1-17-10162/351 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

11710162

Otsuse kuupäev

21. juuni 2019

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Alberts Burkevicsi süüdistuses KarS § 184 lg 2

pde 1 ja 2 ning § 4231 ja Ivailo Siimani süüdistuses KarS § 184

lg 2 pde 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Tatjana Tamm, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Alberts Burkevicsi kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas

ja Ivailo Siimani kaitsja vandeadvokaat Marina Valge

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

15. mai 2019, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2018. a otsus Alberts Burkevicsi karistuse

osas.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Määrata Advokaadibüroole Objartel & Partnerid Riigikohtu kassatsioonimenetluses

Alberts Burkevicsile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 90 eurot, sh käibemaks 15 eurot.

Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alberts Burkevics tunnistati Tartu Maakohtu 16. juuli 2018. a otsusega süüdi ja teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 pde 1 ja 2 järgi 5 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega ning

§ 4231 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Burkevicsile

liitkaristuseks 6 aastat vangistust.

2. Kohus mõistis KarS § 184 lg 2 pde 1 ja 2 järgi süüdi ka Ivailo Siimani ning karistas teda 5 aasta

ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

1-17-10162

3. Sama otsusega tunnistati süüdi veel Izaura Burkevica ja Lunda Mitrauska, kuid nende suhtes

kassatsioonimenetlust ei toimu.

4. A. Burkevics tunnistati KarS § 184 lg 2 pde 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta koos I. Burkevicaga

käitles korduvalt suures koguses narkootilist ainet. Süüdistuse kohaselt omandasid nad alates

2016. a juulist kuni 19. maini 2017 Lätist täpselt tuvastamata kordadel suures koguses

marihuaanat, mille toimetasid sõidukiga Valga linna. Nimelt enne 9. maid 2017 omandasid nad

vähemalt 1000 g marihuaanat, mida hoidsid enda elukohas, ning 19. mail 2017 omandasid

480,3 g marihuaanat. Lätist omandatud marihuaanat anti ühiselt ja kooskõlastatult edasi

erinevatele isikutele. Samuti toimetati marihuaanat I. Siimanile ja L. Mitrauskale, kes müüsid

selle edasi. Ühiselt hoidsid nad enda elukohas 0,030 g marihuaanat, mille THC-sisaldust ei

määratud. Lisaks eeltoodule omandas A. Burkevics 2015. a kevadest kuni 2017. a kevadeni

nädalas korra vähemalt 5 g marihuaanat, s.t kokku vähemalt 490 g. Samuti omandas

A. Burkevics üksinda vähemalt 400 g marihuaanat, millest 100 g andis Tartus 2017. aasta

jaanuari alguses edasi A. S-ile ning ca 300 g Tartus 18. mail 2017 V. V-ile. Ühtlasi hoidis

A. Burkevics enda valduses veel 1,52 g marihuaanat ja 0,29 g hašišit.

5. KarS § 4231 järgi tunnistati A. Burkevics süüdi kuuel korral ajavahemikul 10. aprillist 15. maini

2017 mootorsõiduki juhtimises ilma juhtimisõiguseta.

6. I. Siiman tunnistati KarS § 184 lg 2 pde 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta koos L. Mitrauskaga käitles

korduvalt suures koguses narkootilist ainet. Süüdistuse kohaselt omandasid nad A. Burkevicsi ja

I. Burkevica käest Tartus korduvalt ja suures koguses marihuaanat (kokku ca 150 g), millest

suurema osa andsid ühiselt ja kooskõlastatult omakorda edasi erinevatele isikutele (ca 145 g)

ning väikses koguses (4,65 g) hoidsid ka enda elukohas. Lisaks omandasid nad eeluurimisel

tuvastamata asjaoludel vähemalt 509 g marihuaanat, mida hoidsid enda elukohas ning andsid

ühiselt ja kooskõlastatult edasi erinevatele isikutele. Samuti omandasid 2016. aasta novembris-

detsembris A. S-ilt vähemalt 15 g marihuaanat, mille L. Mitrauska andis 18. detsembril 2016

edasi V. V-ile.

7. Maakohtu otsuse peale esitasid teiste seas apellatsioonid A. Burkevicsi kaitsja vandeadvokaadi

abi Heiki Kuningas, I. Siiman ja tema kaitsja vandeadvokaat Marina Valge ning prokuratuur.

8. A. Burkevicsi huvides esitatud apellatsioonis taotles kaitsja süüdistatava süüdimõistmist vaid

480,3 g marihuaana omandamises ning sellest tulenevalt teo ümberkvalifitseerimist KarS § 184

lg 1 järgi ja karistuse vähendamist või alternatiivselt KarS § 184 lg 2 alusel süüdimõistmisel

karistuse mõistmist miinimummääras.

9. I. Siiman taotles maakohtu otsuse tühistamist ning enda õigeksmõistmist või kergema karistuse

mõistmist. I. Siimani kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava

õigeksmõistmist kogu süüdistuses, v.a elukohast leitud 4,65 g marihuaana hoidmises. Apellant ei

nõustunud ka I. Siimanilt sõiduki saatekulu väljamõistmisega.

10. Prokuratuur taotles apellatsioonis maakohtu otsuse osalist tühistamist ning tühistatud osas uue

otsuse tegemist, millega muuta osaliselt maakohtu konfiskeerimisotsustuse alust. Samuti taotles

prokurör A. Burkevicsi karistamist KarS § 184 lg 2 pde 1 ja 2 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega

ning liitkaristusena 9 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse mõistmist. I. Siimanile taotles prokurör

KarS § 184 lg 2 pde 1 ja 2 järgi karistuseks 10 aasta pikkuse vangistuse mõistmist.

2(9)

1-17-10162

11. Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2018. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt.

Ringkonnakohus mõistis A. Burkevicsi õigeks 2017. a jaanuaris A. S-ile vähemalt 100 g

marihuaana edasiandmises. Kuigi maakohus oli põhjendavas osas leidnud, et A. Burkevics ja

I. Burkevica tuleb 0,030 g marihuaana hoidmises õigeks mõista, ei olnud maakohus seda

resolutsioonis märkinud. Lisaks jättis apellatsioonikohus maakohtu otsusest välja põhjendused,

mille kohaselt mõistis kohus I. Siimani ja L. Mitrauska õigeks selles, et nad omandasid V. V-ile

18. detsembril 2016 antud 15 grammi A. S-ilt. Samuti luges ringkonnakohus tõendatuks, et enne

9. maid 2017 omandasid A. Burkevics ja I. Burkevica mitte 1000 g, vaid 800 g marihuaanat.

Ühtlasi tühistas ringkonnakohus osaliselt maakohtu konfiskeerimisotsustuse konfiskeerimise

aluse osas. Sõiduauto saatekulu mõistis ringkonnakohus välja ainult A. Burkevicsilt ja

I. Burkevicalt. Prokuratuuri, I. Siimani ja tema kaitsja ning A. Burkevicsi kaitsja apellatsioonid

rahuldati osaliselt.

12. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid teiste seas kassatsioonid nii Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Tatjana Tamm kui ka A. Burkevicsi ja I. Siimani kaitsjad.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2019. a määrustega võeti prokuratuuri kassatsioon

menetlusse. Teised kassatsioonid jäeti menetlusse võtmata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

14. Prokuratuur taotleb A. Burkevicsile ja I. Siimanile mõistetud karistuse osas ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja asja uueks arutamiseks saatmist ringkonnakohtule.

15. Kassaator ei nõustu maa- ja ringkonnakohtuga ning leiab, et A. Burkevicsi puhul puudub

karistust kergendava asjaoluna süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Nimetatud karistust

kergendav asjaolu tähendab koostööd süüteo asjaolusid väljaselgitava isikuga, kaasosaliste

paljastamist vms. Kaasaaitamine peab olema aktiivne. Ebapiisav on asjaolude väljaselgitamise

mittetakistamine. Ainuüksi enda tarbimiseks süstemaatiliselt üle riigipiiri marihuaana

toimetamise omaksvõttu ei saa võrdsustada süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamisega. Kõige

raskemat süüdistuse osa, s.t marihuaana edasimüümist, ei ole A. Burkevics omaks võtnud. Ta on

möönnud vaid mõnede isikutega koos marihuaana tarvitamist. A. Burkevics võttis kohtueelses

menetluses ütlusi andes omaks vaid selle osa süüdistusest, mis oli selleks ajaks

vastuvaidlematult tõendatud äravõetud ainega. Samas ei aidanud ta uurimisele kaasa temale

narkootilist ainet müünud isiku tuvastamisel ega nende isikute paljastamisel, kellega koos on ta

tegelenud narkootilise aine käitlemisel ning kellele on ta narkootilist ainet müünud. Seega ei ole

A. Burkevics enda ütlustega aidanud süüteo avastamisele kaasa.

16. Samuti ei nõustu prokurör apellatsioonikohtuga selles, et A. Burkevicsi puhul ei saa arvestada

tema varasema karistatusega Läti Vabariigis. Ringkonnakohtu viide karistusregistri seaduse

(KarRS) § 6 ple 7 ei ole asjakohane, sest välisriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamise ja selle

järel Eesti karistusregistrisse kandmise eesmärk on kohtuotsuste kogumis liitkaristuse mõistmise

vajadus või isiku Eestisse karistuse kandmiseks ületoomine. KarRS § 5 lgt 1 arvestades on

karistusregistri andmetel õiguslik tähendus ka välismaa kohtuotsuste puhul kuriteo või väärteo

korduvuse arvestamisel. A. Burkevicsi puhul ei olnud vajalik tuvastada kuritegude

toimepanemise juriidilist korduvust, vaid iseloomustava asjaoluna arvestada tema varasemat

välisriigis analoogse kuriteo toimepanemist karistuse mõistmisel. Riigikohus on 30. aprilli

2004. a lahendis nr 3112804 leidnud, et kui karistusregistris puuduvad andmed varasema

karistuse kohta, kuid on olemas jõustunud kohtuotsus, lähtutakse viimasest ning isik loetakse

3(9)

1-17-10162

karistatuks. Prokurör on maakohtule A. Burkevicsi osas esitanud nii Läti karistusregistri andmed

kui ka analoogse teo eest varasemat süüdimõistmist kajastava kohtuotsuse.

17. Kuigi maakohus leidis, et I. Burkevica ja A. Burkevicsi ebaseaduslikult käideldu on teiste

süüdistatavate omast mahukam ja A. Burkevicsi puhul on see kõige ulatuslikum, mõistis

maakohus siiski A. Burkevicsile karistuse tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Sellist

seisukohta ei ole ei maa- ega ringkonnakohus motiveerinud. Prokurör ei nõustu ka sellega, et

narkootiliste ainete käitlejate karistuse mõistmisel on tegevuse perioodi kõrval olulisem

arvestada käideldud aine kogust. I. Siimani puhul ei ole ringkonnakohus arvestanud asjaolu, et

tuvastatud on aine edasiandmine 11 isikule, kuid seda tegi ta grupis koos oma abikaasaga aastaid

ja korduvalt, mis kindlasti suurendab tema süüd.

18. Kassatsioonivastustes leiavad nii A. Burkevicsi kui ka I. Siimani kaitsjad, et kassatsioonkaebus

on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.

19. Riigikohus esitas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3601 lg 1 alusel prokuratuurile

järgmised küsimused:

19.1. Kas Eesti on võtnud täies mahus üle 24. juuli 2008. a Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse

nr 2008/675/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate

kohtuotsuste arvesse võtmist teiste liikmesriikide kriminaalmenetlustes?

19.2. Kas ja millis(t)e riigisises(t)e õigusnormi(de)ga on üle võetud viidatud raamotsuse art 3

esimesest lõikest tulenev kohustus arvestada teistes liikmesriikides muudel asjaoludel tehtud

varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid samaväärselt riigisiseste kohtuotsustega?

19.3. Kas karistusregistri seadusest tuleneb nõue, et õiguslik tähendus on vaid karistusregistris

sisalduvatel andmetel, või saab raamotsuse eesmärki silmas pidades kasutada ka muul

seaduslikul viisil saadud teise riigi karistusteavet (näiteks tuginedes KrMS 19. peatüki 8. jao

12. jaotises sätestatud Euroopa uurimismääruse alusel kogutud tõenditele)?

