6 mõttes vajalike ja põhjendatud menetluskuludega. Menetluskulude

vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel on oluline, et kulude väljamõistmine vastaspoolelt

oleks põhjendatud sisuliselt. Hinnang põhjendatud õigusabikulude suurusele kujuneb välja

konkreetse asja asjaolude pinnalt. Õigusabikulude põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse

võtta mitmeid erinevaid kriteeriume (töömaht, tööühiku hind, asja menetluse kulg, kohtulikult

kaitstava õiguse kaalukus, kohtuasja keerukus jms). Seejuures on kohtuasja keerukuse

hindamisel kohtul ulatuslik hindamisruum (Riigikohtu 24.11.2005 otsus nr 3-3-1-55-05).

3-18-1593

7(7)

Seetõttu on praktikas piiratud ringkonnakohtu võimalused halduskohtu poolt väljamõistetud

õigusabikulude suuruse põhjendatust kontrollida. Ringkonnakohtul on halduskohtu poolt

väljamõistetud

kohtukulusid

alust

korrigeerida

eeskätt

juhul,

kui

väljamõistetud

õigusabikulude suurus on ilmselgelt põhjendamatu või kui halduskohus on õigusabikulude

suuruse hindamisel jätnud mõne olulise teguri arvesse võtmata. Selliseid asjaolusid

ringkonnakohtule praegusel juhul ei nähtu.

25. Kaebaja taotleb määruskaebuse menetluses 765,60 euro (sh käibemaks 127,60 eurot)

suuruse õigusabikulu väljamõistmist vastustajalt. Advokaadibüroo LMP OÜ 31.07.2019 arve

nr 190533 ja 05.08.2019 arve nr 190550 ning nende spetsifikatsioonid kajastavad Maa-ameti

määruskaebusega

ja

kliendi

seisukohtadega

tutvumiseks,

kliendiga

kohtumiseks,

määruskaebuse analüüsiks, määruskaebusele vastuse koostamiseks ja selle täiendamiseks

esindaja poolt kulutatud toiminguid kokku 5 tundi ja 19 minutit. Ringkonnakohus leiab, et

esindaja ajakulu on olnud mõistlik, kulud ei ole ülepaisutatud ning vastavad vajalikkuse ja

põhjendatuse kriteeriumile. Menetluskulude kandmise kohustuse tekkimine (HKMS § 109 lg

11) on advokaadibüroo arvetega nõuetekohaselt tõendatud. Eelneva põhjal ning HKMS § 108

lg 1 alusel mõistab ringkonnakohus XX poolt määruskaebuse menetluses kantud

esindajakulude katteks vastustajalt välja 765,60 eurot (koos käibemaksuga).

(allkirjastatud digitaalselt)