2-17-16290/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

1(14)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuli 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-16290

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 17. septembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

YY apellatsioonkaebus

XX apellatsioonkaebus

YY apellatsioonkaebusel 315 eurot

XX apellatsioonkaebusel 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja CC ja lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi

Aldo Vassar

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 17. septembri 2018 otsus kohtu määratud menetluskulude

jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta maakohtu menetluses kantud

menetluskulud kostja YY kanda. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Hageja XX apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Kostja YY apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

2(14)

4. Võtta vastu kostja poolt 6. novembril 2018 tõendina esitatud CC sünnitunnistus ja

hageja poolt 7. novembri 2018 vastusele lisatud Pärnu Maakohtu 20. juuni 2013 määrus

tsiviilasjas nr 2-13-3130. Keelduda kostja apellatsioonkaebusele lisatud Facebooki

postituste väljavõtte vastuvõtmisest.

5. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta kostja YY kanda.

6. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus

pärast

kohtuotsuse

või

menetlust

lõpetava

määruse

jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas (seadusliku esindaja (ema) vahendusel) 31. oktoobril 2017 Pärnu

Maakohtule hagi YY (kostja) vastu elatise suurendamiseks. Hageja palus poolte vahel

sõlmitud ja 20. juuni 2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-3130 kinnitatud

kompromissiga kindlaksmääratud elatise 200 eurot kuus suurendamist seaduses

sätestatud miinimummäärani.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on hageja ema lapsega seotud kulutused 556 eurot

19 senti.

Leibkonnas on kokku kolm inimest. Leibkonna kogukuludest moodustavad lapse kulud 1/3

järgmiselt: 

auto kindlustus 56 eurot 70 senti kuus (170 eurot 10 senti kvartalis), mis teeb lapse kohta

18 eurot 90 senti; 

automaks 25 eurot 87 senti kuus (77 eurot 62 senti kvartalis), mis teeb lapse kohta 8

eurot 62 senti; 

elekter ligikaudu 20 eurot – 26 eurot 60 senti kuus (kvartalis 60–80 eurot), mis teeb

lapse kohta ca 7 eurot 70 senti kuus; 

korteri üürileping 504 eurot 40 senti kuus, mis teeb lapse kohta 168 eurot 13 senti; 

telefon, internet, TV 38 eurot 52 senti kuus, mis teeb lapse kohta 12 eurot 84 senti.

Lisaks on lapse kuludeks judo trenn 25 eurot kuus, jumpa trenn 25 eurot kuus ja lasteaia

kuumakse 290 eurot kuus. Samuti tuleb arvestada jooksvate ja muude igapäevaste kuludega,

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

3(14)

mida menetluslikult on ebamõistlik tõendada ja mis on eluliselt iseenesest mõistetavad, nt

igakuised kulutused toidule.

Ajavahemikul alates 1. oktoobrist kuni 31. detsembrini 2017 sai hageja ema KELA-lt (Soome

sotsiaalkindlustusametilt) 890 eurot 46 senti ja ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. märtsini

2018 veel 918 eurot 96 senti. Need olid KELA poolt tehtud väljamaksed ja summad kahe lapse

kohta. Hageja emale Soome riigi poolt makstav lapsetoetus hageja suhtes on 148 eurot 18 senti

kuus. 2017. a tuludest ei saanud hageja ema täiendavat tulumaksuvabastust hageja arvel. Hageja

rõhutab, et kuigi Soomes elades on makstav lastetoetus suurem kui Eestis, siis Soomes on ka

lapse igakuised kulud suuremad, sest Soomes on elu kallim. Hageja rõhutab, et elatise

väljamõistmisel lähtutakse lapse vajadustest.

Hageja hinnangul oli alusetu kostja väide, nagu oleks kohtupraktikas juurdunud põhimõte, et

elatisnõudest tuleb maha arvata riigipoolsed toetused. Hageja oli seisukohal, et kostja ei olnud

esitanud ühtegi tõendit või asjaolu selle kohta, et esineks mõjuv põhjus elatise maksmiseks alla

miinimummäära.

Kostja sissetulekute osas märkis hageja, et kostja on 35-aastase täis elujõus ja terve mees, kellel

on olemas kõik vabad võimalused sissetuleku teenimiseks ning seega ei esine kostja puhul

ühtegi asjaolu, mis takistaks kostjal teha kõik endast oleneva piisava sissetuleku teenimiseks.

Hageja arvates ei olnud eluliselt usutav kostja vastuses esitatud arvutuskäik seoses kostja

sissetulekute ja kuludega.

Hageja leidis, et kuna ta taotles elatise suurendamist miinimummäärani, ei pidanud ta oma

kulutusi tõendama.

KOSTJA VASTUVÄITED

3. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja tugines kokkuvõtvalt järgmistele vastuväidetele: 

Hageja ei ole põhjendanud elatise suurendamise hagi aluseks olevaid asjaolusid. 

Samuti ei ole hageja nõude esitamisel võtnud arvesse riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt

makstavaid toetusi (s.o lapsetoetus). 

Kostja on maksnud elatist ka suuremas summas (vastavalt hageja ema nõudele), kui tal on

selleks võimalus olnud. Seejuures ei ole kostja riiklikke toetusi kunagi varem elatise

maksmisel maha arvestanud. Kostja selgitab, et on 2015. a-l tasunud hageja ema

arvelduskontole elatist summas 200 eurot/kuus nagu elatist puudutav kohtumäärus ette

nägi. 2016. a-l on kostja tasunud hageja ema kontole elatist igakuiselt summas 215 eurot.

Seda on lapse ema ka selgesõnaliselt kinnitanud. Seega tasus kostja elatist rohkem kui

kohtumääruses ette nähtud. 2017. a-l on kostja maksnud 10 kuu kohta elatist kokku

summas 2121 eurot 55 eurot (s.o ca 212 eurot 16 senti eurot/kuus). Kostja ei ole elatise

tasumisest kõrvale hoidnud. Juhul, kui lapse ülalpidamiskohustuse täitmise kuludest

riigipoolsed toetused maha arvestada, ei ole elatise tasumine summas 235 eurot

põhjendatud. Samuti ei olnud see kostja arvates ilmselt põhjendatud summas 200

eurot/kuus.

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

4(14) 

Elatise suurendamine ei ole tegelikult ka võimalik, kuna kostja teenib äärmiselt väikest

sissetulekut ega ole võimeline hagejat suuremas summas ülal pidama. Kostja on alates 31.

oktoobrist 2017 kuni 10. maini 2018 teeninud erinevaid sissetulekuid kokku 2754 eurot 95

senti eurot, saanud kolmel kuul põhiõppetoetust 60 eurot põhjusel, et kostja õpib Eesti

Merekoolis, tulumaksutagastusena on kostja saanud 2018. a-l tagasi 258 eurot 36 senti. 

Kostja leibkond oli maakohtu menetluse ajal neljaliikmeline. Sellesse kuulusid kostja,

kostja elukaaslane ja elukaaslase kaks alaealist last. Kostja märkis, et 2018. a oktoobris on

kostjal ja tema elukaaslaselt sündimas ühine laps, keda kostjal on kohustus ülal pidada.

Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-le 2 ei saa kostja oktoobrikuus sündiv laps

jääda vähemkindlustatuks kui hageja.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

4. Pärnu Maakohus rahuldas 17. septembri 2018 otsusega hagi. Maakohus suurendas Pärnu

Maakohtu 20. juuni 2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-3130 kinnitatud kokkuleppe järgi

makstava elatise suurust PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise minimaalse määrani. Kohus luges

alates elatise suurendamise hagi esitamisest 31. oktoobril 2017 kuni 31. detsembrini 2017

kostjalt hageja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruseks 235 eurot kuus ning alates 1.

jaanuarist 2018 kuni hageja 14. novembril 2030 täisealiseks saamiseni lugeda kostjalt hageja

ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruseks 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus (PKS § 101 lg 1). Menetluskulud

jättis kohus poolte endi kanda ning menetluskulude suurust kindlaks ei määranud.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole asjas vaidlust selles, et hageja on kostja laps. Kostja on isana

kantud lapse sünniakti. Pärnu Maakohus 20. juuni 2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-

3130 kinnitas hageja (seadusliku esindaja kaudu) ja kostja vahel sõlmitud kompromissi, mille

kohaselt kostja tunnistab hageja ülalpidamise kohustust alates 1. juunist 2013 igakuiselt

summas 200 eurot kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Maakohus märkis, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on TsMS §

459 lg 1 järgi üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või

kohustatud isiku(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud

asjaoludega muutunud. Seejuures peab kohus elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma

aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et

annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende

asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (maakohus viitas mh

Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 10). Olukorras, kus kohtulikku

kompromissi kinnitavast kohtumäärusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud ülalpidamisnõude

aluseks olevad asjaolud, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja

millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma Tulenevalt PKS § 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub

kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja selles

ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Kohtupraktika järgi kehtib selline

tõendamiskoormis lisaks

elatise esmakordsele väljamõistmisele ka kohtulahendiga

väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral (Riigikohtu 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-15, p 13).

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

5(14)

Kuna 20. juuni 2013 määrusega kinnitati hageja ja kostja vahel kompromissi korras elatise

suurus ning määruses kohus ei ole tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevaid asjaolusid,

leidis maakohus, et elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuleb tuvastada, kas ja millises

ulatuses on kostja kohustatud hagejale ülalpidamist andma. Kohus nõustus hagejaga, et elatise

suurendamisel miinimummäärani ei tule lapse kulusid tõendada, kuid hagejal oli kohtu

hinnangul siiski kohustus välja tuua hagi aluseks olevad asjaolud – näidata ära, millised

asjaolud on varasemaga võrreldes muutunud ja tuua välja lapse tegelikud vajadused. Üksnes

see, et seadusega kehtestatud minimaalse elatise suurus on muutunud, ei ole üldjuhul elatise

suuruse muutmise aluseks. Alates 1. jaanuarist 2013 oli tunnitasu alammääraks 1 eurot 90 senti

ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 320 eurot. Seega elatise kokkuleppe

kinnitamise ajal 20. juunil 2013 kehtis elatise alammäär 160 eurot ning hagejale makstava

elatise suurus 200 eurot ei olnud miinimumelatisega seotud.

Hageja oli menetluse kestel esitanud andmed lapse kulude suuruse kohta ning ka tõendeid

kulude kohta. Kohus leidis, et hageja esitatud võõrkeelseid tõendeid, milleks on peamiselt

soomekeelsed arved ja teatis makstavate toetuste suuruse kohta, saab praeguses asja

lahendamisel TsMS § 33 lg 1 teise lause alusel kostja vastuväidetele vaatamata arvestada. Koos

märkis, et koos hageja selgitustega oli tõendite sisu arusaadav ning tõendite ametliku tõlke

nõudmine olnuks elatise suurendamise nõude hinda arvestades ebamõistlik.

Hageja esindaja täpsustas 23. augusti 2018 kohtuistungil lapse kulude summaks 608 eurot kuus,

millest kummagi vanema kanda jääb 304 eurot kuus. Kohus leidis, et kui hageja tugineb elatise

suurendamise nõude põhjendamiseks sellele, et lapse kulud on alampalga summast suuremad

(ehk ülalpidamiskohustuse võrdse jaotumise korral peaks mõlemad vanemad panustama

miinimumelatise summa), tuleks kulude suurust siiski tõendada ka siis, kui elatise suurendamist

nõutakse üksnes miinimumini.

Maakohus leidis, et kostja tuginemine sellele, et Eestis elades oleksid lapse kulud väiksemad ja

elatise suuruse muutmiseks alust ei ole, on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on elatise

kokkuleppe sõlmimisel faktiliselt aktsepteerinud, et lapse kulud on miinimumist kõrgemad –

elatise suuruseks lepiti kokku tolleaegsest miinimumelatisest 25% võrra suurem summa. Järjest

suurema alampalga kehtestamine (ja sellega seotult miinimumelatise suurenemine) on vähemalt

osaliselt tingitud elukalliduse tõusust. Koos elukalliduse tõusuga suurendavad paratamatult ka

hageja kulud. Lisaks on kostja vastuväited elatise suurendamise nõudele vastuolus tema

tegeliku käitumisega: hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kui seaduses sätestatud

minimaalse elatise suurus ületas poolte vahel kokkulepitud elatise suuruse, on kostja

tegelikkuses tasunud lapsele elatist kehtivas minimaalmääras. Nii on kostja 2016.aastal

maksnud elatist 215 eurot kuus ja 2017.a kuni oktoobrikuuni (elatise suurendamise hagi

esitamiseni) on kostja samuti keskmiselt tasunud 235 eurot kuus, kuigi mõnel kuul mitmes jaos

ja on olnud elatise võlgnevust.

Maakohtu arvestuste kohaselt moodustasid lapse vajalikud kulud kuus ca 800 eurot, sh kulud

elektrile 7 eurot 70 senti, treeningute kulu 50 eurot, automaks ja auto kindlustus 27 eurot 52

senti eurot, eluasemekulu (üür + vesi) 168 eurot 13 senti, sidekulu 8 eurot, lasteaiamaks 290

eurot, söögikulud 150 eurot, olmekulud, kulud hügieenitarvetele ja riietel kokku ca 100 eurot.

Kohus oli seisukohal, et elatise suuruse määramisel, sh elatise suurendamise otsustamisel, tuleb

toetustega arvestada, kui kostja seda taotleb. Tõendist nähtuvalt oli hageja osa hageja emale

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

6(14)

makstavast toetusest 148 eurot kuus, millest 48 eurot on üksikvanema toetus ja 100 eurot

lapsetoetus. Toetustega kokku 148 eurot on hageja igakuiste vajaduste summa (800 eurot)

osaliselt kaetud ning vanematel tuleb katta ülejäänud ca 650 eurot, seega kummagi vanema osa

oleks 325 eurot, mis on nõutavast miinimumelatisest suurem. Eeltoodut arvestades oli kohtu

hinnangul põhjendatud hageja nõue suurendada kostja poolt hageja ülalpidamiseks makstavat

elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumsuuruseni. Kohus märkis, et elatist suurendatakse

alates hagi esitamisest 31. oktoobril 2017. Kuni 31. detsembrini 2017 tuleb tasumisele kuulunud

elatise suuruseks lugeda 235 eurot ning alates 1. jaanuarist 2018 on elatise suurus 250 eurot

kuus, kuid mitte vähem PKS § 101 lg-s 1 sätestatust (pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast kuus). Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada kostja poolt menetluse ajal

hagiga hõlmatud perioodi eest tasutud elatise summadega.

Kohus on seisukohal, et aluseid elatise suurendamata jätmiseks või taotletust väiksemas

ulatuses suurendamiseks ei ole (PKS § 102 lg-d 1 ja 2). Maakohtu hinnangul ei andnud alust

hagi rahuldamata jätmiseks kostja väited, milles viimane palus arvestada olemasoleva

neljaliikmelise leibkonnaga ja 2018. a oktoobris sündiva lapsega. Kostjal puudub seadusest

tulenev kohustus pidada üleval kostja elukaaslase lapsi. Kohus leidis, et ei saa otsuse tegemise

ajal arvestada veel sündimata lapsega, sest puudusid andmed (sündiva lapse kulude-vajaduste,

kostja elukaaslase varandusliku seisundi ja sissetulekute kohta), mille alusel hinnata, kas

hagejale makstava elatise suurendamise järel jääks kostja peatselt sündiv laps hagejaga

võrreldes varaliselt vähem kindlustatuks.

Hagi rahuldamata jätmiseks ei andnud kohtu hinnangul alust kostja väide, et ta teenib äärmiselt

väikest sissetulekut, et kostja õpib ega ole võimeline hagejat suuremas summas ülal pidama.

Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud tegema kõik mõistlikult võimaliku, et

teenida piisavat sissetulekut, mis võimaldaks tal katta nii enda kui oma laste vajalikud kulud.

Õppima asumine oli kohtu hinnangul kostja valik. Lisaks ei olnud eluliselt usutav, et kostja

pühendub lapseootel elukaaslase ja peres juba kasvava kahe lapse kõrvalt ainult õppimisele ega

teeni mingit sissetulekut. Kostja on esile toonud, et töötas suvel taksojuhina ning litsents on tal

alles. Samuti on kostja aeg-ajalt käinud tööl laevakaitsjana välismissioonidel, esitatud tõendite

kohaselt viimati vähemalt veel 2018. a esimeses pooles.

Kohus märkis, et TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Samas tuli kohtu hinnangul arvestada sellega, et asjas on esitatud alaealise lapse

poolt elatise nõude isa vastu ning lapse vajaduste loetlemine ja elatise suurendamise

põhjendamiseks eluliste asjaolude väljatoomine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi. Seetõttu ei

olnud hageja seaduslikul esindajal kohtu hinnangul vältimatult vajalik kasutada kohtusse

pöördumiseks advokaadi abi. Kohus pidas õiglaseks jätta TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud

iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda. Hüvitatavate kulude puudumise tõttu kohus

kulude suurust kindlaks ei määranud.

KOSTJA APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

5. Maakohtu otsuse peale on kostja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse kogu

ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda ja mõista kostja menetluskulud hagejalt välja.

Kaebus põhjenduste kohaselt on käesolev vaidlus korduv elatisvaidlus sama alaealise lapse

suhtes. Ema väidab, et lapse kulud on ühes kuus ca 1000 eurot, kuid üheski

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

7(14)

menetlusdokumendis ega istungil antud selgituses ei ole lapse ema suutnud põhjendada, miks,

kuidas ja millisel määral lapse igakuised vajadused suurenenud on. Hageja on kohtusse

pöördutud üksnes kuupalga alamäära kasvu tõttu. Ühtegi muud asjaolu, mis oleks varasemaga

võrreldes muutunud, esile toodud ei ole. Varasema kohtupraktika ning TsMS § 457 lg 1

kohaselt peab lapse nimel kohtusse pöördunud isik tõendama, et varasema kohtumääruse

aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud. Niisiis pidi lapse ema tõendama, et maksete

suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on

oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise

lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Selliseid

tõendeid asja toimikust ei nähtu. Veelgi enam, hageja ei ole isegi mitte vastavasisulisi asjaolusid

kohtu ega vastaspoole ette toonud.

Praegusel juhul oli kompromissiga lõppenud tsiviilvaidluses leidnud tuvastamist, et lapse

vajadused olid rahuldatud siis, kui lapse isa maksab elatist 200 eurot/kuus (eelduslikult lisandub

sellele lapse ema poolne panus vähemalt samas summas, s.o 200 eurot/kuus ning Soome riigi

makstav toetust summas ca 150 eurot). Hageja ülalpidamiseks ei kulu kindlasti rohkem kui ca

550 eurot, mis on praegusel hetkel kaetud kostja poolt makstava elatisega, lapse ema panusega

ja Soome riigi polt makstava lapsetoetusega summas ca 150 eurot.

Ühtegi usaldusväärset asjaolu ega tõendit, mis näitaks, et hageja peale kuluks tõepoolest 800

eurot ühes kuus, esitatud ei ole. Kõik vastavasisulised väited on esitanud oletuslikena lapse ema

viimasel kohtuistungil, püüdes kajastada lapse igakuiseid kulusid võimalikult kõrgetena. Kostja

on seisukohal, et elatise muutmise vaidlustes selline oletuslik kulude ülesse nimetamine

põhjendatud ei ole. Hageja peab tõendama, et asjaolud, mille järgi ta leidis, et elatis summas

200 eurot on piisav ja põhjendatud, on oluliselt muutunud. Selliseid asjaolusid ega tõendeid aga

hageja esitanud ei ole. Niisiis tuleb vastavalt kohtupraktikale eeldada, et lapse kulud on kaetud

olukorras, kus isapoolne panus lapse ülalpidamisse on 200 eurot/kuus (seda seni, kui hageja ei

tõenda, et asjaolud on oluliselt muutunud). Seejuures on nii hageja kui maakohtu viidatud

Riigikohtu seisukohad muudetud tsiviilasja nr 3-2-1-67-17 tehtud tsiviilkolleegiumi lahendiga.

Kui lapse ema soovib väita, et lapse kulud on oluliselt suurenenud varem tehtud kohtumääruse

ajaga võrreldes, on ta kohustatud selliseid väiteid ka tõendama. Antud juhul ei ole vastavaid

tõendeid esitatud. Niisiis on elatise muutmiseks esitatud hagi alusetu.

Seejuures jääb kostjale arusaamatuks, millistele väidetele tuginedes ning milliseid tõendeid

aluseks võttes on kohus nõustunud hageja emaga selles, et hageja ülalpidamiseks kulub 800

eurot kuus. Kostja leiab, et selline järeldus on meelevaldne. Seejuures ei ole kohus arvestanud

lapse isa vastuväidetega, vaid tuginetud on üksnes lapse ema poolt viimasel kohtuistungil

umbkaudselt esitatud summadest. Kuivõrd lapse ema leibkond on 3-liikmeline, ei ole kostja

hinnangul ka eluliselt usutav, et lapse ema kulutab ühele lapsele 800 eurot kuus, s.o kõigi kolme

leibkonnaliikme kulud oleksid seeläbi kokku ca 2400 eurot. Lisaks ei ole lapse ema ega kohus

arvestanud seda, et leibkonnas elavad lapsed on samast soost, mistõttu rakendub mastaabisääst.

Samuti selgitas lapse ema, et paljud lapse transportimiseks vajalikud sõidud kattuvad

töösõitudega, mistõttu eraldi kuluna neid arvestada ei saa.

Kohus on kohtuotsuses ootamatult leidnud, nagu oleks kostja eelmises kohtuasjas (elatise

väljamõistmine kohtu kinnitatud kompromissiga) nõustunud sellega, et lapse kulud on

miinimumist suuremad. Kostja kinnitab, et ei ole kunagi nõustunud sellega, et lapse kulud ühes

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

8(14)

kuus oleksid suuremad kui Eestis kehtiv miinimummäär. Põhjus, miks varasemas vaidluses sai

kokkulepitud elatis summas 200 eurot/kuus, peitub selles, et elatise tasumises lepiti kokku kuni

lapse täiskasvanuks saamiseni, mitte üksnes ajani, mil elatise PKS § 101 lgs 1 toodud määr jääb

alla 200 euro.

Alternatiivselt leiab kostja, et elatise suurendamine ei ole põhjendatud ka seetõttu, et kostjal on

sündimas teine laps ning läbi suurema elatise tasumise hagejale kannataks kostja teise lapse ja

iseenda hakkamasaamine. Hetkel ei ole kostjal mitte mingisugust vara (sh ei kuulu kostjale

kinnistuid, sõidukeid jne). Kostja on põhiharidusega keskmine eestlane, kes teeb kõik selleks,

et oma leibkonna heaolusse panustada ning oma lapsi ülal pidada. Kostjal ei ole tänase päeva

seisuga püsivat töökohta, kuna koolikohustuse täitmine (päevane õpe XXX) ei võimalda tal

täistööajaga tööl käia. Kostja teenib sissetulekut taksojuhina, kuna nimetatud amet võimaldab

tal teha tööd ajal, mil ta ei pea olema koolis. Niisiis saab kostja töötada üksnes maksimaalselt

0,5 kohaga.

Kostja palub kohtul ümber vaadata ka menetluskulude jaotus. Kostja on seisukohal, et

menetluskulud tuleks jätta hageja (s.o tegelikult kohtusse pöördunud lapse ema) kanda. TsMS

§ 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja on

kandnud suurel hulgal menetluskulusid, püüdes kohtule selgitada, et hageja hagi on alusetu ning

tuleb jätta rahuldamata (viidates seejuures hiljutisele Riigikohtu praktikale). Hageja on esitanud

kohtule oma seisukoha (hageja ema kiri), kus öeldakse, et tal on advokaadile kulunud tuhandeid

eurosid ja kulud aina suurenevad. Ometi on hageja ema see, kes on alusetu nõudega kohtusse

pöördunud. Ka kostja on kandnud suuri kulusid õigusabi eest. Kostja ei ole saanud vastavat

ostust aga ise langetada, kuna tema ei ole kohtusse pöördunud. Lisaks puuduvad kostja

õigusalased teadmised ning enda kaitsmiseks oli ta sunnitud sõlmima õigusabilepingu

advokaadiga. Hagejal vastavat vajadust kostja hinnangul ei olnud.

Kostja rõhutab, et hageja ema käitub käesolevas menetluses pahatahtlikult (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 6 lg 1, TsMS § 200 lg 1 ja § 328 lg 1). Hageja ema ja kostja sõlmisid kokkuleppe

elatise tasumiseks summas 200 eurot/kuus, sidumata seda teadlikult Eesti Vabariigis kehtiva

alampalga määraga, kuna laps ei ela siin. Seeläbi ei saa Eesti riigis makstava äärmiselt kesise

töötasu tõus Euroopa teiste riikide tasemete lähedale kuidagi mõjutada hageja kui lapse heaolu

ega huve, sh tema ülalpidamiskulude suurust. Seoses Eesti palga alammäära ja hageja

ülalpidamiskulude vahel on antud juhul meelevaldne.

6. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

HAGEJA APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

7. Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega

kohus jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3) ja teha tühistatud

osas uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda. Mõlema poolt menetluskulud

ringkonnakohtu menetluses palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja leiab, et maakohus ei ole põhjendanud, miks oli praegusel juhul äärmiselt ebaõiglane

või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Lisaks ei ole

maakohtu välja toodud põhjendused asjakohatud ning vastuolus tsiviilkohtumenetluse

olemusega ning põhimõtetega. Kohus on kohaldanud vääralt TsMS § 162 lg 4.

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

9(14)

Advokaadist lepinguline esindaja on esindanud menetluses hagejat ehk last, mitte lapse ema.

Menetlusosalistel on seadusest tulenev õigus esindatusele ning esindajaks võib olla ka TsMS §

218 lg 1 p 1 tulenevalt advokaat. Seaduses ei ole sätestatud sellele piirangut. Menetlusosalisele

ei saa ette heita, et ta soovib kohtumenetluses oma huve parimal viisil kaitsta kasutades selleks

advokaadist esindaja abi. Lisaks esitaski hageja algselt hagiavalduse seadusliku esindaja

vahendusel ilma advokaadist esindaja abita. Kuivõrd aga kostja esitas hagile vastuse

advokaadist esindaja vahendusel, pidas ja ka hageja vajalikuks advokaadist esindaja kaasamist.

8. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada kohtu määratud

menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta maakohtu menetluses

kantud menetluskulud kostja kanda. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse

resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus

rahuldatakse, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

10. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi

tagamise

abinõudega

seotud

küsimused.

Mõlemad

pooled

on

esitanud

apellatsioonimenetluses kohtule taotlusi dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.

Kostja on lisanud apellatsioonkaebusele väljavõtte hageja ema Facebooki postitustest ja selle

kohta tehtud kolmandate isikute kommentaaridest, millega kostja soovib tõendada, et

elatisnõude suurendamise hagi on esitatud üksnes lapse isa solvamiseks ja talle kahju

tekitamiseks, mitte aga lapse huvide ja heaolu kindlustamiseks. Samuti on kostja esitanud 6.

novembril 2018 enda teise lapse sünnitunnistuse tõendamaks poja CC sündi XX.XX.XXXX.

10.1. Hageja on esitanud vastuses kostja apellatsioonkaebusele Pärnu Maakohtu 20.

juuni 2013 määruse tsiviilasjas nr 2-13-3130, millega kohus kinnitas poolte kokkuleppe

tasutava elatise suuruse kohta. Hageja soovib tõendiga näidata eelkõige seda, et kostja

poolt viidatud Riigikohtu seisukoha täpsustus ei ole praegusel juhul asjakohane, sest

pooled

ei

leppinud

tsiviilasjas

nr

2-13-3130

kokku

elatist

protsendina

miinimummäärast,

vaid

leppisid

kokku

konkreetse

summa

ehk

elatise

nominaalsummas.

10.2. Ringkonnakohus leiab, et nii kostja esitatud CC sünnitunnistus kui ka hageja

esitatud Pärnu Maakohtu 20. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 2-13-3130 tuleb

tõenditena vastu võtta. Kostja taotlus Facebooki postituste väljavõtte vastuvõtmiseks

tuleb jätta rahuldamata.

10.3. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid

ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alustel.

Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses

kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese

astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava

asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja

ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5).

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

10(14)

Lisaks saab ka ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 järgi vastu võtta ainult sellise tõendi

ja korraldada sellise tõendi kogumise ning arvestada asja lahendamisel ainult sellist

tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve

puudutavas vaidluses üldjuhul tõendeid koguda omal algatusel.

CC sünnitunnistus ja hageja esitatud Pärnu Maakohtu 20. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 2-

13-3130 on kolleegiumi hinnangul asjakohased tõendid ning asja õige lahendamise seisukohalt

ilmselt olulised. Vastuvõetud tõenditele annab kohus hinnangu allpool.

Kostja esitatud Facebooki postituste väljavõte ei ole taotluses esitatud põhjendusi arvestades

kolleegiumi hinnangul tõendina asjakohane (TsMS § 238 lg 1). Sellest ei nähtu hagi

lahendamiseks vajalikku infot. Kuna tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle

tagastamiseks esitajale.

11. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel teostanud seadusest

tulenevat diskretsiooni- ehk kaalutlusõigust õiguspäraselt. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 võimaldab jätta kulud

täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

11.1. Praegusel juhul on maakohus hagi rahuldanud, kuid pidanud õiglaseks jätta

menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Maakohus on põhjendanud

seda asjaoluga, et lapse vajaduste loetlemine ja elatise suurendamise põhjendamiseks

eluliste asjaolude väljatoomine ei nõudnud õigusalaseid eriteadmisi. Seetõttu ei olnud

hageja seaduslikul esindajal vältimatult vajalik kasutada kohtusse pöördumiseks

advokaadi abi. Kolleegiumi hinnangul on need põhjendused TsMS § 162 lg 4

kohaldamiseks ebapiisavad ning käesoleval juhul ka asjakohatud.

11.2. Esiteks eeldab TsMS § 162 lg 4 kohaldamine kohtupraktika järgi erandlike

asjaolude olemasolu (vt nt Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14,

p 16). Advokaadi abi kasutamine elatise vaidluses ringkonnakohtu hinnangul iseenesest

TsMS § 162 lg 4 kohaldamist õigustavaks erandlikuks asjaoluks ei ole. Kolleegium

nõustub hagejaga, et menetlusosalistel on TsMS § 217 lg-st 1 tulenevalt õigus

esindatusele (esindajaks võib olla TsMS § 218 lg 1 p 1 tulenevalt ka advokaat) ning

hagejale ei saa ette heita, et ta soovis kohtumenetluses oma huve parimal viisil kaitsta,

kasutades selleks lepingulise esindaja abi.

11.3. Samuti on jätnud maakohus tähelepanuta, et hagiavaldus oligi esitatud üksnes

hageja seadusjärgse esindaja (ema) vahendusel. Professionaalse õigusnõustaja

(advokaadi) poole on hageja ema otsustanud pöörduda alles pärast seda, kui kostja esitas

advokaadi vahendusel vastuse hagiavaldusele, mis sisaldas ka hulgaliselt õiguslikke

vastuväiteid, viiteid kohtupraktikale jms (I kd, tl-d 27–32). Advokaadi poole

pöördumise asjaolusid on hageja ema selgitanud ka maakohtule saadetud e-kirjas (I kd,

tl-d 177–178). Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust arvata, et enda alaealise lapse

ülalpidamisega seotud vaidlus oleks kostja jaoks võrreldes hagejaga oluliselt keerukam.

11.4. Kolleegium leiab, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks käesoleval juhul alust ei

ole ning hagi rahuldamise tõttu tuleb jätta maakohtu menetluses kantud menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 järgi täielikult kostja kanda. Hageja lepingulise esindaja kulude

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

11(14)

põhjendatust ja vajalikkust asjas tehtud toimingute lõikes saab kohus hinnata

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel (TsMS § 175 lg 1). Kohus teeb

selle kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas.

12. Maakohtu hinnangul ei saanud vaidlustatud otsuse tegemisel arvestada kostja veel

sündimata lapsega, sest puudusid andmed (sündiva lapse kulud-vajadused, kostja elukaaslase

varanduslik seisund ja sissetulekud), mille alusel hinnata, kas hagejale makstava elatise

suurendamise järel jääks kostja peatselt sündiv laps võrreldes hagejaga varaliselt vähem

kindlustatuks. Apellatsioonimenetluses on kostja tõendanud, et tal on 31. oktoobril 2018

sündinud teine laps CC (II kd, tl 93).

Kolleegium leiab, et CC sünniga tuleb TsMS § 652 lg 3 p-st 2 lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel arvestada. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kõnealune asjaolu praegusel juhul

alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb

sellega seonduvalt täiendada.

PKS § 102 lg 2 kolmandast ja neljandast lausest tulenevalt võib mõjuvaks põhjuseks

miinimumelatisest (PKS § 101 lg 1) väiksema elatise väljamõistmisel olla mh olukord, kus

vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja poolt apellatsioonimenetluses 22. märtsil 2019

esitatud selgitused CC igakuiste vajaduste (kulude) ja nende kulude katmise kohta (II kd, tl 121)

koos maakohtus esitatud tõenditega ei võimalda järeldada, et hageja poolt esitatud hagi

rahuldamisel võiks CC jääda hagejast vähem kindlustatuks.

Ringkonnakohus märgib, et on hageja vastuväidetest lähtudes teinud 29. aprilli 2019 kirjas

kostjale ettepaneku lisapõhistuste ja -tõendite esitamiseks (II kd, tl 125). Kostja seejärel kohtule

täiendavalt midagi esitanud ei ole. Kostja 22. märtsi 2019 selgitustest võib järeldada, et ta on

võimeline PKS § 101 lg 1 järgsest määras hagejale elatist tasuma. Kostja väitel on ta seda alates

2019. a algusest ka teinud.

13. Maakohtu otsuse põhjendused on kolleegiumi hinnangul vastuolulised küsimuses, kas

seadusega kehtestatud miinimumelatise suuruse muutmine saab iseenesest olla aluseks

kohtulahendiga välja mõistetud elatise suuruse muutmisele. Otsuse põhjenduste p-s 6 on

maakohus leidnud, et üksnes seadusega kehtestatud minimaalse elatise suuruse muutumine ei

ole üldjuhul elatise suuruse muutmise aluseks ning hageja peaks mh ära näitama, millised

asjaolud on varasemaga võrreldes muutunud. Punktis 10 on maakohus aga asunud seisukohale,

et järjest suurema alampalga kehtestamine (ja sellega seotult miinimumelatise suurenemine) on

vähemalt osaliselt tingitud elukalliduse tõusust. Koos elukalliduse tõusuga suurendavad

maakohtu hinnangul paratamatult ka hageja kulud.

Kuivõrd hageja on käesolevas asjas põhjendanud enda nõuet just miinimumelatise suuruse

tõusuga, peab kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi vastavas osas muuta.

Ringkonnakohus leiab, et elatise suuruse muutmise aluseks võib olla ka ainuüksi see, kui

muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse

kehtestatud töötasu alammäär. Sel juhul saab vähemasti üldjuhul eeldada, et muutunud on ka

lapse vajadused ja seda ei ole vaja eraldi tõendada (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-123-15, p-d 12 ja 13; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 34).

Eelmärgitut arvestades ei nõustu ringkonnakohus kostja seisukohaga, et hagi rahuldamise

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

12(14)

eeldusena pidi hageja tingimata tõendama enda vajaduste suurenemist. Lisaks tuleb arvestada,

et kompromissi kinnitamisest tsiviilasjas nr 2-13-3130 kuni käesolevas asjas menetletava hagi

esitamiseni on möödunud märkimisväärne ajavahemik – üle nelja aasta. Seetõttu ei ole alust

arvata, et hageja sooviks praegusel juhul hagi esitamisega tsiviilasjas nr 2-13-3130 sõlmitud

kompromissist põhjendamata taganeda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et suurema

alampalga kehtestamine (ja sellega seotult miinimumelatise suurenemine) peegeldab osaliselt

üldise elukalliduse tõusu.

Ringkonnakohus märgib, et elukallidus Soomes ja Eestis võib olla praeguseks suures osas

võrdsustunud, kuid ei ole alust arvata, et Eesti üldine elukallidust ületaks Soome oma. Hageja

poolt tsiviilasjas nr 2-13-3130 sõlmitud kompromissi kinnitavast määrusest (II kd, tl 98) ei

nähtu, et hageja (koos emaga) oleks elanud Soomes ka nimetatud kompromissi kinnitamise ajal.

Hageja ema elukohana on määruses märgitud Pärnu linn.

14. Muus osas, mh hageja ülalpidamiseks vajalike kulude ja kostja ülalpidamisvõime

hindamist puudutavas osas, on maakohtu otsus ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja

põhjendatud ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks

korrata (TsMS § 654 lg 6).

Ringkonnakohus vastab järgnevalt kostja apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele.

14.1. Lapse vajaduste osas kordab kostja apellatsioonkaebuses sisuliselt enda

maakohtu menetluses esitatud väiteid. Kostja leiab jätkuvalt, et hageja ülalpidamiseks

ei kulu kuus rohkem kui ca 550 eurot. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 11 lapse

vajadusi hinnanud ja järeldanud, et vajalikud kulud ühes kuus on ca 800 eurot.

Maakohus on seda järeldust ringkonnakohtu hinnangul nõuetekohaselt põhjendanud.

Kohus on seejuures hinnanud nii hageja esitatud tõendeid kui ka kostja vastuväiteid.

Kohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme. Kostja subjektiivne arvamus hageja ülalpidamiseks vajalike

kulude kohta ja mittenõustumine kohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega ei anna

iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

14.2. Põhjendamatu on kostja väide, nagu ei oleks hageja tõendanud väidetud kulude

suurust ligikaudu 800 eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja kulusid

piisavalt tõendanud ning maakohus on nende tõenditega otsuse tegemisel arvestanud.

14.3. Kostja arvates ei ole eluliselt usutav, et hageja ema 3-liikmelise leibkonna kulud

kokku on ligikaudu 2400 eurot kuus. Kolleegium märgib, et hageja ema selgitustest

maakohtu 23. augusti 2018 istungil nähtub, et lisaks hagejale ja tema emale elab

leibkonnas veel üks alaealine laps (hageja poolõde) (II kd, tl-d 51–53). Seega leibkond

on eelduslikult 3liikmeline. Samas ei ole maakohus käesolevas asjas hinnanud

leibkonna teiste liikmete vajadusi. Maakohtul ei olnud ka vajadust sellise hinnangu

andmiseks. Lisaks jätab kostja siinkohal tähelepanuta nii ema saadavad peretoetused

kui ka asjaolu, et laste kulude kandmises peavad osalema ka nende isad. Hageja ema

väitel osaleb ka teise samas leibkonnas elava lapse isa ülalpidamiskulude kandmisel.

Hageja ema väitel on tema kahelt töökohtalt saadavad sissetulekud kokku ligikaudu

2000 eurot kuus (II kd, tl 50 pöördel). Seega on usutav, et hageja ema suudab koos

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

13(14)

peretoetuste ja laste isadelt laste ülalpidamiseks saadavate maksetega katta leibkonna

2400 euro suurused kulud.

14.4. Kostja hinnangul on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata asjaolu, et

leibkonnas elavad lapsed on samast soost, mistõttu rakendub mastaabisääst.

Ringkonnakohus ei tähelda, et kostja oleks maakohtu menetluses esitatud vastuväidetes

tuginenud hageja ema võimalikule mastaabisäästule hageja ülalpidamisel. Tegemist on

esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud vastuväidetega, mida kolleegium ei saa

apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada (TsMS § 652 lg 3).

14.5. Kostja väitel lepiti tsiviilasjas nr 2-13-3130 sõlmitud kompromissis 200 euro

suuruse elatise tasumises kokku kuni lapse täiskasvanuks saamiseni, mitte üksnes ajani,

mil elatise PKS § 101 lg-s 1 toodud määr jääb alla 200 euro. Kolleegiumi hinnangul

asja materjalid kostja seda väidet ei toeta. Kompromissi kinnitavast määrusest

tsiviilasjas nr 2-13-3130 (II kd, tl 98) sellist poolte ühist tahet (VÕS § 29 lg 1) ei nähtu.

Samuti ei saa vastavat tahet järeldada käesolevas asjas esitatud tõenditest. Pigem võib

kostja enda käitumisest järeldada vastupidist. Kui seaduses sätestatud minimaalse

elatise suurus on ületanud poolte vahel kokkulepitud elatise suuruse, on kostja asunud

elatist tasuma kehtivast miinimummäärast lähtudes. Nii on kostja 2016. a-l maksnud

elatist 215 eurot kuus ja 2017. a-l kuni oktoobrini on kostja samuti keskmiselt tasunud

235 eurot kuus. Nendele asjaoludele on põhjendatult viidanud ka maakohus.

14.6. Riigikohtu 20. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-17 viitab 9. juunil 2017

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud otsuses esitatud seisukohtadele, kus on täpsustatud

varasemat praktikat sellistes elatise suurendamise asjades, kus varem tehtud

kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid.

Maakohus ei ole küll Riigikohtu poolt 9. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud otsuses

esitatud

täpsustatud

seisukohti

praegusel

juhul

täiel

määral

arvestanud,

kuid

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust arvata, et see oleks viinud kokkuvõttes

ebaõige lahendini. Tsiviilasjas nr 2-13-3130 poolte vahel sõlmitud kompromissis ei olnud

kostja poolt tasutava elatise suurus seotud elatise miinimumääraga. Kompromissi sõlmimise

ajal see isegi ületas kehtivat miinimumelatist, millest võib ka kolleegiumi arvates järeldada, et

vanemate hinnangul kulus hageja ülalpidamise tagamiseks miinimumelatisest suurem summa.

Nagu eespool märgitud, on Riigikohus samas 9. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud

otsuses (p-s 34) leidnud, et elatise suuruse muutmise aluseks võib olla ka ainuüksi see, kui

muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse

kehtestatud töötasu alammäär.

14.7. Ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud ka PKS § 102 lg 2 kohaseid aluseid

elatise väljamõistmiseks (suurendamiseks) alla miinimummäära. Kostja on tuginenud

mh sellele, et koolikohustuse täitmine (päevane õpe XXX) ei võimalda tal täistööajaga

tööl käia. Kostja väidab, et saab töötada maksimaalselt 0,5 kohaga. Kolleegiumi

hinnangul ei saa õppimist praegusel juhul pidada asjaoluks, mis võimaldaks vähendada

elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Maakohus on õigesti märkinud, et vanem

on kohustatud tegema kõik mõistlikult võimaliku, et teenida piisavat sissetulekut, mis

võimaldaks tal katta nii enda kui oma laste vajalikud kulud. Ka õppima asumisel pidi

kostja arvestama, et ta peab suutma jooksvalt katta enda ja oma laste ülalpidamiseks

Tsiviilasi nr: 2-17-16290

14(14)

vajalikud kulud. Kostja väiteid seoses teise lapse sünniga on ringkonnakohus käsitlenud

juba ülalpool.

14.8. Kolleegium ei näe alust menetluskulude jaotuse ümbervaatamiseks kostja

soovitud viisil. Ringkonnakohtu ülalesitatud järelduste kohaselt tuleb maakohtu

menetluses kantud menetluskulud jätta kostja kanda. Seoses kostja väidetega hageja

ema pahatahtlikkuse ja menetlusõiguse kuritarvitamise kohta, märgib kolleegium

esmalt, et hagejaks käesolevas asjas on laps, mitte tema ema. Samuti on maakohus

rahuldanud hagi asjas esitatud tõendite põhjal, mitte hageja ema väidetele tuginedes.

Menetluskulude jaotus

15. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ja jätab kostja kaebuse

rahuldamata, peab kolleegium põhjendatuks jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg

1 alusel täies ulatuses kostja kanda.

16. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust,

juhindub kolleegium menetluskulude rahalise kindlaksmääramisel Riigikohtu poolt 20. aprillil

2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19–22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud

tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177

lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

17. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Liis Arrak

Ele Liiv