1-19-4203/18 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 24.juuli 2019, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-19-4203

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Orvi Koik, Ivi Kesküla

Kriminaalasi

Tanel Betlemi süüdistuses KarS § 424 lg 2 järgi

lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 27.mai 2019 otsus

Apellatsioonide esitajad

Süüdistatav Tanel Betlemi kaitsja adv. Stella Veber

Süüdistatava

Tanel Betlem (ankeetandmed maakohtu otsuses)

Kaitsja

Vandeadvokaat Stella Veber

Prokurör

Katrin Tron

RESOLUTSIOON

Jätta süüdistatava Tanel Betlemi kaitsja adv. Stella Veberi

apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 27.mai 2019

otsus muutmata.

Määrata Advokaadibüroole Tehver ja Partnerid seoses

vandeadvokaat Stella Veberi poolt Tanel Betlemi

apellatsioonimenetluses

riigi

õigusabi

osutamisega

makstavaks tasuks 180 eurot.

Välja mõista Tanel Betlemilt apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks

riigieelarve tuludesse 180 (sada kaheksakümmend) eurot,

mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva

jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude

tasumiseks

edastatakse

Tanel

Betlemile

eraldi

dokumendina.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 27.mai 2019 otsusega tunnistati Tanel Betlem süüdi KarS § 424 lg 2 järgi ja

karistuseks mõisteti 1 aasta ja 3 kuud vangistust.

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi vangistuse 10 kuud.

T. Betlemi suhtes kohaldati kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni

tõkendina

vahistamist

ning

karistuse

algust

arvati

alates

kinnipidamisest

25.05.2019.a.

Tanel Betlem mõisteti süüdi selles, et tema omades kustumata karistust mootorsõiduki

juhtimise eest joobeseisundis, juhtis 25.05.2019 a. kella 17:56 ajal Tallinnas, Gonsiori

ja J. Vilmsi tänaval mootorsõidukit Ford registreerimismärgiga XXXXXX, olles

joobeseisundis (alkoholijoove 1,18 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik

tulemus 1,08 mg/l)).

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. Stella Veber taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse

tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse ja tõkendi kohaldamise osas. Kaitsja

taotleb uue otsusega T. Betlemile mõistetud vangistuse asendamist KarS § 69 lg 1

alusel üldkasuliku tööga ja viivitamatult vahi alt vabastamist. Lisaks palub kaitsja KarS

§ 69 lg 4 alusel kohustada T. Betlemi järgima üldkasuliku töö tegemise ajal KarS § 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja täitma talle KarS § 75 lg 2 alusel pandud kohustusi.

Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust karistuse mõistmisel T. Betlemile, mis annavad aluse KrMS

§-s 338 p 2 ja 3 kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamiseks järgmistel põhjustel.

Kaitsja märgib, et isikule karistuse mõistmise aluseks saab olla KarS § 56 lg 1 kohaselt

isiku süü. Käesoleval juhul pole kohtu poolt isiku süü tuvastamine otsuses jälgitav.

Maakohus on otsuses välja toonud vaid asjaolud, et isikut on varem korduvalt joobes

juhtimise eest karistatud ja seega pole karistusest vabastamine võimalik. Samas aga

tulnuks arvestada, et käesoleval juhul polnud isiku, T. Betlemi süü suur. Nimelt ei ole

tuvastatud asjaolusid, et T.Betlemi sõiduga oleks seatud ohtu paljude inimeste elu.

Isiku enda ütluste kohaselt, mis pole menetluse käigus ümber lükatud – polnud

tegemist pika sõiduga. Ka isiku joove polnud ülemääraselt suur (1,08). Seega esinevad

alused karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. Kohtuistungil selgus, et T. Betlemile

on ka varem määratud üldkasulikku tööd ning ta pole jätnud talle määratud töötunde

täies ulatuses tegemata, et saaks rääkida tõsikindlast faktist, et talle määratud

töötunnid on jäänud tegemata. Istungil ei püütud ka välja selgitada, mis põhjusel osa

töötunde tegemata olid jäänud. Seega puudub põhjendus, miks ei saaks temale

määratud lühiajalist karistust – asendada üldkasuliku tööga.

Ebaõige on seisukoht, mille kohaselt peab kohus vangistuse asendamisel üldkasuliku

tööga olema tuvastanud mingid erandlikud asjaolud, kas siis kuritegude tehioludes või

süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Selline

järeldus ei tulene kehtivast karistusõigusest, kuna just vangistuse kohaldamine eeldab

erandlikke asjaolusid.

Seega ei ole ka maakohtu argumendid asjakohased selles osas, et puuduvad

erandlikud asjaolud vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga.

Lisaks eeltoodule, süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et on aru saanud oma teo tõsidust

ja kahetseb toimepandut. Samuti tunnistas ta, et ta saab aru, et tal on alkoholisõltuvus.

Viidatud ütlused kinnitavad seda, et isik tunnistab, et tal on probleem ja on valmis

sellega tegelema. Seega oleks talle ilmselt kohane määrata kohustuslik sõltuvusravi

ja samuti üldkasuliku töö tunnid, mis aitaksid tal alkohoilisõltuvusega toime tulla.

Kaitsja palub kohtul kaaluda, vajadusel ka elektroonilise valve kohaldamist T.

Betlemile, tema viimases elukohas - XXX. Suure tõenäosusega, ka see, lisaks

üldkasuliku töö kohustusele, võiks aidata isikul sõltuvusest vabaneda.

Seejuures palub kaitsja aga eriti arvesse võtta, et süüdistataval on olemas kindel

töökoht ja ta on oskustööline AS-s X (andmed ka otsuses) ja ka elukoht, millise on

temale taganud tööandja. Peale 10-kuulist vangistust pole tõenäoline, et T. Betlemil

on töökoht säilinud ning samuti on ta kaotanud oma tööandja poolt tagatud elukoha.

Lisaks eeltoodule, oli T. Betlemile kohaldatud kohtuistungil tõkendina vahistamist, kuid

maakohtu otsuses on jäetud tõkendi kohaldamine põhistamata ja ta on saadetud

Tallinna Vanglasse karistust kandma, enne otsuse jõustumist. Seejuures kaitsja juhib

tähelepanu, et kohtuotsuses puuduvad põhistused, miks oli vajalik otsuse täitmise

tagamiseks isik koheselt, kohtusaalis vahistada.

Kriminaalmenetluse käigus pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis annaksid aluse väita,

et T. Betlem asuks otsuse täitmisest kõrvale hoidma, isegi juhul, kui otsus jõustuks.

Seda pole T. Betlem kordagi varem teinud ja puuduvad kahtlused ja tõendid selle

kinnituseks, et ta seda nüüd tegema hakkaks. Samuti nähtub kriminaalasja

materjalidest, et T.Betlem pani viimase süüteo toime üle aasta tagasi, seega ei esine

ka argumente, mis annaksid aluse väita, et ta tõkendi kohaldamata jätmisel, hakkaks

koheselt toime panema uusi kuritegusid. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja T. Betlemi

kohest vabastamist, enne otsuse jõustumist, kuna puuduvad seaduslikud alused tema

vahistamiseks.

Samuti on kohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuivõrd üldkasuliku

töö kohaldamata jätmise põhjendused puuduvad ja ei ole olemasolevas osas veenvad.

Asjaolu, et isikut on varem joobes juhtimise toimepanemise eest vangistusega

karistatud, ei ole seadusest tulenevalt iseenesest asenduskaristuse kohaldamata

jätmise aluseks. KarS § 74 lg 5 kohaselt võimaldab seadus karistusena mõistetud

vangistust asendada üldkasuliku tööga isegi juhul, kui isik paneb uue tahtliku kuriteo

toime katseajal, kui talle on kohaldatud käitumiskontrolli nõudeid. Seda enam oleks

põhjust kaaluda vangistuse asendamist üldkasuliku tööga juhul, kui isik ei ole tegu

toime pannud katseajal.

KarS §-st 69 lg 4 võimaldab panna isikule KarS §-s 75 sätestatud kohutusi, sh on

võimalik kohustada isikut tema nõusolekul alluma ettenähtud ravile. T.Betlemi kaitsja

palub kohaldada sõltuvusravi ja kaitsjana kinnitab, et T. Betlem on selle määramisega

nõus.

Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt KrMS § 339 lg 2 sätestatud

menetlusnorme, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus, samas

on rikkumine võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

Tallinna Ringkonnakohtu 10.juuli 2019 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni

korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti

seisukohtade esitamiseks aega 17.juulini 2019.

Määratud tähtajaks kirjalikke seisukohti ei esitatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga

tuli alljärgnevatele järeldustele.

Kaitsja leiab, oma apellatsioonis, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust karistuse mõistmisel T. Betlemile, mis on samuti apellatsiooni korras

kohtuotsuse tühistamise alus ja seda järgmistel põhjustel - isikule karistuse mõistmise

aluseks saab olla KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü. Käesoleval juhul pole kohtu poolt

isiku süü tuvastamine otsuses jälgitav.

Kohtukolleegium täpsustab, et apellatsiooni sisu ja resolutsioon annavad siiski

põhjendatult alust väita, et kaitsja ei heida maakohtu otsusele ette seda, et maakohus

ei ole jälgitavalt T. Betlemi süüd tuvastanud. Süüdistatav on ise süü omaks võtnud ja

vaidlusküsimuseks on karistus. Kaitsja aga arvatavasti mõtles mitte süü tuvastamist

vaid süü suuruse tuvastamist.

Arusaamatuks jääb kohtukolleegiumile apellandi etteheide, et kuna maakohtu istungil

selgus, et T. Betlemile on ka varem määratud üldkasulikku tööd ning ta pole jätnud

talle määratud töötunde täies ulatuses tegemata, et saaks rääkida tõsikindlast faktist,

et talle määratud töötunnid on jäänud tegemata, pidanuks istungil välja selgitama, mis

põhjusel osa töötunde tegemata olid jäänud. Seda isegi ei püütud teha. Seega puudub

kaitsja arvates põhjendus, miks ei saaks temale määratud lühiajalist karistust –

asendada üldkasuliku tööga.

Esiteks, kaitsja viibis ka ise kohtuistungil ja tal oli võimalus küsida seda süüdistatavalt,

kuid nagu nähtub kohtuistungi protokollist ta seda ei teinud. Arusaamatuks jääb,

kuidas saaks põhjus, miks ÜKT tunnid tegemata jäid, soodsamas suunas mõjutada

tema kaitsealusele mõistetavat karistust. Põhjus, miks tunnid jäid tegemata on niigi

selge – uue kuriteo toimepanemine ÜKT ajal ja see on pigem põhjus, miks ei ole

taaskord võimalik süüdistatavale ÜKT tunde mõista, isegi, kui seadus seda

võimaldaks.

See

karistus

ei

mõjutanud

teda

hoiduma

uute

kuritegude

toimepanemisest. T. Betlemile mõisteti 3.oktoobril 2013 üldkasulik töö 1 aasta ja

töötundide tegemiseks määrati 2 aastat. T. Betlem pani ÜKT ajal toime uue

samalaadse kuriteo – 718-st üldkasuliku töö tunnist oli jõudnud ära teha 358 tundi ja

ülejäänud tegemata tunnid arvestati vangistuseks ja liideti uue kuriteo eest mõistetud

karistusele. Selle karistuse kandmiselt vabanes T. Betlem tingimisi ennetähtaegselt,

kui pani katseajal jälle uue samaliigilise kuriteo ja järgmise otsusega liideti jälle

kandmata karistus mõistetud karistusele juurde. Seega asjaolu, et T.Betlemil on

kandmata eelmine karistus ning ta on kriminaalhoolduse all, tema õiguskuulekust ei

mõjuta.

Isegi, kui eeldada, et KarS § 424 lg 2 järgi on võimalik mõistetud vangistuse

asendamine (oma vastavasisulise seisukoha esitab kohtukolleegium allpool), siis

asendades mõistetud vangistuse ÜKT-ga peab kohus olema veendunud, et ÜKT-le

allutatud isik oleks sobiv kindlustamaks ÜKT reaalse täideviimise. Arvestades

T.Betlemi isikut iseloomustavaid andmeid, ei ole kohtukolleegium veendunud, et ta on

sobiv isik ÜKT kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja ÜKT

täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga kõrge. Ka ei oleks selline

asenduskaristus piisav kindlustamaks, et T. Betlem purjus peaga autorooli ei istu.

Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus,

mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS § 56 mõttes. Maakohus on oma

sellekohast seisukohta ka piisavalt põhjendanud.

Mis aga puudutab kaitsja etteheidet, et maakohus on rikkunud õiglase kohtupidamise

põhimõtet sellega, et ei selgitanud välja karistuse elektroonilise valvega asendamise

võimalikkust, siis selles osas rõhutab kohtukolleegium järgmist. On tõsi, et

elektroonilise valve kohaldamine on võimalik teatud tingimustel ja nende tingimuste e

elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse väljaselgitamine (elukoha omaniku

nõusolek, elukoha sobivus elektroonilise valve kohaldamiseks ja teatud juhtudel ka

süüdistatava tervisekontroll) lasub ka kohtul, kui seda ei ole tehtud kohtueelses

menetluses. Praegusel juhul on menetletud kriminaalasja kohtus lühimenetluse sätete

alusel ja see tähendab, et kohtul puudub õigus igasuguste lisatõendite kogumiseks sh

apellatsioonimenetluses. Süüdistatav on nõustunud lühimenetlusega ja avaldanud

seda ka maakohtus. Seega ei ole asjakohane apellatsioonis ette heita, et maakohus

ei ole kogunud tõendeid selle kohta, kas elektroonilise valve kohaldamine oleks

võimalik.

Kohtukolleegium on seisukohal, et tegelikult ei saa isikule KarS § 424 lg 2 järgi

mõistetud vangistust asendada üldkasuliku tööga. Siinkohal tuleb aga tõdeda, et

kohtupraktika on seadust tõlgendanud selliselt, et see on võimalik ja tegelikult seaduse

sõnastus sellist seaduse kohaldamist ka võimaldab.

1.11.2017 jõustus seadus praeguses redaktsioonis ja karistusseadustikku täiendati

KarS § 424 lg-ga 2, mis näeb ette vastutuse korduva mootorsõiduki, maastikusõiduki

ja trammi juhtimise eest joobeseisundis. Karistuseks on ainult vangistus ja selle

ülemmääraks 4 aastat. KarS § 424 lg 4 lisab seejuures, et KarS § 424 lõikes 2

sätestatud kuriteo korral ei jäeta mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata.

Harju Maakohtus on alates seaduse kohaldamise algpäevadest kuni käesoleva ajani

tõlgendatud muutunud seadust selliselt, et mõistetud vangistust on võimalik asendada

üldkasuliku tööga ( RT andmetel on esimesed sellised otsused tehtud

kriminaalasjades 1-17-10535 – ja 1-17-10536 juba 13.11.2017 e vähem , kui kaks

nädalat seaduse jõustumisest ning ka prokuröri karistustaotlus oli KarS § 69

kohaldamiseks). Kinnitamaks sellist karistuspraktikat ka ligi kaks aastat hiljem on

värskemad otsused KIS andmetel tehtud ka juulikuus (1-19-5586; 1-19-5588; 1-19-

5518), samuti saadetakse jätkuvalt kohtusse kokkuleppemenetlusi (1-19-5498).

Ehk siis, kohtupraktika on läinud seda teed, et kui tingimisi täielikult ei saa karistust

jätta täitmisele pööramata, siis midagi ei takista mõistetud vangistust üldkasuliku tööga

asendada.

Märgid sellisest seaduse tõlgendusest olid ringkonnakohtul ka varem olemas, kuid

paraku on ringkonnakohtul võimalus oma seisukohta selles küsimuses välja öelda vaid

siis, kui menetlusse satub selline vaidlus, kus seisukoha väljaütlemine oleks

asjakohane. On selge, et lõplikult peaks juba varsti 2 aastat kehtinud seadust

tõlgendama Riigikohus, kuid paraku on nii, et lahendid, kus see seisukoht oleks

kõrgema astme kohtute (ringkonnakohtu ja Riigikohtu) laual, sinna eriti ei jõua.

Tegemist on enamjaolt resolutiivotsustega päädinud menetlustega e menetlusosalistel

on puudunud edasikaebamise soov (1-19-2485; 1-19-4487; 1-18-9444; 1-19-5258; 1-

18-9131; 1-18-2468; 1-18-1888) ja kokkuleppemenetlustega, kus edasikaebeõigus

on seaduse järgi piiratud (1-19-4878; 1-19-3688). Ringkonnakohtusse jõuavad KarS §

424 lg 2 järgi need kaasused, kus maakohus on süüdistatavatele mõistnud reaalse

vangistuse, kuid paraku mitte põhjendustega, et seadus muud ei võimalda ning

enamasti need süüdistatava või kaitsja apellatsioonid jäetakse kui ilmselt

põhjendamatud läbi vaatamata, arvestades seejuures maakohtu põhjendusi – isik, süü

suurus, õiguskorra kaitsmise huvid jne. Samuti on üksikuid kokkuleppemenetluses

tehtud otsusele kaebusi, mis üldjuhul ei kuulu läbivaatamisele. Samuti on

kriminaalasju, kus KarS § 424 lg 2 süüdistus on üks mitmetest teistest süüdistustest ja

karistus on mõistetud kogumis ning konkreetselt käsitletav olukord ei aktualiseeru.

Kohtupraktika Harju Maakohtus näitab, et selliseid otsuseid, kus KarS § 424 lg 2 järgi

on isikutele mõistetud vangistus asendatud üldkasuliku tööga, on väga palju, võib

öelda, et see on tavapärane, kui korduvalt joobeseisundis sõidukit juhtinud juht ei pea

päevagi reaalselt vangis olema. Seejuures ei saa jätta märkimata, et samal seisukohal

on ka prokuratuur – vähemalt Põhja Ringkonnaprokuratuur, sest suur osa

kriminaalasjadest on kohtusse saabunud nagu eelnevalt juba märgitud kokkulepetega,

kus on prokuröriga selliselt just kokku lepitud või on prokurör kohtumenetluses

lühimenetluses taotlenud just sellist asendamist (1-18-2468).

Loomulikult ei ole käesolevas menetluses kohtukolleegium võtnud eesmärgiks

kohtupraktika põhjalikku analüüsi teha, kuid ka pisteline otsuste avamine Riigi Teataja

veebilehel KarS § 424 lg 2 süüdistusega asjades kinnitab, et tegemist on juba

juurdunud karistuspraktikaga.

Nagu juba eelnevalt märgitud, on kohtukolleegium erinevalt väljakujunenud

karistuspraktikast seisukohal, et seaduse mõtte järgi ei saa KarS § 424 lg 2 järgi

mõistetud vangistust asendada üldkasuliku tööga või ükskõik, millise muu

asenduskaristusega. Kohtukolleegium ei saa väita, et tegemist on absoluutse tõega

ja kindlasti peaks lõplik sõna kohtupraktika kujundamisel jääma Riigikohtule. Just

seetõttu esitab kohtukolleegium oma seisukoha, mis on erinev väljakujunenud

karistuspraktikast ja tuleb tunnistada, et ei rajane ka seaduse kirjatekstile.

Vaidlust ei ole selles, et 14.06.2017 Riigikogu poolt vastu võetud seadusemuudatuse

eesmärk oli karmistada karistusi liikluskuritegude eest mh ka korduvalt sõiduki

joobeseisundis juhtimise eest. Ei saa eitada, et just seaduse sõnastus on põhjus, miks

seaduse kohaldajad on leidnud niši seaduse kohaldamiseks ja vastupidiselt seaduse

karmistamise suunas tehtud muudatuste eesmärgile ning seaduseandja tahtele on

paraku kohtupraktika põhimõtteliselt jäänud samaks. Seaduse karmistamine on

sisuliselt puudutanud reaalselt vaid seda väikest osa korduvalt joobes juhtimisega

vahelejääjatest, kes esimesel korral on saanud karistuseks rahalise karistuse. Muudel

juhtudel ei ole karistuse karmistumine tunnetatav. Kui varem oli nii, et see osa rahalise

karistusega varasemalt karistatuid korduval kohtu alla sattumisel samas süüdistuses

üldjuhul said karistuseks tingimisi karistuse, siis nüüd jääb neil see võimalus vahele ja

kohtupraktika kohaselt ootab teda järgmisel korral vähemalt üldkasulik töö (1-19-4487

– jõustumas). Kriminaalmenetluslik kogemus aga kinnitab, et rahalise karistusega on

võimalik selle kuriteo puhul esmakordselt karistada väheseid. Üldjuhul välistab nende

materiaalne olukord rahalise karistuse mõistmist ja enamus, kellele saab mõista

rahalist karistust, on ka sellised isikud, kelle puhul oli tegemist juhuslikku laadi

süüteoga ja korduvtoimepanemise risk on väike. Seega juhul, kui tõesti pidada õigeks

kohaldada KarS § 424 lg 4 p 1 selliselt, et välistada kohustust vähemalt osa mõistetud

vangistusest

reaalselt

täitmisele

pöörata,

siis

ei

saa

kuidagi

1.11.2017

seadusemuudatust lugeda karmimaks, vähemalt põhikaristuse osas. Sellise

muudatuse järgi tegelik vajadus puudus ning ka varem kehtinud redaktsioon andis

kohtunikule karistuse mõistmisel needsamad võimalused. Tegelikult ka enne

1.11.2017 oli kohtupraktikas väljakujunenud roolijoodikute karistamise muster, kus iga

järgnev karistus ei tohtinud olla kergem eelmisest ja pigem iga korraga karmistus ka

selle enamuse suhtes, kes esmakordselt said karistada tingimisi vangistusega -

järgmisel korral üldkasulik töö, edasi šokivangistus ja siis reaalne vangistus.

Eelöelduga soovib kohtukolleegium rõhutada just seda, et menetleja, kes peab

võimalikuks, et seaduse karmistamine alates 1.11.2017 tähendab seda, et korduvalt

kriminaalses joobes sõidukit juhtinud isikutele mõistetud vangistust on võimalik

asendada ka üldkasuliku tööga, peaks enne mõttes leidma vastuse küsimusele,

milleks oli üldse vaja seda seadusesätet, kui reaalselt oli muudatus olematu. Lisaks

juba eeltoodud isikute ringi jaoks muutus ka sanktsioon ühe aasta võrra e enne oli

maksimaalne vangistus 3 aastat, praegu 4 aastat. Kas üldse kedagi kunagi on selle

paragrahvi järgi karistatud sanktsioonis ettenähtud vangistuse ülemmääraga e 3

aastase vangistusega, on omaette küsimus ja eeldatav vastus on eitav. Ei saa aga

jätta rõhutamata, et kohtupraktika, kus on omaks võetud KarS § 424 järgi mõistetud

vangistuse asendamine üldkasuliku tööga, ei jõutagi 2 aastasest karistusmäärast

kõrgemale, sest seaduse järgi saab ÜKT-ga asendada vangistust, mis ei ületa 2 aastat.

Mitmed varemviidatud maakohtu otsused kinnitavad ka seda, et üldkasuliku tööga

saavad karistatud ka need roolijoodikud, kes olid varem sama kuriteo eest karistatud

tingimisi vangistusega ja panid toime uue samalaadse kuriteo katseajal (1-18-9131; 1-

18-9444). See lubab väita, et mitte vangistuse sanktsiooni ülemmäära tõstmine ei

muuda kohtupraktikat, vaid pigem alammäära tõstmine, sest kui katseajal

toimepandud tahtliku kuriteo eest liitkaristus – mis on eelmise karistuse ärakandmata

osa ja uue mõistetud karistuse liidetav – ületab kahte aastat, ei saa ka rääkida

võimalusest asendada vangistust üldkasuliku tööga. KarS § 69 kohaldamiseks peavad

esinema formaalsed eeldused e mõistetud karistus ei tohi ületada 2 aastat.

Sisuliselt sarnase samasuguse sättega nagu seda on KarS § 424 lg 2 p 4 täiendati ka

KarS § 141-1; § 143; § 143-2, § 144; § 145 ja § 145-2, kuid nendest KarS § 141-1; §

143-2 ja § 144 puhul selle sätte kohaldamisel ei saa sellist probleemi nagu käesolevas

otsuses käsitletakse tekkida, sest vangistuse alammääraks on 3 aastat, mis välistab

ÜKT-ga asendamise ja seda ka lühimenetluses, kus ärakandmisele kuuluks vähemalt

2 aastat ( 3-1-1-83-12p 10).

Vastuse küsimusele, mis on olnud 1.11.2017 jõustunud seadusemuudatuse puhul

seadusandja tahe annab tutvumine seaduse vastuvõtmise menetluskäiguga sh

seletuskirjad erinevatel menetlusetappidel aga ka Riigikogu istungite stenogrammid

(sh 7.06.2017 ja 14.06.2017). Seaduse eelnõu seletuskirjadest vastuste otsimine

küsimusele, mis oli seaduseandja tegelik tahe, on kohtupraktikas ja eriti Riigikohtu

praktikas leidnud pidevat kasutamist ja seda kinnitavad ka rohked Riigikohtu lahendid,

kus on viidatud ja tsiteeritud just seletuskirju ning kohaldatud just seletuskirjadest

väljaloetud seaduseandja tahte järgi seadust. Seaduse eelnõu tekst, mis nägi ette

korduvalt joobeseisundis sõidukit juhtinutele karmimad karistused e KarS § 424 lg 4

tekst muutus Riigikogus menetluse käigus. Kui esialgselt oli seaduses mõeldud

kohtutele ette kirjutada ka šokivangistuse alammäär – 5 päeva-, siis sellest loobuti.

Vaidlust ei ole aga selles, et kogu seadusemuudatuse vastuvõtmise menetluse kestel

on nii seletuskirjadest, kui ka seadusemuudatuste pooldajate sõnavõttudest selge, et

seaduseandja tahe oli karmistada seadust selliselt, et KarS § 424 lõikes 4 ette uus

sõnastus, mis seob üldosa muudatustega ära selle, millise kuriteo puhul täielik

karistusest tingimisi vabastamine on välistatud ja vastava eriosa sätte juures

näidatakse seaduse rakendajale ja süüdlasele, millal tuleb vähemalt osaliselt karistus

reaalselt täitmisele pöörata. Kõikides menetlusetappides sh ka pärast seda, kui

teisel lugemisel oli KarS § 424 lg 4 laual just sellises sõnastuses nagu see vastu võeti,

on seletuskirjas üheselt mõistetavalt kirjas, et KarS § 424 lõikes 4 ette uus sõnastus,

mis seob KarS eriosas üldosa muudatustega olukorra, millise kuriteo puhul täielik

karistusest tingimisi vabastamine on välistatud. Seega vastava eriosa sätte juures

näidatakse seaduse rakendajale ja süüdlasele, millal tuleb vähemalt osaliselt karistus

reaalselt täitmisele pöörata (seletuskiri 328 SE II-karistusseadustiku muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (suhtumise karmistamine

sõiduki joobes juhtimisse) eelnõu teise lugemise jätkamise juurde. Muudatusettepanek

nr 2).

Pärast seadusemuudatuse vastuvõtmist 14.06.2017 saatis Riigikogu pressiteade ka

avalikkusele üheselt mõistetava signaali selle kohta, et pärast seaduse jõustumist

1.11.2017 karmistatakse karistust korduvalt sõiduki joobeseisundis juhtimise eest ja

nähakse ette kohustuslik šokivangistus. Kuriteo puhul on täielik karistusest tingimisi

vabastamine välistatud. Lisakaristusena määratakse ka kohustus juhtimisõiguse

äravõtmise osas (https://www.riigikogu.ee pressiteated/oiguskomisjon-et-et/riigikogu-

vottis-vastu-joobes-soidukijuhtide-karistust-karmistava-seaduse/).

Justiitsministeeriumi kodulehel teatas justiitsminister 1.11.2017, et seadusemuudatus

näeb ette karmimad karistused ka neile, kes põhjustavad joobes olles raske

liiklusõnnetuse. Sel juhul määratakse rikkujale igal juhul lühiajaline ehk šokivangistus

https://www.just.ee/et/uudised/tana-karmistusid-karistused-korduva-joobes-juhtimise-

eest .

Kõige eeltoodu põhjal võib ainult järeldada seda, et kui minimaalselt on kohustuslik

osaline vangistuse täitmisele pööramine, on mõistetud vangistuse asendamine ÜKT-

ga välistatud.

Arvestades valitsevat kohtupraktikat on sellise sisuga uudised osutunud paraku

blufiks.

Eitada ei saa seda, et Riigikogus olid konkreetse seaduseelnõu arutelud pingelised ja

vastuseis selle seaduse vastuvõtmisele oli tugev. Arutelud käisid ka selle üle, kas üldse

on vaja sellist seadusemuudatust või piisab kehtinud seadusest ja vajalik on ainult

karistuspraktika muutmine, milles juhtivrolli omaks prokuratuur. Prokuratuuri otsustada

on, kas saata konkreetne kriminaalasi kohtusse lühimenetluses, kus prokuratuuril

puudub

süüdimõistva

kohtuotsuse

korral

edasikaebeõigus

ning

ka

need

lühimenetluses tehtud kohtuotsused, kus prokuröri karistustaotlus on olnud maakohtu

otsustusest erinev (taotleti reaalse vangistusega või šokivangistusega karistamist, kuid

kohus asendas mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga) ei jõua maakohtu

resolutiivotsusest üldjuhul kaugemale või läbida pikem ja keerulisem menetlus e

võistlev menetlus, kuid kindlustada endale edasikaebeõigus. Karistuspraktika

kujundamiseks on vaja mingi aeg mingi arv kriminaalasju lahendada selliselt, et need

jõuaks ka Riigikohtu lauale ja nii ainult tekivad Riigikohtu konkreetsed seisukohad, mis

tagavad mingillgi määral ühetaolise seaduse kohaldamise. KarS § 424 süüdistuses

kriminaalasju, kus vaidluseesemeks on mõistetud karistus jõuab Riigikohtusse

üksikuid, kuid nagu näitab praktika, kui nad jõuavad, siis kujunevad ka karistuse

mõistmise seisukohast olulised seisukohad. Näiteks kriminaalasjas 3-1-1-58-13, kus

just

tänu

üldmenetlusele

jõudis kriminaalasi

prokuröri

apellatsiooni alusel

apellatsioonimenetlusse ja sealt edasi juba kaitsja kaebusega Riigikohtusse, selgitas

Riigikohus karistuse mõistmise üldpõhimõtteid.

Kas selline otsustusõiguse piiramine nagu oli seaduseandja tahe seadusemuudatuse

vastuvõtmisel on põhiseadusega kooskõlas - ka see küsimus oli laual Riigikogus, kuid

leiti, et kohtutele on jäetud piisavalt kaalutlusruumi. 1.11.2017 seadusemuudatus jättis

seaduseandja tahte kohaselt loomulikult kohtunikule õiguse karistusmäära valikuks

sanktsiooni piirides, kuid edasi on kohtu kaalutlusruum piiratud ja valida on vaid kahe

variandi vahel – kas mõistetud vangistus pööratakse täitmisele osaliselt või täielikult.

Kohtupraktika näitab, et kohtud seda otsustusruumi piisavaks ei pea ning

kohtupraktika ei arvesta seaduseandja tegelikku tahet.

Kuna seadusetekst aga seaduseandja tegelikku tahet ei väljenda ei saa ka ette heita

seda, et seaduse kohaldamata jätmisel ei ole algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlust.

Olenemata sellest, et seaduseandja tahe on tegelikult üheselt selge – sooviti teha

seadust, mis kohustaks kohut KarS § 424 lg 2 järgi mõistma süüdlastele karistusena

vähemalt osalise reaalse vangistuse ja nagu öeldud jääb valikuks sel juhul, kas isikule

mõistetakse kogu vangistuse reaalselt ärakandmisele või ainult osa sellest, on selle

teema valguses oluline lahendada küsimus – kumb karistus on raskem, kas reaalselt

olla vanglas lühikest aega (Riigikohtu seisukohast on shokivangistus mõõdetav

kuudes) ja seejärel olla ülejäänud kohtu poolt määratud katseaja kestel vabaduses –

kas kriminaalhoolduse all või ilma selleta või teha kogu mõistetud karistusena

üldkasulikku tööd, so olla vabaduses, töötada ilma selle eest tasu saamata ja olla

samaaegselt kriminaalhoolduse all. Kohtukolleegium leiab, et siiski üldkasulik töö kogu

karistuseaja kestel on kergem, kui seda on mingi aeg, mida mõõdetakse kuudena, olla

vanglas. Isiku vabaduse piiramine vangistusega on kõige intensiivsem põhiõiguste

riive. Ka süüdistatavad ise eelistavad oma karistamisetaotlustes ja kaebustes vanglale

sh ka lühiajalisele vangistusele üldkasulikku tööd.

Seadusloome protsessi kõrvaltjälgijana ja seaduse kohaldajana on kohtukolleegiumi

arvates tegemist olukorraga, kus seaduseandja soov on ilmselgelt selge e

seaduseandja soovis, et korduvalt joobeseisundis sõidukeid juhtinud isikuid tuleks

karistada vähemalt kindlasti osalise reaalse vangistusega, kuid oma tahet kirja pannes

jättis seaduseandja märkamata, et kehtiv seadus võimaldab nii mõistetud vangistuse

täielikult

täitmisele

pööramata

jätmise,

kui

ka

vangistuse

asendamise

asenduskaristusega - üldkasuliku tööga, raviga, elektroonilise valvega ning vangistuse

asendamise keeld seadusetekstist ei nähtu.

KarS § 424 lg 4 p 1 kohaldamisega on kujunenud kummaline olukord – seadus võeti

vastu häälteenamuse tahte kohaselt selliselt, et korduvalt joobes sõidukit juhtinud

peaks vähemal mingi osa vangistusest reaalselt ära kandma, kuid seadus pandi kirja

ja see hakkas oma elu elama just selliselt nagu seda soovisid need rahvaesindajad,

kes seaduse vastuvõtmise hääletamisel jäid vähemusse. Seejuures on kõik sellega

justkui rahul – süüdistatavad, prokurörid, advokaadid, kohtunikud, kindlasti ka need

rahvasaadikud, kes olid selle seaduse vastuvõtmise vastu. Need, kes ei peaks olema

rahul on seaduseelnõu algataja ja seaduse vastuvõtmise poolt hääletanud

rahvasaadikud, kuid nemad ei tea sellest, et nende tegelik tahe ei ole rakendamist

seaduse kohaldajate poolt leidnud, midagi. Nende tahteavaldus ei leidnud seaduse

tekstis paraku väljendust.

Kas ja kuidas selline asi võimalik on, kas seaduse kohaldamisel tuleks arvestada

seaduse teksti või seadusandja tegelikku tahet, sellele peaks lõpliku vastuse andma

Riigikohus.

Arvestades

eeltoodut

leiab

kohtukolleegium,

et

süüdistatava

kaitsja

poolt

apellatsioonis esitatud taotlus on vastuolus seadusega ja Tanel Betlemile mõistetud

vangistust ei ole seaduse järgi võimalik asendada üldkasuliku tööga.

Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et maakohus oleks pidanud põhjendama

tõkendi – vahistamine – kohaldamist, kui võttis süüdistatava kohtusaalist vahi alla.

Maakohtu otsuses on vaid märgitud, et juhindudes KrMS § 130 lg 4¹ kohaldab kohus

T. Betlemi suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina

vahistamist. Nõustuda tuleb ka sellega, et maakohus on sellega rikkunud KrMS § 312

p 7 sätestatud tõkendi kohaldamise põhjendamise kohustust ning et selline rikkumine

kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis

on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Samas ei nõustu kohtukolleegium kaitsjaga

selles, et ringkonnakohtu poolt rikkumise kõrvaldamine on võimalik vaid süüdistatava

suhtes tõkendi tühistamise ja tema vahi alt vabastamisega kuni kohtuotsuse

jõustumiseni. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt kriminaalmenetlusnormi

olulise rikkumise kõrvaldamine on võimalik ka vastavate põhjenduste lisamisega

apellatsioonikohtu poolt. Tegelikult sõltub see kummal viisil rikkumine kõrvaldada

sellest, kas esinevad vahistamise alused või neid ei esine. Kohtukolleegium on

seisukohal, et maakohtul oli põhjendatud alus vahistada süüdistatav kohtusaalist. Õige

on see, et süüdistatav ei ole kõrvale hoidunud ei praeguses kriminaalasjas

kohtueelsest ega kohtumenetlusest aga tähelepanu väärib fakt, et tal ei olnudki seda

võimalik teha. Kriminaalasi saabus kohtusse KrMS § 256-1 järgi ja alates kahtlustatava

kinnipidamisest 25.05.2019 kell 18.05 kuni kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamiseni e

kuni tema vahistamiseni 27.05.2019 kell 13.45 tal seda võimalust ei olnud. Samas

leiab kohtukolleegium, et on olemas oht, et süüdistatav kes saab teada, et tal tuleb

maakohtu otsuse kohaselt 10 kuud vangistust kanda võib hakata kõrvale hoiduma

mõistetud vangistuse täitmisest. Käesolevas otsuses esitatud ringkonnakohtu

seisukohast tulenevalt süveneb süüdistataval ka veendumus, et reaalne vangistus on

vältimatu. Samuti, arvestades süüdistatava tavapärast suhtumist temale mõistetud

karistustesse ja seda olukorras, kus ta ei ole ühiskonnast isoleeritud aga tal on kohtu

poolt kandmata karistus – ÜKT tundide tegemise ajal uue kuriteo toimepanemine,

katseajal uue kuriteo toimepanemine – esineb ka käesoleval juhul, kui süüdistatav

viibib vabaduses jätkuvalt samalaadse kuriteo toimepanemise oht. Arvestades

eeltoodut peab kohtukolleegium põhjendatuks süüdistatava suhtes tõkendina

vahistamise kohaldamist.

Süüdistatava kaitsja adv. Stella Veber esitas taotluse hüvitada õigusabi kulud.

Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 3 tundi,

mille eest on tasu 180 eurot (käibemaks 30 eurot). Kohtukolleegium peab taotlust

põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud

väljamõistmisele süüdistatavalt.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2

jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 27.maist 2019.a Tanel Betlemi suhtes

muutmata esitatud ja apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/