20. Prokuratuuri vastuste kohaselt on Eesti täies mahus raamotsuse üle võtnud ning

Justiitsministeerium on selle kohta informatsiooni 4. augustil 2011 edastanud Eesti alalisele

esindusele Euroopa Liidu juures. Eraldi sätet raamotsuse art 3 esimeses lõikes märgitud

kohustuste ülevõtmiseks kehtivas õiguses ei ole. Karistusseadustiku regulatsioon ei piira

korduvuse mõiste sisustamisel ega KarS § 56 lg 1 mõttes eripreventiivse hinnangu andmisel ka

välisriigi otsustele tuginemist. Karistusregistri seadusest ei tulene nõuet võtta arvesse õigusliku

tähendusena vaid Eesti karistusregistris sisaldavaid andmeid. KarRS § 5 lg 1 eesmärk on öelda

üksnes seda, et registrisse kantud, kuid kustunud karistust arvestada ei tohi. Riigikohtu otsuse

nr 3112804 pde 8-9 kohaselt ei ole eelneva karistuse arvestamise eelduseks see, et karistus on

registrisse kantud. Prokuratuuri hinnangul on ka ülejäänud Riigikohtu praktika KarRS § 5 lgs 1

sätestatud normi tõlgendamisel suunatud sellele, et arvesse ei tohi võtta kustunud karistusi, mitte

sellele, et arvesse tohiks võtta üksnes registrisse kantud karistusi. Seega saab arvesse võtta ka

neid karistusi, mis on tuvastatud mingil muul moel kui karistusregistri vahendusel, näiteks

Euroopa uurimismääruse alusel saadud info.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

21. Riigikohus selgitab esmalt karistust kergendava asjaoluna süüteo avastamisele aktiivse

kaasaaitamisega seonduvat (I) ning Euroopa Liidu liikmesriigi kohtuotsuse arvestamist Eestis

4(9)

1-17-10162

toimetatavas kriminaalmenetluses (II). Seejärel kujundab kolleegium seisukoha I. Siimani

esitatud prokuröri taandamistaotluse ning I. Siimanile mõistetud karistuse suhtes (III). Viimaks

võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude

hüvitamise taotluse (IV).

I

22. Kolleegium on seisukohal, et nii maa- kui ka ringkonnakohus on A. Burkevicsi puhul karistust

kergendava asjaoluna süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise sedastamisel rikkunud

kohtuotsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes.

23. Maakohtu põhjendused karistust kergendava asjaolu esinemise osas piirduvad tõdemusega, et

A. Burkevics on kohtueelses menetluses end osaliselt süüdi tunnistanud ning andnud küllaltki

üksikasjalikke ütlusi marihuaana väikeses koguses süstemaatiliselt üle riigipiiri enda tarbimiseks

toimetamise kohta.

24. Kuigi prokuratuur vaidlustas maakohtu eeltoodud järelduse karistust kergendava asjaolu

esinemise osas ning argumenteeris tõenditele tuginevalt vastupidist, ei ole ringkonnakohus

apellatsioonkaebuses esitatud väiteid hinnanud. Apellatsioonikohus on otsuses esmalt märkinud,

et ei nõustu prokuröri seisukohaga. Seejärel on kahe lausega selgitatud, et süüteo avastamisele

aktiivne kaasaaitamine ei eelda, et süüdistatav võtaks tingimusteta omaks kõik talle süüdistuses

etteheidetud asjaolud. Piisab sellest, kui ta annab ütlusi, mis aitavad kaasa süüteo asjaolude

tuvastamisele. Järgnevalt on ringkonnakohus lakooniliselt väljendanud, et kõnealusel juhul on

A. Burkevics seda teinud. Milles täpsemalt kaasaaitamine on seisnenud ja kuidas on

A. Burkevicsi ütlused aidanud kaasa süüteo asjaolude avastamisele ning millistele tõenditele

tuginedes ringkonnakohus sellisele järeldusele jõudis, otsusest ei nähtu.

25. Kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohtu eelkirjeldatud põhistused ebapiisavad. Seega

on kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob

karistuse mõistmise osas kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja samale

kohtukoosseisule uueks arutamiseks saatmise.

26. Põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu pole Riigikohtul võimalik hinnata, kas prokuratuuri

seisukoht, et A. Burkevicsi puhul puudub karistust kergendava asjaoluna süüteo avastamisele

aktiivne kaasaaitamine, on põhjendatud. Samas nõustub kolleegium prokuröriga selles, et süüteo

avastamisele aktiivne kaasaaitamine tähendab koostööd süüteo asjaolusid väljaselgitava

menetlejaga, kaasabi kaasosaliste vastu tõendite kogumisel või nende menetlejale paljastamisel

vms. Kaasaaitamine peab olema aktiivne, s.t ei piisa sellest, et isik ei tee asjaolude

väljaselgitamiseks takistusi. Samas aga ei tähenda eeltoodu, et aktiivne kaasaaitamine eeldaks

alati isiku poolt enda süü täielikku tunnistamist. Kuid aktiivse kaasaaitamisega ei ole kindlasti

tegemist olukorras, kus isik annab ütlusi vaid osas, mis on selleks hetkeks teiste tõenditega

kinnitust leidnud. Aktiivne kaasaitamine peab aitama menetlejal kohtueelset uurimist edasi viia.

27. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel vastama prokuratuuri

apellatsioonis karistust kergendava asjaolu puudumise kohta esitatud argumentidele, et

A. Burkevics võttis kohtueelses menetluses ütlusi andes omaks vaid selle osa süüdistusest, mis

oli selleks ajaks vastuvaidlematult tõendatud politsei poolt ära võetud ainega, ja et A. Burkevics

ei aidanud uurimisele kaasa ei kaasosaliste, talle narkootilist ainet müünud ega temalt ostnud

isikute väljaselgitamisel.

5(9)

1-17-10162

II

28. Prokuratuur leiab, et A. Burkevicsile karistust mõistes pidid kohtud arvestama ka Läti

kohtuotsusega, millega A. Burkevics on narkootiliste ainete käitlemises süüdi mõistetud. Kuigi

maakohus on kohtuotsuses A. Burkevicsi isikuandmete juures märkinud, et ta on Lätis

kriminaalkorras karistatud, sh narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest, siis otsuse

põhjendavas osas ei ole kohus Läti kohtuotsusele tuginenud. Ringkonnakohus leidis KarRS § 6

ple 7 viidates, et kuivõrd A. Burkevicsi suhtes Lätis tehtud süüdimõistvat otsust ei ole kantud

Eesti karistusregistrisse, siis ei saanud maakohus otsuse tegemisel ja A. Burkevicsile karistuse

mõistmisel Läti kohtuotsusega arvestada.

29. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on A. Burkevicsile karistuse mõistmisel Läti

otsuse arvestamata jätmisel kohaldanud vääralt kriminaalmenetlusõigust ning ekslikult

tuginenud karistusregistri seadusele.

30. Euroopa Liidu Nõukogu võttis 24. juulil 2008 vastu raamotsuse nr 2008/675/ÜVJP, mis käsitleb

Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes

kriminaalmenetlustes. Selle raamotsuse eesmärk on kindlaks määrata tingimused, mille kohaselt

võetakse liikmesriigis isiku vastu alustatud kriminaalmenetluses arvesse sama isiku suhtes teises

liikmesriigis muudel asjaoludel tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid (artikkel 1).

Raamotsuse artikkel 3 lg 1 näeb ette, et kõik liikmesriigid tagavad, et isiku vastu alustatud

kriminaalmenetluses võetakse sama isiku kohta teistes liikmesriikides muudel asjaoludel tehtud

varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid, mille kohta on saadud teavet vastavalt vastastikust

õigusabi või karistusregistrite andmete vahetamist käsitlevatele õigusaktidele, arvesse sellises

ulatuses, nagu riigisisese õiguse kohaselt võetakse arvesse riigisiseselt tehtud varasemaid

süüdimõistvaid kohtuotsuseid, ning neile antakse samaväärne õiguslik toime nagu riigisiseselt

tehtud varasematele süüdimõistvatele kohtuotsustele. Eeltoodut tuleb kohaldada ka karistuse

liigi ja raskusastme määramisel (artikkel 3 lg 2).

31. Eelnevast nähtuvalt paneb raamotsus Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustuse arvestada

kriminaalmenetluses teistes liikmesriikides tehtud otsuseid, mis on saadud kas vastastikuse

õigusabi reeglite alusel või karistusregistrite andmete vahetamise teel. Raamotsuse kohaselt peab

liikmesriikide otsustel olema samaväärne õiguslik toime võrreldes riigisiseste varasemate

süüdimõistvate otsustega. Raamotsustel ei ole aga riigisisest vahetut õigusmõju, s.t nad ei ole

otsekohaldatavad, vaid eeldavad seadusandja tegevust riigisisese õiguse kujundamisel,

saavutamaks raamotsuses sätestatud eesmärkide ja põhimõtete realiseerumine (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2007. a otsus asjas nr 31112506, p 7).

32. Euroopa Liidu õigusaktide andmebaasi EUR-Lex kohaselt (vt https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/NIM/?uri=CELEX:32008F0675) on Eesti raamotsuse nr 2008/675/ÜVJP võtnud üle

karistusregistri seaduse vastuvõtmisega. Karistusregistri seaduse eelnõu seletuskirjas (762 SE,

Riigikogu XI koosseis) puudub aga mistahes osutus sellele raamotsusele. Seletuskirjas on

viidatud üksnes raamotsuste nr 2009/315/JSK ja nr 2009/316/JSK ülevõtmisele. Riigikohtu

kirjalikule küsimusele saadetud vastuses (vt eespool pd 19 ja 20) avaldas prokuratuur

kooskõlastatult Justiitsministeeriumiga seisukohta, et raamotsus nr 2008/675/ÜVJP on Eesti

õigusesse üle võetud uusi norme loomata. Sellele, kuidas olemasolev regulatsioon

(konkreetsetele õigusnormidele viidates) raamotsuse eesmärki ja selles sätestatud kohustusi

täidab, prokuratuur aga ei vastanud.

6(9)

1-17-10162

33. Isegi olukorras, kus raamotsuse ülevõtmiseks ei ole vastu võetud uusi või muudetud

asjakohaseid õigusnorme ega ole ka selgitatud, kuidas olemasolev regulatsioon tagab raamotsuse

eesmärgi saavutamise, on kohtul riigisisese õiguse raamotsusega kooskõlalise tõlgendamise

kohustus. See tähendab, et kohus, kes riigisiseseid õigusnorme kohaldades on õigustatud neid

tõlgendama, peab seda tegema raamotsuse sätteid ja eesmärki silmas pidades, kuid üksnes

ulatuses, mida võimaldab riigisisene õigus. (Vt viidatud otsus asjas nr 31112506, pd 7–10).

34. Tulenevalt eelmärgitust tuleb järgnevalt analüüsida seda, mil määral ja kuidas on karistusregistri

seaduses sätestatut võimalik tõlgendada raamotsuse sätteid ja eesmärki arvestavalt. Riigikohus

on KarRS § 5 lgt 1 (registri andmete õiguslik tähendus) seni tõlgendanud ainult Eesti registri

kustunud karistuste arvestamise lubatavuse aspektist lähtuvalt (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2018. a otsus asjas nr 4175471/19, p 26; 7. veebruari 2018. a

määrus asjas nr 11410087/66, pd 29–32 ning 9. mai 2016. a määrus asjas nr 3113616, p 8).

Sealjuures tähendab KarRS § 5 lg 1 mõttes karistatus ka varasemaid karistusi, mida arvestatakse

karistuse mõistmisel eripreventiivse kaalutlusena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

19. oktoobri 2018. a otsus asjas nr 4175471/19, p 26). Karistusregistri seaduse varasemat

redaktsiooni kohaldades on Riigikohus küll leidnud, et kui tekib kahtlus registriandmete

tegelikkusele vastavuse osas, siis tuleb süüteo menetlejal koguda isiku karistatuse küsimuse

otsustamiseks täiendavaid tõendeid, kontrollides jõustunud karistusotsuseid, sh kohtuotsuseid,

vahetult (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3112804, p 8).

Kolleegiumi hinnangul ei ole viimati nimetatud seisukoht siiski ülekantav praegusele

kriminaalasjale, kus küsimus on välisriigi kohtuotsuse arvestamise lubatavuses.

35. KarRS § 1 (karistusregister), § 5 lg 1 ja § 6 (registri sisu) koosmõjus tõlgendades asub

kolleegium seisukohale, et karistusregistri seadus ei seo õiguslikku tähendust üksnes Eesti

karistusregistris sisalduvate karistatuse andmetega. KarRS § 6 pst 7 tulenevalt kantakse Eesti

karistusregistrisse välisriigis tehtud jõustunud süüdimõistev kohtuotsus üksnes Eesti kodaniku

või Eestis elamisluba või elamisõigust omava välismaalase suhtes, kelle karistusandmed on

välisriik edastanud või kelle süüdimõistvat kohtuotsust on Eesti kohus tunnustanud.

36. Lisaks tuleb arvestada, et Euroopa Liidu Kohus on raamotsust nr 2008/675/ÜVJP käsitledes

leidnud, et sellega on vastuolus olukord, kus teise liikmesriigi kohtu varasema süüdimõistva

kohtuotsuse arvessevõtmiseks tuleks seda enne riigisiseselt tunnustada (vt 5. juuli 2018. a otsus

asjas nr C390/16, p 48 ning 21. septembri 2017. a otsus asjas nr C171/16, p 40). Viimati öeldu

tähendab teisisõnu seda, et Euroopa Liidu Kohtu seisukohast lähtuvalt peab olema võimalus

ühes liikmesriigis karistuse mõistmisel arvestada teise liikmesriigi varasemaid süüdimõistvaid

kohtuotsuseid ka ilma neid riigisiseselt tunnustamata.

37. Kuigi Läti kodanikust A. Burkevicsil on toimiku andmete kohaselt Eestis elamisõigus, mõisteti

ta Lätis süüdi ja ta kandis Läti otsusega mõistetud karistuse ära enne Eestisse elama asumist.

Seega ei ole tegemist KarRS § 6 p 7 reguleerimisalasse kuuluva olukorraga. Ka Euroopa Liidu

Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsus nr 2009/315/JSK, mis käsitleb karistusregistrite

andmete vahetamise liikmesriikidevahelist korraldust ja andmete sisu, näeb liikmesriikidele ette

andmete edastamise kohustuse vaid süüdimõistetu kodakondsusjärgsele liikmesriigile. See

tähendab, et ka raamotsuse nr 2009/315/JSK kohaselt ei pidanud Läti A. Burkevicsi karistatuse

andmeid Eestile edastama.

38. Järgnevalt tuleb hinnata, kas Eesti õiguskorras on olemas selline regulatsioon, millest lähtuvalt

oleks võimalik arvestada teise Euroopa Liidu liikmesriigi varasemaid süüdimõistvaid

kohtuotsuseid ka ilma neid kohtuotsuseid riigisiseselt tunnustamata ja karistusregistrisse

7(9)

1-17-10162

kandmata. Prokurör esitas maakohtule Euroopa uurimismääruse (KrMS § 48937) alusel Lätist

saabunud Kuramaa Ringkonnakohtu 13. augusti 2009. a otsuse ja selle tõlke. Euroopa

uurimismäärust on kohtueelses menetluses pädev koostama ja Euroopa Liidu liikmesriigi

pädevale asutusele edastama prokuratuur (KrMS § 48952 lg 1). Prokuröri esitatud Läti

kohtuotsuse koos tõlkega võttis maakohus vastu ja avaldas istungil. A. Burkevicsi kaitsjal ei

olnud selle tõendi vastuvõtmisele vastuväiteid. Seega on tegemist usaldusväärse ja lubatava

tõendiga, mis on menetluskorda järgides kogutud, asja arutamisel vastu võetud ning millele

kohus saab otsust tehes tugineda.

39. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et Euroopa uurimismääruse alusel saadud Läti kohtuotsust saab

arvestada A. Burkevicsile karistuse mõistmisel. Kuivõrd maa- ega ringkonnakohus

A. Burkevicsi suhtes tehtud Läti otsusega pole arvestanud ja ringkonnakohus on selle tõendina

sõnaselgelt kõrvale jätnud, tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule karistuse mõistmist

puudutavas osas uueks arutamiseks. Eeltoodule vaatamata peab kolleegium õigusselguse

põhimõttest lähtuvalt vajalikuks, et seadusandja sätestaks selge korra ja alused Eesti

karistusregistris mittekajastatud Euroopa Liidu liikmesriikide karistusandmete arvestamiseks

selliselt, et oleks tagatud ka raamotsuses nr 2008/675/ÜVJP liikmesriikidele pandud kohustuste

täitmine.

III

40. I. Siiman saatis 13. mail 2019 Riigikohtule prokuröri taandamise taotluse.

Kassatsioonimenetluses võivad kohtule taotlusi esitada vaid kassatsioonimenetluse pooled.

Kuivõrd süüdistatava kaitsja kassatsiooni ei võetud menetlusse ning ka prokuratuuri kassatsiooni

läbivaatamisel ei ole süüdistatav kassatsioonimenetluse pooleks (KrMS § 344 lgd 4 ja 5), jätab

kolleegium taotluse läbi vaatamata.

41. Prokuratuur on seisukohal, et narkootilise aine käitlemisel peab karistuse määra mõjutama

pigem tegutsemisperiood kui käideldud aine kogus. Kolleegium sellega ei nõustu. Kuigi

üldjuhul on narkootikumidega seotud kuriteokoosseisude objektiivsest küljest tulenevalt

narkootiliste ainete käitlemisel süü suurust mõjutavatest asjaoludest enim kaalu just käideldud

aine kogusel, ei ole tegemist ainsa ega alati ka mitte olulisima süü suuruse

hindamiskriteeriumiga. Kolleegium selgitab, et kuivõrd KarS § 184 kaitstavaks hüveks on

rahvatervis, mõjutab süü suurust kõigepealt rahvatervise ohustamise määr, mis sõltub eelkõige

ohustatud isikute arvust, tegutsemise ajast ja aine ohtlikkusest. Kõiki neid süü suurust

mõjutavaid asjaolusid tuleb hinnata kogumis.

42. I. Siimani osas leiab prokurör, et ringkonnakohus ei ole võtnud arvesse seda, et isiku süüd

suurendab asjaolu, et ta andis marihuaanat edasi 11 isikule, tehes seda grupis koos abikaasaga

aastaid ja korduvalt. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kuigi kohtute tuvastatu kohaselt

tegutses I. Siiman pika ajavahemiku jooksul (2013. aastast 2017. aasta mai keskpaigani) ning

andis ainet edasi 11 isikule, ei kaalu need tegu iseloomustavad asjaolud üles käideldud aine

koguse (üle 600 g marihuaanat) mõju isiku süü suurusele. Võrdluseks märgib kolleegium, et

A. Burkevics käitles marihuaanat kaks aastat lühema perioodi jooksul (2015. aasta kevadest

2017. aasta mai keskpaigani), kuid samuti grupis ja korduvalt. Seevastu käitles A. Burkevics üle

kahe kilo marihuaanat ehk ligi neli korda suuremas koguses võrreldes I. Siimaniga. Kolleegiumi

hinnangul on maa- ja ringkonnakohus I. Siimani süü suurust hinnanud õigesti ning mõistnud

tema süüle ning üld- ja eripreventsioonile vastava karistuse. Eelnevast johtuvalt tuleb

prokuratuuri kassatsioon I. Siimanile mõistetud karistuse raskendamiseks jätta rahuldamata.

8(9)

1-17-10162

IV

43. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 6 ning § 362 pst 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2018. a otsuse A. Burkevicsi karistuse

osas ning saadab tühistatud osas kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas

kohtukoosseisus. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada

osaliselt.

44. A. Burkevicsi määratud kaitsja H. Kuningas esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks 90 euro suuruses summas (sh käibemaks 15 eurot). Taotluses märgitu

kohaselt kulus advokaadil prokuratuuri kassatsiooniga tutvumisele ja kassatsioonivastuse

koostamisele kokku poolteist tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb

riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16

„Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad,

riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise

tingimused“ § 1 lgte 6 ja 10 ning § 6 lg 3 alusel rahuldada. Kuivõrd kohus teeb KrMS § 361 lg 1

ps 6 märgitud lahendi, siis KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)