2-16-7836/90 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuli 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-7836

Tsiviilasi

V.Z. i hagi Enefit Solutions AS-i vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

8208,59 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. veebruari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.Z. i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: V.Z. (hageja), ik XXXXXXXXXXX ; esindaja

advokaat Heiki Kuningas

Vastustaja: Enefit Solutions AS (kostja), rk 10633284;

esindaja Jevgeni Sander Sepp

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 15. veebruari 2019 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud V.Z. i kanda.

4. Mõista V.Z. ilt Enefit Solutions AS-i kasuks välja 300 eurot menetluskulude katteks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. V.Z. i (hageja) esitas hagi Enefit Solutions AS-i (endine Eesti Energia Testimiskeskus OÜ,

kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitise 13 947,51 eurot ja

hüvitise 1. aprillist 2017 igakuiselt 611,28 eurot ja alates 1. aprillist 2018 indekseerituna igal

aastal avaldatava pensioniindeksi alusel. Hageja palus kostjalt mõista välja ka 1. märtsi 2018

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2213,70 eurot ja viivise 0,019% päevas kuni nõude

täitmiseni.

Hageja asus tööle ettevõttesse Katlapuhastus 20.06.1972. Üleviimise korras võeti hageja

01.11.1991 tööle Eesti Energoremondi Narva filiaali. Alates 01.04.2000 oli tööandjaks AS

Energoremont. 1. augustil 2004 liideti testimiskeskus Eesti Energia Tehnoloogiatööstusega,

mis toona kandis AS Energoremondi nime. 22.05.2009 oli tööandjaks Eesti Energia

Testimiskeskus OÜ. 13.05.2010 tööleping lõpetati. Hageja ei tööta alates 14.05.2011.

Töötervishoiuarsti 26.02.2015 teatisega diagnoositi hagejal järgmised kutsehaigused: käte

liigeste valud, randmete ja labakäte liigeste osteartrootilised muutused, randmeliigeste sidemete

kahjustus, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede haigestumine ja kuulmisnõrkus

kokkupuutest müraga. Ohutegurid olid töö ebasoodsas mikrokliimas, pidev koormus,

sundasend kätele ja õlavöötmele, vibratsioon. 29.06.2015 otsusega määrati hagejale

kutsehaiguse põhjustatud töövõime kaotus 40%.

Hageja töötas katlapuhastajana. Katla võlvi ja katla ülaosa puhastamisel esines kõrge

temperatuur, tolm, asbest, õhu vähesus ja vibratsioon. Tööks kasutati suruõhuhaamrit,

klambreid, labidat, kangi. Töö asend oli seistes, põlvedel, lamades, ebamugavas asendis.

Kasutati kaitsevahendeid, milleks olid kostüüm, kiiver, kummist kindad, respiraator, prillid.

Kostja rikkus erinevaid tööohutusnorme. Kostja ei ole taganud ohutuid töötingimusi; taganud

töökeskkonnas normidele vastavat õhutemperatuuri, mürataset ja tõmbetuuleta õhuvahetust;

korrapäraselt läbi viinud töökeskkonna kahjulike ja ohtlike mõjurite mõõtmisi; mõõtnud

vibratsiooni; järginud vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustiku sätteid;

töötanud

hagejale

teadaolevalt

välja

töörežiimi;

kontrollinud

masinate

vibratsiooniparameetreid; selgitanud hagejale töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid;

mõõtnud töökeskkonna kahjulikke mõjureid enne 2000. aastat; taganud töökohas piisavat

valgustust; teinud korrektset riskianalüüsi.

Enne 1. juulit 2002 tekkinud kahjuhüvitise nõudmisel lähtus hageja Eesti NSV tsiviilkoodeksi

§ 448 lg-test 1-2, s.o kahju õigusvastase tekitamise sätetest. Alates 1. juulist 2002 kahjuhüvitise

nõudmisel lähtus hageja VÕS §-st 1043 jj, s.o kahju õigusvastase tekitamise sätetest.

Hageja saab alates 01.06.2010 vanaduspensioni ning hüvitise arvestamisel vanaduspensioni

arvesse ei võeta. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud

varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. TsK § 464

järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses

tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata

vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Ka TsK § 466

kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni

määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses.

Hageja keskmine palga arvestuse aluseks on 2008. a kuni 2010. a töötasud. Töövõime kaotuse

määr tuvastati alates 11.03.2015. Palga alammäär 2015. a oli 390 eurot ning 2002. a kuni 2010.

a 278 eurot. Kasvuindeks on (390/278) 1,41.

Kokku on keskmine indekseeritud töötasu 1484,78 eurot (17817,33/12). 40% sellest on 593,92

eurot. Hüvitis 11.03 – 31.03.2015 eest on 402,34 eurot (593,92/31 x 21). Kahjuhüvitis tuleb

indekseerida pensionikasvu indeksiga. Pensionikasvu indeks 01.04.2015 oli 1,063.

Pensionikasvu indeks alates 01.04.2016 on 1,057.

Viivis seisuga 01.03.2018 on kokku 2213,7 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Väidetava kahju tekkimise periood aastatel 1972-2010 on pikk ning töötamise algusest alanud

kutsehaiguse ilmingud oleks pidanud avalduma töölepingu kehtivuse ajal. Kostja on täitnud

TTOS § 13 lg-s 1 ette nähtud kohustusi. Tuvastamist on leidnud asjaolu, et hageja ei tööta alates

2011. aastast, s.o 4 aastat enne kutsehaiguse diagnoosimist. Sellest omakorda nähtub, et hageja

ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui tema töövõime poleks vähenenud.

Kuivõrd hageja ei ole tööl käinud, ei ole kostjal võimalik hüvitada ka töövõime vähenemise

tagajärjel kaotatud töötasu, kuna hageja ei ole töötanud ning töövõime vähenemisega ei saanud

seetõttu kaasneda ka sissetuleku vähenemist. Hageja pole piisavalt tõendanud, et töövõime

kaotus on aset leidnud kostja süü tõttu ja hagejale on tekitatud kahju.

MAAKOHTU

OTSUS

ASJA

ESMAKORDSEL

LÄBIVAATAMISEL

JA

RINGKONNAKOHTU OTSUS ASJA EELNEVAL LÄBIVAATAMISEL

3. Viru Maakohus jättis 28. aprilli 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 500 eurot.

Maakohus leidis, et hageja ei kirjeldanud hagiavalduses kahju tekkimist, millal kahju tekkis ja

milles see väljendub. Hageja ja kostja vaheline tööleping lõpetati 13. mail 2010 kokkuleppel

TLS § 79 alusel. Hageja väidete kohaselt ei ole ta pärast töölepingu lõpetamist töötanud.

Kutsehaigus diagnoositi 22. veebruaril 2015 ja püsiv töövõimetus tuvastati esimest korda

Sotsiaalkindlustusameti 27. märtsi 2015 otsusega. Otsusest nähtuvalt ei vaja hageja

töökorraldust, kuna ta pole 4 aastat töötanud.

Maakohtu hinnangul saab sellest, et hageja ei töötanud enne töövõimekaotuse tuvastamist juba

4 aastat, järeldada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui tema

töövõime poleks vähenenud. Kuna hageja ei töötanud, ei saanud tema töövõime vähenemisega

kaasneda ka sissetuleku vähenemine.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Viru Maakohtu 28. aprilli 2017 otsuse

tühistamist ja asja saatmist uueks menetlemiseks samale kohtule. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda.

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 9. oktoobri 2017 otsusega maakohtu 28. aprilli 2017 otsuse

menetlusõiguse rikkumise tõttu ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, jättes

eelmenetluse läbi viimata piisava põhjalikkusega, mistõttu ei ole asjas välja selgitatud kõik asja

lahendamiseks olulisi asjaolusid. Vääralt jagati tõendamiskoormis.

MAAKOHTU OTSUS ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

6. Viru Maakohus jättis 15. veebruari 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulude katteks 750 eurot.

Asjas puudub vaidlus, et:

1) tööleping hagejaga lõpetati hageja enda avalduse alusel 13. mail 2010;

2) hagejale on määratud 01.06.2010 soodustingimustel vanaduspension;

3) hageja ei tööta alates 14.05.2011 aastast;

4) hagejal on diagnoositud 26. veebruaril 2015 kutsehaigus, tal on kutsealase töövõime kaotus

40% ;

5) hageja nõuab kutsealase töövõime kaotusega seotud kahju hüvitamist.

Selleks, et hageja saaks kutsehaigusesse haigestumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist nõuda,

peab hagejale olema tekkinud kahju VÕS § 128 tähenduses. Kahju tekkimist peab nii

tsiviilkoodeksi kui ka võlaõigusseaduse alusel kahjuhüvitise nõudmisel tõendama kannatanu

(vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23 ja

8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13, p 13).

Hageja väitis 19. septembril 2017 toimunud ringkonnakohtu istungil, et pärast töölepingu

lõpetamist 13. mail 2011 ja pensionile jäämist ei ole ta töötanud.

Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid, et kostja on rikkunud erinevaid töökaitsenorme, so

neid mis kehtisid kuni 1. juulini 2002 kui ka neid mis kehtisid alates 01.07.2002. Kostja ei

1) taganud normidele vastavat õhutemperatuuri ning müra ja tolmu taset; 2) kajastanud

riskianalüüsis vibratsiooni, mistõttu ei kajasta riskianalüüs objektiivset olukorda; 3) teavitanud

riskidest töötajaid; 4) kontrollinud kaitsevahendite tegelikku seisukorda; 5) kujundanud

töötamiskohta selliselt, et kostja saaks oma asendit muuta ja leida sobiva tööasendi ning

arvestanud töötamiskoha vaba ruumi nii, et töötaja saaks tööülesandeid piisava

liikumisvabadusega täita; 6) taganud töökohas piisavat valgustust; 7) ole müra taseme

mõõtmisest tuvastatav, kas mõõtmine on toimunud kehtinud korra kohaselt ja taadeldud

seadmega; 8) vähendanud töötamiskoha ja töövahendi mürataset ega selleks abinõusid

kohaldanud; 9) taganud individuaalse kaitse vahendeid (v.a viimase kümne töötamise aasta

jooksul kõrvaklapid müra vastu); 10) kontrollinud vibratsiooni tegelikku toimet ega koostanud

tehniliste ja töökorralduslike meetmete tegevuskava töötajate vibratsiooniga kokkupuute

vältimiseks.

Maakohus ei lugenud töötajate riskidest teavitamiseks kostja 17.04.2017 esitatud ohutusalase

instrueerimise žurnaale, mille kohaselt hageja on andnud allkirja, et teda instruueriti

regulaarselt tööohutuseeskirjadest. Oluline on see, et hagejat oleks selgelt instrueeritud neist

tagajärgedest, mida toob kaasa katelde puhastaja raske füüsiline töö ebasoodsas mikrokliimas,

ning müra ja vibratsiooni keskkonnas, kus töö oli seotud sundasenditega.

Maakohus oli seisukohal, et hageja on piisavalt tõendanud, et kutsehaigus kujunes välja kostja

(tema õiguseellaste) õigusvastase käitumise tulemusena ning tõendatud on ka see, et kostja

kutsealane töövõime on vähenenud 40%.

Asjaolu, et hageja ei ole pärast töösuhte lõppemist ja pensionile jäämist enam töötanud, ei

välista hagejal kahju hüvitamiseks nõudeõiguse olemasolu endise tööandja vastu alates

kutsehaiguse diagnoosimisest. Kuigi hagejal on diagnoositud kutsehaigus pärast kostja juures

töötamise lõppemist, ei anna ainuüksi see asjaolu alust väita, et hageja sissetulek ei ole

vähenenud kostja süü tõttu.

Hageja on kohtule tõendanud, et ta tegi rasket füüsilist tööd ebasoodsas mikrokliimas, müra ja

vibratsiooni keskkonnas ning töö oli seotud sundasenditega ning ohutegurid toimisid kogu

töötamise aja ning korraga. Hagiavalduse lisast 4 nähtub, et tegemist oli raske füüsilise tööga,

mida tehakse seistes, istudes, ebamugavas poosis, raskuste teisaldamisega.

Maakohus oli seisukohal, et arvestades hageja vanust pole tõenäoline, et hageja oleks suutnud

seda tööd (katelde puhastamine) teha praeguse ajani. Maakohus nõustus kostja vastuväitega, et

on ebatõenäoline, et hageja (hagi esitamisel oli hageja 65 aastane) oleks sama tööd suuteline

olnud tegema tänase päevani isegi juhul, kui tal puuduks kutsehaigus. Just selle töö spetsiifika

ja ohutegurid andsidki hagejale aluse taotleda juba 01.06.2010 soodustingimustel

vanaduspensioni määramist (hageja oli siis 58 aastane).

Hageja oli juba enne kutsehaiguse diagnoosimist teadlik, et tema töö on seotud tervist

kahjustavate tingimustega, mis annab talle õiguse taotleda soodustingimustel vanaduspensioni

määramist. Hageja lõpetas kostja juures töölepingu tema enda esitatud avalduse alusel 13. mail

2010 ja hagejale määrati juba 01.06.2010 soodustingimustel vanaduspension.

Maakohus nõustus ka kostja vastuväitega, et kuna kostja ei ole alates 14.05.2011 aastast

töötanud, siis ei ole võimalik tuvastada, milline oleks tema sissetulek ja milline on/oli

sissetuleku vähenemine, kui hagejal ei oleks kutsehaigust.

Seega ei töötaks hageja oma east ja katelde puhastaja töö spetsiifikast tulenevalt (raske füüsiline

töö ebasoodsas mikrokliimas, müra ja vibratsiooni keskkonnas, kus töö on seotud

sundasenditega ning ohutegurid toimivad kogu töötamise aja jooksul ning korraga) endisel

erialal ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei nähtu millistele tõenditele kohus oma järeldustes tugineb. Maakohus on piirdunud vaid

kostja vastuväitega, mida ei saa pidada tõendiks;

2) ei saa Qualitase vastusest, mille kohaselt inimese töövõime vanusega väheneb, järeldada

seda, kui palju on hageja töövõime vähenenud vanuse tõttu. Hageja ei saanud edasi töötada,

kuna töötingimused olid kehvad;

3) on võimalik välja arvutada hageja töötasu ja see, kui palju on see vähenenud. Ka

vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa

sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega.

8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Hageja väited on asjaolude ümberjutustamine ja apellatsioon on sisuliselt põhjendamata.

Apellant ei ole põhjendanud, kuidas maakohus rikkus menetlus- või materiaalõigust. Kahju

olemasolu ja suurust pidi tõendama hageja. Kahju on tõendamata. Alusetud on hageja viited

kohtupraktikale, kuna kahju ei ole tõendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jäetakse hageja kanda.

10. Hageja leidis, et talle on lepinguvälise õigusvastase teoga põhjustatud kahju. Seega on

nõude materiaalõiguslik alus VÕS § 1043 (delikt). Ringkonnakohus märgib, et deliktiõiguse

alusel kahju hüvitamise nõude eeldusteks on kahju tekkimine ja põhjuslik seos kahju ja teo

vahel (objektiivne teokoosseis), kahju põhjustanud teo õigusvastasus, ning kahju tekitaja süü

kahju tekitanud teo toimepanemisel (VÕS § 1043). Juhul, kui puudub objektiivne teokoosseis,

ei kontrollita enam õigusvastasust või süüd. Seega poleks maakohus pidanud analüüsima kostja

tegevuse õigusvastasust (sh tööohutusnormide rikkumist), kui ta leidis, et kahju ei ole

tõendatud. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei pea analüüsima kõiki kahju hüvitamise

eeldusi, kui mõne eelduse puudumisel on juba kindlalt selge, et nõuet ei saa rahuldada.

Hageja peab tõendama kutsehaiguse tekkimise, kahju ning põhjusliku seose tööandja teo (või

tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel (vt ka 3-2-1-68-11 p 10, 3-2-1-15-

16 p 23). Kui hageja selle tõendab, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema

on tööohutuse nõudeid täitnud (3-2-1-68-11 p 10, 3-2-1-15-16 p 23). Süü puudumist peab

tõendama kahju tekitaja.

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus leidis õigesti ja põhjendatult, et hagejale

tekkinud kahju ei ole tõendatud. Ringkonnakohus ei soostu hageja etteheidetega, et maakohus

rikkus oluliselt menetlusõiguse norme asja lahendamisel. Töötaja tervisekahjustuse korral on

kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama töötajale kahju, mis seisnes saamata jäänud

tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu (VÕS

§ 130 lg 1).

Kahju suuruse välja selgitamiseks tuleb tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku

tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Hageja lõpetas kostjaga

töölepingu omal soovil 13. mail 2010 (tl 59, I kd) ning jäi samal ajal pensionile ega ole pärast

kostja juurest töölt lahkumist töötanud (tl 21, II kd). Kutsehaigus diagnoositi hagejale

26. veebruaril 2015 ja tal tuvastati osaline töövõime kaotus (tl 26, I kd). Hageja ei ole

tõendanud, et tal oleks olnud töö leidmine ja tegemine takistatud või et ta oleks tööd otsinud

pärast kostja juurest töölt lahkumist. Seega ei ole võimalik tuvastada, millise tasuga töö oleks

kostja leidnud ja kui suur oleks tema sissetulek, arvestades töövõime langust. Hüpoteetiline

kahju ei kuulu VÕS § 127 lg 1 järgi hüvitamisele, mispärast ei saa olla hagejal töötasu langust

olukorras, kus hageja tööta. Hageja kirjeldatud kaotatud töötasu on oletuslik.

Hageja ei ole täielikult töövõimetu ja tal on säilinud töövõime 60% ulatuses. Kuna hageja ei

ole tõendanud, et ta otsis ja otsib tööd ning ei ole seda leidnud, ei ole alust jõuda ka seisukohale,

et hageja ei leia oma osalise töövõime languse tõttu üldse tööd. Kui hageja on ise teinud valiku,

et ta tööd ei tee ega seda ka otsi, ning elatub pensionist, ei saa ta väita, et talle on tekkinud kahju

kostja tegevuse tagajärjel. Sellisel olukorras ei saa tuvastada ka kahju suurust. Seetõttu ei ole

kostja tõendanud kahju tekkimist ja selle suurust ning täitamata on delikti koosseis (VÕS

§ 1043, § 127 lg 1 ja § 130 lg 1) ja maakohus jättis hagi õigesti rahuldamata.

12. Kuna hageja ei tõendanud kahju ja selle suurust, ei analüüsi ringkonnakohus teisi delikti

koosseisu elemente (VÕS § 1043), sh kostja teo toimumist, selle õigusvastasust ja kostja süüd.

13. Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

jätta hageja kui apellandi kanda.

Riigi õigusabi kulud lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

Vastustaja lepinguline esindaja J. S. Sepp esitas menetluskulude hüvitamise taotluse, mille

kohaselt 3 tundi kulus apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele ja 1 tund täiendavate

seisukohtade ettevalmistamiseks, kokku kulud summas 400 eurot. Ringkonnakohus loeb

põhjendatud kuluks TsMS § 175 lg 1 alusel 300 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus ei

kohustatud vastustajat täiendavaid seisukohti esitama ning nende esitamine ei olnud vajalik

toiming. Kuna vastustaja esindaja on kostja emaettevõtte töötaja, siis küsis ringkonnakohus

täiendavalt selgitust selle kohta, kas kostjal on kohustus kulud hüvitada. Kostja vastas

ringkonnakohtule, et kohustus tuleneb Enefit Solutions AS ja Eesti Energia AS vahel sõlmitud

kliendilepingust. Nimetatud lepingu p-ti 3.1. kohaselt kaasneb õigusabikulude hüvitamise

kohustus juhul, kui hagi jäetakse rahuldamata ja hagejalt mõistetakse lepingulise esindaja tasu

välja. Ringkonnakohus leiab, et vastustajal on käesolevas asjas tekkinud Eesti Energia AS-ile

kulude hüvitamise kohustus.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Üllar Roostoja Kai Kullerkupp Andra Pärsimägi