2-16-14828/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuli 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-14828

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu kaasomandi lõpetamise nõudes

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 31. jaanuari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Anu Toomemägi

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX) lepinguline

esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus

Asja läbivaatamine

Istungil osalenud isikud

17. mai 2019, kohtuistung

Hageja lepinguline esindaja advokaat Anu Toomemägi

Kostja YY ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat

Brigitta Mõttus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 31. jaanuari 2019 otsus muutmata.

2. Jätta YY apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud YY kanda.

4. Määrata kindlaks XX hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista

YY-lt XX kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 720 eurot.

5. Kohustada

YY

tasuma

väljamõistetud

menetluskuludelt

XX-le

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

2 (8)

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 3. oktoobril 2016 Pärnu Maakohtule hagi YY (kostja) vastu Pärnus

aadressil XXX asuva kinnisasja (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX, edaspidi kinnisasi)

kaasomandi lõpetamiseks. Pooled jagasid 13. märtsil 2000 ühisvara, mille tulemusena on

pooled kinnisasja kaasomanikud võrdsetes mõttelistes osades. Kokkuleppele ei ole pooled

kaasomandi lõpetamises jõudnud. Domus Kinnisvara eksperthinnangu kohaselt on kinnisasja

turuhind 84 300 eurot.

Hageja palus hagiavalduses:

˗ lõpetada kaasomand kinnisasja suhtes ja jätta see kostja ainuomandisse hagejale õiglase

hüvitise (42 150 eurot) tasumise kohustusega, asendades hageja vastavasisulise tahteavalduse

kohtuotsusega;

˗ või alternatiivselt lõpetada kaasomand ja müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel, millest

saadud tulust määrata ½ hagejale ja ½ kostjale, asendades hageja vastavasisulise tahteavalduse

kohtuotsusega.

Kostja vastuväited

2. Kostja ei vaielnud vastu kaasomandi lõpetamisele ja hageja taotlusele jätta kinnisasi

kostjale. Kostja ei nõustunud taotletava hüvitise suurusega ja leidis, et lähtuda tuleb ühisvara

jagamise lepingus näidatud kinnisasja väärtusest. Kostja on kinnisasja oma vahendite arvelt

parendanud ja hooldanud, mistõttu tuleb kaasomanike osade võrdsusest kõrvale kalduda. Kostja

viitas, et tal võib olla hageja vastu kulutuste hüvitamise nõue.

Kostja leidis, et eelkõige tuleb lähtuda poolte kokkuleppest ühisvara jagamise ajal, kui pooled

avaldasid kinnisasja väärtuseks 300 000 krooni, st 19 173,50 eurot. Kostja oli nõus maksma

hüvitiseks sellest summast pool, s.o 9 586,75 eurot. Hageja esitas kutselise hindaja

eksperthinnangu, mille kohaselt on kinnisasja turuväärtus 77 000 eurot.

Menetluse edasine käik

3. Pärnu Maakohus rahuldas hagi 6. veebruari 2017 otsusega, lõpetades hageja ja kostja

kaasomandi selliselt, et kinnisasi jääb kostja ainuomandisse ning kostja on kohustatud maksma

hagejale hüvitist 40 000 eurot (ekslikult on rahaühik maakohtu otsuses esitatud kroonides).

Maakohus asendas kostja tahteavaldused kaasomandi lõpetamiseks ja kinnisasja kohta

kinnistusraamatu avatud registriosas kannete tegemiseks kohtuotsusega. Menetluskulud jättis

maakohus poolte endi kanda.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. novembri 2017 otsusega maakohtu otsuse kostja

apellatsioonkaebuse alusel ning saatis asja samale maakohtule uuesti läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on jätnud eelmenetluses poolte

nõuded välja selgitamata. Maakohus jättis tähelepanuta kostja rahalise vastuväite (tasaarvestuse

vastuväide) hageja hüvitise nõudele. Samuti jättis maakohus välja selgitamata kostja tahte

küsimuses, kas ja kui suure hüvitise eest on ta nõus kinnisasja enda omandisse saama.

4. Hageja esitas maakohtus asja uuel läbivaatamisel 19. jaanuaril 2018 hagiavalduse

tervikteksti, milles muutis oma nõuete järjekorda ja esitas need järgmiselt:

˗ lõpetada kinnisasja kaasomand ja määrata see avalikul enampakkumisel müümiseks,

asendades vajadusel hageja ja kostja vastavasisulised tahteavaldused ning nõusolekud

kinnistusraamatu

kannete

muutmiseks

kohtuotsusega

ning

määrata

kinnisasja

enampakkumisega müügist saadud tulust ½ hagejale ja ½ kostjale;

3 (8)

- või alternatiivselt, kui kostja on valmis tasuma hagejale omandiõiguse kaotamise eest õiglase

hüvitisena 42 150 eurot, lõpetada kaasomand kinnisasjale ning jätta see kostja ainuomandisse.

Sel juhul määrata, et kostja kohustub tegema vastavasisulise tahteavalduse ning andma

nõusoleku sama kinnisasja kinnistusraamatu teise jao omanikukande kustutamiseks ja uue

kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse sisse

kostja, tingimusel, et kostja on tasunud 42 150 eurot hageja kontole või notari deposiiti, või

määrata, et nimetatud kostja tahteavaldus ja nõusolek asendatakse kohtuotsusega pärast seda,

kui kostja on tasunud 42 150 eurot hageja kontole või notari deposiiti.

5. Hageja põhjendas nõuete järjekorra muutmist sellega, et menetluse käigus on selgunud, et

kostja ei ole valmis hagejale õiglast hüvitist maksma. Seetõttu taotles hageja esmalt kinnisasja

müüki enampakkumisel.

6. Kostja vaidles hageja nõuete järjekorra muutmisele vastu, leides, et see ei ole põhjendatud.

Kostja leidis, et lähtuda tuleks hageja esitatud esialgsest kaasomandi jagamise taotlusest, mille

kohaselt kinnistu jääks kostja ainuomandisse. Kui pooled ei jõua hüvitise suuruses

kokkuleppele, alles siis peaks kohus lahendama hageja alternatiivse taotluse kaasomandi

enampakkumisel müümise kohta.

Kostja esitas hageja kasuks väljamõistetavale või kinnisasja müügist saadud tulu jagamisel

makstavale summale tasaarvestuse vastuväite kulutuste hüvitamiseks. Kostja esitas arved ja

pangakonto väljavõtted, et tõendada, et ta on teinud kaasomandis oleva kinnisasja

parendamiseks kulutusi kogusummas 21 797,58 eurot. Kulutused on kantud seoses kinnisasja

remondi ning kinnisasja omaniku kohustuslike maksetega. Selle tulemusena on tõusnud ka

hageja kaasomandiosa väärtus. Kostja nõuab hagejalt kulutuste hüvitamist pooles ulatuses, s.o

10 898,79 eurot. Kui kohus peaks leidma, et kostja nõue ei ole põhjendatud käsundita

asjaajamise sätete alusel, siis on kostja seisukohal, et tal on alusetu rikastumise nõue hageja

vastu 10 898,79 euro ulatuses. Kostja leidis, et kui hageja tugineb aegumisele, siis tuleb hagejal

selgelt välja tuua, milline kuludokumendis toodud summa on aegunud. Nõue ei ole aegunud,

sest kulutusi tehti jätkuvalt.

Kostja on nõus ja võimeline tasuma hagejale kaasomandiosa eest 20 000 eurot. Selles summas

on arvestatud ka kostja tasaarvestusega.

7. Hageja esitas kostja tasaarvestuse vastuväitele aegumise vastuväite. Samuti leidis hageja,

et kulutuste hüvitamise nõue ei ole õiguslikult põhjendatud, nõue on ebaselge ja tõendamata.

Maakohtu lahend ja põhjendused

8. Pärnu Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja lõpetas

kaasomandi viisil, millega müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel ja jagada enampakkumisel

saadav raha poolte vahel võrdselt (pärast enampakkumisega seotud kulude mahaarvamist).

Lisaks määras maakohus, et vajadusel asendatakse poolte vastavasisulised tahteavaldused ja

nõusolekud kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1020 eurot.

Maakohus märkis, et hageja nõuete täpsustamine selliselt, et eelistatud on enampakkumine, ei

ole hagi muutmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 mõttes. Maakohus leidis, et

kuna kaasomanikud ei jõudnud kaasomandi jagamise viisis või makstava hüvitise suuruses

kokkuleppele, siis tuleb kaasomand lõpetada viisil, et kinnisasi müüakse avalikul

enampakkumisel.

Maakohus kohaldas asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 ja § 77 lg-d 1 ja 2. Maakohus tugines

kohtupraktikale, mille kohaselt kohus ei saa jätta kaasomandiosa ühele kaasomanikule suurema

hüvitise eest, kui see kaasomanik on nõus ja võimeline maksma. Isegi juhul, kui lugeda

kinnisasja väärtuseks 77 000 eurot, lugeda tõendatuks ja põhjendatuks kostja tasaarvestuse

nõue 10 898,79 euro ulatuses ja vähendada selle võrra hüvitise summat, tuleks kostjal hagejale

4 (8)

tasuda (77 000 : 2) – 10 898,79 = 27 601,21 eurot (maakohtu otsuses kajastatud summas

27 610,21 eurot on arvutusviga). See summa ületab kostja pakutud maksimaalse väljamakstava

hüvitise summa. Seega ei saa kinnisasja jätta kostjale.

Maakohtu hinnangul ei ole veenev kostja seisukoht, et enampakkumine oleks tema suhtes

ebaõiglane, sest tegemist on kostja koduga, ega saa seetõttu olla takistuseks teise kaasomaniku

õigusele kaasomandi lõpetamist igal ajal nõuda. Tasaarvestuse vastuväide enampakkumise

puhul ei kehti, sest tasaarvestada saab ainult samaliigilisi nõudeid. Hageja nõue ei ole

enampakkumise puhul suunatud kostja vastu, vaid enampakkumise tulemuse vastu, mida

käsutab enampakkumise läbiviija, jagades pärast ostuhinna laekumist ja enampakkumise

kulude maha arvamist ülejäänud rahasumma kaasomanike vahel vastavalt nende osadele.

9. Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel, jättes need kostja kanda.

Maakohus leidis, et hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud ning kooskõlas asjas

esitatud

menetlusdokumentide

ning

tehtud

toimingutega.

Kuna

hageja

ei

ole

käibemaksukohustuslane, siis ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Maakohus määras

kostjalt väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 1020 eurot, s.o riigilõiv 300 eurot ja

lepingulise esindaja kulud 720 eurot.

Apellatsioonkaebus

10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja saata see

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta kaasomandiosa

kostjale ja välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis 20 000 eurot, samuti asendada vajalikud

tahteavaldused kannete tegemiseks või alternatiivselt kinnisasja enampakkumise korral

vähendada hagejale väljamakstavat summat ning suurendada kostjale väljamakstavat summat

tasaarvestuses nõutud summa võrra. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja leiab, et maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme,

tõendite analüüsimise ja otsuse põhjendamise kohustust ning ei ole võtnud arvesse

ringkonnakohtu poolt samas asjas antud juhiseid.

Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kas juhul, kui kostja oleks pakkunud hageja nõutud

summas hüvitist (ning kohus oleks sel juhul ka tasaarvestusavalduse sisuliselt läbi vaadanud),

oleks maakohtu arvates olnud võimalik jagada kaasomand selliselt, et kinnisasi jääb kostja

ainuomandisse. Kostja viitab ka, et hüvitise suuruse arvutamisel on maakohus arvestanud

tasaarvestatava nõudega, kuid tegelikkusel ei ole maakohus tasaarvestusavaldust läbi vaadanud.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks tasaarvestusavaldus ei ole antud menetluses kohaldatav.

Maakohtul oli kohustus tasaarvelduse põhjendatust kontrollida. Maakohus on rikkunud

selgitamiskohustust, jättes kostjale selgitamata, et kui kaasomand lõpetatakse enampakkumise

teel, siis ei ole tasaarveldusavaldus kohaldatav või et kostjal tuleb esitada vastuhagi. Kostja ei

nõustu maakohtu seisukohaga, et tasaarvestuse vastuväide ei ole enampakkumise korral

kohaldatav. Kostja leiab, et tasaarvestamise nõue on samuti rahaline nõue, mis on suunatud

hageja poolt enampakkumiselt saadava tulemi vastu ja vähendada hageja enampakkumise

tulemit 10 898,79 euro võrra ning suurendada selle võrra kostjale määratavat summat.

Kostja leiab, et maakohus ei ole välja selgitanud, kas ja kui suure hüvitise eest on kostja nõus

ja võimeline kinnisasja enda omandisse saama. Samuti on välja selgitamata, kas tasaarvestuse

nõue mõjutaks hageja taotletud hüvitise suurust.

Maakohus hindas kinnisasja väärtuse tuvastamisel tõendeid ebaõigesti. Maakohus oleks

pidanud kinnisasja väärtuse hindamisel arvesse võtma ka ühisvara jagamise lepingus märgitud

kinnisasja hinda (19 173,49 eurot), kuna viidatud lepingu sõlmimisest alates on kostja teinud

kinnisasjale olulisel määral parendusi, mille tulemusena on selle väärtus oluliselt tõusnud.

5 (8)

Kostja hinnangul ei ole maakohus põhjendanud, miks kostja viide enampakkumise ebaõiglusele

ei ole veenev ega ole takistuseks teise kaasomaniku õigusele kaasomandi lõpetamist igal ajal

nõuda. Just ebaõigluse argumendi tõttu oleks maakohus pidanud kaaluma teise kaasomandi

lõpetamise viisi võimalikkust ning selgitama välja selle aluseks olevad asjaolud. Kostja

hinnangul ei teinud maakohus piisavalt selleks, et pooled jõuaksid kompromissile.

Vastus apellatsioonkaebusele

11. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vaidlustatud otsus tuleb TsMS

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

13. Kostja kordab apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu

nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid kostja väiteid otsuses

piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6).

14. Hageja on muutnud menetluse kestel kaasomandi lõpetamise viiside järjekorda.

Kolleegium leiab maakohtuga nõustudes, et hageja ei ole 19. jaanuaril 2018 hagiavalduse

tervikteksti esitamisega muutnud hagi TsMS § 376 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu

10. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 27).

15. Hageja esitas AÕS § 76 lg 1 ja § 77 lg 2 alusel hagi, milles palus lõpetada kaasomandi

viisil, millega müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel ja jagada raha poolte vahel võrdselt või

alternatiivselt jätta kinnisasi kostjale koos kohustusega hüvitada hagejale pool kinnisasja

väärtusest, s.o 42 150 eurot.

Tulenevalt AÕS § 76 lg-st 1 on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. Kui

kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS §

77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019

otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749, p 11).

Kohtupraktika kohaselt ei ole kaasomandi lõpetamata jätmine üldjuhul lubatud ning üksnes

erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis

või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane (vt nt Riigikohtu 9. mai 2006

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p-d 19 ja 20). Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude

lahendama kaasomanike huvide kaalumisega.

Praeguses asjas on hageja esitanud kaks kaasomandi lõpetamise viisi. Kostja ei ole vastuhagi

esitanud. Seega sai maakohus valida hageja poolt taotletud kahe viisi vahel, mis vastab kõige

paremini kaasomanike huvidele. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide

kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda

üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse

norme (vt Riigikohtu 27. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22).

16. Lähtudes eeltoodud materiaalõiguse tõlgendusest ei ole maakohus poolte huve kaaludes

diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus on

piisavalt põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt arvestab kaasomandi lõpetamine kinnistu

avalikul enampakkumisel müügi ja raha poolte vahel jagamisega mõlema kaasomaniku huve.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja nõuet ei muuda hea usu vastaseks see, et tegemist

on kostja elukohaga. On mõistetav, et kostjale on kaasomandi lõpetamise tagajärjel

emotsionaalselt koormav oma pikaaegsest kodust lahkuda, kuid samas ei anna see asjaolu alust

jätta kaasomandit lõpetamata.

17. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole asja uuel

läbivaatamisel järginud käesolevas tsiviilasjas 17. novembril 2017 tehtud ringkonnakohtu

6 (8)

otsuses antud juhiseid, jättes arvestamata tasaarvestusnõude ja välja selgitamata kostja poolt

makstava hüvitise suuruse. Samuti ei nõustu kolleegium kostja väitega, et maakohus on

rikkunud selgitamiskohustust. Kolleegiumi hinnangul on need etteheited põhjendamatud.

Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide

olulisi rikkumisi tuvastanud, mis muudaksid asja lõppjäreldust. Kostja sai asja uuel

läbivaatamisel maakohtus esitada vastavalt ringkonnakohtu juhistele tasaarvestusavalduse.

Seda on kostja teinud 10. mai 2018 menetlusdokumendiga (II kd, tl-d 32–36). Maakohus on

7. detsembril 2018 määranud menetlusosalistele tähtaja avalduste ja taotluste esitamiseks, mh

on maakohus teinud kostjale ettepaneku teatada, milline on kostjapoolne maksimaalne hüvitise

summa, mille ta on nõus hagejale tasuma kaasomandiosa eest (II kd, tl 138). Kostja on

11. jaanuari 2019 menetlusdokumendis märkinud, et on nõus ja võimeline tasuma

kaasomandiosa eest hüvitist 20 000 eurot, mis arvestab ka tasaarvestatavat nõuet (II kd, tl 142).

Seega on tegemist summaga, millest on maha arvestatud kostja tasaarvestuseks esitatud nõue

10 898,79 eurot.

Maakohus on 25. mai 2018 kirjas selgitanud kostjale, et kui kostja soovib muul viisil

kaasomandi lõpetamist, tuleb esitada vastuhagi (II kd, tl 131). Kolleegium märgib, et

hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-

d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

18. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsuse põhjendused

on vastuolulised. Maakohus on esmalt hinnanud võimalust jagada kaasomand viisil, et see jääb

kostjale ja kostja peab maksma hagejale välja tema osa rahas. Maakohus on põhjendatult

lähtunud kostja poolt märgitud summast, mille ta on nõus kaasomandiosa eest hagejale

hüvitama, s.o 20 000 eurot. Maakohus ei ole sisuliselt kostja tasaarvestusavaldust hinnanud,

kuid ei ole jätnud seda ka tähelepanuta. Maakohus on tasaarvestuseks esitatud nõudega

võimaliku hüvitise suuruse määramisel täies ulatuses arvestanud. Maakohus on võtnud aluseks

kinnisasja kõige madalama väärtuse (77 000 eurot), kostja tasaarvestuseks esitatud nõude

(10 898,79 eurot) ja leidnud, et isegi kui lugeda eeltoodud asjaolud tuvastatuks, oleks

väljamõistetav õiglane hüvitis suurem, kui kostja on nõus hagejale välja maksma.

Ringkonnakohtu menetluses on kostja avaldanud, et kompromissina võib kaaluda suuremas

summas hüvitise maksmist, kuid suurema hüvitise maksmise valmisolekut kostja menetluse

jooksul kinnitanud ei ole. Kaasomandi jagamine võib viia kinnisasja omandamiseks

mittejõukohastel tingimustel kohustatud isiku maksejõuetuseni ning sellise olukorra

vältimiseks peab kohus, kui ta leiab, et asja omandamise eest tuleks maksta selle suurema

väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, mitte

jätma asja sellele kaasomanikule, vaid panema asja avalikule enampakkumisele, kui see

võimalus on esitatud.

Kolleegium märgib, et maakohus võis lähtuda poolte poolt esitatud eriteadmistega isikute

arvamustest kinnisasja turuväärtuse hindamisel (TsMS § 272 lg 2). Tõendeid esitavad

menetlusosalised ja pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2 teine lause). Kaasomandi lõpetamisel

ei saa aluseks võtta kinnisasja hinda, mis oli märgitud ühisvara jagamise lepingus (I kd, tl-d 6–

7), sest kaasomandi lõpetamisel tagab õiglase hüvitise maksmise see, kui kaotatud omandi

väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. AÕS § 76 ja §

77 tuleb kohaldada nii, et kaasomanikule, kes kaotab omandi, tagatakse õiglane hüvitis.

Kinnisasja hariliku väärtuse määramist ei mõjuta ka see, millises summas pooled lahusvara

arvelt kinnisasjale kulutusi teinud on. Maakohus ei ole apellatsioonkaebuses märgitud

rikkumist kinnisasja väärtuse hindamisel toime pannud, sest ei ole turuhinda kindlaks määranud

ligikaudse keskmisena, vaid on võtnud aluseks kostja poolt pakutud väärtuse (mis on ka kostjale

soodsam).

7 (8)

Selliselt asja lahendades on maakohus lähtunud TsMS §-s 2 sätestatud põhimõttest, et

tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja

jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist olulise

menetlusnormi rikkumisega, kui maakohus jättis tasaarvestusavalduse sisuliselt hindamata, sest

isegi juhul, kui kostjal oleks märgitud summas kulutuste hüvitamise nõue hageja vastu, siis see

asjaolu ei mõjutaks asja lõppjäreldust. Kostjale on seda selgitanud ka ringkonnakohus (vt

17. mai 2019 kohtuistungi protokoll; II kd, tl 188 pöördel).

19. Kuna kinnisasja ei olnud võimalik jagada selliselt, et see antakse kostjale, siis on maakohus

põhjendatult lähtunud teisest hageja poolt taotletud kaasomandi lõpetamise viisist – kinnisasja

avalik enampakkumine ja saadud raha poolte vahel jagamine. Kui kostja tahtis kinnisasja

endale, kuid ei suuda hagejale tema osa rahas välja maksta, ei ole kaasomandi lõpetamine

kinnisasja kostjale jätmisega võimalik. Praeguses asjas ei esinenud erandlikke asjaolusid, et

jätta kaasomand hageja taotletud viisil lõpetamata.

20. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei aidanud kaasa

kompromissi saavutamisele. Maakohus on menetluse jooksul suunanud pooli kompromissi

sõlmimisele ning seda on teinud ka ringkonnakohus (vt nt II kd, tl 131; tl 188 pöördel).

21. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et enampakkumisel ei saa kostja tasaarvestuse

kaudu maksma panna oma väidetavat rahalist nõuet hageja vastu. Maakohus on 11. juuli 2018

kirjas selgitanud, et kui kohus valib kaasomandi lõpetamise viisiks enampakkumise, ei oma

tasaarvestusavaldus tähtsust (enampakkumise tulemi jagamisel ei ole vastastikuseid nõudeid;

II kd, tl 133). Maakohtu selgitust saab kolleegiumi hinnangul lugeda piisavaks (II kd, tl 131).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud

maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on

õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse

eelduseks on tasaarvestuse olukorra eksisteerimine, s.t nõuded peavad eksisteerima samade

poolte vahel (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 976). Seega

peaks hagejal olema õigus täita nõudele vastav kohustus kostjale (passiivnõue). Kinnisasja

avalikul enampakkumisel ei teki hagejal sellist õigust poole saadud tulemi suhtes. Kui asi

müüakse kohtutäituri kontrolli all, siis ostja maksab tulemi kohtutäiturile, kes tagastab vajalike

kulude katmisest ülejääva summa võrdsetes osades kaasomanikele.

22. Kolleegium ei näe põhjust maakohtus kantud kulude jaotust TsMS § 162 lg-le 1 tuginedes

muuta.

Kuna

kolleegium

jätab

kostja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata,

jäävad

ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS

§ 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle ringkonnakohtu menetluses

õigusteenust kokku 6 tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Seega nõuab

hageja

kostjalt

euro

menetluskulude

hüvitamist.

Menetluskulud

tulenesid

apellatsioonkaebuse vastuse koostamisest (4 tundi), kohtuistungiks ettevalmistamisest ja sellel

osalemisest (2 tundi). Arvestades menetlustoimingute ja –dokumentide mahtu ja asja keerukust,

on hageja lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi vajalik ja põhjendatud.

Hageja esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse

eest makstavat tasu. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa

õigusteenuselt käibemaksu tagasi.

8 (8)

23. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista

hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

24. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest