2-15-2226/94 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuni 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-2226

Tsiviilasi

AS BLM Eesti hagi OÜ Karu Kinnisvara, Silmand Auto OÜ,

Aivar Häelmi ja Andrus Roilandi vastu solidaarselt

õigusvastaselt tekitatud kahju 71 435,59 euro, viivise 4077,04

euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks ning OÜ Karu

Kinnisvara, Aivar Häelmi ja Andrus Roilandi vastu

solidaarselt õigusvastaselt tekitatud kahju 94 837,96 euro,

viivise 3679,02 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

187 414,63 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. detsembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i BLM Eesti apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14.05.2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: AS BLM Eesti (hageja), rk 11347592; esindajad

vandeadvokaat Margus Sorga ja vandeadvokaat Aet Bergmann

Vastustajad:

1) OÜ Karu Kinnisvara (kostja I), rk 10843060;

2) Silmand Auto OÜ (kostja II), rk 10607192;

3) Aivar Häelm (kostja III), ik XXXXXXXXXXX ;

4) Andrus Roiland (kostja IV), ik XXXXXXXXXXX ;

kostjate esindaja vandeadvokaat Hendrik Mühls

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 14. detsembri 2018 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud AS-i BLM Eesti kanda.

4. Mõista AS-lt BLM Eesti välja solidaarselt OÜ Karu Kinnisvara, Silmand Auto OÜ, Aivar

Häelmi ja Andrus Roilandi kasuks 1890 eurot (koos käibemaksuga) ja viivis menetluskuludelt

(1890 €) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. AS BLM Eesti (hageja) esitas 11.02.2015 Tartu Maakohtule hagi OÜ Karu Kinnisvara

(kostja I), Silmand Auto OÜ (kostja II), Aivar Häelmi (kostja III) ja Andrus Roilandi (kostja

IV) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista õigusvastaselt tekitatud kahju

71 435,59 eurot, viivise 4077,04 eurot ja lisanduva viivise. Samuti palus hageja kostjatelt I, III

ja IV solidaarselt välja mõista õigusvastaselt tekitatud kahju 94 837,96 eurot, viivise 3679,02

ja lisanduva viivise.

Hagejale kuulub Põlvas aadressil Vabriku tn 23 kinnisasi, millel asuvat tehasehoonet kasutab

hageja majandustegevuseks. Hageja kinnistu külgneb kostjale I kuuluvate Vabriku tn 13 ja

Vabriku tn 21 kinnisasjadega. Kostjale I kuuluvad kinnisasjad tekkisid AS-le TERE kuuluva

Jaama tn 20 kinnisasja jagamisel. Vabriku tn 23 kinnistul asuvale tehasehoonele on olnud

juurdepääs väljakujunenud tava alusel üle Jaama tn 20, Vabriku tn 13 ja Vabriku tn 21

territooriumite.

9. jaanuaril 2014 pargiti kostjale II kuuluv veoauto kostjale I kuuluvale Vabriku tn 21 kinnistule

selliselt, et sõiduk paiknes hageja tehashoone laadimisava ees. Kohapeal viibisid ka kostja III

ja IV. Hageja on seisukohal, et kuivõrd tehasest veoautodele laadimine oli alati toimunud selle

laadimisava kaudu ja varasemalt polnud veoautosid laadimisava ette pargitud, oli tegemist

kostjate ühise kooskõlastatud pahatahtliku käitumisega, mille eesmärk oli takistada hageja

majandustegevust ning tekitada seeläbi hagejale kahju.

Veoauto eemaldati 23. aprillil 2014, kuid kostjad III ja IV keelasid hagejal sõita üle kostja I

kinnistute ehk piirasid hageja juurdepääsu tehasele. Seejärel pöördus hageja 19.05.2014

kostjate poole kirjaga, milles taotles teeservituudi seadmist Vabriku 23 kinnistu kasuks,

märkides ühtlasi, et soovib tehasest ära viia mõningaid seadmeid ning tehasele juurdepääsu

takistamisega tekib hagejale iganädalaselt kahju. Kostjad keeldusid teeservituudi seadmisest.

Tehasesse sissepääsu takistamisega oli piiratud hageja võimalus oma tehast kasutada ja tehasest

seadmeid oma Austrias tegutsevale emaettevõttele Berglandmilch eGenile (emaettevõte)

tarnida. Hageja pidi emaettevõttele tagastama 2013. a detsembris lõppenud kasutuslepingu

alusel juustu riivimisliini ning 02.12.2013 sõlmitud müügilepingu alusel juustu lõikamisliini

„Hajek“ ja pakkimisliini „Fuji“ koos mõlema juurde kuuluvate agregaatidega. Lepingu alusel

tulid kõik seadmed Austriasse transportida 2014. aasta jaanuaris. Kuna seadmed ettenähtud

ajaks Austriasse ei tarnitud, tekkis emaettevõttele iganädalaste otseste täiendavate kulude näol

kahju 166 273,55 eurot, mida emaettevõte nõuab hagejalt kui kasutus- ja müügilepingut

rikkunud poolelt.

Eeltoodud asjaoludel ja toetudes VÕS §-dele 1043, 1045 lg 1 p 5, 6 ja 8 ning lõikele 4, samuti

VÕS §-dele 127 lg 1, 65 lg 1 ja 137 lg 1 nõudis hageja kõigilt kostjatelt solidaarselt 71 435,59

euro väljamõistmist perioodil 14.01.-30.04.2014 tekitatud kahju eest ning kostjatelt I, III ja IV

solidaarselt 94 837,96 euro väljamõistmist perioodil 23.04.-30.04.2014 tekitatud kahju eest.

Kostjad I, III ja IV vastutavad hagejale tekitatud kahju eest solidaarselt 166 273,55 euro ulatuses

ning kostja II vastutab solidaarselt kaaskostjatega tekitatud kahju eest perioodil 9.01.-

23.04.2014, mil tema veokiga oli blokeeritud tehase laadimisava, 71 435,59 euro ulatuses.

Hageja nõudis kostjatelt ka hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

väljamõistmist VÕS § 113 lõigete 1 ja 2 alusel VÕS § 94 sätestatud intressimääras ning TsMS

§ 367 alusel lisanduva viivise väljamõistmist.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu.

Kostjad olid seisukohal, et hageja emaettevõtjal ei saanud tekkida 02.12.2013 müügilepingu

alusel omandit hageja seadmetele, kuna seadmete valdust ei antud emaettevõtjale üle ja seega

ei olnud omand Eesti õiguse kohaselt üle antud. Seetõttu ei saanud emaettevõtja esitada

seadmete omaniku õigusest tulenevaid nõudeid.

Pärast veoki parkimist, mis takistas hageja juurdepääsu laadimisavale, ei esitanud hageja mitme

kuu jooksul kostjatele mitte ühtegi kirjalikku pretensiooni veoki eemaldamiseks ega nõudnud

seda ka kohtu kaudu, seega ei astunud samme, et väidetavalt emaettevõtjale kuulvaid seadmeid

kätte saada. Esimeses, 2014. aasta maikuus esitatud nõudekirjas, taotleti esmajärjekorras

servituudi seadmist ning väidetava kahju nõue oli esitatud ilma ühegi lisatud tõendita.

Hageja nõude puhul on täitmata ka kõik VÕS-is sätestatud deliktilise või muu lepinguvälise

kahju nõude esitamise eeldused. 09.01.2014 sisenes hageja nimel tegutsev isik V. Veevo ilma

loata ja piirdega eraldatud kohast kostja I kinnisasjale. Juurdepääs Vabriku 23 kinnistule

piimaveokite liikumisteena üle Vabriku 11, Vabriku 13 ning Vabriku 21 kinnisasjade ei ole

ajalooliselt olnud kunagi kasutuses. Seega oli kostjatel AÕS § 41 lg 1 alusel õigus valdust

omavoli vastu kaitsta, ületamata sealjuures hädakaitse piire. Kostja II veok parkis kostja I

kinnisasjal eesmärgiga takistada hagejal kostjate omandiõiguse riivamise jätkamist. Seega,

isegi kui hagejale on tekkinud kahju, ei ole kahju tekitamine VÕS § 1045 lg 2 p 4 järgi

õigusvastane.

Hageja ei informeerinud kostjaid kavatsusest Vabriku 23 tehasehoonest ära viia väidetavalt

emaettevõtjale müüdud seadmed ning seadmete äraviimise viibimise tõttu tekkivast tuhandete

eurode suurusest kahjust. Samuti ei ole tõendatud ka kahju tekkimine ega selle suurus.

09.01.2014 viis hageja Vabriku 23 asuvast tehasehoonest ära nn keskmise laadimisava kaudu

seadmeid kogukaaluga ligi 9 tonni. Veok seadmete pealelaadimiseks sisenes AS-le TERE

kuuluva Jaama 20 kinnistu kaudu, mille juhilt oli hageja saanud loa eemaldada Jaama 20 ja

Vabriku 23 kinnistute vaheline traataed. Seega oli hagejal võimalus ära viia väidetavalt

emaettevõtjale müüdud seadmed.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus jättis 14. detsembri 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt välja solidaarselt kostjate kasuks menetluskulud 20 448,98

eurot.

4. Maakohus tuvastas, et asjas ei ole vaidlust alljärgnevate asjaolude üle:

-

hageja AS BLM Eesti on Põlvas Vabriku tn 23 asuva kinnisasja omanik ning nimetatud

kinnisasjal paikneb tootmishoone;

-

kostja OÜ Karu Kinnisvara on Põlvas Vabriku tn 21 ja 13 kinnisasjade omanik;

-

kostja Silmand Auto OÜ on Põlvas Vabriku tn 11 kinnisasja omanik;

-

Põlvas Jaama tn 20 asuva kinnisasja omanik on AS Tere;

-

kostjad Aivar Häelm ja Andrus Roiland on kostjate OÜ Karu Kinnisvara ja Silmand

Auto OÜ juhatuse liikmed ning Aivar Häelm on varasemalt olnud seotud ka AS-ga

BLM Eesti;

-

hageja kinnisasjale Vabriku tn 23 Põlvas puudus veokitega juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt kuni tsiviilasjas nr 2-14-59298 23. 10. 2014. määrusega esialgse

õiguskaitse rakendamise korras juurdepääsu määramisega üle Jaama 20, Vabriku 13 ja

Vabriku 21 asuvate kinnistute ning 24.11.2017 määrusega samas tsiviilasjas

juurdepääsu määramisega üle samade kinnisasjade, kuid erinevalt esialgse õiguskaitse

korras määratud marsruudist;

-

9.jaanuaril 2014 eemaldas hageja nimel tegutsenud isik Viljar Veevo Vabriku 11 ja

Vabriku 13 kinnisasjade vahelise piirde ning hageja tellitud veok sisenes Vabriku

tänavalt üle Vabriku 11 ja 13 kinnisasjade Vabriku tn 23 asuva tootmishoone Vabriku

tn 21 kinnisasjale avaneva laadimisava juurde;

-

samal kuupäeval käskis kostja Aivar Häelm veoki OÜ Karu Kinnisvara kinnistult

eemaldada, keelas kinnistul viibimise ning kostjad korraldasid OÜ-le Silmand Auto

kuuluva veoki paigutamise Vabriku 21 kinnisasjale selliselt, et täielikult oli blokeeritud

juurdepääs laadimisavale;

-

hageja nimel tegutsenud V. Veevo saavutas kokkuleppe AS-i Tere juhatuse liikme

O. Kruudaga Jaama 20 ja Vabriku 13 vahelise aia osaliseks eemaldamiseks ja veoki

sisenemiseks Vabriku 23 toomishoone juurde AS Tere territooriumi kaudu, et lõpetada

seadmete laadimine veokile tootmishoone teise laadimisava kaudu;

-

seadmed, mida ei õnnestunud 9. jaanuaril 2014 tootmishoonest ära viia, transportis

hageja ära 30. oktoobril 2014.

5. Vaidluse all on asjaolud, kas kostjad rikkusid 9.jaanuaril 2014 hageja valdust, kas kostjate

käitumine oli õigusvastane, kas sellega tekitati hagejale kahju; kui kostjate käitumine oli

õigusvastane ja kahju on tõendatud, siis kas õigusvastane käitumine ja kahju tekkimine on

põhjuslikus seoses, milline on hageja osa kahju tekkimises ning kas väidetavalt kahju tekitanud

isikud on kahju tekkimises süüdi.

6. Maakohus leidis, et VÕS § 1045 lg 1 p 5 sätestatud kannatanu valduse rikkumise puhul tuleb

õigusvastasust eeldada, kuna juurdepääsu takistamine kannatanu kinnisasjal asuva hoone teatud

osale võib käsitleda kui valduse takistamist. Maakohtu hinnangul ei saa kostjale omistatud tegu

käsitleda hageja majandustegevusse sekkumisena VÕS § 1045 lg 1 p 6 tähenduses, kuivõrd

viidatud sätet tuleb kohaldada koos VÕS §-de 1047 ja 1049, sest tegemist ei olnud ebaõigete

andmete avaldamise või majandustegevuse seiskamise põhjustamisega. Tõendatud ei ole

kostjate tegevuse vahetu suunatus hageja majandustegevuse seiskamisele, arvestades asjaolu,

et hagejal 2014. a märkimisväärset majandustegevust ei toimunud.

Samuti ei olnud kostjate käitumine õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna tsiviilasjas

nr 2-14-59298 (juurdepääsu määramise asi hageja kinnisasjale Vabriku 23) ei leidnud

tuvastamist juurdepääsutee tava alusel kasutamine ja seega ei saanud kostjad oma kinnistutelt

juurdepääsu keelamisega rikkuda mingit seadusest tulenevat kohustust.

Maakohus oli seisukohal, et kostjad ei ole toime pannud ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 sätestatud

tahtlikku heade kommete vastast tegu. Kostjate eesmärk ei olnud ka hageja kahjustamine,

kuivõrd kostjad ei saanud keelata ega keelanudki hagejal kasutada alternatiivseid

juurdepääsuvõimalusi oma kinnisasjale.

7. Isegi juhul, kui eeldada kostjate teo õigusvastasust, siis esineb õigusvastasust välistava

asjaoluna VÕS § 1045 lg 2 p-s 4 sätestatud õigustatult omaabi (AÕS § 41 lg 3) kasutamine,

kuna 09.01.2014 sõitis hageja poolt tellitud veok ilma kinnistu omanike või valdaja (AS Cramo)

loata üle Vabriku tn 11 ja 13 kinnisasjade ning hageja nimel tegutsev isik V. Veevo eemaldas

selleks ka kinnistute vahele paigaldatud piirde.

Kuivõrd kostjate teo õigusvastasus on välistatud, ei saa hageja nõuda kostjatelt ka väidetava

kahju hüvitamist.

Maakohus märkis lisaks, et hageja ei teinud kohtu hinnangul kõike endast olenevat kahju

ärahoidmiseks või vähendamiseks. Samuti, kuna hagejal õnnestus 9.01.2014 üks autokoorem

siiski peale laadida ja eelduslikult Austriasse toimetada ning ei ole teada, millised seadmed

maha jäid, siis ei ole ka tekkinud kahju suurus usaldusväärselt tõendatud. Seadmete

müügileping hageja ja emaettevõtte vahel võis olla korrektselt sõlmitud, kuna AÕS § 94 ei näe

vallasasjade puhul ette vorminõuet. Siis ei saa välistada, et müüja ja ostja leppisid omandi

üleminekus kokku kirjalikus müügilepingus sätestatust erinevalt.

Kohtu jaoks jäi küsitavaks, miks hageja ei pöördunud koheselt seadmete äraviimise takistuse

tekkimisel kostjate poole, et selgitada võimalikku kahju tekkimist, vaid kirjalikult tehti seda

alles mitu kuud hiljem. Suulised, sealhulgas telefoni teel pöördumised ei ole kohtumenetluses

tõendamist leidnud. Ka AS-ga Terega läbirääkimised ei ole kohtu arvates toimunud kahju

vähendamist silmas pidades vajaliku intensiivsusega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

täielikult tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) kohaldas maakohus materiaalõigust VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049 osas valesti ning jättis

oma seisukohad põhjendamata. Sellega rikkus kohus TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat

põhjendamiskohustust;

2) oli väljakujunenud tava Vabriku 23 kinnistule juurdepääsuks ja kostjad panid toime VÕS

§ 1045 lg 1 p 7 sätestatud teo. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat otsuse

põhjendamise ja poolte faktiväidetele vastamise kohustust, kui tugines tava olemasolu

tuvastamisel vaid tsiviilasjale 2-14-59298, milles kohus ei võtnud tava osas seisukohta, ning

jättis põhjendamata, miks ei olnud kohtu hinnangul tava tekkinud;

3) puudus kostjatel õigus keelata tava alusel tekkinud juurdepääsu hageja kinnistule ja

maakohtu viide kostjate õigusele kasutada omaabi on põhjendamatu ja ennatlik, kuna kohus

jättis analüüsimata, kas juurdepääsutee oli kujunenud tavana;

4) panid kostjad toime hagejat kahjustavad teod heade kommete vastase tahtliku käitumisega

VÕS 1045 lg 1 p 8 tähenduses;

5) oli kahju hüvitamise nõude esitamine 2014. a mais õigeaegne ning selle kirjalikult varasem

esitamine ei oleks kahju ära hoidnud;

6) oli maakohus otsuse tegemisel erapoolik, kuna on otsuse teinud ilma põhjenduste ja tõendite

hindamiseta;

7) rikkus maakohus selgitamiskohustust, kui leidis, et kahju suurus ei ole usaldusväärselt

tõendatud, aga ei teinud hagejale ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks. Samuti ei

selgitanud kohus, mida täiendavat oleks hageja saanud teha kahju ärahoidmiseks või

vältimiseks, kui seadmete äravedu ei saanud kostjate vastuseisu tõttu toimuda enne 30.10.2014.

Hageja hinnangul on selge ja loogiline, et tootmisseadete tarnimise viibimine tekitab teisele

poolele kahju ning seega oleks kohus saanud kahju suuruse hindamisel tugineda ka TsMS §-le

233;

8) valetas Aivar Häelm juhatuse liikmena kohtule ja tema ütlused on vastuolulised, mistõttu

tuleb need jätta tõendite hulgast välja.

9. Kostjad I-IV esitasid ühise vastuse, eristamata erinevate kostjate seisukohti. Kõik kostjad

vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Maakohus ei ole 14.12.2018 otsuses selgitamis- ega põhjendamiskohustust rikkunud, tõendeid

valesti hinnanud või hindamata jätnud. Asjaolu, et hageja on tõenditena esitanud vaid oma

emaettevõttega koostöös koostatud dokumendid, näitab, et hageja nõue on alusetu ja ei

eksisteeri. Valed on hageja väited, et Vabriku 11 kinnistu on seotud juurdepääsutavaga, sest

mitte ükski hageja tehast teenindav veok ei ole Vabriku 11 kinnistu kaudu sõitnud tehase

töötamise ajal ning omavolilist valduse rikkumist ei saa pidada tavaks. Kuna jõustunud

kohtulahendiga 2-14-59298 ei tuvastatud ajaloolist juurdepääsuteed üle Vabriku 11 kinnistu,

tuleb jätta sellekohased hageja väited tähelepanuta. Samuti ei kuulu vaidluse alla, et hageja

tootmistegevus lõppes 25.05.2012 ja seega puudus jaanuaris 2014 hagejal mistahes igapäevane

majandustegevus. Plaan emaettevõttele seadmeid müüa, ei tekita hagejale majandustegevust.

Kohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et hagi ei kuulu rahuldamisele mitte ühelgi

õiguslikul alusel ning jättis õiguspäraselt hagi rahuldamata. Kohus on õiguspäraselt leidnud

14.02.2018 otsuses, et hageja 11.02.2015 esitatud hagi ei tõenda mitte ühtki deliktiõigusliku

koosseisu elementi. Kohus leidis õigesti, et hageja ei teinud ise midagi mõistlikku selleks, et

kahju ära hoida või vähendada.

Hageja väide kohtu erapoolikusest on asjakohatu, kuna kohus on viidanud tõenditele, millele

oma otsuses tugineb. Samuti kannab hageja TsMS § 230 lg 1 alusel tõendamiskoormist oma

juhatuse liikme Avo Eiche ja Aivar Häelmi vahelise suhtluse toimumise fakti ja sisu tõendamise

osas. Hageja väide, et Aivar Häelm valetas on pahatahtlik ja vale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud hageja kanda.

11. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja

tõendama iga kostja teo, kahju (VÕS § 1043), põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (VÕS

§ 127 lg 4) ning teo õigusvastasuse (VÕS § 1045). Kui hageja on tõendanud, et kostja on

põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü

puudumise (VÕS § 1050 lg 1). Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta heidab kostjatele

ette ühiselt juurdepääsu takistamist hageja tootmishoonele laadimisava ette veoki parkimisega.

Puudub vaidlus, et OÜ Karu Kinnisvara kinnisasjale pargiti 9. jaanuaril 2014 Silmand Auto OÜ

veok. Vaidlus seisneb selles, kas selline tegevus oli õiguspärane.

12. Hagi esitati kahe füüsilise isiku ja kahe juriidilise isiku vastu. Juriidiline isik võib üldjuhul

VÕS § 1043 alusel vastutada siis, kui juriidilise isiku juhtorgani liige täidab delikti koosseisu

tegutsedes juriidilise isiku juhtorgani liikmena, kuna TsÜS § 31 lg 5 alusel loetakse juriidilise

isiku organi tegevus juriidilise isiku tegevuseks (vt ka RKTKo 3-2-1-45-12, p 14). Juriidilise

isiku teo- ja õigusvõime saab realiseerida vaid tema organite kaudu, mispärast on juhtorgani

õigusvastane tegu TsÜS § 31 lg 5 alusel ka juriidilise isiku tegu. Kahju õigusvastane tekitamine

(VÕS § 1043) juhtorgani liikmena ei ole juriidilise isiku esindamine (TsÜS § 115 lg 1), kuna

tegu ei ole tehinguga. Seetõttu ei saa juhtorgani liige delikti toime panna ainult esindatava

juriidilise isiku nimel, ja seda isegi juhul, kui teo toimepanijal oli kehtiv esindusõigus.

13. Võttes arvesse eelmärgitut, tuleb esmalt hinnata, kas füüsilisest isikutest kostjad on

etteheidetud teo toime pannud, ning seejärel küsida, kas tegu pandi toime juriidilistest isikutest

kostjate juhtorganite liikmetena. Juhul, kui füüsilistest isikutest kostjad sooritasid teo mitte

juriidilistest isikutest kostjate juhatuse liikmetena, on juriidilistest isikutest kostjate vastutus

välistatud. Ringkonnakohus ei saanud istungil hagejalt ühest vastust, kas hageja heidab

füüsilisest isikutest kostjatele ette õigusvastase teo toimepanemist juriidilise isiku juhtorgani

liikmetena või mitte. See ei nähtu selgelt ka menetluses esitatud kirjalikest dokumentidest. Kui

füüsiline isik vastutab sama teo eest koos juriidilise isikuga, on nad VÕS § 137 lg 1 alusel

solidaarvõlgnikud.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa selles asjas vastutada juriidilisest isikust kostjad juhul,

kui delikti üldkoosseisu ei täida füüsilisest isikust kostjad kui juriidilisest isikust kostjate

juhorganite liikmed, kuna hageja etteheidetud tegu (ligipääsu füüsiline takistamine) ei saa

toimuda ilma füüsilise isiku teota. Ringkonnakohus selgitab, et juriidiline isik saab vastutada

eraldiseisvalt vaid siis, kui õigusvastane tegu seisneb juriidilise isiku kui organisatsiooni enda

tegevuses või tegevusetuses, eelkõige juhul, kui kolmanda isiku suhtes rikuti käibekohustust.

Selliseid asjaolusid ei ole kohtule esile toodud. Järelikult tuleb analüüsida esmalt, kas kostjad

A. Häelm ja A. Roiland täitsid delikti koosseisu.

15. Tegu on VÕS § 1043 mõttes faktiline käitumine. Ringkonnakohus märgib, et A. Häelm on

maakohtu istungil tunnistanud, et ta paigaldas auto hageja laadimisava ette, et takistada

omavoli. A. Häelm märkis seejuures, et ta ütles autojuhile, et ta on Karu Kinnisvara OÜ

juhatuse liige ja teatas, et tema kinnisasja läbida sooviv auto on võõral maal (tl 76, kd V). Seega

ei ole vaidlust, et A. Häelm osales juurdepääsu takistamises. A. Häelmi ütlustest nähtub seegi,

et tegu pandi toime Karu Kinnisvara OÜ juhatuse liikmena. Seega on teo pannud toime ka Karu

Kinnisvara OÜ.

16. Vastuväiteid teo toimepanemisele ei ole esitanud ka A. Roiland. Vastuses

apellatsioonkaebusele (p 19) märgitakse, et kostjatel oli õigus hageja omavoli ja kostjate

valduse rikkumist takistada. Seetõttu möönab ka apellatsioonimenetluses A. Roiland esindaja

kaudu, et valduse kaitsmisest (hageja hinnangul juurdepääsu takistamisest) võttis osa ka

A. Roiland ja tema juhitud juriidiline isik Silmand Auto OÜ. Kostja vastuväited on seotud

õigusvastasuse puudumisega, mitte teo toimumisega.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate toime pandud tegu ei olnud õigusvastane

ja sellega langes ära kahju hüvitamise koosseis (VÕS § 1043). Hageja leidis hagis, et

juurdepääsu takistamine oli õigusvastane valduse rikkumise (VÕS § 1045 lg 1 p 5),

majandustegevusse sekkumise (VÕS § 1045 lg 1 p 6) ja heade kommete vastase käitumise

(VÕS § 1045 lg 1 p 8 ) tõttu. Ringkonnakohtu istungil teatas hageja, et ta ei tugine enam valduse

rikkumisele kui õigusvastasuse alusele. Seetõttu analüüsib ringkonnakohus, kas kostjate

tegevus võis olla õigusvastane majandustegevusse sekkumise (VÕS § 1045 lg 1 p 6) ja heade

kommete vastase käitumise (VÕS § 1045 lg 1 p 8 ) tõttu.

18. Puudub vaidlus, et veok pargiti kinnisasjale, mis kuulus OÜ-le Karu Kinnisvara. Samuti

puudub vaidlus, et hageja kasuks ei olnud OÜ Karu Kinnisvara kinnisasjale seatud servituuti

ega selle kasutamiseks sõlmitud kasutuslepingut. Seega puudus hagejal õiguslik alus teise isiku

kinnisasja kasutamiseks. Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja

vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise

vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist (AÕS § 68 lg 1). Seepärast ei saa olla oma

kinnisasjale veoki parkimine iseenesest õigusvastane tegevus. Juhul, kui teise kinnisasja

omanikul puudub oma kinnisasjale vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, on tal õigus

esitada kohtule avaldus juurdepääsu määramiseks AÕS § 156 alusel. Kuni juurdepääsu ei ole

määratud ning võõra kinnisasja kasutamiseks ei ole ka tehingulist alust, ei ole õigust võõrast

kinnisasja kasutada.

19. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja väidetud tava ei ole leidnud tõendamist ning see ei

saa olla kinnisomandi seadusjärgseks kitsenduseks. Isegi juhul, kui hageja kasutas korduvalt

teise isiku kinnisasja ilma õigusliku aluseta, ei tekita see püsivat õigust seda teha ka edaspidi.

20. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate tegevus ei olnud hageja

majandustegevusse sekkumine. Hageja ei saa eeldada ega väita, et tema majandustegevus saaks

toimuda võõra kinnisasja õigusliku aluseta kasutamise teel. Isegi juhul, kui OÜ Karu Kinnisvara

kinnisasja kasutamise keelamine võis hageja majandustegevust häirida, ei olnud selleks

seaduslikku alust. Hageja pidi oma majandustegevuse planeerimisel arvestama asjaoluga, et tal

puudub naaberkinnisasjale kasutusõigus. Samuti ei olnud maakohtu tuvastatud asjaoludel

hagejal veoki parkimisele eelnevalt märkimisväärset majandustegevust.

21. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostjate tegu oli heade kommete vastane (VÕS §

1045 lg 1 p 8 ja TsÜS § 86 lg 1). Kinnisasja omanikul oli AÕS § 68 lg 1 alusel õigus nõuda, et

hageja tema omandiõigust ei riku, samuti oli hagejal õigus oma kinnisasja kasutada veoki

parkimiseks. Asja kasutamine omandiõiguse alusel ja selle kasutamise takistamine võõrastel

isikutel on omaniku õigus ja seda ei saa pidada heade kommete vastaseks.

22. Maakohus märkis õigesti, et kahju tekitamine ei ole VÕS § 1045 lg 2 p 4 alusel

õigusvastane, kui kahju tekitaja kasutas oma õiguste kaitseks omaabi. Õigus omaabi kasutada

tuleb AÕS § 41 lõikest 1 ja 3. Kinnisasja valdajal oli õigus takistada kinnisasjale pääsemist ka

AÕS § 41 lg 3 alusel omaabi korras. Veoki parkimine valduse ja omandi kaitseks ei ole

ebaproportsionaalne ega hageja õigust üleliia kahjustav.

23. Maakohus märkis põhjendatult, et hageja ei teinud kõike endast olenevat kahju

ärahoidmiseks või vähendamiseks. Hageja oleks saanud kahju tekkimist või selle suurenemist

vältida esialgse õiguskaitse taotlemisega juurdepääsu saamiseks (TsMS § 377 lg 1). Sellise

taotluse peab kohus lahendama hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval

(TsMS § 384 lg 1). Seetõttu oleks hagejal olnud võimalus kahju tekkimine ära hoida või selle

suurenemist vältida. Hageja oleks saanud esialgse õiguskaitse korras juurdepääsu taotleda ka

enne veose transportimise planeerimist.

24. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheidetega maakohtule selgitamiskohustuse ja muude

menetluslike rikkumise kohta. Samuti ei leia ringkonnakohus, et maakohus oleks pidanud

tegema hagejale ettepaneku täiendavaid tõendeid esitada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt on

hagimenetluses asjaolude kohtule esitamise kohustus ja õigus menetlusosalistel. Hagi

menetlemine poolte esitatu põhjal annab kohtumenetluse pooltele võimaluse määrata, mille

põhjal teeb kohus otsuse. TsMS § 5 lõikes 1 sätestatud läbiv dispositiivsuse põhimõte väljendab

ja toetab privaatautonoomiat ja tagab hagimenetluse võistlevuse. Kohus ei kogu hagimenetluses

tõendeid omaalgatuslikult. Seetõttu ei saa kohus hagimenetluses täita menetlusosalise rolli ja

asuda tema asemel tõendeid koguma. Hageja teeb ise otsuse, milliste tõenditega ta oma nõuet

soovib tõendada, samuti valib hageja ise asjaolud, mis ta kohtule esile toob. Kohtu

selgituskohustus on piiratum, kui menetlusosalisel on õigusteadmistega esindaja. Hagejal oli

advokaadist esindaja hagi esitamisest alates, kes pidi teadma, milliseid tõendeid on vaja esitada

ja millele tuleb tugineda.

25. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus rikkus oluliselt otsuse põhjendamise

kohustust. Maakohus ei rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ulatuses, mis toob kaasa

ebaõige lahendi. Kuigi maakohus ei analüüsinud piisavalt delikti üldkoosseisu kõiki elemente,

kõrvaldas ringkonnakohus otsuse põhjenduste täiendamisega need puudused.

26. Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

jätta apellandi kanda.

TsMS § 174 lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad

menetluskulud.

Kostjaid I-IV esindas apellatsioonimenetluses üks esindaja ning kostjad esitasid ühise vastuse

apellatsioonkaebusele. Samuti esitasid kostjad ühise menetluskulude nimekirja ning palusid

kulud välja mõista solidaarselt kõigi kostjate kasuks.

Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal 6 tundi ja 30 minutit

apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks summas 1 170 eurot; lisaks

istungiks ettevalmistamiseks 3 tundi kokku summas 540 eurot ja istungil 1 tund summas 180

koos, (kõik summad koos käibemaksuga). Kokku 1890 eurot (koos käibemaksuga) ja viivis

kuludelt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni TsMS § 177 lg 4 järgi.

Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole vaidlustanud maakohtu poolt määratud

menetluskulude suurust ega ole esitanud ka apellatsiooniastmes oma seisukohta kostjate

menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohta.

Ringkonnakohus leiab, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada.

Arvestades kostjate selget positsiooni menetluses ja selle rõhutamist apellatsiooniastmes,

samuti seda, et menetluses on neli iseseisvat kostjat, on kostjate lepingulise esindaja kulud

TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi