2-12-49972/105 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Marget Henriksen, Kaija Kaijanen, Kaupo Paal

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. august 2019. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-12-49972

Tsiviilasi

INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX,

S.A.) hagi FFAUF S.A. vastu kaubamärgi “LE

DELIZIE ZARA" omaniku ainuõiguse lõppenuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. augusti 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX,

S.A.) ja FFAUF S.A. apellatsioonkaebused

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant/vastustaja) INDUSTRIA DE DISEÑO

TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.), tehinguline esindaja

patendivolinik Anneli Kapp

Kostja (vastustaja/apellant) FFAUF S.A., tehinguline

esindaja patendivolinik Raivo Koitel

Kohtuistung

7. juuni 2019. a

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2013. a otsus osas, millega rahuldati hagi

FFAUF S.A. ainuõiguse kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” (registreering

nr 0834140) alates 28. novembrist 2012. a lõppenuks tunnistamiseks järgmiste

kaupade osas klassis 30: jahu ja teraviljasaadused; leib, sai osas ning teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta INDUSTRIA DE DISENO TEXTIL, S.A.

(INDITEX, S.A.) hagi selles osas rahuldamata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2013. a otsus osas, millega jäeti hagi

FFAUF S.A. ainuõiguse kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” (registreering

2(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

nr 0834140)

alates

28. novembrist 2012.

a

lõppenuks

tunnistamiseks

rahuldamata järgmiste kaupade osas klassis 29: salaami, singid, mortadella-

vorst, vorstid; marineeritud kurgid; konserveeritud liha, konserveeritud kala;

toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid ning teha

tühistatud osas uus otsus, millega INDUSTRIA DE DISENO TEXTIL, S.A.

(INDITEX, S.A.) hagi selles osas rahuldada ning tunnistada FFAUF S.A.

ainuõigus kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” (registreering nr 0834140) alates

28. novembrist 2012. a lõppenuks täiendavalt järgmiste kaupade osas:

klassis 29: salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid; marineeritud kurgid;

konserveeritud liha, konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima

kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks:

3.1. Hagi rahuldada osaliselt.

3.2. Tunnistada FFAUF S.A. ainuõigus kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA”

(registreering nr 0834140) alates 28. novembrist 2012. a lõppenuks järgmiste

kaupade osas:

klassis 29: liha, kala, linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid; salaami, singid,

mortadella-vorst, vorstid; marineeritud kurgid; konserveeritud liha,

konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted;

konservitud, kuivatatud, küpsetatud ja külmutatud puuvili ja köögivili;

tarretised, keedised, marmelaadid, kompotid (meat, fish, poultry, game, meat

extracts; salamis, hams, mortadella, sausages, pickles; preserved meat,

preserved fish; edible oils; eggs, milk and milk by-products, preserved, dried,

cooked, frozen fruits and vegetables; jellies, jams, marmalades, compotes);

klassis 30: kohv, tee, kakao, suhkur, tapiokk, saago, kohviasendajad;

jäätised; mesi, siirup; pärm, sool, sinep; vürtsid (coffee, tea, cocoa, sugar,

tapioca, sago, coffee substitutes; ice-creams; honey, treacle; yeast, salt,

mustard; spices);

klassis 31: põllumajandus- ja aiasaadused; värske puu- ja köögivili, linnased

(agricultural and horticultural products; fresh fruits and vegetables, malt);

klassis 32: õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad joogid,

puuviljajoogid ja puuviljamahlad; siirupid ja joogivalmistusained (beers;

mineral and carbonated waters, non-alcoholic drinks, fruit drinks and fruit

juices; syrups and preparations for making drinks);

klassis 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid (wines,

sparkling wines, draught wines, spirits, liqueurs).

3.3. Jätta INDUSTRIA DE DISENO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) hagi

FFAUF S.A. vastu kaubamärgi “LE DELIZIE ZARA” (registreering

nr 0834140) ainuõiguse lõppenuks tunnistamise nõudes ülejäänud osas

rahuldamata.

4. INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) ja FFAUF S.A.

apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

5. Kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagiavalduse asjaolud

1. INDUSTRIA DE DISEÑO TEXTIL, S.A. (INDITEX, S.A.) (hageja) esitas 28. novembril

2012 kohtule hagi FFAUF S.A. (kostja) vastu rahvusvahelise kaubamärgi „LE DELIZIE

ZARA" omaniku FFAUF S.A. ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks alates 28. novembrist

2012.

Hageja väitel on ta esitanud registreerimiseks või tema nimele on registreeritud mitmed

Euroopa Ühenduse kaubamärgid, mis koosnevad sõnast või sisaldavad sõnalist osa

„ZARA". Hageja kaubamärk ZARA on üldtuntud. Muu hulgas on hageja avaldanud soovi

registreerida kaubamärk ZARA klassides 29, 30, 31, 32 ja 33 teatavate kaupade osas.

Kostjale kuulub alates 23. juulist 2003 Eestis vaidlusalune kaubamärk (LE DELIZIE

ZARA), mis on saanud õiguskaitse klassides 29, 30, 31, 32 ja 33 teatavate kaupade osas.

Kostja ei ole oma kaubamärki perioodil 28. november 2007 kuni 28. november 2012

(vaidlusalune periood) Eestis kasutanud, mistõttu hagejal on õigus nõuda kaubamärgist

tuleneva ainuõiguse täielikult lõppenuks tunnistamist Eestis alates 28. novembrist 2012.

Hageja huvi nõude vastu tuleneb esiteks hageja kaubamärgi üldtuntusest ja soovist vältida

selle maine kahjustamist, teiseks aga hageja taotlustest kaubamärkide registreerimiseks

samades klassides vaidlusaluse kaubamärgiga.

Kostja tõenditest saab üksnes järeldada, et vaidlusalust kaubamärki on tegelikult kasutatud

palsamiveiniäädika (klass 30) ja pastakastme (klass 30) tähistamiseks. Siiski peaks

kaubamärgi kasutamine olema fikseeritud kuupäevaliselt, samuti peaks olema võimalik

kindlaks teha kasutamise koht, kestus, ulatus ja maht.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal puudub kostjast varasem kaubamärk, samuti on

võrreldavate kaubamärkide kaubad eriliigilised. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kunagi

oma (rõiva) kaubamärki ZARA kasutanud toiduainete valdkonnas. Hageja, soovides oma

kaubamärgile õiguskaitset toiduainete valdkonnas, rikub kostja õigusi.

Kostja on vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil tegelikult kasutanud.

Poolte kaubamärgid on eriliigilised. Hageja ei ole tõendanud, et ta kunagi oleks oma

(rõiva)kaubamärki ZARA kasutanud toiduainete valdkonnas. Hageja kaubamärgi

üldtuntus ei ole asjassepuutuv ega tõendatud. Kostja on andnud kaubamärkide, sh

vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise õiguse tootjale litsentsilepinguga. Seega kasutatakse

kaubamärke (ka Eestis) kostja loal. Tootja on vaidlusalusel perioodil müünud mõlema

4(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

kaubamärgiga tähistatud kaupu Eestis tegutsevate maaletoojate kaudu mitmele

edasimüüjale.

Esimese astme kohtu lahend

3. Harju Maakohus rahuldas 30. augusti 2013 otsusega hagi osaliselt ning tunnistas kostja

ainuõiguse kaubamärgile „LE DELIZIE ZARA" (registreering nr 0834140) alates

28. novembrist 2012 lõppenuks mitmete kaupade osas klassis 29: liha, kala, linnuliha jne;

klassis 30: kohv, tee, kakao, suhkur jne; pärm, sool, sinep; vürtsid; klassis 31:

põllumajandus- ja aiasaadused; värske puu- ja köögivili, linnased jne; klassis 32: õlu;

mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad joogid, puuviljajoogid ja puuviljamahlad jne;

klassis 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid. Menetluskulud jättis

maakohus poolte endi kanda.

4. Maakohus leidis, et hageja nõude õiguslik alus on kaubamärgiseaduse (KaMS) § 53 lg 1 p

94, mille kohaselt asjast huvitatud isik võib esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes

tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui kaubamärki, mille kohta on tehtud Eestis

kehtiv registreering Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni Rahvusvahelise

Büroo rahvusvahelises registris märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi

kokkuleppe protokolli alusel, ei ole pärast Eestis õiguskaitse andmist mõjuva põhjuseta

viie järjestikuse aasta jooksul KaMS § 17 tähenduses kasutatud.

5. KaMS ei sisalda huvitatud isiku legaaldefinitsiooni, aga selleks saab olla isik, kelle õigusi

või kohustusi registreering mõjutab. Huvitatud isiku staatuse määratlemisel ei ole üldjuhul

vaja tõendada, et registris oleva, kuid mittekasutatava kaubamärgi olemasolu rikub isiku

olemasolevaid õigusi ning tekitab talle kahju. Huvitatud isiku staatus võib tuleneda näiteks

ka sellest, et isik soovib vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada,

kuid ei saa seda teha varasema registrisse kantud õiguse tõttu. Siiski tuleneb senisest

kohtupraktikast, et hageja ei saa olla puudutatud isikuks kaupade osas, mille suhtes tal

puudub huvi, st mille suhtes ta oma (tulevast) kaubamärki registreerida ei soovi. Seetõttu

ei ole hageja huvi hindamisel käesolevas asjas tähtsust hageja kaubamärgi üldtuntusel, kuid

hagejal tuleb tõendada oma soov vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise

kasutada. Kohus ei tähelda poolte esiletoodust nende kaubamärkide sisu, kujunemise ja

tuntuse osas ka midagi sellist, mis viitaks hageja kaubamärgi võimalikule kahjustamisele

kostja poolt just käesolevas asjas vaidlusaluse kaubamärgi kaudu. Hageja huvi ei välista

siiski samadest tõenditest nähtuv asjaolu, et poolte kaubamärgid on seni kasutusel

erinevates valdkondades. Hageja on taotlenud kaubamärgi „ZARA" registreerimist muu

hulgas klassides nr 29–33, st kõigis klassides, milles on registreeritud vaidlusalune kostja

kaubamärk.

6. Hageja huvi ei sõltu kohtu hinnangul sellest, kas hagejal õnnestub kaubamärk asjaomastes

klassides registreerida või esinevad registreerimise takistused. Eelneva põhjal tuvastas

kohus, et hagejal on õigustatud huvi taotleda kostja vaidlusalusest kaubamärgist tuleneva

ainuõiguse lõppenuks tunnistamist järgmises ulatuses:

• klass 29: liha, kala, linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud,

küpsetatud ja külmutatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised;

5(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

• klass 30: kohv, tee, kakao, suhkur, riis, tapiokk, saago, kohviasendajad; jahu ja

teraviljasaadused, leib, sai, kondiitritooted ja maiustused, jäätised; mesi, siirup; pärm,

sool, sinep, äädikas, vürtsikastmed; vürtsid;

• klass 31: põllumajandus- ja aiasaadused; värske puu- ja köögivili, linnased;

• klass 32: õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad joogid, puuviljajoogid ja

puuviljamahlad; siirupid ja joogivalmistusained;

• klass 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid.

7. Maakohus hindas kaupade kasutamist ja tuvastas, et mõningate kaupade (nt äädikas, riis,

vürtsikastmed, kõrsikud (maiustus)) puhul on kostja kaubamärki kasutanud, mistõttu nende

kaupade osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Muude kaupade osas, mille puhul esineb

hageja huvi KaMS § 53 lg 1 tähenduses ja mille puhul kostja ei ole vaidlusaluse kaubamärgi

tegelikku kasutamist Eestis vaidlusalusel perioodil tõendanud, rahuldas maakohus hagi.

