2-18-11219/14 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. mai 2019

Tsiviilasja number

2-18-11219

Tsiviilasi

A.A. hagi A.K. vastu alusetult saadu tagastamiseks ja

hüvitise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2975 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maaakohtu 19. veebruari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) A.A. (isikukood: XXXXXXXXXXX );

esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

Vastustaja (kostja) A.K. (isikukood: XXXXXXXXXXX );

esindaja Anne Haller

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.A. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 19. veebruari 2019 otsus

muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.A. kanda.

4. Rahuldada A.K. avaldus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks ning määrata A.K. menetluskulude

rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 343 eurot 75 senti

(ilma käibemaksuta).

Mõista A.A. lt A.K. kasuks välja menetluskulu

ringkonnakohtus 343 eurot 75 senti. Hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 25. juulil 2018 A.K. (kostja) vastu hagi alusetult saadud 3730 euro ja

hüvitise tehtud kulutuste eest 2975 euro väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt elasid pooled koos septembrist 2013 kuni septembrini 2016. Kooselu

ajal leppisid pooled kokku, et ostavad ühisesse kodusse uue köögimööbli, mille ostmiseks

vajaliku summa kogumiseks tegi hageja kostja pangakontole ülekandeid 8. juulist 2015 kuni

13. aprillini 2016, kokku 3730 eurot. Kooselu lõppedes jäi köögimööbel ostmata ning kostja ei

ole raha tagastanud. Kostja on hageja arvel alusetult rikastunud. Poolte kooselu ajal kandis

hageja kõik majapidamiskulud. Hageja nõustus, et juuli 2015 eest esitatud nõue on aegunud.

Poolte kooselu lõppes septembris 2016 ning poolte poeg A. jäi oktoobri 2017 alguseni elama

hageja juurde. Sel ajal pidas poega üleval üksnes hageja. 20. oktoobri 2016 e-kirjas küsis hageja

kostjalt lapse jaoks ülalpidamist, kuid kostja ei ole hagejale lapse ülalpidamiseks tehtud kulutusi

hüvitanud. Hagejal on kostja vastu tekkinud käsundita asjaajamisest tulenev nõue

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 alusel. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 tuleneb

vanematele kohustus oma alaealist last üleval pidada. Kuna kostja lapse ülalpidamiskohustust

ei täitnud, täitis tema eest vastavat kohustust hageja. PKS § 101 järgi on lapse vajaduste

tagamiseks kuluv summa eelduslikult kahekordne miinimumelatise summa ning vanemate

kohustus on võrdne. 2016. a oli miinimumelatis 215 eurot kuus, 2017. a oli miinimumelatis 235

eurot kuus. Hageja nõuab lapse ülalpidamiseks tehtud kulutuste hüvitamist miinimumelatise

ulatuses (4 x 215 + 9 x 235).

Tsiviilasjas nr 2-16-12288 oli esialgse õiguskaitsega laps määratud isa juurde kuni

kohtuvaidluse lõppemiseni. Lõplik hooldusõiguse kohtumäärus hakkas kehtima 15. maist 2017,

kuid kostja ei läinud lapsele järele.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt sündis poolte poeg B.B. 3. oktoobril 2014, poolte kooselu lõppes

10. augustil 2016. Alusetust rikastumisest tulenev nõue ei ole põhjendatud. Vanemahüvitis

lapse eest laekus hagejale ning kuna kostjal puudus lapsega kodus olemise tõttu sissetulek,

kandis hageja osa talle laekunud vanemahüvitisest kostjale. Ülekanded algasid jaanuaris 2015

kui vanemahüvitise maksmine algas, ning lõppesid aprillis 2016, mil vanemahüvitise maksmine

lõppes. Hageja on seda kinnitanud ka tsiviilasja nr 2-16-12288 menetluses. Samuti kinnitab

vanemahüvitise tasumist asjaolu, et maksete selgitustes on viidatud kalendrikuude nimedele.

Selgitustes ei ole viidatud köögimööblile. Hagejalt saadud summad kasutas kostja nende ühise

majapidamise ja lapse huvides. Seega on rikastumine ära langenud. Hagejal oli seadusest ja

üldisest arusaamast tulenev kõlbeline kohustus kostjat üleval pidada seoses lapse sünniga.

Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe köögimööbli jaoks raha kogumiseks.

Alusetu rikastumise nõude esitamise eeldused ei ole täidetud. 8. juuli 2015 makse osas on nõue

aegunud.

Ka käsundita asjaajamisest tulenev hageja nõue on põhjendamatu. Tegemist on sisuliselt elatise

nõudega. Pärast hageja ja kostja kooselu lõppu anti hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise

osas Harju Maakohtu 22. detsembri 2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-12288 kostjale. Hageja

keeldus last kostjale välja andmast, kostja sai lapse kätte alles 2. oktoobril 2017. Hageja saaks

nõuda kulutuste hüvitamist maksimaalselt ühe aasta eest enne esitamist ning see aeg on möödas.

Hageja ei ole tõendanud kulutuste kandmist ning küsitav on esitatud kulutuste vajalikkus ja

mõistlikkus. Hageja nõue on tõendamata ja põhjendamatult suur.

Tartu Maakohus kinnitas 2. aprilli 2018 tsiviilasjas nr 2-17-126707 kompromissi B.B. i hagis

hageja vastu elatise väljamõistmiseks. Nimetatud tsiviilasjas pidas hageja miinimumelatist

põhjendamatult suureks. Hageja on oma nõudest tsiviilasjas nr 2-17-126707 sõlmitud

kompromissiga loobunud. Kompromissis kinnitasid pooled, et neil ei ole muid omavahelisi

nõudeid. Nõude rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kuna nõude aluseks olnud

ajal varjas hageja last kostja eest ja keeldus last üle andmast.

Kostja tegi lapsele näidatud ajal kulutusi, andes hagejale lapse jaoks riideid. Lisaks sisustas

kostja lapse jaoks tema ja lapse tulevast elukohta. 2975 euro välja mõistmine kostjalt oleks talle

ebamõistlikult koormav.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 19. veebruari 2019 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja

kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 935 eurot ning menetluskuludelt

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

Maakohus leidis, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt üle kantud summade tagastamist

VÕS § 1028 alusel. Kui hageja soovib selle sätte alusel saada tagasi kostjale tasutud raha, peab

ta ära näitama, et poolte vahel oli kokkulepe, et kostja ostab tulevikus kolmandalt isikult

köögimööbli hagejalt saadud raha eest. Minimaalselt peaks hageja tõendama, et tema

arusaamise järgi on selline kokkulepe poolte vahel sõlmitud ning ta kandis raha kostja kontole

kokkuleppe täitmiseks. Hageja seda tõendanud ei ole, vaid on ainult viidanud, et poolte

kokkulepe oli suuline ning kokkuleppe sõlmimist on väga raske tõendada.

Kostja väitel kandis hageja talle raha hagejale laekunud vanemahüvitise arvelt ja see oli

mõeldud majapidamiskulude jaoks. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et seoses lapse

sünniga laekus vanemahüvitis mitte talle, vaid kostjale. Kostja esitatud kontoväljavõtetelt (I kd,

tl 67, 75) nähtub, et hageja on kostjale teinud ülekandeid alates 28. jaanuarist 2014 kuni

21. juulini 2016 ning ainult üksikutel kordadel on maksete selgistustesse lisatud, milleks raha

mõeldud on. Ülekannete selgituste järgi ei ole võimalik vahet teha, et hageja oleks tema poolt

nõutud summad kostja arvele tasunud sihtotstarbeliselt. Maakohus pidas usutavaks kostja

selgitust, et hageja tegi talle ülekandeid majapidamise jaoks. Pooled elasid koos ning

eelduslikult tegid mõlemad ka kulutusi toidule, lapse asjadele jms. Hageja oleks saanud vajaliku

mööbli ostmiseks ise raha kõrvale panna ega pidanud kandma raha kostja arvele. Hageja on

kostjale ülekandeid teinud vähemalt alates 2014. aasta algusest ning ta ei ole viidanud sellele,

et alates 8. juulist 2015 muutus pere elukorraldus, s.h majapidamiskulude eest tasumise viis.

Hageja soovib lapsele tehtud kulutuste hüvitamist miinimumelatise ulatuses 2016. a septembrist

kuni 2017. a oktoobrini VÕS § 1018 lg 1 alusel. Riigikohus on selgitanud, et nimetatud sätte

kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja ei olnud lepingust või seadusest tulenevalt

kohustatud asja ajama (Riigikohtu 4. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 11).

Praegusel juhul on hagejal tulenevalt PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 kohustus oma alaealist last

üleval pidada. Seega täitis hageja lapsele elatist tasudes oma seadusest tulenevat kohustust.

Maakohus leidis, et kuna hageja täitis last üleval pidades oma seadusest tulenevat kohustust, ei

tekkinud tal käsundita asjaajamisest tulenevat nõudeõigust kostja vastu.

Mõlemad vanemad on PKS § 105 lg 1 kohaselt esimese järjekorra kohustatud isikud ning

vanemate omavahelises suhtes regressinõuet PKS § 106 alusel ei teki. Kohustatud isiku asemel

ülalpidamiskohustust täitnud kolmandal isikul on käsundita asjaajamisest tulenevad õigused,

sh VÕS § 1023 järgi kulutuste hüvitamise nõue. Kolmanda isiku käsundita asjaajamisest

tulenev nõue ülalpidamiskohustuslase vastu tuleneb seadusest (VÕS § 1018 lg 1 p 3) ja nõude

aegumistähtaeg on TsÜS § 149 järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest.

Lapsevanem ei ole oma last ülal pidades kolmas isik ka juhul, kui ta peab last üleval üksi.

Vanemate vahel ei saa tekkida elatise tasumata jätmise tõttu käsundita asjaajamisest tulenevalt

õigussuhet. Kuna hagiavalduse esitamise ajaks ei olnud laps enam hageja juures, ei olnud

hagejal ka elatise nõudmise õigust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osaliselt osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kulutuste hüvitise summas

2975 eurot väljamõistmiseks, teha asjas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitis 2975 eurot, jätta menetluskulud maakohtus

poolte endi kanda ja apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on VÕS § 1018 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud. Maakohus

on jätnud ebaõigesti arvestamata PKS § 105 lg-ga 3, mille kohaselt täidavad mitu sama astme

sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena. Pidades last perioodil 10. august 2016 kuni

2. oktoober 2017 üksi üleval ei täitnud hageja mitte üksnes enda kohustust, vaid lisaks enda

osale lapse ülalpidamiskohustusest ka kostja kui lapse ülalpidamiskohustuse täitmise

osavõlgniku osa lapse ülalpidamiskohustusest. Hageja poolt ka kostja eest lapse

ülalpidamiskohustuse täitmine vastas kostja huvidele, sest hageja tegevuse tulemusena sai

kostja seadusest tulenev kohustus last üleval pidada täidetud.

Maakohtu seisukoht, et last üksi kasvatanud ja üleval pidanud vanema õigused on

perekonnaseaduse regulatsiooniga tagatud, ei ole õige. Lapse nimel on hagi võimalik esitada

vanemal, kelle juures laps elab. Lapse elukoha muutumise korral ei ole vanemal, kes pidas last

üksi üleval kuni lapse teise vanema juurde elama asumiseni võimalik enam esitada PKS § 108

sätestatud tagasiulatuva elatise nõuet. Seda ka siis, kui ta on teiselt vanemalt varasemalt

kohtuväliselt elatise tasumist nõudnud ja kavatsenud kohtusse pöörduda.

PKS § 106 ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele. Hageja poolt kostja kohustuse täitmine ei

ole käsitletav asenduskohustusena.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Alates tsiviilasjas nr 2-16-12288 tehtud Harju Maakohtu 22. detsembri 2016 määruse

jõustumisest 15. mail 2017 kuni lapse kostjale üleandmiseni 2. oktoobril 2017 hoidis hageja

last enda juures kohtumäärust rikkudes ja selleks õiguslikku alust omamata. See välistab hageja

nõude vastava perioodi eest pahausksuse tõttu ka juhul, kui see muidu oleks põhjendatud.

Eksitav ja ebaõige on ka apellatsioonkaebuses väidetu, mille kohaselt ei olevat vaidlust selles,

et perioodil 10. augustist 2016 kuni 2. oktoobrini 2017 täitis lapse ülalpidamiskohustust üksnes

hageja, ning selles, et kostja ei osalenud nimetatud perioodil lapse ülalpidamiskohustuse

täitmisel. On tõsi, et vaidlusalusel perioodil ei maksnud kostja lapse ülalpidamiseks elatist, ent

lapse ülalpidamisega seoses kulutusi on kostja ka sel perioodil teinud.

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõudele tuleb kohaldada perekonnaseadust, mis

sätestab, millised on vanemate kohustused lapse ülalpidamisel, kuidas neid kohustusi täita tuleb

ning mis juhtub siis, kui neid kohustusi ei täideta. Muuhulgas näeb PKS § 108 ette ka tähtaja,

mille jooksul on võimalik lapse ülalpidamiskohustuse rikkumisest tulenevaid nõudeid esitada.

Käsundita asjaajamise nõue võib ülalpidamiskohustust täitnud isikul olla üksnes juhul, kui

tegemist on kolmanda isikuga, kellel endal polnud seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust.

Hagejal lapse isana oli selline kohustus. PKS-is sätestatu on lapse ülalpidamist puudutavas osas

selgelt eriregulatsioon VÕS-is osavõlgnike kohta sätestatu suhtes.

Kostja ei nõustu hageja väitega, justkui jätaks PKS-i regulatsioon last ülal pidanud vanema

olukorras, kus lapse elukoht muutub, kaitseta. Hooldusõiguse olemasolul saab last varem ülal

pidanud vanem esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi tagasiulatuvalt kuni aasta eest ning

seda sõltumata sellest, kus laps hagi esitamise ajal elab. Hagejal oli piisavalt aega, et esitada

lapse nimel kostja vastu elatishagi, milles saanuks elatist nõuda ka tagasiulatuvalt. Hageja

sellist hagi ei esitanud. Seega on hageja ise loobunud talle PKS-iga tagatud õiguste

realiseerimise võimalusest.

Tulenevalt PKS §-st 100 on elatisenõue ülalpidamisnõue. Selline nõue on seotud selle

eesmärgiga, mistõttu saab ülalpidamist mineviku eest nõuda üksnes erandjuhtudel ning piiratud

ulatuses (Riigikohtu 25. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 19-20; 30. mai 2007

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-07, p 12). Olukorras, kus last ülal pidanud vanemal oleks

sõltumata elatisnõude õigeaegsest esitamisest igal juhul võimalik tõendeid esitamata nõuda

miinimumelatisele vastava summa tasumist käsundita asjaajamise sätete alusel ja seda kümne

aasta jooksul (TsÜS §-st 149 tulenev nõude aegumise tähtaeg), tekiks vastuolu elatise

regulatsiooni kehtestamise eesmärgiga.

Käsundita asjaajamise eeldused ei ole antud juhul täidetud. Hageja oli kohustatud last ülal

pidama. Samuti ei tegutsenud hageja last ise üleval pidades tahtega tegutseda kostja kasuks ehk

sooviga kostjat soodustada. Hageja nõue oleks välistatud ka VÕS § 1023 lg-st 3 tulenevalt.

Hagejal ei saanud last kostja juurest ära viies olla kavatsust viimaselt sellega seotud kulutuste

hüvitamist nõuda.

Hageja nõude rahuldamine on välistatud 15. maist 2017 alanud perioodi osas, s.o hetkest, mil

jõustus Harju Maakohtu määrus, millega hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas anti

üle kostjale.

Kui hagejal oleks kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue, on nõue tõendamata ja

põhjendamatult suur.

Maakohtu otsuse muutmiseks menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas puudub alus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu otsust hageja alusetust rikastumisest tuleneva

nõude summas 3730 eurot rahuldamata jätmise osas. Seega on alusetust rikastumisest tuleneva

nõude rahuldamata jätmise osas maakohtu otsus jõustunud.

Hageja vaidlustas maakohtu otsuse apellatsioonkaebuses osas, milles maakohus jättis hageja

käsundita asjaajamisest tuleneva nõude summas 2975 eurot rahuldamata.

7. Hageja tugineb oma nõudes sellele, et hageja ja kostja kooselu lõppedes jäi poolte ühine poeg

elama hageja juurde ning kostja ei ole poja hageja juures viibimise ajal 2016. a septembrist

2017. a septembrini oma ülalpidamiskohustust poja ees täitnud. Hageja ei väida

apellatsioonkaebuses, et ta oleks täitnud kostja eest veel mõnda muud kohustust. Hageja nõuab

kostjalt seadusjärgset miinimumelatist, mida hageja on väidetavalt kostja eest poolte ühise lapse

ülalpidamiseks tasunud, kokku 2975 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõue sisuliselt ülalpidamiskohustuse täitmise nõue, mille

esitamise õigus on lapsel oma vanema vastu. Poolte ühine poeg B.B. on sündinud 3. oktoobril

2014. PKS § 96 järgi on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last, seega on nii hagejal

kui ka kostjal ülalpidamiskohustus oma lapse ees. Asjaolu, et hageja väidetavalt täitis seda

kohustust ainuisikuliselt ja tal oli õigus esitada lapse nimel nõue kostja vastu, ei muuda

ülalpidamiskohustuse sisu.

Kui isikul on seadusest tulenev alaealise lapse ülalpidamise kohustus, saab ülalpidamist saama

õigustatud laps nõuda temalt PKS § 96 alusel ülalpidamiskohustuse täitmist. Seaduse järgi on

last kasvataval vanema õigus esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi ülalpidamise

väljamõistmiseks (PKS § 120 lg 4). Pooled ei vaidle selle üle, et lapse elukohaks oli 2016. a

septembrist 2017. a septembrini hageja elukoht. Hageja ja kostja ühine laps ei ole kohtule

vaidluse all oleva ajavahemiku eest elatise nõuet kostja vastu esitanud.

Ülalpidamiskohustuse täitmise nõudeõigus on ülalpidamisnõude eripära ja eesmärgi tõttu

sissenõutavaks muutunud kohustuste osas oluliselt piiratud. PKS § 108 järgi võib õigustatud

isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju

hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. PKS § 108

mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike

ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise

ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda,

(vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-136-13, p. 12).

PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena

ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja

varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi

suhteid. Selle sätte eesmärgiks on aga eelkõige ülalpidamiskohustuse suuruse määramine

vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral ning ei ole vanemate vastastikuste

nõuete esitamise õiguslikuks aluseks.

Hageja ei ole ringkonnakohtu hinnangul täitnud ka kolmanda isikuna VÕS § 78 lg 1 mõttes

kostja ülalpidamiskohustust nende ühise lapse suhtes, kellel oleks õigus nõuda kostjalt hüvitist.

VÕS § 78 lg 4 järgi võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist

üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu

hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Üksnes juhul, kui seaduse

järgi ülalpidamist andma kohustatud isiku eest täidab ülalpidamiskohustust asenduskohustuse

raames ülalpidamist järgmisena andma kohustatud perekonnaliige, läheb talle seaduse alusel

ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue üle. Kui ülalpidamiskohustust täidab muu isik (kellel

seaduse alusel selline kohustus puudub), võib ta nõuda tehtud kulutuste hüvitamist alusetu

rikastumise või käsundita asjaajamise sätete alusel (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus

tsiviiliasjas 3-2-1-67-15, p 12).

8. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et PKS § 106 ei kuulu käesoleval

juhul kohaldamisele. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei olegi nimetatud sätet asja

lahendades kohaldanud. Maakohus leidis, et mõlemad vanemad on PKS § 105 lg 1 kohaselt

esimese järjekorra kohustatud isikud ning vanemate omavahelises suhtes regressinõuet

PKS § 106 alusel ei teki.

Maakohus leidis põhjendatult, et käsundita asjaajamise sätete alusel saab ülalpidamiskohustuse

täitmisel nõuda kulutuste hüvitamist muu isik, kes ei ole ise kohustatud ülalpidamist andma.

Antud juhul on hageja vanem, kes on PKS § 96 järgi ülalpidamist andma kohustatud isik.

9. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, puudub vajadus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja 8. mai 2019 menetluskulude nimekirja kohaselt on

kostja menetluskuludeks ringkonnakohtu menetluses lepingulise esindaja kulud 343 eurot 75

senti (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku

kuluga, mis kuulub hagejalt väljamõistmisele. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse

apellatsioonimenetluse kuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab

hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt 343 eurot 75 senti (ilma

käibemaksuta) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke