2-16-123831/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse teatavaks tegemise aeg

24. mai 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-123831

Tsiviilasi

AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi

OO vastu kahjuhüvitise 3028,12 euro, viivise 34,48

euro ja lisanduva viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. veebruari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OO apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3304,85 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu,

registrikood 12831829), lepinguline esindaja Kadri

Ojamaa

Kostja OO (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Margo Põbo

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 13. veebruari 2019 otsus tühistada osas, millega maakohus

rahuldas AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi OO vastu

kahjuhüvitise 37 euro ja sellelt kahjuhüvitiselt viivise saamiseks, samuti osas,

millega maakohus jaotas menetluskulud.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi kahjuhüvitise 37 euro, viivise 0,42

euro ja alates 30. novembrist 2016 tasumata põhinõude summalt (37 eurot) viivise

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras saamiseks rahuldamata

ja jaotada menetluskulud.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Harju Maakohtu 13. veebruari 2019 otsuse resolutsiooni terviklikuks

sõnastuseks:

3.1. Hagi rahuldada osaliselt.

3.2. Välja mõista OO-lt AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kasuks

kahjuhüvitis (põhinõue) 2991,12 eurot, viivis 34,06 eurot ja alates

30. novembrist 2016 viivis protsendina tasumata põhinõude summalt (2991,12

eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

2 (7)

3.3. Jätta AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi OO vastu

kahjuhüvitise 37 euro, viivise 0,42 euro ja alates 30. novembrist 2016 tasumata

põhinõude summalt (37 eurot) viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras saamiseks rahuldamata.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali

kaudu) menetluskulud 99% ulatuses OO kanda ja OO menetluskulud 1% ulatuses

AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kanda. OO-le riigi õigusabi korras

määratud esindaja tasu ja kulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 13. oktoobril 2016 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OO (kostja) vastu 3073,12 euro saamiseks.

Kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus 25. novembri 2016 määrusega maksekäsu

kiirmenetluse ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 30. novembril 2016 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise (põhinõue) 3028,12 eurot, seisuga 29. november 2016

sissenõutavaks muutunud viivise 34,48 euro ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras põhinõudelt alates 30. novembrist 2016 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt toimus 17. juulil 2016 Pärnus Pühavaimu tn 21 maja juures

liiklusõnnetus, kus kostja juhitud sõiduk Lexus LS 430 (registreerimismärgiga BBBBBB) sõitis

otsa pargitud sõidukile Peugeot 207 (registreerimismärgiga HHHHHH). Liiklusõnnetuses sai

kahjustada sõiduk Peugeot, mille omanik EE esitas hagejale seletuskirja. Seletuskirja kohaselt

oli sõiduk Peugeot pargitud Pühavaimu tänavale ja toimunud liiklusõnnetusest teatas EE-le

politsei, kelle sõnade kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki juht sündmuskohalt

lahkunud. Liikluskahju tagajärjel sai sõiduk Peugeot kahjustada sellisel määral, et sõiduki

remont ei olnud majanduslikult põhjendatud ja sõiduk kuulus mahakandmisele. Hageja esitas

fotod sõiduki Peugeot kahjustustest. Roheline Laine OÜ hindas sõiduki turuväärtuseks vahetult

enne liiklusõnnetust 4000 eurot. Sõiduki omanik EE hindas sõiduki turuväärtuseks 5000 eurot.

Kokkuleppel sõiduki omanikuga hüvitas PZU Kindlustus sõiduki turuväärtuse summas 4200

eurot ja realiseeris sõiduki avariilise vraki summas 1260 eurot OSAÜHINGULE PLUSMERK.

Kahjusummale lisandub sõiduki hindamise kulu 37 eurot ja sõiduki pukseerimise kulu

liiklusõnnetuse sündmuskohalt remondiettevõttesse 51,12 eurot. Seega on liiklusõnnetuse

tagajärjel põhjustatud kahju suurus kokku (4200 – 1260 + 37 + 51,12) 3028,12 eurot.

3 (7)

Liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki liikluskindlustuse poliis oli 17. juuli 2016 seisuga

lõppenud. Viimaseks kindlustusandjaks oli hageja. Seega oli hagejal tulenevalt

liikluskindlustuse seadusest (LKindlS) kohustus hüvitada sõiduki Lexus põhjustatud kahju.

Hageja on kahju hüvitanud, samuti tasunud kahju suuruse kindlakstegemise kulu (turuväärtuse

hindamine) ja kahju ärahoidmise (pukseerimise) kulu. Hageja andis kostjale tähtaja

8. oktoobrini 2016 kahjusumma hüvitamiseks, kuid kostja kahju ei hüvitanud. Seega on

kahjusumma 3028,12 eurot sissenõutav alates 9. oktoobrist 2016 ning viivis hagi esitamise

seisuga on 34,48 eurot.

Liiklusõnnetus toimus kell 14.30 ja politsei pidas kostja kinni kell 14.58, seega 28 minutit pärast

liiklusõnnetust ning kinnipidamine ei toimunud liiklusõnnetuse sündmuskohal. Seega on

LKindlS § 53 lg 1 p 2 eeldused täidetud: kostja põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast

kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Politsei

vastusest nähtuvalt tuvastati kostjal peale kinnipidamist joove 0,63 mg/l. Seega on hagejal

tagasinõude esitamiseks ka täiendav alus, LKindlS § 53 lg 1 p 4.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Hagejal puudub nõudeõigus, nõude suurus on põhjendamatu ja ebamõistlikult kõrge.

Kindlustusandja saab LKindlS § 53 lg 1 p 2 sätestatud tagasinõude alust kasutada üksnes juhul,

kui kahju põhjustanud sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt süüliselt.

Väärteomenetleja kirjad ja EE seletuskiri ei tõenda kostja sündmuskohalt lahkumist, lahkumise

õigusvastasust ega lahkumise süülisust. Tegemist ei ole EE koostatud seletuskirjaga, vaid QQ

koostatud ja edastatud kirjaga, milles on küll märgitud ka sõidukiomaniku isikuandmed, kuid

sõidukiomanik ei ole seda kirja koostanud ega hagejale edastanud. QQ e-kirjast selgub, et tema

sai õnnetuse kohta politseilt teate 17. juulil 2016 kell 15.12 ning seda, et õnnetuse põhjustanud

sõiduki juht oli selleks hetkeks sündmuskohalt lahkunud. Kostja oli sündmuskohalt lahkunud,

kuid mitte omal vabal tahtel. 14 minutit enne QQ-le helistamist pidas politsei kostja kinni

kahtlustatavana kriminaalasjas, mis ei ole seonduv liiklusõnnetuse põhjustamisega, ning kostja

toimetati Lääne prefektuuri. Kaassõitja viibis kogu aja sündmuskohal. Politsei saabudes viibis

kostja enda vabast tahtest olenemata kõrvaltänaval.

Sõiduki Peugeot kahjude suurus ei ole tõendatud ega põhjendatud. Hageja ei ole esitanud

kalkulatsiooni taastusremondi maksumuse kohta ega tõendanud, et sõiduk oleks saanud raskelt

kahjustada. Esitatud fotode järgi on võimalik tuvastada, et kahju on saanud valdavalt uks ja

poritiib ning veljed. Ei ole tuvastatud, et kandevkere või raami kuju vajaksid taastamist olulises

ulatuses. Samuti ei ole tõendatud, et taastamise kulud ületaksid 50 protsenti sõiduki turuhinnast.

Kahjustada saanud sõiduki vigastused on ebaloogilised, lähtudes avarii toimumise viisist.

Kostja on seisukohal, et sõiduk võis olla vigastatud juba varasemalt. Võrreldes kahe õnnetuses

osalenud sõiduki pilte ja vigasusi, ei ole eluliselt usutav, et ühel sõidukil on vaid kriimustused

esistangel ning teine sõiduk kuulub mahakandmisele.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas 13. veebruari 2019 otsusega hagi, mõistis kostjalt välja hageja kasuks

kahjuhüvitise (põhinõue) 3028,12 eurot, seisuga 29. november 2016 sissenõutavaks muutunud

viivise 34,48 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt alates 30. novembrist 2016 kuni

põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli pooltel õiguslik vaidlus selles, kas hagejal kui

kindlustusandjal on õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamisest tulenev tagasinõue seetõttu,

et kostja lahkus 17. juulil 2016 liiklusõnnetuse toimumise kohast õigusvastaselt ja süüliselt.

Lisaks vaidlesid pooled kindlustushüvitise suuruse üle.

4 (7)

Maakohtu hinnangul oli hagejal õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue LKindlS § 53

lg 1 p 2 alusel, sest kostja lahkumine liiklusõnnetuse toimumise kohalt oli õigusvastane ja

süüline. Maakohtu hinnangul oli ebaõige kostja järeldus, et tal oli õigus pärast õnnetuse

toimumist lahkuda sündmuskohalt kõrvaltänavale. Maakohus leidis, et olukorras, kus

kannatanut sündmuskohal ei olnud, oleks kostjaga sarnases olukorras tegutsenud mõistlik isik

oodanud sündmuskohal või vähemalt jätnud kannatanu sõiduki juurde oma kontaktandmed.

Maakohus märkis, et asjaolu, kas kostja kaassõitja viibis sündmuskohal või mitte, ei oma

praeguse asja lahendamisel tähtsust. Liiklusõnnetusest teavitati politseid, kuid seda ei teinud

kostja. Kostjal tekkisid pärast liiklusõnnetust liiklusseaduse (LS) §-s 169 loetletud kohustused,

mida kostja ei täitnud. Kuivõrd kostja pidi enne lahkumist saama aru, et ta oli kannatanu

sõidukit kahjustanud, oli kostja tegevus sündmuskohalt lahkumisel kohtu hinnangul süüline ja

tahtlik VÕS § 104 lg 5 mõistes.

Lisaks eeltoodule leidis maakohus, et kuivõrd tuvastati, et kostja oli liiklusõnnetuse toimumise

ajal alkoholijoobes ja nimetatud asjaolu kostja ei vaidlustanud, on täidetud ka LKindlS § 53 lg

1 p 4 kohaldamise eeldus.

Seoses sõiduki Peugeot kahjude suurusega leidis maakohus, et hageja on oma nõuet piisavalt

selgitanud ja tõendanud. Maakohtu hinnangul tõendas hageja piisavalt sõidukil kahjustuste

olemasolu hagiavaldusele lisatud fotodega ning sõiduki turuväärtust Roheline Laine OÜ

hindamisaktiga, sõiduki kasutaja hinnanguga ja AS-i MARIINE AUTO hinnanguga. Kohus

märkis, et ei saa otsust tehes tugineda piltide põhjal tehtud kostja subjektiivsele arvamusele.

Kostja hageja kahju suuruse kindlakstegemise (sõiduki hindamise) kulu 37 euro ja kahju

ärahoidmise (pukseerimise) kulu 51,12 euro osas vastuväiteid ei esitanud ega väitnud, et

sõiduki Peugeot õnnetuskohalt äraviimine ja sõiduki hindamine oleks olnud võimalik katta

väiksemate kuludega või et kulud oleksid ülepaisutatud. Kohtu hinnangul on hageja esitatud

nõuded põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega, sh vajalikud ja põhjendatud, mistõttu

kuuluvad VÕS § 128 lg 3 alusel kostjalt väljamõistmisele. Põhjendatud on ka viivisenõue.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Maakohus hindas tõendeid vääralt ega põhjendanud otsust piisavalt. Kostjale jääb

arusaamatuks, milliste tõenditega on kohus lugenud tõendatuks, et kostja käitumine oli

õigusvastane ja süüline. Selleks, et analüüsida kostja tegutsemise asjaolud, tuleb tuvastada,

kuidas peab liiklusõnnetuse toimumise korral käituma. Praegusel juhul ei olnud teada kahju

saanud isik ning seega tekkis LS § 169 lg 5 kohaselt kohustus politsei teavitamiseks

liiklusõnnetusest. Liiklusõnnetusest teavitamisest helistati häirekeskusese numbrile 112 ning

informatsioon jõudis nii politseile kui ka kiirabile, kes tulid sündmuskohale. Kuna kahju saaja

ei olnud teada, siis ei olnud ka võimalik teda otse teavitada, teavitus kahju tekitajast esitati kahju

saajale politsei kaudu. Kostja ei lahkunud sündmuskohalt õigusvastaselt, st ta ei lahkunud

vabatahtlikult, vaid ta viidi ära politsei poolt. Kaassõitja viibis kogu aja sündmuskohal ja temal

olid olemas kostja isikuandmed, mille ta edastas kohale saabunud politseile. Politsei saabudes

viibis kostja kõrvaltänaval. Lisaks ei andnud kohus hinnangut, millises vormis on kostja pannud

toime süülise käitumise.

Kohus väljus hagi piiridest. Maakohus märkis otsuses, et kostja ei vaidlusta asjaolu, et kostja

juhtis sõidukit joobeseisundis ja seega on täidetud ka LKindlS § 53 lg 1 p 4 kohaldamise eeldus.

Kuivõrd hageja esitas hagiavalduses nõude LKindlS § 53 lg 2 p 2 alusel, on kostjale arusaamatu,

kuidas oli kostjal võimalik vaidlustada asjaolu, mida ei ole hagiavalduses nõude alusena

toodud. Hageja märkis 16. märtsi 2017 avalduses, et tal on tagasinõude esitamiseks ka täiendav

alus, kuid hageja ei esitanud taotlust ega avaldust, et soovib hagi alust muuta. Seega tuleb asuda

seisukohale, et hagi on esitatud LKindlS § 53 lg 2 p 2 alusel. Hagi aluse muutmine käib TsMS

§ 376 kohaselt hageja taotlusel ja kostja nõusolekul. Kuna võimaliku alkoholijoobe küsimust ei

5 (7)

olnud hagiavalduses käsitletud, siis ei olnud ka võimalik lugeda seda faktiliste ja õiguslike

väidete täiendamiseks, kuna sellega muutuksid kõik hagi aluseks olevaid põhilised asjaolud.

Juhul, kui asuda seisukohale, et selliste asjaolude lisamine on ilma hagi alust muutmata

võimalik, siis ei ole kohus täitnud selgitamiskohustust. Maakohus ei selgitanud, et kostjal tuleb

esitada vastuväiteid ka selle asjaolu osas. Lisaks märgib kostja, et asjas ei ole tuvastatud, et

kostja juhtis sõidukit joobeseisundis. Seega ei saanud kohus asuda seisukohale, et on täidetud

LKindlS § 53 lg 1 p 4 kohaldamise eeldused.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus rahuldas hagi kahjuhüvitise 37 euro, sellelt arvestatud viivise ja tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise osas, samuti osas, millega maakohus jaotas menetluskulud.

Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi kahjuhüvitise 37 euro,

viivise 0,42 euro ja alates 30. novembrist 2016 viivise kuni põhinõude (37 eurot) täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras saamiseks rahuldamata. Kostja

apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg-st 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Kostja kordab apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu

nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid hageja väiteid otsuses

piisava põhjalikkusega käsitlenud. Osas, milles maakohtu otsus jääb muutmata, nõustub

ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega (TsMS § 654 lg 6).

8. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kostja leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi sellega, et menetluse keskel

on hageja hagi TsMS § 376 lg 1 alusel muutnud. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu.

TsMS § 376 lg 1 järgi võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja

muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui

ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet.

Nii on hageja 16. märtsi 2017 menetlusdokumendi p-s 3 avaldanud, et politsei vastusest on

ilmnenud uus asjaolu – kostjal tuvastati pärast kinnipidamist joove 0,63 mg/l. Hageja leiab, et

tal on tagasinõude esitamiseks ka täiendav alus – LKindlS § 53 lg 1 p 4. Pärast seda on

maakohus 1. novembri 2018 määrusega määranud kirjalikus menetluses pooltele tähtaja

täiendavate avalduste ja dokumentide esitamiseks (I kd, tl-d 169–170).

9.1. Hagi aluse moodustavad hageja menetlusliku nõudega seotud asjaolud kogumis (TsMS §

363 lg 1 p 2). Hagi alus ei muutu, kui hageja jääb algselt esitatud menetlusliku nõude ja

asjaolude juurde, aga lisab alternatiivse käsitluse.

Kolleegiumi hinnangul on hageja menetluse käigus täiendanud oma nõuet alternatiivse

õigusliku alusega. Kolleegium leiab, et tegemist ei ole hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes

(TsMS § 376 lg 4 p 1). Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele

õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud

poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

9.2. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et maakohus on alternatiivse tagasinõude aluse

arvestamisel rikkunud selgitamiskohustust (sh TsMS § 392). Hagimenetlus on põhiolemuselt

6 (7)

võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega

nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses

tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud

tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

41-15, p 19). Kostja kohustuseks oli tagada, et ta esitab kõik oma taotlused ja väited ning

tõendid iga esitatud faktilise väite tõendamiseks (TsMS § 394 lg 2 p 3).

10. Kostja vaidleb vastu maakohtu poolt tuvastatud asjaolule, et kostja lahkus pärast

kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt (LKindlS §

53 lg 1 p 2).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese

astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate

faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse

kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (TsMS § 652 lg

1 p 1).

Maakohus on õigesti osundanud LS § 169 sättele, et otsustada, millal on isik lahkunud

õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Regressinõude lahendamisel on

kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastase lahkumise ka siis, kui

sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tõendeid hinnates teinud järelduse, et kostja

lahkus pärast liiklusõnnetust sündmuskohalt. Kostja peeti kinni 28 min pärast õnnetuse

toimumist Esplanaadi tn-l, mis oli kindlustusjuhtumi toimumise tänava kõrvaltänav (I kd, tl-d

150–151). Politsei ei viinud kostjat ära Pühavaimu tn 21, s.o kindlustusjuhtumi toimumise koht.

Samuti on maakohus õigesti leidnud, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamise eeldusena ei oma

asja lahendamisel tähtsust, kas kostja kaassõitja viibis õnnetuskohal või mitte. Kolleegium

märgib vastuseks hageja apellatsioonimenetluses esitatud väitele, et nimetatud väide ei ole uus,

sest kostja on selle esitanud maakohtu menetluses (2. märtsi 2017 vastuse p 5.10; I kd, tl 142).

Maakohus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 otsuses kõiki tõendeid analüüsinud, sh AA ja QQ

e-kirjad, ning leidnud, et tõendeid kogumis hinnates saab teha järelduse, et kostja lahkus

kindlustusjuhtumi toimumise kohalt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostja lahkus kindlustusjuhtumi toimumise

kohalt õigusvastaselt ja süüliselt (VÕS § 104 lg 5 mõttes tahtlikult). Maakohus on otsuse p-s

14 selgitanud, kuidas kohus on sellisele järeldusele jõudnud. Kostjat ei peetud kinni

kindlustusjuhtumi toimumise kohtalt, vaid 28 min hiljem kõrvaltänavalt. Praeguses asjas

esitatud asjaoludest ei tulene, et sõidukijuht ei saanud aru, et tema juhitud sõiduk oleks

põhjustanud liikluskahju (vt võrdluseks Riigikohtu 11. oktoobri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-97-05, p 10). Seega oli tegemist süülise lahkumisega.

11. Kuigi maakohus on hageja nõude rahuldanud LKindlS § 53 lg 1 p-le 2 tuginedes, on

maakohus täiendavalt viidanud, et tagasinõude aluseks saab olla ka LKindlS § 53 lg 1 p 4.

12. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses. Kohus ei ole otsust tehes seotud

poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust ise (vt TsMS § 436 lg 7). Kolleegiumi

hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud osas, millega mõisteti kostjalt välja

kahjuhüvitisena 2991,12 eurot ja sellelt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 9. oktoobrist 2016.

Eelnimetatud kahjuhüvitis sisaldab pukseerimise kulu 51,12 eurot. Kohtupraktikas on leitud, et

asja kahjustumisel kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mille kahjustatud asja

omanik peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asja (vt Riigikohtu 6. mai 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 21). Tegemist on mõistliku kuluga, mis tekib kindlustusvõtjale

7 (7)

kahju tekitamise tõttu, on VÕS § 128 lg 3 järgi hüvitatav ning läheb VÕS § 492 lg 1 järgi

kindlustusandjale üle.

Maakohus mõistis kostjalt kahjuhüvitisena välja 37 eurot VÕS § 128 lg 3 alusel kahju suuruse

kindlakstegemise kuluna. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud valesti

materiaalõiguse normi, kui rahuldas VÕS § 128 lg 3 alusel hageja nõude kahju kindlaks

tegemise kulu hüvitamiseks (I kd, tl-d 40–41). Hagejal kui kindlustusandjal puudub õiguslik

alus, et nõuda kostjalt kahju kindlakstegemise kulude hüvitamist. VÕS § 128 lg 3 kui otsest

varalist kahju defineeriv norm ei anna hagejale nõudeõigust (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019

otsus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 22). Seaduse alusel nõude üleminek ei mõjuta selle

identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on. VÕS § 489 lg 1 järgi peab

kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Seega täitis

hageja kahju kindlakstegemise kulude kandmisel kindlustuslepingujärgset kohustust ning

kindlustusvõtja ei saanud 37 euro ulatuses kahju kanda. Seetõttu ei saa selline nõue VÕS § 492

alusel kindlustusandjale ka üle minna.

13. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu

seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus

muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta

vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, muudab kolleegium maakohtu poolt määratud

menetluskulude jaotust ning jaotab kulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega. Hagi rahuldatakse 99% ulatuses. Seega on põhjendatud jätta maa- ja

ringkonnakohtus hageja menetluskulud 99% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 1%

ulatuses hageja kanda.

14. Kuna maakohus ei ole hageja menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks

maakohtus pärast otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest