1-17-5242/86 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

28. mai 2019

Kohtuasja number

1-17-5242

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi üldmenetluses

-

Andrey Krasnoglazovi süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1; § 344

lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning

-

MTÜ Puškini Instituut süüdistuses KarS § 344 lg 2 ja § 345

lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 18. veebruari 2019. a otsus

(maakohtu otsuses ekslikult märgitud 14. veebruar 2019)

Apellant

Andrey Krasnoglazovi ja MTÜ Puškini Instituut kaitsja

vandeadvokaat Margus Mugu

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatavad

-

Andrey Krasnoglazov (isikukood 36404130357; elukoht

XXX

-

; töökoht MTÜ Puškini Instituut, juhatuse liige; varem

karistamata)

-

MTÜ Puškini Instituut (registrikood 80260399; asukoht

Maneeži 7-2, Tallinn, Harjumaa; seaduslik esindaja Andrey

Krasnoglazov)

Kaitsja

-

vandeadvokaat Margus Mugu, valitud korras

Prokuratuur

-

esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Kalmer Kask

Kannatanu

-

Narva linn

Kohtuistungi aeg

30. aprill 2019

Kohtuistungil osalenud isikud

Andrey Krasnoglazovi ja MTÜ Puškini Instituut kaitsja

vandeadvokaat Margus Mugu ning Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kalmer Kask

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 18. veebruari 2019. a otsus osas, millega:

1) Andrey Krasnoglazov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 201 lg 2 p 1 järgi;

2(35)

2) Andrey Krasnoglazovile mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks rahaline

karistus 250 päevamäära summas 2500 eurot;

3) otsustati

asitõenditega

toimimise

viis.

Jätta

kohtuotsuse

resolutiivosast

lehekülgedelt 2–3 välja tekst, mis algab sõnaga „Asitõendid“ ja lõpeb sõnadega

„Äravõetud sülearvuti Apple MacBook Air [...] tagastada MTÜ-le Puškini

Instituut kohtuotsuse jõustumisel.“;

4) Andrey Krasnoglazovi ja MTÜ Puškini Instituut õigusabikulud jäeti täies ulatuses

nende endi kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) mõista Andrey Krasnoglazov KarS § 201 lg 2 p 1 järgi õigeks;

2) mõista Andrey Krasnoglazovile KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuseks rahaline

karistus 100 päevamäära summas 1000 (üks tuhat) eurot. Rahaline karistus tuleb

tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on

kohustuslik. Rahalist karistust on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul

alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selle tähtaja jooksul

täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse

läbiviimiseks;

3) mõista Eesti Vabariigilt Andrey Krasnoglazovi kasuks välja 2730 (kaks tuhat

seitsesada kolmkümmend) eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud

tasu katteks (sh 500 eurot apellatsioonimenetluses ja 2230 eurot sellele eelnenud

kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu eest). Kanda see summa MTÜ Puškini

Instituut arvelduskontole nr EE812200221039674697;

4) mõista Eesti Vabariigilt MTÜ Puškini Instituut kasuks välja 500 (viissada) eurot

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

3. Muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes kohtuotsusest välja viide I.M. e poolt

läbiotsimise käigus antud seletusele (ütlustele).

4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

5. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks

3(35)

pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik

kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist

esindaja vahenduseta.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas

osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab

kassatsioonitähtaeg

uuesti

kulgema

riigi

õigusabi

taotluse

lahendamise

määruse

kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle

möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast,

millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasja esmakordne arutamine

1.1. Süüdistus

1. Andrey Krasnoglazov anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2

p-de 1 ja 3, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes, MTÜ Puškini Instituut

(edaspidi Puškini Instituut) aga süüdistatuna KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi

kvalifitseeritud kuritegudes.

1.1.1. Andrey Krasnoglazovi süüdistus KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

2. Narva linn ja Puškini Instituut (esindaja juhatuse liige A. Krasnoglazov) sõlmisid 15. märtsil

2013 koostöölepingu, mille eesmärk oli võimaldada täiendavat venekeelset haridust Narva

gümnaasiumide õpilastele valikainetes, mis on riiklikus õppekavas. Lepingu punkt

2.2.5 nägi ette, et lepingu eesmärkidega mitteseotud tegevusi teeb Puškini Instituut omal

kulul. 15. märtsi 2013. a koostöölepingu alusel sõlmisid Narva linn ja Puškini Instituut

aastatel 2013–2015 mitu lepingut, mille sisuks oli toetuse eraldamine ja selle sihtotstarbelise

kasutamise tingimuste kindlaksmääramine. Muu hulgas sõlmiti 17. veebruaril 2014 toetuse

eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise leping nr 3.1-7/1563, mille punkti 1.3 alusel

maksti Puškini Instituudile 2014. a tegevuskulude katteks 79 700 eurot. 12. veebruaril

2015 sõlmitud toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingu nr 3.1-7/517 punkti

1.3 alusel maksti Puškini Instituudile 2015. a tegevuskulude katteks 79 700 eurot. Mõlema

lepinguga kohustus Puškini Instituut kasutama saadud raha sihtotstarbeliselt Narva

4(35)

Täppisteaduste Kooli tegevuseks, s.o Narva linna gümnaasiumiõpilastele täiendava

venekeelse hariduse võimaldamiseks gümnaasiumi riikliku õppekava valikainetes. Raha

võis kasutada personalikuludeks (Narva üksuse töötajate töötasud ja sellega kaasnevad

maksud) ning Narva üksuse side- (telefon, internet) ja muudeks tegevuskuludeks (büroo- ja

paljunduskulu, reklaamikulu jms).

3. A. Krasnoglazov eiras eelnevalt nimetatud lepingutega Puškini Instituudile raha

kasutamiseks seatud piiranguid ja pööras Narva linna toetusena mittetulundusühingule

eraldatud raha või selle eest ostetud muu vara koguväärtuses 8955 eurot 42 senti enda või

kolmandate isikute kasuks. Seda tegi A. Krasnoglazov järgmiselt:

1) 26. märtsil 2014 väljastas MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus Puškini

Instituudile arve-saatelehe nr 466 summas 754 eurot selgitusega Matematika. Sbornik

zada4; kogus 104 tk. Arve väljastamise initsiaator oli A. Krasnoglazov, kes oli ka

MTÜ

Rahvusvaheline

Sotsiaalhariduse

Keskus

juhatuse

liige.

Tegelikult

MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus arve-saatelehel märgitud teenust

Puškini Instituudile ei osutanud ega kaupa üle ei andnud. A. Krasnoglazov kinnitas

Puškini Instituudi juhatuse liikmena arve-saatelehe nr 466 oma allkirjaga. Seejärel kanti

29. märtsil 2014 Puškini Instituudi pangakontolt selle arve alusel MTÜ Rahvusvaheline

Sotsiaalhariduse

Keskus

arvelduskontole

eurot.

Samal

päeval

võttis

A. Krasnoglazov pangakaardiga MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus

pangakontolt sularahas välja 750 eurot;

2) 29. oktoobril 2014. a väljastas MTÜ Reval Media Agency Puškini Instituudile arve-

saatelehe nr 1 summas 300 eurot selgitusega 1C Uuen-mine ja sead-mine. Arve

väljastamise initsiaator oli A. Krasnoglazov, kes oli ka MTÜ Reval Media Agency

juhatuse liige. Tegelikult arvel märgitud teenust MTÜ Reval Media Agency ei osutanud.

A. Krasnoglazov kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liikmena arve-saatelehe nr 1 oma

allkirjaga. 31. oktoobril 2014 kanti Puškini Instituudi pangakontolt selle arve alusel

MTÜ Reval Media Agency pangakontole 300 eurot. 1. detsembril 2014 võttis

A. Krasnoglazov pangakaardiga MTÜ Reval Media Agency pangakontolt sularahas

välja 700 eurot;

3) 30. oktoobril 2014 väljastas Baltic Resource OÜ MTÜ-le Puškini Instituut arve

nr 3 summas 2673 eurot 70 senti selgitusega Metoodiliste materjalide disain,

redaktsioon, korrektsioon ja välja trükkimine Narva Täppisteaduste Kooli jaoks. Arve

väljastamise initsiaator oli A. Krasnoglazov, kes oli ka Baltic Resource OÜ juhatuse

liige. Tegelikult Baltic Resource OÜ arvel märgitud teenust ei osutanud. Arvel märgitud

töö tegid teised isikud. A. Krasnoglazov kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liikmena

arve nr 3 oma allkirjaga. 21. novembril 2014 kanti Puškini Instituudi pangakontolt selle

arve alusel Baltic Resource OÜ pangakontole 2673 eurot 70 senti. 1. detsembril

2014 võttis A. Krasnoglazov pangakaardiga Baltic Resource OÜ pangakontolt sularahas

välja 2250 eurot;

5(35)

4) 1. novembril 2014 väljastas MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus Puškini

Instituudile arve-saatelehe nr 474 summas 711 eurot selgitusega Kirjutuslaud kogus

9,00; Tool kogus 27,00. Arve väljastamise initsiaator oli A. Krasnoglazov, kes oli ka

MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus juhatuse liige. Tegelikult pole arvel

märgitud kaup kunagi Narva Täppisteaduste Kooli kasutusse jõudnud ja seda pole

õppetöös kasutatud. Seetõttu ei vasta arve-saatelehel kajastatu tegelikkusele. Laudade

ja toolide päritolu kinnitav dokumentatsioon puudub. Sellest hoolimata kinnitas

A. Krasnoglazov Puškini Instituudi juhatuse liikmena arve-saatelehe nr 474 oma

allkirjaga. 21. novembril 2014 kanti Puškini Instituudi pangakontolt selle arve alusel

MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus pangakontole 711 eurot. Arve-saateleht

nr 474 alusel tehtud väljamakset kajastas A. Krasnoglazov 2014. a novembris toetuse

kasutamise vahearuandes Narva Täppisteaduste Kooli huvides tehtud kulutusena,

lisades ka kuludokumendi koopia;

5) 2015. aasta detsembris määras A. Krasnoglazov endale Narva Täppisteaduste Kooli

tegevuse rahastamiseks ette nähtud raha arvelt preemia 1400 eurot. 12. veebruari

2015. a lepingu nr 3.1-7/517 punkti 1.3 kohaselt ei olnud sellise väljamakse tegemine

lubatav. Sellest hoolimata kajastati seda väljamakset Puškini Instituudi 2015. a

detsembri kohta käivas tööaja arvestustabelis nr 50, mille õigsust kinnitas oma allkirjaga

ka A. Krasnoglazov. Tabeli kohaselt oli A. Krasnoglazovile märgitud arvestuslikuks

brutopreemiaks 1804 eurot 12 senti, millest tuli netosummana välja maksta 1400 eurot.

A. Krasnoglazovi eelnimetatud otsuse alusel kanti Puškini Instituudi pangakontolt

29. detsembril 2015 A. Krasnoglazovi pangakontole 1400 eurot selgitusega

jõulupreemia 2015. a;

6) 29. märtsil 2014 ostis Puškini Instituut televiisori Philips hinnaga 399 eurot. Arve

kinnitas A. Krasnoglazov oma allkirjaga, arve tasumiseks kasutati Puškini Instituudi

pangakaarti. A. Krasnoglazovi allkirjastatud ja Narva linnale esitatud Puškini Instituudi

toetuse kasutamise vahearuande kohaselt oli tegemist tehnika ostuga Narva

Täppisteaduste Kooli jaoks ja selleks kasutati Narva linna poolt 17. veebruari

2014. a lepingu alusel eraldatud raha. Tegelikult seda televiisorit Narva Täppisteaduste

Kooli töös kunagi ei kasutatud ega kooli ruumidesse ei toimetatud. A. Krasnoglazov

jättis teleri enda valdusesse ja see asus A. Krasnoglazovi elukohas;

7) 7. märtsil 2015 ostis Puškini Instituut mobiiltelefoni iPhone 6 Gold hinnaga 695 eurot.

Arve kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liige A. Krasnoglazov oma allkirjaga, arve

tasumiseks kasutati Puškini Instituudi pangakaarti. A. Krasnoglazovi allkirjastatud ja

Narva linnale esitatud Puškini Instituudi toetuse kasutamise vahearuande kohaselt oli

tegemist kuluga Narva Täppisteaduste Kooli jaoks ja selleks kasutati 12. veebruari

2015. a lepingu nr 3.1-7/517 alusel eraldatud raha. Tegelikult andis A. Krasnoglazov

mobiiltelefoni K.M.

8)

6(35)

9)

10)

11) ele, kes kasutas seda isiklikel eesmärkidel kuni politseitöötajad telefoni ära võtsid;

12) 9. märtsil 2015 ostis Puškini Instituut sülearvuti Apple MacBook Air hinnaga

1029 eurot ja juhtmeta arvutiarvutihiire Apple Magic Mouse hinnaga 69 eurot. Arve

kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liige A. Krasnoglazov, arve tasumiseks kasutati

mittetulundusühingu pangakaarti. A. Krasnoglazovi allkirjastatud ja Narva linnale

esitatud Puškini Instituudi toetuse kasutamise vahearuande kohaselt oli tegemist ostuga

Narva Täppisteaduste Kooli jaoks ja selleks kasutati 12. veebruari 2015. a lepingu

nr 3.1-7/517 alusel eraldatud raha. Tegelikult andis A. Krasnoglazov sülearvuti ja

juhtmeta arvutihiire K.M. ele, kes kasutas neid isiklikel eesmärkidel kuni

politseitöötajad need ära võtsid;

13) 22. juunil 2015 ostis Puškini Instituut 601 euro eest järgmised mööbli- ja muud

sisustuskaubad: valge pildiraam, kaks patja, pleed/tekk, pitsäärega laudlina, kaks

puidust pildiraami, kaks valget pildiraami, diivanvoodi, valge nurgariiul, kaks valget

metalltooli ja valge metall-laud. Arvele lisandus transpordikulu (transport

A. Krasnoglazovi elukohta). Arve kinnitas A. Krasnoglazov oma allkirjaga, arve

tasumiseks kasutati mittetulundusühingu pangakaarti. A. Krasnoglazovi allkirjastatud

ja Narva linnale esitatud Puškini Instituudi toetuse kasutamise vahearuande kohaselt oli

arvel kajastatud summa näol 520 euro 60 sendi ulatuses tegemist majanduskuludega

Narva Täppisteaduste Kooli jaoks ja selleks kasutati 12. veebruari 2015. a lepingu

nr 3.1-7/517 alusel eraldatud raha (põhjendatud majanduskuludest jäeti välja 2 patja,

tekk ja laudlina, samuti transpordikulu). Tegelikult mööbliesemeid ja pildiraame Narva

Täppisteaduste Kooli töös kunagi ei kasutatud ja kooli ruumidesse neid ei toimetatud.

A. Krasnoglazov jättis kõik esemed enda ja oma pere valdusesse ning need asusid ning

olid kasutuses tema elukohas.

1.1.2. Andrey Krasnoglazovi süüdistus KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning Puškini

Instituudi süüdistus KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi

4. Puškini Instituudi ja Narva linna vahel 17. veebruaril 2014 ja 12. veebruaril 2015 sõlmitud

toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingute (vt käesoleva otsuse punkt 2)

kohaselt oli toetuse saaja Puškini Instituut kohustatud esitama toetuse andjale (Narva

Linnavalitsuse kultuuriosakonnale) aruanded saadud toetuse iga osa kasutamise kohta koos

kuludokumentide koopiatega, mis kinnitaks saadud toetuse sihtotstarbelist kasutamist.

Aruannete esitamine ja nende kinnitamine toetuse andja poolt oli toetuse järgmise osa

väljamaksmise eeltingimus. Lepingute punktide 2.3, 3.3 ja 3.4 kohaselt oli toetuse andjal

õigus toetuse andmine lõpetada ja toetuse saaja oli kohustatud toetuse andja nõudmisel

toetuseks saadud raha tagasi maksma, kui ta rikub lepinguga pandud tingimusi (mh kui

7(35)

toetust kasutatakse mittesihtotstarbeliselt, esitatud aruandlus ja kuludokumendid sisaldavad

valeandmeid jms).

5. Süüdistuse kohaselt eiras A. Krasnoglazov Puškini Instituudile raha kasutamisele

lepingutega seatud piiranguid ja pööras Narva linna toetusena eraldatud raha või selle eest

ostetud muu vara koguväärtuses 8955 eurot 42 senti käesoleva otsuse punktis 3 kirjeldatud

asjaoludel enda või kolmanda isiku kasuks. Kuriteo varjamiseks, aga ka tagamaks toetuste

järgmiste osade väljamaksmist Puškini Instituudile ja vältimaks mittesihtotstarbeliselt

tehtud kulutuste osas linna poolt tagasinõude esitamist, kajastas A. Krasnoglazov perioodil

2014–2015 toetuse kasutamise kohta Narva linnale esitatud aruannetes korduvalt ja teadvalt

tegelikkusele mittevastavaid andmeid linna eraldatud rahast tehtud kulutuste kohta.

Seejuures olid A. Krasnoglazovi poolt linnale esitatud ja osaliselt tegelikkusele

mittevastavaid andmeid sisaldavatele aruannetele mitmel juhul lisatud fiktiivsed

kuludokumendid (koopiatena) selliste kaupade ja teenuste kohta, mida tegelikult Narva

Täppisteaduste Koolile ei ostetud. Samuti esitas A. Krasnoglazov mitmel juhul Narva

linnale aruandluse lisadena koopiad kuludokumentidest, millel märgitud esemed pööras ta

tegelikult enda või kolmanda isiku kasuks ja mida ei kasutatud Narva Täppisteaduste Kooli

tegevuses.

6. A. Krasnoglazov pani eelnevalt kirjeldatud dokumentide võltsimise ja võltsitud

dokumentide

kasutamise

toime

Puškini

Instituudi

juhatuse

liikmena

selle

mittetulundusühingu huvides. Seetõttu vastutab nende kuritegude eest KarS § 14 lg 1 alusel

ka Puškini Instituut.

1.2. Maakohtu otsus

7. Viru Maakohtu 29. jaanuari 2018. a otsusega mõisteti nii A. Krasnoglazov kui ka Puškini

Instituut kõigis neile esitatud süüdistustes õigeks. Kohus otsustas asitõendite saatuse,

mõistis riigilt Puškini Instituudi kasuks välja 10 460 eurot valitud kaitsjale makstud tasu

katteks ja jättis ekspertiisikulu 462 eurot riigi kanda.

1.3. Prokuratuuri apellatsioon

8. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist osas, millega A. Krasnoglazov mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks

käesoleva otsuse punkti 3 alapunktides 6–9 refereeritud omastamistegudes, samuti osas,

millega A. Krasnoglazov mõisteti KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning Puškini Instituut

KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi õigeks käesoleva otsuse punkti 3 alapunktides

6–9 nimetatud aruannete võltsimises ja nende Narva linnale esitamises. Apellant palus

tunnistada A. Krasnoglazovi eelviidatud tegudes KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3, § 344 lg 1 ja

§ 345 lg 1 järgi süüdi ning mõista talle karistus. Samuti palus apellant tunnistada Puškini

Instituudi KarS § 344 lg 2 ja 345 lg 2 järgi süüdi ja mõista talle karistus.

8(35)

1.4. Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2018. a otsus

9. Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2018. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 29. jaanuari

2018. a otsus osas, millega:

1) A. Krasnoglazov mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks selles, et ta ostis

Puškini Instituudi pangakontol olnud raha eest isiklikuks tarbeks televiisori Philips,

mobiiltelefoni iPhone 6, sülearvuti Apple MacBook koos arvutiarvutihiirega, samuti

erinevaid sisustuskaupu;

2) A. Krasnoglazov mõisteti KarS § 344 lg 1 järgi õigeks selles, et ta koostas ja allkirjastas

Puškini Instituudi nimel toetuse kasutamise aruanded, mille kohaselt osteti eelmises

alapunktis märgitud kaubad (välja arvatud osa sisustuskaupadest) Narva Täppisteaduste

Kooli jaoks;

3) A. Krasnoglazov mõisteti KarS § 345 lg 1 järgi õigeks mõnede süüdistuses nimetatud

aruannete esitamises Narva linnale;

4) Puškini Instituut mõisteti KarS § 344 lg 2 järgi õigeks selles, et A. Krasnoglazov koostas

ja allkirjastas Puškini Instituudi huvides mõned süüdistuses nimetatud aruanded;

5) Puškini Instituut mõisteti KarS § 345 lg 2 järgi õigeks selles, et A. Krasnoglazov esitas

mõned süüdistuses nimetatud aruanded Puškini Instituudile;

6) Eesti Vabariigilt mõisteti Puškini Instituudi kasuks välja 10 460 eurot valitud kaitsjale

makstud tasu katteks;

7) maakohus määras, et „KrMS § 314 p 6 ja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seaduse § 5 lg-st 1 p 2 kohaselt on Andrey Krasnoglazovil õigus taotleda hüvitist

ajavahemikul 17.08.2015 kuni 18.08.2015, s.o 2 (kaks) päeva, kahtlustatavana

kinnipidamisega tekitatud kahju eest.“

Ringkonnakohus saatis kriminaalasja osaliselt uueks arutamiseks Viru Maakohtule samas

kohtukoosseisus. Sama kohtuotsusega mõisteti Eesti Vabariigilt A. Krasnoglazovi kasuks

välja 5512 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks, sh 512 eurot apellatsioonimenetluses

ja 5000 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu eest. Puškini

Instituudi kasuks mõisteti riigilt menetluskuluna välja 2756 eurot valitud kaitsjale makstud

tasu katteks, sh 256 eurot apellatsioonimenetluses ja 2500 eurot sellele eelnenud

kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu eest. Neid summasid ületavas osas saatis

ringkonnakohus kaitsja 24. jaanuari 2018. a taotluse süüdistatavate apellatsioonimenetluse-

eelse

menetluskulu

hüvitamiseks

uueks

arutamiseks

Viru

Maakohtule

samas

kohtukoosseisus. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon rahuldati osaliselt.

9(35)

2. Kriminaalasja uus arutamine

2.1. Muudetud süüdistus

10. Kriminaalasja uuel arutamisel esitas prokuratuur A. Krasnoglazovile KarS § 201 lg 2 p 1,

§ 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning Puškini Instituudile KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi

muudetud süüdistuse.

2.1.1. Andrey Krasnoglazovi süüdistus KarS § 201 lg 2 p 1 järgi

11. A. Krasnoglazov on alates 9. novembrist 2007 Puškini Instituudi juhatuse liige. Ta oli ka

Puškini Instituudi Swedbanki arvelduskonto ainukene allkirjaõiguslik isik ja üks e-kanali

kasutaja. Talle oli selle pangakonto kasutamiseks väljastatud mitu pangakaarti.

A. Krasnoglazov pööras aastatel 2014–2015 korduvalt ebaseaduslikult enda või kolmanda

isiku kasuks Puškini Instituudi arvelduskontol olevat raha või selle eest ostetud muu vara

koguväärtuses 2712 eurot 60 senti. Omastamine leidis ka muudetud süüdistuse kohaselt aset

asjaoludel, mida on refereeritud käesoleva otsuse 3. punkti alapunktides 6–9.

A. Krasnoglazov tasus Puškini Instituudi pangakontol olnud rahaga isiklikku kasutusse

võetud televiisori, mobiiltelefoni, sülearvuti, arvutiarvutihiire, mööbli ning muude

sisustuskaupade eest. Kuriteo varjamiseks kajastas A. Krasnoglazov tehtud kulutusi

aruandluses Narva Täppisteaduse Kooli tarbeks tehtud kuludena. Ostetud esemeid

tegelikult kooli töös ei kasutatud ja Narvas asuva kooli ruumidesse ei toimetatud.

A. Krasnoglazovil ei olnud seadusest ega Puškini Instituudi põhikirjast tulenevat alust

pöörata endale võõrast Puškini Instituudi vara enda või kolmandate isikute (nt oma

pereliikmete) kasuks. Selleks ei olnud ka Puškini Instituudi liikmete nõusolekut.

2.2.2. Andrey Krasnoglazovi süüdistus KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning Puškini

Instituudi süüdistus KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi

12. Narva linn ja Puškini Instituut sõlmisid 15. märtsil 2013 koostöölepingu, mille eesmärk oli

võimaldada täiendavat venekeelset haridust Narva gümnaasiumiõpilaste valikainetes, mis

sisalduvad riiklikus õppekavas, tõstmaks hariduse kvaliteeti, parendamaks kooliedukust ja

tugevdamaks

konkurentsivõimet

tööturul.

Aastatel

2013–2015

sõlmisid

Narva

Linnavalitsuse Kultuuriosakond ja Puškini Instituut eelviidatud koostöölepingu alusel rea

lepinguid, mille sisuks oli toetuse eraldamine ja selle sihtotstarbelise kasutamise tingimuste

kindlaksmääramine. Muu hulgas sõlmiti 17. veebruaril 2014 toetuse eraldamise ja

sihtotstarbelise kasutamise leping nr 3.1-7/1563. Selle lepingu punkti 1.3 kohaselt maksti

Puškini Instituudile 79 700 eurot 2014. aasta tegevuskulude katteks. 12. veebruaril 2015

sõlmiti toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise leping nr 3.1-7/517. Selle lepingu

10(35)

punkti 1.3 kohaselt maksti Puškini Instituudile 79 700 eurot 2015. aasta tegevuskulude

katteks. Mõlema eelviidatud toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingu järgi

kohustus Puškini Instituut kasutama lepingute alusel saadud raha (linna poolt

mittetulundusühingu vara hulka antud toetust) sihtotstarbeliselt Narva Täppisteaduste Kooli

tegevuseks, s.o Narva linna gümnaasiumiõpilastele täiendava venekeelse hariduse

võimaldamiseks riikliku õppekava valikainetes. Muu hulgas oli toetus ette nähtud

personalikuludeks (Narva üksuse töötajate töötasud ja sellega kaasnevad maksud) ning

Narva üksuse side- (telefon, internet) ja muudeks tegevuskuludeks (büroo- ja

paljunduskulu, reklaamikulu jms). 15. märtsi 2013. a koostöölepingu punkti 2.2.5 alusel

kohustus Puškini Instituut teostama lepingu eesmärkidega mitteseotud tegevust omal kulul.

Mõlema eelviidatud toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingu punktis

2.2 oli sätestatud, et toetuse saaja (Puškini Instituut) on kohustatud esitama toetuse andjale

(Narva Linnavalitsuse Kultuuriosakond) toetuse sihtotstarbelist kasutamist kinnitavad

aruanded saadud toetuse iga osa kasutamise kohta koos kuludokumentide koopiatega.

Esitatud ja toetuse andja kinnitatud aruanded olid toetuse järgmise osa väljamaksmise

eeltingimuseks. Toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingute punktide

2.3, 3.3 ja 3.4 kohaselt andis Puškini Instituudi poolt lepingutest tulenevate kohustuste

rikkumine Narva linnale õiguse toetuse eraldamise leping lõpetada, nõuda varem üle kantud

toetus Puškini Instituudilt tagasi ja jätta tulevased toetussummad Puškini Instituudile välja

maksmata. Sellisteks rikkumisteks olid mh nt toetuse mittesihtotstarbeline kasutamine,

aruandluses ja kuludokumentides valeandmete esitamine jms. Ehkki Narva linna eraldatud

toetus läks Puškini Instituudi vara (kontoraha) hulka ega olnud sellest individualiseeritaval

kujul eristatav, oli linnal toetuse eraldamise lepingu punkti 4.4 kohaselt õigus nõuda lepingu

tähtaja lõpuks kasutamata toetussumma tagastamist.

13. A. Krasnoglazov pööras aastatel 2014–2015 käesoleva otsuse punktis 11 refereeritud ja

viidatud asjaoludel korduvalt ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks Puškini

Instituudi pangakontol olevat raha või selle raha eest ostetud muud vara koguväärtuses

2712 eurot 60 senti. Kuriteo varjamiseks kajastas A. Krasnoglazov Narva linnale esitatud

aruannetes Narva Täppisteaduse Kooli tarbeks tehtud kuludena osaliselt ka selliseid

kulusid, mis ei vastanud Narva linna ja Puškini Instituudi vahel sõlmitud lepingutes

sätestatud tingimustele. Nimelt kandis A. Krasnoglazov perioodil 2014–2015 Narva linnale

toetuse kasutamise kohta esitatud (vahe)aruannetesse korduvalt ja teadvalt tegelikkusele

mittevastavaid andmeid linna eraldatud raha arvel tehtud kulutuste kohta. Tegelikult võeti

hulk Puškini Instituudi raha eest ostetud asju A. Krasnoglazovi ja/või tema pereliikmete

isiklikku kasutusse. A. Krasnoglazovi poolt linnale esitatud ja osaliselt tegelikkusele

mittevastavaid andmeid sisaldavatele aruannetele olid lisatud kuludokumentide koopiad,

milles märgitud esemed pööras süüdistatav tegelikult kas enda või kolmanda isiku kasuks.

Narva Täppisteaduste Kooli huvides neid esemeid ei kasutatud. Sel moel tegutsedes eiras

A. Krasnoglazov Puškini Instituudile eraldatud raha kasutamisele seatud piiranguid. See tõi

omakorda kaasa Puškini Instituudi poolt toetuse mittesihtotstarbelise kasutamise, kuna

toetuse kasutamise aruandes vähenes sihtotstarbeliste kulude alusetu suurendamise tõttu

11(35)

põhjendamatult Narva linna tagasinõudeõigus Puškini Instituudi vastu või alternatiivselt see

summa, mida Puškini Instituut saanuks kasutada sihtotstarbeliselt Narva Täppisteaduste

Kooli vajadusteks. Samas püüdis A. Krasnoglazov aruannetes linnale valeandmete

esitamisega tagada toetuste järgmiste osade väljamaksmist Puškini Instituudile ja vältida

mittesihtotstarbeliselt tehtud kulutuste osas linna poolt tagasinõude esitamist.

14. A. Krasnoglazov Puškini Instituudi juhatuse liikmena pani dokumentide võltsimise ja

võltsitud dokumentide kasutamise toime Puškini Instituudi huvides.

2.2. Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

15. Viru Maakohus tegi 18. veebruaril 2019. a otsuse, millega

1) A. Krasnoglazov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 201 lg 2 p 1 järgi rahalise

karistusega 150 päevamäära summas 1500 eurot; KarS § 344 lg 1 järgi rahalise

karistusega 100 päevamäära summas 1000 eurot ning KarS § 345 lg 1 järgi rahalise

karistusega 100 päevamäära summas 1000 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

A. Krasnoglazovile liitkaristuseks rahaline karistus 250 päevamäära summas 2500

eurot;

2) Puškini Instituut tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 344 lg 1 järgi rahalise

karistusega 5000 eurot ja KarS § 345 lg 1 järgi rahalise karistusega 6000 eurot.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti Puškini Instituudile liitkaristuseks rahaline karistus

6000 eurot;

3) otsustati asitõendite saatus;

4) otsustati jätta süüdistatavate õigusabikulud nende endi kanda ja kummaltki

süüdistatavalt mõisteti välja 810 eurot sundraha.

(b) Põhiosa

16. Ei ole vaidlust selle üle, et Puškini Instituut on soetanud süüdistuses nimetatud vara; et

süüdistatavad on esitanud Narva linnale süüdistuses märgitud arved ja aruanded; et

süüdistuses nimetatud esemed (teler, mööbel, sülearvuti koos arvutihiirega ja mobiiltelefon)

olid A. Krasnoglazovi valduses ja avastati tema elukohas. Need faktid on tõendatud

kohtuistungil uuritud tõenditega ja omaks võetud ka süüdistatava ja tema kaitsja poolt.

17. Televiisoriga Philips seotud omastamise episoodi kohta märkis maakohus järgmist. Selle

televiisori ostis Puškini Instituut 29. märtsil 2014. Arve kinnitas A. Krasnoglazov oma

allkirjaga, arve tasumiseks kasutati mittetulundusühingu pangakaarti. Nähtuvalt Puškini

Instituudi esitatud toetuse kasutamise vahearuandest, mille kinnitas ja esitas Narva linnale

12(35)

A. Krasnoglazov 6. mail 2014, oli teler ostetud Narva Täppisteaduste Kooli jaoks ja selle

ostmiseks kasutati Narva linna eraldatud raha. Samuti on tõendamist leidnud, et seda telerit

Narvas asuvatesse kooli ruumidesse ei toimetatud. Teler leiti läbiotsimise käigus

A. Krasnoglazovi elukohast XXX. Teler asus elutoas ning oli kinnitatud seinale.

A. Krasnoglazovi ütluste kohaselt kasutas Puškini Instituut seda telerit Narva

Täppisteaduste Kool huvides Aedvilja tänaval asuvas korteris. Samal ajal oli tal kavas

kutsuda kolleege Moskvast ja Peterburist ning selleks oli plaanis sisustada külalistetuba ja

hiljem võis see teler sattuda või üle minna külalistetuppa või õpetajate tuppa. Teler leiti

tema juurest kodust, kuna nad otsustasid anda Aedvilja tänava ruumid üürile. Seetõttu pidid

nad 2015. aasta juuni alguses need ruumid tühjendama, sh televiisori ära tooma. Kohus

leidis, et süüdistatava ütlused ei ole veenvad ega usaldusväärsed. Tunnistaja A.S. i ütluste

kohaselt Narva Täppisteaduste Kool Tallinnas tunde ei andnud. Selle fakti vastu ei vaielnud

ka süüdistatav. Seetõttu jääb arusaamatuks, kuidas oli võimalik kasutada telerit, mis asus

Tallinnas, Narva Täppisteaduste Kooli huvides. Süüdistatava ütlused, et telerit kasutati

Aedvilja tänaval asuvas kontoris selleks, et teha paar filmi Narva Täppisteaduste Kooli

jaoks, on paljasõnalised ning eluliselt mitteusutavad. Teler leiti süüdistatava elukohas, kus

see oli seinale paigaldatud. Süüdistatava ja tunnistajate selgitused, et teler oli paigaldatud

seinale lihtsalt selle hoidmiseks, pole veenvad, kuna eramajas ei ole raske leida mingit

turvalist kohta asjade hoidmiseks. Kohus pööras tähelepanu ka sellele, et I.M. seletas

läbiotsimise käigus, et leitud teler Philips asub nende kodus umbes kaks aastat. Lisaks andis

A. Krasnoglazov kohtueelses menetluses teleri seinal rippumise kohta ütlusi, mis ei haaku

tema kohtuistungil antud ütlustega. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et A.

Krasnoglazov pööras enda kasuks Puškini Instituudi ehk tema jaoks võõra televiisori.

Süüdistatav demonstreeris enda omastamistahet sellega, et ta kas ise või teiste abil toimetas

teleri koju ja kinnitas selle elutoas seinale. Kas teler oli ühendatud võrguga, ei oma tähtsust.

Kohus ei soostunud ka kaitsja väitega, et süüdistataval oli kavatsus viia teler kooliaasta

alguses Narva Täppisteaduste Kooli. Teler oli ostetud juba 29. märtsil 2014. See tähendab,

et see oli olnud süüdistatava valduses umbes poolteist aastat. Asjaolu, et pika aja jooksul ei

jõudnud teler Narva, kinnitab, et A. Krasnoglazov pööras teleri enda kasuks.

18. Mobiiltelefoniga iPhone ja arvutiga Apple MacBook Air seotud omastamissüüdistuse kohta

märkis maakohus järgmist. On tuvastatud, et 7. märtsil 2015 ostis Puškini Instituut

mobiiltelefoni iPhone 6 Gold hinnaga 695 eurot. Arve kinnitas A. Krasnoglazov oma

allkirjaga, arve tasumiseks kasutati mittetulundusühingu pangakaarti. Samuti on tuvastatud,

et 9. märtsil 2015 ostis Puškini Instituut sülearvuti Apple MacBook Air hinnaga 1029 eurot

ja juhtmeta arvutihiire Apple Magic Mouse hinnaga 69 eurot. Nähtuvalt Puškini Instituudi

esitatud toetuse kasutamise vahearuandest tehti need kulud Narva Täppisteaduste Kooli

jaoks. A. Krasnoglazov kinnitas aruande ja esitas selle linnale 20. aprillil 2015.

A. Krasnoglazov andis telefoni ja sülearvuti enda tütrele K.M. ele. Telefon ja sülearvuti

koos

arvutihiirega

leiti

ja

võeti

ära

süüdistatava

elukohast

XXX. A. Krasnoglazovi versiooni kohaselt olid mobiiltelefon ja sülearvuti koos arvutihiirega

antud töövahendina K.M. ele, kes töötas tol ajal Puškini Instituudis vabatahtlikuna, Narva

13(35)

Täppisteaduste Kooli suvelaagri organiseerimiseks. K.M. kinnitas süüdistatava ütlusi ja

selgitas, et A. Krasnoglazov ostis iPhone’i endale, kuid hiljem andis selle tema kasutusse,

kuna tema isiklik telefon läks katki. Ta kasutas telefoni suvelaagri korraldamiseks. On

tuvastatud, et süüdistatava ja tunnistaja nimetatud suvelaager tõepoolest toimus. Narva

Täppisteaduste Kooliga mingil määral seotud tegevus moodustas selles laagris vähem kui

1/8 ajakavast. Ei ole võimalik rääkida sellest, et suvelaager korraldati Narva Täppisteaduste

Kooli huvides. Ka süüdistatava enda ütluste kohaselt hüvitati suvelaagriga seotud kulud

Puškini Instituudile Narva linna rahast, mis ei olnud seotud Narva Täppisteaduste Kooli

rahastamisega. Kohus nõustus kaitsjaga, et K.M. kasutas telefoni ja sülearvutit ka

suvelaagri korraldamiseks. Samas lisaks sellele, et suvelaagrit ei korraldatud Narva

Täppisteaduste Kooli huvides, ei olnud K.M. seotud Narva Täppisteaduste Kooliga. A.

Krasnoglazov teadis seda. Järelikult ei olnud õigustatud temale töövahendi võimaldamine

Narva Täppisteaduste Kooli tegevuseks eraldatud raha eest. Asjaolu, et mobiiltelefon osteti

7. märtsil ehk päev enne naistepäeva, viitab pigem sellele, et tegemist ei olnud

töövahendiga, vaid hoopis naistepäevakingitusega tütrele. Eeltoodud põhjustel asus

maakohus seisukohale, et A. Krasnoglazov pööras mobiiltelefoni iPhone Gold ning

sülearvuti MacBook koos arvutihiirega K.M. e kasuks.

19. Mööbliga seotud omastamissüüdistuse kohta märkis maakohus järgmist. Arve kohaselt

ostis Puškini Instituut süüdistuses märgitud mööbli ja sisustuskaubad Narva Täppisteaduste

Kooli tarbeks. Arve kinnitas A. Krasnoglazov, arve tasumiseks kasutati Puškini Instituudi

pangakaarti. Nähtuvalt Puškini Instituudi esitatud toetuse kasutamise vahearuandest, oli

sellel arvel kajastatud summa 520 euro 60 sendi ulatuses majanduskulu Narva

Täppisteaduste Kooli jaoks. Selleks kasutati Narva linna eraldatud raha. Majanduskuludest

jäeti välja 2 patja, tekk ja laudlina, samuti transpordikulu. Kõik süüdistuses märgitud

esemed leiti süüdistatava elukohast. A. Krasnoglazovi versiooni kohaselt on tema kodus

külalistele mõeldud korrus: sellel on eraldi sissepääs, vannituba, tualett. See majaosa on

täielikult omaette. Neil oli kavas kutsuda kolleege Moskvast ja Peterburist. Valisid diivani

soodushinna järgi, mõned väikesed esemed ka, et need paigutada sinna ruumi. Tema arvates

olid ülalmainitud esemed soetatud Narva Täppisteaduste Kooli huvides, aga Narva linnal

oli teine arvamus. Puškini Instituut andis raha tagasi. Kohus asus seisukohale, et

süüdistatav, paigaldades Puškini Instituudi arvel ostetud mööbli enda majja, manifesteeris

nende esemete omastamistahet. On selge, et mööblit ei kasutatud Puškini Instituudi ega

Narva Täppisteaduste Kooli huvides, vaid isiklikel eesmärkidel. Mööbel ei asunud Puškini

Instituudi ega Narva Täppisteaduste Kooli ruumides. Üks Puškini Instituudi arvel soetatud

pildiraam avastati süüdistatava tütre magamistoas. Nagu nähtub fototabelist, on pildiraamis

tavalised perefotod, mis ilmselt pole seotud Narva Täppisteaduste Kooli tegevusega.

A. Krasnoglazovi väide, et mööbel oli ostetud eesmärgiga sisustada külalistuba, mis oli ette

nähtud Narva Täppisteaduste Kooli tegevusega seotud isikute majutamiseks, on täiesti

paljasõnaline. See väide on ümber lükatud nii sellega, et üks ostetud esemetest avastati

süüdistatava tütre magamistoast, kui ka sellega, et laud Tereza, nurgariiul, laudlina ja kaks

tooli avastati toas, mis on A. Krasnoglazovi pere käsutuses. Peale selle ei ole süüdistatava

14(35)

versioon usaldusväärne ka põhjusel, et süüdistatava kohtus antud ütlused ei lange kokku

tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Süüdistatav ei osanud veenvalt selgitada,

miks tema ütlused on niivõrd erinevad.

20. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et süüdistatav pööras enda ja enda pereliikmete

kasuks süüdistuses nimetatud Puškini Instituut vara koguväärtusega 2712 eurot 60 senti.

21. Võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on ebaseaduslik, kui see toimub

omaniku nõusolekuta. Kaitsja esitas kohtule nimekirja, kust tuleneb, et Puškini Instituudil

oli 2018. aasta novembrikuu seisuga neli liiget: A. Krasnoglazov (asutajaliige aastast 2007);

I.M. (asutajaliige aastast 2007); K.M. (liige aastast 2018) ja A.M. (liige aastast 2018).

Samuti

esitas

kaitsja

kohtule

Puškini

Instituudi

liikmete

28. novembri

2018. a avalduse, kus Puškini Instituudi kõik liikmed kinnitavad, et A. Krasnoglazovi

süüdistuses märgitud asjad olid antud Puškini Instituudi poolt töövahenditena instituudi

liikmete ja vabatahtlike töötajate valdusse ja kasutusse õiguspäraselt ning seaduslikult

seoses nimetatud füüsiliste isikute tegutsemisega Narva Täppisteaduste Kooli huvides ja

Puškini Instituudi ülesannete täitmiseks. Puškini Instituudil puuduvad mis tahes nõuded või

pretensioonid seoses ülalnimetatud asjade valduse või kasutamisega instituudi liikmete ja

vabatahtlike töötajate poolt. Asjad on jätkuvalt Puškini Instituudi omanduses ja kaudses

valduses. Maakohus märkis, et kaitsja esitatud kinnitusest ei tulene otseselt, et Puškini

Instituudi liikmed on nõus sellega, et A. Krasnoglazov pööras mittetulundusühingu vara

enda ja kolmanda isiku kasuks. Peale selle on liikmete kinnitus väljastatud 28. novembril

2018. Selline kinnitus nõuete ja pretensioonide puudumise kohta tähendab vaid seda, et

Puškini Instituudil pole praegu süüdistatava vastu kahju hüvitamise nõuet. Tagantjärgi

antud kinnitus ei saa seadustada süüdistatava ebaseaduslikku tegevust aastates 2014–2015.

See, milline oli Puškini Instituudi liikmete seisukoht A. Krasnoglazovi tegevuse suhtes selle

toimumise ajal, pole kusagil fikseeritud ega ole tuvastatav. Seetõttu tuleb lähtuda

põhimõttest, mille kohaselt vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise

ebaseaduslikkust eeldatakse. On tuvastatud, et süüdistatav pööras asjad enda ja kolmandate

isikute kasuks ning neid asju ei kasutatud Puškini Instituudi ega Narva Täppisteaduste Kooli

huvides, vaid isiklikel eesmärkidel. Seega oli A. Krasnoglazovi poolt Puškini Instituudi vara

enda kasuks pööramine ebaseaduslik.

22. A. Krasnoglazov pani omastamise toime kavatsetult. Ta teadis, et vara kuulub Puškini

Instituudile ning et tal pole selle mittetulundusühingu liikmete nõusolekut ühingu vara enda

või kolmanda isiku kasuks pöörata.

23. Seoses A. Krasnoglazovile KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistusega märkis

maakohus muu hulgas järgmist.

24. Kohus luges tuvastatuks süüdistuses kirjeldatud asjaolud, mis puudutasid Narva linna ja

Puškini Instituudi vahel sõlmitud koostöölepingut, selle alusel Narva Täppisteaduste Kooli

tarbeks toetuse eraldamist, toetuse kasutamise otstarvet ja tingimusi, samuti asjaolu, et

15(35)

toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingutes oli sätestatud, et toetuse saaja

on kohustatud esitama Narva linnale toetuse sihtotstarbelist kasutamist kinnitavad aruanded

saadud toetuse iga osa kasutamise kohta koos kuludokumentide koopiatega. Aruanded olid

toetuse järgmise osa väljamaksmise eeltingimuseks. Vastavalt toetuse eraldamise ja

sihtotstarbelise kasutamise lepingutele andis Puškini Instituudi poolt lepingutest tulenevate

kohustuste rikkumine Narva linnale aluse toetuse eraldamise leping lõpetada, nõuda varem

üle kantud toetus tagasi ja jätta tulevased toetussummad Puškini Instituudile välja

maksmata. Muu hulgas oli selliseks rikkumisteks toetuse mittesihtotstarbeline kasutamine

ja valeandmete esitamine. Ehkki Narva linna eraldatud toetus läks Puškini Instituudi vara

(kontoraha) hulka ega olnud sellest individualiseeritaval kujul eristatav, oli linnal toetuse

eraldamise lepingute kohaselt õigus nõuda lepingu tähtaja lõpuks kasutamata toetussumma

tagastamist.

25. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et süüdistuses mainitud vahearuande koostas, allkirjastas ja

esitas Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale A. Krasnoglazov. Ei ole vaidlust ka selles,

et süüdistuses nimetatud arvetel märkis süüdistatav, et kulutused on tehtud Narva

Täppisteaduste

Kooli

jaoks

ja

edastas

nende

koopiad

Narva

Linnavalitsuse

kultuuriosakonda. Toetuse kasutamise vahearuanne oli koostatud, tõendamaks, et Narva

linnalt saadud raha on kasutatud sihipäraselt, st Narva Täppisteaduste Kooli huvides.

Vastasel juhul pidanuks Puškini Instituut tagastama raha Narva linnale. Nii ülalmainitud

vahearuanne kui ka arved vastavad dokumendi definitsioonile. A. Krasnoglazovi koostatud

dokumendid on vormilt autentsed ja väljastatud pädeva isiku poolt, aga nad on sisult valed

selles osas, mis puudutab raha kasutamist Narva Täppisteaduste Kooli huvides. Nagu

eelnevalt tuvastatud, ei olnud nendes dokumentides märgitud kulud seotud Narva

Täppisteaduste Kooli tegevusega. Seal mainitud esemed pööras A. Krasnoglazov enda ja

kolmandate isikute kasuks. Järelikult oli tegemist dokumentide intellektuaalse võltsimisega.

20. aprilli 2015. a vahearuannet koostades ja allkirjastades ning samuti süüdistuses

nimetatud arvetele kirjutades, et kulutused on tehtud Narva Täppisteaduste Kooli jaoks,

pani A. Krasnoglazov toime teo, mis on käsitatav dokumendi võltsimise vahetu

täideviimisena KarS § 344 lg 1 mõttes. Nende dokumentide edastamine Narva

Linnavalitsuse kultuuriosakonnale on vaadeldav teadvalt võltsitud dokumentide

kasutamisena eesmärgiga vabaneda kohustusest tagastada mittesihipäraselt kasutatud raha

Narva linnale, s.o tegemist on KarS § 345 lg-s 1 ette nähtud kuriteoga. Süüdistatavad olid

algusest peale teadlikud sellest, et süüdistuses mainitud dokumendid sisaldavad andmeid,

mis ei vasta tegelikkusele, s.o et nendes dokumentides mainitud esemed ei olnud soetatud

Narva Täppisteaduste Kooli huvides.

26. A. Krasnoglazov oli Puškini Instituudi juhatuse liige. A. Krasnoglazovi ebaseaduslikust

tegevusest (dokumentide võltsimisest ja nende dokumentide kasutamisest) sai Puškini

Instituut materiaalset kasu. Kui A. Krasnoglazov ei oleks esitanud võltsitud dokumente

Narva Linnavalitsuse kultuurosakonnale, siis vastavalt sõlmitud lepingule pidanuks Puškini

Instituut mittesihipäraselt kasutatud toetussumma linnale tagastama. A. Krasnoglazovi

tahtlus oligi suunatud mittetulundusühingu raha säästmisele.

16(35)

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Kaitsja apellatsioon

27. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi

kaitsja vandeadvokaat M. Mugu, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub mõista

mõlemad süüdistatavad õigeks kõigis neile süüksarvatud tegudes. Kogu menetluskulu palub

kaitsja jätta riigi kanda.

28. Vaidlustades A. Krasnoglazovi süüditunnistamist omastamises, märgib kaitsja esmalt, et

Puškini Instituudi kõigi liikmete kinnituse kohaselt olid süüdistuses nimetatud asjad antud

kasutusse õiguspäraselt ja seaduslikult ning puuduvad mis tahes nõuded või pretensioonid

nende kasutamisega seoses. Kinnituse sisust ei saa jääda kahtlust, et asjade omanik oli nõus

nende asjade andmisega A. Krasnoglazovi ja K.M. e kasutusse. Kinnituse väljend

„puuduvad mis tahes nõuded või pretensioonid nende kasutamisega seoses“, välistab

täielikult nõuete ja pretensioonide esitamise soovi asjade kasutamise suhtes, sealhulgas ka

asjade kasutaja valdusse sattumise õiguspärasuse, kehtivuse, eesmärgi ja mis tahes muude

asjaolude suhtes.

29. KarS § 201 kaitseb vara omaniku õigust vara käsutada. Selle sätte järgi on karistatav üksnes

võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Ebaseaduslikkus

tähendab eelkõige kasutamise (käsutamise) kehtetust seetõttu, et puudus omaniku nõusolek.

Seadusele ei vasta maakohtu seisukoht, et tagantjärgi antud kinnitus ei saa seadustada

süüdistatava ebaseaduslikku tegevust aastatel 2014–2015. Kasutamise ja käsutamise

seaduslikkuse üle tuleb otsustada tsiviilõiguse sätete järgi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 67 lg 1, § 113 ja § 114 lg 2 kohaselt on tehing ja isegi käsutus seaduslik ja kehtiv

tehingu tegemise (käesoleval juhul asjade üleandmise) hetkest ka juhul, kui heakskiit on

antud tagantjärgi. Tagasiulatuv heakskiit oleks seetõttu kehtiv isegi juhul, kui omanik

alguses nõus ei olnud, kuid hiljem ümber mõtles ja seda väljendas. Puškini Instituudi kõigi

liikmete kinnitus ei jäta nõusoleku suhtes mingit kahtlust, sest kinnituses kasutatud

enneminevik („… asjad ... olid Puškini Instituudi poolt antud … valdusse ja kasutusse

õiguspäraselt ja seaduslikult …“) ei saa eesti keele oskajale jätta mingit kahtlust, et

õiguspärasuse kinnitus kehtib asjade üleandmise aja kohta. Kuna KarS § 201 kaitseb vara

omaniku õigust vara kasutusse anda või ka käsutada, saab ainult omanik (Puškini Instituut)

otsustada selle kehtivuse ja seaduspärasuse üle, seda muuhulgas ka tagantjärgi heaks kiites.

Isegi juhul, kui Puškini Instituudi 28. novembri 2018. a kinnitus ei lubaks üheselt otsusele

jõuda, mille suhtes kinnitus on antud, oleks seda pidanud tõlgendama KrMS § 7 lg 3

kohaselt süüdistatavate kasuks.

30. Süüdistatava kaitseõigust on rikutud sellega, et omastamissüüdistus oli esitatud puudulikult

ning kohtueelsel uurimisel jäeti välja selgitamata, kelle asjade suhtes omastamise kahtlus

oli. Alles ringkonnakohus juhtis sellele maakohtu ja prokuröri tähelepanu, pidades seda aga

asjaoluks, mis ainult teatud määral võis raskendada kaitseõiguse teostamist. Apellant

17(35)

ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu. Praegu on tekkinud olukord, kus maakohus heidab

kaitsele ette asjaolude tagantjärgi tuvastamise kõlbmatust, jättes tähelepanuta, et

õigusvastasuse või selle puudumise küsimus oleks tulnud välja selgitada juba kohtueelsel

uurimisel ja see pidanuks kajastuma süüdistusaktis. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et

asjade üleandmise aegset nõusolekut ei ole tuvastatud just seetõttu, et seda ei ole kunagi

uuritud. Esialgses süüdistusaktis A. Krasnoglazovit sellises teos ei süüdistatud ning seega

selle kohta ka tõendeid ei esitatud. Asja teistkordsel arutamisel maakohtus prokuratuur uusi

tõendeid ei esitanud. Puuduvad igasugused viited, et asjad sattusid A. Krasnoglazovi

kasutusse ebaseaduslikult ehk Puškini Instituudi nõusolekuta. On olemas omaniku

selgesõnaline nõusolek asjade kasutusse andmiseks.

31. Põhjendades järeldust, et A. Krasnoglazov pööras süüdistuses märgitud asjad enda või

kolmanda isiku kasuks, on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Muu hulgas ei ole

kohus põhjendanud, miks ta luges A. Krasnoglazovi ja mitme tunnistaja kokkulangevad

ütlused ebausaldusväärseteks. Kohus on tuginenud oletustele. Kohus on tuginenud

lubamatult ka I.M. e kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis kajastuvad

läbiotsimisprotokollis. Kohtus pole I.M. t üle kuulatud. Maakohus ei võimaldanud kaitsjal

I.M. e kohtueelses menetluses antud ütluste kohta arvamust avaldada. Kuigi süüdistatava

kohtueelselt antud ütlused ei lange kokku kohtus antutega, on kohtus antud ütlused täielikus

kooskõlas kõigi asja kohta ütlusi andnud tunnistajate ütlustega. Põhjendamatu on kohtu

etteheide, et süüdistatav ei osanud ütluste erinevust selgitada. Süüdistatav on kohtus

selgitanud, et asjas selgusele jõudmiseks oli ta seda meenutanud. Ei ole võimalik aru saada,

mille põhjal leidis kohus, et televiisor oli süüdistatava juures ligikaudu poolteist aastat.

Teleri olek viitab asukohas ajutisele viibimisele ja asjaolule, et teler ei olnud selles asukohas

omaduste tarbimise ja kasutamise eesmärgil. Ei ole eluliselt usutav, et poolteist aastat pärast

ostmist ei olnud teler ikka veel ühendatud. Üksnes asjaolust, et läbiotsimise päeval avastati

ühendamata teler süüdistatava kodust, ei piisa, jaatamaks omastamistahte manifesteerimist.

Omastamise seisukohalt pole oluline, kas asju kasutati Narva Täppisteaduste Kooli huvides.

A. Krasnoglazov ja temaga ühes majas elav I.M. on mõlemad Puškini Instituudi asutajad,

liikmed ja juhatuse liikmed ning olid seda ka aastatel 2014. ja 2015. Aastal 2015 nendega

koos elanud tütar K.M. oli Puškini Instituudi vabatahtlik. Kõik need isikud töötasid ka

kodus, samuti olid neil volitused hoida ajutiselt kodus instituudi asju. Kohtuotsuses ei

kirjeldata ühtegi tegu, millest võiks välja lugeda süüdistatava omastamistahte

manifesteerimist teleri suhtes. Omastamise seisukohast puudub igasugune tähendus sellel,

kas K.M. kasutas Puškini Instituudi asju Narva Täppisteaduste Kooli huvides.

32. Kaitsja arvates ei pannud süüdistatavad toime ka dokumendi võltsimist ega võltsitud

dokumendi kasutamist.

33. Maakohus jättis käsitlemata kaitseväite, mille kohaselt oli aruannete esitamine

süüdistatavate poolt koostöölepingus ette nähtud lahtise tingimuse määramise ettepanek

ning seda ei saa käsitleda dokumendi võltsimisena ega sellise dokumendi kasutamisena.

Aruannete esitamisel tehtud ettepanek lugeda mingi kulu lepingukohaseks ja seega

18(35)

hüvitatavaks, ei ole õigusvastane. Selliselt esitas süüdistatav ainult ettepaneku, kuidas

lahtine tingimus tuleks määrata. Poolte vahel oli kokku lepitud raha tagasimaksmise kord

juhuks, kui Narva Linnavalitsus ei lugenud kulutust lepingukohaseks. Õigusi omandavaks

või kohustustest vabastavaks sai olla ainult dokument, mis oli Narva Linnavalitsuse poolt

kinnitatud, s.t millega lõplikult määrati lahtine tingimus. Mööbliga seotud episoodis jättis

kohus põhjendamatult tähelepanuta, et toetuse andja ei nõustunud sellise kulutusega ja

esitas selles osas tagasinõude, s.t ei määranud süüdistatava pakutud lahtist tingimust. Seega

ei sisaldanud toetuse andja kinnitatud aruanne kui dokument tõele mittevastavaid andmeid

ning KarS § 344 ega § 345 koosseis ei olnud täidetud. KarS §-des 344 ja 345 nimetatud

dokumendi tunnused on aga ainult Narva Linnavalitsuse kinnitatud aruandel. Kinnitamata

aruanne ehk süüdistatava ettepanek ei ole piisav õiguste omandamiseks ega kohustustest

vabanemiseks.

34. Maakohus on jätnud käsitlemata kaitseväite, mille kohaselt välistab kuriteokoosseisu

täitmise mööblit puudutavas osas ka asjaolu, et sarnastel asjaoludel aruannetes esitatud,

kuid Narva Linnavalitsuse poolt kinnitamata kulutusi oli lepingu kehtivuse ajal (aastatel

2013–2016) kokku tunduvalt suuremas summas (7205 eurot 92 senti), kuid nendel juhtudel

kuritegu ei tuvastatud. Ei ole esile toodud ühtegi asjaolu, miks ettepanek hüvitada mööblile

tehtud kulutus summas 520 eurot täidab KarS §-de 344 ja 345 koosseisu, kuid ülejäänud

juhtudel samasugused kinnitamata kulutused ei ole kuritegu. Suurem osa tagasinõutud

kulutustest on A. Krasnoglazov esitanud ühe ja sama aruandega (2015. aasta aprilli-juuni

aruanne).

35. Mobiiltelefon iPhone 6 ja arvuti Apple koos arvutihiirega olid K.M. e kasutuses suvelaagri

läbiviimiseks jm Narva täppisteaduste kooliga seotud tegevusteks. Kui asuda sarnaselt

maakohtuga seisukohale, et suvelaager ei olnud korraldatud vastavalt koostöölepingule ja

toetuse tingimustele Narva Täppisteaduste Kooli huvides, siis puudub mõistlik selgitus,

miks Narva Linnavalitsus suvelaagri kulud koostöölepingu alusel hüvitas. Ka käesolevas

kriminaalasjas ei ole süüdistatavatele tehtud etteheidet seoses suvelaagri teiste kulutustega.

36. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et selles asjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri

2018. a otsuse kohaselt jäeti maakohtu 29. jaanuari 2018. a otsus asitõenditega toimimise

osas muutmata. Vaidlustatud otsuses on maakohus aga asitõendite küsimuse otsustanud

teisiti, s.o teinud teistkordse otsuse olukorras, kui juba oli olemas jõustunud otsus

asitõendite kohta. Seetõttu rikkus maakohus KrMS § 408 nõudeid.

2. Ringkonnakohtu istung

37. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja enda apellatsiooni juurde ja palus selle rahuldada.

Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei

ole.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19(35)

1. Andrey Krasnoglazovi süüdistusest omastamises

38. Olenemata sellest, kas A. Krasnoglazov täitis KarS § 201 lg 2 p 1 kohaldamise ülejäänud

eeldused, on tema süüditunnistamine selle sätte järgi välistatud, sest kõrvaldamatuks jääb

kahtlus, mille kohaselt on täitmata vähemalt üks omastamise objektiivse koosseisu

tunnustest, milleks on võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise

ebaseaduslikkus. Ühtlasi pole tõsikindlalt tuvastatav, et A. Krasnoglazovi tahtlus

hõlmanuks sellele kuriteokoosseisu-tunnusele vastavaid asjaolusid. Seepärast ei tule kõne

alla ka tema vastutus omastamise katse eest.

39. Võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on KarS § 201 järgi karistatav

üksnes juhul, kui see toimub ebaseaduslikult. Ebaseaduslik on võõra vara enda või

kolmanda isiku kasuks pööramine eeskätt juhul, kui see toimub omaniku nõusolekuta

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08,

p 22 ja 2. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 22). KarS § 201 kaitseb vara omaniku

õigust vara käsutada. Seega ei ole põhjust karistusõiguslikult reageerida, kui tegu pannakse

toime vara omaniku nõusolekul – sellist tegu ei saa pidada ebaseaduslikuks

omastamiskoosseisu mõttes. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-52-14, p 16)

40. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui vara kuulub osaühingule, tuleb varaomaniku

nõusoleku kindlakstegemisel arvestada, et juriidiline isik kui õiguslik fiktsioon ei saa ise

millekski nõusolekut anda, vaid temale tuleb omistada inimese antud nõusolek. Et

osaühingu puhul on oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses (vt äriseadustiku § 168),

tuleb osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara käsutuseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega

on nõus ühingu osanikud. Kui osaühingul on vaid üks osanik, tuleb tema nõusolek

varakäsutuseks omistada ka osaühingule. Sellisel juhul on varakäsutus KarS § 201

tähenduses seaduslik. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16)

41. Ringkonnakohus leiab, et eelmises punktis viidatud põhimõtted kehtivad mutatis mutandis

ka mittetulundusühingu puhul. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 19 annab

mittetulundusühingu liikmetele mittetulundusühingu juhtimisel osaühingu osanikega

sarnase pädevuse, sh pädevuse otsustada tehingu tegemine juhatuse liikmega ja selle

tehingu tingimused (MTÜS § 19 lg 1 p 4). Seega juhul, kui mittetulundusühingu juhatuse

liige võtab endale või kolmandale isikule mittetulundusühingu vara, oleneb tema vastutus

mittetulundusühingu

vara

omastamise

eest

üldjuhul

sellest,

kas

ta

tegutses

mittetulundusühingu liikmete nõusolekul või mitte.

42. Menetletavas asjas on maakohus tuvastanud – ja selles ei ole ka vaidlust –, et vara, mille

omastamist A. Krasnoglazovile ette heidetakse (ehk siis Puškini Instituudi pangakontol

olnud 2712 eurot 60 senti või alternatiivselt selle raha eest ostetud televiisor, mobiiltelefon,

sülearvuti koos arvutihiirega ja mööbli- ning muud sisustuskaubad), kuulus Puškini

Instituudile. Seega oleneb see, kas A. Krasnoglazovi poolt süüdistuses märgitud rahasumma

20(35)

või selle eest Puškini Instituudile ostetud asjade A. Krasnoglazovi ja/või tema pereliikmete

kasuks pööramine oli KarS § 201 mõttes ebaseaduslik, sellest, kas vara omanik ehk Puškini

Instituut oli varakäsutusega nõus.

43. A. Krasnoglazov oli Puškini Instituudi juhatuse liige. Pädevus otsustada tehingu tegemise

üle mittetulundusühingu ja tema juhatuse liikme vahel on mittetulundusühingu liikmetel

(MTÜS § 19 lg 1 p 4). Seega lahendamaks küsimust, kas A. Krasnoglazovile etteheidetav

käitumine sai olla KarS § 201 mõttes ebaseaduslik, tuleb leida vastus sellele, kas Puškini

Instituudi liikmed olid A. Krasnoglazovile etteheidetavate tegude toimepanemise ajal nõus,

et viimane võtab süüdistuses märgitud ühingu vara iseendale ja/või oma pereliikmetele.

44. Välistamaks süüdistuses nimetatud vara A. Krasnoglazovi ja/või tema pereliikmete kasuks

pööramise ebaseaduslikkust KarS § 201 mõttes, pidi Puškini Instituudi liikmete nõusolek

varakäsutuseks

olema

antud

enne

A. Krasnoglazovile

etteheidetavate

tegude

toimepanemist. Tagantjärele antud heakskiit varakäsutuse süüteokoosseisu-pärasust ei

mõjuta. Varakäsutuseks antud omaniku nõusolek, mis välistab teo ebaseaduslikkuse

omastamiskoosseisu mõttes, peab vastama nendele samadele tingimustele, mis kehtivad ka

kannatanu nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaolu puhul. Nimelt on Riigikohus

leidnud, et karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib

olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik

koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses

situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja

kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku

andmisele kehtestada vorminõuet – näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo

toimepanemisega otsesõnu kinnitama –, vaid selle andmine võib aset leida ka

konkludentselt. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas

nr 3-1-1-60-10, p 17.2)

45. Eeltoodust tulenevalt on A. Krasnoglazovi teo süüteokoosseisu-pärasuse hindamise

aspektist asjakohatu kaitsja apellatsioonis tehtud viide TsÜS §-le 113 ja § 114 lg-le 2, mis

reguleerivad tehingu kehtivuse eelduseks oleva kolmanda isiku nõusoleku tagantjärele

andmist (heakskiitu). Siinkohal tuleb silmas pidada tsiviil- ja karistusõiguse ülesannete

erinevust. Juhul, kui tehingu kehtivuse eelduseks olev tahteavaldus tehakse tagantjärgi, pole

üldjuhul mõistlikku põhjust seda tehingu kehtivuse hindamisel mitte arvestada.

Tsiviilõigusliku tehingu kehtivus oleneb poolte tahtest ja vajaliku tahteavalduse puudumine

või puudused selle kvaliteedis on reeglina kompenseeritavad (parandatavad) ka tagantjärgi.

Muu hulgas poleks mingit mõtet hakata tehingut ühe poole tahteavalduse puudumise või

puudulikkuse tõttu tagasi täitma olukorras, kus sama pool on tehinguga nõus ja valmis ning

võimeline tehingu kehtivalt heaks kiitma. Seevastu karistusõiguses, mis toimib olulisel

määral avalikes huvides, pole mõeldav olukord, kus mingi käitumise süüteokoosseisu-

pärasus seatakse sõltuvusse toimepanija või kolmanda isiku käitumisest, mis leiab aset alles

pärast süüteokoosseisu tunnustele vastava teo lõpuleviimist. Kui tehing võib olla hõljuvalt

kehtetu, siis tegu ei saa olla hõljuvalt karistatav. Seepärast ei saa kannatanu ka näiteks enda

21(35)

vara vargust või omastamist tagantjärele heaks kiites muuta seda, et teo ajal käitus

toimepanija viisil, mida seadusandja on pidanud ühiskonnas mitteaktsepteeritavaks ja

karistamisväärseks.

46. Seega lahendamaks küsimust, kas A. Krasnoglazovi süüdistuses kirjeldatud tegevuse

ebaseaduslikkus Puškini Instituudi vara enda ja oma pereliikmete kasuks pööramisel võis

olla välistatud, tuleb kontrollida, kas on tõsikindlalt tuvastatav või vähemalt põhjendatud

alus arvata, et Puškini Instituudi liikmed olid süüdistuses märgitud tegude ajal sellega nõus.

47. Kaitsja esitas kriminaalasja teistkordsel arutamisel maakohtus kaks tõendit. Jutt on esiteks

Puškini Instituudi liikmete nimekirjast (KoTo, kd 2, tl 96–97), mille on 29. novembril

2018 allkirjastanud selle mittetulundusühingu juhatuse liige I.M. . Viidatud nimekirja

kohaselt on Puškini Instituudil 2018. a novembrikuu seisuga neli liiget. Nendeks on 1) A.

Krasnoglazov (asutajaliige aastast 2007); 2) I.M. (asutajaliige aastast 2007); 3) K.M. (liige

aastast 2018) ja 4) A.M. (liige aastast 2018). Teiseks esitas kaitsja kohtule Puškini

Instituudi eelnevalt loetletud liikmete ühise kirjaliku kinnituse 28. novembrist 2018 (KoTo,

kd 2, tl 98–99 pöördel). Selle kohaselt kinnitavad Puškini Instituudi kõik liikmed, et A.

Krasnoglazovi süüdistuses märgitud televiisor, mobiiltelefon, sülearvuti koos arvutihiirega

ja Aatriumist ostetud esemed (mööbli- ja sisustuskaup) „olid Puškini Instituudi poolt antud

töövahenditena instituudi liikmete ja vabatahtlike töötajate (K Mangus) valdusse ja

kasutusse õiguspäraselt ja seaduslikult seoses nimetatud füüsiliste isikute tegutsemisega

Narva Täppisteaduste Kooli huvides ja Puškini Instituudi ülesannete täitmiseks vastavalt

Puškini Instituudi ja Narva Linnavalitsuse vahel 15.03.2013.a sõlmitud koostöölepingule

ning selle alusel sõlmitud iga-aastastele koostöölepingutele.“ Kõnealuses kinnituskirjas

märgiti veel, et „Puškini Instituudil puuduvad mistahes nõuded või pretensioonid seoses

ülalnimetatud asjade valduse või kasutamisega instituudi liikmete ja vabatahtlike töötajate

poolt. Ülalnimetatud asjad on jätkuvalt Puškini Instituudi omanduses ja kaudses valduses

(AÕS § 33 lg 2).“

48. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja esitatud kinnituskirjast ei nähtu – vähemalt mitte otseselt

– selliseid asjaolusid, mis oleksid A. Krasnoglazovile esitatud omastamissüüdistuse

lahendamisel materiaalõiguslikult olulised. Esiteks ilmneb kinnituskirjast Puškini Instituudi

liikmete nõusolek süüdistuses märgitud asjade andmisega A. Krasnoglazovi ja K.M. e

ajutisse kasutusse tööalasel eesmärgil ehk teisisõnu heakskiit A. Krasnoglazovi sellisele

käitumisele, mida kirjeldatakse kaitseversioonis. Kinnituskirjast ei nähtu aga see, kas

Puškini Instituudi liikmed kiidaksid A. Krasnoglazovi käitumise heaks ka juhul, kui

tõendatuks osutub süüdistusversioon, mille kohaselt võttis A. Krasnoglazov süüdistuses

märgitud asjad enda ja pereliikmete alalisse isiklikku kasutusse. Teiseks kajastab kaitsja

esitatud kinnituskiri 2018. a novembrikuus Puškini Instituudi liikmete hulka kuulunud

inimeste seisukohta selle aja seisuga. A. Krasnoglazovile etteheidetavad teod leidsid aga

aset aastatel 2014–2015. Seda, kas Puškini Instituudi toonased liikmed A. Krasnoglazovi

toimetamisega sel ajal nõus olid, kinnituskiri ei ütle. Seega on kaitsja esitanud kohtule

22(35)

suuresti irrelevantse tõendi, mis kinnitab asjaolusid, millele A. Krasnoglazovi

karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähendust pole.

49. Vaatamata eeltoodule on kolleegiumi arvates põhjendatud alus arvata, et Puškini Instituudi

kõik liikmed olid süüdistatavale etteheidetavate tegude toimepanemise ajal nendest

teadlikud ja nõus sellega, et A. Krasnoglazov võtab süüdistuses märgitud Puškini Instituudi

vara endale ja oma pereliikmetele.

50. Kriminaalasjas ei ole otseseid tõendeid selle kohta, kes kuulusid süüdistuses märgitud ajal

ehk aastatel 2014–2015 Puškini Instituudi liikmeskonda. Siiski viitavad kaudsed tõendid

sellele, et toona oli sellel mittetulundusühingul vaid kaks liiget – A. Krasnoglazov ise ja

tema abikaasa I.M. . Nimelt on 8. novembril 2007 äriregistrile esitatud Puškini Instituudi

põhikirjale (KrTo, kd 1, tl 37–38) asutajatena alla kirjutanud üksnes I.M. ja A.

Krasnoglazov. Kolleegium tutvus äriregistri teabesüsteemiga, kus on olemas ka Puškini

Instituudi asutamisleping 6. novembrist 2007. Selle on sõlminud I.M. ja

A. Krasnoglazov kahekesi. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et aastatel

2014–2015 kuulus Puškini Instituudi liikmete hulka veel keegi peale I.M. e ja

A. Krasnoglazovi. Prokuratuuri esitatud üldkoosoleku protokoll ja registreerimisleht

(KoTo, kd 2, tl 109–110) pärinevad alles jaanuarist 2017, pealegi räägitakse nendes

dokumentides Puškini Instituudi töötajatest, mitte liikmetest.

51. Nagu märgitud, oli ja on I.M. A. Krasnoglazovi abikaasa. Mõlemad abikaasad elasid koos

XXX , kus toimunud läbiotsimisel leiti ja võeti ära ka kõik süüdistuses märgitud asjad –

televiisor, sülearvuti koos arvutihiirega, mobiiltelefon ja mööbli- ning sisustuskaubad

(KrTo, kd 1, tl 82–90 pöördel). K.M. , kelle kasutuses oli süüdistuses märgitud sülearvuti

(koos arvutihiirega) ja mobiiltelefon, on I.M. e ja A. Krasnoglazovi tütar, kes elas koos

vanematega. Neil asjaoludel pole kolleegiumi arvates mõistlikku põhjust kahelda selles, et

lisaks A. Krasnoglazovile endale oli ka I.M. süüdistuses märgitud ajal teadlik ja nõus

sellega, et A. Krasnoglazov kasutab Puškini Instituudi raha endale ja oma pereliikmetele

asjade ostmiseks või alternatiivselt võtab Puškini Instituudile ostetud asjad (televiisori,

lauaarvuti, arvutihiire, mobiiltelefoni, mööbli- ja sisustuskaubad) alaliselt enda ja/või oma

pereliikmete isiklikku kasutusse. Ehkki küll vaid kaudselt, räägib sellise asjaolu kasuks ka

kaitsja poolt maakohtule esitatud Puškini Instituudi liikmete kinnituskiri, mille on teiste

hulgas allkirjastanud I.M. .

52. Kuna ülaltoodud põhjusil pole tuvastatav, et Puškini Instituudil olnuks süüdistuses

käsitletaval perioodil peale I.M. e ja A. Krasnoglazovi veel liikmeid, ongi põhjendatud alus

arvata, et A. Krasnoglazovi Puškini Instituudi vara arvel tehtud käsutustega olid nõus selle

mittetulundusühingu kõik liikmed. Järelikult toimus Puškini Instituudi vara käsutamine

omaniku nõusolekul ehk teisisõnu oli varakäsutus KarS § 201 tähenduses seaduslik (vrd

Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16).

23(35)

53. Ühtlasi pole mõistlikku põhjust kahelda, et A. Krasnoglazov teadis Puškini Instituudi vara

arvel süüdistuses kirjeldatud käsutusi tehes, et lisaks talle endale on nendest teadlik ja

nendega nõus ka I.M. . Seega polnud tal varakäsutuste ebaseaduslikkuse suhtes ka tahtlust

ja seetõttu ei tule kõne alla ka tema võimalik vastutus omastamise katse eest.

54. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et ehkki maakohtu hinnang kaitsja poolt esitatud

Puškini Instituudi liikmete 28. novembri 2018. a kinnituskirjale on suuresti õige, jättis

kohus tähelepanuta kriminaalasjas olevate teiste tõendite pinnalt tõusetuva ja tõsikindlalt

kõrvaldamatuks jääva kahtluse, et A. Krasnoglazovile süüdistuses ette heidetud

varakäsitused

toimusid

Puškini

Instituudi

kõigi

liikmete

(s.o

I.M.

e

ja

A. Krasnoglasovi) nõusolekul ega olnud seetõttu KarS § 201 mõttes ebaseaduslikud.

Maakohus eiras KrMS § 7 lg-t 3, rikkudes nii KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Kuna põhjendatud kahtlus, et A. Krasnoglazov tegi süüdistuses

märgitud varakäsutused mittetulundusühingu kõigi liikmete nõusolekul ehk KarS § 201

mõttes seaduslikult, pole olemasolevate tõendite alusel kõrvaldatav, tuleb A. Krasnoglazov

KarS § 201 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks mõista.

Seetõttu ei pea ringkonnakohus siinkohal vajalikuks võtta seisukohta küsimuses, kas

A. Krasnoglazov täitis omastamise koosseisu ülejäänud tunnused.

2. Andrey Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi süüdistusest dokumendi võltsimises ja

võltsitud dokumendi kasutamises

55. KarS § 344 lg 1 näeb ette karistuse dokumendi, pitsati või plangi, mille alusel on võimalik

omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest. KarS § 345 lg 1 järgi on

karistatav teadvalt võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamine eesmärgiga

omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Mõlema kuriteo eest on ette nähtud ka

juriidilise isiku vastutus (KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2).

2.1. Toetuse kasutamise vahearuannete koostamine ja nende ning nendele lisatud

kuludokumentide esitamine (kasutamine)

56. Menetletavas asjas on maakohus tuvastanud – ja selles ei ole ka vaidlust –, et

A. Krasnoglazov koostas, allkirjastas ja esitas aastatel 2014–2015 Narva Linnavalitsuse

kultuuriosakonnale Puškini Instituudi vahearuanded Narva linna poolt Puškini Instituudile

sihtotstarbeliselt Narva Täppisteaduste Kooli tegevuseks eraldatud toetuse kasutamise

kohta (KrTo, kd 1, tl 24 jj; 35 jj; 48 jj). Vaidlusteta on tuvastatud seegi, et A. Krasnoglazov

kajastas nendes aruannetes süüdistuses märgitud televiisori, sülearvuti ja arvutihiire,

mobiiltelefoni ning sisustuskaupade soetamist Narva Täppisteaduste Kooli tarbeks tehtud

kuluna. Aruannetele olid lisatud süüdistuses märgitud asjade ostuarved (KrTo, kd 1, tl 29,

32, 39 ja KrTo, kd 2, tl 73, 77, 79), millele (välja arvatud televiisori ostutšekile) on kantud

A. Krasnoglazovi allkirjastatud käsikirjaline pealdis, et arvetel näidatud kulu on tehtud

Narva Täppisteaduste Kooli jaoks.

24(35)

2.2. Toetuse kasutamise vahearuanded ja pealdisega arved kui dokumendid, mille alusel

on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest

57. Apellant on erinevalt maakohtust arvamusel, et süüdistuses nimetatud Puškini Instituudi

aruanded ei olnud kujul, nagu A. Krasnoglazov need koostas ja esitas, käsitatavad

dokumendina KarS § 344 ega § 345 mõttes, sest ilma Narva Linnavalitsuse kinnituseta

polnud nende alusel võimalik õigusi omandada ega kohustustest vabaneda. Kaitsja

hinnangul oli süüdistuses viidatud aruannete esitamise näol tegemist Puškini Instituudi ja

Narva linna vahel sõlmitud koostöölepingus lahtise tingimuse määramise ettepanekuga.

Ringkonnakohus sellise kaitseväitega ei nõustu.

58. Puškini Instituudi kohustus süüdistuses nimetatud aruannete, samuti kuludokumentide

esitamiseks tulenes Narva linnaga 17. veebruaril 2014 ja 12. veebruaril 2015 sõlmitud

toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingute (KrTo, kd 1, tl 15–17 ja 21–23)

punktidest 2.2 (mõlemas lepingus identses sõnastuses). Nende punktide kohaselt oli toetuse

saaja ehk Puškini Instituut kohustatud esitama toetuse andjale (Narva Linnavalitsuse

kultuuriosakond) aruanded saadud toetuse iga osa kasutamise kohta koos kuludokumentide

koopiatega, mis kinnitavad saadud toetuse sihtotstarbelist kasutamist. Lepingute punktides

4.3 rõhutati eraldi üle, et osutatud dokumentides kajastatav informatsioon peab olema tõene.

Toetuse sihtotstarve oli seejuures kindlaks määratud lepingute punktides 1.3 ja selleks olid

järgmised kulud, mis olid vajalikud Narva gümnaasiumiõpilastele riikliku õppekava

valikainetes täiendava venekeelse hariduse võimaldamiseks: 1) personalikulud (Narva

üksuse töötajate töötasud ja sellega kaasnevad maksud); 2) Narva üksuse side- (telefon,

internet) ja muud tegevuskulud (büroo- ja paljunduskulu, reklaamikulu jms).

59. Süüdistuses nimetatud aruannete esitamise (esitamata jätmise) või nendes aruannetes

valeandmete esitamise õiguslikud tagajärjed olid reguleeritud lepingute punktides 2.1.1,

2.2, 2.3.2, 2.3.3, 3.3, 3.4 ja 4.4. Viidatud punktidest tulenes kokkuvõtlikult, et toetus maksti

välja osade kaupa, kusjuures alates teisest osamaksest oli väljamakse tegemise eelduseks

lepingute punktides 2.2 nimetatud aruande esitamine toetuse saaja poolt ja aktsepteerimine

toetuse andja poolt. Seega aruande esitamata jätmise korral, poleks Puškini Instituudil

tekkinud õigust toetuse järgmise osamakse saamiseks. Veel enamgi – aruande esitamata

jätmise korral tekkinuks Narva linnal lepingu punktide 3.3–3.4 kohaselt õigus nõuda

Puškini Instituudilt juba välja makstud toetuse tagastamist. Lisaks on oluline, et lepingute

punktide 4.4 järgi oli Narva linnal õigus nõuda Puškini Instituudilt lepingu tähtaja lõpuks

kasutamata toetussumma tagastamist.

60. Seega oli süüdistuses nimetatud vahearuannete ja nendele lisatud (pealdisega)

kuludokumentide näol viidatud lepingutest tulenevalt tegemist dokumentidega, mille

esitamisega oli Puškini Instituudil võimalik omandada KarS §-de 344 ja 345 mõttes õigus

linna toetuse järgmis(t)e osamakse(te) saamiseks ja vabaneda kohustusest tagastada

eelnevalt saadud toetus. Toetuse kasutamise aruandes sihtotstarbeliste kulude alusetu

suurendamise korral vähenes põhjendamatult Narva linna tagasinõudeõigus Puškini

25(35)

Instituudi vastu või alternatiivselt see summa, mida Puškini Instituut pidanuks kasutama

sihtotstarbeliselt Narva Täppisteaduste Kooli vajadusteks.

61. Asjaolu, et toetuse andja ehk Narva Linnavalitsuse kultuuriosakond pidi Puškini Instituudi

esitatavad aruanded aktsepteerima, ei muuda seda, et need aruanded olid juba enne

aktsepteerimist toetuse andja poolt käsitatavad dokumentidena KarS § 344 ja 345 mõttes.

Dokument on inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes

tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2018. a otsus asjas nr 1-16-5757, p 12). A. Krasnoglazovi

koostatud ja esitatud Puškini Instituudi aruannetest toetuse kasutamise kohta ilmneb nii

selle väljaandja kui ka kõneksolevate lepingute kohaselt juriidilist tähendust omav kinnitus

(mõtteväljendus) mh selle kohta, et kõik aruannetes märgitud kulud on tehtud sihtotstarbe-

päraselt Narva Täppisteaduste Kooli huvides. Samasisuline mõtteväljendus kajastub ka

aruannetele lisatud kuludokumentide pealdistest kulu tegemisest Narva Täppisteaduste

Kooli jaoks.

62. Nõustuda ei saa apellandi väitega, mille kohaselt on aruannetes märgitu käsitatav üksnes

Puškini Instituudi ettepanekuna lugeda aruannetes deklareeritud kulud – sh süüdistuses

märgitud televiisori, sülearvuti, arvutihiire, mobiiltelefoni ja sisustuskaupade ost – toetuse

sihtotstarvet täitvaks kuluks. Kaitsja märgitud olukorraga võinuks tegemist olla siis, kui

aruannetes oleks (õigesti) kirjeldatud asjade kasutamise viisi ja palutud toetuse saajal

kujundada seisukoht, kas selline kasutusviis on kooskõlas toetuse maksmise sihtotstarbega.

Tegelikult kajastavad toetuse kasutamise vahearuanded aga üksnes kuluartiklite loetelu,

mille lõppu on lisatud aruande esitaja kinnitus, et „[k]õik kulutused, mis on esitatud

aruandes, on tehtud Narva täppisteaduste kooli jaoks“ (KrTo, kd 1, tl 25 pöördel ja

36 pöördel). Niisamuti on aruannetele lisatud süüdistuses nimetatud mobiiltelefoni,

sülearvuti, arvutihiire ja sisustuskaupade ostuarved, millele on kantud A. Krasnoglazovi

allkirjastatud käsikirjaline pealdis selle kohta, et kulutus on tehtud Narva Täppisteaduste

Kooli jaoks (KrTo, kd 1, tl 29, 32, 39 ja KrTo, kd 2, tl 73, 77, 79). Seega nähtub aruannetest

üksnes süüdistuses märgitud asjade ostmine koos aruande esitaja kinnituse, et need asjad on

ostetud Narva Täppisteaduste Kooli tegevuseks. Seega ei palunud A. Krasnoglazov Puškini

Instituudi nimel esitatud aruannetes Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnal hinnata, kas

üks või teine kulutus on tehtud kooskõlas toetuse eraldamise sihtotstarbega, vaid kinnitas

(esitas faktiväite), et just nii see on. On ilmne, et pelgalt televiisori, mobiiltelefoni,

sülearvuti, arvutiarvutihiire ja sisustuskaupade ostmise fakti põhjal polnud Narva

Linnavalitsuse kultuuriosakonnal ka võimalik hinnata, kas nende asjade soetamiseks tehtud

kulud olid kooskõlas toetuse maksmise sihtotstarbega. Kõik need esemed olid sellised, mida

põhimõtteliselt võinuks kasutada nii Narva Täppisteaduste Kooli huvides kui ka muuks

otstarbeks. Pole ka mõeldav, et linnavalitsus selgitanuks automaatselt omal initsiatiivil välja

kõigi vahearuannetes toodud kuluartiklite – mida igas aruandes oli kümneid ja kümneid –

täpse sisu (nt kuidas mingit aruandes märgitud asja tegelikult kasutati). Samas ei

tulenenudki toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingutest korda, mille

kohaselt pidanuks toetuse andja hindama eraldi iga deklareeritava kuluartikli vastavust

26(35)

toetuse saamise sihtotstarbele. Lepingute punktide 4.1 kohaselt oli toetuse kasutamise

sihtotstarbelisuse tagamine esmajoones toetuse saaja ehk Puškini Instituudi kohustus.

Toetuse andjal oli üksnes õigus teostada lepingu tingimuste täitmise üle kontrolli (punktid

3.1). Seega reeglina pidi aruannete aktsepteerimine toimuma nendes aruannetes endis

sisalduva informatsiooni põhjal. A. Krasnoglazovi koostatud Puškini Instituudi

vahearuanded sisaldasid selgelt kinnitust (faktiväidet), et kõik aruandes märgitud kulud on

tehtud Narva Täppisteaduste Kooli huvides. Järelikult kinnitas A. Krasnoglazov aruannetes

sedagi, et süüdistuses märgitud televiisor, sülearvuti koos arvutihiirega, mobiiltelefon ja

sisustuskaubad osteti kasutamiseks Narva Täppisteaduse Kooli töös. Tegemist oli toetuse

eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingute kohaselt juriidilist tähendust omava

faktiga, mis mõjutas Puškini Instituudi õigusi ja kohustusi. Sellise sisuga aruannet esitamata

ei oleks Puškini Instituudil olnud võimalik saavutada süüdistuses märgitud asjade ostmiseks

tehtud kulutuste lugemist toetuskõlblikeks ega vähendada kõnealuse ostusumma võrra

linnale tagastatava või alternatiivselt Narva Täppisteaduste Kooli kuludeks kasutatava

summa suurust. Eelöeldu kehtib ka aruannetele lisatud kuludokumentidele kantud pealdiste

kohta.

63. Siinkohal tuleb silmas pidada sedagi, et kohtupraktika kohaselt võib KarS §-des 344 ja 345

ette nähtud kuritegude objektiks olla ka selline dokument, mis eraldivõetuna ja iseseisvalt

ei ole õiguste tekkimise või kohustustest vabanemise aluseks, kuid mis on õiguste tekkimise

või kohustustest vabanemise üheks eelduseks või seda (kaudselt) kinnitavaks tõendiks

(vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2018. a otsus nr 1-16-10888/62,

p-d 50–51; 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, p-d 1.4. 3.1 ja 13;

12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p-d 1.3, 1.4 ja 9 ning 21. septembri

2006. a otsus asjas nr 3-1-1-77-06, p 9). Seega asjaolu, et Puškini Instituudi esitatud toetuse

kasutamise vahearuanded (ja neile lisatud kuludokumendid) vajasid õiguslike tagajärgede

kaasatoomiseks Narva Linnavalitsuse aktsepti, ei tähenda, et tegemist polnud

dokumentidega või et nende alusel polnud võimalik omandada õigusi ega vabaneda

kohustustest.

64. Vahekokkuvõttes asub kolleegium erinevalt apellandist seisukohale, et A. Krasnoglazovi

koostatud ja esitatud Puškini Instituudi vahearuanded toetuse kasutamise kohta, samuti

aruannetele lisatud pealdisega kuludokumendid on käsitatavad dokumentidena, mille alusel

oli võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest.

2.3. Toetuse kasutamise vahearuannete ja neile lisatud kuludokumentide (pealdiste)

võltsitus

65. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt on A. Krasnoglazovi koostatud ja esitatud Puškini

Instituudi vahearuanded toetuse kasutamise kohta võltsitud, kuna ebaõige on aruannetes

kajastatud teave selle kohta, et televiisor, arvuti, arvutiarvutihiir, mobiiltelefon ja mööbli-

ning sisustuskaubad soetati Narva Täppisteaduse kooli tarbeks. Süüdistuse järgi võttis

27(35)

A. Krasnoglazov süüdistuses loetletud asjad tegelikult endale ja kolmandatele isikutele ning

Narva Täppisteaduste Kooli töös neid ei pruugitud.

66. Kolleegium märgib, et kohtupraktika kohaselt hõlmab dokumendi „võltsimise“ mõiste ka

selle intellektuaalset võltsimist ehk seda, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle

koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid

andmeid (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 13; otsus asjas nr 1-16-5757, p 12

ja 18. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-16-10888, p 50). Seega oleneb see, kas Puškini Instituudi

esitatud toetuse kasutamise vahearuanded ja nendele lisatud kuludokumentidele kirjutatud

pealdised olid tõesed või KarS §-de 344 ja 345 mõttes võltsitud, sellest, kas süüdistuses

märgitud televiisorit, sülearvutit, arvutihiirt, mobiiltelefoni ja sisustuskaupu kasutati Narva

Täppisteaduste Kooli tegevuseks või mitte.

67. Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et A. Krasnoglazov võttis süüdistuses

märgitud asjad endale ja oma pereliikmetele ning Narva Täppisteaduste Kooli tegevuseks

neid ei kasutatud. Ringkonnakohus nõustub ka valdava enamuse maakohtu sellekohaste

põhjendustega ega pea KrMS § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes vajalikuks neid korrata.

68. Küll on maakohus oma otsuse leheküljel 12 tuginenud lubamatult I.M. e poolt kohtueelses

menetluses A. Krasnoglazovi ja I.M. e ühise elukoha läbiotsimise käigus antud selgitustele

(KrTo,

kd

1,

tl

84)

kui

tõendile.

Need

läbiotsimisprotokollis

kajastuvad

I.M. e selgitused on olemuslikult käsitatavad ütlustena. Riigikohus on selgitanud, et

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes

siis, kui need ütlused on talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka juhul, kui need on kirja

pandud nt äratundmiseks esitamise protokollis (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-52-09, p 9). Mõistetavalt kehtib märgitu ka näiteks

läbiotsimisprotokollis kajastuvate ütluste kohta. Tunnistaja kohtueelses menetluses antud

ütlused on kohtumenetluses tõendina kasutatavad üksnes KrMS §-s 291 ette nähtud

juhtudel. Osutatud paragrahvis sätestatud tingimused I.M. e poolt kohtueelses menetluses

(läbiotsimisel) menetlejale antud ütluste tõendina vastuvõtmiseks on täitmata. Järelikult

tuleb I.M. e kõneksolevad ütlused tõendikogumist välja jätta. See ei mõjuta aga

lõppjäreldust süüdistuses märgitud asjade tegeliku kasutusotstarbe kohta.

69. Maakohtu ülejäänud põhjendused selle kohta, miks tuleb asuda seisukohale, et

A. Krasnoglazov ja tema pereliikmed ei kasutanud süüdistuses märgitud asju mitte Narva

Täppisteaduste Kooli huvides, vaid isiklikuks otstarbeks, on asjakohased ja veenvad.

Apellatsioonis märgitu kohtu kõneksoleva järelduse korrigeerimiseks alust ei anna.

70. Kõik süüdistuses märgitud asjad – televiisor, mobiiltelefon iPhone, sülearvuti koos

arvutihiirega ja mööbli- ning sisustuskaubad (diivanvoodi, laud, toolid, laudlina, nurgariiul)

– olid sellised, mille puhul ei saa küll välistada võimalust kasutada neid Narva

Täppisteaduste Kooli tegevuses, kuid mis samas on kõik kasutatavad ka (osade asjade puhul

aga pigem) eratarbimises. Kõnekas on fakt, et eranditult kõik süüdistuses märgitud erineva

28(35)

otstarbega asjad leiti 17. augustil 2015 läbiotsimise käigus A. Krasnoglazovi ja I.M. e

kodust. Ka (vähemalt osa) asjade täpsem paigutus A. Krasnoglazovi elukohas kõneleb

selgelt selle kasuks, et süüdistatav oli võtnud need enda ja/või oma pereliikmete isiklikku

tarbimisse ning Narva Täppisteaduste Kooli tegevusega polnud neil esemetel mingit

puutumust. Siinkohal on ilmekas näide väidetavalt Narva Täppisteaduste Kooli tarbeks

soetatud 8-osaline pildiraam, mis leiti rippumas A. Krasnoglazovi tütre A.M. e magamistoa

seinal ja kus olid ilmselgelt isiklikud perefotod (KrTo, kd 1, tl 88 pöördel foto nr 6). Viimast

möönis ka A. Krasnoglazov kohtus antud ütlustes (KoTo, kd 1, tl 117) Ka diivanvoodi, laua

ja

toolide

asetus

viitab

üheselt

sellele,

et

need

moodustasid

osa

A. Krasnoglazovi kodusest sisutusest (vt KrTo, kd 1, tl 87 pöördel–88). Televiisori

paiknemine A. Krasnoglazovi elutoa seinal (vt KrTo, kd 1, tl 90 pöördel) ei jäta samuti

erilist võimalust kahelda selles, et see oli võetud (või vähemalt plaanis võtta)

A. Krasnoglazovi leibkonna tarbimisse, mitte aga ladustatud kavatsusega see lähiajal Narva

Täppisteaduste Kooli transportida, nagu on väitnud A. Krasnoglazov. Ühe-kahe Narva

Täppisteaduste Kooli kasutuses oleva eseme puhul võiks versioon nende ajutisest

paiknemisest A. Krasnoglazovi elukohas olla veel kuidagi usutav. Süüdistuses nimetatud

esemete hulk koostoimes asjaoluga, et vähemalt osa esemete kasutusviis (paiknemine)

osutab selgelt nende kasutamisele isiklikuks tarbeks, muudab aga kaitseversiooni täiesti

ebausutavaks. See räägib ühe argumendina selle kasuks, et A. Krasnoglazov tavatses

deklareerida enda ja oma pere tarbeks kasutatavate asjade soetuskulu Puškini Instituudi

vahearuannetes Narva Täppisteaduse Kooli huvides tehtud kuluna.

71. Kohtupraktikas on eeskätt maksusüütegude menetlemise kontekstis välja kujunenud

seisukoht, et süüdistatav, kes väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste algdokumentideta

välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab oma väite õigsust tõendama või

vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07, p 23; 1. detsembri

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 16.7; 20. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-133-13,

p 23 ja 16. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-48-14, p 50). Ringkonnakohus leiab, et ka

juriidilise isiku juhatuse liige, kes väidab, et tema isiklikust elukohast leitud ja väliste

tunnismärkide järgi isiklikku kasutusse võetud asju kasutati siiski juriidilise isiku

tegevuseks, peab oma sellist väidet usutavalt tõendama või vähemalt looma menetlejale

reaalse võimaluse selle kontrollimiseks.

72. Menetletavas asjas ei ole A. Krasnoglazov esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et

süüdistuses märgitud asjad, mis leiti tema kodust, olid tegelikult Narva Täppisteaduste

Kooli kasutuses. Põhiline tõend asjade kasutamise kohta Narva Täppisteaduste Kooli

huvides on A. Krasnoglazovi enda ja mõne temaga seotud tunnistaja ütlused. Esiteks on

maakohus õigustatult leidnud, et A. Krasnoglazovi kohtus antud ütlused asjade soetamise

ja tema koju sattumise kohta on vähemalt lõiguti diametraalses vastuolus tema kohtueelses

menetluses antud ütlustega, mis avaldati maakohtu istungil prokuröri taotlusel KrMS § 293

lg 1 ja § 289 lg 1 alusel. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui osa isiku ristküsitlusel

antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei

29(35)

ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist

välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles

vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste

tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

21. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 30.) A. Krasnoglazovi poolt ütluste

lahknevuse põhjendamisel antud selgitused on ebausutavad. Nii andis A. Krasnoglazov

maakohtus ütlusi, mille kohaselt soetati süüdistuses märgitud mööbli- ja sisustuskaubad

Puškini Instituudi jaoks, täpsemalt selleks, et sisustada A. Krasnoglazovi kodus

pööningukorrusel ruumid väliskülaliste (õpetajad Venemaalt) vastuvõtmiseks (KoTo, kd 1,

tl 116–116 pöördel). Süüdistatava need ütlused on aga diametraalses vastuolus tema

kohtueelses menetluses antud ütlustega, mis avaldati ristküsitlusel prokuröri taotlusel

ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Nimelt ütles A. Krasnoglazov kohtueelses menetluses,

et ta ostis MTÜ Puškini Instituudi arvel „isiklikul eesmärgil“ diivanvoodi Frank, 8-osalise

raami, 2 patja, pleedi, laudlina, nurgariiulid Teresa, laua Teresa, kaks tooli Teresa ja

5 pildiraami. Ülekuulaja täpsustavale küsimusele vastates kinnitas A. Krasnoglazov

veelkord, et ostis need esemed isiklikuks kasutamiseks. (KoTo, kd 1, tl 137) Mingit

adekvaatset selgitust A. Krasnoglazov kohtus ütluste sellise lahknevuse kohta anda ei

suutnud (KoTo, kd 1, tl 137). Kolleegiumi hinnangul seab selline vastuolu A. Krasnoglazovi

erinevates menetlusetappides antud ütluste vahel tervikuna kahtluse alla tema kohtus antud

ütlused selle kohta, et süüdistuses märgitud asju kasutati Narva Täppisteaduste Kooli

tarbeks.

73. Isegi kui vastuolud A. Krasnoglazovi kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel

kõrvale jätta, ei saa süüdistatava ütlusi süüdistuses märgitud asjade kasutamisest Narva

Täppisteaduste Kooli huvides pidada eluliselt usutavateks. Kohtupraktika kohaselt on

ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel muu hulgas oluline hinnata ka ütlustes väljendatud

asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise

üldine tõenäosus. Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on

argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Ütluste sisu elulise usutavuse

põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle

otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada

menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 109–112.)

74. A. Krasnoglazovi ütluste veenvusetusele osutab kasvõi juba tõik, et süüdistatava selgitused

selle kohta, mil moel süüdistuses märgitud asju Puškini Instituudi käitatava Narva

Täppisteaduste Kooli tarbeks kasutati, on suuresti üldsõnalised, ebamäärased ja/või

osutavad tegutsemisele küllaltki tavapäratul kombel. Sarnaselt maakohtule ei pea ka

ringkonnakohus usutavaks põhjendust, et Narva Täppisteaduste Kooli tegevuseks ostetud

televiisor oli ligikaudu poolteist aastat pärast selle ostukuupäeva A. Krasnoglazovi elutoa

seinal lihtsalt „hoiul“ ja see oli plaanis kohe-kohe Narva viia. Niisamuti on võrdlemisi

ebatavaline, et mittetulundusühingus vabatahtlikuna tegutsevale noorele (K.M. ) anti (A.

Krasnoglazovi ütluste põhjal küllaltki ebamääraseks jäänud ja pigem ühekordsete)

30(35)

ülesannete täitmiseks töövahendina keskmisest kallima hinnaklassi mobiiltelefon ja

sülearvuti. Pelgalt asjaolu, et K.M. osales Puškini Instituudi korraldatava suvelaagri

ettevalmistustöös pole piisav argument, väitmaks, et K.M. e valduses olnud sülearvutit ja

mobiiltelefoni kasutati (põhiliselt) Narva Täppisteaduste Kooli huvides. Võrdlemisi

iseäralik on ka A. Krsnoglazovi versioon sellest, et süüdistuses märgitud mööbli- ja

sisustuskaubad olid tema kodus külalistele mõeldud korruse sisustamiseks. Muu hulgas ei

nähtu A. Krasnoglazovi ütlustest, kuidas olnuks väliskülalistele mõeldud majutuskoha

olemasolu süüdistatava kodus Harjumaal seotud Narva Täppisteaduste Kooli tegevusega ja

konkreetsemalt Narva gümnaasiumiõpilastele täiendava hariduse andmisega, mis oli Narva

linna eraldatava toetuse kasutamise sihtotstarve. Teadaolevalt ei vormistatud süüdistuses

märgitud asjade A. Krasnoglazovi ja K.M. e kasutusse andmise kohta ka mingeid

dokumente.

75. Kokkuvõttes pole mitte ühtki usutavat tõendit, mis kinnitaks, et mõnd süüdistuses märgitud

asja, mis leiti A. Krasnoglazovi elukohast, oleks ostetud ja tarvitatud Narva Täppisteaduste

Kooli huvides. Samas viitavad kõneksolevate esemete leidmise asjaolud kogumis selgelt

sellele, et kõik need esemed olid A. Krasnoglazovi ja/või tema pereliikmete isiklikus

kasutuses. Seetõttu leiab ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et A. Krasnoglazovi

poolt Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale esitatud Puškini Instituudi vahearuanded

kajastasid süüdistuses märgitud ulatuses ebaõiget teavet. Järelikult olid need aruanded

(intellektuaalselt) võltsitud.

76. Eeltoodud järeldust ei saa mingil moel väärata ka apellandi esile toodud asjaolu, et süüdistus

ei hõlma kõiki toetuse kasutamise vahearuannetes deklareeritud kulutusi, mida toetuse

andja ehk Narva linn ei pidanud sihtotstarbeliseks ega kinnitanud. Kuna KrMS § 14 lg 1

järgi täidavad kohtumenetluses süüdistuse ja kriminaalasja lahendamise funktsioone eri

menetlussubjektid, siis on edasikaebemenetluses ainetu arutleda selle üle, millistel põhjustel

ei ole käesoleva kriminaalmenetluse raames A. Krasnoglazovile esitatud süüdistust veel

mingis käitumises peale süüdistusaktis märgitu. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

3. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 12.)

2.4. Subjektiivne koosseis

77. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et A. Krasnoglazov pani dokumendi võltsimise

ja võltsitud dokumendi kasutamise toime kavatsetult. Olles süüdistuses märgitud asjad ise

soetanud ja need enda ja/või oma pereliikmete isiklikku kasutusse võtnud, teadis

A. Krasnoglazov Puškini Instituudi vahearuandeid koostades, neile lisatavatele tšekkidele

pealdisi kandes ja osutatud dokumente linnavalitsusele esitades suurepäraselt, et

kõneksolevate asjade soetamiskulu ei ole seotud Narva Täppisteaduste Kooli tegevusega.

Süüdistatav koostas ja esitas toetuse kasutamise vahearuanded, mis kajastasid ebaõigeid

andmeid, selleks, et vähendada alusetult Narva linna tagasinõudeõigust Puškini Instituudi

vastu või alternatiivselt seda summat, mida Puškini Instituut pidanuks lepingu järgi

kasutama Narva Täppisteaduste Kooli vajadusteks. Seega seadis A. Krasnoglazov

31(35)

eesmärgiks nii dokumendi võltsimise (KarS § 344) kui ka võltsitud dokumendi kasutamise

(KarS § 345) koosseisudele vastavate asjaolude teostamise.

2.5. Õigusvastasus ja süü

78. Viiteid A. Krasnoglazovi teo õigusvastasust või süülisust välistavatele asjaoludele

kohtuasja materjalides ei ole.

2.6. Puškini Instituudi vastutus

79. KarS § 14 lg 1 sätestab, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis

on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise

isiku huvides. Tegemist on omistamisnormiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-66-14, p 6). Juriidilise isiku huvi mõiste kaudu

välistatakse juriidilisele isikule selliste tegude omistamine, mis on toime pandud töötaja

erahuvides ja väljaspool juriidilise isiku tegevusvaldkonda (Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 29).

80. Juriidilise isiku vastutuse dokumendi võltsimise eest näeb ette KarS § 344 lg 2, võltsitud

dokumendi kasutamise eest aga KarS § 345 lg 2. A. Krasnoglazov oli süüdistuses märgitud

tegude toimepanemise ajal Puškini Instituudi juhatuse ehk selle mittetulundusühingu

juhtorgani liige. Ebaõiged andmeid kajastanud toetuse kasutamise vahearuanded koostades

ja esitades tegutses A. Krasnoglazov Puškini Instituudi juhatuse liikmena, kasutades

juhatuse liikme pädevust ja täites Puškini Instituudi lepingulist kohustust esitada Narva

linnalt saadud toetuse kasutamise kohta vahearuandeid. Kõik aruanded esitati Puškini

Instituudi nimel. Juhul, kui A. Krasnoglazov oleks jätnud aruanded esitamata, tekkinuks

Narva linnal lepingute järgi õigus aruandeperioodil makstud toetus Puškini Instituudilt

tagasi nõuda ja jätta järgmine osa toetusest Puškini Instituudile välja maksmata.

Deklareerides Puškini Instituudi raha eest soetatud asjade ostukulu vahearuannetes Narva

Täppisteaduste Kooli tarbeks tehtud kuluna, vähenes see summa, mille Puškini Instituut

pidanuks kulutama Narva Täppisteaduste Kooli tarbeks või alternatiivselt Narva linnale

tagastama. Seega oli valeandmete esitamine süüdistuses nimetatud vahearuannetes Puškini

Instituudi varalistes huvides. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et A. Krasnoglazov pani nii

dokumendi võltsimise kui ka võltsitud dokumendi kasutamise toime KarS § 14 lg 1 mõttes

Puškini Instituudi huvides. Järelikult vastutab nende tegude eest KarS § 344 lg 2 ja § 345

lg 2 järgi ka Puškini Instituut.

3. Ekskurss: kelmuse või soodustuskelmuse koosseisust

81. See, kui toetuse saaja (tema esindaja) esitab toetuse andjale viimaselt saadud toetuse

kasutamise kohta teadvalt ebaõigeid andmeid selleks, et toetuse andja ei nõuaks juba

makstud toetust mittesihipärase kasutamise tõttu tagasi ega loobuks uute toetussummade

tasumisest, võib teatud juhtudel olla karistatav KarS § 209 järgi kelmusena või § 210 järgi

32(35)

soodustuskelmusena. A. Krasnoglazovile esitatud süüdistuses kirjeldatud asjaolud pole aga

piisavad selleks, et ringkonnakohus saaks KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid järgides

kontrollida, kas süüdistatava käitumises võivad olla kelmuse või soodustuskelmuse

tunnused (nt ei ilmne süüdistusest piisava selgusega asjaolusid, mille põhjal oleks võimalik

hinnata, kas Narva linn sattus A. Krasnoglazovi teo tõttu eksimusse).

4. Asitõendite saatuse üle otsustamisest

82. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

(KrMS § 408), kui asus vaidlustatud otsuses uuesti lahendama seda, kuidas toimida

asitõenditega. Selles küsimuses on olemas kohtu jõustunud otsustus, mida maakohus

polnud kriminaalasja uuesti arutades enam pädev revideerima. Nimelt otsustas maakohus

asitõenditega toimimise viisi juba kriminaalasja esmakordsel arutamisel oma 29. jaanuari

2018. a otsusega (vt KoTo, kd 2, tl 1 pöördel). Asitõenditega toimimist puudutavas osas

maakohtu viidatud otsust ei apelleeritud. Nähtuvalt Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri

2018. a otsuse resolutiivosa punktidest 1 ja 6 jäi maakohtu otsus kõneksolevas osas

muutmata. Kuna ringkonnakohtu otsust ei kasseeritud ja see jõustus, jõustus ka otsustus

asitõendite saatuse kohta. Seega on maakohtu 18. veebruari 2019. a otsustus asitõenditega

toimimise kohta tehtud kohtu pädevust ületades ja ebaseaduslik ning tuleb seega tühistada.

5. Apellatsioonimenetluse tulemusest

83. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ning § 338 p-dest 1 ja 3, tühistab

Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 18. veebruari 2019. a otsuse osaliselt, tehes

tühistatud osas uue otsuse. Lisaks muudab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-st 3

juhindudes maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja viited I.M. e poolt kohtueelses

menetluses toimunud läbiotsimise käigus antud ütlustele.

84. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse esmalt A. Krasnoglazovi süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ning mõistab süüdistatava omastamises õigeks.

85. Süüdistatava osalise õigeksmõistmise tõttu tuleb muuta ka A. Krasnoglazovile

KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristust, mis nüüd moodustub vaid KarS § 344 lg 1 ja

§ 345 lg 1 järgi mõistetud üksikkaristustest. Ringkonnakohus leiab, et ehkki Puškini

Instituudi vahearuannete võltsimine ja nende Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale

esitamine ei pruukinud moodustada karistusõiguslikult ühte tegu, olid need siiski suunatud

sama õigushüve vastu, omavahel sisuliselt tihedalt seotud ja suunatud ühe ja sama tulemuse

saavutamisele. Seepärast on õige mõista A. Krasnoglazovile liitkaristus kergemat karistust

raskemaga kaetuks lugedes, mis võrdsete üksikkaristuste puhul tähendab üksikkaristustele

vastava liitkaristuse mõistmist. Seega tuleb A. Krasnoglazovile mõista KarS § 64 lg 1 alusel

liitkaristuseks rahaline karistus 100 päevamäära ehk 1000 eurot.

33(35)

86. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega kohus lahendas uuesti asitõenditega

toimimise küsimuse. Selleks jätab kolleegium maakohtu otsuse resolutiivosast välja teksti,

mis algab sõnaga „Asitõendid“ (maakohtu otsuse lk 2) ja lõpeb sõnadega „Äravõetud

sülearvuti Apple MacBook Air [...] tagastada MTÜ-le Puškini Instituut kohtuotsuse

jõustumisel“ (maakohtu otsuse lk 3). Asitõendite saatus on jätkuvalt määratud Viru

Maakohtu 29. jaanuari 2018. a otsuse resolutsiooni vastava lõiguga, mis on jõustunud.

87. A.

Krasnoglazovi

osalise

õigeksmõistmise

tõttu

tuleb

muuta

ka

maakohtu

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust, samuti lahendada apellatsioonimenetluse

kulude ja nende hüvitamise küsimus (vt käesoleva otsuse 6. ptk).

88. Muus osas jääb apellatsioon tagajärjetuks ja maakohtu otsus muutmata.

6. Menetluskulust

89. Käesolevas kriminaalasjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2018. a jõustunud

otsusega lahendati lisaks toonase apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise küsimusele ka

kaitsja poolt kriminaalasja esmakordsel arutamisel maakohtule esitatud taotlus hüvitada

süüdistatavatele kantud menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu summas 10 460 eurot

(KoTo, kd 1, tl 165 jj). Kolleegium leidis, et hinnanguliselt on kaitsja poolt maakohtus

taotletud 10 460 euro suurusest kaitsjatasust 7500 eurot seotud süüdistuse selle osaga,

milles süüdistatavad olid juba selleks ajaks õigeks mõistetud. See summa mõisteti riigilt

süüdistatavate kasuks välja (sh 5000 eurot A. Krasnoglazovi ja 2500 eurot Puškini Instituudi

kasuks). Ülejäänud 2960 euro (10 460 €–7500 €) osas jättis ringkonnakohus kaitsja

24. jaanuari 2018. a taotluse lahendamiseks kriminaalasja uuel arutamisel, olenevalt

kriminaalmenetluse lõpptulemusest. (Vt lähemalt ringkonnakohtu viidatud otsuse punktid

62–68.)

90. Kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus esitas A. Krasnoglazovi kaitsja kohtule

14. jaanuaril 2019 uue taotluse süüdistatavate menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu

– hüvitamiseks (KoTo, kd 2, tl 114). See hõlmas nii kriminaalasja esmakordse arutamisega

seotud menetluskulu summas 2960 eurot (vt käesoleva otsuse eelmist punkti) kui ka

maakohtus kriminaalasja uuel arutamisel tekkinud kulu summas 3463 eurot 20 senti ehk

kokku 6423 eurot 20 senti. Maakohus, tunnistades mõlemad süüdistatavad neile esitatud

süüdistuse kogu järelejäänud mahus süüdi, jättis selle menetluskulu süüdistatavate endi

kanda. Ringkonnakohtu istungil esitas kaitsja taotluse, milles palutakse hüvitada

süüdistatavatele nii apellatsioonimenetluse kulu summas 1728 eurot kui ka rahuldada

maakohtule esitatud 14. jaanuari 2019. a taotlus summas 6423 eurot 20 senti. Menetluskulu

hüvitis palutakse kanda Puškini Instituudi pangakontole.

91. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral

menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse

korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika

34(35)

kohaselt tuleb neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Süüdistatava

osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud

seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus

kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse

selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista, tuvastab kohus selle

asjaolu hinnanguliselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 1065 koos seal viidatud kohtupraktikaga.) Seega tuleb riigil

A. Krasnoglazovile hüvitada viimasel esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulu, mis

on seotud talle esitatud omastamissüüdistusega. Puškini Instituudil aga ei ole õigust nõuda

riigilt menetluskulu hüvitamist (välja arvatud Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2018. a

otsusega juba määratud ulatuses), sest tema jääb ka ringkonnakohtu otsuse kohaselt süüdi

süüdistuse kogu järelejäänud mahus. Kuna ringkonnakohus teeb selles asjas KrMS § 337

lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 185 lg 1 kohaselt hüvitama

süüdistatavate apellatsioonimenetluse kulu (kuna KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel tehtav

otsustus, samuti maakohtu otsuse tühistamine asitõendite saatust käsitlevas osas puudutab

ka Puškini Instituuti, tekib apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise nõue temalgi).

92. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on

käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku

suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja

menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu

mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid

põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-79-14, p 45).

93. Kaitsja taotlustest ja nendele lisatud spetsifikatsioonidest ei nähtu, milline osa

apellatsioonimenetluse-eelsest menetluskulust kogusummas 6423 eurot 20 senti on seotud

A. Krasnoglazovile esitatud omastamissüüdistuse menetlemisega. Arvestades muu hulgas

asjaolu, et omastamissüüdistuse ja võltsimis- ning võltsitud dokumendi kasutamises

esitatud süüdistuste tõendamisese on osaliselt kattuv (eeskätt osas, mis puudutab

süüdistuses

märgitud

asjade

tegelikku

kasutusotstarvet),

leiab

kolleegium,

et

omastamissüüdistusega seondub hinnanguliselt 50% apellatsioonimenetluse-eelsest

menetluskulust.

94. Samas ei pea kolleegium kaitsjatasu summas 6423 eurot 20 senti apellatsioonimenetluse-

eelse kuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasuks. Kui kriminaalasja

esmakordsel arutamisel tekkinud kulu summas 2960 eurot saab pidada mõistlikuks, siis

süüdistuse uuel arutamisel maakohtus kaitsjale makstud 3463 eurot 20 on selgelt

ülemäärane. Kriminaalasja uuel arutamisel käsitletud süüdistuse maht on väikene.

Tulenevalt ringkonnakohtu 1. oktoobri 2018. a otsusest (vt ka selle otsuse põhiosa punkt

61) ei toimetanud maakohus täiemahulist uut kohtulikku uurimist, vaid käsitles võrdlemisi

35(35)

kitsapiirilisi küsimusi. Kohtuistung kaitsja osavõtul vältas umbes 1 tunni ja 45 minutit

(KoTo, kd 2, tl 101–107). Kaitsja kohtukõne maht on umbes neli lehekülge (KoTo, kd 2,

tl 111–113). Kaitsja esitas sellel kohtuistungil kaks uut tõendit – Puškini Instituudi liikmete

nimekirja ja kinnituskirja –, mis kolleegiumi eelneva hinnangu kohaselt olid

tõendamiseseme asjaolude tuvastamise seisukohalt suuresti ebaolulised. Kriminaalasja uuel

arutamisel käsitletud fakti- ja õigusküsimused polnud ka eriti mahukad ega keerukad.

Eelnevat arvestades peab ringkonnakohus mõistliku suurusega kaitsjatasuks käesoleva

kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus 1500 eurot, mis koos varasema menetluskuluga

(2960 eurot) moodustab 4460 eurot. Kuna kolleegium asus eelmises punktis seisukohale, et

A. Krasnoglazovi omastamissüüdistusega seondub hinnanguliselt 50% apellatsiooni-

menetluse-eelsest menetluskulust, tuleb riigil A. Krasnoglazovile KrMS § 181 lg 1 alusel

hüvitada 2230 eurot.

95. Apellatsioonimenetluse kulu tuleb A. Krasnoglazovile ja Puškini Instituudile KrMS § 185

lg 2 kohaselt hüvitada täies ulatuses. Samas peab siingi silmas pidama, et KrMS § 175 lg 1

p 1 kohaselt kuulub valitud kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka vaid selle mõistlikus

osas. Ringkonnakohus peab kaitsja taotluses nimetatud 1728-eurost kaitsjatasu

ebamõistlikuks. Kriminaalasja keerukus ega mahukus, ega kaebuse põhjendatuks osutunud

argumentide osakaal sedavõrd suurt kaitsjatasu ei õigusta. Lisaks tuleb silmas pidada, et

apellatsioon rajaneb vähemalt märgatavas osas nendel samadele argumentidel, mis kaitsja

esitas juba esimese astme kohtu menetluses ja mille kajastamine apellatsioonis ei saanud

kaitsjalt seega suurt lisatööd nõuda. Eelnevat silmas pidades, aga arvestades siiski ka kaitsja

osalemist ringkonnakohtu istungil, leiab kolleegium, et mõistliku suurusega kaitsjatasu, mis

tuleb süüdistatavatele apellatsioonimenetluse kuluna hüvitada, on 1000 eurot. Kolleegiumi

hinnangul jaguneb see summa võrdsetes osades A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi

vahel (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-93-15, p 137). See tähendab, et kummagi süüdistatava kasuks tuleb riigilt

apellatsioonimenetluse kulu katteks välja mõista 500 eurot.

96. Seega kokku tuleb riigil menetluskuluna hüvitada 2730 eurot A. Krasnoglazovile ja

500 eurot Puškini Instituudile. See summa lisandub kuluhüvitisele, mis mõisteti

süüdistatavate kasuks välja Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2018. a otsusega. Lähtudes

kaitsja taotlusest, määrab ringkonnakohus, et ka A. Krasnoglazovi kasuks välja mõistetav

menetluskulu hüvitis tuleb kanda Puškini Instituudi pangakontole (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2018. a määrus nr 1-17-9149/80, p 15).

Juhan Sarv

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)