2-12-14810/88 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-14810

Tsiviilasi

Nordea Rahoitus Suomi OY hagi Priit Tähe vastu

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5800,67 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. novembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Priit Tähe apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Priit Tähe (isikukood XXX)

Vastustaja (hageja): Nordea Rahoitus Suomi OY (Soome

Vabariigi registrikood FI01123053), lepinguline esindaja

Eveli Altunbas

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 29. novembri 2018. a otsus

muutmata ja Priit Tähe apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta

muutmata

maakohtu

otsuses

märgitud

menetluskulude jaotus ja rahaline suurus.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Priit

Tähe kanda.

4. Mõista Priit Tähelt välja 200 eurot Nordea Rahoitus

Suomi

OY

kasuks

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude katteks.

5. Mõista

Priit

Tähelt

välja

riigituludesse

apellatsioonkaebuse

esitamisel

tasumisele

kuulunud

riigilõiv 275 eurot.

Riigilõiv 275 eurot tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti

kontole SEB Pank AS-is nr EE351010052031000004,

Swedbank AS-is nr EE522200221013264447, Luminor

Bank

AS-s

nr

EE401700017002872300,

unikaalse

viitenumbriga 99919700027980. Viitenumbri märkimine

on kohustuslik. Selgitusse tuleb märkida tsiviilasja

nr 2-12-14810.

Kui

kohustatud

isik

ei

ole

kohtuotsust

täitnud

riigituludesse väljamõistetud riigilõivu osas otsuses

sätestatud

tähtaegadel,

võib

kohtuotsuse

saata

sundtäitmisele (TsMS § 179 lg 6).

Riigi

kasuks

väljamõistetud

riigilõivu

tasumisega

viivitamise

korral

tuleb

tasuda

käesoleva

lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179

lg 9).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Nordea Rahoitus Suomi OY (hageja) esitas Priit Tähe (kostja) vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt välja 9240,05 eurot, sh põhivõlgnevus 5304,55 eurot, 07.08.2017 seisuga sissenõutavaks

muutunud lepingujärgne viivis 5309,24 eurot, tasumata intress summas 81,65 eurot ja edaspidi

lisanduv viivis 12,722% aastas.

Hageja ja kostja sõlmisid 31.07.2009 Mastercard laenu- ja kaardilepingu, millega hageja

võimaldas kostjale krediiti summas kuni 1500 eurot. Lepingu p 3 järgi on kaardivaldajal õigus

krediiti kasutada krediidilimiidi piires. Maksepäevaks on iga kuu 20. kuupäev. 31.07.2009 võttis

kostja krediidilimiidist kasutusele 1499 eurot. Lepingu järgi kohustus kostja 1499 eurot

krediidiandjale tagastama kümne kuu jooksul võrdsetes osades. Kostja 1499 eurot hagejale ei

tagastanud. Lepingu järgi ei olnud lubatud kokku lepitud krediidilimiiti ületada. Lepingu p 3

neljanda lause kohaselt tuleb kaardivaldajal kokkulepitud krediidilimiidi ületamise korral

krediidilimiiti ületav summa tasuda. Ajavahemikus 01.08.2009-07.09.2009 on kostja ületanud

krediidilimiiti summas 3805,55 eurot, millest 3330,40 eurot kohustus kostja tasuma 20.09.2009

ning 475,15 eurot 20.10.2009. Kostja on jätnud maksekohustused täitmata.

Soome lepingute seaduse (soome k. laki varallisuusoikeudellisista oikeustoimista) § 1 kohaselt on

leping täitmiseks kohustuslik. Soome intressiseaduse (soome k. korkolaki) § 4 lg 2 kohaselt juhul,

kui intressiseaduse § 4 lg-s 1 sätestatud viivisemäär on väiksem, kui intressimäär, mida võlgnik

kohustus tasuma enne tasumise tähtaega, tuleb tal tasuda viivist samas määras, kui enne tasumise

tähtaega. Lepingu punkt 11 järgi on hagejal õigus nõuda kostajalt seaduses sätestatud määras

viivist, kuid mitte vähem, kui on lepingus kokku lepitud intressi määr. Viimane lepingu järgne

intressimäär on 12,722 % aastas ning sellises ulatuses nõuab hageja kostjalt viivist.

Kostja ei ole teavitanud hagejat kaardi valduse kaotamisest. Hageja nõuded kostja vastu ei ole

aegunud. Soome aegumise seaduse (soome k. laki velan vanhentumisesta) § 4 kohaselt on üldine

aegumistähtaeg 3 aastat ja see katkeb § 10 järgi mh juhul, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult võla

tasumist või muul viisil meenutab võlgnevust. Sama seaduse § 11 kohaselt katkeb aegumine kui

võlausaldaja esitab hagi kohtusse. Nõuded on muutunud sissenõutavaks 22.09.2009, 21.10.2009

ja 21.11.2009. Hageja esitas kostja vastu Pärnu Maakohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse

13.04.2012. Kostja krediitkaart edastati posti teel lihtkirjaga postiaadressile, mille kostja oli

märkinud. Krediitkaardil oli ka PIN-kood, mis saadeti kostjale krediitkaardist eraldi erineval ajal.

Krediidilimiiti on ületatud 3805,55 euro ulatuses. Krediidilimiidi ületamise võimalus on lepingu

punktist 3 ette nähtud. Kaarti kasutati kahel korral, s.o 475,15 eurot ja teine kord 3330,40 eurot,

septembris ja oktoobris 2009.

2. Kostja ei tunnista kogu nõuet. Kostjale teadaolevalt oli krediidilimiit maksimaalselt 1500 eurot

ning seda ei olnud võimalik ületada. Kostja pöördus tagasi Eestisse, krediitkaart ja muud

dokumendid jäid Soome tööandja korterisse. Nõude aegumistähtaeg on 3 aastat, mistõttu tuleb

hagi jätta rahuldamata aegumise tõttu.

Kostja väitel pole ta kaarti saanud ega kunagi kasutanud. Kostja ei saa aru, kuidas on võimalik

kaarti kasutada nii suures ulatuses. Lepingu sõlmimisel müüja rääkis, et selle lepinguga kaasneb

krediitkaart piiratud limiidiga ja see saadetakse elukoha aadressile. Kostja tellis kaardi lepingu

sõlmimisel ühiselamu aadressile, aga viibis hostelis, mis asus teisel aadressil. Kostja oli teadlik

kaardi krediidilimiidist. Kui oleks teadnud, et seda saab kasutada, siis ei oleks seda tööandja

korterisse jätnud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4367,50 eurot. Kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 2933,17 eurot perioodi

21.11.2009-29.11.2018 eest ja edaspidi põhinõudelt (4367,50 eurot) Soome intressiseaduse

(korkolaki) § 4 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem, kui 4367,50

eurot.

Hageja viimaste seisukohtade järgi on põhivõlgnevus 5304,55 eurot (krediidilimiit 1499 eurot ja

limiiti ületav võlgnevus 3805,55 eurot) ning sissenõutavaks muutunud viivis 5304,55 eurot.

Tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu 14.11.2016 otsuse p-st 8 on pooled krediidilepingus (tingimuste

p 21) kokku leppinud Soome õiguse kohaldamises ning seetõttu tuleb käesoleva vaidluse

lahendamisel kohaldada Soome õigust. Vaidlust ei saa olla selle üle, et tegemist on

tarbijalepinguga Soome tarbijakaitseseaduse (soome k kuluttajansuojalaki) §-de 3-5 mõistes.

Hageja on professionaalne krediidiandja ja kostja füüsiline isik, kes kasutas krediiti isiklikuks

otstarbeks.

Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud.

Kohus ei pidanud usutavaks kostja väidet, et ta ei ole krediitkaarti kätte saanud ega seda kasutanud.

Kostja selgitas istungil, et oli teadlik sellest, et talle krediitkaart väljastatakse. Samuti oli kostjal

lepingust tulenev kohustus teavitada krediidiandjat muudatustest oma kontaktandmetes. Kaardi

kasutamine on tõendatud, millest järeldub, et hageja on kaardi ja kaardi PIN-koodi kostjale saatnud

ja kaart on kätte saadud. Usutav ei ole ka kostja väide, et ta ei teadnud krediidilimiidi ületamise

võimalusest, kuna lepingu p-s 3 on selgitatud, et krediidilimiiti on keelatud ületada ja kui seda

ületatakse, kuulub ületatud summa tasumisele koos järgneva kuumaksega.

Hageja on hagiavalduses välja toonud, et kostja krediidilimiiti ületav võlgnevus on kokku 3805,55

eurot ning kostjale on esitatud kolm arvet, s.o 03.09.2009 (I kd, tl 58), 03.10.2009 (I kd, tl 64) ja

03.11.2009 (I kd, tl 68). Iga järgnev arve sisaldab eelmise perioodi võlgnevust (eelmise arve

lõppsaldo). Septembri arvel on märgitud krediidilimiiti ületavaks osaks 3334 eurot ja oktoobri

arvel 475,15 eurot, so. kokku 3809,15, mitte nagu hagis märgitud 3805,55 eurot. Viimases,

novembri arves, on aga eelmise arve lõppsaldoks märgitud 4105,35 eurot, millele lisandub limiidi

osamakse 149,90 eurot, mis teeb kokku 4255,25 eurot, kuid arve lõppsaldoks on 4367,50 eurot (sh

intressid, hooldustasu ja käsitlustasu) ja on välja toodud, et tasumisele kuulub omakorda 4745,85

eurot. Hagis nõutakse põhivõlgnevuse tasumist summas 5304,55 eurot, mis hageja väitel koosneb

ainult kasutatud krediidilimiidist 1499 eurot ja seda ületavast osast 3805,55 eurot. Samuti ei kattu

hagis märgitud põhinõue (5304,55 eurot) viimases arves nõutud summaga (4367,50 eurot).

Eeltoodust tulenevalt on lisandunud igale arvele summa, mille sisu ei ole arusaadav ja kujunemine

jälgitav. Viimases arves on selliseks summaks 937,05 eurot. Kuna kostjal oli kohustus tasuda

4367,50 eurot ja kostja seda tasunud ei ole, siis on kostja rikkunud oma lepingust tulenevat krediidi

tagasimakse kohustust ning hagejal on õigus nõuda võlgnevuse tasumist. Seega tuleb kostjalt välja

mõista 4367,50 eurot.

Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja peab Soome intressiseaduse (soome k korkolaki)

§ 4 lg 2 ja lepingu punkt 11 alusel maksma viivist lepingujärgses määras (12,722 % aastas). Soome

intressiseadus § 2 lg 2 viitega §-le 4 sätestab, et viiviskokkulepe on tühine, kui see näeb

tarbijakrediidilepingus ette kohustuse tasuda viivist rohkem kui §-s 12 sätestatud, s.o Euroopa

Keskpanga viimase refinantseerimisoperatsiooni intressimäär (mis ümardatakse ülespoole lähima

järgmise poole protsendipunktini), millele lisandub 7 %. Kuna lepingujärgne viivisemäär

(12,722 % aastas) ületab seadusejärgset viivisemäära (7 - 8,25 % aastas), on lepingu p 11 tühine

Soome intressiseaduse § 2 lg 2 alusel ja kostjalt tuleb välja mõista viivis seadusjärgses määras.

Rahuldades hagi osaliselt summas 4367,50 eurot, arvestas kohus ümber sissenõutavaks muutunud

viivise alates 21.11.2009 kuni otsuse tegemiseni 29.11.2018. Alates nõude (4367,50 eurot)

tekkimisest (21.11.2009) kuni otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivis on kokku

2933,17 eurot. Kuna hageja on oma viivisenõuet piiranud põhivõlgnevuseni, tuleb kostjalt

edaspidi kuni põhivõlgnevuse tasumiseni viivis välja mõista Soome intressiseaduse § 4 sätestatud

määras, kuid mitte rohkem kui 4367, 50 eurot.