Poolte apellatsioonkaebused ja menetluse edasine käik

8. Hageja esitas maakohtu 30. augusti 2013 otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes

maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata, ning teha

tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ning lugeda kaubamärgi „LE DELIZIE

ZARA" omaniku FFAUF S.A. ainuõigus lõppenuks alates 28. novembrist 2012 ka hagis

taotletud ülejäänud kaupade osas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

9. Kostja esitas maakohtu 30. augusti 2013 otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes

maakohtu otsus tühistada osaliselt ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. juuni 2014 otsusega Harju Maakohtu 30. augusti

2013 otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja jaotati menetluskulud.

Ringkonnakohus jättis hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole KaMS § 53 lg 1 tähenduses käesolevas asjas

huvitatud isikuks, kes saaks vastavat hagi esitada.

11. Hageja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014 otsusele kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu lahend

12. Riigikohus rahuldas 11. märtsi 2015 otsusega hageja kassatsioonkaebuse, tühistades

ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja tagasi ringkonnakohtule lahendamiseks.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohus on tõlgendanud asjast huvitatud isiku mõistet KaMS

§ 53 lg 1 mõttes liiga kitsendavalt. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on esitanud

registreerimiseks või tema nimele on registreeritud mitmed “ZARA" tähist sisaldavad

Euroopa Ühenduse kaubamärgid. Kolleegiumi arvates on selleks, et lugeda isik asjast

huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes, piisav, kui isik on esitanud taotluse vaidlusaluse

kaubamärgiga identse või sarnase tähise registreerimiseks samaliigiliste kaupade või

teenuste osas, mille suhtes on vaidlusalune kaubamärk kaitstud, või kui isikule kuulub

vaidlusaluse kaubamärgiga sarnane tähis samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks.

Asjast huvitatud isiku määramisel KaMS § 53 lg 1 mõttes ei peaks olema kolleegiumi

arvates määrav asjaolu, et hageja kasutab seni kaubamärki teistes klassides kui need, mille

osas on ta esitanud registreerimistaotluse või mille suhtes kuulub talle kaubamärk.

Praegusel juhul nähtub hageja õigustatud huvi ka asjaolust (millele hageja ka hagis

6(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

tugineb), et kostja on esitanud taotluse hageja Euroopa Ühenduse kaubamärgi “ZARA"

(registreeringu nr 000732958) tühistamiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33 ja 35 (OHIM-i

30. jaanuari 2014 otsuse on hageja kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustanud) ning seejärel

esitanud kaubamärgitaotluse tähise “ZARA + kuju" registreerimiseks klassides 29, 30, 31,

32, 33, 35 ja 43. Lisaks tugineb hageja ka sellele, et tema kaubamärk on rõivatööstuses

üldtuntud ning teiste isikute poolt kaubamärkide kasutamine võib tema kaubamärki

nõrgendada. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades võib hagejat pidada asjast huvitatud

isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes. Seega on ringkonnakohus tõlgendanud ja kohaldanud

vääralt KaMS § 53 lg-t 1.

Menetluse edasine käik

13. 30. aprilli 2015 menetlusdokumentides jäid apellandid enda seisukohtade juurde. Hageja

palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jäetud osas ning jätta kõik

menetluskulud kostja kanda. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldatud osas

ning jätta menetluskulud täielikult hageja kanda.

14. Tallinna Ringkonnakohus peatas poolte kokkuleppel kompromissiläbirääkimisteks asja

menetluse 31. juuli 2015, 30. oktoobri 2015, 29. aprilli 2016, 31. oktoobri 2016, 5. oktoobri

2017 ja 28. märtsi 2018 määrustega. Kuna hageja esitas ringkonnakohtule menetluse

uuendamise taotluse põhjusel, et poolte vahel on kompromissini jõudmiseta lõppenud

kompromissi läbirääkimised, uuendas ringkonnakohus 26. märtsi 2019 määrusega asja

menetluse peatamise aluse äralangemise tõttu.

Ringkonnakohtu seisukoht

15. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles

hagi rahuldati ja tunnistati kostja ainuõigus kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” alates

28. novembrist 2012. a lõppenuks klassis 30 kaupade jahu ja teraviljasaadused, leib, sai

osas ning osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue ainuõiguse kaubamärgile “LE

DELIZIE ZARA” lõppenuks tunnistamiseks klassis 29 kaupade salaami, singid,

mortadella-vorst, vorstid; marineeritud kurgid; konserveeritud liha, konserveeritud kala;

toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid, osas.

Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse. Ülejäänud osas tuleb otsuse

resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse

põhjendusi. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse

või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks (TsMS § 652 lg 1 p 1).

16. Esmalt käsitleb ringkonnakohus selguse huvides apellatsioonimenetluses esitatud kaebuste

ulatust. Käesolevas asjas tegi maakohus otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas

kostja ainuõiguse kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” (registreering nr 0834140) alates

28. novembrist 2012. a lõppenuks järgmiste kaupade osas:

klassis 29: liha, kala, linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud,

küpsetatud ja külmutatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised (meat, fish, poultry,

7(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

game, meat extracts; preserved, dried, cooked, frozen fruits and vegetables; jellies,

jams);

klassis 30: kohv, tee, kakao, suhkur, tapiokk, saago, kohviasendajad; jahu ja

teraviljasaadused, leib, sai, jäätised; mesi, siirup; pärm, sool, sinep; vürtsid (coffee, tea,

cocoa, sugar, tapioca, sago, coffee substitutes; flour and cereal preparations, bread,

ice-creams; honey, treacle; yeast, salt, mustard; spices);

klassis 31: põllumajandus- ja aiasaadused; värske puu- ja köögivili, linnased

(agricultural and horticultural products; fresh fruits and vegetables, malt);

klassis 32: õlu; mineraal- ja gaseeritud vesi, alkoholivabad joogid, puuviljajoogid ja

puuviljamahlad; siirupid ja joogivalmistusained (beers; mineral and carbonated waters,

non-alcoholic drinks, fruit drinks and fruit juices; syrups and preparations for making

drinks);

klassis 33: veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid (wines, sparkling

wines, draught wines, spirits, liqueurs).

Maakohus jättis hagi ainuõiguse kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA” lõppenuks

tunnistamiseks rahuldamata järgmiste kaupade osas:

klassis 29: salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid, konservid nagu tomati püree,

tomatimahl küpetamiseks, marineeritud kurgid; konserveeritud liha, konserveeritud

kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid (salamis,

hams, mortadella, sausages; preserves as tomato püree, tomato juice for cooking,

pickles; preserved meat, preserved fish; edible oils; eggs, milk and milk by-products;

marmalades, compotes).

klassis 30: värske, kuivatatud, külmutatud, sügavkülmutatud, valmis (pool-küpsetatud)

pasta, riis, kondiitritooted ja maiustused, äädikas, vürtsikastmed, vürtsid, pastakastmed

(fresh, dried, frozen, deep-frozen, ready to use (semi-cooked) pasta, rice, pastries and

confectionery, vinegar, sauces (condiments), sauces for pasta).

17. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kaubamärgiomaniku ainuõigust

kaubamärgile "LE DELIZIE ZARA" ei tunnistatud lõppenuks alljärgnevalt nimetatud

kaupade osas:

klassis 29: salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid, marineeritud kurgid;

konserveeritud liha, konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted;

marmelaadid, kompotid.

klassis 30: värske, kuivatatud, külmutatud, sügavkülmutatud, valmis (pool-küpsetatud)

pasta.

Hageja ei ole vaidlustanud seega maakohtu otsust osas, milles jäeti hagi

kaubamärgiomaniku ainuõiguse kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA“ klassi 29

kuuluvatele kaupadele: konservid nagu tomati püree, tomatimahl küpsetamiseks ning

klassi 30 kuuluvatele kaupadele: riis, kondiitritooted ja maiustused; äädikas, vürtsikastmed

ja pastakastmed, lõppenuks tunnistamiseks rahuldamata, mistõttu on selles osas otsus

jõustunud (TsMS § 456 lg 4).

18. Kolleegium märgib, et kuivõrd kostja kaubamärk “LE DELIZIE ZARA“ on KaMS § 5 lg 1

p 2 alusel kaitstav kaubamärk, mille kohta on tehtud registreering Eesti kauba- ja

8(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

teenindusmärkide registris, reguleerib selle õiguskaitset KaMS. Maakohus on asja

lahendamisel asjakohases ulatuses arvesse võtnud ka Euroopa Liidu Kohtu praktikat KaMS

sätete aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. a direktiivi

2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

(ELT 2008, L 299, lk 25; direktiiv 2008/95/EÜ).

19. Pooled vaidlevad hagi põhjal selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostja ainuõiguse

rahvusvahelisele kaubamärgile “LE DELIZIE ZARA“ täielikult lõppenuks tunnistamist

vaidlusaluste kaupade osas alates 28. novembrist 2012. a. Apellatsiooniastmes vaidlevad

pooled jätkuvalt ka selle üle, kas hageja on KaMS § 53 lg 1 mõttes asjast huvitatud isikuks,

kellel on õigus esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu ainuõiguse lõppenuks

tunnistamiseks. Riigikohus on käesolevas kohtuasjas tehtud otsuses viidanud Parlamendi

ja nõukogu 22. oktoobri 2008. a direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate

liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kodifitseeritud versioon) preambulile p 9

ning leidnud, et selles sätestatud eesmärke arvestades ei tohiks asjast huvitatud isiku

mõistet KaMS § 53 lg 1 mõttes liiga kitsalt tõlgendada (p 13 ja 14). Riigikohus leidis

käesolevas asjas, et KaMS § 53 lg 1 mõttes on piisav, kui isik on esitanud taotluse

vaidlusaluse kaubamärgiga identse või sarnase tähise registreerimiseks samaliigiliste

kaupade või teenuste osas, mille suhtes on vaidlusalune kaubamärk kaitstud, või kui isikule

kuulub vaidlusaluse kaubamärgiga sarnane tähis samaliigiliste kaupade või teenuste

tähistamiseks. Riigikohus märkis, et asjast huvitatud isiku määramisel KaMS § 53 lg 1

mõttes ei peaks olema kolleegiumi arvates määrav asjaolu, et hageja kasutab seni

kaubamärki teistes klassides kui need, mille osas on ta esitanud registreerimistaotluse või

mille suhtes kuulub talle kaubamärk. Praegusel juhul nähtub hageja õigustatud huvi ka

asjaolust (millele hageja ka hagis tugineb), et kostja on esitanud taotluse hageja Euroopa

Ühenduse kaubamärgi “ZARA" (registreeringu nr 000732958) tühistamiseks klassides 29,

30, 31, 32, 33 ja 35 (OHIM-i 30. jaanuari 2014. a otsuse on hageja kassatsioonkaebuse

kohaselt vaidlustanud) ning seejärel esitanud kaubamärgitaotluse tähise “ZARA + kuju"

registreerimiseks klassides 29, 30, 31, 32, 33, 35 ja 43. Lisaks tugineb hageja ka sellele, et

tema kaubamärk on rõivatööstuses üldtuntud ning teiste isikute poolt kaubamärkide

kasutamine võib tema kaubamärki nõrgendada. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades võib

hagejat pidada asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes (RKTKo 11. märts 2015, nr

3-2-1-167-14 p 16). TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud, mistõttu lähtub kolleegium KaMS § 53 lg 1 tõlgendamisel Riigikohtu

seisukohast ning vastavast järeldusest, et praegusel juhul on hageja osundatud sätte mõttes

asjast huvitatud isikuks.

20. Maakohus on leidnud, et klassis 29: salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid, konservid

nagu tomati püree, tomatimahl küpsetamiseks; marineeritud kurgid; konserveeritud liha,

konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid,

kompotid, samuti klassis 30: värske, kuivatatud, külmutatud, sügavkülmutatud, valmis

(pool-küpsetatud) pasta; pastakastmed ei ole hageja huvi (KaMS § 53 lg 1 tähenduses)

tõendatud ja on lähtunud käsitlusest, et hageja huvi hagi esitamiseks ei ole hõlmatud

kaupadega, mille suhtes ta oma (tulevast) kaubamärki registreerida ei soovinud.

Arvestades, et Riigikohus on praegusel juhul KaMS § 53 lg 1 mõttes asjast huvitatuse

9(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

hindamisel pidanud piisavaks lisaks sellele, et isik on esitanud taotluse vaidlusaluse

kaubamärgiga identse või sarnase tähise registreerimiseks samaliigiliste kaupade või

teenuste osas, mille suhtes on vaidlusalune kaubamärk kaitstud, lisaks seda, et hageja

kaubamärk on rõivatööstuses üldtuntud, ning teiste isikute poolt kaubamärkide kasutamine

võib tema kaubamärki nõrgendada, ei ole konkreetse kaubamärgi asjaomastes klassides

registreerimistaotluse esitamine ainuke kriteerium hageja asjast huvitatuse hindamisel.

Seega tuleb kolleegiumi arvates hageja asjast huvitatust KaMS § 53 lg 1 järgse hagi

esitamiseks jaatada ka kaupade osas (st klassis 29: salaami, singid, mortadella-vorst,

vorstid, konservid nagu tomati püree, tomatimahl küpsetamiseks; marineeritud kurgid;

konserveeritud liha, konserveeritud kala; toiduõlid; munad, piim ja piima kõrvaltooted;

marmelaadid,

kompotid,

samuti

klassis 30:

värske,

kuivatatud,

külmutatud,

sügavkülmutatud, valmis (pool-küpsetatud) pasta; pastakastmed), mida kaubamärgi

registreerimistaotlus asjaomastes klassides ei hõlma. Eelnevat arvestades tuleb

apellatsioonkaebustes vaidlustatud ulatuses kontrollida ka eelnimetatud kaupade osas, kas

kostja on vaidlusalust kaubamärki vaidlusalusel perioodil Eestis KaMS § 17 tähenduses

tegelikult kasutanud.

21. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et kuna vaidlusalust kaubamärki on

kasutatud Eestis kostja väitel litsentsilepingu (tl 118–129, I kd) alusel, on kostja

kaubamärgi kasutamiseks piisav, kui kolmas isik kasutab kostja kaubamärki kostja loal.

Arvestades, et kostja käsitleb kaubamärgi “LE DELIZIE ZARA“ kasutamist koos

kaubamärgiga “pasta ZARA + kuju” (registreering nr 28718, tl 87 I kd) ning ka

litsentsileping hõlmab mõlemat viidatud tähist, on maakohus õigesti kontrollinud, millist

kostja kaubamärkide kasutamist saab käesoleva vaidluse puhul lugeda tegelikuks

kasutamiseks KaMS § 17 tähenduses. Kostja on endiselt seisukohal, et vaidlusaluse

kaubamärgi sõnaline osa le Delizie on kirjeldav nagu ka teise võrreldava kaubamärgi osa

“pasta“,

mistõttu

osutub

vaidlusaluse

kaubamärgi

ainsaks

kaitsealuseks

ja

eristusvõimeliseks osaks “ZARA”.

22. Ringkonnakohus leiab esmalt, et kaubamärgi tegelikku kasutamist tuleb hinnata, nagu see

on registreeritud, sõltumata nende kasutamisest eraldiseisvana või koos teiste märkide või

märgetega. Seega on maakohus õigesti hinnanud kostja kaubamärgi tegelikku kasutamist

lähtudes konkreetsest kaubamärgist, kusjuures sama põhimõte kehtib nii üksiku

kaubamärgi kui ka kaubamärkide seeria või perekonna puhul.

Maakohus on õigesti KaMS §-is 3 sätestatud kaubamärgi mõistet ja nii Riigikohtu kui ka

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat aluseks võttes analüüsinud kaubamärgi peamist

ülesannet, milleks on võimaldada tarbijatel määratleda, milliselt ettevõtjalt kaup pärineb

(C-12/12 p 26; samuti selles viidatud C-245/02 p 59, ja viimases omakorda viidatud

kohtupraktika). Kaubamärgi eristusvõime tähendab seda, et kaubamärk võimaldab

identifitseerida kauba, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, konkreetselt

ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa teiste ettevõtjate kaubast (C-252/12 p

22). Seega on maakohus õigesti leidnud, et lähtudes kaubamärgi mõistest ja selle peamisest

ülesandest, tuleb määratlemata õigusmõistet “kaubamärgi tegelik kasutamine” käsitada kui

reaalset kasutamist, mis vastab kaubamärgi peamisele ülesandele, milleks on tagada

lõpptarbijale või -kasutajale kauba või teenuse teatud päritolu, võimaldades tal ilma

10(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

võimaliku segiajamiseta eristada kaupa või teenust nendest, millel on teine päritolu

(C-495/07, p 17, samuti selles viidatud C-40/01, p-d 35 ja 36, C-442/07, p 13).

23. Õige on, et teatavatel juhtudel ja asjaoludel, saab kaubamärgi kasutamiseks lugeda selle

esinemise koos teise kaubamärgiga või osana sellest. Registreeritud kaubamärgi

eristusvõime võib tekkida nii registreeritud kaubamärgi koostisosa selle kaubamärgi osana

kasutamise tagajärjel kui ka eraldi kaubamärgi kasutamisest koos registreeritud

kaubamärgiga. Mõlemal juhul on piisav, kui kasutamise tagajärjel tajub sihtrühm, et

asjaomane kaup on pärit kindlalt ettevõtjalt (C-252/12, p 23 vt analoogia alusel C-353/03,

p 30). Vastavalt KaMS § 17 lg 2 p-ile 1 loetakse kaubamärgi kasutamiseks ka selle

kasutamist kujul, mis erineb kaubamärgi reproduktsioonist ebaoluliste elementide poolest,

kui kaubamärgi eristav iseloom ei ole muutunud. Euroopa Kohus on selgitanud, et

registreeritud kaubamärgi omanik võib selle sätte tähenduses kasutamise tõendamiseks

tugineda selle kaubamärgi kasutamisele kujul, mis erineb kaubamärgi registreeritud kujust,

ilma, et nende kahe kuju vahelised erinevused muudaksid kaubamärgi eristusvõimet, ja

hoolimata asjaolust, et nimetatud erinev kuju on omakorda kaubamärgina registreeritud (C-

553/11, p 30). Seega on maakohus KaMS § 17 lg 2 p-ile 1 tuginedes ja Euroopa Kohtu

praktikat aluseks võttes põhjendatult märkinud, et ilma kaubanduses kasutatava kuju ja

registreeritud kuju vahelist ranget vastavust nõudmata on liidu seadusandja soovinud

võimaldada kaubamärgiomanikul tähist kaubanduslikul kasutamisel varieerida viisil, mis

võimaldab asjaomaste kaupade ja teenuste turustamisel ja reklaamimisel tekkivate

vajadustega paremini kohanduda, muutmata seejuures kaubamärgi eristusvõimet, aga

kasutatud kuju tohib erineda registreeritud kujust üksnes selliste elementide poolest, mis ei

muuda kaubamärgi eristusvõimet (C-252/12, p 29, ja C-553/11, p-d 20 ja 21). Eelnevast

tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et ka juhul kui nõustuda kostjaga, et

sõnad “le Delizie” ei ole vaidlusaluse kaubamärgi osana kaitstud, ei tähenda sõnade le

delizie ärajätmine üksnes ebaolulist muutust, vaid muudab kaubamärgi “LE DELIZIE

ZARA“ eristusvõimet KaMS § 17 lg 2 p 1 mõttes. Euroopa Kohus on selgitanud, et

tulenevalt keelelistest, kultuurilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest erinevustest võib

juhtuda, et kaubamärgil puudub eristusvõime ühes liikmesriigis, kuid teises mitte

(C-238/06, p 58 ja viidatud otsused, C-421/04, p 25, ja analoogia alusel seoses kaubamärgi

eksitavusega C-313/94, p 22). Seega on maakohus õigesti märkinud, et vaidlusaluse

kaubamärgi kasutamist Eestis tuleb hinnata siinse tarbijaskonnale suunatud eristamise

eesmärgi täitmise võimaluste järgi ning põhjendatud on järeldus, et Eesti tarbija jaoks ei

ole sõnad le Delizie kirjeldavad, sest valdav osa lõpptarbijatest ehk kogu Eesti avalikkusest,

ei tea nende sõnade tähendust. Seega ei jäta nad muu hulgas sõnu “le Delizie” kauba

päritolu hindamisel lihtsalt välja. Maakohus järeldas asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid

arvestades õigesti, et vaidlusalune kaubamärk ja kostja teine kaubamärk ei ole sedavõrd

sarnased, et neist üks kõik kumba tajuks Eesti tarbijaskond just vaidlusaluse kaubamärgiga

tähistatud kauba kaubandusliku päritolu tähisena. Ringkonnakohus nõustub selles osas

TsMS § 654 lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus

on kostja esitatud väiteid põhjalikult analüüsinud, mistõttu märgib kolleegium vastuseks

hageja apellatsioonkaebuse väidetele lühidalt üksnes järgmist. Nii maa- kui ka

ringkonnakohus on juhindunud mh ka kostja viidatud Euroopa Kohtu väljakujunenud

praktikast ning kostja viitab mh Euroopa Kohtu järeldusele (C 12/12 p 36), et “kaubamärgi

11(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

tegeliku kasutamise tingimus määruse nr 40/94 artikli 15 lõike 1 tähenduses võib olla

täidetud, kui registreeritud kaubamärki, mis on omandanud eristusvõime teise

mitmeosalise kaubamärgi – mille üks osa ta on – kasutamise käigus, kasutatakse üksnes

selles teises mitmeosalises kaubamärgis või kui seda kasutatakse üksnes koos teise

kaubamärgiga ja lisaks on mõlemad kaubamärgid kombinatsioonina kaubamärgina

registreeritud. Kolleegium leiab, et kostja viited on asjakohased ja teoreetiline käsitlus õige,

kuid ei võimalda teha teistsugust järeldust maakohtu poolt tehtust, et kaubamärgi “LE

DELIZIE ZARA“ tegelikku kasutamist ei saa tõendada tähise “pasta ZARA + kuju“

kasutamise kaudu, sest sellisel juhul muudetakse kaubamärgi “LE DELIZIE ZARA“

eristuvat iseloomu.

24. Eelnevast tulenevalt on põhjendatud maakohtu seisukoht, et vaidlusaluse kaubamärgi

tegelikuks kasutamiseks on sõnadega “LE DELIZIE ZARA“ tähistatud kauba müümine,

müügiks pakkumine ja reklaamimine ehk kokkuvõtvalt turustamine ning on piisav, kui

kostja tõendab vaidlusalust kaubamärki kandva toote tegelikku turustamist Eestis

vaidlusalusel perioodil. Maakohus on hinnates edasimüüjate kirjalikke ütlusi (I kd tlk 130–

132 ja II kd tlk 72) kogumis koos kostja tootekataloogiga (tl 90–115, II kd ja 139–146, III

kd, tõlked tl 131–133, III kd), maaletooja veebilehe väljatrüki (tl 137, I kd) ning kostja

poolt kohtumenetluse käigus esitatud arvete (tl 139–230, I kd, tl 33–40, 73–88 ja 117–207

II kd, tl 147–156 III kd, koondtõlge tl 135–136, III kd), kliendilehtede (tl 241–244, 247–

248, 253–254, 274–275, 280–281 ja 299–300, I kd) ja kontrollostudega (tl 231–238, I kd)

jõudnud järeldusele, et arvetes ja kontrollostudel kajastatud kaupu on Eestis vaidlusalusel

perioodil tegelikult turustatud. Arvestades väljakujunenud kohtupraktikat peab kaubamärgi

tegeliku kasutamise hindamine põhinema nende faktide ja asjaolude kogumil, mille abil on

võimalik kindlaks teha, kas kaubamärki tegelikult kasutatakse kaubanduses äritegevuse

käigus, ning milleks on eelkõige kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks

vastavas

majandussektoris

turuosa

säilitamiseks

või

loomiseks

põhjendatuks

peetav kasutamine, kaupade või teenuste olemus, turu omadused, kaubamärgi kasutamise

ulatus ja sagedus (C-668/17P, p 41; C-40/01, p 43, ja C-194/17 P, p 83). Seega on

maakohus põhjendatult hinnanud kaubamärgi kasutamist selliselt, et see on seotud

kaupadega, mille osas kostja on esitanud väite kaupade vaidlusalusel perioodil Eestis

turustamise kohta, kaubaliigi kaupa, kontrollides, kas selle tähistamiseks vaidlusaluse

kaubamärgi vaidlusalusel perioodil kasutamine on tõendatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole

maakohus seda tehes eksinud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendamise reeglite vastu, mille

kohaselt peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on

tõendatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arvetel märgitud kaupade ja kostja

kataloogis esitatu vahel on piisav seos, mistõttu saab eelnimetatud kaupade osas

kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendatuks lugeda. Arvestades, et kataloogis märgitud

kolmekohalised kaubakoodid ja toote nimetused esinevad mõlemad ka arvetel selliselt, et

kataloogis märgitud kaubakood moodustab arvel märgitud koodi alguse, st kolm esimest

sümbolit, on seos ilmselgelt olemas. On ka eluliselt usutav, et olukorras, kus kauba

võõrandamise kohta on esitatud arve, on arvel märgitud tooteid ka edasi müüdud.

25. Maakohus on tuvastanud, et kostja on kasutanud vaidlusalust kaubamärki Eestis

vaidlusalusel perioodil palsamiveiniäädika ja pastakastme turustamisel ning arvestades, et

12(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

pastakastmed ja vürtsikastmed on samaliigilised kaubad, millest ühel vaidlusaluse

kaubamärgi tegelik kasutamine annab alust lugeda kasutamine toimunuks ka teise puhul,

jäi hagi rahuldamata klassis 30 kaubaliigi vürtsikastmed osas. Kuigi maakohus tuvastas,

et kostja on kasutanud vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil pastakastme

turustamisel, jäi hagi selles osas rahuldamata põhjusel, et maakohtu hinnangul

pastakastmete osas hagejal huvi hagi esitamiseks puudub. Kuna otsust ei ole selles osas

vaidlustatud, ei ole ringkonnakohtul ka alust vastavas osas maakohtu otsust muuta.

26. Samuti on maakohus tuvastanud, et kostja on kasutanud vaidlusalust kaubamärki Eestis

vaidlusalusel perioodil riisi ja kõrsikute (grissini) turustamisel leides, et viimane on

kondiitritoode ehk maiustus (klassis 30). Hageja ei ole selles osas maakohtu otsust

vaidlustanud, kuid kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on

liialt kitsendavalt tõlgendanud kostja kaupade grissini olemust ning ringkonnakohus

muudab selles osas maakohtu otsust. Kostja viidatud tõendilt nähtub toote ingliskeelne

mõiste breadsticks e leivapulgad ning, et tegemist on sisuliselt pliiatsisuuruste nisujahust

kõrsikutega, mis on kuiviktoode (tl 112, II kd). Õige on, et viidatud tõendilt nähtuvalt kauba

koostisest ei saa järeldada, et tegemist oleks magusate kõrsikutega, mistõttu ei ole tegemist

kitsalt kondiitritoodete e maiustustega. Arvestades, et kostja viidatud Eesti Leivaliidu poolt

kinnitatud klassifikatsiooni järgi kuuluvad kõrsikud gruppi “muud pagaritooted“ ning Eesti

tavatarbija jaoks jahutoode, pagaritoode ja kondiitritoode kolleegiumi hinnangul

samastatavad, tuleb lähtuda sellest, et grissinid vastavad klassis 30 kategooriale

“jahutooted, teraviljasaadused, mille alamkategooriaks on leib, sai ja kondiitritooted“.

Eeltoodud põhjendusel tuleb hagi jätta rahuldamata klassi 30 kuuluvate kaupade jahu ja

teraviljasaadused, leib, sai, osas.

27. Kostja leiab, et kuna maakohus rahuldas hagi klassi 29 kuuluvate kaupade “liha, kala,

linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid“, mis on samaliigilised klass 29 kaupadega “salaami,

singid, mortadella-vorst, vorstid“, millises osas jäi hagi rahuldamata, tulnuks hagi jätta

rahuldamata ka kaupade “liha, kala, linnuliha, ulukiliha, lihaekstraktid“, sest tegemist on

liha- ja kalatoodetega, mida on võimalik omavahel asendada. Sama leiab kostja klass 29

kaupade “konservitud, kuivatatud, küpsetatud ja külmutatud puuvili ja köögivili osas“, et

need on samaliigilised klass 29 kaupadega “konservid nagu tomati püree, tomatimahl

küpsetamiseks, marineeritud kurgid“, kuna tegemist on erinevalt valmistatud

köögiviljadega, mistõttu võib väita, et tegemist on omavahel asendatavate kaupadega. Ka

klassi 29 kaubad “tarretised, keedised“, mille osas maakohus hagi rahuldas, on

samaliigilised klass 29 kaupadega “marmelaadid, kompotid“, mis on üksteist asendavad

kaubad, mistõttu tulnuks hagi jätta rahuldamata ka nende kaupade osas. Kolleegium

märgib, et maakohus jättis eelnimetatud osas hagi rahuldamata hageja huvi (KaMS § 53

lg 1 tähenduses) tõendamatuse tõttu. Arvestades ringkonnakohtu seisukohta, et praegusel

juhul võib hagejat pidada asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes kõigi hagiga

hõlmatud kaupade osas, pidi kostja tõendama, et on vaidlusalust kaubamärki vaidlusalusel

perioodil Eestis ka nende kaupade, mille osas hagi jäi tõendamatuse tõttu rahuldamata,

KaMS § 17 tähenduses, tegelikult kasutanud. Asjaomaste kaupade sarnasuse vastuväide

saab tulla eelnimetatud kaupade puhul kaalumisele juhul, kui kostja oleks tõendanud, et on

vaidlusalust kaubamärki kandvaid eelnimetatud kaupu Eestis vaidlusalusel perioodil

turustanud.

13(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

28. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatut, et kostja on kasutanud

vaidlusalust kaubamärki Eestis vaidlusalusel perioodil riisi turustamisel ja et vaidlusalune

kaubamärk on muu hulgas saanud õiguskaitse klassis 30 kaubaliigile riis ning järeldust, et

selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Kolleegium ei nõustu aga kostja väitega, et kuna

tema kaupa “riis“ kasutatakse ka jahu (klass 30), viina, veini, piirituse (klass 33) ja õlu

(klass 32) valmistamisel, on klass 30 kaupadega “riis“ hõlmatud ka kostja klassi 32 kaubad

“õlu“ ning 33 kaubad “veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid, liköörid“.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kaupade või teenuste sarnasuse hindamisel

arvesse võtta kõiki nendevahelist suhet iseloomustavaid olulisi tegureid. Sellisteks

teguriteks on eriti kaupade ja teenuste olemus, otstarve, kasutusviis ning samuti see, kas

kaubad või teenused on konkureerivad või üksteist täiendavad (C-39/97, p 23). Arvesse

võib võtta ka muid tegureid, näiteks asjaomaste kaupade turustuskanaleid (T-443/05, p 37

ja seal viidatud kohtupraktika). Kolleegiumi hinnangul ei saa asjaomaste kaupade sarnasust

põhjendada ainuüksi sellega, et väidetavalt sarnaste kaupade koostisosa on riis, sest see ei

tee eelnimetatud kaupu olemuslikult sarnaseks. Vaidlusalune kaubamärgiga tähistatud

klassi 30 kaubaliik riis võidakse kasutada väga laia valiku kaupade valmistamiseks, mis on

kõik siiski täiesti erinevad ning sellest üksi ei piisa kaupade sarnasuse tuvastamiseks.

Klassi 32 kaubad “õlu“ ning 33 kaubad “veinid, vahuveinid, vaadiveinid, piiritusjoogid,

liköörid“ ja klassi 30 kaup “riis“ on olemuslikult erinevad, neil on erinev otstarve ja

tarbijaskond, mistõttu ei saa neid pidada asendatavaks või vastastikku täiendavaks.

29. Kuna hagi jääb klassi 30 kuuluvate kaupade “jahu ja teraviljasaadused, leib, sai“ osas

rahuldamata käesoleva kohtuotsuse p-is 26 toodud põhjendustel, ei analüüsi

ringkonnakohus kostja väiteid kaupade “riis“ ja “jahu“ samaliigilisuse kohta.

30. Arvestades aga maakohtu tuvastatut, et kostja on kasutanud vaidlusalust kaubamärki Eestis

vaidlusalusel perioodil kõrsikute (grissini) turustamisel, mistõttu jääb hagi rahuldamata

klassi 30 kuuluvate kaupade jahu ja teraviljasaadused, leib, sai, kondiitritooted ja

maiustused, osas ning seda, et ka hageja on apellatsioonkaebuses nõustunud sellega, et

klassi 30 kaubad jahu- ja teraviljasaadused on samaliigilised kaupadega nagu seda on

värske, kuivatatud, külmutatud, sügavkülmutatud, valmis (pool-küpsetatud) pasta, on hagi

selles osas jäetud õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus muudab vastavas osas maakohtu

põhjendusi, nõustudes poolte käsitlusega, mille kohaselt on pasta oma olemuselt jahutoode

ja kuna pasta puudumisel on võimalik see ise valmistada, kasutades valmistamiseks

peamise komponendina jahu, on pasta ja jahusaaduste näol tegemist sama otstarbega

asendatavate kaupadega, mille lõpp-tarbijad on samad ning tegemist on samaliigiliste

kaupadega.

31. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kostja ei ole kaubamärki "LE DELIZIE ZARA"

kasutamist Eesti territooriumil ülejäänute apellatsiooniastmes vaidlustatud kaupade

salaami, singid, mortadella-vorst, vorstid, marineeritud kurgid; konserveeritud liha,

konserveeritud kala; toiduõlid; munad; piim ja piima kõrvaltooted; marmelaadid, kompotid

osas tõendanud. Kolleegium leiab, et kostja väited eelnimetatud kaupade samaliigilisuse

kohta ei anna alust laiendada tehtud järeldust mõnele muule kaubaliigile, mille osas

vaidlusalune kaubamärk on saanud õiguskaitse. Seega tuleb kostja ainuõigus kaubamärgile

"LE DELIZIE ZARA" tunnistada lõppenuks ka eelnimetatud kaupade osas, sest ei esine

ühtegi KaMS § 53 lg 1 p-i 4 kohaldamist välistavat asjaolu.

14(14)

Tsiviilasi nr 2-12-49972

32. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu

seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme

kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata,

muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus rahuldas hagi

osaliselt ja otsustas jätta kõik menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kuigi ringkonnakohus rahuldab mõlema poole apellatsioonkaebused osaliselt, ei muuda

see kolleegiumi hinnangul hagi osalise rahuldamise ulatust oluliselt, mistõttu jääb

menetluskulude jaotus muutmata ning kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud on

põhjendatud jätta TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, puudub vajadus ka menetluskulude

kindlaksmääramiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

Kaija Kaijanen

Kaupo Paal