3-19-754/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

23. juuli 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-754

Haldusasi

Narva-Jõesuu Linnavalitsuse kaebus Riigi Tugiteenuste

Keskuse 29. jaanuari 2019 finantskorrektsiooni otsuse nr

11.6-16/0054, 30. jaanuari 2019 finantskorrektsiooni

otsuse nr 11.6-16/0056 ja 29. märtsi 2019 vaideotsuse

tühistamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja: Narva-Jõesuu Linnavalitsus

Esindaja: v.adv. Kristina Laarmaa

Vastutaja: Riigi Tugiteenuste Keskus

Esindaja: Marliis Elling

RESOLUTSIOON

1. Jätta Narva-Jõesuu Linnavalitsuse kaebus rahuldamata

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 22. augustil 2019 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt

esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg

1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna

Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

ASJAOUD JA VAIDLUSTATUD OTUSUS

1. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 30. mai 2018 otsustega nr 1.1-5.1/18/591 ja 1.1-

5.1/18/592 anti perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (edaspidi STS) alusel toetust

vastavalt Narva-Jõesuu Linnavalitsuse projektile „Narva-Jõesuu linna kergliiklusteede

projekteerimine ja rajamine, 1 etapp“ ja „Narva-Jõesuu linna kergliiklusteede projekteerimine ja

rajamine, 4 etapp“.

2. Narva Linnavalitsus viis läbi riigihanked „Narva-Jõesuu kergliiklusteede võrgustiku ehitamise

1.etapp. J.Poska ja Suur-Lootsi tn“ (viitenumber 190425) ning „Narva-Jõesuu kergliiklusteede

võrgustiku ehitamise 4.etapp. Metsa, Kungla, Raja ja Auga tn“ (viitenumber 190503) ja sõlmis

mõlema riigihanke tulemusel hankelepingud ühispakkujatega OÜ Jõhvi KEK ja Eesti ESM OÜ

(edaspidi „vaidlusalused hankelepingud)“. Kummagi eelnimetatud riigihanke puhul oli

hanketeate punkti III.1.3 alapunkt C2 sõnastatud järgmiselt:

„Tööde teostamiseks peab olema kaasatud Projektijuht, kes vastab järgmistele nõuetele: 1)

teedeehituse alane kõrgharidus; 2) teedeinsener, tase 6 (v.a esmane kutse), diplomeeritud

teedeinsener, tase 7 (v.a esmane kutse) või volitatud teedeinsener, tase 8; 3) oskab eesti

keelt kõrgtasemel nii kõnes kui ka kirjas. Edukas pakkuja esitab projektijuhi koopiad erialast

haridust tõendavatest dokumentidest (õppeastus(t)e diplomi(te) koopia(d) või koopiad

kutsetunnistustest).“

3. Riigi Tugiteenuste Keskus (edaspidi ka RTK) tegi 29. jaanuaril 2019 finantskorrektsiooni otsuse

nr 11.6-16/0054 ja 30. jaanuaril 2019 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.6-16/0056, millega luges

10% mõlema vaidlusaluse hankelepinguga seonduvatest juba tehtud (st. maksetaotlustes

kajastatud) ning edaspidi tehtavatest kuludest mitteabikõlblikuks. Otsuste aluseks on asjaolu, et

Narva-Jõesuu Linnavalitsus rikkus riigihangete seaduse nõudeid, sõlmides vaidlusalused

hankelepingud pakkujaga, kes ei vastanud hanketeate punkti III.1.3. alapunktis C2 sätestatud

nõudele, sest edukaks osutunud ühispakkujate pakkumuses nimetatud projektijuhile ei olnud

pakkumuse esitamise ajaks hanketeates nimetatud teedeinseneri kutset antud. RTK pidas

proportsionaalseks lugeda mitteabikõlblikuks 10% vaidlusaluse hankelepinguga seonduvatest

kuludest. 29. märtsi 2019 vaideotsusega jättis Riigi Tugiteenuste Keskus Narva-Jõesuu

Linnavalitsuse poolt eelnimetatud finantskorrektsiooni otsuste peale esitatud vaide

rahuldamata.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. Narva-Jõesuu Linnavalitsus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb RTK

29. jaanuari ja 30. jaanuari 2019 finantskorrektsiooni otsuste nr 11.6-16/0054 ja 11.6-16/0056

ning 29. märtsi 2019 vaideotsuse tühistamist.

5. Esiteks on kaebaja seisukohal, et hanketeadete punkti III.1.3 alapunktis C2 sätestatud

kvalifitseerimistingimus oli mitmeti mõistetav, kuna kolme seal sätestatud sisulist

kvalifitseerimistingimust (hariduse nõue, kutsekvalifikatsiooni nõue ja keeleoskuse nõue) oli

hanketeate sõnastusest tulenevalt võimalik tõendada alternatiivselt kas õppeasutuse diplomite

koopiate või kutsetunnistuste alusel. Kaebaja selgitab, et hankijana oli tema sooviks kõnealuse

kvalifitseerimistingimuse kehtestamisel võimaldada rakendada projektijuhti, kellel on kas

teedeinseneri tase 6 kutsetunnistus või kes vastab sellele kutsetasemele samaväärsetele

nõuetele ning just sel põhjusel kehtestatigi dokumendinõue kvalifitseerimistingimusele

vastavuse tõendamiseks alternatiivsena. Kaebaja hinnangul on selline tõlgendus kooskõlas

riigihangete läbiviimise ajal kehtinud ehitusseadustiku rakendamise seaduse § 16 lg 2 punktis 2

sätestatuga, millest tulenevalt puudus hankijal õiguspärane alus nõuda, et projektijuht omaks

kutsetunnistust. Kaebaja nõustub, et edukaks tunnistatud ühispakkujate poolt nimetatud

spetsialistil puudus pakkumuste esitamise tähtpäeva seisuga küll kutsetunnistus, kuid isik vastas

nii hariduse kui nõutava töökogemuse poolest kutsepädevuse nõuetele ning juba 13. juunil 2018

anti talle ka teedeinsener tase 6 kutsetunnistus.

6. Kaebaja ei nõustu RTK seisukohaga, et kvalifitseerimistingimustes viitamine kutsetunnistusele

ahendas potentsiaalsete pakkujate ringi, vaid leiab vastupidi, et kuna projektijuhi nõuetele

vastavust oli võimalik tõendada alternatiivselt ka haridust tõendavate dokumentidega, siis

potentsiaalsete pakkujate ring hoopis laienes, kuna kvalifitseerimistingimus võimaldas osaleda

ka pakkujatel, kelle spetsialistidel kutsetunnistust veel polnud.

7. Teiseks on kaebaja seisukohal, et RTK ei ole nõuetekohaselt teostanud kaalutlusõigust ning

otsustest ei nähtu, miks on peetud vajalikuks just finantskorrektsiooni rakendamist 10%, mitte

aga 5%, ulatuses. Kaebaja hinnangul ei ole RTK finantskorrektsiooni määramisel hankijale

etteheidetava rikkumise raskust arvestanud, samas saab just rikkumise raskus olla

finantskorrektsiooni määra üle otsustamisel ainus kaalumisargument. Kaebaja viitab ka sellele,

et vastustaja ei ole hinnanud seda, kas asjaolust, et konkreetsel projektijuhil ei olnud

kutsetunnistust, sai tekkida sisuline eelis ühispakkujatel, arvestades, et sisulises mõttes nende

projektijuht vajaliku kutse omistamise tingimustele vastas ning hiljem see talle ka omistati.

Kaebaja peab vääraks vastustaja seisukohta, et pakkumuste hinnaerinevused tulenesid sellest,

et edukaks osutunud pakkujate projektijuhil ei olnud kutsetunnistust. Seejuures toob kaebaja

välja, et edukaks osutunud pakkujate poolt antud selgitusest nähtuvalt oli nende madala hinna

põhjuseks see, et tegu on kohaliku ettevõtjaga, kes kasutab kohalikku tööjõudu, ei kasuta

alltöövõttu ning kellel on olemas vajalikud vahendid ning teave, kuidas kohalikes oludes soodsalt

töid teostada. Veel märgib kaebaja, et riigihangetes sõlmitud lepingute kogumaksumusest

moodustas projektijuhi tööjõukulu marginaalse osa. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele

kohtuasjas 3-12-1618, heidab kaebaja vastustajale ette, et viimane ei ole finantskorrektsiooni

tegemise otsustamisel HMS § 64 lõikest 3 juhindudes arvesse võtnud tehtava otsuse mõju

kaebajale, kes satub seetõttu eelarve olulise surve alla ja peab tõenäoliselt võtma vastu

lisaeelarve, mistõttu ei ole võimalik rahastada muid avalikust huvist kantud tegevusi.

8. Viimaks heidab kaebaja ette ärakuulamisõiguse rikkumist, sest vastustaja ei ole tehtud

otsustes sisuliselt käsitlenud kaebaja poolt menetluses esitatud vastuväiteid, näiteks seda, miks

ta ei nõustu väitega, et kvalifitseerimistingimus oli mitmeti mõistetav, ning liiati ei ole kaebajale

tutvustatud

Rahandusministeeriumi

17. detsembri

2018

kirja,

millele

vastustaja

finantskorrektsiooni otsustes ometi tuginenud on.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Riigi Tugiteenuste Keskus vaidleb kaebusele vastu ning palub selle rahuldamata jätta.

Vastustaja hinnangul oli hanketeates sätestatud projektijuhi kvalifitseerimistingimuse sisuline

nõue selge — projektijuht pidi vastama kõigile kolmele nõudele (haridus, kutse, keeleoskus).

Vastustaja möönab, et kvalifitseerimistingimuse dokumendinõue on ebaõnnestunud, ent sellest

ei saa kuidagi teha järeldust, et ebaselgeks jäi esitatud sisuline kvalifitseerimistingimus ega seda,

et kõiki kolme nõuet saab tõendada alternatiivselt kas õppeasutuse diplomi või

kutsetunnistusega. Vastustaja selgitab, et kuna kutsetunnistuse olemasolu saab hankija

kontrollida SA Kutsekoda kutseregistrist, ei ole kutsetunnistuse koopia esitamine kutse

olemasolu nõude täitmise jaoks pakkujatele kohustuslik. Vastustaja märgib, et hanketeates ei

ole sätestatud, et pakkuja projektijuhil peavad vaid sisuliselt olema täidetud kutse saamise

eeldused. Vastustaja selgitab, et kuna teedeinsener, tase 6 kutse eelduseks on nii nõutud

teedeehituse alane kõrgharidus, kui ka eesti keele oskus kõrgtasemel, siis saaks kõigile kolmele

nõudele vastavust tõendada kutsetunnistusega, ent kuidagi ei ole võimalik vastavust

kutsenõudele tõendada haridust tõendava dokumendiga.

10. Vastustaja märgib, et kuivõrd hankemenetluse käigus ei esitatud hankijale ühtki küsimust

ning kõik teised pakkujad nimetasid pakkumuses nõutava kutsega projektijuhid, siis on ilmne, et

tingimuse sisu oli selge ning üheselt mõistetav. Seetõttu ei saa vastustaja hinnangul välistada, et

pakkujad, kellel oli olemas näiteks teedeehituse alane kõrgharidusega projektijuht, kuid kellel

puudus kutsekvalifikatsioon teedeinseneri tase 6, 7 või 8, võisid pakkumuse tegemisest loobuda.

11. Mis

puudutab

finantskorrektsiooni

määra,

siis

on

vastustaja

seisukohal,

et

riigihankemenetluses pakkujate kvalifitseerimise tingimuse rikkumisest piisab järeldamaks, et

toetust ei ole kasutatud abikõlblikuks loetava kulu osas säästlikult, kahjustades sellega Euroopa

Liidu reguleeritud konkurentsipoliitikat ning seeläbi ka Euroopa Liidu eelarvet ja siseturgu.

Vastustaja hinnangul on rikutud nõuete puhul tegemist oluliste nõuetega, mis peavad tagama

Euroopa Liidu rahaliste vahendite arvel jagatud toetuste läbipaistva ja säästliku kasutamise.

Vastustaja hinnangul ei ole 10% lepingumaksumuse summa tagasinõudmine ülemäärane.

Vastustaja toob ka välja, et arvestas finantskorrektsiooni määra langetamisel 25%-lt 10%-le just

seda, et projektijuht sai nõutud kutsetaseme lepingu täitmise ajal, kuigi ligi pool aastat hiljem

ettenähtust.

12. Kaebaja etteheiteid ärakuulamisõiguse rikkumise osas peab vastustaja põhjendamatuks,

selgitades, et kaebajal oli võimalik enne haldusakti andmist oma seisukoht esitada, ent

vastustaja ei pidanud tema vastuväidetega nõustuma.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Vaadanud läbi vaidlustatud otsused ja vaideotsuse ning kaalunud kohtumenetluses esitatud

poolte argumente ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et kaebus ei ole põhjendatud ja

tuleb rahuldamata jätta. Riigi Tugiteenuste Keskus on õigesti leidnud, et kaebaja kvalifitseeris

vaidlusalustes

riigihankemenetlustes

pakkuja,

kes

hanketeates

sätestatud

kvalifitseerimistingimusele ei vastanud ning rikkus seeläbi temal kui toetuse saajal lasuvat

kohustust, millisele rikkumisele pidi Riigi Tugiteenuste Keskus reageerima finantskorrektsiooni

tegemisega. Vastustaja on oma otsuses 10%-list finantskorrektsiooni määra piisavalt

põhjendanud ning kaebajale ette heidetavat rikkumist arvestades oleks sellest veelgi väiksema

määra kohaldamine ilmselgelt mõeldamatu. Viimaks ei saa nõustuda ka kaebaja etteheitega

ärakuulamisõiguse rikkumise kohta, kuna kõigi finantskorrektsiooni tegemise seisukohast

asjassepuutuvate oluliste asjaolude kohta on kaebajal olnud võimalus enne vaidlustatud otsuste

tegemist oma seisukoht esitada ning sisuliselt on vastustaja vaidlustatud otsuste tegemisel

kaebaja esitatud argumentidega mittenõustumist käsitlenud.

14. Antud juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et finantskorrektsiooni tegemine on iseenesest

õigustatud olukorras, kus toetuse saaja on toetusest rahastatava tegevuse ellu viimiseks läbi

viidud

riigihankemenetluses

kvalifitseerinud

pakkuja,

kes

hanketingimustes

seatud

kvalifitseerimise tingimustele ei vasta. Vaidlus on esiteks selles, kas kaebajale sellise rikkumise

ette heitmine on hankedokumentides sätestatud kvalifitseerimise tingimuste sõnastust silmas

pidades põhjendatud ning teiseks selles, kas juhul kui see nii on, on rakendusüksus

finantskorrektsiooni määra üle otsustamisel nõuetekohaselt kaalutlusõigust teostanud ning

seejuures enne kaalumisele asumist kaebaja nõuetekohaselt ära kuulanud.

15. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et hanketeate punkti III.1.3 alapunktis C2 sisalduv

kvalifitseerimistingimus oli mitmeti mõistetav. Mõlema vaidlusaluse riigihanke puhul saab

vastava kvalifitseerimistingimuse sõnastust, mis on ära toodud ka käesoleva kohtuotsuse

punktis 2, mõista üksnes selliselt, et tööde teostamisse peab olema kaasatud projektijuht, kellele

on kutseseaduses sätestatud korras antud vähemalt kutse „teedeinsener, tase 6“. Kõnealuse

tingimuse sõnastust ei saa mõistlikult tõlgendada nõnda, et projektijuht peab üksnes sisuliselt

vastama sellise kutse andmise eelduseks olevatele nõuetele. Kutse andmine ja selle eelduseks

olevate nõuete täitmise hindamine saab toimuda vaid kutseseaduses sätestatud korras ja seal

nimetatud pädevate organite poolt. Hankemenetluses võib hankija mõistagi kehtestada tööde

teostamises osalevatele isikutele mingisuguseid konkreetseid haridust, täiendkoolitust ja

varasemat töökogemust käsitlevaid nõudeid ning nende nõuete täitmist ise hinnata, ent

olukorras, kus hanketingimuses on sõnaselgelt viidatud kutsele, ei saa seda tingimust tõlgendada

nõnda, et hankija soovib ise hinnata, kas konkreetsele isikule kutse andmise eeldused on

täidetud. Antud juhul viitavad hanketeate punkti III.1.3 alapunktis C2 kasutatud mõisted

„teedeinsener, tase 6“, „diplomeeritud teedeinsener, tase 7“ ja „volitatud teedeinsener, tase 8“

konkreetsetele kutsestandarditele ning sellist viidet saab mõista üksnes nii, et projektijuhiks võib

olla vaid isik, kellele on antud vastav kutse. Tõlgendus, et hankija on tingimuse sellise

sõnastamisega soovinud endale võtta kohustuse asuda sisuliselt hindama seda, kas konkreetne

pakkuja nimetatud projektijuht vastab kutsestandardist tulenevatele nõuetele ja kas kutse

andmise eeldused on täidetud, oleks ilmselgelt ebamõistlik ükskõik millise potentsiaalse pakkuja

või mistahes muu isiku seisukohast.

16. Hanketeate punkti III.1.3 alapunktis C2 sätestatud kutsenõuet ei muuda mitmeti

mõistetavaks ka hanketeate sama punkti teises lauses sätestatu, mille kohaselt „[e]dukas

pakkuja

esitab

projektijuhi

koopiad

erialast

haridust

tõendavatest

dokumentidest

(õppeasutus(t)e

diplomi(te)

koopia(d)

või

koopiad

kutsetunnistusest“.

Sisulise

kvalifitseerimistingimuse tõlgendamine selle kaudu, milliste dokumentide esitamist pakkujalt

nõutakse, võib teatud juhtudel isegi olla asjakohane, ent käesoleval juhul kindlasti mitte. Esiteks

on ilmne, et ka isiku sisulist vastavust kutse andmise nõuetele ei ole võimalik hinnata üksnes

haridust tõendavate dokumentide pinnalt, kuivõrd kutsestandardi kohaselt eeldab kutse

andmine lisaks erialasele haridusele ka muude nõuete (näiteks teatud erialase töökogemuse

nõue) täitmist. Teiseks on vastustaja õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et seda, kas konkreetsel

pakkuja poolt nimetatud projektijuhil on hanketingimustes nõutav kutse või mitte, saab hankija

kontrollida SA Kutsekoda internetilehekülje kaudu avalikult kättesaadavast kutseregistrist. See

tähendab, et isegi kui möönda, et hanketeate punkti III.1.3 alapunkti C2 teises lauses

alternatiivsete dokumendinõuete (nõue esitada haridust tõendavad dokumendid või

kutsetunnistus) sätestamine on segadust tekitav ja eeskätt haridust tõendava dokumendi

esitamise vajadus arusaamatu, ei saa sellest siiski järeldada, et arusaamatu või mitmeti

mõistetav oleks sisuline nõue, et projektijuhiks peab olema isik, kellele on antud teedeinseneri,

diplomeeritud teedeinseneri või volitatud teedeinseneri kutse.

17. Kaebaja tõlgendusele, et hanketeate punkti III.1.3 alapunkti C2 teise lausega on hankija

soovinud näidata, et vastavust kutsenõudele saab tõendada projektijuhi haridust tõendava

dokumendiga, räägib vastu ka see, et hanketeate viidatud punktis sisaldub ka kolmas sisuline

nõue, nimelt keeleoskusnõue, mille puhul on samuti ilmne, et üksnes (näiteks välisriigis välja

antud) erialast haridust tõendava dokumendi põhjal ei saa hankijal olla mistahes võimalust

hinnata, kas pakkuja projektijuhi puhul on keeleoskusnõue täidetud. Seegi viitab asjaolule, et

hanketeate vaadeldavas punktis sätestatud sisulisi nõudeid (haridus, kutse, keeleoskus) ei saa

tõlgendada sama punkti teises lauses sätestatud dokumendinõuete alusel. Olukorras, kus

hanketeates on sisulise nõude sõnastamisel viidatud selgelt kutsenimetusele ega ole samavõrd

sõnaselgelt sätestatud, et pakkuja kvalifitseerumiseks peab pakkuja projektijuht vastama kutse

andmise eelduseks olevatele nõuetele, mida hindab hankija, saab vastavat tingimust tõlgendada

üksnes nii, et projektijuhil peab olema vastav kutse, mis on talle antud kutseseaduses sätestatud

alustel ja korras.

18. Kuivõrd hanketeates esitatud kvalifitseerimisnõude sisuks oli üheselt mõistetavalt kutse

olemasolu, mitte aga projektijuhi sisuline vastavus kutse andmise eelduseks olevatele

kvalifikatsiooninõuetele, ei ole tähtsust asjaolul, et edukaks osutunud ühispakkujate

projektijuhil oli ehitusseadustiku rakendamise seaduse § 16 lg 1 p 2 ja 3 kohaselt õigus

kutsetegevusega tegelda. Vastustaja on õigesti märkinud, et eeltoodud sättest tulenevalt ei

oleks hankija pruukinud hanketingimustesse projektijuhi kutsenõuet sätestada, ent sellise

tingimuse sätestamise korral pidi hankija sellest pakkujate kvalifitseerimisel lähtuma ega saanud

asuda seda pakkujate kvalifikatsiooni hindamisel laiendavalt tõlgendama.

19. Käesolev olukord ei ole samaväärne kaebaja poolt viidatud kohtuasjas 3-13-1664 käsitletuga.

Viimati nimetatud kohtuasjas pidas ringkonnakohus mitmeti mõistetavaks hanketingimust, mille

puhul ei olnud üheselt selge, kas ühispakkumuse puhul on hanketingimuses nimetatud

litsentseeringute olemasolu nõutav kõigi ühispakkujate puhul või piisab, kui see on täidetud ühe

puhul neist. Ringkonnakohus leidis selles asjas, et vaidlusaluse tingimuse sõnastust „Taotleja

(ühistaotlejad) peab olema“ saab mõista nii, et ühe isikuna käsitletavalt konsortsiumilt on nõutav

üks vastav litsentseering“. Käesolevas asjas vaidluse all olev tingimus erineb oma arusaadavuse

poolest kohtuasjas 3-13-1664 oluliselt: käesoleval juhul on tingimuse sõnastuses kasutatud

konkreetseid kutsenimetusi ning kuivõrd Eesti õiguskorras on kutse andmise ja kutsestandardile

vastavuse nõuete kontrollimiseks ette nähtud selge seaduses sätestatud regulatsioon, oleks

ilmselgelt ebamõistlik tõlgendada seda tingimust nii, et hankija on soovinud ise hakata hindama

vastavust kutse andmise nõuetele.

20. Eeltoodud põhjustel on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja rikkus talle riigihangete

seadusest tulenevat kohustust viia hankemenetlus läbi seaduses sätestatud nõudeid järgides.

Kuivõrd kaebajal toetuse saajana oli STS § 26 lg 1 kohaselt kohustus järgida riigihangete seadust,

siis on toetusest rahastatava tegevuse ellu viimiseks läbi viidud riigihankemenetluses

riigihangete seaduse rikkumise näol tegemist toetuse saaja poolt kohustuse täitmata jätmisega,

mis on mõjutanud kulu abikõlblikkust vastavalt STS § 45 lg 1 punktile 3. Eelnimetatud sättest ja

STS § 8 lg 1 punktist 6 tulenevalt on rakendusüksusel sellises olukorras kohustus teha

finantskorrektsiooni otsus.

21. Järgnevalt on poolte vahel vaidlus sisuliselt küsimuses, kas vastustaja on 10%-lise

finantskorrektsiooni kohaldamisel nõuetekohaselt kaalunud rikkumise raskust. Vabariigi

Valitsuse 1. septembri 2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest

hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide

tegemise tingimused ja kord“ (edaspidi VVm 2014/143) § 22 lõike 11 punktis 8 on sätestatud, et

„[h]ankelepingule eraldatavat toetust vähendatakse 25 protsenti [kui] hankemenetluse

korraldamisel ei ole seatud kvalifitseerimise tingimusi järgitud ning kvalifitseeriti pakkuja, kes ei

vastanud kehtivatele kvalifitseerimise tingimustele“. Sama paragrahvi lõikes 12 on sätestatud,

et lõike 11 punktides 3–16 ja 19 nimetatud juhtudel võib sõltuvalt rikkumise raskusest kohaldada

5- või 10-protsendilist finantskorrektsiooni määra.

22. Eelviidatud sätetes ei ole määratletud, millistest asjaoludest lähtuvalt tuleks rikkumise

raskust hinnata. Samas saab nende sätete sõnastusest järeldada, et vastustaja poolt kaebajale

põhjendatult ette heidetud rikkumisega peab üldjuhul kaasnema 25%-line finantskorrektsioon,

ent rikkumise raskust arvestades võib rakendusüksus kaalutlusõiguse alusel erandina kohaldada

väiksemat, see tähendab kas 10 või 5%-list määra. Neid sätteid tuleb mõista nii, et 25%-st

väiksema finantskorrektsiooni määra kohaldamine on ette nähtud erandina, mille kohaldamine

on õigustatud vähese või väga vähese raskusega rikkumise puhuks. See tähendab omakorda

seda, et finantskorrektsiooni tegemisel ei pea rakendusüksus püstitama endale mitte küsimust,

kas õigustatud oleks 5, 10 või 25 protsendiline vähendamine, vaid küsimuseks on, kas esineb

mingisuguseid kaalukaid asjaolusid finantskorrektsiooni vähendamiseks 10-le või lausa 5-le

protsendile üldreeglina ette nähtud 25% asemel. Sellist tõlgendust toetab üheselt näiteks

käsitletava paragrahvi lõigete 11 ja 12 sõnastuse võrdlus lõike 13 sõnastusega. Viimases on

nimelt sätestatud, et „eraldatavat toetust vähendatakse sõltuvalt rikkumise raskusest 5 või 10

protsenti, kui [...]. Selline sõnastuse erinevus viitab sellele, et lõikes 11 sätestatud juhtudel tuleb

üldjuhul vähendada toetust 25% võrra ning erandlikel rikkumise vähese raskusega seotud

asjaoludel on õigustatud selle alandamine 10 või 5%-ni, samas lõikes 13 sätestatud juhtude

puhul ei ole sellist rikkumise raskusele üldjuhul vastavat määra sätestatud. Eeltoodu on

haldusorgani kaalutlusõiguse teostamise seisukohast oluline sellest aspektist, kui ulatuslik on

põhjendamiskohustus.

23. Leian, et käesoleval juhul on vastustaja vaidlusalustes finantskorrektsiooni otsustes piisavalt

põhjendanud seisukohta, et kaebajale ette heidetav rikkumine oli tõsine rikkumine ning ka

tagantjärgi vaadates ei ilmne ühtki sellist asjaolu, mille pinnalt saaks tekkida kasvõi kahtlus, et

5%-lise määra kohaldamine oleks võinud olla proportsionaalne: pigem võiks tekkida küsimus,

kas üldse oli põhjendatud üldreeglina ette nähtud 25%-st väiksema 10%-lise määra

kohaldamine. Vastustaja on vaidlustatud otsustes õigesti leidnud, et kaebaja poolt

riigihankemenetluses kvalifitseerimise nõuete rikkumine võis mõjutada konkurentsi kõnealustes

hankemenetlustes, sest hanketeate punktis III.1.3. alapunkti C2 sõnastusest tulenevalt võisid

hankemenetlustest kõrvale jääda mitmed pakkujad, kes vastasid objektiivselt samasugustele

kriteeriumitele, nagu hiljem edukaks osutunud pakkuja, ent kes otsustasid pakkumust mitte

esitada, kuna neil ei olnud hanketeates nõutud kutsega projektijuhti. Seda, kas või kui palju

selliseid isikud oli, veel vähem seda, kas hanketingimuste sõnastamine vastavalt sellele, kuidas

hankija neid hiljem edukaks osutunud pakkujaid kvalifitseerides tõlgendas, oleks

lõppkokkuvõttes toonud kaasa soodsama pakkumuse kui seda oli edukaks osutunud pakkumus,

ei ole võimalik kindlaks teha, ent ka kaebaja ei ole esile toonud ühtki asjaolu, mis veenaks selles,

et suuremat konkurentsi ei oleks sellisel juhul kindlasti tekkinud. Teiseks on vastustaja

põhjendatult leidnud, et kaebaja rikkumine andis edukaks osutunud ühispakkujatele arvestatava

konkurentsieelise. Seejuures ei seisnenud kõnealune konkurentsieelis mitte võimaluses hoida

kokku kulusid ja teha selle võrra odavam pakkumus, vaid selles, et ühispakkujad said kaebaja

õigusvastase tegevuse tõttu üldse võimaluse konkureerida hankemenetluses, mille tingimustes

sätestatud kvalifitseerimistingimusele nad ei vastanud. Möönan, et vastustaja argumendid, mis

puudutavad erinevate esitatud pakkumuste hinnaerinevust, ei ole seetõttu rikkumise raskuse

seisukohast asjakohased ning kaebaja on seevastu veenvalt põhjendanud, et edukaks osutunud

pakkujate pakkumuse paremus ei saanud vähemalt mitte olulisel määral tuleneda sellest, et

nende projektijuhil kutsetunnistust ei olnud. Ent need asjaolud ei väära tõdemust, et edukaks

osutunud pakkujad said lubamatu eelise kõigi nende ettevõtjate ees, kellel samuti

kutsetunnistusega projektijuhti ei olnud, ent kes lähtusid hanketeates sätestatud tingimusest ja

hankemenetluses ei osalenud, eeldades põhjendatult, et ükski teine nendega samasuguses

olukorras olev pakkuja samuti ei kvalifitseeru. Mis puudutab asjaolu, et edukaks osutunud

pakkujate projektijuhile anti teedeinseneri 6. taseme kutse 2018. aasta juunikuus, siis nähtub

vaidlustatud otsuseid ja vaideotsust koos vaadeldes, et vastustaja ei ole rikkumise raskuse

seisukohast tegelikult sellele, kui kaua edukaks osutunud pakkujad ilma kutsetunnistuseta

projektijuhiga töötasid, rõhku pannud ega ka väitnud, et rikkumise raskus tuleneb sellest, et

kaebaja sai reaalselt viletsama kvaliteediga teenuse, kui hanketingimustes ette nähtud.

Vaideotsuses tehtud viide sellele, et 5%-lise korrektsiooni määra kohaldamine oleks olnud

mõeldav juhul, kui projektijuhile oleks kutse antud vahetult pärast pakkumuste esitamise

tähtpäeva, on mõeldud näitamaks, et rikkumise väheoluliseks tunnistamine ja seega 5%-lise

finantskorrektsiooni määra kohaldamine oleks olnud mõeldav juhul, kui oleks usutav, et hiljem

edukaks osutunud pakkujad olid pakkumuse esitamise ajaks omalt poolt teinud vähemalt

arvestatavad pingutused selleks, et kvalifitseerimise tingimustele vastata ning lepingu sõlmimise

ajaks oleks kvalifitseerimise nõue igal juhul täidetud. Mõistagi ei pidanuks vastustaja käsitletavas

olukorras üldse hakkama otsima näiteid selle kohta, millistel tingimustel oleks olnud mõeldav

5%-lise määra kohaldamine. Tulenevalt eeltoodud põhjendustest selle kohta, kuidas VVm

2014/143 § 22 lõiget 11 ja 12 tõlgendada tuleb, piisanuks ka tõdemusest, et tegemist ei ole igal

juhul väga väikese rikkumisega, mis ainsana õigustaks 5%-lise määra kohaldamist. Antud juhul ei

sea kaebaja esitatud põhjendused ja kaalutlused kuidagi kahtluse alla vastustaja seisukohta, et

rikkumine, mis seisneb selles, et riigihankemenetluses kvalifitseeriti pakkuja, kes

kvalifitseerimise tingimusele ei vastanud, ei ole väheoluline ning et hankija õiguspärase

käitumise korral (olgu siis hanketingimuste muutmisel vastavalt sellele, kuidas hankija neid

tegelikult kohaldas või nende kohaldamisel nii nagu need sätestatud olid) oleks hankemenetluse

tulemus võinud olla teistsugune. Mis puudutab kaebaja poolt eeskätt vaides esitatud argumenti,

et kaebaja tegevuse tulemusena konkurents riigihangetel suurenes ning kokkuvõttes tehti

soodsam pakkumus, siis tuleb silmas pidada, et kokkuvõttes soodsama pakkumuse saamisega ei

saa iseenesest õigustada riigihankemenetluse nõuete rikkumist. Vastustaja on nii vaidlustatud

otsuses kui vaideotsuses õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et riigihangete läbi viimise nõuete

rikkumine kahjustab iseenesest konkurentsi ja liidu siseturu toimimise aluspõhimõtteid, mis on

väärtused omaette ja mille kahjustamist ei väära see, et kokkuvõttes võidi üksikjuhtumil

saavutadagi eelarvevahendite seisukohast soodsam tulemus. Seega kokkuvõttes on ilmne, et

5%-line finantskorrektsioon ei ole võimalik olukorras, kus toetusest rahastatavate tööde

teostamiseks läbi viidud riigihankemenetluses on kvalifitseeritud tingimustele mitte vastav

pakkuja ning seejuures ei esine asjaolusid, mille pinnalt oleks vähemalt vägagi tõenäoline, et

selle rikkumise puudumise korral ei oleks tulemus konkurentsi seisukohast olnud sama.

Käesoleval juhul ei ole ilmselgelt tegemist sedavõrd väheolulise rikkumisega, et kõne alla oleks

võinud tulla üksnes 5%-line finantskorrektsioon.

24. Kuivõrd käesoleval juhul ei saanuks vastustaja mõistlikult kaaluda 5%-lise määra kohaldamist

ning võimalik oli kaaluda üldreeglina kohaldamisele kuuluva 25%-lise määra ja 10%-lise määra

vahel, millest vastustaja valis kaebaja jaoks soodsama, on selge, et mõningad ebakõlad

finantskorrektsiooni määra põhjendamisel ei saanud kaasa tuua kaebaja õiguste rikkumist ega

anna alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks.

25. Viimaks ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Vaidlust

pole selles, et kaebajal oli võimalik enne vaidlusaluste otsuste tegemist esitada oma seisukoht

kõigi asjassepuutuvate asjaolude osas ning kaebaja ka kasutas seda võimalust. Asjaolu, et

vastustaja otsuse tegemisel kaebaja kõiki väiteid üksikasjalikult ei analüüsinud, et tähenda

ärakuulamisõiguse rikkumist. Oma vastuväidetes tugines kaebaja sellele, et vaidlusalustes

riigihangetes edukaks osutunud pakkuja projektijuht vastas sisuliselt kutsenõuetele,

kvalifitseerimisnõue oli hanketeates sõnastatud mitmeti mõistetavalt ning igal juhul polnud

edukaks osutunud pakkujate kvalifitseerimisel negatiivset mõju eelarvele, kuna ühispakkujate

kvalifitseerimata jätmisel oleks kulu kokkuvõttes suurem olnud. Nende põhilise väite osas on

vastustaja vaidlustatud otsustes tegelikult seisukoha kujundanud, leides õigesti, et

kvalifitseerimistingimuseks ei olnud hanketeate kohaselt mitte sisuline vastavus kutse andmise

nõuetele, vaid kutse olemasolu ja tegemist polnud mitmeti mõistetava tingimusega ning et selle

rikkumise toime panemata jätmise puhul oleks riigihangete tulemus võinud olla teistsugune,

sealhulgas oleks ühe võimaliku õiguspärase käitumisalternatiivi, nimelt hanke tingimuste

muutmise korral vastavalt sellele, kuidas hankija neid tegelikult kohaldas, olnud võimalik suurem

konkurents, samas kui rikkumise tõttu sai edukaks osutunud pakkuja põhjendamatu

konkurentsieelise. Asjaolu, et vastustaja on viidanud Rahandusministeeriumi kirjale, millega

kaebajal enne otsuse tegemist tutvuda võimalik ei ole olnud, on väheoluline rikkumine.

Rahandusministeeriumil ei ole mistahes pädevust vaidlustatud otsuse tegemist mõjutada ning

Riigi Tugiteenuste Keskus ei ole oma otsuses ka märkinud, et ta Rahandusministeeriumi

arvamust enda jaoks siduvaks peaks. Tõsi, viite Rahandusministeeriumi seisukohale oleks võinud

vaidlustatud otsutes tegemata jätta, ent vaidlustatud ostuste õiguspärasust tuleb igal juhul

hinnata siiski sõltumata sellest, mida arvas Rahandusministeerium. Haldusorgan, kellele seadus

või seaduse alusel antud õigusakt mingisuguse pädevuse annab, peab õigust tõlgendama ja

rakendama ise ning mistahes muude organite arvamused, tundugu need otsustajale nii

autoriteetsed kui tahes, ei saa talle olla siduvad, kui seaduses pole sõnaselgelt teisti ette nähtud,

ning pädev organ ei saa oma seisukohta põhjendada hilisema vaidluse tekkimise korral sellega,

et teine organ õiguse samasugust tõlgendamist või kohaldamist õigeks pidas. Seega on

Rahandusministeeriumi arvamus otsuse õiguspärasuse või põhjendatuse seisukohast

tähtsusetu.

26. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks kohtuotsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks.

Kuivõrd vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad poolte

kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik