2-18-102482/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuli 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-102482

Tsiviilasi

Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Niina Berežnova vastu

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

754 eurot 39 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. aprilli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Niina Berežnova apellatsioonkaebus

Kohtuistungite toimumise ajad

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Niina

Berežnova

(isikukood

XXXXXXXXXXX

),

esindaja

riigi

õigusabi

korras

vandeadvokaat Henn Koduvere

Vastustaja (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806), esindaja Marjana Šestel

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 9. aprilli 2019 otsus osaliselt hagi rahuldamise ulatuse,

menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Teha asjas uus otsus, millega mõista

Niina Berežnovalt välja PlusPlus Capital AS-i kasuks 649,61 eurot ning jätta

menetluskulud poolte kanda.

2. Sõnastada Viru Maakohtu 9. aprilli 2019 otsuse resolutsioon järgmiselt:

2.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.2. Välja mõista Niina Berežnovalt PlusPlus Capital AS-i kasuks 649,61 eurot.

2.3. Jätta rahuldamata TsMS §-st 367 tulenev viivisenõue.

2.4. Menetluskulud jätta poolte kanda.

2.5. Niina Berežnovale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu jätta Eesti Vabariigi

kanda.

3. Rahuldada Niina Berežnova apellatsioonkaebus.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Vabastada Niina Berežnova

menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest ringkonnakohtus ja jätta riigi

õigusabi korras määratud esindaja kulu Eesti Vabariigi kanda.

5. Rahuldada vandeadvokaat Henn Koduvere taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks osaliselt.

Määrata riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks ringkonnakohtus Advokaadibüroo Lillo

& Partnerid advokaadi Henn Koduvere poolt Niina Berežnovale osutatud õigusabi eest

120 eurot, sh käibemaks 20% summas 20 eurot.

Kohtuotsus saata otsuse p 5 osas teadmiseks Advokaadibüroole Lillo & Partnerid ning

Rahandusministeeriumile.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 29. jaanuaril 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Niina Berežnovalt (kostja) võlgnevuse ja viivise saamiseks. Seoses

esitatud vastuväitega jätkus asja lahendamine hagimenetluse korras. Hageja esitas

hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 1036 eurot 74 senti,

intress 170 eurot 2 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 197 eurot 24 senti ning viivis

põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,0517% päevas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Kaupmehe Järelmaks OÜ (õigusjärglane Bigbank AS)

20. veebruaril 2015 järelmaksulepingu nr 1505635/96tl (järelmaksuleping). Kostja ostis lepingu

järgi OX Eesti OÜ-lt (müüja) järelmaksuga kaupa. Järelmaksu summa 1299 eurot 90 senti kanti

kostja soovil üle müüjale. Kostja kohustus vastavalt maksegraafikule tasuma alates 10. aprillist

2015 igakuiste osamaksetena järelmaksu, järelmaksu intressi ja lepinguhaldustasu.

Kokkulepitud viivisemäär on 18,87% aastas. Kostja tasus 10. aprillist 2015 kuni 11. aprillini

2016 järelmaksu põhiosa ja 10. märtsini 2016 intressi. Kuna kostja jäi osamaksete tasumisega

viivitusse, hoiatas Bigbank AS 22. märtsil 2017 kooskõlas lepingu üldtingimuste p-ga 5.1.1.

kostjat lepingu ülesütlemisest, kui kostja võlga ei tasu. Kostja ei tasunud hoiatuses nimetatud

tähtpäevaks võlga, mistõttu teavitas Bigbank AS 7. aprillil 2017 kostjat lepingu ülesütlemisest

alates samast kuupäevast. Bigbank AS loovutas 27. novembril 2017 järelmaksulepingust

tulenevad nõuded hagejale ning hageja teavitas sellest kostjat kirjalikult.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt ei ole nõude loovutamine hagejale

tõendatud. Kostja ei ole järelmaksulepingut sõlminud ega müüjalt kaupa saanud. Kostjal on

alust arvata, et lepingu on kostja tahte vastaselt allkirjastanud T.T. , kes pettis kostjalt välja ID-

kaardi ja paroolid. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et järelmaksu summa 1299 eurot 90 senti

oleks üle antud müüjale. Tõendatud ei ole järelmaksulepingu allkirjastamine krediidiandja ja

müüja poolt, mistõttu ei ole täidetud lepingu jõustumise eeldused. Järelmaksulepingus ei sisaldu

lepingu esemeks oleva asja kirjeldust ega nimetust, mistõttu on leping võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 408 lg 1 alusel tühine. Hagejal puudub VÕS § 415 lg-st 1 ja § 408 lg-st 10 tulenevalt alus

nõuda kostjalt suuremat kui seadusjärgset viivist. Kostja ei ole oma majanduslikust olukorrast

tulenevalt võimeline tasuma ka seadusjärgset viivist, mistõttu palub kostja viivist vähendada.

Hageja õigusabikulude hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole välist

õigusabi kasutanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 9. aprilli 2019 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 1404 eurot ja jättis TsMS §-st 367 tuleneva viivisenõude rahuldamata. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks

595 eurot. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu jättis maakohus Eesti Vabariigi

kanda.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et tal puudub puutumus järelmaksulepinguga.

Järelmaksulepingul on kostja digitaalallkiri. Kostja on tasunud maksegraafiku järgseid

osamakseid, märkides selgitusse järelmaksulepingu numbri. Osa maksetest on tasutud kostja

arvelduskonto kaudu ning osa kostja lapselapse A.K. poolt.

Arvestades tsiviilasjades nr 2-16-124450, 2-16-128059- 2-17-11917 ja 2-16-12450 kirjeldatud

asjaolusid on võimalik, et kostja ei ole lepingut füüsiliselt ise sõlminud või kaupa soetanud,

kuid tõendatud on asjaolu, et lepingu sõlmimiseks ja kauba soetamiseks kasutati kostja isikut

tõendavat dokumenti ja pangaparoole. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tema isikut

tõendav dokument koos PIN-koodide ja pangaparoolidega oleks kolmanda isiku kätte läinud

kostja teadmise või tahte vastaselt. Kostja andis oma isikut tõendava dokumendi korduvalt

T.T. kasutada, teades, et viimane võtab tema nimel rahalisi kohustusi. Kostja vastutab ise

tehingute eest, mis on sõlmitud tema ID-kaarti ning tema enda üle antud PIN-koode kasutades.

Maakohus nõustus kostjaga, et järelmaksulepingus puuduvad VÕS § 405 lg-s 1 sätestatud

andmed. VÕS § 408 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine mh juhul, kui lepingus

puudub mõni VÕS §-s 405 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg-st 3 tulenevalt muutub

tarbijakrediidileping VÕS §-s 405 sätestatud andmete puudumisel siiski kehtivaks, kui tarbijale

antakse üle asi, talle osutatakse teenus või täidetakse muu kohustus. Järelmaksulepingu

täitmisena tasutud osamaksed tõendavad ja kinnitavad asja kättesaamist.

Isegi kui uskuda kostja väidet, et ta ei ole sülearvutit ise ostnud, ei ole eluliselt usutav, et kostja

hakkas nõudekirjade saamisel tagasimakseid teostama hirmust. Kostja ei teinud makseid mitte

nõudekirjade, vaid maksegraafiku alusel.

Järelmaksulepingu sõlmimine või jõustumine ei ole tõendamata. Lepingu on allkirjastanud

krediidiandja esindaja käsitsi ja krediidisaaja ning müüja esindaja digitaalselt.

Hageja põhinõue 1036 eurot 74 senti, intressinõue 170 eurot 2 senti ja viivisenõue 197 eurot 24

senti on põhjendatud. Hageja TsMS § 367 alusel esitatud lisanduva viivise nõue jääb

rahuldamata, kuna see on kostjat ebamõistlikult koormav ning hea usu põhimõtte vastane.

Hageja ja PlusPlus Legal OÜ äriregistrisse märgitud tegevusalad on erinevad ning juhtorgani

liikme kattumine ei tähenda veel seda, et tegemist on ühe ja sama äriühinguga, mille töötajale

ei hüvitata TsMS § 175 alusel lepingulise esindaja kulu. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole

välistatud kulude hüvitamine ka olukorras, kus õigusteenust osutab emaettevõtja/tütarettevõtja

töötaja, kui on tuvastatud õigusabikulude tasumise kohustuse olemasolu (leping, esitatud arve

vms). Hageja põhjendatud menetluskulu on 595 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Viru Maakohtu 9. aprilli 2019 otsus tühistada

osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks 649,61 eurot.

Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ka menetluskulude jaotuse osas ning jätta

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta

hageja kanda.

Maakohus ei analüüsinud kostja vastuväidet, et hageja ei ole tõendanud krediidisumma 1299

euro 90 sendi müüjale üle andmist. Asjaolu, et hageja ei ole krediidi üleandmise kohta tõendeid

esitanud, tuleb lugeda kostja vastuväidet kinnitavaks. Kuna krediidisumma väljastamine on

täielikult tõendamata, saab tagasimaksete summas 518 eurot 63 senti tasumisega tõendada

krediidi väljastamist maksimaalselt selles ulatuses. Seetõttu vaidlustab kostja põhinõude

väljamõistmist 518 eurot 63 senti ületavas osas, s.o 518 euro 11 sendi ulatuses. Vastavalt tuleb

vähendada ka intressi.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite, et hagejal puudub VÕS § 408 lg 10 kohaselt

alus nõuda suuremat kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist, kuna

järelmaksulepingus ei ole viivist päevamäärana väljendatud. Põhivõlgnevuse 518 euro 63 sendi

korral võis maakohus viivise välja mõista maksimaalselt summas 41 eurot 72 senti.

Maakohus ei arvestanud kostja vastuväidet, et hageja ei vajanud käesolevas asjas õigusabi, kuna

hageja puhul on tegemist professionaalse võlgade sissenõudmisega tegeleva ettevõttega.

Maakohus on hinnanud äriregistri tegevusala kannet ebaõigesti, kuna see ei ole siduv ega sõltu

tegelikust tegevusalast. Hagejal on olemas piisav pädevus, et esindada ennast kohtus võlgade

sissenõudmisel. Hageja õigusabikulude nõue tuleb seega jätta rahuldamata.

Maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel lähtunud TsMS § 163 lg-st 1, mis reguleerib

menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude

kostja kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt sõlmis kostja krediidilepingu ning oli lepingu kohaselt kohustatud

tagastama krediidisumma 1299 eurot 90 senti. Kostja vastutab seega lepingujärgsete kohustuste

täitmise eest, sh krediidisumma tagastamise eest.

Kostja ei vaielnud maakohtu menetluses hageja intressinõudele vastu.

Hageja ei nõustu kostjaga, et tal puudub VÕS § 408 lg-st 10 tulenevalt alus nõuda suuremat kui

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Järelmaksuleping sõlmiti 20. veebruaril

2015 ja VÕS § 408 lg 10 jõustus 1. oktoobril 2016, st lepingu sõlmimise ajal ei olnud hagejal

kohustust väljendada viivist päevamääras.

Riigikohtu praktikast tulenevalt on juriidilisel isikul õigus volitada omal äranägemisel end

kohtumenetluses esindama iga isikut, kes vastab TsMS § 218 lg 1 sätetele ning sellised

õigusabikulud on hüvitatavad. Hageja lepinguline esindaja ei ole hageja töötaja.

Maakohus jättis hagi rahuldamata vaid tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas ja jättis

menetluskulud seega õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus rahuldas hagi

suuremas ulatuses, kui hageja kompromissina pakkus, mistõttu oli mõistlik jätta menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaal- ja menetlusõiguse

ebaõige kohaldamise tõttu hagi rahuldamise ulatuse, menetluskulude jaotuse ja kostjalt hageja

kasuks menetluskulude välja mõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja 649,61 eurot ja jätab menetluskulud poolte endi

kanda. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ringkonnakohtu otsuses esitatud

põhjendustel.

7. Hageja nõuab kostjalt järelmaksulepingu täitmist ning võla tasumist koos intresside ja

viivistega. Maakohtu menetluses vaidles kostja hagile täielikult vastu, esitades erinevaid

vastuväiteid. Eelkõige väitis kostja, et tema ei ole järelmaksulepingut sõlminud, väidetavalt

ostetud sülearvutit ei ole ta kätte saanud ning hageja ei ole tõendanud krediidi ülekandmist

sülearvuti müüjale. Kostja pidas järelmaksulepingut tühiseks VÕS § 408 lg 1, § 404 lg 1 ja

§ 405 lg 1 p 1 alusel, kuna leping ei sisaldanud lepingu esemeks oleva asja, teenuse või muu

soorituse kirjeldust.

Maakohus kostja vastuväidetega ei nõustunud, luges lepingu kehtivalt sõlmituks ning rahuldas

hagi põhinõude, intressi ja osaliselt viivise osas.

Apellatsioonkaebuses väidab kostja jätkuvalt, et hageja ei ole tõendanud krediidisumma

ülekandmist sülearvuti müüjale, mistõttu on maakohus krediidi üleandmise tuvastanud

alusetult, milline rikkumine võib tuua kaasa ebaõige kohtulahendi (apellatsioonkaebuse p-d

4.1.3.- 4.1.5). Seega on kostja seisukoht, et hageja ei ole tõendanud omapoolsete lepinguliste

kohustuste täitmist. Samas nõustub kostja vastuoluliselt hagi rahuldamisega tema vastu 649,61

euro ulatuses ning on esitanud kaebuses ka seda seisukohta põhistama pidavad arvutused.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.

8. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsioonikorras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Sama

paragrahvi lõige 8 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike

põhjendustega. Sellest tuleneb, et käesolevas asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebust

rahuldades vähendada maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks välja mõistetud rahasummat

649,61 euroni.

9. Hageja on esitanud kohtule järelemaksulepingu (I kd lk 23), mille kohaselt on krediidisaajaks

kostja. Järelmaksu summana on lepingus märgitud 1299,90 eurot. Lepingu kohaselt on

krediidisaaja avaldanud, et ta soovib krediidisumma üle andmist müüjale OX Eesti OÜ-le

hiljemalt kahe päeva jooksul peale lepingu üldtingimustes sätestatud väljamakse eelduste

täitmist.

10. Ringkonnakohus ei ole kaebuse lahendamisel seotud selles esitatud õiguslike põhjendustega

ja kohaldab õigust ise. TsMS § 654 lg 5 kohaselt kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse

ja teeb uue otsuse, siis tuleb võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud

kõikide väidete ja vastuväidete kohta.

Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole tõendatud poolte vahel lepingu

sõlmimine ning see asjaolu iseenesest oleks olnud maakohtus hagi rahuldamata jätmise aluseks,

sest hageja on oma nõudes tuginenud pooltevahelisele lepingulisele õigussuhtele.

Järelmaksu müügileping on sõlmitud arvutivõrgu abil. Arvutivõrgu vahendusel lepingu

sõlmimisele kohaldatakse lepingu sõlmimise üldsätteid. VÕS § 9 lg 1 kohaselt leping

sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduse vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe.

Antud juhul ringkonnakohtu arvates puudub kostja tahteavaldus vaidlusaluse lepingu

sõlmimiseks. Asja materjalidega on tõendatud, et järelmaksu müügilepingu sõlmis kostja ID-

kaarti ja PIN-koode kasutades kolmas isik (T.T. ). Kostja väitel ei ole ta soovinud järelmaksu

müügilepingut sõlmida, s.o tal ei ole olnud tahet osta järelmaksuga OX Eesti OÜ-lt sülearvutit.

Asjaolu, et kostja ise andis kolmandale isikule ID-kaardi koos PIN-koodidega, ei asenda tema

tahteavaldust müügilepingu sõlmimiseks, sest ID-kaardi ja PIN-koodide üleandmine ei ole

toimunud eesmärgiga sõlmida vaidlusalune leping.

Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste p 8.1. kohaselt

vastutab klient ainuisikuliselt oma Isikliku võtme haldamise eest ning p 8.2. järgi klient vastutab

ainuisikuliselt ja täielikult Autentimise ja Kvalifitseeritud elektroonilise allkirja andmisega

kaasnevate tagajärgede eest Sertifikaatide kehtivuse ajal kui ka pärast seda.

Tulenevalt eelviidatud sätetest võib kostja vastutada järelmaksu müügilepinguga kaasnevate

tagajärgede eest, kuid ta ei muutu seetõttu vaidlusaluse müügilepingu pooleks. Hageja on

esitanud järelmaksu müügilepingust tuleneva nõude kostja kui teise lepingupoole vastu, kuid ei

ole tuginenud kahju hüvitamise sätetele.

11. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping leping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole tõendanud krediidisumma üle andmist kas

kostjale endale või lepingus märgitud müüjale. Kostja on vastava tõendi puudumisele maakohtu

menetluses korduvalt hageja tähelepanu juhtinud, kuid hageja ei ole seda asjaolu tõendanud.

Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et kostja pangakontolt järelmaksulepingu täitmisena

tasutud osamaksed tõendavad ja kinnitavad lepingu alusel asja/laenu kättesaamist.

Järelmaksulepingu järgi on rahasumma üleandmine krediidiandja põhikohustuseks, lepingu

järgi pidi see toimuma kolmandale isikule, müüjale. Kui asjas ei leia tõendamist krediidisumma

üleandmine müüjale, samuti kauba saamine kostja poolt, siis puudub ainuüksi seetõttu õiguslik

alus nõuda kostjalt temapoolsete kohustuste täitmist.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna hageja nõudis

kostjalt järelmaksu müügilepingust tuleneva võla ja viivise tasumist, lasus temal koormus

tõendada, et müüja on krediidisumma kätte saanud ja kostja on kauba kätte saanud. Hageja ei

ole seda teinud. Puudub vaidlus, et hagejal ei ole võimalik esitada tõendeid kauba, st sülearvuti

üleandmise kohta kostjale, sest need ei ole säilinud (II kd lk 63 pöördel).

Asjaolust, et kostja tasus maksegraafiku alusel osamakseid, ei saa järeldada seda, et kostja on

kauba kätte saanud või et leping on sõlmitud. Kostja selgitas maakohtu istungil osamaksete

tasumist. Osamaksete tasumine toimus kostja arusaamise kohaselt T.T. eest selleks tema

panagkontole kantud rahaliste vahendite arvel. Kostja Swedbanki konto väljavõttest nähtub, et

kostja väited on kooskõlas kontol toimunud tehingutega (I kd lk 44 jj). Enne iga makse tegemist

on kostja kontole kantud sularaha, mida kostja on saanud kasutada osamakse tasumiseks. Kostja

on selgitanud, et raha järelmaksulepingu järgsete maksete tegemiseks andis talle T.T. ema.

Maakohus on nimetatud kostja selgitused ja kostja pangakonto väljavõtte tõendina jätnud

tähelepanuta.

12. Põhjendatud on kostja väited maakohtus, et tegemist on tühise tehinguga VÕS § 408 lg 1

järgi. Maakohus tuvastas, et VÕS § 405 lg 1 nõutavad andmed järelmaksulepingus puuduvad.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tehing kehtib VÕS § 408 lg 3 järgi seetõttu, et kostja sai

asja või laenu kätte, sest need asjaolud ei ole kohtumenetluses tõendamist leidnud.

Kuna kohus ei ole pooltevahelist lepingut ega ka olemasoleva lepingu järgset krediidileandja

kohustuste täitmist tuvastanud, jätab kohus tähelepanuta kõik viivise väljamõistmist

puudutavad väited apellatsioonkaebuses.

13. Kostja on apellatsioonkaebuses vaatamata esitatud vastuväidetele selgelt nõustunud hagi

rahuldamisega summas 649,61 eurot. Ringkonnakohus on seotud apellatsioonkaebuse

piiridega. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

jätta TsMS § 163 lg 1 järgi poolte enda kanda. Maakohtu otsus hageja menetluskulude kostjalt

väljamõistmise kohta tuleb tühistada.

14. Kostja on saanud apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi riigilõivu 175 eurot

tasumiseks. Seoses hagi osalise rahuldamise ja poolte menetluskulude poolte endi kanda

jätmisega peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada kostja menetluskulude riigituludesse

tasumise kohustusest TsMS § 190 lg 7 alusel.

15. Viru Maakohus rahuldas 7. juuni 2018 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse ning andis

kostjale riigi õigusabi riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta.

Vandeadvokaat H. Koduvere esitas 26. juunil 2019 taotluse kostja esindamise eest riigi õigusabi

tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Esindaja on

palunud määrata oma tasu suuruseks 360 eurot (käibemaksuga). Taotluse kohaselt kulus

esindajal apellatsioonimenetluses õigusabi osutamiseks 6 tundi (maakohtu otsuse e-toimikus

vastuvõtmine ja otsusega esmane tutvumine 0,5 h; apellatsioonkaebuse koostamine-esitamine

5,5 h).

Ringkonnakohus ei pea apellatsioonimenetluse mahtu ja apellatsioonkaebuse sisu arvestades

põhjendatuks määrata esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses 360 eurot.

Taotlusest nähtuvalt ei hõlma apellatsioonkaebuse koostamine maakohtu otsusega tutvumist,

vaid vastav toiming on välja toodud eraldi. Ringkonnakohus loeb selle hõlmatuks

apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud ajaga. Arvestades asjaolu, et võrreldes varasemate

seisukohtadega on kostja esindaja apellatsioonkaebuses vastuväidete mahtu piiranud ning

kostjat on kogu menetluse vältel esitanud sama vandeadvokaat, loeb ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks 2 tundi.

Esindajale tuleb seega hüvitada riigi õigusabi tasu summas 100 eurot (2 h x 50), millele lisandub

käibemaks 20% summas 20 eurot. Tasu käibemaksuga moodustab 120 eurot. See summa tuleb

vandeadvokaat Henn Koduverele välja maksta.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks