2-16-16729/72 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

1(20)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuli 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-16729

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Forinvest Group (pankrotis) pankrotihalduri

Martin Krupi hagi YY ja XX vastu kinnistu tasuta

võõrandamise lepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. augusti 2018 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

129 331 eurot 13 senti

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

YY ja XX ühine apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktsiaseltsi Forinvest Group (registrikood 10620123;

pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline esindaja

Kerli Kaasik

Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja CC

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 7. augusti 2018 otsus osas, millega kohus tunnistas

kehtetuks kostjate vahel 18. novembril 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingu alusel hüpoteegi seadmine kostja XX kasuks kinnistusraamatu

registriossa 12296202 ning asendas kohtuotsusega kostja XX nõusoleku hüpoteegi

kande kustutamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4 ja 5).

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

2(20)

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja nõuded 18. novembril 2015

sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel hüpoteegi seadmise

kehtetuks tunnistamiseks ja kostja XX hüpoteegi kande kustutamiseks nõusoleku

andmise kohustamiseks rahuldamata. Samuti teha uus otsus, millega jätta

rahuldamata hageja alternatiivsed nõuded kostja YY-lt 55 000 euro ja sellelt summalt

arvestatud viivise väljamõistmiseks. Jaotada eelmärgituga seoses uuesti maakohtu

menetluses kantud menetluskulud ning tühistada sellest tulenevalt maakohtu otsus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. YY ja XX apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Lugeda otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks:

1) Rahuldada Aktsiaseltsi Forinvest Group (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi

hagi YY ja XX vastu osaliselt.

2) Tunnistada kehtetuks Aktsiaseltsi Forinvest Group (pankrotis) ja kostja YY vahel

27. veebruaril 2013 sõlmitud kinnistu asukohaga Harjumaa, Jõelähtme vald,

Liivamäe küla, Metsa (registriosa nr 12296202) tasuta võõrandamise leping ja

asjaõigusleping, mille alusel kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kostja

YY.

3) Kohustada kostja YY andma nõusolek kinnistu omaniku kande muutmiseks

kinnistusraamatus ning asendada tema nõusolek omanikukande muutmiseks

kohtuotsusega selliselt, et Harjumaal Jõelähtme vallas Liivamäe külas asuva

Metsa kinnistu (registriosa nr 12296202) omanikuks on Aktsiaselts Forinvest

Group (pankrotis; registrikood 10620123).

4) Jätta rahuldamata hageja nõue tunnistada kehtetuks kostjate YY ja XX vahel 18.

novembril 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel

hüpoteegi seadmine Harjumaal Jõelähtme vallas Liivamäe külas asuvale Metsa

kinnistule (registriosa nr 12296202 IV jao kanne nr 1) kostja XX kasuks.

5) Jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostja XX andma nõusolek tema kasuks

seatud hüpoteegikande kustutamiseks kinnistusraamatus ning asendada kostja XX

nõusolek nimetatud hüpoteegikande kustutamiseks kohtuotsusega.

6) Jätta rahuldamata hageja alternatiivsed nõuded kostja YY-lt 55 000 euro ja sellelt

summalt arvestatud viivise väljamõistmiseks.

7) Tagastada kostjatele YY-le ja XX-le enamtasutud kohtukulu 231 eurot ja kanda

raha CC pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

5. Jätta

poolte

mõlemas

kohtuastmes

(sh

apellatsioonimenetluses)

kantud

menetluskulud poolte endi kanda.

6. Jätta käesolevas tsiviilasjas (nr 2-16-16729) Harju Maakohtu 8. novembri 2016

määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtuotsuse täitmist tagava

abinõuna.

7. Mõista hagejalt Aktsiaseltsi Forinvest Group (pankrotis) pankrotihaldurilt

riigituludesse hagi esitamisel vähem makstud riigilõiv 400 eurot. Vähem makstud

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

3(20)

riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Riigilõiv

tuleb tasuda otsusele lisatud makseinfo kohaselt. Tasumisega viivitamisel tuleb

tasumata summalt tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu

poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Aktsiaselts Forinvest Group (pankrotis; võlgnik) pankrotihaldur Martin Krupp

(hageja; haldur) esitas 7. novembril 2016 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles esitas

järgmised nõuded: 

tunnistada kehtetuks võlgniku ja YY (kostja I) vahel 27. veebruaril 2013 sõlmitud

kinnistu asukohaga Harjumaa, Jõelähtme vald, Liivamäe küla, Metsa (registriosa nr

12296202; Metsa kinnistu) tasuta võõrandamise leping ja asjaõigusleping, mille

alusel kanti Metsa kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kostja I; 

kohustada kostjat I andma nõusolek Metsa kinnistu omaniku kande muutmiseks

kinnistusraamatus ning asendada kostja I nõusolek nimetatud kande muutmiseks

kohtuotsusega; 

tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 18. novembril 2015 sõlmitud hüpoteegi

(summas 120 250 eurot) seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel hüpoteegi

seadmine Metsa kinnistule (IV jao kanne nr 1) kostja II kasuks; 

kohustada kostjat II andma nõusolek tema kasuks seatud hüpoteegikande

kustutamiseks kinnistusraamatus ning asendada kostja II nõusolek nimetatud

hüpoteegikande kustutamiseks kohtuotsusega; 

alternatiivselt, juhul kui kohus ei rahulda eelnimetatud nõudeid hüpoteegi seadmise

lepingu kehtetuks tunnistamise osas, mõista kostjalt I välja Metsa kinnistu väärtus 55

000 eurot ning sellelt summalt arvestatud viivis, sh hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis 11 414 eurot 63 senti ja tulevikus sissenõutavaks

muutuv viivis seadusjärgses määras kuni kohustuste nõuetekohase täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

2. Koos hagiavaldusega esitas hageja taotluse hagi tagamiseks. Hageja palus seada hagi

tagamiseks Metsa kinnistule käsutamise keelumärge võlgniku kasuks. Harju Maakohus

rahuldas 8. novembri 2016 määrusega hagi tagamise avalduse.

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

4(20)

3. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kanti võlgnik äriregistrisse 23. detsembril 1999.

Alates 15. veebruarist 2000 kuni 22. maini 2013 oli võlgniku juhatuse liikmeks EE,

aktsionärideks olid EE ja XX (kostja II) (EE abikaasa), nõukogu esimees oli kostja II.

25. mail 2012 sõlmisid YY (kostja I) müüjana ja kostja II ostjana Kuressaares Roopa tn 12

asuva kinnistu (registriosa nr 472634; Roopa kinnistu) müügilepingu, abieluvaralepingu ja

avalduse kande tegemiseks abieluvaralepingusse, hüpoteekide kustutamise kokkuleppe,

hüpoteekide loovutamise lepingu, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu,

hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingud. Kinnistu ostuhind oli 94 200 eurot, millest

71 500 eurot kohustus ostja tasuma müüja palvel Swedbank AS-ile (Swedbank) selgitusega

"Laenulepingu nr 10-060021-JI ennetähtaegne tagastamine".

27. veebruaril 2013 sõlmisid võlgnik võõrandajana ja kostja I omandajana Metsa kinnistu

tasuta võõrandamise lepingu ja asjaõiguslepingu. Lepingupoolte avaldatu kohaselt oli

lepingueseme väärtus 10 000 eurot ning omandaja võttis lepingueseme omandisse ja

valdusesse ettevõtte sihtkäsundi täitmiseks. Sihtkäsundi sisu kohta lepingus lepingus

kokkulepe puudub.

20. märtsil 2013 tegi registripidaja kandemääruse võlgniku registrist kustutamiseks

majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu. Äriühing kustutati registrist 22. mail 2013.

Harju

Maakohus

algatas

tsiviilasjas

nr

2-15-13100

äriühingu

täiendava

likvideerimismenetluse. Likvideerija esitas 3. jaanuaril 2016 Harju Maakohtule avalduse

võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Maakohtu 6. jaanuari 2016 määrusega nimetati

võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Martin Krupp. Pankrot kuulutati välja 27. jaanuari 2016

määrusega (tsiviilasjas nr 2-16-18), pankrotihalduriks nimetati M. Krupp.

18. novembril 2015 sõlmisid kostja I hüpoteegiseadjana ja kostja II hüpoteegipidajana

kinnistu hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille p 2.1 kohaselt seadis kostja I

kostja II kasuks Metsa kinnistule esimesele järjekohale hüpoteegi summaga 120 250 eurot.

Lepingu p 2.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud hüpoteegipidaja kõik nõuded kostja I vastu,

mis tulenevad pooltevahelisest laenulepingust ja selle lisadest. Kohtumenetluse jooksul on

kostjad keeldunud laenulepingu ja selle lisade esitamisest. Hageja arvates ei ole kostjad

laenulepingut ja selle lisasid esitanud, kuna ilmselgelt ei ole lepingut sõlmitud. Laenulepingu

asemel on kostjad esitanud võlatunnistuse, milles kostja I kinnitab, et hüpoteek tagab kostjale

II võlakohustuse täitmist 68 000 euro ja kõrvalkohustuste ulatuses ning poolte vahel tulevikus

tekkida võivaid kohustusi. Tegelikku laenu üleandmist kostjale I ei olnud kostjad hageja

hinnangul tõendanud.

27. veebruaril 2013 sõlmitud Metsa kinnistu tasuta võõrandamise lepingu (kinkelepingu)

tagasivõitmise aluseks on pankrotiseaduse (PankrS) § 111 lg 1 p 2 ja lg 3. Võlgniku

pankrotimenetlus algatati 6. jaanuaril 2016 ja pankrot kuulutati välja 27. jaanuaril 2016.

Seega on hagi esitatud PankrS § 118 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides. Võlgnik võõrandas

kinnistu 27. veebruaril 2013, seega viie aasta jooksul enne võlgniku pankrotimenetluse

algatamist.

PankrS § 117 lg 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks sama paragrahvi

lõigetes 1 ja 2 nimetamata isikud. Võlgniku juhatuse liige perioodil alates 15. veebruarist

2000 kuni 22. maini 2013 oli EE, kes oli ka võlgniku aktsionär. Kostja I on EE ema. Seega

võõrandati kinnistu tasuta juhatuse liikme ja aktsionäri emale. Hageja palus lugeda kostja I

võlgniku lähikondseks PankrS § 116 lg 1 p 3 ja § 117 lg 2 p-de 1, 2, 6 mõttes.

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

5(20)

Võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb selles, et võlgnik võõrandas talle kuulunud

Metsa kinnistu kostjale I (s.o juhatuse liikme ja aktsionäri emale) tasu saamata. Pooled

avaldasid lepingus kinnistu väärtuseks 10 000 eurot. Varahindaja hinnangu kohaselt oli

kinnistu väärtus võõrandamise hetkel 20 000 eurot. Samas võõrandas võlgnik kinnistu selle

eest raha saamata. Äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt esitas võlgnik viimase majandusaasta

aruande 22. juunil 2010 ajavahemiku 01.01.2009–31.12.2009 kohta. 20. märtsil 2013 tegi

registripidaja kandemääruse võlgniku registrist kustutamise kohta majandusaasta aruande

esitamata jätmise tõttu. Võlgniku peamiseks tegevusalaks oli kinnisvaraarendus. Võlgniku

2009. a majandusaasta aruandest nähtuvalt olid võlgniku peamised finantsseisundi näitajad

head.

Pankrotiavalduses märkis likvideerija võlgniku maksejõuetuse põhjuseks aastate 2009-2010

majanduslanguse. Majanduslanguse tulemusena vähenes oluliselt kinnisvaratehingute

väärtus, langes kinnisvara likviidsus. Esimene täitemenetlus alustati võlgniku suhtes 17.

augustil 2010. Nõude suuruseks oli 22 369 eurot 8 senti Swedbanki konto väljavõttest

nähtuvalt olid võlgnikul probleemid laenu teenindamisega alates 2009. a juunist. Raha

liikumine lõppes täielikult 2010. a mai lõpus. Likvideerija hinnangul oli võlgniku

tõenäoliseks maksejõuetuse tekkimise ajaks 2010. a kolmas kvartal. Ajutise halduri aruandest

nähtuvalt oli võlgnikul kohustusi vähemalt 180 679 eurot 26 senti. 16. mail 2016 toimunud

nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati nõudeid kokku 141 339 eurot 60 senti. Eelnevast

tulenevalt on tõendatud, et võlgnik oli juba 2010. a lõpus vähemalt ajutiselt, kui mitte

püsivalt, maksejõuetu.

Hageja ei nõustunud kostja I vastuväidetega, mille kohaselt on 27. veebruaril 2013 sõlmitud

kinnistu tasuta võõrandamise leping ja 25. mail 2012 tehtud tehingud omavahel seotud ning

neid tuleb vaadata koostoimes. Lepingudokumentides sisalduvatest kokkulepetest seda

hageja hinnangul järeldada ei saanud. Kõik lepingutega seotud kokkulepped tuli märkida

lepingusse ning kostjad ei saanud hakata meelevaldselt tagantjärgi sisustama kokkuleppeid

vastavalt vajadusele. Haldurile ei ole ka teada, millistel tingimustel kostja I Roopa kinnistu

omandas ning ei ole tõendatud, et kostja täitis laenukohutuse oma vara arvelt.

Hageja palus tunnistada ka kostjate vahel 18. novembril 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise

lepingu ja asjaõiguslepingu PankrS § 116 lg 2 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks. Võlgnik

võõrandas tasuta talle kuulunud kinnistu kostjale I vahetult enne äriühingu registrist

kustutamist ning kostja I seadis kostja II kasuks hüpoteegi vahetult enne täiendava

likvideerimismenetluse alustamist. Seega võib tagasivõitmise hagi esitada ka kostja II vastu.

Kostja I omandas kinnistu võlgnikult tasu maksmata. Seega oli hageja hinnangul täidetud

PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud alus. Lisaks võib PankrS § 116 lg 3 järgi tagasivõtmise hagi

esitada, kui eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu

tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Kuna oli kostja I lähikondne, tuli hageja arvates

eeldada, et võlgniku tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud olid kostjale I teada.

Hüpoteegi seadmise leping sõlmiti võlgniku lähikondsega 18. novembril 2015 (kahe aasta

jooksul enne ajutise halduri nimetamist), perioodil, mil võlgniku majandustegevus oli

seiskunud ning võlgnik oli püsivalt maksejõuetu. Kostja II võlgniku aktsionäri ja nõukogu

liikmena pidi olema teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast ja tekkinud maksejõuetusest.

Seega on ilmselge, et võlgnik ei olnud tagatise andmisel maksejõuline ning täidetud on

tagatise tagasivõitmise eeldused.

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

6(20)

Tulenevalt PankrS § 119 lg-st 1, kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 2 p-st 2 ja lg-st 8,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 5 oli hagi rahuldamise korral vajalik

hüpoteek kinnistusraamtust kustutada ja selleks vajalik kostja II nõusolek asendada

kohtuotsusega.

Alternatiivselt taotles hageja tagasivõidetava tehingu alusel saadu väärtuse hüvitamist

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 370, PankrS § 119 lg 3). Eksperthinnangu

kohaselt oli 24. oktoobri 2016 seisuga kinnistu väärtus 55 000 eurot. Kinnistu on koormatud

hüpoteegiga summas 120 250 eurot. Seega oli kinnistu muutunud hüpoteegi seadmise

tagajärjel väärtusetuks ning hageja nõudis alternatiivselt kinnistu väärtuse hüvitamist rahas.

Hüvitise tegeliku suuruse kindlakstegemiseks tuleks kindlaks teha hüpoteegiga tagatud

nõuete suurus. Kostjate esitatud võlatunnistusest ei nähtunud, mille alusel oli võlatunnistuses

märgitud kohustus tekkinud. Hüpoteegi seadmise lepinguga on tagatud vaid laenulepingust

tulenev kohustus. Laenulepingut ega muid tõendeid, millega saaks tõendada laenu andmist,

võimaliku laenu summat, tagasimaksmise tähtaegu, laenu lõpptähtaega, võimalikke

sanktsioone, ei ole kostjad esitanud.

Tasumisega viivitamise korral palus hageja kostjalt I välja mõista seadusjärgses määras

arvestatud viivise alates 1. aprillist 2014 (s.o mõistlik aeg pärast 27. veebruari 2013

kinkelepingu sõlmimist), sh edasiulatuvalt pärast hagiavalduse esitamist kuni kohustuse

täitmiseni vastavalt TsMS §-le 367.

KOSTJATE VASTUVÄITED

4. Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kostjad leidsid, et tehingutega ei ole võlausaldajate huve kahjustatud. Seega ei ole juba

nimetatud tagasivõitmise eeldus (PankrS § 109 lg 1) täidetud.

Samuti ei olnud hageja kostjate hinnangul tõendanud võlgniku teadmist või teada pidamist ja

tahet tekitada tehingutega enda maksejõuetus. Võlgnik lähtus tehingu tegemisel

Swedbanki huvidest. Puuduvad tõendid, et võlgnik olnuks maksejõuetu alates 2010. a

kolmandast kvartalist. Majandustegevuse lõppemine ja majandusaasta aruande esitamata

jätmine ei tähenda automaatselt maksejõuetust. Tehingute tegemise ajal oli võlgnikul

mitmeid kinnistuid. Vara olemasolu korral ei saa rääkida maksejõuetusest. Maksejõuetus

iseloomustab ettevõtte majanduslikku seisundit ning ei tähenda iseenesest veel pankrotti.

Pankrot on kohtuotsusega väljakuulutatud maksejõuetus.

25. mail 2012 refinantseeriti kõik võlgniku laenulepingud, kokku summas 114 389 eurot 96

senti, millest kostja I tagastas oma vara müügi arvelt ennetähtaegselt 71 500 eurot (laenu

tagastamise tähtaeg oli 2. mai 2013). Seega ei saa rääkida võlgniku maksejõuetusest 2010. a-

l. Võlgnik ega kostja I ei saanud ette näha, et tehingud, mis tehti Swedbanki huvides ja

osalusel 2012. a-l ja 27. veebruaril 2013 (kinnistu tasuta võõrandamise leping sihtkäsundi

täitmiseks) võiksid olla käsitletavad võlausaldajate, sh Swedbanki, huvide kahjustamisena

2016. a-l. Ükski võlausaldaja ei taotlenud võlgniku likvideerimist enne 22. maid 2013, kui

see oli võimalik ja vastav teade oli avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid hageja maksejõuetuks muutumist seoses Metsa kinnistuga

tehtud tehinguga. 27. veebruaril 2013 sõlmitud kinnistu tasuta võõrandamise leping ja 25.

mail 2012 tehtud tehingud on omavahel seotud ning neid tuleb vaadata koostoimes.

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

7(20)

25. mail 2012 Roopa kinnistu suhtes sõlmitud lepingudokumendi p 2.3 kohaselt kanti

ostuhinnast 71 500 eurot müüja (kostja I) palvel Swedbanki kontole selgitusega

„Laenulepingu nr 10-060021-JI ennetähtaegne tagastamine“. Seega täitis kostja I

laenukohutuse kolmanda isiku (võlgniku) eest tasudes ennetähtaegselt laenukohustuse

Swedbankile.

25. mail 2012 sõlmisid Swedbank ja võlgnik laenulepingu nr 10-060021-JI lisa 1, milles

leppisid kokku lepingu muutmises. Pooled leppisid kokku tagasimaksete alguskuupäeva ja

tagastamise tähtaja, tagatisena seatud hüpoteegid, viiviste mittearvestamises. Kuna

võlgnevusi ei olnud, vähenes laenusumma 71 500 euro võrra.

Võlgniku konto väljavõttest nähtuv liisinglepingu võlgnevus 28 615 eurot 23 senti on

aegunud. Ebaselge on hageja esitatud võlgniku 10-060021-IJ Swedbanki lepingu kohta

sooritatud operatsioonid väljavõte ajavahemiku 02.09.2010–25.02.2013 kohta, dokumendi

sisu ei ole kooskõlas teiste tõenditega. Väljaloetav on, et nõue on osaliselt aegunud. Ei ole

võimlik aru saada, mida soovib hageja ebaselgete tõenditega tõendada. Kindlasti ei saa

nendega tõendada Swedbanki ebaselget nõuet. Isegi, kui eeldada, et laenusummaks on 114

389 eurot 96 senti, millest arvestada maha ennetähtaegselt tasutud 71 500 eurot, jääks

lepingujärgseks summaks 42 889 eurot. Arvestades aga, et võlgnikul oli vara koguväärtusega

rohkem kui 42 889 eurot, ei saanud lepingutega võlausaldajate huve kahjustada. Kostjale I ei

ole teada kas teised laenulepingu nr 10-060021-JI lisa 1 p-s 2.16 märgitud tagatised on

realiseeritud, ja kui on, siis millise hinnaga. Võlausaldaja huvides tegutsedes ei saanud

võlgnik võlausaldaja huve kahjustada. Realiseeritud kinnisvara arvelt on rahuldatud

Swedbanki laenulepingust tulenevat hüpoteegiga tagatud nõuet. Ei ole tuvastatud, et võlgnik

soovis huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega või seda oma käitumise võimaliku

tagajärjena ette nägi.

Kostja I poolt laenu ennetähtaegse tagastamise ning tasuta vara võõrandamise tehingu

tulemusel sai soodustusi võlgnik. Tehingu tegemise ajal oli vara väärtuseks hinnatud 20 000

eurot. 2016. a oktoobris oli kinnistu väärtuseks 55 000 eurot. Kahju tehingutelt sai kostja I.

Kuna kostja I täitis 25. mai 2012 müügilepinguga kohustusi võlgniku eest 71 500 euro

ulatuses, siis 27. veebruaril 2013 sõlmitud kinnistu tasuta võõrandamise leping on 25. mai

2012 müügilepingu järgi saadu tagastamine. See oli ka sihtkäsundi sisuks. Nimetatud tahe

väljendub 27. veebruari 2013 kinnistu tasuta võõrandamise lepingu ja asjaõiguslepingu p-s

2.3 (võõrandaja ja omandaja avaldavad, et omandaja võtab lepingu eseme tasuta omandaja

omandisse ja valdusesse sihtkäsundi täitmiseks). Pooled pidasid silmas ja leidsid õigena

sellisena seda lepingusse kirjutada (VÕS § 8 lg-d 1 ja 2). Kinkelepingu sõlmimise ajal oli

võlgnik maksejõuline, tal oli vara (kinnistud), lisaks oli võlgniku varaliste kohustuste

tagamiseks seatud kolmandate isikute varale hüpoteegid. Võlgniku maksevõimet hinnati

krediidiasutuse poolt positiivseks, vastasel korral ei oleks laenusid 25. mail 2012

refinantseeritud.

Kostjate hinnangul oli ebaselge hageja mõttekäik hüpoteegi seadmise tagasivõitmiseks.

Kostjate arvates ei olnud hüpoteegi seadmise tagasivõitmine võimalik. Eriõigusjärglase vastu

saab nõude esitada üksnes siis, kui viimane oli pahauskne või omandas saadu tasuta (PankrS

§ 116 lg 2). Seega, kui võlgnik kinkis kolmandale isikule (kostjale I) mingi eseme ja kostja I

on selle omakorda loovutanud kostjale II, saab esitada tagasivõitmise hagi lisaks kolmandale

isikule ka uue omaniku vastu, kui võõrandamine toimus PankrS § 116 lg-s 2 nimetatud

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

8(20)

asjaoludel. Kostja I ei ole kinkelepingust tulenevaid õigusi loovutanud ei tasuta ega tasu eest.

Kostjad sõlmisid hüpoteegi seadmise lepingu, mis ei ole võrdsustatav võõrandamistehinguga

või kasutusõigusega.

Hageja alternatiivne nõue (PankrS § 119 lg 3) ei ole põhjendatud, sest asi ei ole PankrS § 119

lg 3 mõttes kahjustunud. Kahjustumine ei võrdu turuväärtuse vähenemisega. Tehingu

vastaspool ei kanna turuväärtuse vähenemise riski. Hageja enda hinnangul ei ole turuväärtus

vähenenud. Hüpoteek ei vähenda kinnistu väärtust sedavõrd, et see muutub väärtusetuks.

Hageja ei ole tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist, kostja esitatud tõendid

tõendavad vastupidist. Hageja ei ole tõendanud võlgniku maksejõuetust 2010. a lõpus,

tegemist on oletusega. Asjaolu, et tehingud tehti enne võlgniku registrist kustutamist, ei

selgita võlausaldajate kahjustamist. Kostja I ei saanud tehingute tegemisel teada

tagasivõitmise asjaoludest 2016. a. Kostja I ei ole alusetult rikastunud.

Ka hageja viivisearvestus ei olnud kostjate hinnangul põhjendatud. Kostja I sai alusetu

rikastumise nõudest teada 13. novembril 2017. Kohtupraktikast tulenevalt hakkab mõistlik

aeg kulgema alates saaja poolt alusetust rikastumisest teada saamisest.

