2-15-13216/102 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. juuni 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-13216

Tsiviilasi

OÜ Bau Ehitus hagi Oleg Kuzmini ja Urbo Vaarmanni

vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

146 656,60 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. aprilli 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Bau Ehitus apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

4. juuni 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): OÜ Bau Ehitus (registrikood 11878487),

seaduslik esindaja Boris Rjabkov, lepinguline esindaja Oleg

Nišajev

Vastustajad (kostjad):

1. Oleg Kuzmin (isikukood XXXXXXXXXXX ), esindaja

vandeadvokaat Janek Väli

2. Urbo Vaarmann (isikukood XXXXXXXXXXX ), esindaja

vandeadvokaat Cardo Soosaar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 7. aprilli 2017. a otsus muutmata

ja OÜ Bau Ehitus apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 7. aprilli 2017. a

otsuses

kindlaksmääratud

esimese

kohtuastme

menetluskulude rahaline suurus.

3. Jätta tsiviilasjas kantud ülejäänud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ

Bau

Ehitus

(hageja)

esitas

07.09.2015

Tartu

Maakohtule

Oleg

Kuzmini

(kostja I) ja Urbo Vaarmanni (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja 135 733,20 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras

alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja mõista

kostjatelt Sinilebo OÜ (Sinilebo, varasema ärinimega Avicia OÜ) kasuks välja 135 733,20 eurot ja

viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Sinilebo 01.07.2011 alltöövõtulepingu (01.07.2011

leping), millega hageja kohustus tegema Torma Moonakate maja ehitus- ja rekonstrueerimistöid

ning Sinilebo kohustus tasuma hagejale 365 597 eurot. Hageja esitas tehtud tööde eest Sinilebole

arveid 135 733,20 euro eest. Harju Maakohus mõistis 25.06.2015 tsiviilasjas nr 2-14-58713 tehtud

tagaseljaotsusega Sinilebolt hageja kasuks välja töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse

135 733,20 eurot. Kohtutäitur teatas 07.07.2015 hagejale, et Sinilebo vastu on algatatud

täitemenetlus nr 084/2015/2093, kuid osaühing on varatu.

Hagejaga töövõtulepingu sõlmimine oli osa Sinilebo, Sinilebo toonase juhataja kostja I ning tema

tegevust mõjutanud kostja II soodustuskelmuse skeemist. Tartu Maakohus andis 10.12.2014

Sinilebo, kostja I ja kostja II üldmenetluses kohtu alla. Kostja I suhtes lõpetas maakohus

oportuniteedi korras menetluse ning kostja II mõistis maakohus kokkuleppemenetluses süüdi.

Süüdistusakti, kokkuleppe ja kohtuotsusega on tõendatud, et PRIA-st võimalikult suure toetuse

saamiseks leppisid kostjad kokku, et sõlmivad tehingute jada, kus OÜ RPP Group (RPP Group) on

peatöövõtja, Sinilebo alltöövõtja ja Sinilebo võtab omakorda alltöövõtja, kes tegelikult tööd teeb.

Tegelikuks tööde tegijaks oli hageja. Ehitustöid korraldas kostja II. Alternatiivselt tekitasid kostjad

Sinilebole töövõtulepingust tuleneva nõude suuruses kahju.

Kostja I vastutab hagejale tekkinud kahju eest VÕS § 1043 ning § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel.

Kostja I teadis 2012. aastal, et Sinilebol puuduvad töövõtulepingust tulenevate kohustuste

täitmiseks vahendid. Kostja I rikkus Sinilebo juhatajana (19.01.2011 kuni 02.07.2015)

äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-s 51 sätestatud kohustust esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse

korral viivitamata kohtule osaühingu pankrotiavaldus. Sinilebo oli kostja I juhatajaks oleku aja

lõpuks (ilmselt juba töölepingu sõlmimise ajal) püsivalt maksejõuetu. Majandustegevuses

osalemise ja uute kohustuste võtmise tõttu sõlmiti hagejaga 01.07.2011 leping ning Sinilebo

minetas järgneva aja jooksul oma niigi vähese vara ning hageja oma nõude rahuldamise võimaluse.

Lisaks määras kostja I Sinilebo juhatusse K. Sakjase ning võõrandas äriühingu osa K. Sakjase

juhitavale Asutamis- ja Likvideerimisteenuste OÜ-le.

Kostja I heade kommete vastast käitumist VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes tõendavad süüdistusakt,

kokkulepe, kohtuotsus ning kostja I vestlused kostjaga II ja Sinilebo raamatupidajaga. 01.07.2011

lepingu sõlmimine oli osa suuremast soodustuskelmuse skeemist. Hageja pidi küll tegema

Moonakate maja ehitus- ja rekonstrueerimistööd, kuid tasu ei pidanud saama, sest raha laekus

Sinilebosse fiktiivsete dokumentide alusel, kogu laekunud raha kanti edasi või võeti sularahana

välja. Selleks, et saada OÜ-le Antonella (Antonella) toetuse esimest osamakset ilma eelneva

Antonella investeeringuta ja näitamaks PRIA-le Antonella investeeringu tegemist, kandis kostja II

Antonella kontolt 229 756,75 eurot RPP Groupi pangakontole, kust kostja I teiste isikute

vahendusel Sinilebo ja AKKORD EST OÜ (AKKORD EST) pangakontode kaudu kandis osaliselt

fiktiivsetele dokumentidele viidates 227 490 eurot Antonellale tagasi. Tehtud tööde eest tasuti

näilikult 229 756,75 eurot kostjatega kooskõlastatult. Selleks, et saada Antonellale toetuse teist

osamakset ilma eelneva oma investeeringuta, ja näitamaks PRIA-le investeeringu tegemist, kandis

kostja II Antonella kontolt 160 000 eurot RPP Groupi pangakontole, kust kostja I teiste isikute

vahendusel Sinilebo ja AKKORD EST-i pangakontode kaudu kandis fiktiivsetele dokumentidele

viidates 120 000 eurot tagasi Antonellale. Tehtud tööde eest tasuti näilikult 160 000 eurot kostjatega

kooskõlastatult. Hageja kui heauskse töövõtja kasutamine kuritegelikus skeemis ning selle osana

fiktiivsete arvete alusel raha keerutamine ja hagejale kohustuse täitmata jätmine on heade kommete

vastane. Hagejaga töövõtulepingu sõlmimine ning sellest tuleneva kohustuse täitmata jätmine ei

toimunud tavapärase ja heauskse majandustegevuse käigus, vaid eesmärgipäraselt osana kostja I

osalusel toime pandud kuriteost. Heade kommete vastast käitumist ilmestab ka asjaolu, et vahetult

pärast hageja nõude Sinilebolt väljamõistmist eemaldus kostja I äriühingu juhtimisest ning müüs

selle maha.

Kostja II vastutab kostja I tekitatud kahju eest solidaarselt VÕS § 1054 lg 3 alusel. Kostja I sõlmis

hagejaga lepingu ning jättis kohustused täitmata kostja II ülesandel ja kokkuleppel. Kostja II

juhtivat rolli tõendavad kostja I vestlused Sinilebo raamatupidaja ja kostjaga II.

Kostja II vastutab tekitatud kahju eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kostja II jättis hagejale

mulje, et tegutseb Sinilebo õiguspärase esindajana, ning kinnitas korduvalt hagejale tehtavate tööde

eest summade tasumist. Asjaolu, et leping sõlmiti maksejõuetu ja hiljem süüdimõistetud äriühingu

(Sinilebo) kaudu, tingis olukorra, kus hagejal ei olnud võimalik lepingust tulenevaid nõudeid

Sinilebo vastu maksma panna. Hagejale kahju tekkimine on kostja II teoga VÕS § 127 lg 4 mõttes

põhjuslikus seoses. Kuriteo osana heauskse töövõtja ärakasutamine on käsitatav heade kommete

vastase tahtliku käitumisena. Kostjad vastutavad solidaarselt, kuna nad tegutsesid ühiselt.

Alternatiivselt leidis hageja, et kostja I vastutab Sinilebo ees ÄS § 187 lg 2 alusel. Kostja I rikkus

juhatuse liikme hoolsuskohustust, kui sõlmis RPP Groupiga fiktiivse lepingu ning jättis lepingust

tulenevad nõuded sisse nõudmata. Lisaks rikkus kostja I lojaalsuskohustust, kuna tekitas huvide

konflikti ning eelistas enda huve Sinilebo huvidele. Hageja loobus kohtuistungil kostja II vastu ÄS

§ 1671 lg 1 alusel esitatud nõudest (III kd, tl 71).

Hageja palus jätta rahuldamata kostjate aegumise kohaldamise taotluse.

2. Kostja I vaidles hagile vastu. Kostja I palus kohaldada aegumist hageja deliktiõigusest tulenevale

nõudele. Kostja I kohta ei tehtud süüdimõistvat otsust. Süüdistusakt ei käsitle hagejale kahju

tekitamist. Hageja ei tõendanud, et kostjal I oli hagejaga 01.07.2011 lepingut sõlmides tahe makseid

mitte teha. Kostja I ei võtnud ülemääraseid riske, kuna Sinilebol oli omakorda töövõtuleping

tellijaga. Kostja I ei rikkunud hageja kaitseks kehtestatud õigusnormi ega käitunud heade kommete

vastaselt. Hageja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ning seetõttu ütles Sinilebo hageja olulise

lepingurikkumise tõttu hagejaga sõlmitud lepingu üles. Hageja ei tõendanud tööde tegemist. Hageja

ei esitanud Sinilebole arvet ega tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Kostja I ei teadnud

tagaseljaotsusest enne praeguse hagi materjalide saamist ning see ei olnud kostjale I siduv. Hageja

ei tõendanud, et kostja I rikkus ÄS § 180 lg-t 51, kuna Sinilebol oli varana vähemalt nõudeõigus

kolmandate isikute vastu hageja väidetavast nõudest suuremas summas.

3. Kostja II vaidles hagile vastu. Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue on aegunud.

Kriminaalmenetluse dokumendid ja lahendid ei tõenda hagi aluseks olevaid asjaolusid.

Süüdistusakt ei tõenda, et süüdistatavad on selles märgitud teo toime pannud. Tartu Maakohus

lõpetas 21.05.2015 kriminaalasjas nr 1-13-1174 tehtud määrusega kostja I suhtes menetluse avaliku

menetlushuvi puudumise tõttu. Kohtumääruses ei tuvastatud, et kostjad panid hageja suhtes toime

õigusvastase teo ja tekitasid talle kahju. Maakohus mõistis 21.05.2015 kriminaalasjas nr 1-13-1174

tehtud otsusega kostja II kokkuleppemenetluses karistusseadustiku § 210 lg 2 ja § 297 lg 1 järgi

süüdi. Kostja II mõisteti süüdi selles, et ta taotles grupis koos kostjaga I, Antonellaga ja Sinileboga

06.09.2010 kuni 21.05.2012 PRIA-st pettuse teel toetust Moonakate maja rekonstrueerimiseks ja

kinnistu välirajatiste ehitamiseks, ja selles, et kostja II andis PRIA turukorralduse büroo

peaspetsialistile pistist. Kohtuotsuses ei tuvastatud, et kostjad panid hageja suhtes toime

õigusvastase teo ja tekitasid talle kahju. VÕS §-s 1043 ja § 1054 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamise

koosseisud ei olnud täidetud. Hageja ei tõendanud, et kostja II pani toime õigusvastase teo, mille

tagajärjel tekkis hagejale varaline kahju. Kriminaalmenetluses ei tuvastatud, et kostja I sõlmis

Sinilebo nimel hagejaga töövõtulepingu ja Sinilebo jättis hagejale arved tasumata, alludes kostja II

juhtimisele ja kontrollile. Kostja II ehitustööde korraldamine ja materjalide hankimine ei ole

õigusvastane tegu. Hageja ei kasutanud kõiki seaduslikke võimalusi Sinilebolt võla

sissenõudmiseks. Hagejal on õigus esitada kohtule Sinilebo pankrotiavaldus. Hageja ei tõendanud

kahju tekkimist. Kostjad ei olnud tsiviilasjas nr 2-14-58713 menetlusosalised ning maakohtu

25.06.2015 tagaseljaotsus ei ole kostjatele kohustuslik. Hageja ei kajastanud majandusaasta

aruannetes arveid nr 1206 ja 1207. Need on näilikud arved, mis ei tõenda hagejale kahju tekkimist.

Hageja ei tõendanud tööde tegemist ja Sinilebole üleandmist.

MAAKOHTU OTSUS

4. Tartu Maakohus jättis 07.04.2017 otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus märkis ära järgmised mittevaieldavad asjaolud. Hageja ja Sinilebo sõlmisid 01.07.2011

alltöövõtulepingu, millega hageja kohustus tegema Torma Moonakate maja ehitus- ja

rekonstrueerimistööd. Hageja esitas Sinilebole tehtud tööde eest arveid 135 733,20 eurot. Harju

Maakohus mõistis 25.06.2015 tsiviilasjas nr 2-14-58713 tehtud tagaseljaotsusega Sinilebolt hageja

kasuks välja töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse 135 733,20 eurot. Kohtutäitur teatas 07.07.2015

hagejale, et Sinilebo vastu on algatatud täitemenetlus nr 084/2015/2093, kuid võlgnik on varatu.

Sinilebo ei tasunud tagaseljaotsusega välja mõistetud summat. Tartu Maakohus lõpetas 21.05.2015

määrusega kostja I suhtes oportuniteedi korras kriminaalmenetluse, kuna kostja II süü ei olnud suur.

Kostjat I süüdistati selles, et tegutsedes Sinilebo nimel, taotles ta 06.07.2010 kuni 21.05.2012

PRIA-st pettuse teel toetust Moonakatemaja kinnistul asuva Moonakate maja rekonstrueerimiseks

ja kinnistule välisrajatiste ehitamiseks. Tartu Maakohus mõistis 21.05.2015 kriminaalasjas nr 1-13-

1174 tehtud otsusega kostja II kokkuleppemenetluses süüdi selles, et ta taotles Antonella esindajana

06.07.2010 kuni 21.05.2012 PRIA-st pettuse teel toetust Moonakatemaja kinnistul asuva

Moonakate maja rekonstrueerimiseks ja kinnistule välisrajatiste ehitamiseks. Seejuures tegutses

kostja II koos kostjaga I ja Sinileboga.

Kostja I oli 01.07.2011 lepingu sõlmimise ajal Sinilebo juhatuse liige. Maakohus leidis, et kostja I

kui juhatuse liikme vastutus saab tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 koostoimes ÄS § 180 lg-ga 51,

kui ta jättis esitamata osaühingu pankrotiavalduse. ÄS § 180 lg 51 on kaitsenorm ka äriühingu

võlausaldaja jaoks. Maakohus leidis, et Sinilebo 2010. aasta majandusaasta aruandest ei selgu, et

kostja I oleks pidanud esitama pankrotiavalduse. Omakapitali muutuste aruande järgi oli 2010. a

kahjum küll 228 686 krooni, kuid tänu varasemate aastate kasumile oli osaühingul jaotamata

kasumit 66 052 krooni, millele lisandus osakapital 40 000 krooni. Seega ei tõendanud hageja, et

01.07.2011 lepingu sõlmimise ajal oli Sinilebo majanduslik olukord selline, et kostja I oleks

pidanud esitama pankrotiavalduse. Asjaolu, et hagejal ei ole kohtutäituri teatise kohaselt

õnnestunud 25.06.2015 tagaseljaotsust täita, ei tähenda Sinilebo maksejõuetust 01.07.2011 lepingu

sõlmimise ajal. Hageja esitatud Maksu- ja Tolliameti teatise kohaselt tekkis Sinilebol maksuvõlg

20.09.2011 ehk pärast lepingu sõlmimist. Seega ei olnud tõendatud, et kostja I rikkus 01.07.2011

lepingu sõlmimise ajal ÄS § 180 lg-s 51 nimetatud kohustust.

Maakohus möönis, et kuna hagejal ei ole õnnestunud kohtuotsust täita, tekkisid Sinilebol pärast

01.07.2011 lepingu sõlmimist mingil ajal makseraskused. Kui kostja I oleks siis esitanud

pankrotiavalduse, ei oleks see enam kõrvaldanud hageja jaoks riski, et tal ei õnnestu 01.07.2011

lepingu alusel tasutavaid summasid välja nõuda. ÄS § 180 lg 51 eesmärk on maksejõuetu äriühingu

välistamine majandustegevusest. Hagejaga oli leping sõlmitud ning nimetatud säte ei olnud

võlausaldaja jaoks enam kaitsenorm. Hagejal oli võlgnevuse tekkimisel võimalik esitada

pankrotiavaldus. Seadus ei keela osaühingu majanduslike raskuste ajal lepingute sõlmimist ega

osaühingu osa võõrandamist. Ei olnud tõendatud, et kostja I pani toime teo, millega kaasneb

vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel.

Maakohus viitas, et kõne alla võib tulla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel,

kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Maakohus selgitas,

et hageja peab tõendama, et kostjal I ei olnud juhatuse liikmena 1. juuli 2011. a lepingut sõlmides

tahet selle alusel tehtud tööde eest tasuda, st kostja I eesmärk oli hagejat kahjustada. Nõude

rahuldamise eelduseks on, et kostja I heade kommete vastane käitumine oli põhjuslikus seoses

hagejal tekkinud kahjuga. See, kas kostja I soovis saada pettusega PRIA-st suurt toetust, ei olnud

praegu asjakohane. Ainuüksi kostjale I PRIA toetuse maksmine hagejat ei kahjustanud. Maakohus

nõustus kostjatega, et kostja I tahet hagejat kahjustada ei saa tõendada süüdistusaktiga.

Dokumentaalsetest tõenditest ei tulenenud, et kostja I pidi aru saama hageja kahjustamisest. Iga

lepingu täitmata jätmisega ei kaasne automaatselt juhatuse liikme heade kommete vastast käitumist

ning vastutust võlausaldaja ees VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Hageja ei tõendanud kostja I heade

kommete vastast käitumist. Maakohus ei analüüsinud teisi nõude rahuldamise eeldusi (hagejal

kahju tekkimist ja kahju põhjuslikku seost kostja I tegevusega).

Asjakohased ei ole kostja I viited sellele, et hageja ei täitnud 01.07.2011 lepingut. Hageja ei esitanud

kostja I vastu nõuet lepingulisel alusel.

Maakohus leidis viitega ÄS § 187 lg-tele 1, 2 ja 4, TsÜS §-le 35, VÕS § 127 lg-tele 1 ja 4 ning §-

le 128, et hageja ei tõendanud, et kostja I rikkus Sinilebo juhatuse liikmena hoolsus- ja

lojaalsuskohustust, kui sõlmis fiktiivse lepingu RPP Groupiga, jättis lepingust tulenevad nõuded

sisse nõudmata ning eelistas enda huve osaühingu huvidele. Kostja I selgitas kriminaalmenetluses

kahtlustatavana ülekuulamisel RPP Groupiga lepingu sõlmimise asjaolusid ning sellest ei nähtunud,

et leping oli näiline. Hageja ei esitanud ühtegi asjaolu, mille kohaselt oleks kostja I võtnud lepingut

sõlmides Sinilebole liigseid riske või olnud osaühingu suhtes ebalojaalne. Võimalik raha

väljapetmine PRIA-lt ei tähenda, et hagejaga või RPP Groupiga sõlmitud lepingud olid

ebamõistlikud. Lisaks ei näidanud hageja, et Sinilebol oleks kostja I tegevuse tagajärjel tekkinud

varaline kahju. Süüdistusaktist nähtub, et kostja I andis fiktiivse lepinguga korduvalt AKKORD

EST-ile laenu. Kuna tegemist oli laenu, mitte kinkega, tekkis Sinilebol nõue AKKORD EST-i vastu

ning laenu andmine ei olnud kostja I hoolsuskohustuse rikkumine. Lisaks anti laen pärast

01.07.2011a lepingu sõlmimist. Kui hageja leidis, et need laenud muutsid osaühingu

maksevõimetuks, oleks tal tasunõude sissenõutavaks muutumisel olnud õigus esitada osaühingu

pankrotiavaldus.

Maakohus jättis kostja I vastu esitatud hagi rahuldamata, mistõttu ei saanud ka kostja II vastu VÕS

§ 1054 lg 3 alusel esitatud hagi rahuldada.

Tartu Maakohus mõistis 21.05.2015 otsusega kostja II süüdi PRIA-st pettuse teel toetuse

taotlemises Moonakatemaja kinnistul asuva Moonakate maja rekonstrueerimiseks ja kinnistule

välisrajatiste ehitamiseks. Tunnistajate kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlused

tõendasid, et Moonakate maja rekonstrueerimistööd korraldas kostja II. Maakohus leidis, et kostja II

tegusid kogumis (tööde korraldamine PRIA-lt pettuse teel toetuse saamiseks) sai pidada

põhimõtteliselt heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks. Ei olnud tõendatud, et kostja II

soovitas just hagejaga alltöövõtulepingu sõlmida. Hageja juhatuse liikme kriminaalasja kohtueelses

menetluses antud ütlustega oli tõendatud, et tema poole pöördus töö tegemiseks kostja I. Seega

hagejaga 01.07.2011 lepingu sõlmimine ei olnud osa kostja II heade kommete vastasest käitumisest.

Maakohus luges tõendatuks, et hagejale oli tekkinud kahju. Kostjad ei näidanud, et Sinilebol oli

vara või sissenõutav nõue, mille arvel hageja oleks saanud kohtuotsust täita. Asjaolu, et hageja

nõuet Sinilebo vastu ei kajastatud hageja majandusaasta aruannetes, ei muuda hageja nõuet

olematuks.

Ei olnud tõendatud, et kostja II heade kommete vastane tegevus (Moonakate maja renoveerimise

korraldamine PRIA-lt toetuse väljapetmiseks) oli põhjuslikus seoses hagejale kahju tekitamisega.

Kostja II ei osutanud hagejaga lepingu sõlmimisele ega vahendanud seda. Hageja ei näidanud, et

kostja II tegevus tõi kaasa Sinilebo suutmatuse hagejale 01.07.2011 lepingu järgi tasuda. Asjaolu,

et PRIA maksis kostjale II pettuse tõttu toetust, ei tähenda tingimata, et Sinilebo sai selle võrra

kahju või muutus maksejõuetuks. Tõendatud ei olnud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamise eelduste

olemasolu.

Maakohus ei käsitlenud hagi aegumist hagi rahuldamata jätmise tõttu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED APELLATSIOONIASTMES

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 135 733 eurot 20 senti,

millele lisandub viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni.

Apellatsioonikaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtuga, et kostja I suhtes ei ole tõendatud

deliktikoosseisu olemasolu. ÄS § 180 lg 5¹ paneb juhatuse liikmele kohustuse esitada äriühingu

pankrotiavaldus 20 päeva jooksul arvates maksejõuetuse tekkimise päevast.

2010. a lõpus oli Sinilebo OÜ maksejõuetu, äriühingul puudus majandustegevus. Materiaalset

põhivara ja raha oli 90 547 eurot, hagejaga sõlmitud lepinguga võttis firma endale kohustusi, mis

ületasid enam kui kaks korda firma kasutuses olevat vara. Sinilebo OÜ sõlmis alltöövõtulepingu

summas 365 597 eurot. Kostjad tegelesid Torma moonakate maja ehitustöödega PRIA toetuse

saamise eesmärgil. Toodud asjaolud koostoimes viitavad sellele, et kostja I kui Sinilebo OÜ

esindaja sõlmides lepingu hagejaga ei kavatsenud täita lepingust tulenevaid kohustusi ja oli teadlik,

et Sinilebo OÜ finantsseisund ei võimalda neid kohustusi täita ning et Sinilebo OÜ ei kavatse täita

lepingust tulenevaid kohustusi.

Hageja hakkas esitama arveid Sinilebo OÜ-le 2012 veebruaris. Kostja I pidi tõendama, et Sinilebo

OÜ oli aastal 2011 maksevõimeline. Sinilebo OÜ oli hagejaga lepingu sõlmimisel maksejõetu ja

kostja I rikkus ÄS § 180 lg 5¹ kehtestatud kohustust, mille eesmärk on kaitsta hageja huve.

Tõendatud on, et kostja I on toime pannud teo, mis toob talle kaasa vastutuse VÕS § 1045 lg 1 p 7

alusel. Esineb põhjuslik seos kostja I teo ja tekkinud kahju vahel ning nõude esitamine VÕS § 1045

lg 1 p 8 alusel on põhjendatud.

Maakohus eelistas põhjendamatult kõikidele teistele tõenditele kostja I poolt kahtlustavana

ülekuulamisel antud ütlusi.

Samuti esineb põhjuslik seos kostja II poolt toime pandud tegude ja hagejale saabunud tagajärgede

vahel. Maakohus jättis tähelepanuta, et kinnistu Moonakate maja suhtes oli seatud hoonestusõigus

OÜ Antonella kasuks. Enne 2010. aastat oli kinnistu kostja II omandis. Hiljem sai omanikuks

Ljudmila Vaarmann, kes on kostja II abikaasa. Hoonestusõiguse omanik oli OÜ Antonella, mille

ainuosanikuks oli kostja II abikaasa ja juhatuse liikmeteks olid kostja II ja tema abikaasa. Hageja

tehtud töödest said kasu kostja II abikaasa ja temaga seotud isikud. Arvestades asjas 1-13-1174

avaldatud kuritegelikku skeemi hagejalt teenuste tellimisel ei kavatsenud OÜ Atonella juhatus ega

kostja II ehitusteenuste eest tasuda. Tegemist võib olla alusetu rikastumisega või ka mõne muu

nõudega.

Maakohus pidi juhtima hageja tähelepanu sellele, et esinevad alternatiivsed nõuded, vaatamata

sellele, et hageja esindaja on kogenenud õigusteadmisega isik. Alternatiivsete nõuete olemasolust

hoolimata on hagejal võimalik oma nõuet kostja II vastu põhjendada lähtudes VÕS § 1045 lg 1 p 8

sätetest. Kriminaalasjas 1-13-1174 jõustunud otsusega on tuvastatud, et kostja II korraldas

kuritegeliku skeemi, mille eesmärgiks oli muu hulgas jätta tegelikkuses tööd teostav isik ilma tasuta.

Kriminaalasja materjalidest tuleneb, et kostja II kihutas kostjat I leidma isikut, kes teostaks

rekonstrueerimistööd. Kostjal II oli tahtlus jätta ehitaja teenused tasustamata.

6. Kostja II palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohus leidis asjas uuritud tõendite

põhjal õigesti, et kostja II tegevus ei ole hagejale tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Kostja I on

kriminaalasjas 17. mail 2012 toimunud kohtueelsel ülekuulamisel (tl 108) avaldanud, et ta tahtis

Torma moonakatemaja projektis isiklikult osaleda ja sõlmis Sinilebo OÜ nimel hagejaga

alltöövõtulepingu. Kostja I ei kooskõlastanud seda tegevust kostjaga II. Kostjal II ei olnud kostja I

tegevuse üle kontrolli.

Kostja II ei nõustu hageja väitega, et maakohus on rikkunud selgitamisekohustust. Maakohus

selgitas 14. novembri 2016 määruses hagejale tõendamist vajavaid asjaolusid.

7. Kostja I palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Hageja ei ole vaidlustanud hagi rahuldamata jätmist kostja I vastu ÄS § 187 lg 2 ja lg 4 alusel.

Sinilebo OÜ püsivat maksejõuetust ei tõenda 1. juuli 2011 seisuga asjaolu, et OÜ-l Sinilebo tekkis

maksuvõlg septembris 2011. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kui suur maksuvõlg

oli ja kas see tähendas ettevõtte püsivat maksejõuetust. Kostja I ei ole rikkunud ÄS § 180 lg-t 5¹.

Õige ei ole hageja väide, et kui pankrotimenetlust ei ole toimunud, siis ei ole võimalik teha

maksejõuetuse analüüsi. Hageja pidi tõendama Sinilebo OÜ püsivat maksejõuetust, mis ei ole

negatiivse asjaolu tõendamine. Kostja I ei pidanud tõendama maakohtu menetluses Sinilebo OÜ

maksejõulisust. Kostjal I ei olnud plaani hagejat tehtud tööde eest rahast ilma jätta.

Süüdistusakt ei tõenda kostja I tahet hagejat kahjustada. Asjakohatud on hageja viited Tartu

Maakohtu 21. mai 2015 otsusele asjas nr 1-13-1174 kostja I osas, kuna kostja I ei olnud selles

kriminaalasjas menetlusosaline, seega ei ole see kostjale I mingil määral siduv.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA VARASEMAL LÄBIVAATAMISEL

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 27.02.2018 otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu

otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja 135 733,20 eurot. Lisaks mõistis ringkonnakohus kostjatelt hageja kasuks välja sissnõutavaks

muutunud 26 949,08 euro suuruse viivise põhinõudelt hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni

(07.09.2015 kuni 27.09.2018).

Ringkonnakohus võttis asja juurde PPA jälitusprotokolli kriminaalasjas nr 12221000009 leides, et

maakohus rikkus tõendite vastuvõtmisest keeldumisel menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus

viitas TsMS § 229 lg-le 1, § 238 lg-le 1 ning leidis, et arvestades tõendamiskoormust ning

asjaolusid, millele hageja tugines, on hagejal vähe arvestatavaid võimalusi tõendada kostjate

käitumist ning jälitusprotokoll tuleb võtta asja materjalide juurde.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei esitanud asjaolusid, mille kohaselt oleks kostja

I võtnud lepingut sõlmides Sinilebole liigseid riske või oleks käitunud osaühingu suhtes

ebalojaalselt. Seega ei tõendanud hageja kostja I kohustuse rikkumist Sinilebo vastu.

Maakohus rikkus materiaalõiguse normi, kui jättis kontrollimata kostjate aegumise vastuväite.

Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja sai 2015. a juunis teada talle tekkinud

kahju suurusest, selle põhjustanud isikutest ning kahju tekkimise asjaoludest. Hagejal oli lepingust

tulenev nõue Sinilebo vastu, äriühingu varatus selgus alles täitemenetluses, karistusõiguslikke

tagajärgi tekitanud asjaolud selgusid 21.05.2015 kohtulahenditest.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja kahju on tõendatud. Maakohus mõistis 25.06.2015

tsiviilasjas nr 2-14-58713 tehtud tagaseljaotsusega Sinilebolt hageja kasuks välja 01.07.2011

lepingust tuleneva võlgnevuse 135 733,20 eurot. Sinilebo on registrist 09.01.2017 kustutatud ja

hagejal ei ole temalt eelduslikult võimalik võla tasumist nõuda. Kostjad ei tõendanud, et hageja

tehtud tööd ei vastanud kvaliteedile, Sinilebo ei esitanud kohtumenetluses hageja nõudele

põhjendatud sisulisi vastuväiteid.

Ringkonnakohus nõustus, et hageja nõue kostja I vastu VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi koostoimes

ÄS § 180 lg-ga 51 tuli jätta rahuldamata. Tõendatud ei olnud Sinilebo OÜ-l maksevõime

puudumine. Küll aga saab kostjale I heita ette tahtlikku heade kommete vastast käitumist (VÕS §

1043 ja § 1045 lg 1 p 8). Kostja I möönis lepingu täitmise ajal, et hagejale võib kostja I tegevuse

tõttu tekkida kahju, kui kostja I juhitud äriühing ei suuda tasuda tehtud tööde eest. Hagejale tekkinud

kahju oli põhjuslikus seoses kostja I käitumisega (VÕS § 127 lg 4).

Ringkonnakohtu hinnangul sai ka kostja II tegusid kogumis pidada heade kommete vastaseks

tahtlikuks käitumiseks. Maakohus leidis ekslikult, et puudub põhjuslik seos kostja II käitumise ning

hagejal tekkinud kahju vahel.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

9. Kostjad esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebused, milles palusid ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Alternatiivselt palus kostja I ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja palus jätta

kassatsioonkaebused rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

12. Riigikohus tühistas 1. veebruari 2019 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 27.02.2018 otsuse ning

saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus rahuldas kostjate

kassatsioonkaebused osaliselt.

Riigikohus leidis, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, võttes asja materjalide juurde

jälitusprotokolli, s.o kogus hagimenetluses omal algatusel tõendeid, samuti otsustas

jälitusprotokolli tõendina vastuvõtmise otsuses alles pärast asja arutamist. Hageja ei saa enam TsMS

§ 634 lg-tes 1 ja 2 sätestatut arvestades enam asja uuel läbivaatamisel taotleda jälitusprotokolli

vastuvõtmist. Ringkonnakohtul tuleb asi läbi vaadata ilma vaidlusaluse jälitusprotokollita.

Riigikohus nõustus tuvastatud asjaolude õigsust eeldades ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, et

hageja nõue kostja I vastu VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi koostoimes ÄS § 180 lg-ga 51 tuli jätta

rahuldamata (TsMS § 689 lg 5).

Riigikohus leidis, et põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht kostja I suhtes VÕS § 1043 ja

§ 1045 lg 1 p 8 kohaldamise osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, millega oli

tõendatud kostja I tahe hagejat kahjustada (jätta tööde eest heade kommete vastaselt tasumata).

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas kostja I käitus esitatud ja tõendamist

leidnud asjaoludel hageja suhtes tahtlikult heade kommete vastaselt.

Kolleegium selgitas, et VÕS § 1054 lg 3 ei kohaldu kohtu tuvastatud asjaolude õigsust eeldades

kostja II puhul. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lisaks hinnata kostja II vastutust

VÕS § 1045 lg 4 alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.

Lähtudes Riigikohtu 1. veebruari 2019. a otsuse punktis 21 märgitust ei ole hageja nõue kostjate

vastu aegunud. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus täiendavalt poolte esitatud väiteid ega asjaolusid

nõude aegumise kohta.

14. Hageja on endal kahju tekkimist ja selle suuruse kujunemist põhjendanud järgmiselt. Sinilebo

OÜ-l (varasema ärinimega Avicia OÜ) on hageja ees sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus

summas 135 733,20 eurot. See rahasumma on võlgnikult hageja kasuks jõustunud kohtuotsusega

tsiviilasjas nr 2-14-58713 välja mõistetud. Kohtuotsuse täitmine on aga perspektiivitu, kuna

võlgnikul puudub mistahes vara ning ta on äriregistrist 09.01.2017. a seisuga kustutatud. Hagejal

tekkinud kahju seisneb seega selles, et hageja on teinud kokkulepitud mahus ja kvaliteediga töid,

mille eest on tal õigus saada kokkulepitud tasu, kuid hagejast mitteolenevatel põhjustel on tasu

sissenõudmine raskendatud (esialgse võlgniku suhtes on täitmine muutunud võimatuks).

Maakohus leidis oma otsuse punktis 13, et kirjeldatud asjaoludel saab lugeda hagejal kahju

tekkinuks ning kahju suurus on tõendatud. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga leides, et

varalise kahju mõistele (VÕS § 128 lg 2) vastab olukord, kus hagejal on saamata tasu tema poolt

aastaid tagasi teostatud tööde eest ja tasu maksma kohustatud äriühing on lõppenud õigusjärgluseta.

Tegemist on otsese negatiivse tagajärjega hageja varalises sfääris, mis on saabunud hageja tahte

vastaselt.

Ei varasemas menetluses ega ka asja uue läbivaatamise käigus ei ole esile toodud, et hagejale oleks

kahjuna määratletud rahasumma kasvõi osaliselt hüvitatud ning et kahju oleks sellega seoses

osaliselt või täielikult ära langenud. Kostjad ei ole ka muul viisil tõendanud, et hagejal ei ole

tekkinud kahju kogu tema poolt nõutavas ulatuses. Eelkõige ei ole tõendatud, et Sinilebo OÜ-l oleks

olnud alust kohaldada õiguskaitsevahendeid või esitada hageja vastu omapoolseid nõudeid või

tasaarvestuse vastuväiteid, mille tagajärjel oleks hageja kahjunõue vähenenud.

Seega jääb ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga seisukohale, et hagejal kahju tekkimine summas

135 733,20 eurot on tõendatud.

Kostja I vastutus

15. Vastavalt Riigikohtu 1. veebruari 2019. a otsuse punktis 18.1 märgitule ei kuulu hageja nõue

kostja I vastu rahuldamisele VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel koostoimes ÄS § 180 lg-ga 51.

Hageja nõude õigusliku alusena tuleb kostja I puhul seega kõne alla VÕS § 1045 lg 1 p 8

(koostoimes VÕS §-ga 1043), mis eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete

vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik

kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada.

Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis

oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju. Äriühingu

juhtorgani liige võib vastutada võlausaldajate ees VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele

tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega.

Ringkonnakohus kontrollib järgnevalt, kas kostja I käitus esitatud ja tõendamist leidnud asjaoludel

hageja suhtes tahtlikult heade kommete vastaselt. Seejärel võtab ringkonnakohus vajadusel

seisukoha, kas kostja I käitumine on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud varalise kahjuga.

Riigikohtu 1. veebruari 2019. a otsuse p 18.2 kohaselt ei tule seejuures piirduda üksnes selle

hindamisega, kas kostja I tahtlik heade kommete vastane käitumine väljendus hagejaga 1. juulil

2011. a alltöövõtulepingu sõlmimisel, vaid analüüsida tuleb ka kostja I hilisemat käitumist

tuvastamaks, kas kostjal I võis tekkida (kaudne) tahe hagejat kahjustada pärast 1. juuli 2011. a

lepingu sõlmimist.

16. Kostjad leidsid apellatsioonkaebuse uuel läbivaatamisel, et hageja ei ole hagiavalduses ega ka

hilisemates menetlusdokumentides tuginenud kostja I vastu esitatud hagi aluse (TsMS § 363 lg 1

p 2) raames sellele, et hageja kahju oleks tekkinud kostja I käitumise tagajärjel pärast lepingu

sõlmimist 1. juulil 2011. a, s.o lepingu täitmise käigus. Ringkonnakohus leiab, et kostjate seisukoht

ei ole selles osas põhjendatud. Hagiavaldusest ega ka hilisematest hageja seisukohtadest ei saa teha

järeldust, et kahju põhjustanud teoks oleks hageja hinnangul olnud ainuüksi alltöövõtulepingu

sõlmimine 1. juulil 2011. a.

Hagiavalduse p 23 kohaselt oli kostja I poolt Avicia (Sinilebo) osaluse võõrandamise ning sisuliselt

likvideerimisele suunamise eesmärgiks võlausaldajate, sh hageja kahjustamine. Hageja väidete

kohaselt oli hagejaga töövõtulepingu sõlmimine osa ulatuslikust soodustuskelmuse skeemist.

Hagiavalduse p-des 24-25 kirjeldatakse kriminaalasja nr 12221000009 materjalide põhjal kostjate

poolt fiktiivsete rahaülekannete tegemist eesmärgiga saada PRIA toetust ilma, et OÜ Antonella (kui

objekti, s.o Torma moonakatemaja omanik) oleks tegelikult vastavaid kulutusi kandnud (fiktiivsete

dokumentide alusel tehtud väljamaksed kanti lõpptulemusena Antonellale tagasi). Nimetatut

kinnitavad asja juurde võetud kriminaalasja materjalid – kostja I kriminaalasjas ülekuulamise

protokoll (III kd tl 168 jj, ütlused al lk 171). Hageja on seega hagi alusena tuginenud ka kostjate

käitumisele lepingu täitmise käigus.

17. Asja esmakordsel läbivaatamisel asus ringkonnakohus seisukohale, et kostja I tahtlik heade

kommete vastane käitumine hageja suhtes väljendus selles, et esmalt sõlmiti valeandmetele

tuginedes leping ning lepingu täitmise käigus oli kostjate tegevus suunatud PRIA-lt laekuvate

rahade liigutamisele erinevate äriühingute vahel, kuid hagejale tehtud töö eest tasumist skeemid ette

ei näinud. Ringkonnakohus viitas (27.02.2017. a otsuse p 17) nii süüdistusaktile (I kd tl 66) kui ka

kostja I ülekuulamise protokollile (III kd tl 168 jj, ütlused alates tl 171). Üldjoontes leidis

ringkonnakohus, et hageja kahjustamise kaudne tahtlus väljendus selles, et kostjate kontrolli all

olevate äriühingute kontodel liigutati korduvalt rahasummasid eesmärgiga jätta muljet teatud

tingimustele vastavast finantsseisundist, kuid silmas peeti üksnes omaenda omakasupüüdlikke

huve. Kordagi ei käinud aruteludest läbi kavatsus arvestada alltöövõtja (hageja) ees tekkinud

kohustustega, see ei kuulunud skeemi juurde.

Riigikohtu otsuse p 18.2 järgi ei ole toodud põhjendused aga piisavad. Kostja I õigusvastane

käitumine PRIA-lt toetuse saamisel ei ole hageja suhtes tahtliku heade kommete vastase käitumise

hindamisel olulise tähendusega. Ka ei saa üksnes arve tasumata jätmisest järeldada tahtlikku heade

kommete vastast käitumist (nt olukorras, kus isik kasutab raha tavapärases majandustegevuses oma

teiste kohustuste täitmiseks).

18. Ringkonnakohus on asja uuel läbivaatamisel seisukohal, et hageja ei ole esitanud asjas rohkem

asjakohaseid tõendeid, mis võimaldaksid lugeda kahtlusteta tuvastatuks, et kostjal I oli tahe hagejat

kui alltöövõtjat heade kommete vastaselt kahjustada juba lepingu sõlmimise ajal (01.07.2011) või

tal tekkis kas otsene või kaudne tahtlus selleks hiljem, lepingu täitmise käigus. Kostja I

ülekuulamise protokollist järeldub, et PRIA-lt toetuse saamise skeemi põhiliseks autoriks oli kostja

II ning rahasummade liikumine ei olenenud olulisel määral kostjast I. Protokolli järgi asus hageja

töid teostama 2011 mai lõpus või juuni alguses, osa tööde valmimisel küsis B. Rjabkov tasu, kuid

ei esitanud selleks arvet, vaid soovis sularaha. Augusti lõpus 2011 tekkis olukord, kus raha jäi

puudu, siis töötati välja rahaliste ülekannete skeem, mille tulemusena vormistati objekti omaniku

OÜ Antonella võlg ümber laenuks. Kostja I väitel talle „tundus, et selliselt on raha tehtud tööde eest

hiljem lihtsam kätte saada.“ Bau Ehitus oleks pidanud saama raha OÜ-lt Avicia, kostja I kavatses

maksta siis, kui raha on Antonella OÜ-lt kätte saadud.

Apellant ei ole ei apellatsioonkaebuses ega ka asja uue läbivaatamise käigus, sh ringkonnakohtu

istungil vaatamata sellekohasele sõnaselgele küsimusele toonud ise esile, millistest konkreetsetest

tõenditest nähtub, et kostjal I oli tahtlus jätta heade kommete vastaselt hageja ees kohustused

täitmata.

Apellant

viitab

üksnes

kõigi

asjas

kogutud

tõendite

koostoimele,

kuid

tsiviilkohtumenetluses tuleks tõendeid siiski uurida konkreetselt ja ka iga tõendit eraldi (TsMS

§ 243). Apellatsioonkaebuses viitab apellant kriminaalasjas nr 1-13-1174 tehtud Tartu Maakohtu

21.05.2015 otsusele, mille kohaselt korraldas ehitustöid töövõtjate staatuses olevate äriühingute

asemel peamiselt U. Vaarmann ise, kes hankis vajalikke materjale, tasudes kas sularahas või

esinedes seejuures OÜ Avicia nimel ning võttes OÜ-le Avicia kohustusi, kuigi materjalide

hankimine oli OÜ Bau Ehitus lepingujärgne kohustus. Seejuures jättis OÜ Avicia OÜ Bau Ehituse

ees oma lepingulised kohustused täitmata, st jättis tasumata ehitusteenuse eest.“ Apellandi arvates

on piisaval määral tõendatud, et sõlmides apellandiga lepingu Sinilebo OÜ nimel ja jätkates tööde

teostamist ja korraldamist 2011. aasta jooksul oli kostja I hästi teadlik sellest, et Sinilebo OÜ ei

kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi ja äriühingul puuduvad ka selleks vajalikud rahalised

vahendid.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene ka eeltsiteeritust konkreetseid viiteid kostja I otsesele või

kaudsele tahtlusele hagejat kahjustada.

Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et dokumentaalsetest tõenditest (sh

III kd tl 102-115, 118-125, 126-167) ei nähtu tõsikindlalt kostja I otsest või kaudset tahtlust jätta

hagejale tehtud tööde eest lepingu järgi võlgnetavad rahasummad heade kommete vastaselt

tasumata. Niisuguse tahtluse esinemist ei tõenda iseenesest asjaolu, et kriminaalmenetluse raames

antud ütlustest ei tulene, et kostjad oleksid omavahel arutanud võimalusi hagejale tehtud tööde eest

tasumiseks või et hagejale raha maksmine ei moodustanud osa rahade liikumise skeemist.

Kriminaalmenetluse esemeks oli soodustuskelmuse uurimine, see ei olnud otseselt suunatud

tsiviilõiguslike suhete väljaselgitamisele.

Hageja kahjustamise tahtlust ei väljenda ka asjaolu, et juba enne hagejaga lepingu sõlmimist oli

Sinilebo OÜ (Avicia OÜ) sisuliselt maksejõuetu, majandustegevus puudus, hageja ees võetud

kohustuste maht (ligi 365 600 eurot) ületas oluliselt äriühingu varasid. Kostja I ülekuulmise

protokolli järgi pidi kokkulepete kohaselt raha laekuma PRIA ja teiste äriühingute kaudu, kostja II

lubas projekti rahastada osade kaupa. Seega ei tähenda asjaolu, et Sinilebo OÜ-l endal puudusid

rahalised vahendid, et kostja I juhatuse liikmena oleks läbivalt kavatsenud jätta kohustused hageja

ees täitmata.

Järelikult ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja I puhul täidetud hagi rahuldamise eeldus, s.o

tahtlik õigusvastane kahju tekitav käitumine hageja suhtes. Õigusvastase teo tõendamatuse korral

puudub vajadus analüüsida ka kostja I tegevuse põhjuslikku seost hagejal kahju tekkimisega.

Seega jättis maakohus põhjendatult kostja I suhtes hagi rahuldamata.

Kostja II vastutus

20. Hageja tugines ka kostja II vastu hagi esitamisel VÕS §-dele 1043 ja § 1045 lg 1 p 8. Hageja

väitel on kostja II Urbo Vaarmann samuti põhjustanud hagejale kahju heade kommete vastase

tahtliku käitumisega. Selliseks käitumiseks on ehitustööde korraldamine ja hagejaga töövõtulepingu

sõlmimine osana Urbo Vaarmanni toime pandud kuriteost.

Maakohus nõustus hagejaga, et Urbo Vaarmanni tegusid nende kogumis (s.o tööde korraldamine

PRIA-lt pettuse teel toetuse saamiseks) saab pidada põhimõtteliselt heade kommete vastaseks

tahtlikuks käitumiseks.

Ringkonnakohus möönab, et süütegude (soodustuskelmuse) toimepanemise korral on ajendiks

eelduslikult omakasu saamine ebaseaduslikul viisil ning on usutav, et seejuures jäetakse

arvestamata teiste isikute (sh nt lepingupartnerite) huvidega. Seega on võimalik, et

soodustuskelmuse skeemi väljatöötamisel ja elluviimisel nägi kostja ette, et lisaks PRIA-le võib

kahju tekkida ka kolmandatel isikutel. Tegemist ei olnud tavapärase majandustegevusega ning

eesmärgiks ei olnud lepinguliste kohustuste täitmine.

Samas aga tuleb ringkonnakohtu arvates ka kostja II puhul lähtuda Riigikohtu seisukohast, mille

järgi kostjate õigusvastane käitumine – soodustuskelmuse korraldamine PRIA-lt toetuse saamise

eesmärgil – ei oma olulist tähtsust hageja suhtes tahtliku heade kommete vastase käitumise

hindamisel.

Seega, kuigi asja materjalide põhjal saab järeldada, et kostja II korraldas isiklikult arvestatavas

mahus Torma Moonakatemaja objekti ehitustöid töövõtjateks olevate äriühingute asemel, ei tulene

sellest veel tahtlust kahjustada heade kommete vastaselt hageja huve.

Samuti ei järeldu hageja kahjustamise tahtlust ringkonnakohtu hinnangul muudest asja

materjalidest. Süüdistusakti (I kd tl 51 jj) kohaselt oli U. Vaarmanni tegevus erinevate äriühingute

kontode kaudu rahaülekannete teostamisel suunatud peamiselt sellele, et jätta mulje arvete

tasumisest ning omafinantseeringu täitmisest, tekitades seeläbi näilise õiguse toetuse saamiseks.

Eeltoodust lähtudes on põhjendatud maakohtu üldine järeldus, et kostja II suhtes ei ole tõendatud

VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamise eeldus. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud niisuguste

konkreetsete tegude toimepanekut (heade kommete vastast käitumist) kostja II poolt, mida saaks

käsitada hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisena. Nagu maakohus õigesti märkis, siis PRIA-lt

toetuse välja petmiseks soodustuskelmuse skeemi elluviimine on iseenesest heade kommete ja

õigusvastane tegevus, kuid nimetatud õigusvastasus ei laiene kostja II käitumisele hageja suhtes.

21. Vastavalt Riigikohtu 1. veebruari 2019 otsusele ei kohaldu kostja II puhul VÕS § 1054 lg 3.

Küll aga tuleb kõne alla kostja II vastutus VÕS § 1045 lg 4 alusel. Nimetatud sätte kohaselt loetakse

kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad

vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Teole kihutaja teoks on teo

täideviija psüühiline mõjutamine, et ta paneks toime õigusvastase teo. Teole kaasaaitamine võib

seisneda nt teo toimepanemise vahendi andmises või nõu andmises, kuidas tegu teha või varjata.

Ringkonnakohus leiab, et kostja II suhtes hagi rahuldamine VÕS § 1045 lg 4 alusel eeldab, et hagi

oleks kostja I suhtes rahuldatud. Nimelt kohaldub VÕS § 1045 olukorras, kus kindlaks on juba

tehtud kannatanule õigusvastase käitumisega kahju tekitamine. Selleks, et kostja II saaks olla

käsitatav kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitajana, tuleks tuvastada kahju tekitaja isik

(kostja I).

Kuna praegusel juhul ei leidnud tõendamist, et kostja I oleks tahtliku heade kommete vastase

käitumisega põhjustanud hagejale kahju tekkimise, mis seisnes alltöövõtu korras teostatud

ehitustööde eest raha saamata jäämises, siis ei ole õiguslikult võimalik ka hagi rahuldamine kostja II

suhtes.

22. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Maakohus jaotas oma 7. aprilli 2017. a otsuses menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel ning määras

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kostjale I summas 3630 eurot ja kostjale II summas 4392

eurot. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei hinda ringkonnakohus uuesti ka

maakohtu poolt rahaliselt kindlaks määratud menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.

Tsiviilasja esmakordsel läbivaatamisel ringkonnakohus kandis kostja I menetluskulusid

(01.02.2018. a menetluskulude nimekirja kohaselt) summas 2640 eurot (sh käibemaks). Kostja II

menetluskulude suurus oli 576 + 792 = 1368 eurot (sh käibemaks).

Kassatsiooniastmes oli kostja I menetluskulude suuruseks 2385 eurot (km-ga) ning kostjal II 1092

eurot (km-ga).

Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus kandis kostja I menetluskulusid summas 741 eurot ja

kostja II summas 390 eurot.

Seega on kostja I kandnud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kokku menetluskulusid summas

5766 eurot. Kostja II menetluskulud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses on kokku 2850 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 162 lõike 4 alusel on põhjendatud jätta apellatsiooni- ja

kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Hagejalt kostjate kasuks täiendavate

menetluskulude väljamõistmine oleks ringkonnakohtu hinnangul käesoleva tsiviilasja erandlikke

asjaolusid arvestades äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Maakohus on juba hagejalt kostjate

kasuks välja mõistnud esimese kohtuastme menetluskulud, arvestades tsiviilasja keerukust ja

mahukust. Edasine menetlus keskendus olulises osas kriminaalasja jälitusprotokollide lubatavusele

tõendina tsiviilkohtumenetluses. Hagejal jäi kostjatega seotud äriühingult saamata suur summa

raha. Arvestades kostjate kriminaalset tegevust soodustuskelmuse elluviimisel, mis on igal juhul

heade kommete vastane, ning sisuliselt hageja ärakasutamist selle raames, peab ringkonnakohus

äärmiselt ebaõiglaseks mõista hagejalt kostjate kasuks välja asjas kantud ülejäänud

menetluskulusid.

Andra Pärsimägi

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/