3-18-1387/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1387

Haldusasi

I. B. kaebus Terviseameti 26.04.2018 otsuse nr 6.3-6/159

ja 12.06.2018 vaideotsuse nr 1.3-7/4101 tühistamiseks ning

Terviseameti kohustamiseks uue otsuse tegemiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – I. B., volitatud esindaja Sergei Ivanov

Vastustaja – Terviseamet, volitatud esindaja Agne Ojassaar

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25.06.2019 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(8)

1. I. B. esitas Terviseametile 23.02.2018 taotluse tema kandmiseks hambaarstina

tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse (tl 117). Taotluse ja selle lisade kohaselt on I. B.

kvalifikatsioon omandatud Ukrainas Ivano-Frankivski rahvusliku meditsiini ülikoolis

01.09.2009-20.06.2014 ning ta on töötanud Ukrainas hambaarstina 01.07.2014-21.07.2017.

2. Terviseameti 26.04.2018 otsusega nr 6.3-6/159 otsustati I. B. suunata hambaarsti

kvalifikatsiooni vastavuse hindamiseks sobivustestile Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste

valdkonda.

Otsuse põhjenduste kohaselt võrdles Terviseamet taotleja kvalifikatsiooni tõendavale

dokumendile lisatud hinnetelehel olevate õppeainete loetelu vastavust Vabariigi Valitsuse

25.10.2004 määruse nr 312 „Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe,

ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded“ (määrus nr 312)

lisas 4 toodud hambaarstiõppe õppekavasse kuuluvate õppeainete loeteluga ning leidis, et I. B.

läbitud õppekava ei sisalda järgmisi hambaarstiõppe kohustuslikke õppeaineid: 1) Anesteesia;

2) Valuvaigistid ja rahustid hambaravis; 3) Parodontoloogia; 4) Oklusioon ja lõualuu

funktsioonid. Otsuse kohaselt Terviseamet otsustab taotleja hambaarstina registreerimise

tervishoiutöötajate riiklikus registris pärast sobivustesti sooritamist.

3. I. B. esitas 25.05.2018 Terviseametile vaide, milles taotles Terviseameti 26.04.2018 otsuse

nr 6.3-6/159 kehtetuks tunnistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnustada välisriigi

kutsekvalifikatsiooni ja kanda taotleja tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse arst-

stomatoloogina. Terviseamet jättis 12.06.2018 vaideotsusega nr 1.3-7/4101 I. B. vaide

rahuldamata.

Vaideotsuse põhjenduste kohaselt ei sisalda I. B. läbitud õppekava järgmisi hambaarstiõppe

kohustuslikke õppeaineid: 1) Füsioteraapia; 2) Anesteesia; 3)

Hambaravimaterjalid

ja

-seadmed;

4)

Valuvaigistid

ja

rahustid

hambaravis;

5) Parodontoloogia; 6) Suu- ja hambahaiguste radiodiagnostika; 7) Oklusioon ja lõualuu

funktsioonid. Seega ei ole I. B. läbinud õppekava, mis vastaks määruses nr 312 kehtestatud

raamnõuetele ning seetõttu ei saa tema kvalifikatsiooni lugeda vastavaks Eestis nõutavale

hambaarsti kvalifikatsioonile. Kui õppeaineid ei ole diplomile lisatud hinnetelehel eraldi

mahuliselt ja eksamitulemustega kirjeldatud, ei ole Terviseametil võimalik hinnata, kas ja

missuguses mahus on isik nende valdkondade teadmised teiste õppeainete raames omandanud.

Seega tuleb I. B. teha sobivustest.

4. I. B. esitas 12.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 13.07.2018

määrusega menetlusse Terviseameti 26.04.2018 otsuse nr 6.3-6/159 ja 12.06.2018 vaideotsuse

nr 1.3-7/4101 tühistamise ning uue otsuse tegemiseks kohustamise nõuetes. Kohus tunnistas

vastustajaks Terviseameti.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. I. B. kaebuse põhjendused (täiendavad seisukohad 02.10.2018) on alljärgnevad.

1) Vastustaja poolt oli põhjendamatu keelduda kaebajale täiendava tähtaja andmisest Ivano-

Frankivski rahvusliku meditsiini ülikooli õppeprogrammi esitamiseks ning keeldumist ei ole

põhjendatud. Just see tõend omas tähtsust otsuse tegemisel, kuna vastavalt sotsiaalministri

24.11.2008 määruse nr 71 “Välisriigis omandatud kvalifikatsiooni Eestis nõutava

kvalifikatsiooniga võrdlemise kord” (määrus nr 71) § 3 lg-le 1 oli kohustus võrrelda

õppeprogramme, mitte akadeemilisi õiendeid. Samuti on Terviseamet jätnud tähelepanuta, et

SA Archimedes/Eesti ENIC/NARIC keskus tunnustas kaebaja kvalifikatsiooni kui

3(8)

arst-stomatoloogi kvalifikatsiooni, mis Eestis vastab magistritasemele. Terviseamet ei ole

põhjendanud, mis alusel vastavat hinnangut ei arvestatud.

2) Kaebaja on lisaks Ivano-Frankivski rahvusliku meditsiini ülikoolis arst-stomatoloogi

kvalifikatsiooni omandamisele läbinud edukalt õpingud internatuuris. Internatuuri lõpetamisel

väljaantud sertifikaat on tähtaegne ning pärast selle kehtivusaja lõppemist (s.o 30.06.2021)

tuleb kaebajal uuesti tõendada enda teoreetilisi ja praktilisi oskusi. Seega kohustab Ukraina

tervishoid ka praktiseerivaid arste pidevalt tõstma enda kutsetaset. Hariduse kvaliteedi kontrolli

Ukrainas teostab Kõrgharidusega spetsialistide kutsepädevuse testimise keskus Ukraina

Tervishoiuministeeriumi juures (Testimise keskus). See on riiklik mittetulundusorganisatsioon,

millele on Ukraina tervishoiuministeeriumi poolt antud väliskontrolli funktsioon tervishoiu

valdkonnas spetsialistide ettevalmistamise kvaliteedi hindamiseks ning selle vastavuse

tuvastamiseks kõrghariduse standarditele litsentseeritud integreeritud eksamite vormis.

Testimiseksamite sisu väljavõttest nähtuvalt hõlmavad need muu hulgas vaidlustatud otsustes

väljatoodud ja kaebaja akadeemilisel õiendil puuduvaid õppeaineid ning kaebajale Testimise

keskuse poolt väljastatud sertifikaadid (tl 133p-135) tõendavad puuduolevate õppeainete

läbimist.

3) Vaidlustatud otsus on ebaselge ega ole üheselt mõistetav. Vastustaja viitab selles määruse

nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud nõuetele, kuid ei märgi, et need oleksid kaebaja poolt täitmata.

Vaidlustatud otsuses on välja toodud, et kaebajal on läbimata neli hambaarstiõppe

kohustuslikku õppeainet, kuid vaideotsuses on neid nimetatud juba seitse ning eeltoodut ei ole

kuidagi põhjendatud. Vaideotsuses ei ole märgitud selle tegemise kuupäev.

4) Kaebaja leiab, et temasse suhtutakse diskrimineerivalt. Ukraina kodanik A. P. lõpetas

kaebajast aasta varem Zaporižžja riiklikku ülikooli, mis on staatuse poolest madalam kui Ivano-

Frankivski rahvusliku meditsiini ülikool. Ta on läbinud õpinguid internatuuris ja saanud arst-

stomatoloogi kvalifikatsiooni ning 2017. a tuli tööle Eestisse. A. P. esitas kaebajast umbes pool

aastat varem taotluse registreerimiseks hambaarstina ning Terviseamet registreeris ta

hambaarstina ilma täiendavaid nõudeid esitamata. Kui Terviseamet registreeris isiku, kellel on

samas riigis saadud sarnane haridus ning kes on läbinud sama riiklikku õppekava, siis ei ole

põhjust keeldumaks registreerida kaebajat hambaarstina.

6. Terviseamet palub jätta kaebuse rahuldamata.

1) Kaebaja esitas Terviseametile 23.02.2018 taotluse tema kandmiseks tervishoiutöötajate

riiklikusse registrisse hambaarstina. Nii vaides kui kaebuses nõuab kaebaja aga enda

registreerimist arst-stomatoloogina. Terviseametil ei ole võimalik registreerida I. B. arst-

stomatoloogina, vaid üksnes hambaarstina (TTKS § 3 lg 1).

2) Määruse nr 71 § 3 lg-s 1 on välja toodud dokumendid, mida Terviseamet saab kaebaja

kvalifikatsiooni võrdlemisel Eestis nõutavaga arvesse võtta. Terviseamet ei saa nõuda, et

registreerimist taotlevad isikud esitaksid dokumente, mida määruses nr 71 märgitud ei ole ega

neid kvalifikatsiooni hindamisel arvestada. Lähtuvalt ülikooliseaduse § 2 p-s 13 toodud

definitsioonist ei ole õppekava kvalifikatsiooni tõendav dokument. Informatsiooni õppekava,

selle täitmise tulemuste, antud akadeemilise kraadi või muu kvalifikatsiooni kohta annab

akadeemiline õiend. Terviseamet ei saa kaebaja kvalifikatsiooni hindamisel lähtuda Ivano-

Frankivski rahvusliku meditsiini ülikooli õppekava osalisest tõlkest, vaid peab lähtuma

kaebajale väljastatud diplomist ja akadeemilisest õiendist. Seega ei oleks olnud põhjendatud

kaebajale täiendava tähtaja andmine tõlke esitamiseks. Vastustaja selgitas kaebajale juba

registreerimistaotluse esitamisel, missugused dokumendid on vajalik registreerimismenetluses

esitada.

4(8)

3) Eesti ENIC/NARIC Keskus hindab välisriigi diplomit ja sellega tõendatud kvalifikatsiooni

eesmärgiga

määrata

sellele

vastavus

Eesti

haridussüsteemi

haridustasemele

ja

kvalifikatsioonile. Eesti ENIC/NARIC Keskus ei anna hinnangut läbitud õppekava sisulisele

vastavusele Eestis nõutule. Eestis on hambaarstina töötamiseks nõutav magistrikraadile vastav

kvalifikatsioon ning Eesti ENIC/NARIC Keskus on hinnanud kaebaja kvalifikatsiooni

vastavaks magistrikraadile Eestis kehtivas kõrgharidusastmete süsteemis.

4) Hambaarsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsiooniga ja isik

võib Eesti Vabariigis töötada hambaarstina, kui ta on täitnud määruse nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud

tingimused. Kui kvalifikatsioon ei ole vastav ehk mõlemad eelviidatud sättes toodud tingimused

pole täidetud, tuleb vastavalt määruse nr 71 § 3 lg-le 4 teha sobivustest. Võrreldes kaebaja

diplomile lisatud hinnetelehel olevate õppeainete loetelu vastavust Vabariigi Valitsuse määruse

nr 312 lisas 4 toodud hambaarstiõppe õppekavasse kuuluvate kohustuslike õppeainete loeteluga

nähtub, et kaebaja ei ole läbinud järgmisi hambaarstiõppe kohustuslikke õppeaineid:

1) Füsioteraapia; 2) Anesteesia, 3) Hambaravimaterjalid ja -seadmed; 4) Valuvaigistid ja

rahustid hambaravis; 5) Parodontoloogia; 6) Suu- ja hambahaiguste radiodiagnostika;

7) Oklusioon ja lõualuu funktsioonid. Kui õppeaineid ei ole diplomile lisatud akadeemilisel

õiendil eraldi mahuliselt ja eksamitulemustega kirjeldatud, ei ole võimalik hinnata, kas ja

missuguses mahus isik nende valdkondade teadmised teiste õppeainete raames omandanud on.

Asjaolu, et vaidemenetluses selgus, et esialgses otsuses välja toodud nelja puuduva õppeaine

asemel puudus akadeemilisel õiendil info seitsme kohustusliku õppeaine kohta, ei mõjuta otsust

suunata kaebaja sobivustestile. See kinnitab veelgi sobivustesti sooritamise vajalikkust. Lisaks

on kaebaja poolt läbitud õppeainete hulgas suurem osakaal meditsiinivälistel ja Eestis arstiõppe

õppekavasse mittekuuluvatel õppeainetel. Tartu Ülikooli hambaarstiteaduse erialal õppijad

õpivad suuremas mahus hambaraviga seotud õppeaineid.

5) Kui isiku kvalifikatsioon Eestis nõutavale ei vasta, ei ole Terviseametil TTKS § 30 lg-s 3

sätestatud kaalumisruumi ning isik tuleb sobivustestile saata (määruse nr 71 § 3 lg 4).

Sobivustest on ette nähtud isiku õppekavas esinenud puuduste kõrvaldamiseks ning võimaldab

kontrollida, kas isik on omandanud akadeemilisel õiendil puuduvad õppeained teiste õppeainete

raames. Hambaarsti sobivustesti koostab Tartu Ülikooli arstiteaduskond, arvestades

sobivustesti koostamisel vajadust lülitada sobivustesti õppeaineid, mis ei sisaldu taotleja

õppekavas, kuid mille omandamine on vajalik Eestis tervishoiutöötajana töötamiseks.

Sobivustest võimaldab kontrollida, kas kaebaja on omandanud kõik vajalikud teoreetilised

teadmised ja praktilised oskused, et Eestis hambaarstina töötada. Kui kaebaja sooritab

hambaarsti sobivustesti edukalt, kannab Terviseamet ta hambaarstina tervishoiutöötajate

riiklikusse registrisse.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

8. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja omandanud hambaarsti kvalifikatsiooni Ukrainas

Ivano-Frankivski rahvusliku meditsiini ülikoolis ning töötanud Ukrainas hambaarstina

01.07.2014-21.07.2017. Vaidlust ei ole, et kaebaja taotles 23.02.2018 Terviseametilt tema

kandmist tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse hambaarstina ning Terviseamet otsustas

26.04.2018 otsusega kaebaja suunata hambaarsti kvalifikatsiooni vastavuse hindamiseks

sobivustestile. Käesolevas asjas on menetlusosalistel vaidlus selle üle, kas kaebaja poolt

välisriigi ülikoolis omandatud kvalifikatsioon vastab Eestis hambaarsti erialal töötamiseks

nõutavale kvalifikatsioonile ning kas esines alus suunata kaebaja kvalifikatsiooni vastavuse

hindamiseks sobivustestile.

5(8)

9. TTKS § 30 lg 1 kohaselt kohaldatakse TTKS §-s 29 nimetamata välisriigis (s.o riigis, mis ei

ole Euroopa Liidu liikmesriik, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriik ega Šveits)

kvalifikatsiooni omandanud isiku registreerimise suhtes TTKS § 28 lõikeid 1-2 ja 5-6. TTKS

§ 30 lg 2 sätestab, et Terviseamet võrdleb sellise registreerimist taotleva isiku kvalifikatsiooni

Eestis nõutavaga, kontrollib kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis esitatud andmete õigsust

ning teeb registreerimisotsuse kolme kuu jooksul TTKS § 28 lg-s 1 nimetatud dokumentide

esitamisest arvates. Välisriigis kvalifikatsiooni omandanud isiku kvalifikatsiooni Eestis

nõutavaga võrdlemisel tervishoiutöötajate riiklikku registrisse kandmise taotluse menetlemisel

Terviseametis kohaldatakse sotsiaalministri 24.11.2008 määrust nr 71 „Välisriigis omandatud

kvalifikatsiooni Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdlemise kord“ (määrus nr 71).

10. Eelviidatust nähtuvalt oli Terviseametil kaebaja tervishoiutöötajate registrisse kandmise üle

otsustamiseks vajalik võrrelda tema poolt Ukraina ülikoolis omandatud kvalifikatsiooni

vastavust Eestis hambaarsti erialal nõutava kvalifikatsiooniga, võttes seejuures aluseks

määrusega nr 71 kehtestatud korra. Määruse nr 71 § 3 lg-st 1 tulenevalt võrdleb Terviseamet

taotleja kvalifikatsiooni ja määruses sätestatud juhtudel õppekavasid Eestis nõutavaga ning

otsustab, kas taotleja on pädev töötama Eestis tervishoiutöötajana, võttes arvesse taotleja

esitatud järgmised dokumendid või nende ärakirjad: 1) Välisriigi kutsekvalifikatsiooni

tunnustamise seaduse § 17 lg 2 p-s 2 nimetatud dokumendid (s.o kutsekvalifikatsiooni

tõendavate dokumentide originaalid või notariaalselt, ametlikult või tunnistusega (apostilliga)

kinnitatud ärakirjad); 2) akadeemilise õiendi ärakiri; 3) töötamist tõendav dokument, mis

kinnitab, et isik on taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust

aastat töötanud eelmisel asukohamaal kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis märgitud

kutse- või erialal ja 4) isikut tõendava dokumendi isikuandmetega lehekülje väljavõte ja

vajadusel nimemuutust tõendava dokumendi ärakiri.

Kohtu hinnangul nähtub määruse nr 71 § 3 lg-st 1, et kvalifikatsiooni võrdlemisel omavad

tähtsust kaebajale välisriigi ülikooli poolt väljastatud haridust tõendavad dokumendid ja erialast

töökogemust tõendavad dokumendid. Kohtu hinnangul saavad haridust tõendavateks

dokumentideks olla kaebajale ülikooli poolt väljastatud diplom ja akadeemiline õiend, mis

annavad ülevaate õppekava täitmisest (läbitud õppeainetest) ja õppekava täitmise tulemustest

ning akadeemilisest kraadist. Ainuüksi ülikooli õppeprogramm ei saa anda teavet kaebaja poolt

tegelikult omandatud kvalifikatsiooni kohta. Kvalifikatsiooni hindamisel ei oma tähtsust

ülikooli kinnitatud õppekava, vaid see, kas ning millises mahus ja milliste tulemustega on see

isiku poolt täidetud. Õppekava läbimist, sh infot läbitud õppeainete kohta, saab kinnitada

pädeva asutuse poolt väljastatud haridust (s.o teadmisi, oskusi) tõendav dokument – diplom

koos akadeemilise õiendiga. Seega on põhjendamatu kaebaja väide, justkui tulnuks välisriigis

omandatud kvalifikatsiooni võrdlemisel Eestis nõutavaga võtta aluseks välisriigi ülikooli

õppeprogramm. Eeltoodust tulenevalt oli Terviseameti poolt põhjendatud jätta kaebajale asja

otsustamisel tähtsust mitteomava tõendi esitamiseks täiendav tähtaeg määramata.

11. Määruse nr 71 § 5 lg 1 kohaselt loetakse hambaarsti kvalifikatsioon vastavaks Eestis

omandatud kvalifikatsiooniga ja isik võib Eesti Vabariigis töötada hambaarstina, kui ta on

läbinud ülikooliseaduse § 291 lg 5 ja rakenduskõrgkooli seaduse § 15 lg 6 alusel Vabariigi

Valitsuse

määrusega

kehtestatud

hambaarstiõppele

esitatavate

nõuetele

vastava

hambaarstiõppe (p 1) ja on registreerimistaotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul

vähemalt kolm järjestikkust aastat töötanud hambaarstina (p 2).

Kontrollimaks määruse nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud tingimuste täitmist ja hindamaks kaebaja

kvalifikatsiooni

vastavust

Eestis

sellel

kutse-

või

erialal

töötamiseks

nõutavale

kvalifikatsioonile, võrdles vastustaja kaebaja diplomile lisatud hinnetelehel olevate õppeainete

loetelu vastavust Vabariigi Valitsuse 25.10.2004 määruse nr 312 „Arstiõppe, loomaarstiõppe,

6(8)

proviisoriõppe,

hambaarstiõppe,

ämmaemandaõppe,

õeõppe,

arhitektiõppe

ja

ehitusinseneriõppe raamnõuded“ (määrus nr 312) lisas 4 toodud hambaarstiõppe õppekavasse

kuuluvate õppeainete loeteluga ning leidis, et kaebaja ei ole läbinud järgmisi hambaarstiõppe

kohustuslikke õppeaineid: 1) Anesteesia, 2) Valuvaigistid ja rahustid hambaravis;

3) Parodontoloogia; 4) Oklusioon ja lõualuu funktsioonid. Vaide lahendamisel tuvastas

vastustaja täiendavalt, et kaebaja läbitud õppekava ei sisalda ka järgmisi hambaarstiõppe

kohustuslikke õppeaineid: 1) Füsioteraapia; 2) Hambaravimaterjalid ja -seadmed; 3) Suu- ja

hambahaiguste radiodiagnostika. Seega kokkuvõttes leidis tuvastamist, et kaebaja

akadeemilisel õiendil puudub info seitsme Eesti hambaarstiõppes kohustusliku õppeaine kohta.

Kohus selgitab, et välistatud ei ole olukord, kus vaidemenetluse käigus selguvad täiendavad

asjaolud, mis kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjendatust. Vaideotsusest on piisavalt

arusaadav, et Terviseamet võrdles uuesti kaebaja diplomile lisatud hinnetelehel olevate

õppeainete loetelu vastavust määruse nr 312 lisas 4 toodud hambaarstiõppe õppekavasse

kuuluvate õppeainete loeteluga ning tuvastas lisaks esialgses otsuses toodule veel kolme

kohustusliku õppeaine läbimise kohta info puudumise. Kohus nõustub vastustajaga, et kui

õppeaineid ei ole diplomile lisatud hinnetelehel eraldi mahuliselt ja eksamitulemustega

kirjeldatud, ei ole võimalik sisuliselt hinnata, kas ja missuguses mahus on isik vastavate

valdkondade teadmised teiste õppeainete raames omandanud. Seega isegi kui kaebaja on teiste

õppeainete raames omandanud teadmisi ka akadeemilisel õiendil nimetamata valdkondadest, ei

olnud vastustajal võimalik kvalifikatsiooni vastavust Eestis nõutavale selles osas hinnata.

Kohtu hinnangul on Terviseamet sellest tulenevalt õigustatult asunud seisukohale, et kaebaja

esitatud haridust tõendavatest dokumentidest ei nähtu seitsme hambaarstiõppe kohustusliku

õppeaine läbimist.

12. Kaebaja poolt välisriigis omandatud kvalifikatsiooni ei saa lugeda vastavaks Eestis

nõutavaga ka pelgalt põhjusel, et Eesti ENIC/NARIC Keskus on 05.01.2015 tunnustanud

kaebajale Ukraina ülikooli poolt väljastatud haridusdokumenti ja sellega tõendatud

kvalifikatsiooni magistrikraadile vastavaks kvalifikatsiooniks (tl 124). Vastustaja on õigesti

märkinud, et Eesti ENIC/NARIC Keskus hindab välisriigi diplomit ja sellega tõendatud

kvalifikatsiooni

üksnes

eesmärgiga

määrata

selle

vastavus

Eesti

haridussüsteemi

haridustasemele ja kvalifikatsioonile. Praegusel juhul ei ole Terviseamet kahtluse alla seadnud

kaebaja omandatud kvalifikatsiooni vastavust magistrikraadile Eesti kõrgharidusastmete

süsteemis. Samas ei näita kaebaja poolt magistrikraadi omandamine veel seda, et välisriigis

omandatud hambaarsti kvalifikatsiooni saaks lugeda vastavaks Eestis omandatava vastava

eriala kvalifikatsiooniga. Määruse nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmiseks ja Eesti

Vabariigis hambaarstina töötamise lubamiseks on vajalik, et isik oleks läbinud Vabariigi

Valitsuse määruses nr 312 kehtestatud hambaarstiõppele esitatavatele nõuetele vastava

hambaarstiõppe. Sellise hinnangu andmine ei kuulu Eesti ENIC/NARIC Keskuse pädevusse

ning vastavat asjaolu ei saa tõendada ka Eesti ENIC/NARIC Keskuse poolt 05.01.2015 antud

hinnanguga.

13. Kaebaja esitas kohtule täiendavalt väljavõtte Ukraina Tervisekaitse Ministeeriumi juures

asuva Testimise keskuse poolt läbiviidud testimiseksamitest ning kaebajale nende sooritamise

kohta väljastatud sertifikaadid (tl 139-143), tõendamaks kaebaja poolt akadeemilisel õiendil

puuduolevate ja Eestis nõutavate hambaarstiõppe kohustuslike õppeainete läbimist. Vaidlust ei

ole, et kaebaja ei esitanud nimetatud dokumente Terviseametile koos 23.02.2018 esitatud

taotlusega. Sellele vaatamata leiab kohus, et eelviidatud dokumendid ei ole käsitatavad haridust

tõendavate dokumentidena määruse nr 71 § 3 lg 1 mõttes. Kaebajale ülikooli poolt väljastatud

akadeemilisele õiendile ei ole vastavate testimiseksamite tulemusi kantud ning ei nähtu, mis

mahus on kaebaja neis valdkondades teadmised omandanud. Ühtlasi ei ole eksamite sisust

7(8)

tehtud väljavõtte ja kaebajale väljastatud sertifikaatide põhjal üheselt tuvastatav, kas kaebaja

on kõikides Terviseameti poolt välja toodud ja Eestis nõutavatest hambaarstiõppe kohustuslikes

õppeainetes nn testimiseksamid sooritanud. Seega ei võimalda ka need dokumendid vajalikul

määral hinnata kaebaja kvalifikatsiooni vastavust Eestis nõutavale.

14. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et Terviseamet on põhjendatult asunud seisukohale, et

kaebaja kvalifikatsioon ei vasta Eestis nõutavale ning on sellisele järeldusele jõudmist piisavalt

põhjendanud. Põhjendamatu on kaebaja väide, justkui vastustaja ei ole märkinud, et kaebajal

on määruse nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud tingimused täitmata. Kõnealusest sättest nähtuvalt peavad

isiku kandmiseks tervishoiutöötajate registrisse olema täidetud mõlemad selles nimetatud

tingimused (p-d 1 ja 2). Vaidlustatud otsusest ja ka vaideotsusest nähtub selgelt, et Terviseamet

on võrrelnud kaebaja omandatud kvalifikatsiooni vastavust Eestis nõutavale ning toonud välja,

millised hambaarstiõppe õppekavasse kuuluvad kohustuslikud õppeained on eraldi

distsipliinina kaebajal läbimata. Vaideotsuses on välja toodud, et kaebaja ei ole läbinud

õppekava, mis vastaks Vabariigi Valitsuse määruses nr 312 kehtestatud raamnõuetele ning

seetõttu ei saa tema kvalifikatsiooni lugeda vastavaks Eestis nõutava arsti kvalifikatsiooniga.

Terviseamet on välja toonud määruse nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud tingimused ning põhjendanud,

et kaebaja omandatud kvalifikatsiooni ei saa pidada vastavaks Eestis omandatud hambaarsti

kvalifikatsioonile ehk kõnealuses sättes märgitud tingimused on kaebaja puhul täitmata.

Eeltoodu ei saanud jääda kaebajale otsust lugedes selgusetuks. Vaidlustatud otsust ei alust

pidada selles osas ka mitmeti mõistetavaks.

15. Määruse nr 71 § 3 lg 4 näeb ette, et taotleja, kelle kvalifikatsioon ei vasta Eestis nõutavale,

peab Eestis tervishoiutöötajana registreerimiseks sooritama sobivustesti vastavalt TTKS § 30

lg 3 alusel kehtestatud korrale. Kuna Terviseamet jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et

kaebaja välisriigis omandatud kvalifikatsioon ei vasta Eestis nõutavale, esines alus nõuda

kaebajalt sobivustesti sooritamist. Sobivustesti sooritamine ongi muu hulgas ette nähtud

juhtudeks, mil taotleja poolt välisriigi ülikoolis läbitud õppekava erineb Eesti asjakohasest

õppekavast. Kaebajal on võimalus tõendada oma kvalifikatsiooni sobivustesti sooritamisega.

Sobivustest võimaldab kontrollida, kas kaebaja on omandanud akadeemilisel õiendil puuduvad,

kuid Eesti hambaarstiõppes kohustuslikud õppeained teiste õppeainete raames. Sobivustestiga

kontrollitakse ja hinnatakse isiku kutse-, eri- ja ametialaseid teadmisi, oskusi ning vilumusi,

veendumaks, et need on piisavad Eestis hambaarstina töötamiseks.

16. Täiendavalt märgib kohus, et praegusel juhul nõudis Terviseamet kaebajalt sobivustesti

sooritamist määruse nr 71 § 3 lg 4 alusel, kuna tuvastas kaebaja kvalifikatsiooni mittevastavuse

Eestis sellel erialal töötamiseks nõutavale kvalifikatsioonile. Samas on Terviseametil õigus

nõuda sobivustesti sooritamist ka juhul, kui taotluse ja sellele lisatud dokumentide alusel ei ole

võimalik üheselt veenduda välisriigis omandatud kvalifikatsiooni vastavuses Eestis nõutavale.

Nimelt sätestab TTKS § 30 lg 3, et kvalifikatsiooni vastavuse hindamiseks võib Terviseamet

selle seaduse §-s 29 nimetamata välisriigis kvalifikatsiooni omandanud isikutelt nõuda

sobivustesti sooritamist. Seega on Terviseametile TTKS § 30 lg-s 3 ette nähtud kaalutlusõigus

sobivustesti sooritamise nõudmiseks ning seda ka juhul, kui ei ole alust kohaldada määruse

nr 71 § 3 lg-t 4. Seega kui taotleja poolt välisriigi ülikoolis täidetud õppekava (läbitud

õppeained ja nende mahud) ei vasta täielikult Eestis vastava eriala õppekavale või ei ole

eeltoodu piisavalt kontrollitav, on Terviseametil igal juhul õigus kvalifikatsiooni hindamiseks

nõuda sobivustesti sooritamist.

Kohus märgib, et vaidlustatud otsusega ei ole kaebajalt ära võetud võimalust tulevikus Eestis

hambaarstina töötada. Kui kaebaja sooritab hambaarsti sobivustesti edukalt, kannab

Terviseamet ta hambaarstina tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse.

8(8)

17. Kaebaja väited võimalikust diskrimineerimisest või ebavõrdsest kohtlemisest on

põhjendamatud.

Iga

isiku

puhul

kontrollitakse

kvalifikatsiooni

vastavust

ning

tervishoiutöötajate registrisse kandmise põhjendatust ja sobivustesti sooritamise vajalikkust

individuaalselt. Üksnes asjaolu, et samuti Ukrainas arst-stomatoloogi kvalifikatsiooni

omandanud isik on kantud tervishoiutöötajate registrisse ilma täiendavate nõudmisteta, ei

tähenda, et esines alus ka kaebaja koheseks kandmiseks tervishoiutöötajate registrisse. Kaebaja

ei väida, et A. P. oleks lõpetanud kaebajaga sama ülikooli ning täitnud täpselt samas mahus ja

samade tulemustega õppekava. Pelgalt asjaolu, et isikud on õppinud samas välisriigis ja

omandanud sarnase hariduse, ei anna põhjust neid kohelda võrdsetel alustel.

18. Eeltoodut kokkuvõttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ja

puudub alus nende tühistamiseks. Kohus märgib, et vaideotsust ei muuda õigusvastaseks

asjaolu, et kaebajale ei nähtu selle päisest koostamise kuupäev. Vaideotsuse tegemise kuupäev

on nähtav sellele lisatud digitaalallkirjade kinnituslehelt. Kuupäeva puudumine vaideotsuses ei

ole takistanud kaebuse õigeaegset esitamist.

Kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, ei ole alust ka kohustamisnõude rahuldamiseks.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/