2-18-18195/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.05.2019 Tallinn, Tallinna Kohtumaja

Tsiviilasja number

2-18-18195

Tsiviilasi

ML Express OÜ hagi Osaühingu Akorda-Balt

vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1 488 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja ML Express OÜ (registrikood 10909935,),

lepinguline esindaja Tom Annikve

Kostja

Osaühing

Akorda-Balt

(registrikood

11222086), lepinguline esindaja Svetlana Nikolajeva

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagiavaldus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta kõik menetluskulud ML Express OÜ kanda.

3. Välja mõista ML Express OÜ-lt Osaühing Akorda-Balt kasuks menetluskulud

320 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale veoteenust marsruudil Stockholm – Tallinn,

summas 744 eurot. Hageja esitas kostjale 10.11.2015 tasumiseks osutatud teenuse eest arve nr

151779. Kostja arvet ei tasunud. Hageja on arvestanud kostjale viivist alates 02.12.2018-

30.11.2018 0,15% päevas. Hageja palub kostjalt välja mõista põhiõlg 744,00 eurot ja seisuga

30.11.2018 sissenõutavaks muutunud viivis 744 eurot.

2. Vastuseks kostja vastusele leiab hageja, et arvega sätestatud viivisemäär 0,15% on

tavapraktikas kasutatav keskmine viivisemäär ning viivise määra sätestamise eesmärk on, et

kostjal tekiks arusaam, et arved on tasumiseks tähtaegselt. Kostja on arve kättesaamisega

heaks kiitnud kokkulepitud viivisemäära ning ei ole enne kohtumenetlust viivise määra varem

vaidlustanud. Hageja kinnitab, et kostja on tasunud kohtumenetluse käigus 200 eurot, mille

hageja arvestab maha tekkinud viivistest ning viiviste jääk on 544 eurot. Hageja ei nõustu

taotlusega nõude aegumise kohaldamiseks. Hageja nõudeks ei ole välja mõista kostjalt

esialgsetes summades 774 eurot ja viivist 744 eurot rahvusvahelise veolepingust tulenevalt,

vaid hageja nõuab kostjalt välja hagi esemeks olev võlgnevuse summas 744 eurot ning

30.11.2018

seisuga

juba

sissenõutavaks

muutunud

viivised

summas

eurot

võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1, ja VÕS § 113 lg 1 ning arve alusel. CMR ei reguleeri

tavapärast siseriiklikku vaidlust arvest tuleneva nõude tasumises osas, mistõttu tuleb

rakendada hagiavalduses ja eelpool nimetatud VÕS-st tulenevaid põhimõtteid ja

regulatsiooni. VÕS § 802 ei ole käesolevas kaasuses rakendatav. Vastavalt TsÜS § 147 lõige

3 kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle

kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.

3. 15.05.2019 lõplikes seisukohtades nõustub hageja seisukohaga, et pooltevahelist

õigussuhet reguleerib, sh kaupade autoveolepingute osas CMR konventsioon ning Eesti

siseriiklik õigus võlasuhet puudutavas osas, st vaidlusalusele tasu maksmise kohustuse

täitmist. Hageja teostas kostjale rahvusvahelist transporti Stockholmist Tallinna, millest

põhiosa veose vedamisest toimus merel. VÕS § 774 lg 3 kohaselt ei kohaldata VÕS 42.

peatüki 1. jaos sätestatut veose vedamisele merel. Rakendada tuleks TsÜS-is sätestatud nõude

aegumise norme (3 aastat), mille kohaselt hagiavalduse esitamise ajal ei olnud nõue veel

aegunud. Hageja leiab, et kostja on tahtlikult tekitanud hagejale kahju, jättes õigeaegselt

01.1.2.2015 tasumata arve nr 151779 summas 744.- eurot (rahalise kohustuse täitmata jätmine

ei ole vabandatav). Antud juhul on tegemist kaasusega, kus hageja ja kostja vahel on

sisuliselt sõlmitud 2 eraldi lepingut: CMR konventsiooni kohane autoveoleping ning

müügileping – võlgnik on arve kätte saanud ning tal tekib arve alusel võlaõiguslik suhe ning

kohustus saadud arve tasumiseks etteantud müügilepingu tingimustel. Kostja ei ole ka

eelnevalt müügilepingu tingimustele, sh viivise määr, vastu vaielnud.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

4. Kostja tunnistas 25.03.2019 seisukohas hagi põhinõude osas ning täitis pärast hagi

menetlusse võtmist nõude summas 200 eurot. Kostja arvates puudus poolte vahel kokkulepe

seadusjärgsest suurema viivisemäära kohaldamiseks. Samuti leidis kostja, et nõue on aegunud

ja palub kohaldada aegumist. VÕS § 802 lg 1 kohaselt vedamisest tulenevate nõuete

aegumistähtaeg on üks aasta. Vastavalt saatelehele anti veos saajale üle 06.11.2015 ning

aegumistähtaeg hakkas kulgema 07.11.2015 ja seega oli hagi esitamise viimane tähtaeg

06.11.2016. Hageja esitas hagi kohtusse 30.11.2018. 08.02.2019 kostja poolt osalise arve

tasumine ja põhinõude tunnustamine, ei katke aegumine. Riigikohus on 25.02.2009 lahendi nr

3-2-1-169-15 punktis 11 leidnud, et kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, siis ei saa

aegumine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata.

TsÜS § 144 kohaselt a.egub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest

tulenev nõue

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, hinnanud kõiki kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis, et

hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

6. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS §

231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool

võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest

avaldustest.

7. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Kohtul tuleb esmalt kvalifitseerida hageja nõue

ja siis võtta seisukoht aegumise vastuväite kohta (RKTKo nr 3-2-1-36-14, p 13). TsÜS § 142

lg 1 näeb ette, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub

seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud

isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus nõude aegumist

arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

8. Seega kohus kvalifitseerib esmalt hageja nõude. Kohus märgib, et VÕS § 76 lg 1 kohaselt

kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus ei tule esitatud arvest. Hageja

nõuab kostjalt poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevalt osutatud teenuste eest tasumist

summas 744 eurot. Kohus jätab hageja 15.05.2019 lõplikes seisukohtades esitatud uued

väited tähelepanuta, kuna need on esitatud hilinemisega. Kohtu hinnangul võimaldavad asjas

esitatud tõendid järeldada, et poolte vahel on sõlmitud veoleping, mille alusel hageja vedas

kostja tellimusel kauba Rootsist Eestisse. VÕS § 774 lg 1 kohaselt kaubaveolepinguga

kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning

andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu

(veotasu). Käesoleval juhul on kauba vastuvõtmise ja üleandmiseks ettenähtud kohad eri

riikides.

Rahvusvahelistele

maanteevedudele

kohaldatakse

rahvusvaheliste

maanteekaubavedude lepingu konventsiooni (CMR konventsiooni). Kuna tegemist on

rahvusvahelise veoga, tuleb kohaldada CMR konventsiooni ja viimasega reguleerimata osas

VÕS kaubaveolepingu sätteid. CMR konventsioon ei reguleeri otseselt tasu maksmise

kohustuse täitmist, kuid see tuleneb CMR-i üldisest mõttest. CMR art 13 lg 2 alusel saab

vedaja nõuda saajalt (veose tellijalt) kaupade üleandmisel veokirjas (saatedokumendis)

märgitud maksete tasumist. Eesti õiguse järgi on saatjal kohustus maksta vedajale veotasu

VÕS § 774 lg 1 teise lause ja § 787 lg 1 esimese lause järgi (RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 39).

9. Järgnevalt võtab kohus seisukoha aegumise kohaldamise taotluse osas. Kohtu hinnangul

kohalduvad veotasu nõude aegumisele CMR-i sätted. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et

CMR konventsiooni art 32 p 1 alapunkt c räägib ka kõikidest muudest nõuetest (mitte üksnes

kahju hüvitamise nõuetest). Õiguskirjanduses märgitud seisukohtade kohaselt kehtib

konventsiooni art 32 p 1 alapunkt c ka vedaja poolt saatjale esitatud veotasu nõude korral (vt

R. Mahl, CMR konventsioon. Kommenteeritud väljaanne, kirjastus Interlex, 2015, lk 239) (vt

Tallinna RgKo nr 2-15-2136, p 15). CMR art 32 p 1 kohaselt konventsiooni

kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatakse hagi üheaastane

aegumistähtaeg.

Kuid

tahtliku

õigusvastase

tegevuse

või

selliste

kohustuste

mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu poolt kohaldatavale

seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse hagi kolmeaastane

aegumistähtaeg. CMR art 32 p 1 alapunkt c kohaselt hagi aegumistähtaja kulg algab kõikidel

muudel puhkudel kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates.

Päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg, ei arvata hagi aegumistähtaja sisse.

10. Kohus analüüsib, kas käesoleval juhul kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg.

Riigikohus on leidnud, et sobivaks võrdlusaluseks CMR nõuete aegumise regulatsiooni

sisustamiseks on siiski riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise

kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste

aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-st tulenevale vastutusele

ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud

riigisiseses õiguses. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist

VÕS § 802. VÕS § 802 lg 1 esimese lause kohaselt on kaubaveolepingust tulenevate nõuete

aegumistähtaeg üks aasta. Sama lõike teise lause järgi on tahtluse või raske hooletuse tõttu

tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega on võimalik VÕS § 802

lg 1 alusel järeldada, et ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat

aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb

seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802. (vt RKTKo 3-2-1-191-13, p 12).

11. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel,

täitmisel või lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase

tagajärje soovimine. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või

muu õigusvastane tulemus (vt RKTKo nr 3-2-1-15-09). Käesolevas asjas ei ole hageja

tõendanud, et kostja jättis oma kohustuse täitmata raskelt hooletult. Tahtlus on õigusvastase

tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Raske

hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4).

Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist

juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete

vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte

kohaldamiseks piisav (vt RKTKo nr 3-2-1-67-14, p 37). Seega kohaldub aegumisele

üheaastane tähtaeg. Veoleping sõlmiti 05.11.2015. CMR art 32 p 1 alusel hakkas hagi

aegumine kulgema 06.11.2015 ja lõppes 06.02.2016. Seega on hageja nõue aegunud.

12. Isegi kui käesoleval juhul kohalduks aegumisele VÕS § 802, siis on hageja nõue samuti

aegunud. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-191-13, p 12). Tegemist on erisätetega TsÜS-is sätestatud

aegumise normide suhtes. Tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise

nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat (VÕS § 802 lg 1 ls 2). Tahtlus on õigusvastase

tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Raske

hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Kuna

VÕS § 802 lg 2 kohaselt algab aegumistähtaeg veose üleandmisest ja CMR-ist nähtuvalt anti

veos saajale üle 06.11.2015, siis hakkas aegumistähtaeg kulgema 07.11.2015 ja saabus

06.11.2016.

13. Asjaolu, et kostja tunnustas pärast hagi esitamist hageja põhinõuet ja tasus 200 eurot, ei

oma aegumise osas tähtsust. Aegunud nõude tunnustamisega ei saa aegumine TsÜS § 158 lg

1 mõttes katkeda. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku

poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja möödumist ei tekita

uut aegumist ega kõrvalda toimunud aegumist. Samuti on Riigikohus selgitanud, et kui

tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti

alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt

RKTKo nr 3-2-1-29-16, p 10).

14. Kohus märgib, et viivisenõue on samuti aegunud. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos

põhinõudega sellest tulenev viivisenõue. Kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivise

nõue. Tulenevalt asjaolust, et hageja nõue on aegunud, siis kohus poolte väiteid edasi ei

analüüsi. Seetõttu ei ole vaja võtta ka seisukohta viivisemäära osas ega selles osas, kas hageja

on viivisenõude vähendamisel 200 euro võrra osaliselt hagist loobunud.

MENETLUSKULUD

15. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

16. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva

seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel

tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust

esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes.

17. Kostja palub määrata menetluskulude suuruseks 320 eurot ja mõista need välja hagejalt

kostja kasuks. Menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja osutanud kostjale õigusabi

järgmiselt: hagiavalduse analüüs ja hagiavaldusele vastuse koostamine 25.03.2019 2 tundi;

hagile täiendava vastuse koostamine 4.04.2019 1,5 tundi; kostja selgituste esitamine

29.04.2019 0,5 tundi. Kokku osutati kostjale õigusabi 4 tundi, tunnihinnaga 80 eurot. Leove

Consulting OÜ ei ole käibemaksukohustuslane. Kostja kinnitab, et kõik õigusabikulud (320

eurot) on kantud üksnes seoses antud kohtumenetlusega.

18. Kohus on seisukohal, et kostja lepingulise esindaja kulud 4 tunni ulatuses on põhjendatud

ja vajalikud toimingud. Seega loeb kohus põhjendatuks ja vajalikeks toiminguteks kokku 4

tundi. Riigikohus on märkinud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust

tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kostjale

osutatud õigusabi tunnitasu määr 80 eurot on vaidluse sisu ja asjaolusid arvestades

põhjendatud ja kooskõlas kohtupraktikaga. Seega määrab kohus kostja lepingulise esindaja

kulude suuruseks 320 eurot.

19. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik