2-17-8780/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

1(13)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ele Liiv ja Iko Nõmm

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-8780

Tsiviilasi

XX hagi OÜ Kangro vastu 6935 euro, kahjuhüvitise ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 1. novembri 2018 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

Apellatsioonkaebusel

8691

eurot

senti

ja

vastuapellatsioonkaebusel 500 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX

apellatsioonkaebus ja

OÜ

Kangro

vastuapellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Jüri Asari

Kostja (vastustaja) OÜ Kangro (registrikood 11244188),

esindajad juhatuse liige MH ja vandeadvokaat Anet

Kaasik

Istungi toimumise aeg

21. mai 2019

Istungil osalenud isikud

Apellant ja tema esindaja Jüri Asari ning vastustaja esindajad

juhatuse liige MH ja vandeadvokaat Anet

Kaasik

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 1. novembri 2018 otsuse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. XX apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. OÜ Kangro vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud (sh kostja OÜ

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

2(13)

Kangro menetluskulud) hageja XX kanda ning vastuapellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud (sh hageja XX menetluskulud) sama sätte alusel kostja OÜ

Kangro kanda.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu

poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 6. juunil 2017 Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ Kangro (kostja)

vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 6935 eurot, viivise 1002 eurot 60 senti

ja asjatundja arvamusega seotud kulud 1260 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmis hageja 10. mail 2016 kostjaga müügilepingu mille

alusel kostja müüs ja hageja ostis 208 elupuu istikut "Brabant", 180 istikut keskmise

pikkusega 200–225 cm ja 20 istikut mõõdus 160–180 cm, koos nende transpordi ja

istutamisega. Lisaks pidi kostja eraldi kokkuleppe alusel rajama ka kastmissüsteemi. 10. mail

2016 sõlmitud müügilepingu p 3.1 kohaselt kohustus kostja tagama, et müüdavate elupuude

kvaliteet vastab Eesti Vabariigis kehtestatud nõuetele ning tootja poolt kehtestatud

tingimustele (ei ole kuivanud puud). Elupuude eest hageja kohustus tasuma 7035 eurot. Hind

võis lepingu järgi muutuda vastavalt faktiliselt müüdud istikute arvule. Hageja täitis

ostuhinna tasumise kohustuse, tasudes 17. juunil 2016 ja 19. mail 2017 kostjale sularahas

kokku 6935 eurot. Hageja võttis teostatud istutustööd ja elupuud kostjalt vastu 19. mail 2016.

Kohe pärast kostja poolt teostatud istutamist hakkasid elupuud ümber kukkuma ja juunis ka

kolletuma. Kostja esindaja käis 2016. a juunis kohapeal olukorda kontrollimas. 30. juunil

2016 lubas kostja välja vahetada 35 hukkunud elupuud madalamate (160 cm) istikute vastu.

Tööd lubati teostada 2016. a septembri teisel nädalal, kuna see pidi olema istutamiseks kõige

õigem aeg. Selleks ajaks, kui kostja asus istikuid vahetama, oli hukkunud taimede arv

suurenenud juba 45-ni. Kostja nõudmisel täiendava 10 taime väljavahetamise eest pidi hageja

juurde maksma. Hageja hoolitses istikute eest, kuid vaatamata sellele nende seisund aina

halvenes. Kuivama hakkasid ka väljavahetatud väiksemad elupuud.

Juba oktoobris 2016 (s.o kuu aega pärast osade puude väljavahetamist) hakkasid nii kõrged

kui ka madalad (värskelt istutatud) puud kolletuma, millest hageja viivitamatult teavitas

kostjat. Kostja tegi vastuses ettepaneku oodata kevadeni, et siis oleks pilt selge, palju

istikutest on surnud.

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

3(13)

Hageja pöördus asjatundja AA poole, kelle 22. detsembril 2016 koostatud arvamuse kohaselt

puudus istikutel nõutud suuruses korralik mullapall, juurekava oli liiga väike ja elujõuetu nii

kõrgete puude jaoks. Istutamisel oli juurekava jäetud korralikult kinni vajutamata. Asjatundja

hinnangul olid puud vanuselt, sordilt ja võra kujult erinevad ja asjatundja arvates ei tohi

selliseid müüja üheski puukoolis. Ilmselt on istikud pärit 2015 a-l mahajäetud puukoolist või

hekist hoolimatult välja kaevatud, nii et suurem osa juurtest raiuti lihtsalt läbi ja pandi siis

istutusvõrku ning lisati veidi mulda. Seejärel need vedelesid hooldamata ja olid korduvalt

läbikuivanud kuni nad hageja juurde toodi. Arvamuse koostamise eest on asjatundja esitanud

hagejale arve nr 2017-15 summas 1260 eurot.

Kostja ei tunnistanud asjatundja arvamust ja pakkus, et vahetab oma kuludega 2017. a aprilli

teises pooles välja 10 elupuud ja asendab need elupuu "Brabant" 200-225 cm pikkuste

istikutega. Ülejäänud puude väljavahetamiseks pakkus kostja hagejale osta uued istikud

soodushinnaga 27 eurot/tk koos istutamise ja transpordiga. Selline lahendus ei rahuldanud

hagejat.

Hageja arvates on kostja müünud temale lepingule mittevastavad istikud ja seega oluliselt

rikkunud lepingu tingimusi. Hagi esitamise aja seisuga on ära kuivanud või kuivamas kokku

90 istikut. Hageja taganes 10. mail 2016 tehtud avaldusega kostjaga sõlmitud

müügilepingust.

Hageja hinnangul on müügilepingu p-s 4 sisalduv garantiitingimus, mille järgi on kostja

kohustatud omal kulul välja vahetama kuni 25. juunini 2016 mitte kasvama läinud puud,

tühine tüüptingimus, sest see on hagejat ebamõislikult kahjustav.

Hageja palus kostjalt välja mõista müügilepingu alusel tasutud 6935 eurot, nimetatud

summalt arvestatud viivise 1002 eurot 60 senti ja lepingurikkumisega tekitatud kahju 1260

eurot (asjatundja arvamuse saamisega seotud kulud).

KOSTJA VASTUVÄITED

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja müüs ja istutas kokku 221 elupuud (mitte hageja väidetud 208). Hageja ostetud puude

istutamine toimus ajavahemikus 17.–19. mai 2016. Kuivõrd kostja võttis lepingu punktiga 4.

kohustuse vahetada kuni 25. juunini 2016 kasvama mitte läinud istikud välja, läks kostja

töötaja kontrollima, kas hageja on ikka istikud varjutuskangaga katnud. Nähes, et hageja ei

ole seda teinud ja istikutel on kuivamise tunnused (longu vajunud oksad), kattis kostja hea

tahte korras oma varjutuskanga kõik puud, sh istikud. Arvestades, et kuumalaine oli

kahjustanud 35 puud, pöördus hageja abi saamiseks kostja poole. Kostja lubas, et saab need

välja vahetada, kuid rõhutas, et suveperioodil võib puude kinni katmata jätmise ja piisava vee

mittetagamisel sama korduda. Kostja pakkus välja, et 35 puu vahetus võiks toimuda

septembrikuus. Kostja teostas seega kokku 45 puu istutamise 14. septembril 2016. 35 puud

tõi kostja ja 10 lisapuud tõi hageja Aianduskeskusest Sesoon. Hageja vaatas tööd üle ning ei

esitanud ühtegi pretensiooni.

23. märtsil 2017 võttis hageja abikaasa kostjaga uuesti ühendust ning kurtis, et puude

seisukord on halb. Kostja andis nõu hooldada puid korrapäraselt ning seejärel vaadata, kas

vegetatsiooni perioodi lõpuks on näha paranemismärke. Juba järgneval päeval, 24. märtsil

2017, saatis hageja kostjale e-kirja, milles teavitas, et kohapeal on käinud ekspert ja puud üle

vaadanud. Hageja nõudis, et kostja kõik surnud ja suremas olevad puud 2017. a aprillikuus

välja vahetaks.

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

4(13)

Kostja leiab, et hagejal ei olnud mingit alust müügilepingust taganemiseks, järelikult ei

kaasnenud lepingust taganemisega õiguslikke tagajärgi. Hagejale üle antud puud vastasid

lepingutingimustele. Hageja ei ole tõendanud, et 2. novembriks 2017 hukkunud 35 puud olid

esialgse müügilepingu alusel ostetud puud.

Hageja ei taganud puudele vajaminevaid elutingimusi. Hageja ei kaitsnud puid päikese eest.

Puid saab kuumuse ja päikese eest kaitsta üksnes varjutuskangaga. Samuti ei taganud hageja

puudele piisavat veekogust ega kaitsnud puid koera uriini eest. Samuti ei lõiganud hageja

puudelt kolletunud oksi ning juhtis kastmissüsteemi vee puudest eemale.

Isegi kui hagejal oleks õigus lepingust taganeda, peaks hageja lepingu tagasitäitmisel

hüvitama esiteks hävinenud puude väärtuse, teiseks hüvitama puude väärtuse vähenemise ja

kolmandaks hüvitama puude transpordi ja istutamise väärtuse (võlaõigusseadus (VÕS) § 189

lg 2 p-d 1 ja 3). Kostja arvestuse järgi tuleks hagejal tasuda kostjale kokku 9988 eurot.

Kostja hinnangul ei ole müügilepingu p 4 puhul tegemist tüüptingimusega, kuna hageja sai

esitada oma tingimused lepingu sõlmimisel.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahulas 1. novembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 500 eurot. Muus osas jättis kohus hageja

nõuded rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus 6% ulatuses kostja kanda ning 94% ulatuses

hageja kanda, märkides, et kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks pärast asjas tehtud

lahendi jõustumist.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: 

poolte vahel oli 10. mail 2016 sõlmitud istikute müügileping; 

ajavahemikus 17–19. mai 2016 toimus istikute istutamine; 

14. septembril 2016 teostas kostja 45 puu istutamise (35 puud tõi kostja ja 10

lisapuud tõi täiendavalt hageja); 

5. juunil 2017 esitas hageja müügilepingust taganemise avalduse.

Pooled vaidlesid maakohtu hinnangul selle üle: 

kas hageja poolt esitatud lepingust taganemine on õiguslik või mitte; 

kas müüja (kostja) rikkus müügilepingu tingimusi, müües ostjale (hagejale)

ebakvaliteetset kaupa ning 

kas müügilepingu p 4 garantii kohta on ebamõistlik tüüptingimus.

Kohus leidis, et poolte vahel on sõlmitud müügileping VÕS § 208 lg 1 tähenduses.

Maakohus leidis, et müügilepingu p 4 on kostja tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes.

Maakohtu hinnangul on tüüptingimus hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav, kuna

tingimusega on antud ebamõistlikult lühikese garantiitähtaeg. Kohus leidis, et kõnealune

tüüptingimus on seega VÕS § 237 ja § 42 lg 1 alusel tühine.

Maakohtu hinnangul oli kostja müügilepingut rikkunud. VÕS § 218 lg 1 kohaseks juhusliku

hävimise ja kahjustumise riisiko ülemiku ajaks ostjale tuleb lugeda 19. maid 2016, millisest

hetkest algas kulgema VÕS § 218 lg 2 teise lause kohane kuue kuu pikkune tähtaeg, mille

puhul eeldatakse, et lepingutingimustele mittevastavus oli olemas juba asja ostjale

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

5(13)

üleandmise päeval. Vaidlus puudub selles, et kohe peale istutamist hakkasid puud kolletuma

ning juunis 2016 käis kostja töötaja puid kontrollimas. Seda, et puud kolletasid, kinnitavad

ka kohtule esitatud tõendid. 30. juuni 2016 e-kirjas on kostja lubanud välja vahetada 35

hukkunud elupuud uute istikute vastu septembris 2016. Uute puude istutamine ka toimus

septembris 2016. aastal.

Eeltoodu põhjal luges kohus tõendatuks, et puude lepingule mittevastavus ilmes VÕS § 218

lg-s 2 sätestatud 6-kuulise tähtaja jooksul. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et müüdud asjal

esimese kuue kuu jooksul ilmnenud puuduste korral peab müüja vastu nõuet esitada sooviv

tarbija tõendama üksnes VÕS § 217 tunnustele vastava puuduse olemasolu ning selle

ilmnemise ajahetke. Müüja aga peab tõendama, et puudus on tekkinud tarbija enda tegevuse

tagajärjel.

Hageja vande all antud ütluste ning esitatud veearvete põhjal luges kohus tõendatuks, et

hageja hooldas kostja poolt 19. mail 2016 üleantud puid (kastis, tegi multšipeenra) kostja

juhistest lähtuvalt.

Esitatud pildi- ja videomaterjalidest ning ka kostja enda seisukohtadest ja esitatud

asjatundjate arvamustest nähtub, et kostja poolt müügilepinguga mais 2016. aastal hagejale

müüdud istikutest osad (ca 40 tk) puud on kolletunud, kuivanud või surnud. Seega ei olnud

maakohtu hinnangul eluliselt usutav, et hageja oleks vaid osa puid jätnud hooldamata (ca 40

tk) ja ülejäänud puude osas oma lepingujärgseid kohustusi täitnud. Eeltoodut arvestades ei

olnud kohtu hinnangul tõendatud, et puudus tekkis hageja (tarbija) enda tegevuse tagajärjel

VÕS § 217 mõttes.

Maakohus leidis, et kuna hageja sai võimalikust lepingurikkumisest teada hiljemalt 22.

detsembril 2016 esitatud AA arvamusest, kuid esitas lepingust taganemise avalduse alles 5.

juunil 2017 (s.o rohkem kui viis kuud hiljem), oli ületatud VÕS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud

mõistliku aja piir. Hageja oli esitanud taganemisavalduse ebamõistlikult hilja ning seega

kaotanud VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi õiguse müügilepingust taganeda. Eelmärgitut arvestades

ei saanud hageja nõuda VÕS § 189 lg 1 alusel tema poolt kostjale tasutud raha tagastamist

ega sellelt arvestatud intressi tasumist.

Kohus leidis, et hageja kulud asjatundja AA arvamuse saamiseks on põhimõtteliselt VÕS §

128 lg 3 tähenduses kahjuna hüvitatavad. Samas puudus kostjal võimalus osaleda asjatundja

valikul, sh avaldada seisukohta asjatundja arvamuse hinna osas. Hinnaprotsessi kujunemisel

ei olnud kostjal sõnaõigust. Kohtule nähtuvalt ei olnud hageja võtnud teisi (odavamaid)

pakkumisi. Eelmärgitut arvestades olnuks ebaõiglane asjatundja arvamuse kulu hüvitamise

koormuse täies ulatuses kostjale seadmine. Kohus leidis, et VÕS § 140 lg 1 aluselt tuleb

kahjuhüvitist vähendada ning mõista kostjalt välja VÕS § 128 lg 3 kohane varaline kahju

summas 500 eurot.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

4. Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega

hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjendustes tugineb hageja kokkuvõtlikult järgmistele väidetele.

Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga et VÕS § 140 lg 1 alusel tuli kahjuhüvitist ning mõista

kostjalt välja mõista VÕS § 128 lg 3 kohane varaline kahju üksnes 500 euro ulatuses.

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

6(13)

Maakohtu põhjendus, et hüvitamisele kuuluvat summat tuleb vähendada seoses sellega et

kostjal puudus võimalus asjatundja valikul ja hinnaprotsessi kujunemisel osaleda, on

vastuolus kohtu poolt väidetuga, et vastav kulu pidi olema kostja jaoks ettenähtav ja

asjatundja valik on hageja otsustada. Kohus ei ole tuvastanud et asjatundjale tehtud kulutused

olid ebamõistlikult suured või et AA töö oleks pidanud maksma vähem. Teist sedavõrd suurte

teadmiste ja kogemustega isikut Eestis leida ei ole võimalik. Hageja oleks võinud tellida

odavama asjatundja arvamuse, kuid sellel ei oleks sellist kaalu kui AA omal. Kohus oleks

pidanud välja mõistma kahju hagis toodud ulatuses.

Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et ta kaotas õiguse lepingust taganemiseks, kuna kohtu

hinnangul on ületatud VÕS § 118 lg 1 p 1 sätestatud mõistliku aja piir.

Hageja sai AA koostatud arvamuse kätte 22. detsembril 2016. Arvamuse tellimise eesmärk

ei olnud soov müügilepingust taganeda. Kasutades arvamuses toodud seisukohti, lootis

hageja jätkuvalt jõuda kokkuleppele kostjaga hukkunud või kahjustatud istikute

väljavahetamiseks. Mõistlikku aega tuleb arvestada alates poolte läbirääkimiste nurjumisest

24. märtsil 2017, mil kostja keeldus tunnistamast asjatundja arvamust, ning pakkus, et

vahetab oma kuludega välja üksnes 10 elupuud.

Läbirääkimiste lõppemisest kuni taganemisavalduse esitamiseni möödus veidi üle kahe kuu.

Sellesse ajavahemiku mahtusid esindaja leidmine, vajalike dokumentide kogumine ja

taganemisavalduse koostamine. Andes vale hinnangu lepingust taganemise kehtivusele,

kohus valesti rakendas materiaalõigust. Hageja arvates lepingust taganemine toimus

mõistliku aja jooksul. Kohtu seisukoht, et hageja kaotas õiguse taganemiseks lepingust, oli

hageja jaoks üllatav. Kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 4).

Hageja vaidlustab ka otsuses ettenähtud menetlusekulude jaotust. Kuna hageja hinnangul

kuulub hagi täies ulatuses rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja

kanda. Lisaks on maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus hageja suhtes äärmiselt

ebaõiglane. Kohus tuvastas kostja õigusvastase käitumise nii müügilepingu punkti 4 kui ka

istikute kvaliteedi osas. Samas kohtu poolt määratud menetluskulude jaotus tekitab hagejale

kokkuvõttes veelgi suuremat kahju.

Hageja leiab, et kostja kasutas tõendusmaterjali kogumiseks ebaausaid võtteid. Kostja

pöördus mitmete konkurentide poole päringutega variisiku nimel, et saada nende käest teada

andmeid, mida muidu temale ei oleks esitatud. Hageja hinnangul on kostja käitumine

vastuolus VÕS § 14 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga. Kohus otsuses ei andnud hinnangut kostja

tegevusele tõendite kogumisel.

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

VASTUAPELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

5. Kostja on esitanud vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas,

millega maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kaebuse põhjendustes leiab kostja kokkuvõtlikult, et hageja kahjunõue (mille maakohus

osaliselt rahuldas) on täies ulatuses põhjendamatu.

Kostja hinnangul tuleks eristada pooltevahelistes suhetes vähemalt kolme lepingut. 10. mail

2016 sõlmisid hageja ja kostja kirjaliku lepingu 201 tk "Brabant" sordi elupuude pikkuses

200–225 cm müügilepingu (leping I). 2 14. mail 2016 teavitas apellant vastustajat, et soovib

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

7(13)

osta lisaks veel 20 "Brabant" elupuud mõõdus 160–180 cm (leping II). Selle lepingu

sõlmimist tõendab hageja 14. mai 2016 e-kiri. Lisaks sõlmisid apellant ja vastustaja

kastmissüsteemi müügilepingu (leping III).

Kostja leiab, et ta ei ole lepingut I rikkunud. Juba seetõttu on kahjunõue alusetu. Lisaks ei ole

hagejale kahju tekkinud. Hageja ei ole tõendanud, et kohtule esitatud OÜ DendroKonsult

arve nr 2017-15 oleks ehtne. See arve võib olla koostatud hageja enda poolt. Juhul, kui see

arve on ehtne, ei ole hageja tõendanud, et on selle arve tasunud ning kulu kandnud.

Igal juhul on AA arvamuse kulu summas 1260 eurot VÕS § 128 lg 3 tähenduses ebamõistlik.

Väidetavalt oli AA tunnihind 25 eurot ning AA tegi 22. detsembri 2016 arvamuse

koostamiseks 42 tundi tööd. Kostjale jääb arusaamatuks, millist tööd AA täpsemalt tegi ja

miks see vajalik oli.

Lepingu I punktiga 3.5 lepiti kokku, et ekspertiisi kulud kannab selle tellija. Lepingu I punktis

3.5 leppisid pooled kokku, et lahkarvamuste tekkimisel kasutatakse sõltumatut eksperti ning

eksperdi kulud kannab ekspertiisi tellija. Praegusel juhul tellis ekspertiisi hageja, seega

Lepingu I punkti 3.5 kohaselt peab ekspertiisi kulu kandma hageja, mitte kostja. Hageja ei

ole väitnud, et lepingu punkt 3.5 oleks tühine. Kui ekspertiisi oleks tellinud kostja, oleks kulu

pidanud kandma kostja, seega on tegemist balansseeritud klausliga. Kostja on sellele

maakohtu menetluses tähelepanu juhtinud, kuid otsusest ei nähtu, et kohus oleks eelnevat

arvesse võtnud.

6. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Nii

apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata.

8. Maakohus on õigesti leidnud, et pooltevahelisele õigussuhtele tuleb kohaldada

müügilepingu sätteid (VÕS §-d 208 jj). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud

kostja käsitlus, mille järgi on vaidluse esemeks kolm eraldiseisvat lepingut. Hageja

poolt

10. mail 2016 sõlmitud müügilepingu alusel ostetud ja mõned päevad hiljem kostjalt lisaks

tellitud istikud istutati koos ajavahemikus 17.–19. mai 2016. Asja materjalide põhjal puudub

alus arvata, et nende algselt ostetud ja lisaks tellitud istikute osas oleks poolte kokkulepped

olnud erinevad. Ka asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko hagejale (ostjale)

ülemineku aeg (VÕS § 218 lg 1) ei ole istikute puhul erinev. Kastmissüsteemi müügilepingu

eristamiseks puudub sisuline vajadus, sest selle lepingu rikkumist hageja kostjale ette ei

heida.

9. Vaidlustatud otsuse põhjenduste p-des 16–22 on maakohus analüüsinud poolte vahel

10. mail 2016 (maakohtu otsuse p-s 16 ekslikult märgitud 10. juunil 2016) sõlmitud

müügilepingu (I kd, tl-d 5–6) punkti 4 kehtivust tüüptingimusena (sh küsimusi, kas tegu on

tüüptingimusega, kas see on ostja suhtes ebamõistlik ning kas sellest tulenevalt on lepingu

punkt tühine). Maakohus asus kokkuvõttes seisukohale, et see lepingupunkt on kostja

tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes, et tingimus on hagejat kui tarbijat ebamõistlikult

kahjustav (kuna tingimusega on antud ebamõistlikult lühikese garantiitähtaeg), ning seega

on kõnealune tüüptingimus VÕS § 237 ja § 42 lg 1 alusel tühine.

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

8(13)

9.1.

Müügilepingu punkti 4 (alapunkti 4.1) järgi on müüja (kostja) andnud garantii

kuni 25. juunini 2016, kohustudes omal kulul ümber vahetama mitte kasvama läinud

puud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduste ja põhjendustega, et nimetatud

tingimus on kostja tüüptingimus (VÕS § 35 lg 1). Kostja ei ole eitanud, et

lepingutingimused olid tema poolt välja töötatud ning tõenditest nähtuvalt saatis

kostja lepinguprojekti hagejale allkirjastamiseks (I kd, tl 107). Kostja ei ole

tõendanud, et kõnealust lepingutingimust oleks eraldi läbi räägitud (VÕS § 35 lg 2).

9.2.

Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et tüüptingimus oleks

hagejat ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 42 lg 1). Müüja poolt müügigarantii

andmine VÕS § 230 lg 1 tähenduses on vallasasjade müümisel üldjuhul vabatahtlik.

Ka praegusel juhul ei pidanud hageja müüdud istikutele müügigarantiid üldse andma.

Eelmärgitut arvestades oli hageja põhimõtteliselt vaba enda garantiitingimusi (sh

garantiitähtaega) kujundama, sh tüüptingimustes. Seega on müügilepingu punkt 4

(alapunkt 4.1) kolleegiumi hinnangul tüüptingimusena kehtiv ning maakohtu otsuse

p-des 16–22 esitatud põhjendusi tuleb vastavalt muuta.

10. Teisalt ei ole müügilepingu punktil 4 asja lahendamise seisukohalt ringkonnakohtu

arvates määravat tähtsust. Müügigarantii on müügilepingust eraldiseisev õigussuhe. VÕS §

230 lg-st 1 tulenevalt on müügigarantii mõtteks anda ostjale seaduses sätestatust soodsam

seisund. Müügigarantii ei välista ega piira VÕS § 230 lg 5 järgi ostja õigust kasutada muid

seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Ostja kahjuks seadusest

kõrvalekalduvad kokkulepped pooltevahelises lepingus oleksid VÕS § 237 lg 1 alusel

tühised.

Seega ei saa müügilepingu p-s 4 sätestatu piirata müüja (praegusel juhul kostja) vastutust asja

lepingutingimustele mittevastavuse puhul (eelkõige VÕS § 218) ning hageja õigust nendele

sätetele tugineda, ka pärast garantiitähtaja lõppu. Seega kohaldub ka VÕS § 218 lg 2, mille

esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb

kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Lõike teise lause kohaselt eeldatakse

tarbijalemüügi puhul, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud

lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole

vastuolus asja või puuduse olemusega.

11. Vaidlustatud otsuse p-s 26 on maakohus järeldanud, et hageja ei ole müügilepingust

kehtivalt taganenud, kuna viivitas taganemisavalduse esitamisega ebamõistlikult. 5. juuni

2017 seisuga (s.o ajal, mil hageja taganemisavalduse esitas) oli hageja VÕS § 118 lg 1 p 1

järgi kaotanud õiguse müügilepingust taganeda. Seetõttu ei saanud hageja maakohtu

hinnangul nõuda ka VÕS § 189 lg 1 alusel tema poolt kostjale tasutud raha ega sellelt

arvestatud intresse. Maakohus leidis, et hageja pidi võimalikust lepingurikkumisest teada

saama hiljemalt 22. detsembril 2016 koostatud AA arvamusest.

11.1. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et taganemisavalduse

esitamise ajaks 5. juunil 2017 oli hageja taganemise õiguse VÕS § 118 lg 1 p 1 alusel

kaotanud. Maakohtu põhjendusi tuleb ringkonnakohtu arvates siiski osaliselt muuta.

Osutatud sätte kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust

taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta

sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kolleegiumi

hinnangul pidi hageja olulisest lepingurikkumisest teada saama maakohtu järeldatust

varem.

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

9(13)

11.2. Maakohus ei ole arvestanud kohtu enda poolt viidatud VÕS § 223 lg-ga 1,

mille järgi loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui

asja parandamine või asendamine ebaõnnestub. Praegusel juhul tuleneb hageja enda

väidetest, et vähemalt osad kostja poolt 2016. a septembris asendatud puud hakkasid

juba oktoobris (s.o umbes kuu pärast väljavahetamist) kolletuma. Seega oli hiljemalt

2016. a oktoobri lõpuks selge, et asendamine oli (vähemalt osade puude osas) VÕS §

223 lg 1 mõttes ebaõnnestunud – asendamise tinginud puudused ilmnesid ka

asendamiseks

kasutatud

asjadel

(puudel).

Eelmärgitut

arvestades

leiab

ringkonnakohus, et hageja pidi olulisest lepingurikkumisest VÕS § 118 lg 1 p 1

mõttes teada saama hiljemalt juba 2016. a oktoobri lõpuks. Sellest rohkem kui seitse

kuud hiljem tehtud taganemisavaldus ei ole ringkonnakohtu arvates tehtud mõistliku

aja jooksul.

12. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea TsMS §

654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Kolleegium vastab järgnevalt

ülalkäsitlemata apellatsioonkaebuste väidetele.

12.1. Lepingurikkumise tuvastamisel (vaidlustatud otsuse p-s 23) on maakohus

ringkonnakohtu hinnangul materiaalõigust õigesti kohaldanud ning ei ole

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kostja vastuapellatsioonkaebuse väited ei

anna alust tuvastada asjaolusid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest

teistsugused õiguslikke järeldusi.

12.1.1. Asjaolu, et istutamise hetkel ei olnud puud kuivanud ning hageja oli

puudega rahul, ei välista kostja vastutust hiljem puudel ilmnenud puuduste

eest. Kostja käsitlus, mille kohaselt ei pidanud ta vastutama pärast istutamist

puudel ilmnenud võimalike puuduste eest, ei ole kolleegiumi hinnangul

õiguslikult põhjendatud. Ringkonnakohus rõhutab, et kuivõrd asjas

kohalduvad mh tarbijalemüügi lepingu sätted, välistab VÕS § 237 lg 1

põhimõtteliselt igasuguse müüja seaduses sätestatud vastutust piirava

kokkuleppe kehtivuse. Hageja esitatud sertifikaat (I kd, tl 119, tõlge tl 120) ei

välista, et istikud võisid sellele vaatamata olla puudustega. Lisaks ei ole

tõendatud kostja väide, et sertifikaat on väljastatud just hagejale 10. mail 2016

sõlmitud lepingu alusel üle antud puude kohta.

12.1.2. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja müüs talle

mittekohased puud. Kolleegium märgib, et arvestades VÕS § 218 lg 2 teises

lauses sätestatut, ei olnud hagejal vaja praeguses asjas tõendada, et

vaidlusalused puudused olid olemas juba puude müümise ajal. Maakohus on

õigesti eeldanud, et puudused olid olemas juba puude istutamise ajal. AA 22.

detsembri 2016 arvamus (I kd, tl 17), millele hageja tugineb, ei ole

kolleegiumi hinnangul tõendina asjakohatu, lubamatu või ebausaldusväärne.

Maakohus võis ja pidi seda koos teiste tõenditega hindama (TsMS § 232 lg-d

1 ja 2).

12.1.3. Kostja väitel ei taganud hageja puudele vajaminevaid elutingimusi.

Nende väidete osas nõustub ringkonnakohus esiteks maakohtu märgituga, et

pole eluliselt usutav, et hageja oleks vaid osa puid jätnud hooldamata ja

ülejäänud puude osas hooldamise kohustust täitnud. Kui hageja jätnuks

tõepoolest puud hooldamata, oleksid ka kolleegiumi arvates kolletunud või

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

10(13)

kuivanud suurem osa puudest. Fotodelt nähtub samas pigem, et kuivanud või

kolletunud olid (või on) üksikud puud heki erinevates kohtades.

12.1.4. Teiseks rõhutab kolleegium, et kui kostja pidas puude toestamist ja

varjutuskangaga katmist jm puude jaoks eluliselt vajalikuks, pidanuks kostja

sellest hagejat hiljemalt puude ja istutustööde üleandmisel teavitama. Selline

kohustus tulenes kostjale juba üldisest hea usu põhimõttest, samuti aga VÕS

§ 14 lg-st 2. Kostja töötaja AR ütlused (I kd, tl-d 165 pöördel–166) tõendavad

kolleegiumi hinnangul ainult puude kastmisega seonduvate juhiste andmist.

Seejuures hageja ei eita, et ta need juhised AR-lt sai. Hageja väidete ja

maakohtu tuvastatu kohaselt on hageja kastmise juhiseid ka järginud. Muude

juhiste andmine (toestamine, päikese eest kaitsmine jne) ei ole

ringkonnakohtu hinnangul tõendatud. AR ütluste põhjal selgitas ta

varjutuskanga olulisust teisel istutusaastal, kui kevadel ei ole mullapall veel

oma juuri alla ajanud piisavalt sügavale. Kostja ei saa VÕS 101 lg-st 3

lähtudes seetõttu tugineda puude hooldamise kohustuse väidetavale

rikkumisele hageja poolt, v.a kastmist puudutavas osas.

Lisaks ei järeldu kostja enda poolt esitatud tõenditest, et elupuid tuleks päikese eest tingimata

varjutuskangaga kaitsta (vt I kd, tl-d 82, 110 pöördel–111 ja 112 pöördel).

Hekiaabitsa saatis kostja hagejale alles pärast puuduste ilmnemist. Seetõttu ei ole sellel asja

lahendamise seisukohalt tähtsust. Liiatigi on aabits (I kd, tl-d 121–130) ka kostja enda arvates

üldine ning käsitletav pigem reklaammaterjalina. Hageja on menetluses väitnud, mh kohtule

vande all antud seletuses, et on ka varem samasuguste puude eest hoolitsenud ning omab

selles vallas kogemust. Kolleegiumi arvates nimetatu kostjat hageja instrueerimise

kohustusest ei vabastanud. Liiatigi ei ole kostja väitnud, et teadis hageja kogemustest

elupuude kasvatamisel juba lepingu sõlmimise ja puude istutamise ajal.

12.1.5. Kostja poolt esitatud asjatundjate LK, EZ ja RÕ arvamused (tl-d 55,

60–61, 80) on eeskätt teoreetilise sisuga. Nendes analüüsitakse küsimusi,

millist

mõju

võivad

kuumus,

põuaperiood,

loomade

uriin

jm

keskkonnategurid elupuudele üldse avaldada. Samas ei käsitle need

arvamused konkreetsemalt hagejale müüdud elupuid ning nendel ilmnenud

puuduste põhjusi. Asjatundja PV arvamused (tl-d 58 ja 82), eelkõige 9.

novembril 2017 koostatud arvamus käsitlevad küll hagejale müüdud puid,

kuid PV tõdeb viimatinimetatud arvamuses ka ise, et arvamuse koostamise

ajal ei ole enam võimalik tuvastada, millisel põhjusel ca 20% istikutest välja

läks. Asjatundja on märkinud, et asendusistikute kvaliteedis ei ole põhjust

kahelda. Samas ei selgu tõendist, millistel teadmistel või uuringutel asjatundja

selline järeldus põhineb.

12.2. Lepingust taganemise mõistliku aja tuvastamine VÕS § 118 lg 1 tähenduses

on iga üksikjuhtumi asjaolude põhjal kohtu poolt tehtav kaalutlus- ehk

diskretsiooniotsustus (vt ka Riigikohtu 17. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

157-12, p 16; 27. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 12).

Diskretsiooniotsustustesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui

madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Praegusel juhul on maakohus

VÕS § 223 lg 1 ebapiisava arvestamise tõttu määratlenud valesti aja, mil hageja pidi

olulisest lepingurikkumisest teada saama, kuid muus osas on maakohus kolleegiumi

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

11(13)

hinnangul seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning

ringkonnakohtul puudub alus maakohtu otsustusse sekkuda.

12.2.1. VÕS § 118 lg 1 p 1 teenib õigusrahu saavutamise eesmärki.

Kahjustatud poolel tuleb mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi

kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgus, kas jätkata lepingu

täitmist või mitte. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud hageja käsitlus,

et mõistlikku aega tuleks arvestada alates poolte läbirääkimiste nurjumisest

24. märtsil 2017 (mil kostja keeldus tunnistamast asjatundja arvamust).

Ringkonnakohtu arvates ei olnud poolte vahel läbirääkimisi. Poolte esitatust ei nähtu, et

hageja ja kostja vahel oleks ajavahemikul 2016. a oktoobrist kuni 2017. a märtsini olnud

mistahes suhtlust. Kostja võis poolte vahel 2016. a oktoobris ja 2017. a märtsis-aprillis

toimunud suhtlusest mõistlikult järeldada, et hageja soovib jätkuvalt lepingu täitmist ning ei

plaani (õiguskaitsevahendina) lepingust taganeda. Mõistliku aja hindamisel on oluline seegi,

et kostja oli oma kohustused suuremas osas nõuetekohaselt täitnud. Tõendite põhjal

otsustades hakkas kolletuma maksimaalselt 20% istutatud puudest.

12.2.2. Kohtu seisukoht, et hageja kaotas VÕS § 118 lg 1 p 1 alusel õiguse

lepingust taganemiseks, ei saanud olla hageja jaoks üllatav (TsMS § 436 lg

4). Kohtuistungitel maakohtus ei ole selle sätte kohaldamisega seonduv olnud

küll keskne arutlusteema, aga kostja on menetluses läbivalt tuginenud

vastuväitele, et hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud. Muu hulgas on

kostja leidnud, et hageja ei teinud taganemisavaldust mõistliku aja jooksul

pärast väidetavast olulisest lepingurikkumisest teadasaamist (vt nt I kd, tl 51

pöördel ja 52).

12.3. Kahjuhüvitise vähendamine VÕS § 140 lg 1 alusel on kohtu

diskretsiooniotsus. Apellatsioonkaebuste väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul

alust ka sellesse diskretsiooniotsustusse sekkuda. Kolleegium märgib, et AA

arvamuse saamiseks tehtud kulutused on VÕS § 115 lg 1 alusel küll hüvitatavad, kuid

VÕS § 128 lg-s 3 sätestatut arvestades saab kulu olla hüvitatav mõistlikus ulatuses

(nagu on märkinud ka kostja). Arvestades AA arvamuse (I kd, tl 17 ja 17 pöördel)

sisu ja mahtu, ei saa ringkonnakohtu arvates pidada ka mõistlikuks suuremat kulu kui

maakohtu poolt välja mõistetud 500 eurot.

12.3.1. Vastusena kostja väidetele märgib kolleegium, et kahjuna võivad

hüvitamisele kuuluda mh tulevikus tekkivad mõistlikud kulud. Teisiti öeldes

ei pea kulutuste hüvitamise nõudmiseks kulutused olema tingimata juba

kantud, vaid need võivad VÕS § 128 lg 3 järgi tekkida ka tulevikus (vt nt

Riigikohtu 19. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 19).

12.3.2. Kostja esindaja poolt 21. mai 2019 ringkonnakohtu istungil esitatud

selgituste kohaselt ei tõenda OÜ Dendro-Konsult arve (nr 2017-15), milline

osa sellel arvel märgitud teenustest seondub 22. detsembri 2016 arvamuse

koostamisega (II kd, tl 44 pöördel). Kolleegium möönab, et kõnealusel arvel

(I kd, tl 19) esitatud teenuste kirjeldust arvestades ei pruugi kõik nendest olla

seotud 22. detsembri 2016 arvamuse koostamisega. Samas on AA anud

viidatud arvamuse oma kutsetegevuses, mistõttu tuleb VÕS § 28 lg 1 järgi

eeldada, et osutatud teenus oli tasuline. Seetõttu puudub kolleegiumi

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

12(13)

hinnangul alus arvata, et hagejal ei tulnud või ei tule 22. detsembri 2016

arvamuse koostamise eest üldse midagi tasuda.

12.3.3. Kostja on väitnud, et 10. mail 2016 poolte vahel sõlmitud

müügilepingu p 3.5 järgi pidi ekspertiisi kulud kandma praegusel juhul

hageja, st lepingupool, kes ekspertiisi tellis. Ringkonnakohus märgib, et

kuivõrd müügileping oli sõlmitud kostja tüüptingimustel, siis VÕS § 39 lg 1

järgi tuleb müügilepingu p 3.5 tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral

tuleb tõlgendada tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegiumi

hinnangul ei ole müügilepingu p-s 3.5 reguleeritud, kelle kanda jäävad

eksperdi (või muu asjatundja) kaasamisega seotud kulud lõppastmes. Seega

ei välista p 3.5 ekspertiisi tellija võimalust nõuda hiljem VÕS § 115 lg 1 alusel

kulude hüvitamist teiselt lepingupoolelt. Kostja poolt soovitud tõlgenduse

korral oleks p-s 3.5 sisalduv kokkulepe VÕS § 237 lg 1 alusel ka tühine.

12.4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud

menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud 6% ulatuses kostja ja

kostja 94% ulatuses hageja kanda. Sisuliselt on maakohus lähtunud kulude jaotamisel

TsMS § 163 lg-st 1 tulenevast teisest alternatiivist, jaotades kulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega. Maakohus on küll ekslikult viidanud TsMS § 162 lg-le 1.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, nagu oleks kulude selline jaotus hageja suhtes

äärmiselt ebaõiglane.

Kuigi maakohus ei ole vaidlustatud otsuse hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, võib menetluskulude jaotust arvestades iseenesest tekkida olukord, kus

hageja peab tasuma kostjale menetluskuludena märkimisväärse hüvitise. Samas on

eraõigussuhetes valitsev privaatautonoomia põhimõte ning hagimenetlus põhiolemuselt

võistlev menetlus. Seega oli hageja valida, kas ja milliseid õiguskaitsevahendeid,

kujundusõigusi jms ta lepingu rikkumisel kasutab, samuti sai hageja otsustada, millise

nõudega kohtu poole pöördub. Hageja pidi arvestama, et hagi osalise või täieliku rahuldamata

jätmise korral tuleb tal vähemalt osaliselt hüvitada kostja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud. Kostjal oli õigus kasutada hageja nõuete tõrjumiseks menetluses lepingulist

esindajat (professionaalset õigusnõustajat) ning kostja ei pea ringkonnakohtu arvates

üldjuhul kandma hagi ebaeduga seotud majanduslikke riske.

Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas tehtav lahend ei välista hageja õigust nõuda

kostjalt puudustega istikute väljavahetamisega seotud kulude hüvitamist (VÕS § 222 lg 5)

või esitada lepingu rikkumisest tingitud kahjunõudeid, mida ei ole praeguses asjas

lahendatud.

12.5. Hageja arvates oleks maakohus pidanud andma hinnangu kostja ebaausale

tegevusele tõendite kogumisel. Ringkonnakohtu arvates maakohus seda otsuses

eraldi analüüsima ei pidanud. Kostja ei ole hankinud tõendeid sellisel viisil, mille

puhul oleks kohus pidanud kaaluma tõendite vastuvõtmisest keeldumist (TsMS § 238

lg 3 p 1). Lisaks ei ole maakohus rajanud otsust üksnes või peamiselt nendele hageja

arvates ebaausal teel hangitud tõenditele.

Menetluskulude jaotus

Tsiviilasi nr: 2-17-8780

13(13)

13. Nagu eelnevalt märgitud, ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu

poolt määratud menetluskulude jaotust. Selleks ei anna alust ka vastuapellatsioonkaebuse

väited.

14. Kuna apellatsioonkaebust ega vastuapellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud (sh kostja menetluskulud) TsMS §

171 lg 1 alusel hageja kanda ning vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud (sh hageja menetluskulud) sama sätte alusel kostja kanda.

15. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist

suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise

suuruse määrab kindlaks asja lahendanus maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

16. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Ele Liiv

Iko Nõmm