Juhul, kui kohus leiab, et alternatiivne nõue kuulub rahuldamisele, palus kostja I nõude

summas 71 500 eurot tasaarveldada võlatunnistuses märgitud nõudega.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

5. Maakohus rahulas 7. augusti 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi. Maakohus tunnistas

kehtetuks võlgniku ja kostja I vahel 27. veebruaril 2013 sõlmitud kinnistu tasuta

võõrandamise lepingu ja asjaõiguslepingu. Kohus asendas otsusega kostja I nõusoleku

omanikukande muutmiseks selliselt, et Metsa kinnistu omanikuks on võlgnik. Samuti

tunnistas kohus kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 18. novembril 2015 sõlmitud hüpoteegi

seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel hüpoteegi seadmise Metsa kinnistule kostja II

kasuks. Kohus asendas otsusega kostja II nõusolek hüpoteegi kande kustutamiseks. Hageja

menetluskulud jättis kohus võrdsetes osades kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende

endi kanda. Kohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 7826 eurot, mõistis

kummaltki kostjalt välja menetluskulud 3913 eurot hageja kasuks ja arvas need

menetluskulud võlgniku pankrotivarasse.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on mõlemad kostjad võlgniku lähikondsed.

Lähikondsuse määratlemisel lähtus kohus PankrS §-st 117, mille lõikes 2 on nimetatud

juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed. Kostja I oli kohtu hinnangul võlgniku lähikondne

PankrS § 117 lg 2 p 6 alusel (kostja I oli võlgniku juhatuse liikme ja aktsionäri (EEa) ema).

Kostja I võlgniku lähikondseks olemise tuvastamiseks PankrS §-st 116 tulenevalt kohtu

arvates alust ei olnud. Kostja I allkirjastas võlgniku esindajana volikirja alusel 27. veebruaril

2013 lepingu, mistõttu oli kohtu hinnangul põhjendatud arvata, et kostja oli teadlik võlgnikku

puutuvatest olulistest asjaoludest. Kostja II oli võlgniku nõukogu liige ja aktsionär, seega

võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes.

Vaidlusalused tehingud on tehtud 27. veebruaril 2013 ja 18. novembril 2015. Võlgniku

pankrot kuulutati välja 27. jaanuaril 2016. Võlgniku ajutine pankrotihaldur nimetati Harju

Maakohtu 6. jaanuari 2016 määrusega. Seega oli vaidlustatud lepingute sõlmimise ja ajutise

halduri nimetamise vahe rohkem kui üks aasta ja vähem kui viis aastat.

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

9(20)

Eelmärgitut arvestades võis 27. veebruaril 2013 sõlmitud kinnistu tasuta võõrandamise leping

(kui kinkeleping) kuuluda kehtetuks tunnistamisele PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel, kui

kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli

kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu.

Kohus ei nõustunud kostjatega, et 27. veebruaril 2013 sõlmitud kinnistu tasuta

võõrandandamise leping sisaldab sihtkäsundit – kostja I kohustust tasuda võlgniku eest

Swedbankile laen 71 500 eurot. Kohus märkis, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu

tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tahtest. Seoses vaidluse all oleva sihtkäsundiga lepingus

pooltel ühine tahe kohtu arvates puudus. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 2 ei või lepingu

tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis. VÕS § 259 lg-s 1 toodud

määratluse järgi on kinkeleping ühekülgselt kohustav leping, mis tähendab, et lepinguga ei

saa panna kingisaajale sihtkäsundi täitmise kohustust. Lepingu p-s 2.2 on lepingu eseme

väärtuseks märgitud 10 000 eurot. Lepingu p-s 2.3 on võõrandaja (võlgnik) ja omandaja

(kostja I) avaldanud, et omandaja võtab lepingu eseme tasuta enda omandisse ja valdusesse

ettevõtte sihtkäsundi täitmiseks. Lepingus on sihtkäsund sisustamata. Kohus leidis, et

sihtkäsundit ei saa sisustada kohtumenetluses, seda tuleb sisustada lepingus, millega

sihtkäsund on lepingupoolele kohustuseks tehtud.

Kuna lepingu p-s 2.3 märgitud sihtkäsund on sisustamata, ei pidanuks kostja I seda täitma

vaidlustatud lepingu alusel. Kostja I poolt võlgniku eest väidetavalt ennetähtaegselt

Swedbankile laenulepingust tuleneva kohustuse täitmine ei toimunud kohut arvates

sihtkäsundi täitmisena. Ülalmärgitud põhjendustel oli võlgniku poolt kinnistu kinkimisega

(tasuta võõrandamisega) kostjale I kahjustatud võlausaldajate huve.

Kohus lisas, et kui lähtuda kostjate seisukohast seoses sihtkäsundiga, oleks tegemist näiliku

tehinguga, sest selles sisalduva sihtkäsundi tõttu ei oleks tegemist kinnistu tasuta

võõrandamise lepinguga. Kui võlgnik ei oleks Metsa kinnistut tasuta võõrandanud, oleks see

jäänud tema omandisse ja selle arvelt oleks võlgniku pankrotimenetluses olnud võimalik

rahuldada võlausaldajate nõudeid.

Kohtupraktika järgi ei olnud hagejal hagi rahuldamiseks vaja tõendada tunnustatud nõuetega

võlausaldajate olemasolu. Piisab sellest, kui võlausaldajate olemasolu pankrotimenetluses ei

ole välistatud.

Eelmärgitust lähtudes rahuldas kohus kostja I vastu esitatud nõuded 27. veebruaril 2013

sõlmitud kinnistu tasuta võõrandamise lepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamiseks,

samuti nõuded kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks nõusoleku andmiseks

kohustamiseks ning nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega. Kuna kohus rahuldas hageja

esmased nõuded, puudus vajadus alternatiivse nõude lahendamiseks ning kostja I

tasaarvestamise taotlust ei olnud võimalik käesolevas menetluses selle tõttu arvestada.

Võlgniku maksejõuetuks muutumise aja osas märkis kohus, et maksejõuetuse tekkimise aega

tuleb lugeda tuvastatuks selliselt nagu seda on teinud ajutine haldur. Ajutise halduri

hinnangul tekkis võlgniku maksejõuetus hiljemalt 2010 kolmandas kvartalis. Ajutise

pankrotihalduri aruande kohaselt oli võlgnikul kohustusi 180 679 eurot 27 senti ja

maksejõuetus süveneva iseloomuga kohustuste kasvamise tõttu intresside ja viiviste näol.

Võlgniku vara moodustasid kinnistud koguväärtusega 45 000 eurot ja sõiduk väärtusega 800

eurot ning väljaselgitamata väärtusega osalus äriühingus Forser Teenused OÜ. Ajutise

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

10(20)

halduri hinnangul oli võlgnik püsivalt maksejõuetu. Äriregistrile esitatud võlgniku viimane

majandusaasta aruanne on 2009. a majandusaasta aruanne.

Kohus leidis, et rahuldamisele kuuluvad ka kostja II vastu esitatud nõuded.

Vaidlustatud 18. novembri 2015 lepinguga seati kostja II kasuks hüpoteegid kostja I

kinnistule. Väidetavalt seati 120 250 euro suurune hüpoteek kostja II kasuks kostjate vahel

sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest tulenevalt. Väidetavat laenulepingut ei ole kohtule

esitatud, kostjad on esitasid võlatunnistuse. 20. aprilli 2017 eelistungil väitsid kostjad, et ei

tea laenulepingute olemasolu kohta. Hiljem on kostjad menetluses väitnud, et tähtsust omab

vaid võlatunnistus. Maakohus ei pidanud võlatunnistust usaldusväärseks tõendiks. Kohtu

hinnangul oli see tõenäoliselt tehtud kohtumenetluse tarvis ning kostjad oleksid kostja I poolt

kostjale II laenu andmise tõendamiseks pidanud esitama laenulepingu, mida nad aga ei

teinud. Võlatunnistusest nähtuvalt on kostja I selle kirjutanud 15.05.2017. Seega ei olnud

kohtu hinnangul tõendatud, et kostjal I oleks olnud laenulepingust tulenevat kohustust kostja

II ees, mis oleks õigustanud 18. novembri 2015 lepingu sõlmimist. Kuivõrd kohus on

otsustanud kehtetuks tunnistada tagasivõitmise korras võlgniku tasuta võõrandamise lepingu,

mille tagajärjel kostja I sai Metsa kinnistu omanikuks, oli see kohtu arvates ka 18. novembri

2015 lepingu kehtetuks tunnistamise aluseks, sest kinnisasi, millele kostja I seadis kostja II

kasuks hüpoteegi, ei kuulunud kostjale I (tehing oli kehtetu algusest peale).

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

6. Maakohtu otsuse peale on kostjad esitanud ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad

otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Mõlemas

kohtuastmes kantud menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjendustes tuginevad kostjad kokkuvõtlikult järgmistele väidetele.

6.1.

Kostjate hinnangul on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust

(TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Kohus ei ole otsuses hinnanud, kuidas on

vaidlustatud tehingutega kahjustatud võlausaldajate huvisid. Samas on tagasivõitmise

üheks oluliseks eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Kostjad

on menetluses rõhutanud, et ei ole tehingutega teadlikult kahjustanud võlausaldajate

huve ning esitanud sellekohased tõendid ja seisukohad. Maakohus ei ole pidanud

vajalikuks neid hinnata, märkides üksnes, et otsuses kajastamata tõenditel ja

seisukohtadel ei ole asja lahendamisel tähtsust. Tõendite põhjendamata

kõrvalejätmisega on kohus menetlusnorme oluliselt rikkunud.

6.2.

25. mail 2012 refinantseeriti kõik võlgniku laenulepingud kokku summas

114 389 eurot 96 senti, millest kostja I oma vara müügi arvelt tagastas

ennetähtaegselt 71 500 eurot. Kostja I rõhutab, et toimus laenu ennetähtaegne

tagastamine. Laenusumma üldine tagastamise tähtaeg oli 2. mai 2013. Kostjate

hinnangul ei saa niisugust olukorda hinnata võlausaldajate kahjustamisena, veelgi

enam maksejõuetusena aastast 2010.

6.3.

Kohus oleks pidanud andma hinnangu asjaolule, et üksi võlausaldaja ei

esitanud oma võimalikke nõudeid enne 22. maid 2013. Kohus ei ole seda teinud.

6.4.

Kostjad ei nõustu maakohtu käsitlusega, et Metsa kinnistu tasuta

võõrandamise leping oli kinkeleping. Kostja I täitis 25. mail 2012 sõlmitud

müügilepinguga kohustusi võlgniku eest 71 500 euro ulatuses ning 27. veebruaril

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

11(20)

2013 sõlmitud kinnistu tasuta võõrandamise lepingul oli 25. mai 2012 müügilepingu

järgi saadu tagastamine. Võlgniku sooritusel ei olnud kinke iseloomu.

6.5.

Kostjad leiavad, et kolmandad isikud ei saa anda hinnangut poolte tahtele

lepingu tõlgendamisel, kuivõrd nad ei ole olnud lepingu osapooled. Praegusel juhul

on ainetu rääkida näilikust tehingust, kuivõrd poolte tahe on olnud väga ühene ja

selge. Mil moel pooled oma võlavahekordi otsustavad lahendada, on poolte

kokkuleppe küsimus. Kohus ei ole hinnanud, kas rahalise kohustuse täitmine on

käsitletav kinkelepinguna.

6.6.

Kohus on võlgniku maksejõuetuse hindamisel lähtunud likvideerija

arvamusest, et maksejõuetus tekkis 2010. a kolmandas kvartalis. Kostjate hinnangul

on nimetatu oletuslik. Majandustegevuse lõppemine ja majandusaasta aruande

esitamata jätmine ei tähenda automaatselt maksejõuetust. Võlgnik omas tehingute

tegemise ajal mitmeid kinnistuid. Samuti oli varaliste kohustuste täitmise tagamiseks

seatud kolmandate isikute varale hüpoteegid. Vara olemasolul ei saa rääkida

maksejõuetusest.

6.7.

Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja I poolt 15. mail 2017

allkirjastatud võlatunnistus ei ole usaldusväärne tõend. Võlatunnistus iseenesest on

tõend võlgnevuse kohta ja selle mitteaktsepteerimiseks ja mitteusaldusväärseks

pidamiseks puudus alus. Võlatunnistus on tõendiks võla olemasolu kohta ning

täiendavaid tõendeid maksete suuruse kohta ja selle aluseks olevaid lepinguid

kostjad esitama ei pidanud. Võlatunnistuse andmise ajal ei ole tähtsust. See ei anna

alust pidada tõendit ebausaldusväärseks. Lisaks sätestab VÕS § 11 lepingule

vormivabaduse.

6.8.

Kohtu seisukoht, et esitatud võlatunnistus on ebausaldusväärne ja kostjad

oleks pidanud esitama laenulepingud, on ka üllatuslik. Menetluse käigus ei ole kohus

kordagi nimetatud asjaolule viidanud.

6.9.

Põhjendamata on maakohtu seisukoht, et kuna Metsa kinnistu tasuta

võõrandamise leping kuulub tagasivõitmise korras tühistamisele, on see ka 18.

novembril 2015 sõlmitud lepingu (hüpoteegi seadmise lepingu) kehtetuks

tunnistamise aluseks. Kohus ei ole viidanud, millisele õiguslikule alusele selline

järeldus tugineb. Ühe lepingu tühisus ei too automaatselt kaasa teise lepingu

tühisust.

6.10. Kostjad on ka jätkuvalt seisukohal, et hüpoteegi seadmise tagasivõitmine

käesolevas menetluses ei ole võimalik. PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud eeldusi ei ole

maakohus tuvastanud.

6.11. Kohtuotsusega mõisteti kostjatelt välja hageja menetluskulude nimekirjas

märgitud kulud täies mahus. Kostjad leiavad, et maakohus ei ole sisuliselt arvestanud

kostjate poolt hageja menetluskuludele esitatud vastuväidetega ega hinnanud hageja

esindaja töömahu. Hageja menetluskulud olid selgelt ülepaisutatud ja ajakulu 55

tundi 38 minutit on ebaproportsionaalne tehtud tööga. Mõistlik ajakulu ei saanud

ületada kokku 25 tundi. Praegune vaidlus ei ole hageja jaoks keerukas, kuivõrd

hageja omab kogemusi samalaadsete vaidluste lahendamisel. Tuleb arvestada

halduri enda kvalifikatsiooni ning muid olulisi asjaolusid, mis oleksid (või ei oleks)

õigustanud õigusabi osutaja kasutamist. Samuti on hagi esitatud kahe kostja vastu

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

12(20)

samal alusel ja samadest asjaoludest tulenevalt, mistõttu hageja ei pidanud

kohtuistungiks valmistumisel ega kohtus esindamisel tegema kahekordset tööd.

Kostjad paluvad jätta eeltoodust tulenevalt hageja esindaja kulud kokku 6676 euro

ulatuses välja mõistmata.

Muus osas kordavad kostjad apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses esitatud väiteid

ning arusaamu faktilisest ja õiguslikust olukorrast.

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

vaidlustatud maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega

kohus tunnistas kehtetuks kostjate vahel 18. novembril 2015 sõlmitud hüpoteegi

seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel kostja II kasuks hüpoteegi seadmise

Metsa kinnistule ning kohustas kostjat II andma nõusoleku tema kasuks seatud

hüpoteegikande kustutamiseks kinnistusraamatus (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d

4 ja 5). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab need hageja

nõuded rahuldamata. Samuti teeb ringkonnakohus ise otsuse hageja alternatiivsete

nõuete osas kostjalt I 55 000 euro ning sellelt summalt arvestatud viivise

väljamõistmiseks. Ringkonnakohus jätab ka need nõuded rahuldamata. Eelmärgituga

seoses jaotab ringkonnakohus uuesti maakohtu menetluses kantud menetluskulud

ning tühistab sellest tulenevalt maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise osas. Muus osas jätab kolleegium maakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt esmalt hageja nõudeid seoses Metsa kinnistu

võõrandamisega võlgniku ja kostja I vahel 27. veebruaril 2013 sõlmitud lepingute alusel (I)

ning nõudeid seonduvalt Metsa kinnistu hüpoteegiga koormamisega 18. novembril 2015

sõlmitud tehingute alusel (II). Seejärel lahendab ringkonnakohus hageja alternatiivsed

nõuded (III) ning teeb viimaks vajalikud menetluslikud otsustused (IV).

I.

9. 27. veebruaril 2013 võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud Metsa kinnistu tasuta

võõrandamise lepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamisel on maakohus

kolleegiumi hinnangul materiaalõigust õigesti kohaldanud ning ei ole menetlusõiguse

norme oluliselt rikkunud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas

maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6). Kolleegium vastab

järgnevalt nimetatud tehinguid puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele.

9.1.

Maakohus on õigesti leidnud, et nimetatud 27. veebruaril 2013 Metsa

kinnistuga tehtud tehingud saab kehtetuks tunnistada eelkõige PankrS § 111 lg 1 p 2

alusel, vajadusel koosmõjus PankrS § 111 lg-ga 3. PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi

tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne sama lõike punktis 1

nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui

kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

13(20)

oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. PankrS

§ 111 lg 3 kohaselt võib kohus sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada

kehtetuks ka muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et

sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Praegusel juhul on vaidlustatud

tehing tehtud rohkem kui ühe ja vähem kui viie aasta jooksul enne ajutise halduri

nimetamist.

9.2.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjat I tuleb pidada PankrS § 117

lg 2 p 6 alusel võlgniku lähikondseks, kuna kostja I on võlgniku juhatuse liikme ja

aktsionäri (EEa) ema. Neid maakohtu järeldusi ei ole apellatsioonkaebuse

põhjendustes ka vaidlustatud. Kolleegium täpsustab, et kostjat I tuleb pidada võlgniku

lähikondseks PankrS § 117 lg 1 p 3 ning lg 2 p 6 koosmõjus. Maakohtu viide PankrS

§ 116 lg 1 p-le 3 on ilmselgelt ekslik, kuid see ei oma asja lahendamise seisukohalt

tähtsust (PankrS § 116 lõikel 1 punktid ka puuduvad).

9.3.

Iseenesest on põhjendatud kostjate väide, et kinkelepingu kehtetuks

tunnistamiseks PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) pidi

kohus mh tuvastama, et kinkega kahjustati võlausaldajate huve. Samas on maakohus

järeldanud, et võlgnik võõrandas Metsa kinnistu kostjale I mistahes vastusooritust

saamata. Seega tehingu tagajärjel võlgniku vara vähenes. Vara vähenemine ilmselgelt

kahjustab võlausaldajate huve olukorras, kus äriühingust võlgniku sisuline

majandustegevus on lõppenud. Asja materjalid ei anna alust arvata, et võlgnikul jäi

ka pärast Metsa kinnistu kinkimist piisavalt vahendeid, mille arvelt võlausaldaja

nõudeid rahuldada.

Eelmärgitut arvestades on maakohus praegusel juhul võlausaldajate huvide kahjustamist

otsuses piisavalt põhjendanud. Maakohus on senisele kohtupraktikale tuginedes ka õigesti

märkinud, et hagi rahuldamiseks ei olnud hagejal vaja tõendada tunnustatud nõuetega

võlausaldajate

olemasolu,

vaid

piisab

sellest,

kui

võlausaldajate

olemasolu

pankrotimenetluses ei ole välistatud.

9.4.

Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited lähtuvad paljus kostjate endi

positsioonist, et kostja I oli 25. mail 2012 sõlmitud Roopa kinnistu müügilepinguga

täitnud kohustusi Swedbanki eest 71 500 euro ulatuses ning 27. veebruaril 2013

sõlmitud kinnistu tasuta võõrandamise leping oli justkui 25. mai 2012 müügilepingu

järgi saadu tagastamine.

Maakohus on samas leidnud, et 25. mail 2012 ja 27. veebruaril 2013 tehtud tehingud ei ole

omavahel seotud ning tasuta võõrandamise leping ei olnud 25. mail 2012 sõlmitud lepingu

alusel saadu tagastamine. Maakohus on vastavaid järeldusi ka piisavalt põhjendanud ning

ringkonnakohus nõustub maakohtu nende põhjendustega. Kostjate mittenõustumine

maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes

materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

Kolleegium lisab, et tehingu notariaalne tõestamine on TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse (TõS)

kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele

tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg

1). TõS § 18 lg 1 kohaselt selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks

tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke

tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

14(20)

notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks

eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. TõS § 18

lg-st 2 tuleneb, et kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele

vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi. Põhjendatud on ka hageja poolt märgitu, et

VÕS § 11 lg 3 järgi tulnuks Metsa kinnitu kinkimisega seonduvad võimalikud kokkulepped

kõrvalkohustuste kohta sõlmida samuti notariaalselt tõestatud vormis.

Eelmärgitut arvestades leiab ringkonnakohus, et kui võlgniku ja kostja I vahel olnuks selline

kokkulepe 25. mai 2012 müügilepingu järgi saadu tagastamise kohta, nagu kostjad

menetluses väidavad, oleks see pidanud 27. veebruaril 2013 notariaalses lepingudokumendis

ka kajastuma.

9.5.

Kostjad leiavad, et lepingut tuleb tõlgendada vastavalt poolte tahtele ning

kolmandad isikud (st isikud, kes ei ole lepingu pooleks) ei saa poolte tahtele

hinnangut anda. Kolleegium märgib, et tagasivõitmise instituut (PankrS §-d 109–119)

annab siiski pankrotihaldurile võimaluse võlgniku poolt kolmandate isikutega tehtud

tehingutesse seaduses sätestatud alusel sekkuda ning kehtivalt sõlmitud tehinguid

(tagantjärgi) ka kehtetuks tunnistada. Vastasel juhul oleks pankrotivara

moodustamine suures osas võimatu. Seejuures ei ole tagasivõidetavuse seisukohtalt

üldjuhul määrav mitte poolte tahe, vaid tehingu objektiivsed tagajärjed

(võlausaldajate huvide kahjustamine, võlgniku muutmine maksejõuetuks tehingu

tagajärjel jmt).

9.6.

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud võlgniku maksejõuetuse

hindamisel. Ringkonnakohus rõhutab, et PankrS § 111 lg 1 p-s 2 sätestatut arvestades

pidi eelkõige kostja I tõendama, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega

muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja I

seda praegusel juhul tõendanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda

maksejõuetuse tuvastamise osas maakohtust erinevale seisukohale. Kuivõrd

vaidlustatud tehingud on tehtud 2012. a-l ja 2013. a-l, ei ole määravat tähtsust sellel,

kas võlgniku püsiv maksejõuetus tekkis 2010. a kolmandas kvartalis või 2010. a

lõpus. Tehingute tegemise ajal oli võlgnik mõlemal juhul maksejõuetu.

Hageja on õigesti märkinud, et PankrS § 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu ka siis, kui ta ei

suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust

olukorrast tulenevalt ajutine. Asjas puuduvad tõendid, et võlgniku majandustegevus oleks

pärast 2010. aastat jätkunud (kostjad seda ka ei väida). Seega ei olnud võimalik pärast seda

teenida täiendavat tulu, mille arvelt täita võlausaldajate nõudeid. Hageja esitatud tõenditest

nähtub, et ajavahemikul alates detsembrist 2010 kuni maini 2012 ei suutnud võlgnik täita

Swedbankiga sõlmitud laenulepingust nr 10-060021-JI tulenevaid jooksavid kohustusi, st

tasuda osamakseid ega intressi (vt II kd, tl-d 26–27).

9.7.

Kolleegiumi hinnangul ei toeta asjas esitatud ja kogutud tõendid kostjate

väidet, nagu oleks Swedbank veel mais 2012 refinantseerinud võlgniku

laenulepinguid. Swedbank ei ole pärast 2010. aastat võlgnikule laenu andnud.

Laenuleping, millega refinantseeriti varem tekkinud kohustusi (nr 10-060021-JI), sõlmiti

Swedbanki ja võlgniku vahel 2. septembril 2010 (II kd, tl-d 22–25). 2012. a mais on sõlmitud

küll nimetatud lepingu lisa 1 (I kd, tl-d 167–170), kuid lisa p-st 2.17.1 nähtuvalt on tehtud

seda tehtud ilmselt põhjusel, et võlgnik soovis vabastada hüpoteegist kaks tagatist (sh Roopa

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

15(20)

kinnistu) ning Swedbank nõustus sellega tingimusel, et saab tagatiseks olevate kinnisasjade

müügihinna arvelt 71 500 eurot. Samuti on Swedbank olnud lisast järelduvalt nõus

pikendama laenu tagastamise tähtaega. Täiendavat laenu võlgnik 2012. a mais Swedbankilt

ei saanud.

9.8.

Samuti ei saa nõustuda kostjate väidetega, et kostja II poolt Roopa kinnistu

ostmisel Swedbankile 71 500 euro tasumisel täideti ennetähtaegselt laenulepingust

tulenevaid kohustusi. Hageja on põhjendatult viidanud juba ülalkäsitletud

laenulepingu nr 10-060021JI lisa 1 eritingimuste p-le 2.17, mille järgi oli laenusaajal

kohustus tagatiste müümisel vähendada laenusummat tagatise müügihinna ulatuses.

See laienes ka Roopa kinnistule. Samuti ei olnud võlgnik kuni 2012. a maini tasunud

2010. a septembris sõlmitud laenulepingu (nr 10-060021-JI) järgi laenu põhiosa

tagasimakseid ega intressi makseid, mistõttu oli tekkinud laenu põhiosa maksete võlg

12 315 eurot 45 senti, intressimaksete võlgnevus 14 846 eurot 67 senti, viivisevõlg

5149 eurot 1 sent. Seega kaeti kostja II poolt tasutud 71 500 euro arvelt esmalt juba

sissenõutavaks muutnud kohustusi ja lisaks toimus tasumine laenulepingu

eritingimuste täitmiseks (tagatise müügil tuli müügihinna arvelt vähendada laenu).

9.9.

Tehingu tagasivõitmine PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel põhineb objektiivsetel

kriteeriumidel ja tehingu poolte motiividel tehingu tegemisel ei ole tähtsust. Seetõttu

ei ole õiguslikku tähtsust sellel, kas võlgnik soovis Metsa kinnistu kinkimisega

kahjustada sissenõudjate huve ning kas kostja I sellest teadis või mitte. Seetõttu ei ole

tähtsust apellatsioonkaebuse väidetel, et vaidlusaluste lepingute sõlmimisega ei

soovinud lepingupooled kahjustada võlausaldajate huve. Samuti ei ole asja

lahendamisel iseseivat tähtsust sellel, et ükski võlausaldaja ei esitanud oma

võimalikke nõudeid enne 22. maid 2013. Maakohus ei pidanud nende asjaoluga hagi

lahendamisel arvestama.

II.

10. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti rahuldanud hageja nõuded tunnistada

kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 18. novembril 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise

lepingu ja asjaõiguslepingu alusel hüpoteegi seadmine Metsa kinnistule kostja II

kasuks ning asenda otsusega kostja II nõusoleku hüpoteegi kande kustutamiseks.

11. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei nõustu maakohtu käsitlusega, nagu saaks 18.

novembri 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu kehtetuks tunnistada seetõttu, et

kohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks Metsa kinnistu tasuta võõrandamise

lepingu, mille tagajärjel kostja I sai Metsa kinnistu omanikuks, kuna kinnisasi, millele

kostja I seadis kostja II kasuks hüpoteegi, ei kuulunud kostjale I (tehing on kehtetu

algusest peale).

Ringkonnakohus märgib, et tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus

on kujunduslik otsus ning tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed saabuvad alles vastava

kohtulahendi tegemise ja jõustumisega. Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega

koormamisel asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 järgi juhul, kui täidetud on järgmised eeldused: 

asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

16(20) 

kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta

oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või

seadusest; 

õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.

Poolte esitatu põhjal olid loetletud eeldused Metsa kinnistu hüpoteegiga koormamisel

täidetud. Puudub alus arvata, et võlgniku ja kostja I vahel 27. veebruaril 2013 sõlmitud

lepingud oleksid seadusest tulenevalt tühised. Seega oli kostja I 18. novembri 2015 seisuga

Metsa kinnistu omanik ning võis seda käsutada, sh koormata. Pooled ei vaidle, et 18.

novembri 2015 tehingute alusel on tehtud hüpoteegikanne kinnistusraamatusse. Lisaks

nähtub vastav kanne kinnistusraamatust. Seega on Metsa kinnistut kostja II kasuks koormav

hüpoteek (kui asjaõigus) kolleegiumi hinnangul kehtivalt tekkinud. Asjaolu, et leping, mille

aluselt sai kostja I Metsa kinnistu omanikuks, on hiljem tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistatud, ei mõjuta iseenesest 18. novembri 2015 kostja I poolt kinnisasjaga tehtud

tehingute kehtivust.

12. Eelmärgitu ei välista samas 18. novembri 2015 tehingute alusel toimunud hüpoteegi

seadmise tagasivõimist. Tagasivõitmise aluseks võiks praegusel juhul olla eelkõige

PankrS § 114 lg 1 p 3, mille järgi tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui

tagatis anti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui tagatise saajaks on

võlgniku lähikondne ja kui tagatise saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli tagatise

andmise ajal maksejõuline. Eseme pantimise puhul tuleb kohtupraktika kohaselt

tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse

tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik leping

(käsutustehing) ja kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe).

PankrS § 114 võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata

tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu vaidlustamisel (vt nt Riigikohtu

15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 36).

13. Kostja II (tagatise saaja) on võlgniku nõukogu liige ja aktsionär ning seega võlgniku

lähikondne PankrS § 117 lg 2 p-de 1 ja 2 tähenduses. PankrS § 114 lg 3 järgi

eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis.

14. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldaksid PankrS § 116 lg 2 p-d 1 ja 2 halduril

praegusel juhul vaidlustada tagatise andmist kostjate vahel sõlmitud lepingu alusel (vt

ka Riigikohtu 28. märtsi 2018 tsiviilasjas nr 2-14-60590, p-d 28–30). Maakohus on

kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et kostja I omandas 27. veebruaril 2013

sõlmitud lepingute alusel Metsa kinnistu tasuta (PankrS § 116 lg 2 p 2). Samuti olid

kostjale I kui võlgniku lähikondsele kinnisasja omandamise ajal eelduslikult teada

võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud (PankrS §

116 lg 2 p 1). Kostjad ei ole menetluses suutnud nimetatud eeldust ümber lükata.

15. Samas ei ole maakohus arvestanud, et PankrS § 114 alusel hüpoteegi seadmise

tagasivõitmise esmaseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine PankrS §

109 lg 1 järgi (vt ka nt Riigikohtu 23. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08,

p 11). See on viinud kohtu kokkuvõttes ebaõigete järeldusteni hüpoteegi seadmise

tehingute kehtetuks tunnistamisel.

15.1. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal tõendada, et

tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

17(20)

suuremas ulatuses. Maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, kuidas vaidlusaluse

hüpoteegi seadmine praegusel juhul kahjustab võlausaldajate huve. Hageja on

iseenesest põhjendatult viidanud kohtupraktikale, mille kohaselt ei muuda hüpoteegi

olemasolu iseenesest kinnisasja väärtusetuks ning kinnisasja väärtuse hindamiseks

tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab. Samas on hageja väitnud,

et kostja II kasuks Metsa kinnistule seatud hüpoteek tegelikke nõudeid ei taga.

15.2. Samuti ei leidnud maakohtu hinnangul tõendamist, et kostjal I oleks olnud

laenulepingust tulenevat kohustust kostja II ees, mis oleks õigustanud hüpoteegi

seadmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selle järelduseni jõudmisel

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas

TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on järeldusi nõuetekohaselt (TsMS § 436, § 442 lg 8)

põhjendanud (vt ka käesoleva otsuse p 17 koos selle alapunktidega).

15.3. Seega on maakohus leidnud, et hüpoteek tegelikke nõudeid ei taga ega ole

selliseid nõudeid ka taganud. Kolleegium rõhutab, et hüpoteek, mis ei taga ühtegi

nõuet, kinnisasja väärtust üldjuhul oluliselt ei vähenda, sest kinnisasja igakordne

omanik võib nõuda sellise hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist

(AÕS § 349) (vt nt Riigikohtu 15. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16,

p 20 koos selles viidatud praktikaga). Kostjate vahel 18. novembril 2015 sõlmitud

lepingu (I kd, tl-d 77–80) p 2.2 järgi tagab hüpoteek hüpoteegipidaja nõudeid kostja

I vastu, mis tulenevad kostjate vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest. Seega

ei taga hüpoteek kostja II muid võimalikke nõudeid kostja I vastu, sh tulevasi

nõudeid.

15.4. Asjas esitatud ja kogutud tõendid ei kinnita hageja väidet, et kinnistu väärtus

oleks hüpoteegi tõttu väiksem. Hageja enda poolt esitatud asjatundja, kutselise

hindaja AT arvamusest (hindamisaktist) järeldub, et Metsa kinnistu väärtus hüpoteeki

arvestamata oleks 21. oktoobri 2016 seisuga 55 000 eurot (I kd, tl-d 47–74). Kohtu

määratud ekspert MM on jõudnud esitatud kirjalikus arvamuses järeldusele, et

kinnistu väärtus 31. mai 2017 seisuga 64 000 eurot (I kd, tl-d 100–114). Eksperdi

arvamuse kohaselt hüpoteek hinnatava vara turuväärtusele mõju ei avalda (vt II kd, tl

104).

16. Eelmärgitut põhjal puudub kolleegiumi hinnangul alus arvata, et hüpoteegi seadmine

oleks praegusel juhul oluliselt vähendanud Metsa kinnistu väärtust ning kahjustanud

seeläbi võlausaldajate huve. Hageja nõuded tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II

vahel 18. novembril 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu

alusel hüpoteegi seadmine Metsa kinnistule ning kohustada kostjat II andma nõusolek

tema kasuks seatud hüpoteegikande kustutamiseks tuleb seega jätta rahuldamata.

Menetlusökonoomia kaalutlustest lähtudes ei pea kolleegium vajalikuks kontrollida,

kas nimetatud tehingute osas oleks täidetud muud tagasivõitmise eeldused.

Ringkonnakohus märgib, et asjas tuvastatu põhjal võib pankrotihaldur võlgniku esindajana

pärast võlgniku ja kostja I vahel 27. veebruaril 2013 sõlmitud lepingute tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamist (ning kinnistusraamatus taotletud muudatuste tegemist omaniku osas)

nõuda kostjalt II hüpoteegi kustutamist või võlgniku nimele kandmist (AÕS § 349 lg 1).

17. Seonduvalt kostja väidetega lisab kolleegium, et tsiviilkohtumenetluses kehtib

tõendite vaba hindamise põhimõte ning üldjuhul ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

18(20)

kindlaks määratud jõudu (vt TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Maakohus ei pidanud praegusel

juhul kostjate esitatud võlatunnistust (II kd, tl 37) usaldusväärseks tõendiks ega

piisavaks kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste tõendamiseks. Maakohus on

seda järeldust ka põhjendanud ning ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega.

17.1. Kostjate väidete kohaselt on võlatunnistus deklaratiivne võlatunnistus (II kd,

tl 199) ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust arvata, et tegu on konstitutiivse

võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise peamiseks tagajärjeks on

kohtupraktika

kohaselt

eelduslikult

vastuväidetest

loobumine

nõudele

ja

tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja

hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga

(vt Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21).

Riigikohus on siiski leidnud, et võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus

võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt

ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla

piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on

kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga

keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja

hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10.

detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26 ja 24. märtsi 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22).

Kolleegium nõustub hagejaga, et Riigikohtu väljendatud seisukohast tõendamiskoormise

ringijaotamise osas saab lähtuda ka käesolevas asjas. Hageja on teinud menetluses kõik

mõistlikult võimaliku kausaalsuhtest tuleneva võla puudumise tõenäosuse põhistamiseks.

Kostjad seevastu on sisuliselt keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja väidetava

laenusuhte kohta (muid) tõendeid esitamast.

17.2. Maakohtu võlatunnistust puudutav seisukoht ei saanud olla ringkonnakohtu

arvates kostjatele üllatuslik. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus teinud

kostjatele ettepaneku väiteid laenukohustuse kohta tõendada ning kohustanud 11. mai

2018 määrusega kostjaid esitama kohtule nende vahel sõlmitud laenulepingud ja

nende võimalikud lisad, mille täitmise tagamiseks on Metsa kinnistule seatud

hüpoteek kostja II kasuks (II kd, tl-d 125– 126).

Igal juhul ei ole alust arvata, et kostjatel oleks jäänud maakohtu väidetava minetuse tõttu

mõni oluline tõend esitamata. Kostjad ei ole ka apellatsioonimenetluses esitanud uusi

tõendeid hüpoteegiga tagatud laenukohustuse kohta.

III.

18. Hageja on esitanud alternatiivsed nõuded mõista kostjalt I välja Metsa kinnistu

väärtus 55 000 eurot ning sellelt summalt arvestatud viivis. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole alust nende nõuete rahuldamiseks.

19. PankrS § 119 lg-st 3 tuleneb, et kui tagasivõidetud tehingu alusel saadu on hävinud

või kahjustunud või kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine

pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma

tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kolleegiumi hinnangul ei ole viidatud

normis märgitud eeldused praegusel juhul täidetud. Metsa kinnistu väljaandmine on

võimalik. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et hüpoteegi seadmine

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

19(20)

oleks kinnistu väärtust (turuväärtust) vähendanud (vt ka otsuse põhjenduste p 15 koos

selle alapunktidega).

Eelmärgitut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda kostjate poolt hageja

alternatiivsetele nõuetele esitatud muid vastuväiteid.

20. Kolleegium märgib, et kui kostjate tahtliku ja sihipärase tegevuse tulemusena osutub

võlausaldajate nõuete rahuldamine Metsa kinnistu arvel siiski võimatuks, võib

halduril olla kostjate vastu nõue VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel heade kommete vastase

tahtliku käitumisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks (vt ka Riigikohtu 15.

jaanuari 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 27).

IV.

21. Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga

ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Asja materjalidest nähtuvalt on Harju Maakohus 8.

novembri 2016 määrusega rahuldanud hagi tagamise avalduse ning otsustanud

arestida hagi tagamiseks kinnistusraamatusse kostja I nimele kantud Metsa kinnistu

(registriosa nr 12296202) ning kanda sellele kinnistusraamatusse käsutamise

keelumärke võlgniku kasuks (I kd, tl-d 122– 123). Keelumärked on kohtumääruse

alusel kinnistusraamatusse kantud 14. novembril 2016.

Vastuolus TsMS § 442 lg 5 esimese lausega ei ole maakohus vaidlustatud otsuses hagi

tagamise abinõuga seotud küsimuste osas seisukohta võtnud. Ringkonnakohtul on võimalik

maakohtu minetus kõrvaldada. TsMS § 445 lg-st 2 tuleneb, et kui hagi otsusega rahuldatakse,

jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna,

kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle

abinõu tühistamist. Kolleegium leiab, et ülalviidatud Harju Maakohtu 8. novembri 2016

määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu tuleb jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava

abinõuna.

22. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema

astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks

saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on

jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda (võrdsetes osades). Kuna

ringkonnakohus jätab kostja I vastu esitatud nõuded osaliselt ja kostja II vastu esitatud

nõuded täies ulatuses rahuldamata, tuleb muuta maakohtu menetluses kantud kulude

jaotust.

22.1. Kuna kostja I vastu esitatud nõuded rahuldab ringkonnakohus osaliselt ning

rahuldatud ja rahuldamata nõuete omavahelist proportsiooni ei ole praeguses asjas

võimalik määrata, peab kolleegium põhjendatuks jätta kummagi poole (st hageja ja

kostja I) maakohtu menetluses ning apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 (viimase alternatiivi) järgi poolte endi kanda.

22.2. Kostja II vastu esitatud nõuete osas jääb hagi käesoleva otsusega täies ulatuses

rahuldamata. Sellest lähtuvalt tuleks jätta kostja II menetluskulud TsMS § 162 lg 1

alusel hageja kanda. Siiski peab kolleegium põhjendatuks jätta kostja II

menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 162 lg 4 alusel tema enda kanda, kuna

Tsiviilasi nr: 2-16-16729

20(20)

kulude väljamõistmine hagejalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ja

ebamõistlik. Kostja II vastu esitatud nõuded jäävad rahuldamata eelkõige põhjusel, et

tuvastamist ei ole leidnud, et hüpoteegi seadmine Metsa kinnistule oleks kahjustanud

võlausaldajate huve. See, kas hüpoteek tagab tegelikke nõudeid, on selgunud alles

tõendite esitamise, kogumise ja hindamise käigus ning hüpoteegiga tagatud nõuete

olemasolu või puudumine ei saanud olla haldurile hagi esitamisel teada.

23. Ülaltoodu kokkuvõttes jäävad kõigi menetlusosaliste menetluskulud mõlemas

kohtuastmes nende endi kanda. Seetõttu puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

24. Ringkonnakohtu poolt muudetud menetluskulude jaotust arvestades ei pea

kolleegium vajalikuks vastata menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist

puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele.

25. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

26. Hageja on märkinud hagihinnaks 70 831 eurot 13 senti ning tasunud sellest lähtudes

hagi esitamisel riigilõivu 1100 eurot (I kd, tl 128). Sama tsiviilasja hind on märgitud

maakohtu otsuses. Ringkonnakohus on otsustanud 26. septembri 2018 määrusega

TsMS § 137 lg 11 alusel tsiviilasja hinda muuta ning määranud hagihinnaks 129 331

eurot 13 senti (III kd, tl 13–14).

Eelmärgitut arvestades on hageja tasunud hagi esitamisel ettenähtust vähem riigilõivu. 7.

novembril 2016 kehtinud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja sama seaduse lisa 1 järgi tuli

tsiviilasjalt hinnaga kuni 100 001 – 150 000 eurot tasuda riigilõivu 1500 eurot. Vähem

makstud riigilõiv 400 eurot tuleb TsMS § 179 lg 1 järgi hagejalt riigi kasuks välja mõista.

TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

27. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni

terviklikus sõnastuses.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Liis Arrak

Ele Liiv