Menetluskuludest jättis maakohus 94,53% kostja ja 5,47% hageja kanda ning mõistis kostjalt

hageja kasuks menetluskulude katteks välja 1514,89 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus, viivis ja

menetluskulud. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kohus viitas lepingu p-le 3, kuid jättis tähelepanuta lepingu p 2, mille kohaselt võib krediidilimiiti

muuta vaid krediidisaaja avalduse alusel. Kostja ei ole teinud limiidi muutmise avaldust. Samuti

on lepingu pealdisel märgitud krediidilimiit 1500 eurot ja selle kasutas kostja ka kohe lepingu

sõlmimisel ära. Lepingu tingimused on vastuolus. Kohus tõlgendas lepingutingimusi valikuliselt

ja kostja kahjuks.

Kui lepingu p 21 järgi on pooled kokku leppinud kohtualluvuses Helsingi ringkonnakohtu kasuks,

siis jääb kostjale arusaamatuks, miks on asja arutanud Eesti kohus.

Apellant ei nõustu, et on väheusutav, et kostja ei ole kaarti kätte saanud. Kaarti kostja kätte ei

saanud, kostjal ei oleks sellega ka midagi teha, kuna oli teadlik, et nagunii on selle limiit täis ja

seda ei saa kasutada.

Kostja palub kohtul tuvastada ja vastaspoolelt välja nõuda hageja poolt inkassole menetlusse antud

nõudesumma ehk mis on tegelik võlasumma, mille tasumist pank ootab, ning võimalused

maksegraafikuks.

5. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ning nõustub maakohtu põhjendustega.

Ajavahemikus 01.08.2009 - 07.09.2009 ületas kostja lepinguga kasutada antud lubatud

krediidilimiiti. Kokku lepitud krediidilimiiti kaardi valdajal lepingu järgi ületada ei ole lubatud

(lepingu p 3). Hageja on maakohtus esitanud väljavõtted sellest, kus ja millal krediitkaarti kasutati.

Poolte vahel ei saa olla vaidlust kohtualluvuse küsimuses, kuivõrd see küsimus on maakohtus juba

mitmel korral läbi vaieldud.

Hageja ei välista nõude tasumist maksegraafiku alusel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Järgides maakohtu otsuse

põhjendusi ei korda ringkonnakohus neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel oma käesolevas otsuses.

Maakohtu otsusele ei ole esitatud edasikaebust osas, milles kohus jättis hageja nõuded osaliselt

rahuldamata tulenevalt põhinõude arvestuse ebatäpsusest ja lepingujärgse viivise määra tühisusest.

Selles osas ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendatust ega seaduslikkust (TsMS

§ 651 lg 1).

7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja põhjendustega, mille kohaselt on hageja

tõendanud kostja vastu nõudeõiguse tekkimise 4367,50 eurot (põhivõlgnevus), millelt kuulub

arvestamisele seadusjärgne viivis alates 21.11.2009. a. Poolte vahel oli tarbijakrediidilepinguline

suhe.

Asjaolu, et lepinguga olid pooled kokku leppinud krediidilimiidis 1500 eurot, ei välista, et

krediitkaardi olemusest tulenevalt ei olnud kaardi kasutajal võimalik krediidilimiiti ületada.

Maakohus on õigesti viidanud, et krediidilepingu üldtingimuste punktis 3 on selgitatud

krediidilimiidi ületamise korral tekkivaid kohustusi. Seega oli lepingu järgi kostjal (krediidisaajal)

küll kohustus hoiduda kasutamast krediiti kokkulepitud limiiti ületavas ulatuses, kuid see ei

tähenda, et niisugune võimalus oleks kostjal faktiliselt puudunud. Lepingus nähti sõnaselgelt ette,

et kui krediidilimiiti ületatakse, siis kuulub ka kokkulepitud limiiti ületav rahasumma lepingu

alusel tasumisele. Krediidilimiidi ületamisel ei ole tegemist krediidilimiidi muutmisega lepingu

punkti 2 tähenduses, seega ei ole asjakohased apellandi väited lepingu punktide 2 ja 3 vahelisest

vastuolust.

8. Kuivõrd kokkulepitud krediidilimiidi suuruseks oli 1500 eurot ja kostja (apellant) kasutas selle

limiidi enda kinnitusel ära koheselt lepingu sõlmimisel (summas 1499 eurot), siis pidi kostja olema

teadlik sellest, et järgnevad kaardiga tehtavad maksed ületavad kokkulepitud limiiti.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (kohtuotsuse p 8), mille kohaselt ei ole

usutavad kostja väited, et ta ei ole krediitkaarti kätte saanud ega seda kasutanud. Ringkonnakohus

ei korda maakohtu otsuses toodud põhjendusi. Asja materjalide hulgas on väljavõtted selle kohta,

millal ja kus on krediitkaarti kasutatud ning kuna pooltevahelise lepingu järgi saadeti nii

krediitkaart kui selle kasutamiseks vajalik PIN-kood üksteisest eraldi kostja poolt krediidi

taotlemisel teatavaks tehtud postiaadressil, siis saab lähtuda eeldusest, et kostja sai kaardi ning

koodid kätte ning on neid kasutanud. Kostja ei ole esitanud omalt poolt ainsatki tõendit

põhistamaks, et kulutuste tegijaks ei olnud või ei saanud olla tema.

9. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väiteid seoses kohtualluvusega. Tartu

Ringkonnakohus on juba oma 14. novembril 2016. a käesolevas asjas tehtud jõustunud otsuses

märkinud, et kostja ei ole maakohtu menetluses tuginenud asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev

asja

lahendama.

Seega

on

kostja

kaotanud

õiguse

tugineda

nimetatud

asjaolule

apellatsioonimenetluses. Seda ei muuda asjaolu, et tsiviilasi saadeti maakohtule uueks

läbivaatamiseks põhjendusel, et asjas kuulus kohaldamisele Soome õigus.

Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited

nõude suurusele, sh taotlus nõuda välja inkassole üle antud võlgnevuse arvestus. Maakohus on

kontrollinud hageja nõude arvestuse aluseid, s.o kostjale esitatud arveid (I kd tl 58, 64, 68) ning

kõrvaldanud neis esinenud ebatäpsused. Samuti on maakohus kontrollinud kohaldamisele kuuluva

viivise määra põhjendatust ja leidnud, et lepingujärgse määra asemel kuulus kohaldamisele

seadusest tulenev viivise määr.

10. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et põhinõudelt 4367,50 eurot arvestatud

sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis 2933,17 eurot (maakohtu otsuse tegemise aja

seisuga) on kogunenud väga pika aja, s.o 9 aasta vältel. Hageja on käesolevas asjas pöördunud

kohtu poole maksekäsu kiirmenetluses juba 2012. aastal ning menetlus on kestnud tavatult kaua

mh ka kostjast tulenevatel asjaoludel.

Vastustaja on apellatsioonkaebusele esitatud vastuses märkinud, et ei välista nõude tasumist

maksegraafiku alusel. Pooltel on võimalik sõlmida omavahel võlgnevuse kustutamiseks

maksegraafik ka väljaspool käesolevat kohtumenetlust (s.o asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisel).

Lisaks võivad pooled igas menetlusstaadiumis lõpetada asja kompromissiga vastavalt TsMS §-le

430.

11. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta TsMS § 171 alusel apellandi (kostja) kanda. Seega jäävad apellandi kanda nii

tema enda kantud apellatsiooniastme menetluskulud kui ka vastaspoole vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud.

Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja kandnud

ringkonnakohtus menetluskulusid summas 200 eurot. Menetluskulu seisneb õigusabikulus.

Vastustaja esindajal kulus toiminguteks apellatsiooniastmes 2 töötundi, sh 30 minutit

apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja 1,5 tundi sellele vastuse koostamiseks. Ühe töötunni

maksumus on 100 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust on tegemist vajalike ja

põhjendatud kuludega, mistõttu tuleb apellandilt välja mõista 200 eurot vastustaja kasuks

ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks.

12. Ringkonnakohus vabastas oma 18.02.2019. a määrusega menetlusabi korras apellandi osaliselt

(summas 275 eurot) riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Apellant on tasunud

ringkonnakohtu määratud osamaksed riigilõivu katteks kokku 150 eurot.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 190 lg-te 2 ja 5 järgi mõista apellandilt

välja ülejäänud riigilõiv summas 275 eurot.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/