2-18-18518/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mati Maksing ja Kaupo Paal

Määruse tegemise aeg ja koht

30. juuli 2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-18518

Kohtuasi

Y OÜ hagi XX (X) vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 7. juuni 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Y OÜ (registrikood XXXXXXXXX), esindaja

Ljudmila Bariševski

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Ants Nõmmik

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON:

1. Keelduda XX apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus

apellandile käesoleva määruse jõustumisel.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisest kõigile menetlusosalistele

käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad XX kanda, kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohtueelne menetlus

1. XX

(töötaja,

kostja,

apellant)

esitas

24. septembril

2018

Tööinspektsiooni

töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Y OÜ (tööandja, hageja, vastustaja) vastu töötasu 770

euro ja hüvitise 220 euro saamiseks. Tööandja esitas 16. oktoobril 2018 TVK-le avalduse

töötaja vastu kahju hüvitise 5468,21 euro saamiseks. TVK liitis 17. oktoobri 2018. a määrusega

töövaidlusasjad ühte menetlusse nr 4-1/1859/18.

TVK rahuldas 2. novembri 2018. a otsusega avalduse ja mõistis tööandjalt välja töötasu 770

eurot ja hüvitise 220 eurot. Vastuavalduse rahuldas TVK osaliselt ja mõistis töötajalt tööandja

kasuks välja kahju hüvitise 1854,16 eurot.

Töötaja esitas 7. detsembril 2018 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus TVK otsuse läbi

vaadata

hagimenetluse

korras

ning

jätta

tööandja

nõue

rahuldamata.

Tööandja

töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2. Hageja esitas 10. jaanuaril 2019 Pärnu Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda

kasuks välja kahju hüvitise 1854,16 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel sõlmitud tähtajaline suuline tööleping (21. maist kuni

7. septembrini 2018 või kuni objekti valmimiseni), mille kohaselt asus kostja tööle Soome

Vabariigis (Soomes).

Kostja rikkus lepingut, sest ta puudus omavoliliselt töölt ajavahemikul 18. juunist 2018 kuni

22. juunini 2018, samuti ajavahemikul 13. juulist 2018 kuni hageja poolse töölepingu

erakorralise lõpetamiseni 18. juulil 2018.

Töölepingu rikkumise tõttu tekkis hagejale varaline kahju vähemalt 3637,13 euro ulatuses, sh

kostjale üüritud eluaseme kulu (156,51 eurot) ning peatöövõtja C OY renditud asendustööjõu

maksumus (3515,40 eurot).

Töölepingu rikkumine ei ole vabandatav, tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja

käitumisega ning kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav. Hageja piirab oma kahju hüvitise

nõuet kostja vastu 1854,16 euroni ja tasaarvestab selle nõude TVK poolt hagejalt kostja kasuks

välja mõistetud töötasu ja hüvitise nõudega, mille tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista 864,16 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda. Hageja nõue on aegunud, mistõttu tuleb asjas menetlus lõpetada. Lisaks on hageja

esitatud tõendid soome keeles, mis tuleb tõlkida või jätta tähelepanuta.

Menetluse edasine käik

4. Maakohus arutas pooltega 26. märtsil 2019 toimunud istungil Soome õiguse kohaldamise

võimalikkust. Hageja esitas 22. mail 2019 tõlke Soome töölepinguseaduse 12. peatüki 1. jaost

ja deliktilise vastutuse 4. peatüki 1. jaost.

Esimese astme kohtu otsus

5. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise 864,16 eurot.

Maakohtu tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:

-

poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline suuline tööleping alates 21. maist kuni

7. septembrini 2018 või kuni objekti valmimiseni);

-

töölepingu kohaselt asus kostja tööle Soomes;

-

kostja puudus omavoliliselt töölt ajavahemikul 18. juuni 2018 kuni 22. juunini 2018 ja

13. juulist 2018 kuni 16. juulini 2018;

-

hageja lõpetas kostjaga töölepingu alates 18. juulist 2018 omavoliliselt töölt lahkumise

tõttu;

-

hageja kandis kostja eluasemekulud töölt puudutud 7 päeva eest (121,73 eurot) ning

peatöövõtja C OY esitas nende puudutatud päevade eest asendustööjõu kasutamise eest

hagejale arve nr 1045 (3515,40 eurot).

Maakohtu põhjenduste kohaselt tuli asjas kohalduv õigus määrata kindlaks Euroopa Parlamendi

ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi. Kuna pooled ei

leppinud kokku töölepingule kohaldatavas õiguses ning kostja tegi harilikult oma töölepingu

järgset tööd Soomes, kohaldub asjas Rooma I art 8 lg 2 kohaselt Soome õigus. Seda hoolimata

sellest, et TVK lahendas vaidluse Eesti õiguse järgi (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS §

438 lg 1). TVK toimiku materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid seal töölepingule kohalduva

õiguse küsimust arutanud.

Maakohus leidis, et kostja on Soome töölepingu seaduse kohaselt töölepingut tahtlikult

rikkunud, mistõttu on hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu 1854,16 euro ulatuses

põhjendatud. Hageja nõue ei ole Soome õiguse kohaselt aegunud. Kuna hageja esitas

tasaarvestuse avalduse ja kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud, tuleb hageja kahju

hüvitamise nõue kostja vastu tasaarvestada kostja töötasu ja hüvitise nõudega

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1). Tasaarvestuse tulemusena peab kostja tasuma hagejale

864,16 eurot (1854,16-990).

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 525 eurot (sh riigilõivu 225 eurot).

Apellatsioonkaebus

6. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Kaebuse väidetel kohaldas maakohus ekslikult asjas Soome õigust. Pooled nõustusid TVK-s

faktiliselt Eesti õiguse kohaldamisega, sest nad ei vaielnud sellel vastu. Seetõttu ei saanud enam

asjas kohaldada Soome õigust. Lisaks ei olnud asjas Soome õiguse kohaldamine põhjendatud,

kuna kohtuvaidlus toimus Eestis. Seetõttu tasaarvestas maakohus ka hageja ja kostja

vastastikused nõuded valesti. Eelnevat arvestades tuleb kostja maakohtus kantud

menetluskulud jätta hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb (TsMS) § 637 lg

2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.

Ringkonnakohus märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi

TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid

(lihtmenetlus).

Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt välja 1854,16 eurot, seega esitas hageja rahalise

nõude, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, ja tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1

mõttes.

Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse

edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale

edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus. Seega ei ole maakohus

andnud asjas edasikaebamiseks luba.

Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei

ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus leidis

põhjendatult, et asjas kohaldub Soome õigus. Kostja ei ole väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud,

et pooled on valinud töölepingutele kohaldatava õiguse. Seega kuna kostja tegi hagejaga

sõlmitud töölepingu alusel tööd Soomes, reguleerib kostja töölepingut Rooma I määruse art 8

lg 2 esimese lause alusel Soome õigus. Selline Rooma I tõlgendus on kooskõlas Riigikohtu

praktikaga (Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 13).

Asjaolu, et pooled ei vaielnud TVK-s Eesti õiguse kohaldamisele vastu, ei ole kohtule siduv.

TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsuse tegemisel mh küsimuse sellest, millist õigusakti

tuleb asjas kohaldada. Seega ei pidanud maakohus lähtuma asja lahendamisel sellest, et pooled

on vaikimisi valinud töölepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks Eesti õiguse. Samuti ei oma

õiguse kohaldamise seisukohast tähtsust asjaolu, et kohtuvaidlus allus Eesti kohtule. Rooma I

määruse järgi ei pea kohaldama selle riigi õigust, kus leiab aset kohtuvaidlus. Kuigi kohaldatava

õiguse küsimuse lahendamisel on võimalik mh kaaluda ka selle liikmesriigi õiguse

kohaldamist, kus kohtuvaidlus aset leiab (Rooma I art 8 lg 4), ei ole kostja praegusel juhul selle

sätte kohaldamist kohtult palunud ega selle kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid esile

toonud.

Õige ei ole kostja arusaam, et kuna maakohus kohaldas asjas Soome õigust ja TVK kohaldas

asjas Eesti õigust, ei oleks maakohus tohtinud hageja ja kostja vastastikuseid nõudeid

tasaarvestada. VÕS § 197-st jj ei tulene sellist keeldu. Selle sätte järgi saab tasaarvestada need

nõuded, mille täitmist on tasaarvestuse pooltel õigus nõuda. Praegusel juhul tuvastas maakohus,

et kostjal on TVK otsusest tulenevalt hageja vastu töötasu ja hüvitise nõue (990 eurot) ning

hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue (1854,16 eurot). Kuna hagejal ja kostjal on

teineteise vastu sissenõutavaks muutunud nõuded, saab kohus need kohtulahendis tasaarvestuse

poole avalduse alusel tasaarvestada.

Eeltoodut arvestades ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti

materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab kohus

apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse võtmata.

8. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub

kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

kostja kanda. Kuna käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei

edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida

vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Ringkonnakohtu andmetel ei

tasunud kostja kaebuse esitamisel riigilõivu, mistõttu ei tõusetu küsimust selle tagastamisest.

9. TsMS § 638 lg st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm

Mati Maksing Kaupo Paal