3-17-1928/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. mai 2019, Tartu

Haldusasja number

3-17-1928

Haldusasi

Mykola Stepura kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

15. septembri 2017. a lahkumisettekirjutusele

nr 1039859270

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. detsembri 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Mykola Stepura,

esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Eve Kikkas

RESOLUTSIOON

Jätta Mykola Stepura apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

20. detsembri 2018. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. juuni 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lõpetas 15. septembri 2017. a teatisega nr 0811/2017

ennetähtaegselt Ukraina kodaniku Mykola Stepura viisavaba viibimisaja ja lühendas seda

ühekordselt. Samal päeval tegi PPA kaebajale ettekirjutuse nr 1039859270 Eesti Vabariigist

lahkumiseks seitsme päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 22. septembril 2017 ning kohaldas tema

suhtes sissesõidukeeldu üheks aastaks.

2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles teatise nr 0811/2017 tühistamist.

Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse kohtuasjas 3-18-490, kuna kaebaja vaidlustas viibimisaja

ennetähtaegse lõpetamise PPA-s ja Siseministeeriumis ning Siseministeeriumi keelduvat otsust ei saa

välismaalaste seaduse (VMS) § 10018 kohaselt halduskohtus vaidlustada. Kohtumäärus on jõustunud.

3. 15. septembri 2017. a otsusega väärteoasjas nr 2403,17,000298 PPA karistas kaebajat VMS § 304

alusel (välismaalase Eestis töötamise tingimuste rikkumise eest) rahatrahviga.

21. märtsi 2018. a otsusega asjas nr 4-17-5221 Viru Maakohus tühistas PPA otsuse väärteoasjas ja

lõpetas väärteomenetluse väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kohtuotsus on jõustunud.

4. Kaebaja täitis temale koostatud ettekirjutuse ja lahkus Schengeni liikmesriikide territooriumilt 20.

novembril 2017.

5. 21. septembril 2017 esitas M. Stepura Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 15. septembri 2017. a

ettekirjutuse nr 1039859270 peale. Kaebuse lõplikuks nõudeks jäi tuvastada ettekirjutuse

õigusvastasus.

Kaebuse kohaselt on kaebaja Ukraina kodanik, kes saabus Eestisse töötamise eesmärgil. OÜ Solut

Invest oli esitanud vastustajale välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotluse

kaebaja kohta. 15. septembril 2017 viibis ta ehitusobjektil, et tutvuda tulevaste tööde mahuga.

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja poolt alusetult lõpetatud ennetähtaegselt kaebuse esitaja

viibimisaeg, sest kaebuse esitaja on käitunud seaduskuulekalt. Kaebajale pandud lahkumiskohustuse

ega sissesõidukeeluga seoses ei ole vastustaja osundanud ühelegi VSS § 29 lg 1 alusele. Ettekirjutus

on tehtud ilma seadusliku aluseta.

6. PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja hinnangul töötas kaebaja Eestis seadusliku aluseta. Puudub vaidlus, et kaebaja lubatud

viisavaba viibimisaeg lõpetati ennetähtaegselt ja lühendati ühekordselt, mistõttu puudub kaebajal

seaduslik viibimisalus Eestis. Asjaolu, et Viru Maakohus tühistas väärteootsuse, ei kõrvalda PPA

kahtlust, et kaebaja võib rikkuda ajutise viibimise tingimusi.

Kaebaja ei täitnud tähtaegselt temale ettekirjutusega pandud kohustust ning lahkus Schengeni

konventsiooni liikmesriikide territooriumilt alles 20. novembril 2017, s.o kaks kuud pärast

lahkumiskohustuse tähtaega. Sissesõidukeelu kohaldamisel võttis vastustaja arvesse kaebaja Eestis

viibimise kestust, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise asjaolusid, sidemeid Eesti ja päritoluriigiga

ning leidis, et kolmeaastane sissesõidukeelu kohaldamine kaebajale on kõiki asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne. Arvestades, et kaebajal puuduvad kaitsmist väärivad sidemed Eestiga, on

kaebajale kohaldatud üheaastane sissesõidukeeld proportsionaalne.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. 20. detsembri 2018. a otsusega halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Kaebuse nõude selguse

huvides märkis halduskohus resolutsioonis, et tagastab kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti

15. septembri 2017.a teatise nr 0811/2017 tühistamise nõudes.

8. Halduskohus selgitas, et kaebaja vaidlustas tema viibimisaja lõpetamise välismaalaste seaduses

sätestatud korras, kuid kaebaja vaidlustusi ei rahuldatud. VMS § 10018 kohaselt ei ole viibimisaja

lõpetamine vaidlustatav halduskohtus. Siseriikliku õiguse alusel tehtud viisamenetluse otsustuste

kohtus vaidlustamise õiguse puudumine ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega, kuna nii

rahvusvahelise õiguse kui ka Eesti õiguse kohaselt puudub välismaalasel põhiõigus

mittekodakondsusjärgsesse riiki saabumiseks ja seal viibimiseks.

Kuigi kohus ei ole teatise tühistamise nõuet menetlusse võtnud, ei olnud ta seda ka ühegi senise

kohtulahendi

resolutsioonis

tagasi

lükanud.

Seetõttu

kuulus

nõue

tagastamisele

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole

halduskohtu pädevuses.

9. Kaebaja palus tuvastada vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasuse osas, milles tuvastati kaebaja

Eestis ebaseaduslik viibimine, milles PPA kohustas kaebajat lahkuma Eesti Vabariigist 7 päeva

jooksul ja milles kaebajale kehtestati sissesõidukeeld üheks aastaks. Halduskohus selgitas, et kohus

ei tuvasta eraldi haldusakti põhjenduste, praegusel juhul Eestis ebaseadusliku viibimise

kindlakstegemise õigusvastasust. Kohus võttis kaebuse menetlusse lahkumisettekirjutuse

õigusvastasuse tuvastamise ja sissesõidukeelu tühistamise nõudes, viimase nõude osas on kaebaja

samuti üle läinud tuvastamisnõudele.

10. VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist

lahkumiseks. Kuna kaebaja viibimisaeg lõpetati ja vastustaja sellekohane otsus on kehtiv, siis puudus

kaebajal viibimisalus ja vastustajal tuli teha talle lahkumisettekirjutus. Vaidlustatud ettekirjutuses on

öeldud, et kaebaja suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg 1 loetletud asjaolusid. Vastustaja on õigesti

kontrollinud, kas kaebaja suhtes on säte kohaldatav, kuna jaatava vastuse korral tulnuks

lahkumisettekirjutuse asemel teha kaebajale seadustamisettekirjutus. VSS § 7 lg 1 ei anna vastustajale

kaalutlusõigust. Kui välismaalasel viibimisalust ei ole ja tegemist ei ole VSS § 9 lg 1 nimetatud

isikuga, siis tuleb välismaalasele lahkumisettekirjutus teha. See tähendab, et vaidlustatud ettekirjutus

ei pidanud sisaldama ja ei saanudki sisaldada kaalutlusi ja põhjendusi selle kohta, miks kaebajale

lahkumisettekirjutus tehti. Kaalutlusõigust oleks vastustajal tulnud teostada ka juhul, kui ta oleks

jätnud kaebajale määramata vabatahtliku lahkumise tähtaja. Selle olukorraga tegemist ei ole.

11. VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 6 kohaselt

on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja

Eestis viibimist. VSS eristab lahkumisettekirjutuses kohaldatavat sissesõidukeeldu (§ 74-75) ja muud

sissesõidukeeldu (§ 27-3314). Praeguses asjas on tegemist sissesõidukeelu kohaldamisega

lahkumisettekirjutuses. VSS § 27-3314 ei kuulu VSS § 27 alusel kohaldamisele, sh ei ole tegemist

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või kehtivusaja muutmisega (VSS § 75 lg 1). Seega ei ole

põhjendatud kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole viidanud VSS § 29 lg-s 1 sätestatud alustele.

12. Vastustaja tegi kaebaja suhtes seaduses sätestatust soodsama otsuse ja kohaldas sissesõidukeeldu

mitte kolmeks, vaid üheks aastaks. Ettekirjutus ei sisalda põhjendusi, miks kohaldati kaebaja suhtes

sissesõidukeeldu kolme aasta asemel üheks aastaks. Vastustaja esitas need põhjendused

kohtumenetluse käigus. Kuna vastustaja tegi kaebaja suhtes seaduses sätestatust soodsama otsuse,

siis ei muuda põhjenduste hilisem esitamine vaidlustatud ettekirjutust õigusvastaseks.

13. VSS § 74 lg 4 lubab jätta sissesõidukeelu kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Praktikas on

välismaalase Eestis viibimise aega humaansetel kaalutlustel pikendatud näiteks tulenevalt isiku enda

või tema lähedase haigusest, haiglas viibimisest või operatsioonijärgsest ravist arsti järelevalve all.

Samuti võib sissesõidukeelu kohaldamise peatamine või tühistamine humaansetel kaalutlustel olla

põhjendatud näiteks perekonnaliikmega seotud tõsise ja ootamatu õnnetuse puhul. Selliseid

asjaolusid kaebaja puhul ei esine.

14. Praeguse asja lahendamisel ei oma tähtsust, et väärteoasjas kaebaja suhtes tehtud otsus on

tühistatud. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel on oluline ainult see,

kas otsus kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta on kehtiv. Teiseks on süüteo-, sh

väärteomenetluse ja haldusmenetluse menetlusreeglid ja tõendamisstandardid väga erinevad. Seetõttu

on võimalik, et kaebaja ei pannud toime väärteo tunnustele vastavat tegu, kuid tegutses siiski viisil,

mis annab alust viibimisaja ennetähtaegseks lõpetamiseks. Kui kohus oleks kaebaja viibimisaja

ennetähtaegse lõpetamise õiguspärasust sisuliselt hinnanud, siis oleks väärteoasjas tehtud kohtuotsus

olnud üheks tõendiks teiste tõendite seas ega too automaatselt kaasa viibimisaja ennetähtaegse

lõpetamise otsuse või vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

15. M. Stepura esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega tuvastada PPA 15. septembri 2017. a ettekirjutuse nr 1039859270

õigusvastasus osas, milles tuvastati kaebaja Eestis ebaseaduslik viibimine, osas, milles PPA kohustas

kaebajat lahkuma Eesti Vabariigist 7 päeva jooksul ja osas, milles kaebajale kehtestati

sissesõidukeeld üheks aastaks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole talle selgitatud ettekirjutuse tegemise põhjuseid. Kaebaja viibis

Eestis seaduslikul alusel ja tal oli kehtiv biomeetriline pass. Kuna ta viibis Eestis seaduslikult, siis ei

oleks pidanud ta Eestist lahkuma. Kaebaja soovib töötada Eestis. Eesti Vabariik ei saa keelata kaebaja

Eestis töötamist, kui tema suhtes ei esine VSS § 29 lg 1 toodud aluseid sissesõidukeelu

kohaldamiseks.

Kohtupraktika peaks olema ühtlane ja selge. Sarnastes haldusasjades 3-17-1925, 3-17-1924,

3-17-1927 on otsused tehtud kaebajate kasuks. Väärteomenetlustes on samuti otsused tehtud isikute

kasuks ning need on jõustunud.

VMS § 1091 lg 1 kohaselt lõpeb välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreering ajutise

viibimisaluse lõppemisel või elamisloa andmisel. VMS § 43 lg 1 p 4 kohaselt on Eestis viibimise

seaduslikuks aluseks viisavabadus. Seega, kui lõppeb isiku tööleping, siis VMS kohaselt ei ole see

aluseks viibimisaja lõpetamisele, vaid seaduse kohaselt peaks olema vastupidi, et kui lõppeb

viibimisaeg, siis lõppeb ka seaduslik alus Eestis viibimiseks ja seal hulgas ka töötamiseks. Teatises

nr 0811/2017 tugineb vastustaja VMS § 54 lg-le 2, mille kohaselt on viibimisaja ennetähtaegsel

lõpetamisel välismaalane kohustatud viivitamata Schengeni konventsiooni liikmesriikide

territooriumilt lahkuma. Selline vastustaja seisukoht on ennatlik ning ei vasta tegelikkusele, kuna

Solut Invest OÜ poolt oli juba mitu päeva enne teatise vormistamist esitatud dokumendid kaebaja

töötamise registreerimiseks. Tõendatud ei ole, et kaebaja töötas 15. septembril 2017 ehitusobjektil.

Seega on vastustaja poolt alusetult tühistatud kaebuse esitaja viisa, sest kaebuse esitaja on käitunud

seaduskuulekalt.

16. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PPA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Halduskohus on otsuses

ammendavalt ja selgesti jälgitavalt selgitanud kaebajale lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu

kohaldamise faktilisi ja õiguslikke aluseid ning tuvastanud nende olemasolu vaidlustatud ettekirjutuse

andmisel. Samuti on halduskohus põhjalikult selgitanud kaebaja võimalusi oma õiguste kaitseks

kohtusse pöörduda ning kaebeõiguse ulatust käesolevas asjas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

18. Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja halduskohtu otsuse tühistamist. Samas taotleb kaebaja

õigusvastasuse tuvastamist seonduvalt PPA 15. septembri 2017. a ettekirjutusega nr 1039859270,

kuid mitte teatisega nr 0811/2017. Kuna ka apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust

teistsuguseks seisukohaks, siis mõistab ringkonnakohus apellatsioonkaebust selliselt, et kaebaja

vaidlustab Tartu Halduskohtu 20. detsembri 2018. a otsuse resolutsiooni punkte 3 ja 4.

19. Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja jätkuvalt, et kohus tuvastaks vaidlustatud ettekirjutuse

õigusvastasuse lisaks lahkumisettekirjutusele ja sissesõidukeelule ka kaebaja Eestis viibimise

õigusvastasuse tuvastamise osas. Vastavalt HKMS § 5 lg 1 p-le 6 on halduskohtul asja lahendamisel

muu hulgas õigus teha kindlaks haldusakti õigusvastasus. Haldusakti regulatiivsus, s.o mõju isiku

õigustele ja kohustustele tuleneb haldusaktis väljendatud otsustustest – haldusakti resolutsioonist.

Haldusaktis esitatud põhjendustel tavapäraselt ei ole isiku õigustele iseseisvat mõju. Pidades silmas,

et isikul on õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse üldjuhul üksnes oma rikutud õiguse kaitseks

(HKMS § 44 lg 1), siis on haldusakti põhjenduste õigusvastasuse tuvastamise nõue hõlmatud

haldusakti resolutsioonis väljendatud otsustuse õigusvastasuse tuvastamise nõudega ning

põhjenduste õigusvastasust halduskohus eraldi ei tuvasta. Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud

ettekirjutuse põhjendustel kaebaja õigustele ka erandlikult iseseisvat toimet, kuna kaebaja Eestis

viibimise alus lõppes PPA teatisega nr 0811/2017. Vaidlustatud ettekirjutus tugineb sellele asjaolule,

ettekirjutuse põhjendustega ei ole kaebajalt võetud õigust viisavabalt Eestis viibida.

20. Apellatsioonkaebus ka ülejäänud osas kordab kaebaja halduskohtule esitatud väiteid.

Halduskohus on kaebaja väidetele ja seisukohtadele vastanud, esitades ka põhjendused, miks ta

kaebaja seisukohtadega ei nõustu. Kaebaja omakorda ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, milles

seisneb halduskohtu põhjenduste ebaõigsus ega esitanud seisukohti või järeldusi halduskohtu

põhjenduste ümberlükkamiseks. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik ega vajalik

apellatsioonkaebuse väidetele halduskohtu otsuse põhjendusi kordamata vastata.

21. Ringkonnakohus selgitab siiski järgnevat.

Vaidlustatud ettekirjutusega kohustati kaebajat lahkuma Eestist ja kehtestati ka sissesõidukeeld.

Olukorras, kus kaebaja Eestis viisavabalt viibimisaeg lõpetati PPA teatisega nr 0811/2017

15. septembril 2017, kaotas kaebaja Eestis viibimise õiguse ning tulenevalt VSS § 7 lg-st 1 tuli teha

kaebajale lahkumisettekirjutus. Kaebaja ise ei ole seejuures väitnud, et lahkumisettekirjutuse

tegemine ei oleks olnud lubatav põhjusel, et esines mõni VSS § 9 lg-s 1 nimetatud alus ja vastustaja

oleks pidanud tegema hoopis seadustamisettekirjutuse.

22. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega viitab VSS § 74 lg 1 tõepoolest

sellele, et kui haldusorgan on otsustanud lahkumisettekirjutuse teha, siis samaaegselt tuleb isikule

kehtestada ka kolmeaastane sissesõidukeeld. VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu

kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib

lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et

sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata. Seega on haldusorganil võimalus

kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks tähtajaks, kui see oleks ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg 3)

või sissesõidukeelust üldse loobuda, kui see oleks ebahumaanne (VSS § 74 lg 4). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole eeltoodud seisukoht vastuolus 19. veebruari 2019. a otsuses asjas nr 3-17-1545 (p

34) antud selgitusega, et VSS § 74 näeb PPA-le ette kaalutlusõiguse ning igal üksikjuhtumil tuleb

kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades

proportsionaalne.

Seega, vaatamata VSS 74 lg 1 sõnastusele pidi PPA kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtestamisel

arvesse võtma asjaolusid kogumis ning võimalik oli ka sissesõidukeelu kehtestamisest loobuda.

Vastustaja kohaldas sissesõidukeeldu kaebaja suhtes üheks aastaks. Seega on ilmselge, et tegelikult

on vastustaja kaebajale sissesõidukeeldu kohaldades siiski kaalutlusõigust kohaldanud, sest ta on

lühendanud erinormist lähtudes (VSS § 74 lg 3) üldist sissesõidukeelu tähtaega. Seetõttu ei saa asuda

seisukohale, et vastustaja ei ole kaalutlusõigust üldse teostanud.

Kohtumenetluses on vastustaja seda väitnud, selgitades, et kaalumisel võeti arvesse kaebaja Eestis

viibimise kestust, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise asjaolusid ja sidemeid Eesti ning

päritoluriigiga (tl 48p). Pidades silmas, et PPA lühendas seaduses nimetatud sissesõidukeelu tähtaega

oluliselt, s.o kahe aasta võrra, peab ringkonnakohus usutavaks, et vastustaja hindaski otsuse tegemisel

just nimetatud asjaolusid. Need asjaolud seonduvad ühelt poolt kaebaja suhtes toimunud menetluse

ajendiga ning teisalt kaebaja Eestis viibimise eesmärgiga ning on selliselt asjakohased. Samuti on

vastustaja hinnanud kaebaja seotust Eestiga ja sissesõidukeelu kohaldamise mõju kaebajale.

23. Kuna kaalutlusõigust on teostatud, võib vastustaja tegevus olla õigusvastane vaid siis, kui ilmneb,

et ta on kaalumisel teinud kaalutlusvigu. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mida vastustaja

täiendavalt oleks pidanud arvesse võtma ega väitnud, et mõni vastustaja nimetatud asjaoludest oleks

asjakohatu. Ka ringkonnakohtule ei ole selliste asjaolude esinemine äratuntav. Seega ei ole alust

pidada kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks.

24. Sissesõidukeelu tähtaega on VSS § 74 lg-st 3 ja lg-st 4 tulenevalt võimalik lühendada või selle

kohaldamisest loobuda siis, kui seaduses sätestatud pikkusega sissesõidukeelu kehtestamine oleks

isiku suhtes ebaproportsionaalne või ebahumaanne. Kaebaja on sisuliselt ainsaks asjaoluks, miks

kaebajal oleks vajalik Eestis edasi viibida, toonud selle, et ta soovib Eestis töötada ja et tema

palkamisest on huvitatud OÜ Solut Invest. Ringkonnakohus ei saa seda soovi pidada sedavõrd

kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks pidada sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle

tähtaega ebaproportsionaalseks. Üksnes välismaalase soov Eestis töötada ei kaalu üles Eesti riigi

õigust mitte lubada riiki mõne aja jooksul välismaalasi, kes on siin viibinud ilma õigusliku aluseta.

25. Kaebaja üks põhiväidetest on, et ta ei olegi Eestis ebaseaduslikult töötanud, 15. septembril 2017

viibis ta ehitusobjektil üksnes olukorraga tutvumiseks. 21. märtsi 2018. a otsusega asjas nr 4-17-5221

Viru Maakohus tühistas kaebajale ebaseadusliku töötamise eest määratud väärteokaristuse, leides, et

töötamise fakt ei ole tõendatud.

26. Ringkonnakohus möönab, et samadel asjaoludel teises kohtumenetluses väärteoasja lahendamisel

tehtud otsus saab olla tõendiks ka käesolevas asjas. Samas ei ole väärteoasjas tehtud kohtuotsusel ette

kindlaks määratud tähendust käesoleva asja lahendamisel. Tähele tuleb panna sedagi, et

tõendusstandard süüteomenetluses ja riigis ajutiselt viibiva välismaalase viibimisaja ennetähtaegsel

lõpetamisel on erinevad. Kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise õigusliku alusena on

vastustaja viidanud VMS § 52 lg 1 p-le 3 ja lg 2 p-le 2. Nende sätete kohaselt viibimisaeg lõpetatakse

ennetähtaegselt, kui on alust arvata, et välismaalase väidetav Schengeni konventsiooni liikmesriikide

territooriumile saabumise eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile; ning alus arvata, et välismaalase

Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise väidetav eesmärk ei vasta

tegelikule eesmärgile on eelkõige, kui on kahtlus, et välismaalane võib rikkuda Schengeni

konventsiooni liikmesriikide territooriumil ajutise viibimise tingimusi. Seega kaebaja viibimisaja

õiguspäraselt ennetähtaegseks lõpetamiseks ei olnud nõutav tõsikindlalt tuvastada kaebaja töötamise

fakt, oluline on üksnes Eestis ajutise viibimise tingimuste rikkumise kahtluseks alust andvate

asjaolude esinemine.

27. Vaidlust ei ole selles, et 15. septembril 2017 ei olnud kaebaja töötamine nõuetekohaselt

registreeritud. Vastavalt kohaldus kaebaja suhtes VMS § 104 lg-s 2 sätestatud töötamise keeld.

Väärteoasjas on tuvastatud, et 15. septembril 2017 ehitusobjekti kontrollimise ajal viibis kaebaja ühes

samuti Eestis ajutiselt viibivate Ukraina kodanikega objektil asuvas soojakus. Sama sündmuse kohta

teise isiku suhtes toimunud väärteomenetluses nr 4-17-5222 toiminud istungi protokollist (tl 27-33)

ilmneb, et isikud ise väitsid algselt, et teevad objektil fassaaditöid. 15. septembril 2017 oli ilm

vihmane ning takistas tööde teostamist. Arvestades, et kaebaja saabus Eestisse juba varem töötamise

eesmärgil, on eeltoodud asjaolud piisavad, et anda alust kahtluseks, et kaebaja rikkus Eestis ajutise

viibimise tingimusi töötades, kuigi tema töötamine ei olnud registreeritud. Kaebaja väited, et ta viibis

objektil tsiviilriietes üksnes töö mahu ja spetsiifika hindamiseks, ei ole piisavad kahtluse

kummutamiseks. Tavapäraseks ei saa pidada kõrvaliste isikute viibimist ehitusobjektil töötajatele

kasutamiseks mõeldud ruumides ega sedagi, et tööde juhtimise eest vastutust mittekandev tööline

hindab objekti sobivust enne tööle asumist.

Seega ei lükka kaebaja esitatud väited ja tõendid ümber vastustaja arusaama, et esines alus kaebaja

viibimisaja ennetähtaegseks lõpetamiseks. Samas ei ole see käesoleva asja lahendamisel määrav,

kuna kaebaja Eestis viibimisaeg lõpetati kehtivalt, kaebajal ei olnud õigust Eestis viibida alates

16. septembrist 2017 ning vaidlustatud ettekirjutuse andmisel sai vastustaja arvestada talle sel ajal

teada olnud asjaoludega.

28. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 20. detsembri 2018. a

muutmata.

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PPA ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/