3-17-1538/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. juuni 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1538

Haldusasi

XX kaebus Tahkuranna Vallavalitsuse 20.06.2017

korralduse

nr

tühistamiseks

ja

vastustaja

kohustamiseks Tidreko kinnistu detailplaneeringut

vastu võtma või selle vastuvõtmise küsimust uuesti

otsustama

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Taivo Ruus

Vastustaja – Häädemeeste vald, volitatud esindajad

v.adv Martin Triipan ja adv Kristel Urke

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10. jaanuari 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. jaanuari

2019. a otsus haldusasjas nr 3-17-1538 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.07.2019, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-17-1538

2(10)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tahkuranna Vallavolikogu algatas Võiste alevikus asuva Tidreko kinnistu (katastriüksuse

tunnus 84801:005:0326) omaniku XX taotluse alusel 26.09.2013 otsusega nr 36 Tidreko

kinnistu detailplaneeringu (DP). Sama otsusega kinnitati DP lähteseisukohad ning otsustati

sõlmida leping kinnistu omanikuga DP koostamise korraldamiseks ja koostamise

rahastamiseks. Otsuse kohaselt tuleb enne DP kehtestamise otsustamist vallavalitsusel sõlmida

taotlejaga notariaalne leping teede, tehnovõrkude ja rajatiste väljaehitamise kohta, millega

antakse ehitusseaduse §-s 13 nimetatud rajatiste ehitamise kohustus üle arendajale ning enne

nende väljaehitamist arendaja poolt planeeringualale ühtegi ehitusluba hoonetele ei väljastata.

2. Tahkuranna Vallavalitsus jättis 20.06.2017 korraldusega nr 207 Tidreko kinnistu DP

vastu võtmata.

DP on vastuolus Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määrusega nr 11 kehtestatud

üldplaneeringuga (ÜP), samuti ei sisalda kõigis ÜP-ga vastuolulistes osades ÜP muutmise

ettepanekut. DP seletuskiri ja planeeringu joonised on esitatud vallavalitsusele eraldiseisvalt,

kuid puudub DP, mis vastaks planeerimisseaduses sätestatud planeeringu definitsioonile, mille

kohaselt planeering koosneb seletuskirjast ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja

moodustavad ühtse terviku. Joonised on allkirjastatud pädeva arhitekti poolt, kuid seletuskirja

puhul puudub tõestus, et selle on koostanud planeerimisalase ettevalmistusega isik.

Tahkuranna Vallavalitsus on 26.09.2013 otsusega nr 36 kaalunud eraldi teede ja tehnovõrkude

väljaehitamise kohustuse üleandmist arendajale (taotlejaga notariaalse lepingu sõlmimist

teede, tehnovõrkude ja rajatiste väljaehitamise kohta). Arendaja ei ole nimetatud otsust

vaidlustanud. Seega ei olnud Tahkuranna Vallavalitsusele algatamisel teada, et nimetatud

lepingu sõlmimisega võiks tekkida tulevikus vaidlusi.

DP vastuvõtmine ei ole põhjendatud ja võib tuua kaasa ehituslubade taotlemise hoonete

püstitamiseks enne teede ja infrastruktuuri rajamist. See annab võimaluse müüa

ehitusõigusega krundid kolmandatele isikutele, kellele teede ja tehnorajatiste väljaehitamise

nõue edasi ei kandu, mistõttu tekiks kohustus kohalikule omavalitsusele. Kohalikul

omavalitsusel puuduvad vahendid sellise kohustuse täitmiseks. Seetõttu on vaja DP

seletuskirjas välja tuua notariaalse lepingu sõlmimine ehitustegevusest hoidumiseks enne

teede ja tehnovõrkude väljaehitamist ning nõuetekohase avaliku kasutusega tuletõrje

veevõtukoha rajamist. Tahkuranna vald täidab oma kohustuse juurdepääsuteede ja

tehnovõrkude rajamiseks selliselt, et kohustus teede reaalseks väljaehitamiseks pannakse

arendajale või maa omanikule. Tahkuranna Vallavalitsus soovib kohustuse täitmise

tagamiseks

rakendada

hoidumisservituutide

seadmist

enne

DP

kehtestamist.

Hoidumisservituudi kandmisega kinnistusraamatusse ei teki olukorda, kus kinnistu ostab

heauskne inimene, kellel puudub teadmine, et teede ja tehnovõrkude kohustus on üle antud

Tidreko kinnistu omanikule.

3-17-1538

3(10)

Nõue teede ja tehnovõrkude ning avaliku tuletõrje veevõtukoha väljaehitamiseks on välja

toodud ka DP algatamise otsuse p-s 4, mida ei ole vaidlustatud.

Tahkuranna Vallavalitsus nõustub, et teemaa kinnistu jääb maaomaniku omandisse, kuid tee

suhtes sõlmitakse avaliku tee leping.

Tidreko DP seletuskirja ei ole vastavalt Tahkuranna Vallavalitsuse nõuetele muudetud,

mistõttu on DP vastuolus Tahkuranna Vallavolikogu 26.09.2013 otsusega nr 36.

XX ei ole nõustunud allkirjastama Tahkuranna Vallavalitsuse poolt talle korduvalt edastatud

DP koostamise korraldamise ja koostamise rahastamise kolmepoolset lepingut. XX esindaja

04.09.2016 edastatud DP koostamise korraldamise ja koostamise rahastamise lepingu

tingimustega kohalik omavalitsus nõustuda ei saa. Vallavalitsus soovib, et väljaehitatud taristu

on ehituslubade väljastamise eelduseks. Esitatud lepingust on ebaselge, kelle kohustus on

taristu väljaehitamine. Lepingus tuleb kajastada, et enne DP kehtestamist sõlmitakse

notariaalne leping, kus on sätestatud taristu väljaehitamise tingimused.

Tallinna Halduskohus on haldusasjas nr 3-15-1432 kohustanud kohalikku omavalitsust

otsustama DP vastuvõtmise kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Tahkuranna

Vallavalitsus kaalus planeerimismenetluse peatamist, andes DP koostamise ettepaneku teinud

isikule võimaluse esitada planeerimismenetluse jätkamiseks planeeringulahendus, mis vastab

kehtivale seadusandlusele ja Tahkuranna valla ÜP-le. Kuna huvitatud isik ei ole kõrvaldanud

DP-s esinevaid puudusi ega esitanud planeerimismenetluses ÜP-le ning õigusaktidele vastavat

DP-d, jätab Tahkuranna Vallavalitsus Tidreko kinnistu DP vastu võtmata.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule 24.07.2017 kaebuse (täiendatud 06.08.2018,

22.10.2018) Tahkuranna Vallavalitsuse 20.06.2017 korralduse nr 207 tühistamiseks ja

vastustaja kohustamiseks Tidreko kinnistu DP-d vastu võtma või selle vastuvõtmise küsimust

uuesti otsustama.

Vallavalitsuse põhjendused Tidreko kinnistu DP vastu võtmata jätmiseks on õigusvastased ja

sisuliselt põhjendamata. Vastustajal puudub õigus nõuda kaebaja kulul hoidumisservituutide

seadmist. Vallavalitsus on põhjendamatult seadnud Tidreko kinnistu DP avalikule

väljapanekule saatmise eeltingimusena nõudmisi, mis ei tulene ühestki õigusaktist, ei ole

eluliselt vajalikud ning mille täitmine põhjustaks Tidreko kinnistu omanikule otsest varalist

kahju. DP-d on menetletud üle 7 aasta, mis rikub head haldustava ning haldus- ja

planeerimismenetluse põhimõtteid.

Kohalik omavalitsus peab DP menetlemisel lähtuma kehtivast õigusest ning kui planeering

vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele ja kehtivale õigusele, on kohalik

omavalitsus kohustatud DP vastu võtma ja avalikule väljapanekule suunama. Põhjendamatu

viivitus DP menetlemisel on õigusvastane. Samuti on õigusvastane põhjendamatute nõudmiste

esitamine huvitatud isikule, kuna tegemist on kaalutlusveaga planeerimisdiskretsiooni

teostamisel. Vastustaja viitab korralduses nr 207 sellele, et DP lahendus ei vasta valla

konkreetsetele menetluslikele nõudmistele. Kaebaja on võtnud DP seletuskirja p-i 5 järgi

kohustuse teed ja tehnovõrgud rajada ja pole vastu olnud ka vastava kirjaliku lepingu

sõlmimisele. Seega on asjassepuutumatud korralduse nr 207 viited valla finantsvõimekuse

puudumisele teede ja tehnovõrkude rajamiseks ning vastavale kohtupraktikale. Kuna kaebaja

on nõustunud taristu väljaehitamisega omal kulul, puudub DP vastu võtmata jätmiseks alus.

Kaebaja soovib taristu välja ehitada DP seletuskirja p-s 5.1 sätestatud korras ehk koos kinnistu

ehitustegevusega, enne kasutusloa väljastamist. Seega on õigusvastane ja õigusliku aluseta

nõuda taristu väljaehitamist enne muud ehitustegevust ning ka vastavat notariaalset lepingut ja

hoidumisservituuti.

3-17-1538

4(10)

Notariaalse lepingu sõlmimine ning hoidumisservituutide seadmine on kaebajale täiendav

majanduslik kulu, mille kandmise nõudmiseks peaks vallavalitsusel olema õiguslik alus.

Eraldi notariaalsete lepingute sõlmimine on näilik olukorra lahendamine ja seaduse sätete üle

kordamine. Vastustaja viidatud puudused DP elluviimise kavas ja DP koostamise lepingus

seonduvad tegelikkuses hoidumisservituutide nõudmisega, millel puudub õiguslik alus. DP

koostamise korraldamise ja rahastamise leping ei reguleeri ega peagi reguleerima ehituslubade

väljastamist ega taristu väljaehitamist. Valla tingimustega nõustumine tähendaks kaebajale

kinnisvara väärtuse vähenemist.

Arusaamatuks jääb veevõtukohale juurdepääsu küsimus. Esiteks ei saa see küsimus olla

kuidagi tagatud hoidumisservituutidega, pealegi on kaebaja endale nii veevõtukoha kui taristu

rajamise kohustuse võtnud. Teiseks, tuletõrje veevõtukoht teenindabki DP alale kavandatavaid

elamukrunte ning ligipääs sellele on tagatud. Tidreko DP lahendusega on tuleohutusnõuded

täidetud. Korraldus nr 207 on õigusvastane ka siis, kui vastustaja on pidanud silmas, et nõuab

kaebaja kinnistule mitte ainult detailplaneeringu ala, vaid kogu piirkonna tulekustutuseks

vajaliku avaliku ja kõigile kasutamiseks mõeldud veevõtukoha rajamist kaebaja arvel.

Vastustaja viited avaliku tee lepingu puudumisele ei saa olla aluseks DP vastu võtmata

jätmisel olukorras, kus vald ise ei ole soovinud kokkulepet sõlmida. Tegemist vastustajast

endast tingitud asjaoluga, mis ei saa olla kaebajale etteheidetav ega teda koormava haldusakti

andmise aluseks.

DP menetlusega viivitamine on põhjustanud kaebajale olulise majandusliku ja moraalse kahju.

Alates 2014. a novembrist esitatud nõudmised ei põhine enam ühelgi õigusaktil, vaid

vallavalitsuse kompromissitutel seisukohtadel. Lisaks puudub nõudmistel ka sisuline vajadus,

sh avalikust huvist tulenev.

4. Häädemeeste vald (endine Tahkuranna vald) palus 13.10.2017 (täiendatud 16.11.2018)

kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud otsus on õiguspärane. Korralduse

nr 207 andmisel on järgitud kaalutlusõiguse piire ning otsus on tehtud kooskõlas

õigusnormide ja valla ruumilise arengu eesmärkidega.

Vastustaja on 26.09.2013 otsusega nr 36 kaalunud eraldi teede ja tehnovõrkude väljaehitamise

kohustuse üleandmist arendajale. Arendaja ei ole nimetatud otsust vaidlustanud. Olukorras,

kus kaebaja on selgelt seisukohal, et lähteülesandes väljatoodud tingimused planeeringu

koostamisele rikuvad tema õigusi ning ei ole õiguspärased, oleks kaebaja saanud planeerimise

algatamise otsuses vastavaid tingimusi vaidlustada.

Uute elamualade teede ja infrastruktuuri rajamine oleks omavalitsuse eelarve mahtu

arvestades omavalitsuse jaoks ülemääraselt koormav. Kaebaja on küll väljendanud

valmisolekut teede ja tehnovõrkude väljaehitamiseks, kuid on keeldunud selle kohustuse

täitmise tagamiseks igasuguste tagatiste sisseseadmisest. Praeguseks hetkeks esitatud DP

vastuvõtmine ei ole põhjendatud ja võib tuua kaasa ehituslubade taotlemise (hoonete

püstitamiseks) enne teede ja infrastruktuuri rajamist. Riigikohtu praktikale tuginedes on

õigustatud vastustaja nõue seada ehituslubade andmise eeltingimuseks teede ja tehnovõrkude

väljaehitamine. Samuti on vajalik ja põhjendatud välja tuua DP seletuskirjas notariaalse

lepingu sõlmimine ehitustegevusest hoidumiseks enne teede ja tehnovõrkude väljaehitamist

ning nõuetekohase avaliku kasutusega tuletõrje veevõtukoha rajamist. Tagamiskohustuse

täitmise viisi valimine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse küsimus. Antud juhul soovib

vald kohustuse täitmise tagamiseks rakendada hoidumisservituutide seadmist. Ühtlasi soovib

vastustaja, et hoidumisservituutide seadmine oleks nähtav DP-st, kus sisaldub sellega

seonduvalt piirang ehitusloa andmisele. Seetõttu ei ole võimalik DP vastuvõtmine enne

vastavate servituutide seadmises kokku leppimist. Hoidumisservituutide seadmine on vajalik

3-17-1538

5(10)

eelkõige selleks, et tagada teede ja tehnovõrkude ning avaliku tuletõrje veevõtukoha

väljaehitamise kohustuse täitmine ka juhul, kui kinnistud vahepeal müüakse. Vald peab

tagama teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse täitmise ka uue omaniku poolt.

Kaebaja väide, justkui ei oleks Tahkuranna Vallavalitsus soovinud kaebajaga kokkuleppele

jõuda, on ebaõige. Tidreko DP on vastuolus Tahkuranna Vallavolikogu 26.09.2013 otsusega

nr 36. XX ei ole nõustunud allkirjastama Tahkuranna Vallavalitsuse poolt talle korduvalt

edastatud DP koostamise korraldamise ja koostamise rahastamise kolmepoolset lepingut.

Olukorras, kus DP-s ei ole täidetud kohaliku omavalitsuse poolt seatud tingimused ning

planeering ei vasta lähteülesandele ega Tahkuranna valla ehitusmäärusele, ei saa seda vastu

võtta. Ebaõiged on ka kaebaja väited, et otsus nr 36 ei ole kaebajale suunatud ega saa talle

ühtegi kohustust tekitada. Kaebaja teadis alates DP algatamise ja lähteseisukohtade

kinnitamise otsuse nr 36 tegemisest, et DP kehtestamise otsustamise eelduseks on tema ja

vallavalitsuse vahel notariaalse lepingu sõlmimine teede, tehnovõrkude ja rajatiste

väljaehitamiseks ning enne nende väljaehitamist ei väljasta vallavalitsus planeeringualale

ühtegi ehitusluba hoonetele. Notariaalse lepingu sõlmimise kohustus tuleneb ka Tahkuranna

Vallavolikogu 31.05.2012 määrusega nr 12 kehtestatud ehitusmääruse § 3 lg-st 8, mis pidi

samuti olema kaebajale enne DP algatamise taotluse esitamist teada. Kui arendaja kohustused

saavad täidetud, on vastustaja koheselt valmis andma tahteavaldused, et kustutada

kinnistusraamatust ka hoidumisservituut ning see ei sea edaspidi kaebajale mingeid

täiendavaid piiranguid.

DP menetluses viivitamise küsimus ei ole käesolevas vaidluses asjakohane, seda on

halduskohtus käsitletud haldusaja nr 3-15-1432 raames. DP jäeti vastu võtmata sisuliste

puuduste tõttu ning need on korralduses nr 207 välja toodud.

5. Tallinna Halduskohus jättis 10.01.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Korralduse nr 207 puhul on tegemist põhjaliku haldusaktiga ning olulisi kaalutlusvigu sellest

ei nähtu. Kaebaja etteheide üle seitsme aasta kestnud menetluse ning sellest tulenevalt hea

haldustava rikkumise suhtes ei ole selles vaidluses asjakohane, sest nimetatud küsimust arutati

haldusasja nr 3-15-1432 raames.

Tahkuranna Vallavolikogu 26.09.2013 otsuse nr 36 vastuvõtmise ajal kehtinud ehitusseaduse

§ 13 sätestas, et detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse,

välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud

maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu

koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Haldusakti juurde

kuuluvate ja selle p-ga 2 kinnitatud lähteseisukohtade vastavas alajaotuses (koostamise

protsess) on märgitud, et DP koostamise korraldaja on Tahkuranna Vallavalitsus huvitatud

isiku finantseerimisel. Seega ei ole vald seadnud Tidreko kinnistu DP avalikule väljapanekule

saatmise eeltingimusena põhjendamatuid nõudmisi ning kaebaja vastupidine positsioon ei ole

täpne. Volikogu otsust nr 36 ei ole vaidlustatud. Otsusest nr 36 nähtub selgelt, et haldusakti

andmise aluseks oli XX poolt esitatud DP algatamise taotlus, kusjuures see otsus oli

asjassepuutuv ka varasemas vaidluses, mida kaebaja ning vald pidasid haldusasja nr 3-15-

1432 raames. Kaebaja väide, et DP seletuskirja p-i 5 järgselt ongi ta võtnud kohustuse teed ja

tehnovõrgud rajada ning ta ei ole olnud vastu ka sellekohase kirjaliku lepingu sõlmimisele, on

paljasõnaline, sest vastavat lepingut haldusasja materjalide juures ei ole.

Vastustaja on asjakohaselt osutanud Riigikohtu 08.01.2009 lahendile nr 3-3-1-66-08, mille p-s

14 on muu hulgas selgitatud, et kohaliku omavalitsuse rahaliste vahendite puudumine või

mitteeraldamine detailplaneeringukohase infrastruktuuri väljaarendamiseks võib olla piisav

3-17-1538

6(10)

alus planeeringu kehtestamata jätmisel. Tallinna Ringkonnakohus on ühe Tahkuranna

Vallavalitsust puudutava planeeringualase vaidluse lahendamisel oma 28.01.2016 otsuse p-s

12 haldusasjas nr 3-12-1411 märkinud, viidates ka asjassepuutuvatele Riigikohtu lahenditele,

et kohtupraktika käigus on leidnud korduvalt tunnustamist kohaliku omavalitsuse õigus

keelduda taotletud DP algatamisest muu hulgas põhjusel, et omavalitsusüksusel puudub

planeeringus ettenähtu elluviimiseks vajalik finantsvõimekus, kuid ehitusseaduse §-st 13

tuleneva kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega nende väljaehitamist

puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu ja ehitusseaduse §-st 13 tuleneva

kohustuse saab DP koostamise taotlejaga sõlmitava kokkuleppega üle anda. Kohtu hinnangul

võis vallavalitsus vaidlustatud korralduse nr 207 vastuvõtmisel volikogu otsusega nr 36 seatud

nõuetele tugineda, sest kohtupraktika taustal ei saa asuda seisukohale, et vastavate rajatiste

ehitamise ja ka rahastamise kohustuse üleandmine oli õigusvastane. Seega oli DP vastu

võtmata jätmine vastavate nõuete täitmata jätmise tõttu oli õiguspärane ja Tahkuranna

Vallavalitsuse 20.06.2017 korralduse nr 207 tühistamiseks ei ole alust. Planeeringu vastu

võtmata jätmiseks piisas sellest, et otsuses nr 36 esitatud tingimused või nõuded olid täitmata.

Kaebaja muud väited ei oma asja lahendamisel sisulist tähendust (haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 58). Arvestades eelnevat ei saa rahuldada ka Tidreko kinnistu DP vastuvõtmise või

selle uuesti otsustamisele suunatud kohustamisnõuet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub 08.02.2019 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega

kaebus rahuldada ning mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud.

Halduskohus kohaldas valesti HMS § 51 lg-t 1, rajades otsuse Tahkuranna Vallavolikogu

26.09.2013 otsuse nr 36 kui haldusakti vaidlustamata jätmisele. Seadusest ja valitsevast

kohtupraktikast tulenevalt on DP algatamise otsus käsitatav mitte haldusakti, vaid toiminguna,

mille iseseisva vaidlustamise õigust kaebajal ei olnudki. Kaebaja kinnitas halduskohtus

korduvalt, et otsuse nr 36 eelnõu ei riku tema õigusi ning see ei saa tekitada õigusi ega

kohustusi ühelegi arendajale, sest selle adressaat on vallavalitsus. Kuna tegemist on

haldusesisese toiminguga, ei saanud vallavalitsus vaidlustatud korralduse nr 207 andmisel

õiguspäraselt tugineda sellele kui „õigusvastasele, kuid siduvale“ toimingule. Halduskohus ei

ole sellele väitele otsuses sisulist tähelepanu pööranud. Seaduslik ei ole halduskohtu järeldus,

justkui tuleneks kaebaja taotlusest DP algatamiseks see, et algatamise otsus on haldusakt.

Kaebaja käsitlust ei muuda tõsiasi, et sama otsus on olnud kõne all ka haldusasjas nr 3-15-

1432.

Kuna halduskohus rajas kaebuse rahuldamata jätmise otsuse eelkõige otsuse nr 36

vaidlustamata jätmisele, jättis kohus kaebuse muud väited sisuliselt käsitlemata, rikkudes

HKMS § 158 lg-s 3 ja § 165 lg 1 p-s 4 sätestatud menetlusnorme. Kohus jättis tähelepanuta

kaebaja etteheited sellest, et vaidlustatud korralduse nr 207 andmisel jäeti kõik kaebaja

põhjendused ja kaalutlused arvestamata. Sellega on halduskohus jätnud vaidluse sisuliselt

lahendamata.

Halduskohus on käsitlenud otsuses üksnes vastustaja rahaliste vahendite nappust kui

planeeringu vastu võtmata jätmist õigustavat asjaolu, kuid ei ole hinnanud kaebaja sisulisi

väiteid sellest, et planeeringu vastuvõtmine ja kehtestamine kaebaja pakutud viisil ei koorma

vastustajat üldse ning oleks oluliselt vähem koormav ka kaebajale endale. Kaebaja on

kaebuses nõustunud teede ja tehnovõrkude väljaehitamisega omal kulul. Nii vastustaja kui

halduskohus on jätnud selle kaebaja nõustumise tähelepanuta, viidates jätkuvalt teede ja

tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse üleandmise notariaalse lepingu sõlmimise vajadusele.

3-17-1538

7(10)

Kaebaja ei ole kunagi keeldunud teede ja tehnovõrkude rajamisest, kuid soovib, et nende

rajamist ei nõutaks enne ehituskruntidele ehituslubade väljastamist. Selles osas kujutavad

vastustaja nõudmised ja DP vastuvõtmisest keeldumine endast tõsist kaalumisviga, sest vald

on jätnud tähelepanuta ja kaalumata kaebaja rahaliste vahendite ja võimaluste olemasolu.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et lepingut ei ole võimalik ühepoolselt sõlmida. Kaebaja

soovis sõlmida vallaga lepingu, kuid valla õigusvastastest tingimustest erinevatel tingimustel.

Nõudes arendajalt teede ja tehnovõrkude rajamise tagatiseks elamute ehitamise

hoidumisservituuti enne teede ja võrkude väljaehitamist, ei käitu vastustaja mitte üksnes

õigusvastaselt ja kohtupraktika vastaselt, vaid ka majanduslikult ebaloogiliselt ja arendajat

ebamõistlikult koormavalt.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kuigi vastustaja on korduvalt rõhutanud, et

tagamiskohustuse viisi valimine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse küsimus, ei ole

vastustaja neid kaalutlusi kuskil avaldanud. Nõuded hoidumisservituutide kehtestamiseks ja

nende kinnistusraamatusse kandmiseks on ebavajalikud, sest õiguslikult kehtib DP

kehtestamise otsustus kui üldkorraldus kinnistu igakordse omaniku suhtes.

Seonduvalt tuletõrje veehoidlaga on kaebaja avaldanud, et Võiste alevikus Tidreko kinnistu

läheduses on vastustaja juba sundinud rajama tuletõrje veehoidlad kaebaja kinnistust ühelt

poolt poole kilomeetri kaugusele ja teiselt poolt alla kilomeetri kaugusele (mõlemad avalikuks

kasutuseks). Kohus on tähelepanuta jätnud ka kaebaja väite elanike ebavõrdsest kohtlemisest.

Samuti on jäetud tähelepanuta, et Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2016 otsusega nr 3-12-1411

on Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määruse nr 11 §-ga 1 kehtestatud Tahkuranna valla

ÜP seletuskirja p-i 2.3 „Teed ja tehniline infrastruktuur“ teine lõik tühistatud. Sellegipoolest

tugineb vastustaja vaidlustatud korralduses ja kaebuse vastuses jätkuvalt sellele lõigule.

7. Häädemeeste vald palub 18.03.2019 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde neid kordamata.

Tahkuranna Vallavalitsuse otsus nr 36 oli suunatud kaebajale ning kaebajal oli võimalus

otsust vaidlustada. Kaebaja ei ole seda teinud. Seoses vaidlustamise õigusega ei oma tähtsust,

kas otsus nr 36 oli haldusakt või toiming, sest ka menetlustoimingu eraldiseisev vaidlustamine

on võimalik.

Teede, tehnovõrkude ja rajatiste väljaehitamise kohta notariaalse lepingu sõlmimise ja

hoidumisservituudi seadmise nõuded on õiguspärased. Hoidumisservituudi seadmise nõue on

kehtiva õigusega kooskõlas ning vastavalt Riigikontrolli analüüsidele sobiv ja asjakohane

meede kohustuse täitmise tagamiseks. Hoidumisservituudi eesmärk on tagada, et DP-s

märgitud kohustus täidetakse ka juhul, kui kinnisasja omanik vahetub.

Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks vastustaja jätkuvalt tuginenud Tahkuranna

ÜP tühistatud p-i 2.3 teisele lõikele. Vastustaja on viidanud vaidlustatud korralduses ÜP-le

üldiselt.

Võiste alevikus ei ole Tidreko kinnistu läheduses seni veel Eesti Vabariigi standardis EVS

812-6:2012 välja toodud tingimustele vastavat avalikku veevõtukohta rajatud. Käesoleva

planeeringuga kavandatav veevõtukoht tagab nõuetekohase tulekustutusvee saamise Tidreko

DP-ga kavandatavatele elamukruntidele. Olemuslikult on tegu avaliku veevõtukohaga, kuna

see peab teenindama üle kolme majapidamise, mis kuuluvad tulevikus erinevatele isikutele.

Nõue teede ja tehnovõrkude ning avaliku tuletõrje veevõtukoha väljaehitamiseks on välja

toodud ka DP algatamise otsuse nr 36 p-s 4, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Kuna tuletõrje

veevõtukohta saab käsitada antud planeeringus avaliku huvina, on vastutaja välja toonud, et

saab kaaluda selle väljaehitamise kompenseerimist mingis osas, vastavalt kokkuleppele

3-17-1538

8(10)

maaomanikuga. Asjakohatu on apellatsioonkaebuse väide, nagu kohtleks vastustaja oma

elanikke ebavõrdselt. Vastustaja huvi on, et tuletõrjeveega varustatuse küsimus saaks

lahendatud võimalikult paljude kinnistute osas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks või

tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Tidreko DP algatati Tahkuranna vallavolikogu 26.09.2013 otsusega nr 36 (tegemist on

vallavolikogu poolt vastu võetud otsusega, mitte eelnõuga, tl 135‒138). Seetõttu tuli

planeering menetleda lõpuni hiljemalt 1. juuliks 2018 PlanS v.r nõuete kohaselt

(ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg-d 1 ja 4).

Ringkonnakohus osutab aga, et kuna Tidreko DP jäeti vastu võtmata (Tahkuranna

vallavalitsuse 20.06.2017 korraldus nr 207, tl 42‒46. Korraldusest nähtuvalt kaalus vald ka

planeerimismenetluse peatamist, et anda kaebajale võimalus puuduste kõrvaldamiseks

planeeringus, kuid otsustas siiski jätta DP vastu võtmata), siis peaks XX projektiga

jätkamiseks taotlema uue DP algatamist, kusjuures kehtiva PlanS § 128 lg 2 p 2 annaks

vastustajale selge aluse planeeringu algatamisest keelduda, kui on ilmne, et selle elluviimine

tulevikus ei ole võimalik, eelkõige kui kohalikul omavalitsusel puudub võimalus kanda

kulusid DP-ga seotud taristu rajamiseks ja huvitatud isik keeldub neid kulusid kandmast (vt ka

PlanS § 131). PlanS § 129 lg 1 p 1 annab aluse DP koostamine ka lõpetada, kui koostamise

käigus ilmnevad asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus. Alates 05.05.2017

kehtivate PlanS § 128 lg 2 p 6 ja § 129 lg 1 p 4 järgi on seejuures võimalik jätta DP

algatamata või lõpetada selle koostamine muu hulgas juhul, kui kohaliku omavalitsuse

eelarves puuduvad vahendid planeeringu koostamise ja mõjude hindamisega kaasnevate

kulude kandmiseks ning huvitatud isik keeldub nende enda kanda võtmisest. Kokkuvõttes on

ringkonnakohus aga seisukohal, et XX õiguslik positsioon ei ole Tidreko DP vastu võtmata

jätmise tagajärjel seoses seaduse muutumisega osutunud halvemaks, sest XX-le nähtus selgelt

DP 26.09.2013 algatamise otsuse p-st 4, et DP algatati EhS v.r §-le 13 ja valla ehitusmääruse

§ 3 lg-le 8 tuginedes eeldusel, et vald sõlmib enne DP kehtestamist taotlejaga notariaalse

lepingu teede, tehnovõrkude ja rajatiste väljaehitamise kohta ning enne nende väljaehitamist ei

anta välja ehituslube hoonete rajamiseks. Niisiis puudus XX-l DP algatamisel õiguspärane

ootus, et vald kannab viidatud kulutused taristu väljaehitamiseks ise või vald võtab DP vastu

ka juhul, kui DP algatamise otsuses eeldusena seatud notariaalse lepingu sõlmimise kohustus

on DP seletuskirjas nõutud kujul märkimata.

10. Põhjendatud on valla seisukoht, et vastu võtmiseks esitatav DP lahendus peab

põhimõtteliselt vastama DP algatamise lähtetingimustele ning seda sõltumata sellest, kas

lugeda DP algatamine haldusaktiks või toiminguks. EhS v.r § 13 eeldas, et kohalik

omavalitsus kaalub detailplaneeringu algatamise taotluse läbivaatamisel, millised kulutused

võivad planeeringu elluviimisega kaasneda ning lahendab koos planeeringust huvitatud

isikuga juba selles staadiumis ka küsimuse, kes teostab nimetatud teede ning tehnovõrkude ja

-rajatiste, samuti sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamise ning kes kannab vastavad kulud.

Praegusel juhul ongi vald seda teinud. DP algatamise otsuse nr 36 resolutsioonist nähtusid

selgelt DP eeldused: sõlmida leping kinnistu omanikuga DP koostamise korraldamiseks ja

koostamise rahastamiseks (p 3); vastavalt EhS v.r §-le 13 ja Tahkuranna valla ehitusmääruse §

3 lg-le 8 sõlmida vallavalitsusel enne DP kehtestamise otsustamist taotlejaga notariaalne

leping teede, tehnovõrkude ja rajatiste väljaehitamise kohta. Nimetatud lepinguga annab vald

EhS v.r §-s 13 nimetatud rajatiste ehitamise kohustuse üle arendajale ning enne nende

3-17-1538

9(10)

väljaehitamist arendaja poolt vallavalitsus antud planeeringualale ühtegi ehitusluba ei väljasta

(p 4). Resolutsiooni p-s 4 esitatud tingimust on korratud DP lähteseisukohtade osas

(koostamise protsess). Lisaks nähtuvad DP lähteseisukohtadest järgmised valla nõudmised:

kõik uued teed, mis planeeritakse vähemalt kolme krunti teenindavaks teeks, peavad olema

määratud avalikuks kasutamiseks; määrata kitsenduste ja servituutide vajadus; kajastada DP

rakendamise nõuded (elluviimine), hoonetele ehitusloa taotlemiseks peavad olema rajatud

teed ja tehnovõrgud. Tahkuranna vallavolikogu 26.09.2013 otsuse nr 36 siduvus vallale DP

vastuvõtmise üle otsustamisel tuleneb sellest, et viidatud otsus on vaidlustamata ning seega

tuli DP koostamisel lähtuda DP lähteseisukohtadest. Asjaolust, et Tahkuranna vallavalitsus oli

DP koostamise korraldaja, ei tulene, et DP algatamise otsus ei oleks siduv kaebaja suhtes –

kaebaja oli DP algatamist taotlenud isikuks ja DP lähteseisukohtade kohaselt ka DP

finantseerija. Seega mõjutas DP algatamise otsus kaebaja subjektiivseid õigusi ning DP

lähteülesandega mitte nõustumise korral oli kaebajal võimalus see vaidlustada sõltumata

sellest, kas käsitada DP algatamist haldusakti või toiminguna (toimingu puhul nt

kohustamiskaebuse esitamise võimalus, HKMS § 37 lg 2 p 2).

11. Vaidlus puudub selles, et kohalikul omavalitsusel on laiaulatuslik planeerimisdiskretsioon.

Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab see ka küsimuse, milliseid juriidilisi vahendeid kasutades

tagada DP algatamisel eeldusena seatud tingimuste täitmine (notariaalne leping,

hoidumisservituut). Valla poolt korralduses nr 207 kirjeldatud lahendused on õiguslikult

võimalikud ning kaebaja ei ole ära näidanud, kuidas notariaalse lepingu sõlmimine tema

õigusi ülemäära riivab. Asjaolu, et kaebaja peab enda suhtes solvavaks eeldust, nagu asuks ta

hooneid ehitama enne ehitusloa saamist, ei ole selliseks riiveks, sest vald on selgitanud, et

peab oluliseks enda kaitsmist kinnisasja igakordse omaniku suhtes. Ringkonnakohus peab

usutavaks, et kaebajal on mõnevõrra keerulisem arendust ellu viia olukorras, kus enne

kruntidele ehitusõiguse andmist tuleb välja ehitada teed ja trassid (vt apellatsioonkaebuse p

3.33), kuid ei pea tõenäoliseks kaebajale majandusliku kahju tekkimist, sest DP seletuskirja

täiendamine valla poolt soovitud viisil ja notariaalse lepingu sõlmimine annavad ka

potentsiaalsetele ostjatele kindluse, et arenduse teed ja tehnovõrgud saavad nõuetekohaselt

lõpuni välja ehitatud. Hoidumisservituudi põhimõttelist võimalikkust on Riigikohus jaatanud

19.02.2014 määruses nr 3-2-1-180-13 ning seda, et teed ja tehnorajatised peaksid üldjuhul

olema valmis ehitatud enne ehituslubade andmist (ehkki vana PES § 47 kohaselt), on

Riigikohus kinnitanud nt 29.10.2004 otsuses nr 3-3-1-35-04. Hoidumisservituutide kasutamise

võimalikkust teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse tagamiseks on kajastatud ka

Riigikontrolli 31.10.2014 aruandes „Kinnisvaraarendajatele üle antud kohustuste täitmine

kohalikes omavalitsustes“ (lk 28–29). Valla nõuet notariaalse lepingu sõlmimiseks ei saa

pidada ebaproportsionaalseks olukorras, kus kaebaja on tegelikkuses nõus teede ja trasside

väljaehitamise kulud kandma ega pole suutnud veenvalt ära näidata riivet oma subjektiivsetele

õigustele. Sellises olukorras ei pea vald oma valikuid DP vastu võtmata jätmisel ka veel eraldi

põhjendama, kui viidatud küsimusi on poolte vahel korduvalt eelnevalt arutatud (vt korralduse

nr 207 menetluskäiku kirjeldav osa).

12. Vastustaja on selgitanud, et Võiste alevikus ei ole Tidreko kinnistu läheduses seni veel

Eesti Vabariigi standardis EVS 812-6:2012 välja toodud tingimustele vastavat avalikku

veevõtukohta

rajatud

ning

DP-ga

kavandatav

veevõtukoht

tagab

nõuetekohase

tulekustutusvee saamise Tidreko DP-ga kavandatavatele elamukruntidele. Tegemist on

avaliku veevõtukohaga (DP avalik huvi), mille ehitamist on osaliselt nõus rahastama ka vald.

Kaebaja vastupidised väited on tõendamata. EhS v.r § 13 eesmärk on tagada

detailplaneeringuala sihipäraseks kasutamiseks vajalike või seda toetavate rajatiste

väljaehitamine ning nende ühildatavus väljaspool planeeringuala asuvate rajatistega,

vältimaks olukorda, kus on olemas küll näiteks väljaehitatud elumajad, kuid puuduvad

3-17-1538

10(10)

ühendusteed ja avalike teenuste pakkumiseks vajalik taristu (nt Riigikohtu 14.10.2015 otsus

nr 3-4-1-23-15, p-d 82 ja 102). Seetõttu võivad ka kokkuleppel arendajale pandud

kohustustele vastavad objektid asuda väljaspool planeeringuala ning see ei tähenda, et need ei

vastaks DP-le või poleks sellega seotud. Kaebaja ei ole tõendanud, et valla nõue veevõtukoha

rajamiseks on DP-ga moodustatavate kruntide teenindamiseks ebavajalik.

13. Nõue, et vähemalt kolme krundi teenindamiseks kavandatud juurdepääsuteele tuleb

määrata avalik kasutus, tuleneb üldplaneeringu seletuskirja p-st 2.3.2 ning Tidreko DP

lähteseisukohtadest. Kaebaja ei ole esitanud põhjendust, miks oleks vajalik seda ÜP-st

tulenevat nõuet muuta või mis teda reaalselt takistab DP seletuskirja nõutud viisil

täiendamast. Järelikult ei saa ÜP-st tuleneva nõude sissekirjutamist DP seletuskirja pidada

alusetuks.

14. Eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et valla nõudmised DP seletuskirja

täiendamiseks korralduses nr 207 kirjeldatud kujul ei ole olnud alusetud, meelevaldsed ega

ebaproportsionaalsed. Planeeringulahenduse otstarbekust kohus ei hinda (HKMS § 158 lg 3).

Vastustaja ei ole korralduse nr 207 andmisel tuginenud Tahkuranna vallavolikogu 31.05.2012

määruse nr 11 §-ga 1 kehtestatud Tahkuranna valla üldplaneeringu seletuskirja p-i 2.3 „Teed

ja tehniline infrastruktuur“ teisele lõigule, mille Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28.01.2016

otsusega haldusasjas nr 3-12-1411. XX apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

15. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja enda

kanda. Ringkonnakohus peab õiglaseks jätta ka vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud

vastustaja enda kanda, sest vastustaja kulusid õigusabile ei saa kehtiva kohtupraktika kohaselt

pidada vajalikuks (HKMS § 109 lg 6). DP menetlemine on kohaliku omavalitsusüksuse

seadusest tulenev ülesanne ning vastustaja töötajad pidid olema võimelised teda ise esindama

(vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30).

(allkirjastatud digitaalselt)