2-17-14515/69 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

24. mai 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-14515

Tsiviilasi

XX hagi AS-i Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La

Ecwador OÜ vastu autoriõiguse rikkumise lõpetamise

ja rikkumisest hoidumise ning kahju hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 18. detsembri 2018 otsus ja

7. jaanuari 2019 täiendav otsus

Kaebuse esitajad ja liik

AS-i Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La

Ecwador OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

11 946,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Viive Kaur

Kostja I (apellant I): AS Saaremaa Piimatööstus

(registrikood 10053871), seaduslik esindaja juhatuse

liige ÜK

Kostja II (apellant II): Agentuur La Ecwador OÜ

(registrikood 10282034), seaduslik esindaja juhatuse

liige HA

Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Elise

Vasamäe

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 15. aprillil 2019, millel osalesid hageja,

kostjate seaduslikud esindajad ja kõigi poolte

lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18. detsembri 2018 otsus tühistada osas, milles kostjatelt mõisteti

hageja kasuks kohtueelse menetluse kulude hüvitiseks välja rohkem kui 3 204 eurot,

samuti seda ületavalt summalt viivis. Ülejäänud osas jätta sama otsuse resolutsioon

muutmata, aga asendada põhjendused, et hüpoteetilise litsentsitasu nõue autori

varaliste õiguste rikkumise eest summas 2 900 eurot ja foto kasutamise hüpoteetilise

litsentsitasu nõue 50 eurot on põhjendatud, põhjendusega, et hüpoteetilise

litsentsitasu nõue autori varaliste õiguste rikkumise eest summas 2 800 eurot ja foto

kasutamise hüpoteetilise litsentsitasu nõue 150 eurot on põhjendatud.

2 (29)

2. Harju Maakohtu 7. jaanuari 2019 täiendav otsus jätta muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Rahuldada kostjate taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks ja kanda 50 eurot

samale arvelduskontole, millelt tasuti riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel.

5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta solidaarselt kostjate kanda, välja

arvatud tagastatav riigilõiv, ning määrata need rahaliselt kindlaks vastavalt

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikule sõnastusele.

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Võtta vastu hageja loobumine kohtueelsete õigusabikulude nõudest 336 euro

ulatuses.

2. Võtta vastu hageja loobumine nõudest kohustada kostjat AS Saaremaa Piima-

tööstus lõpetama hageja õiguste rikkumine, st lõpetama oma majandus- ja

äritegevuses reklaamikampaania „Saare Juustu Viilupakendid“ käigus loodud toote

„Eesti Juust“ (Gouda) pakendi, mille kujunduses on kasutatud XX teost Muhu prees

kividega sõlg, reprodutseerimine ja nimetatud juustupakendite levitamine;

lõpetama XX teose Muhu prees kividega sõlg reprodutseerimine kostja mistahes

juustutoodete reklaammaterjalide kujundustes ja nimetatud reklaammaterjalide

levitamine; lõpetama XX teose „Muhu prees kividega sõlg reproduktsioonide

kasutatuna mistahes materjalide kujunduses avalikkusele kättesaadavaks tegemine

Saaremaa Piimatööstus AS veebilehel, hoiduma XX teose Muhu prees kividega sõlg

reproduktsiooni mistahes viisil ja vormis kasutamisest tulevikus; lõpetama

viivitamatult juustutoote „Eesti Juust“ (Gouda) turustamine, mille pakendi

kujunduses on kasutatud XX teost Muhu prees kividega sõlg.

3. Võtta vastu hageja loobumine nõudest kohustada kostjat Agentuur La Ecwador OÜ

lõpetama hageja õiguste rikkumine, st lõpetama oma majandus- ja äritegevuses XX

teose Muhu prees kividega sõlg reproduktsioonide mistahes viisil ja vormis

kasutamine, levitamine ning avalikkusele kättesaadavaks tegemine Internetis ja

hoiduma XX teose Muhu prees kividega sõlg reproduktsiooni mistahes viisil ja

vormis kasutamisest tulevikus.

4. Lõpetada käesoleva tsiviilasja nr 2-17-14515 menetlus punktides 1, 2 ja 3 märgitud

loobutud nõuete osas.

5. Rahuldada hagi osaliselt.

6. Mõista kostjatelt AS-lt Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La Ecwador OÜ-lt

solidaarselt hageja XX kasuks välja 10 154 eurot, millest 2 950 eurot on varalise

kahju hüvitis, 4 000 eurot on mittevaralise kahju hüvitis ja 3 204 eurot on hüvitis

kohtueelsete õigusabikulude eest.

7. Mõista kostjatelt AS-lt Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La Ecwador OÜ-lt

solidaarselt hageja XX kasuks välja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 1 342 eurot ja viivis alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast

päevast (25. mai 2019) põhinõude summalt 10 154 eurolt kuni põhinõude täieliku

tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

8. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt kostjate kanda.

9. Mõista kostjatelt AS-lt Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La Ecwador OÜ-lt

solidaarselt hageja XX kasuks menetluskulude hüvitisena välja 17 838,50 eurot,

millest 15 204 eurot on hageja lepingulise esindaja kulud maakohtus; 54,50 eurot

dokumentaalsete tõendite saamise kulud, 900 eurot riigilõiv ja 1 680 eurot hageja

lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtus.

3 (29)

10. Mõista kostjatelt AS-lt Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La Ecwador OÜ-lt

solidaarselt hageja XX kasuks välja viivis menetluskulude summalt 17 838,50 eurolt

alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 29. septembril 2017 Harju maakohtule hagi AS-i Saaremaa

Piimatööstus (kostja I) ja Agentuur La Ecwador OÜ (kostja II, koos edaspidi ka „kostjad“)

vastu autoriõiguste kaitseks ja nende rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

1.1. Menetluse käigus täpsustas hageja oma nõudeid (12. oktoobri 2017, 9. aprilli 2018,

16. juuli 2018 ja 27. augusti 2018 menetlusdokumentides) ning need kujunesid järgmisteks:

(1) kohustada kostjat I lõpetama hageja õiguste rikkumine, so oma majandus- ja

äritegevuses teose „Muhu prees „kividega sõlg““ (edaspidi „hageja prees“) kasutamine,

sh reprodutseerimine, levitamine ja avalikkusele kättesaadavaks tegemine, eelkõige

kostja I toote „Saare Juust“ juustupakendil ja teiste kostja I toodete reklaamimisel, sh

ja mitte ainult kostja I veebilehel; samuti kohustada „Saare Juust“ õigusrikkumise teel

kujundatud pakendite viivitamatu ja lõplik kõrvaldamine turustusvõrgust ning

kohustada kostjat I hoiduma sellisest rikkumisest tulevikus (sellest nõudest hageja

loobus 27. augustil 2018);

(2) kohustada kostjat II lõpetama hageja õiguste rikkumine, so oma majandus- ja

äritegevuses hageja preesi kasutamine, sh avalikkusele kättesaadavaks tegemine

kostja II veebilehel ning kohustada kostjat II hoiduma sellisest rikkumisest tulevikus

(sellest nõudest hageja loobus 27. augustil 2018);

(3) mõista kostjatelt solidaarselt hageja (autori) kasuks välja 16 490 eurot, sh:

(3.1)

2 950 eurot autori varaliste õiguste rikkumise eest,

(3.2)

10 000 eurot autori mittevaraliste õiguste rikkumise eest ja

(3.3) 3 540 eurot kohtueelse menetluse kulude hüvitamiseks (sellest nõudest loobus

hageja osaliselt summas 336 eurot, misjärel jäi nõude suuruseks 3 204 eurot);

(4) mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis nõude (3) summalt alates hagi

esitamisest kuni nõude rahuldamiseni.

1.2. Hageja tõi hagi alusena esile järgmist:

-

hageja on ehtekunstnik, tema loodud prees on originaalne, ta ei ole seda tiražeerinud ja

see on eritellimusel loodud ja tellija omandis olev ainueksemplar;

4 (29)

-

hageja tegi preesist foto (edaspidi „hageja foto“), mille avaldas oma veebilehel rubriigis

„Valminud ja valmimisel ehted“ ja selle juures on märge „Loodud inspireerituna

muuseumi ehetest ERM A 1020:132 ainetel“. Märge teavitab, et kopeeritud ei ole

ühtegi varasemat teost, vaid autor on loonud uue originaalse teose. Preesi

reproduktsioonil oli selgelt nähtav hageja meistrimärk. Samuti oli hageja veebilehel

märge „Autor, XX fotod. Fotode autoriõigused on kaitstud ja kasutamine ilma autori

loata on keelatud“. Hageja oli teinud kõik endast oleneva, et tema veebilehe külastajad

saaksid selge ja ühese kinnituse, et teosed on autoriõigusega kaitstud ning nende

mistahes viisil, vormis ja mahus kasutamine on võimalik vaid autori eelneval

nõusolekul;

-

hageja nägi 2017. aasta aprilli keskel Tallinna kesklinnas kostja I toote „Eesti juust“

reklaammaterjale (erilahendusega piilarid, reklaamtahvlid), mille kujunduses oli

kasutatud hageja preesi. Hagejalt ei ole küsitud nõusolekut tema preesi ega foto

kasutamiseks. Kuna hageja prees on tellija omandis, siis oli reklaammaterjalide loojal

võimalik seda reprodutseerida vaid hageja fotot kasutades, mis oli hageja veebilehe

kaudu avalikkusele kättesaadav;

-

tootepakendi ja kõnealuste reklaammaterjalide kujunduses moodustab hageja preesi

reproduktsioon olulise ja silmapaistva elemendi, mis kannab kujunduses eristus-

võimelist osa. Seejuures on reproduktsiooni reklaammaterjalides kasutatud mitte ainult

kesksel kohal kas eraldi või koos teiste juustupakenditega, vaid ka taustakujunduses;

-

hageja pöördus 26. aprillil 2017 kostja I poole kirjaliku nõudega seonduvalt hageja

autoriõiguse rikkumisega ja tegi ettepaneku vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks.

Kostja I vaidles hageja nõudele vastu, leides mh, et teos pole originaalne ja kostja I

tootekujunduses kasutatud kujutise on loonud iseseisvalt kostja II kujundaja;

-

kuna hagejale üllatuslikult tõusetus vaidlus hageja preesi ja foto autoriõigusega

kaitstuses, oli hageja sunnitud kandma kulusid ja tellima arvamused asjatundjatelt.

1.3. Hageja õiguslikud väited olid kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja prees on tarbekunstiteos ja hageja foto on fotograafiateos;

-

kostja I toodete reklaamikampaania käigus kasutati olulise kujunduselemendina hageja

preesi. Reklaammaterjale reprodutseeriti, levitati, eksponeeriti, edastati ja tehti

avalikkusele kättesaadavaks, küsimata hagejalt kui autorilt selleks nõusolekut ja

maksmata autoritasu. Hageja prees oli reklaammaterjalide kujunduse oluline,

visuaalselt domineeriv ja eristusvõimeline element;

-

ilma loata kasutati ka hageja fotot, mida ebaseaduslikult reprodutseeriti ja töödeldi;

-

kostjad rikkusid oma tegevusega hageja kui autori mittevaralisi õigusi:

o hageja preesi reprodutseerimisel jäeti märkimata autori nimi ja teost muudeti.

Hageja veebilehel oli märgitud, kes on teoste autor. Lisaks oli hageja preesile

kantud meistrimärk. Ühelgi reklaammaterjalil ei näidatud autori nime, preesi

reproduktsioonilt oli meistrimärk eemaldatud, märgitud ei olnud teoste pealkirju

ega avaldamisallikat;

o kohtueelsete kompromissiläbirääkimiste käigus asusid kostjad vaidlustama

autorsust, mistõttu on rikutud hageja autorsust. Rikuti autori isiklikku õigust

esineda üldsuse ees teose loojana ja saada tunnustatud mh kostjate poolt, et tema

on teoste autor;

o mistahes teos on selle autori maine ja selle moonutamine on autori maine

kahjustamine. Hageja mittevaralisi õigusi rikuti ja hageja õiguste rikkumisele

eelnev olukord ei ole ennistatav. Vaatamata hageja pöördumistele jätkus

ulatuslik õiguste rikkumine;

5 (29)

-

samuti on rikutud hageja kui autori järgmisi varalisi õigusi:

o

õigus teose reprodutseerimisele – teoste vaba reprodutseerimine võib toimuda

vaid isiklikel eesmärkidel (st füüsiliste isikute puhul) ja seaduses otseselt

sätestatud teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise

eesmärkidel. Äriühingul ei ole isiklikke eesmärke, vaid on ärilised eesmärgid.

Kostjad rikkusid hageja õigust teose reprodutseerimisele mõlema teose osas;

o

õigus teose levitamisele – kostjate rikkumise tulemusena on hageja teost levitatud

juustupakenditel, välimeedias (sh rahvarohketes kohtades nagu Kaubamaja,

Vabaduse väljak ja Stockmann; vähemalt 25 bussiootepaviljonis), plakatitel,

reklaamina ajalehtedes Eesti Ekspress ja Postimees;

o

õigus teose eksponeerimisele – reklaamikampaania käigus loodud videoklippe on

edastatud meediakanalites TV3 ja Kanal 2; hageja esialgsetel andmetel edastati

reklaamiklipid laia vaatajaskonnaga saadetes TV3 seriaalis „Papad ja Mammad“

ja Kanal 2 saatesarjas „Nädalalõpp Kanal2-ga“;

o

õigus teose edastamisele – eelmises taandes viidatud kanalid on taasedastatavad

kaabellevivõrgu kaudu;

o

õigus teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele – internetis on reklaammaterjalid

olnud üldsusele tehtud kättesaadavaks eelkõige kostja I veebilehel, kuid ka

poekettides Selver ja Prisma müügil olevate toodete reklaami vahendusel.

Reklaammaterjale avaldati portaalis Postimees.ee suure läbiva bännerina ja

bännerina galeriides. Kostja II kasutas oma veebilehel reklaamikampaania

tutvustamisel materjale, milles kasutati hageja teoste reproduktsiooni. Internetis

avaldamine tähendab ebaseaduslike reproduktsioonide piiramatut levikut;

-

kostjad on rikkumises süüdi, sest kasutavad hageja teoseid ilma loata. Hageja

veebilehel avaldatud teoste kasutamiseks autori nõusolekut ei küsitud. Autori andmed

olid teada, sest veebileht oli autori isiklik blogi. Meistrimärgi kõrvaldamine preesi

reproduktsioonilt oli teadlik ja pahatahtlik. Foto vahendusel oli modifitseeritud hageja

preesi reproduktsiooni. Kuigi kostjad olid rikkumisest teadlikud, jätkasid nad seda;

-

autoriõiguste rikkumise eest nõuab hageja varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist,

teise võimalusena teoste õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist;

-

kostjad tegutsesid rikkumist toime pannes ühiselt, st nii mittevaralise kui ka varalise

kahju hüvitis tuleb neilt välja mõista solidaarselt.

1.4. Nõuete arvulise kujunemise kohta esitas hageja järgmised väited ja seisukohad:

-

arvestades reklaamikampaania ulatust, on hagejale tekitatud hageja preesi

ebaseadusliku kasutamisega varalist kahju saamata jäänud tuluna 2 800 eurot (algselt

nimetas hageja vastavaks summaks 2 900 eurot) ja foto ebaseadusliku kasutamisega

varalist kahju 150 eurot (algelt 50 eurot) – kokku 2 950 eurot. Hüvitise määramisel

tuleb aluseks võtta litsentsitasu suurus, mille rikkujad oleksid pidanud hagejale

maksma, kui nad oleksid küsinud nõusoleku autori viie varalise õiguse kasutamiseks ja

autori kolme isikliku õiguse teostamiseks. Kuna tegemist on intellektuaalse omandi

ebaseadusliku kasutamisega, on kahju täpset suurust raske kindlaks määrata ja

hüvitamisele kuulub nn hüpoteetiline litsentsitasu;

-

hagejale tekitatud mittevaralise kahju suurus on 10 000 eurot. Asjaolud, millele

tuginedes saab hageja isiklike õiguste ulatusliku, intensiivse ja jätkuva rikkumise eest

nimetatud summat pidada mõistlikuks ja õiglaseks, on järgmised:

o

hageja lubas preesi ostjale, et ta preesi ei tiražeeri. Kostjate rikkumise tulemusena

ei ole küll preesi reprodutseeritud ega levitatud originaalteosega samas vormis,

kuid seda tehti väga ulatusliku reklaamikampaania käigus loodud erinevates

materjalides. Hageja on preesi loonud originaalehtena ega oleks mingil juhul üldse

6 (29)

andnud nõusolekut selle reprodutseerimiseks ja levitamiseks kostjate kasutatud

viisil ja vormis, rääkimata sellest, et hageja oleks andnud kostjatele loa teose

muutmiseks ja reproduktsioonilt meistrimärgi ära jätmiseks ning autorinime

märkimata jätmiseks;

o

hagejale on tema kui autori isiklike õiguste rikkumisega tekitatud hingelist valu ja

kannatusi, sügavat stressi ja unetust. Stressi suurenda rikkumise jätkuvus, kostjad

ei vabandanud ja taganesid hageja teose originaalsuse algsest tunnistamisest.

Hagejale on vastuvõetamatu originaalteose ja ainueksemplari reproduktsiooni

kasutamine toiduaine pakenditel, mida on toodetud kümneid tuhandeid;

o

hageja õigusi rikkuv tegevus oli intensiivne ja kestis alates 2017. aasta algusest ja

vältas veel ka hagi esitamise ajal. Reklaamikampaaniaga toimus ja sama

juustupakendi kujundust kasutati praktiliselt üle kogu Eesti, mistõttu oli autori

isiklike õiguste rikkumine väga ulatuslik ja jätkuv;

o

kostja I kasum 2016. aastal oli 71 804 eurot, kostjal II samal ajal 640 783 eurot;

mõlema kostja tegevus oli suunatud kasumi saamisele ja suurendamisele;

o

kostjate käitumine pärast 26. aprilli 2017 hageja nõudekirja saamist oli hagejat

alavääristav ja üleolev, rikkumine jätkus ning hageja ees ei vabandatud;

-

kuna kostjad rikkusid õigusvastaselt hageja autoriõigusi, pidi hageja kohtueelselt neile

esitama mitmeid õigusliku sisuga nõudekirju, milleks oli vajalik kasutada õigusteenust.

Samuti pidas hageja õigusabi kasutades kostjatega läbirääkimisi. Õigusabi osutati

hagejale hinnaga 140 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohtueelse õigusabi

maht oli hageja selgituste ja täpsustuste järgi 15,5 t. Lisaks kandis hageja 600 eurot

kulu asjatundja arvamuse saamiseks. Seega on hageja kohtueelsed kulud kokku

3 204 eurot ( = 15,5 × 140 + 20% + 600).

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende peamised vastuväited olid järgmised:

-

õige on hageja väide, et kostja II valmistas kostja I jaoks reklaammaterjalid, sh juustu-

pakendi kujunduse, mille keskne element on Muhu rahvusprees. Prees ei ole hageja

loodud teos ega autoriõigusega kaitstav. Hageja ei loonud rahvaloominguteoseks oleva

Muhu rahvuspreesi alusel uut ja originaalset teost, mis oleks loominguliselt iseseisev

ja algsest teosest sõltumatu. Originaalsuskünnis on tuletatud teoste puhul kõrgem.

Hageja prees ei erine olemasolevatest Muhu rahvuspreesidest ühegi erilise ega

isikupärase elemendi poolest, vaid on nendega äravahetamiseni sarnane;

-

hageja preesist tehtud fotod ei ole iseseisvad autoriõigusega kaitstavad teosed, vaid

pelgalt reproduktsioonid. Fotod ei ole originaalsed, sest nende eesmärk oli üksnes

visualiseerida preesi. Fotodes ei peegeldu hageja kui autori isikupära ega ilmne autori

vabad ja loomingulised valikud fotode tegemisel. Seetõttu ei ole hagejal tekkinud fotole

isiklikke ega varalisi autoriõiguseid;

-

kostjad ei kasutanud hageja teoseid, mistõttu on varalise ja mittevaralise kahju nõuded

alusetud. Kostja II kujundaja YY (edaspidi „kostja II kujundaja“) tegi vastavalt saadud

lähteülesandele kostja I erinevate juustupakkide kujunduse tööjoonised lähtudes Muhu

ja Saaremaa traditsioonilistest rahvuspreesidest. Kujundaja ei võtnud kujunduse

teostamisel aluseks hageja preesi, vaid töötas ise välja Muhu ja Saaremaa

rahvuspreeside järgi oma versioonid preesidest, mida tõendavad tööjoonised. Kostjad

ei ole kunagi omaks võtnud hageja autoriõiguste rikkumist;

-

reklaamikampaania jooksul tegi kostja II juustupakenditel kujutatud Muhu

rahvuspreesi kujutisele muudatusi ja tema veebilehel oli 9. juuli 2017 seisuga

kättesaadav juba uuendatud preesi kujutis ja kostja I võttis seejärel kasutusele uue

kujundusega pakendi. Hagi esitamise ajal kostjad kindlasti hageja õigusi ei rikkunud;

-

hageja rahalised nõuded on põhjendamatult suured.

7 (29)

MAAKOHTU OTSUSED

3. Maakohus rahuldas 18. detsembri 2018 otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“)

nõuded (3) ja (4) osaliselt. Sama otsusega võttis kohus vastu hageja loobumise nõuetest (1)

ja (2) ning summa 336 eurot osas ka nõudest (3.3). Rahalisest nõudest (3) rahuldas maakohus

osanõude (3.1) summas 2 950 eurot tervikuna, osanõudest (3.2) mõistis välja 4 000 eurot ja

osanõudest (3.3) summa 3 209 eurot. Viivise nõude (4) rahuldas kohus vastavalt põhinõude

rahuldamise ulatusele. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ja määras

need kindlaks rahaliselt. Maakohus tegi 7. jaanuaril 2019 täiendava otsuse (edaspidi „täiendav

otsus“), millega suurendas kostjatelt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu summat

900 euro võrra (hagi esitamisel tasutud riigilõiv).

3.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena järgmist (vaidlustatud otsuse p 118):

-

hageja on ehtekunstnik, kes avaldas oma kodulehel foto enda loodud preesist;

-

kostja II on reklaamiagentuur, kes kujundas kostja I tellimusel juustutoodetele uued

pakendid ja viis läbi reklaamikampaania;

-

kostja II loodud kostja I toote „Eesti juust“ pakendil on kujutatud hageja preesiga

sarnane kujutis;

-

hageja ja kostjate vahel ei olnud kokkulepet hageja preesi või foto kasutamiseks.

3.2. Maakohus tuvastas lisaks, et hageja on oma preesi ja foto kui teoste autor ning need on

kaitstud autoriõigusega (vaidlustatud otsuse p-d 133–185). Seda põhjendas ta järgmiselt.

3.2.1. Hageja tõendas, et lõi oma preesi hiljemalt 19. aprillil 2015, mil tegi sellest veebilehel

avaldatud foto. Veebilehel oli märge, et tegemist on hageja kui autori teostega. Seega oli hageja

teosed avaldanud. Kuna hageja avaldas teosed oma nime all, pidid kostjad tõendama autorsuse

ja autoriõiguste puudumist. Põhjendatud ei ole kostjate vastupidine arusaam nagu pidanuks

hageja tõendama, et juustupakenditel kasutatud kujutise autor ei ole kostja II kujundaja. Kostjad

asusid alles menetluse kestel väitma, et pakenditel kasutatud kujutise lõi kostja II kujundaja.

Kostja II avaldas viite kujundajale ligi aasta pärast seda, kui hageja olid teosed avaldatud.

Seetõttu ei saa kostja II tugineda autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 29 lg 1 eeldusele.

3.2.2. Tähtsust ei oma, mis eesmärgil või otstarbeks lõi hageja preesi ja foto. Ainuüksi asjaolu,

et need on tarbekunsti ja fotograafiateoseed, ei anna kostjatele alust jätta teoste autoriõigustega

kaitstus arvestamata ega õigust kasutada teoseid ilma autori loata. Alusetud on kostjate väited,

et kuivõrd tegemist oli rahvusliku sõlega, mis oli loodud rahvakunsti valdkonnas, ei olnud sõlg

kaitstav autoriõigusega. Kostjad on alusetult samastanud mõisted „rahvakunst“ ja

„rahvalooming“. Ekslik on kostjate järeldus AutÕS § 5 p-st 2, et kuna Muhu prees kuulub

rahvakunsti valdkonda ja hageja prees loodi varasemate muuseumis säilitatavate preeside

ainetel, siis ei ole hageja teos autoriõigusega kaitstav.

AutÕS ei defineeri mõistet „rahvalooming“. Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse

konventsiooni (edaspidi „Berni konventsioon“) art 2 lg 2 alusel on võimalik autoriõigusliku

kaitse alt välja jätta rahvaloominguteosed, mis on ühelt generatsioonilt teisele üle antud

suuliselt või tantsudena ega ole eraldiseisvalt fikseeritud. Seega ei saa rahvaloominguteoseks

liigitada ehteid, mis on fikseeritud konkreetses vormis ja millel on konkreetne autor.

AutÕS §-st 35 tuleneb, et kui hageja lõi uue teose nende rahvuslike preeside alusel, mille

autorid ei olnud teada, tekkis hagejal sellele vaatamata autoriõigus enda loodule. Hagejal oleks

tekkinud autoriõigus enda loodule isegi siis, kui ta oleks oma teosed loonud seni fikseerimata

vormis rahvaloominguteoste alusel. Asjakohatud on kostjate väited, mille kohaselt kohalduvad

tuletatud teostele nn tavateostega võrreldes kõrgemad originaalsuse nõuded. Kostjate väited on

ka vastuolulised. Esiteks väidavad nad, et hageja preesil ja fotol puudus originaalsus, kuid

teiseks toovad esile, et kostja II kujundaja lõi iseseisvalt hageja preesiga äravahetamiseni

sarnase kujutise, mis on originaalne ja autoriõigusega kaitstud iseseisev teos.

8 (29)

3.2.3. Maakohus analüüsis hageja esitatud asjatundjate arvamusi ja märkis järgmist.

KS arvamus tõendab, et hageja prees on originaalne ja autoriõigusega kaitstud teos, mida

kostjad kasutasid tootepakendite kujunduses. KS leidis, et hageja prees on kujundatud

muuseumides ja erakogudes olevate preeside kujundusloogika alusel, aga on originaalne. See

erineb rahvakunstist, sest autor lõi originaalse mustri, kasutades rahvaloomingut inspiratsiooni

allikana. Reklaammaterjalides kasutatud preesi kujutis on hageja teose kujutis. Preesi nn

silmade kuju, proportsionaalne suhe, kinnituskrappide kuju, tihedus ja isegi väikesed nn käsitöö

vääratused on selgelt näha. Äratuntavad on hageja fotol silmade läigete asukohad, valguse ja

varjude proportsioonid. Tahtlikult on kujutamata meistrimärk.

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu arvamuse kohaselt on hageja tunnustatud ehtemeister, kes

valmistab ehteid vanade leidude põhjal. Kostja I juustupakendil on kergesti äratuntav hageja

valmistatud silmadega prees. Sellele viitab kõige otsesemalt klaastahukate (silmade)

kinnitamise tehnoloogia, kus nelja kroonlehega õis on pinnale kantud nn kahekordselt. Kostja I

toodete kujunduses kasutati hageja preesi reproduktsiooni.

JP kirjeldas arvamuses Muhu rahvuspreesi iseloomulikke tunnuseid ja leidis, et hageja on

teemat edasi arendanud. Silmatorkav erinevus varasemate preesidega on hageja teoses silma

kivi kinnituseks mõeldud krapid ja mustrisse topeltringi moodustava kahe punsli kasutamine.

Kostja II kujundaja prees on ilmselgelt hageja töölt maha joonistatud ja kujutisel esinevad kõik

need erisused, mis on hageja preesil ja mis eristavad seda ajaloolistest esemetest.

Seega tõendavad kolm usaldusväärset arvamust, et hageja prees on originaalne ja ajaloolistest

ehetest erinev teos. Kostjad kasutasid kostja I juustupakendil hageja fotolt maha joonistatud

kujutist. Uuritud arvamused välistavad võimaluse, et kostjate kasutatud kujutis oleks kostja II

kujundaja originaalne ja hageja teosest sõltumatult loodud teos. Arvamused on usaldusväärsed,

sest koostajad omavad vastavas valdkonnas märkimisväärset pädevust ning kõigis kolmes

arvamuses toodud seisukohad on põhistatud ja loogiliselt järgitavad.

3.2.4. Refereeritud seisukohti toetavad väljavõtted erialakirjandusest ja kutsestandardist.

Kaalu Kirme raamatus „Eesti rahvapärased ehted. 13. sajand – 20. sajandi algus“ on märgitud,

et mõiste „rahvapärane ehe“ eksisteerib üksnes võrdluses „mitterahvapärane ehe“. Raamatus

on ka välja toodud, et Muhu ehtemeistrid ei ole oma ehteid märgistanud ja seetõttu jäävad

Muhus valmistatud preeside autorid saladuseks.

K. Kirme teosest „Eesti sõled“ nähtub, et preeside loojaid tuleb lugeda autoriteks ja uurimistöös

on käsitletud ja uuritud erinevate ehtemeistrite töid. Samas teoses on viidatud erinevatele

kunstnikele, kes on rahvapäraseid ehteid loonud. Raamatus on märgitud: „Eesti sõled on üks

imposantsemaid esemeliike eesti rahvakultuuris. Saanud oma kunstilise ilme rahvusvahelise

professionaalse kunsti ja kohaliku rahvaloomingu elementide segunemisel, on nad huvitavaks

vahevormiks rahvakunsti ja professionaalse kunsti vahel.“

Eelviidatud erialase kirjanduse väljavõtetest saab järeldada, et ajalooliselt on preesid olnud

rahvuslikeks eheteks, mis olid konkreetses vormis fikseeritud ja mille puhul on vähemalt

osaliselt autorid tuvastatavad. Muhu rahvuspreesid ei ole järelikult rahvaloominguteosed.

Kutsestandardi „Rahvakunsti- ja käsitöömeister II, III, IV, V“ kohaselt mõistetakse

kutsestandardis rahvakunstina inimese loovat tegevust, mis on seotud tarbeliste ja/või

dekoratiivsete esemete valdavalt käsitööndusliku valmistamisega ja esitab loovalt mingi

inimgrupi traditsioone. Rahvakunst võib omada tuntavaid seoseid traditsioonidega, kuid

rahvakunstnikku võib inspireerida tänane maailma ja elukeskkond. Eeltoodust tulenevalt on

ekslik kostjate käsitlus, et kui loodud teos kuulub rahvakunsti valdkonda, ei ole tegemist

originaalse loometegevusega ja teos ei ole kaitstav autoriõigusega.

9 (29)

3.2.5. Kostjate esitatud asjatundjate arvamused ei tõenda hageja preesi originaalsuse

puudumist ehk asjaolusid, mis välistaksid selle kaitstavuse autoriõigusega.

Asjatundjatele kostjatelt saadetud lähteülesande küsimused olid suunavad, mis välistab

arvamuste usaldusväärsuse. Küsimuses „Kas käesolevale lähteülesandele lisatud fotodel

olevatest preesidest erineb mõni teistest preesidest sellise määral, et seda saaks pidada

originaalseks (uueks teoseks)“ on arvamuse andjal sisuliselt palutud lähtuda eeldusest, et

enamik fotodel kajastatud preese ei ole originaalsed ega autoriõigusega kaitstud teosed. Kostjad

on lähtunud ekslikust eeldusest, et Muhu preesid ei ole üldse autoriõigusega kaitstud. Arvamuse

andjatel ei palutud ka eraldiseisvalt ja selgelt hinnata, kas hageja teos on originaalne.

Lisaks lähteülesande ebaõigele püstitamisele ei saa arvamustega arvestada seetõttu, et ühelgi

arvamuse koostajal ei ole piisavat pädevust tarbekunsti, ehtekunsti ja rahvakunsti valdkonnas

ning nende pädevus ei vasta KS, JP või Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu nimel arvamuse

koostanud isikute pädevusele.

JR arvamus ei ole piisavalt põhjendatud ja kohtu hinnangul on see ka selgelt ekslik. Ta viitas

küll ajalooliselt tarbekunsti kujunemisele, kuid ei hinnanud sisuliselt talle esitatud fotodel

kujutatud esemeid ja arvamus on vastuolus valdkonna erialakirjanduse järeldustega. UN lähtus

ekslikult eeldusest, et kuna tegu on rahvakunsti esemetega, ei ole need autoriõigusega kaitstud.

EM arvamusest pole võimalik järeldada, millisel põhjusel ei pidanud ta vaatamata unikaalsete

erinevuste olemasolule hageja preesi originaalseks teoseks; arvamuses välja toodud erinevused

on vastuolus arvamuse üldise järeldusega. KL leidis fotode alusel, et kõigil preesidel on

kasutatud samu kujunduselemente, aga kohase pädevuse puudumise tõttu ei tõenda see hageja

teose originaalsuse puudumist.

3.2.6. Hageja foto originaalsust kinnitavad fotograafide arvamused.

Professionaalne fotograaf KK leidis, et hageja foto on fotograafiateos, millele viitavad sobiliku

tausta ja valguse valik ning kompositsioonilised võtted.

Vabakutselise fotograafi MM arvamuse kohaselt on hageja veebilehel avaldatud fotod hoolikalt

ja asjatundlikult loodud tööd, mitte lihtsalt reproduktsioonid autoriehetest. Fotode

professionaalsele tasemele viitab kunstiline valguse kasutus, kompositsioon ja esemete

sidumine kontekstiga. Pildistatud ehete puhul on lisaväärtuseks nende etnograafiline taust. Ehet

on pildistatud peamise objektina. Hageja loodud foto on fotograafiateos, mis on avaldatud

autori veebilehel. Foto oli autori loomingulise tegevuse tulemus.

Kokkuvõtvalt on arvamustega tõendatud, et hageja foto on originaalne ja järelikult

autoriõigusega kaitstud teos.

3.2.7. Eelmises alapunktis refereeritud järeldusi ei lükka ümber kostjate esitatud arvamused.

Hageja foto kohta koostatud kostjate lähteülesande küsimus on samuti eksitav. Küsitud on

asjatundja pädevuse kohta fototöötluse valdkonnas ja kas juustu pakendil on kasutatud

originaalfotot. Kuna juustupakendil kasutatud kujutis on ilmselgelt joonistatud, ei ole tegemist

hageja foto tehnilise töötlemise tagajärjel loodud kujutisega. Asjatundjalt ei küsitud, kas

joonistatud kujutis sarnaneb või erineb mingis osas fotolt nähtuva preesi kujutisega.

Graafiline disainer KT märkis arvamuses, et pakendil kasutatud kujutis on käsitsi joonistatud.

Arvamus ei tõenda, et kujutise joonistamisel ei võtnud kostja II kujundaja aluseks hageja

loodud ja tema kodulehel avaldatud fotot preesist. Arvamus ei tõenda, et hageja foto pole

originaalne. KT ei oma ka pädevust fotograafia valdkonnas.

VN e-kirjast ei ole võimalik järeldada, mida ta täpselt võrdles. Paljasõnaliseks jäi kostjate väide,

et talle saadeti sama lähteülesanne, mis esitati kohtule. Kuna e-kirjast ei saa järeldada, mida VN

võrdles ja kuidas järeldusteni jõudis, ei tõenda e-kiri kostjate väiteid originaalsuse puudumise

kohta.

10 (29)

3.2.8. Kostja II kujundaja joonistest ei saa järeldada nende koostamise aega. Jooniste loomisel

on ilmselgelt aluseks võetud hageja preesist tehtud foto. Vaatamata vähestele erinevustele

üksikutes detailides on samad kõik preesi olulised elemendid ja proportsioonid. Joonistel on

üks-üheselt korratud fotolt nähtuvaid varje ning valguse langemist. Seda kinnitab hageja tõend,

kus hageja preesist tehtud foto on asetatud kohakuti kostja II kujundaja joonisega.

Ka 28. mai 2018 istungil esitatud kostjate tõendist nähtub, et kostja II kujundaja on kujutise

maha joonistanud hageja fotolt, sest ta on joonistuses korranud fotolt nähtuvaid varje ja valguse

peegeldust. Samas ei ilmesta see joonistuse ja hageja foto vahel erinevusi, mis võimaldaks

pidada kostja II kujundaja joonistust originaalseks ja iseseivalt loodud teoseks.

3.2.9. Kostjate koostatud dokumendid, milles on võrreldud hageja, kostja II kujundaja ja

internetis (sh veebiportaalist www.muis.ee) avaldatud preeside detailide erinevusi ja sarnasusi,

ei ole dokumentaalsed tõendid, vaid kostjate seletused. Üksikute detailide erinevus ja sarnasus

hageja foto, kostja II kujundaja joonistuse ja muude preeside reproduktsioonide vahel ei

tähenda, et kostja II kujundaja lõi iseseisvalt uue teose, mis juhuslikult oli äravahetamiseni

sarnane hageja teosega tervikuna ja lisaks detailides, mida ajaloolistel preesidel ei ole.

Hageja esitatud asjatundjate arvamustega on tõendatud, et kostjate kasutatud kujutisel esinesid

ka need detailid, mis olid unikaalsena olemas vaid hageja preesil. Mitte ükski võrdluses toodud

prees ei ole vaatamata üksikute detailide sarnasusele üldmuljelt sarnane kostja II kujundaja

joonistatud preesi kujutisega. Üldmuljelt ja detailidelt on kostja II kujundaja joonistatud kujutis

äravahetamiseni sarnane hageja preesiga. Kuna kostja II kujundaja on oma joonistes üks-ühele

korranud hageja fotolt nähtuvat valguse ja varjude asetust ning ainult hageja preesile omaseid

unikaalseid detaile, ei lükka ükski kostjate võrdlus ümber hageja asjatundjate järeldusi.

3.2.10. Tunnistajana ütlusi andnud kostja II kujundaja kinnitas, et ta on kostja II töötaja ning

koostas võrdlused enda, hageja ja internetis avaldatud preeside detailide erinevuste ja

sarnasuste kohta. Seega on tunnistajal huvi vaidluse lahendamiseks ühe poole kasuks ja ta on

osalenud vaidluses tõenditena esitatud dokumentide loomises. Lisaks on kostja II pidanud

kohtumenetluse eelsel ajal võimalikuks nõude esitamist kujundaja vastu. Neil kaalutlustel ei

ole tunnistaja ütlused usaldusväärsed.

3.3. Järgmiseks tuvastas maakohus, et kostjad kasutasid hageja teoseid ilma hageja kui autori

loata (vaidlustatud otsuse p-d 186–214).

3.3.1. Toote „Eesti juust“ pakendi kujutistelt on nähtav hageja teostega äravahetamiseni

sarnane joonistatud Muhu kividega preesi kujutis. Sama kujutis on näha juustupakendi

taustakujundusest. Kostja II kodulehe väljavõttest nähtub, et kostja töötas 2016. aastal välja

kostja I uue viilujuustude pakendite kontseptsiooni, mis vahetas 2017. aasta kevadel senised

pakendid välja. Kodulehel avaldatu kohaselt oli kampaania osaks telereklaam, välimeedia

reklaamtahvlid, reklaam digimeedias ja trükitud meedias. Kodulehelt nähtuvad fotod

reklaamidest, sealhulgas „Eesti juust“ pakendist koos hageja preesiga äravahetamiseni sarnase

preesi kujutisega. Seega lõi kostja II pakendikujunduse, milles kasutati hageja teoseid, ning viis

läbi reklaamikampaania, kus samuti kasutati hageja teoseid. Pakendi kujundus tehti ja

kampaania viidi läbi kostja I majanduslikes huvides.

3.3.2. Reklaamikampaania meediaplaani kohaselt kasutasid kostjad hageja teoseid reklaamiks

televisioonis, internetis, trükimeedias ja välimeedias.

TV3 andmetest kostja I reklaamikampaania „Saare Juustu Viilupakendid“ kohta nähtub, et

reklaamiklipid olid eetris ajavahemikul 27. märts – 16. aprill 2017. Eetrisse läinud

reklaamiklipid olid erineva pikkusega 5 – 30 sekundit. Reklaamiklipid olid eetris teleseriaali

„Papad-mammad“ (sh korduse nimega „Grannies YR2“) ajal ning saadete „Seitsmesed

uudised“, „Kuuuurija“, „Talkshow kolmeraudne“, „Ma armastan Eestit“ ja „Suure tähe väike

täht“ ajal.

11 (29)

Kanal2 andmetest nähtub, et telereklaami edastati ajavahemikul 24. märts – 2. aprill 2017

reedeti ja pühapäeviti saate „Nädalalõpp Kanal2-ga“ ajal. Klipid olid 5 – 15 sekundit pikad.

Telereklaamide klippides on hageja preesiga äravahetamiseni sarnast kujutist kandev

juustupakend nähtav iga klipi lõpus koos kostja I teiste toodete pakenditega. Eraldi ei ole hageja

preesiga sarnase kujutisega pakend üheski klipis välja toodud või fokusseeritud. Vastav kujutis

ilmub nähtavale vaid klipi lõpus ajalise kestvusega maksimaalselt 3 sekundit.

3.3.3. Hageja teoste kasutamist alustati 24. oktoobril 2016 (kui neid kasutati kujunduses) ja

see kestis vähemalt kuni 24. jaanuarini 2018 (mil jaemüügis olid veel hageja teoste kujutistega

pakendid). Tõendatud pole kostjate väited, et hageja teoste kasutamine lõpetati koheselt pärast

hageja nõude saamist juunis või septembris 2017.

Kostja II veebilehe väljavõtetest ei saa järeldada, millal muutusid jaemüügis olevad pakendid

ja millal uus kujundus kostja kodulehel tegelikult avaldati. Samuti ei saa kostja II 8. juuni 2017

e-kirjast ega Wipak Oy e-kirjadest kostjale I järeldada, millal tegelikult võeti kasutusele uus

kujundus ja lõpetati vaidlusaluste pakendite kasutamine.

Wipak Oy 3. novembri 2017 arvest ega kostja I müügiaruande väljavõttest 8. augusti 2017

seisuga ei saa teha järeldusi selle kohta, milline oli müüdud toodete pakendi kujundus ja millise

pakendikujundusega tooteid müüs kostja I alates 20. septembrist 2017.

Kostja I 13. augustil 2018 koostatud ülevaade ei ole tõend, seda saab käsitleda seletusena.

Kirjaliku seletusena läheb dokument vastuollu hageja esitatud tõenditega, mille kohaselt jätkas

kostja I vanades pakendites toodete müüki kuni jaanuarini 2018.

3.3.4. Kostjate esitatud tõenditest ei saa seega järeldada, et hageja teoste kasutamine lõpetati

enne hagiavalduse esitamist. Mõlemad kostjad kasutasid hageja teoseid ilma tema loata pika

aja vältel. Samas ei kestnud intensiivne reklaamikampaania terve aasta jooksul.

Meediaplaanidest ja telekanalite esitatud andmetest nähtub, et reklaamikampaania kestis kuni

aprillini 2017.

3.4. Hageja varalise kahju nõuet (3.1) käsitledes leidis maakohus, et see on põhjendatud ja

kostjad peavad hagejale hüvitama tema varaliste autoriõiguste rikkumise eest 2 950 eurot

(vaidlustatud otsuse p-d 215–237).

3.4.1. Kumbki kostjatest ei tõendanud süü puudumist ega objektiivse hoolsuskohustuse

täitmist. Kostja II kujundaja joonistas toote „Eesti juust“ pakendil kasutatud ja hageja teostega

äravahetamiseni sarnase kujutise maha hageja veebilehel avaldatud fotolt. Kostjad ei ole

väitnud ega tõendanud, et kostja II kujundaja oleks saanud joonistuse tegemiseks kasutada

originaalehet. Puudub alus kahelda hageja väidetes, et ehe oli võõrandatud enne vaidlusaluste

sündmuste toimumist. Seega pidi kostja II kujundaja külastama hageja veebilehte, millest pidi

talle selgelt nähtuma, et tegemist on hageja autoriõigusega kaitstava teosega, mille kasutamine

ilma hageja nõusolekuta ei ole lubatud. Seega oli rikkumine tahtlik ja kostja II vastutab oma

töötaja tegevuse eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1054 lg 1 alusel.

3.4.2. Kostja I pidi alates 26. aprillist 2017 olema teadlik sellest, et ta rikub hageja

autoriõigusi, kuna sel kuupäeval saatis hageja esindaja kostjale I kirja, milles avaldas, et kostja

reklaamikampaania käigus on rikutud hageja autoriõigusi. Kostja I sai kirja kätte, sest edastas

selle kostjale II, kes kirja saamist tunnistas. Vaatamata sellele jätkas kostja I hageja teoste ilma

loata kasutamist kuni 24. jaanuarini 2018 ehk rikkumist jätkati pärast kohtumenetluse algust.

Kuna kostja I oli teadlik hageja nõudest ja talle olid edastatud asjatundjate arvamused, mis

kinnitasid hageja autoriõigust, ei täitnud kostja I objektiivset hoolsuskohustust, vaid jätkas

hageja teoste kasutamist süüliselt ja õigusvastaselt.

3.4.3. Getty Images pakkumise kohaselt tuleks kujutise kasutamisel tootepakendil Eestis

jaemüügi toiduainete jaoks tasuda litsentsitasu 800 eurot. Kujutise kasutamiseks kuni ühe kuu

12 (29)

ulatuses kuni viiel reklaamtahvlil oleks tulnud tasuda litsentsitasu 1 000 eurot. Kujutise

kasutamisel trükireklaamis ajalehtedes ja ajakirjades ringlusega kuni 50 000 eksemplari ja

ajalise kestvusega üks päev oleks tulnud tasuda litsentsitasu 200 eurot. Kujutise kasutamisel

telereklaamis toidu reklaamimiseks ühe kuu jooksul ja kestvusega alla 90 sekundi oleks tulnud

tasuda litsentsitasu 2 000 eurot.

Viidatud pakkumise alusel tuleb kostjatel varalise kahju hüvitisena Muhu preesi kasutamise

eest tasuda 2 900 eurot ja foto kasutamise eest 50 eurot – kokku 2 950 eurot.

3.4.4. Asjakohased ei ole kostjate tõendid selle kohta, et mõne teise foto või mõne teise ehte

kasutamisel toote pakenditel ja reklaamis oleksid nad võinud tasuda palju väiksemat

litsentsitasu. Hageja nõutud litsentsitasu ei ole ebatavaliselt suur. Hageja loodud teos oli

ainulaadne ning analoogilise teose kasutamise võimalust oluliselt soodsama litsentsitasu eest

toodete pakenditel ja ulatuslikus reklaamikampaanias ei ole kostjad tõendanud. Kostjad

kasutasid hageja preesi hageja foto vahendusel ning kõige olulisemaks ja eristuvamaks osaks

fotol oligi ehe ise, mistõttu on põhjendatud suurema litsentsitasu nõue just ehte kasutamise eest.

3.4.5. Samuti pole asjakohased kostjate viited, millise hinnaga hageja ise oma ehteid müüs ja

kui palju ta sellega tulu teenis. Hageja kinnitas, et ei ole andnud litsentse ehete kasutamiseks

toiduainete jaemüügipakenditel ega nende reklaamis. Ehete omandiõiguse võõrandamisega

ostjatele ei andnud hageja üle autoriõigusi oma teostele ja vastupidist kostjad ei tõendanud.

Ehete jaemüügi hind kui teose materiaalse objekti väärtus ei oma tähtsust autoriõiguste

rikkumisega tekitatud varalise kahju hindamisel.

3.4.6. Alusetud on kostjate väited, nagu ületaks nõutav litsentsitasu kordades hageja

tavapärast sissetulekut ehete müügist. Hageja kui füüsilisest isikust ettevõtja 2014. aasta tulu-

deklaratsiooni järgi oli tulu kauba müümisest 16 165 eurot ja ettevõtluse tulu pärast kulude

mahaarvamist 290 eurot. Järgmise, 2015. aasta deklaratsiooni järgi oli müügitulu 13 083 eurot

ja pärast kulude mahaarvamist 2 086 eurot. Kostjad on alusetult samastanud ehete müügist

saadud tulu hageja maksutuluga. Samas ei oma hageja sissetulekute ulatus 2014. ja 2015. aastal

sisulist tähtsust hagejale tekitatud kahju ulatuse kindlaksmääramisel. Kostjad rikkusid hageja

õigusi 2016., 2017. ja 2018. aastal ning VÕS § 127 lg 6 ei näe ette, et autoriõiguste rikkumisega

tekitatud kahju suuruse hindamisel tuleb lähtuda autori aastasest sissetulekust.

3.5. Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet (3.2) autori isiklike õiguste rikkumise eest

pidas maakohus põhjendatuks osaliselt summas 4 000 eurot (vaidlustatud otsuse p-d 238–243).

3.5.1. Hüvitise suuruse hindamisel tuleb arvestada seda, et hageja kui autori isiklike õiguste

rikkumine oli pikaajaline ning õiguste rikkumist ei lõpetatud koheselt isegi kohtumenetluse

alustamise järgselt. Kostjad jätsid avaldamata hageja kui autori nime, eemaldasid hageja

autorimärgi ja muutsid teost. Kostjate rikkumine oli süüline. Hageja teost kasutati kummagi

kostja poolt ära üksnes majanduslikel eesmärkidel ärilise kasu saamiseks ja lisaks kostjad

vaidlustasid hageja autorsuse.

3.5.2. Samas ei ole tegemist olukorraga, kus hageja kui teose autori isiklike õiguste rikkumine

oleks hageja kui isiku mõne isikliku õiguse rikkumine VÕS § 1046 lg 1 tähenduses. Keegi

pooltest ei väida, et hageja õiguste rikkumine oleks pälvinud avalikku tähelepanu või avalikkus

oleks seostanud hagejat kui autorit kõnealuse reklaamikampaania või kostja I toodetega. Hageja

kui isiku või kui autori maine kahjustada ei saanud.

3.6. Kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue (3.3) oli pärast osalist loobumist maakohtu

käsitluse järgi 3 209 eurot ja seda pidas ta põhjendatuks (vaidlustatud otsuse p-d 244–250).

3.6.1. Hageja kui autori varaliste ja isiklike õiguste rikkumise tõttu on hagejal põhjuslikus

seoses kostjatele etteheidetava rikkumisega tekkinud kahju tulenevalt vajadusest kasutada

kohtueelselt nõuete esitamiseks ja läbirääkimiste pidamiseks õigusabi. Kahju tulenevalt

õigusabi kasutamisest pidi olema kostjatele ettenähtav.

13 (29)

3.6.2. Hageja pöördus kohtuväliselt kostjate poole selleks, et rikkumist lõpetada ja sõlmida

kokkulepet. Hageja esindaja pidi läbirääkimiste käigus korduvalt koostama kostjatele uusi

pöördumisi ja osalema nõupidamistel. Kuna kostjad vaidlustasid hageja autorsuse, oli hageja

sunnitud pöörduma arvamuse saamiseks asjatundjate poole. Vaatamata sellele ei nõustunud

kostjad hagejaga kokkulepet sõlmima ega lõpetanud tema õiguste rikkumist.

3.7. Viivise nõude (4) rahuldas maakohus vastavalt nõude (3) rahuldamise ulatusele

(vaidlustatud otsuse p-d 251–253).

3.8. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2,

§ 168 lg-te 4 ja 5 alusel solidaarselt kostjate kanda ning määras need kindlaks rahaliselt

(vaidlustatud otsuse p-d 254–261).

3.8.1. Hageja lepingulise esindaja õigusabikulu on põhjendatud 90,5 t ulatuses tunnihinnaga

140 eurot. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, st hüvitada tuleb 15 204 eurot ( = 90,5 × 140

+ 20%). Dokumentaalsete tõendite saamise kuluna on põhjendatud FONUM ekspertiisikulu

35 eurot (käibemaksuga) ja registripäringud 16 eurot (lisandub käibemaks). Koos mõistlikuks

peetud dokumentaalsete tõendite saamise kuluga tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt

välja mõista 15 258,50 eurot ( = 15 204 + 35 + 19,5), millele TsMS § 174 lg 4 järgi lisandub

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3.8.2. Täiendava otsusega suurendas maakohus kostjatelt solidaarselt väljamõistetavaid

menetluskulusid hagilt tasutud riigilõivu (900 eurot) võrra. Vaidlustatud otsuse põhjendavas

osas viitas maakohus riigilõivule, kuid jättis nõude osas ekslikult otsustuse tegemata.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsused hagi

rahuldamise, menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas tühistada ning saata asi selles

osas maakohtule uueks lahendamiseks.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks tuvastas maakohus valesti asjas tähtsust omavad asjaolud.

Põhjendamatu on seisukoht, et pooled ei vaidle, kas kostja I toote „Eesti juust“ pakendil on

kujutatud hageja preesiga sarnane kujutis. Läbi menetluse on kostjate peamine väide olnud, et

pakendil on kujutatud kõikidele Muhu rahvuspreesidele sarnast kujutist, mitte üksnes hageja

preesiga sarnast kujutist.

Maakohus märkis ebaõigesti, et hageja lõi Muhu rahvuspreeside näidete alusel ehte. Hageja

enda veebilehel on toodud välja, et hageja võttis vaidlusaluse preesi tegemisel aluseks ühe

konkreetse Muhu rahvuspreesi (muuseumi allikaviitega ERM A 1020:132). Hageja prees ei ole

ka ainueksemplar. Hageja lõi vähemalt kolm sisuliselt identset preesi, mida kinnitas

16. juuli 2018 menetlusdokumendis.

Maakohus leidis alusetult, et hageja avaldas oma veebilehel foto vaidlusalusest preesist

19. aprillil 2015. Selle asjaolu kohta ei ole kogutud ühtegi tõendit. Pole võimalik tuvastada,

millal foto hageja preesist veebilehel kättesaadavaks tehti. Kui foto hageja preesist ei olnud

hageja veebilehel 2016. aasta sügiseks kättesaadav, ei oleks kostja II kujundaja seda fotot

saanud oma preesi loomisel aluseks võtta.

Tõenditel ei põhine kohtu järeldused, et kostja II võttis hageja autoriõiguste rikkumise omaks

ja hagejal esines hingelisi kannatusi. Samuti eksis kohus sedastades, et alles menetluse kestel

väitsid kostjad, et pakenditel kasutatud kujutise lõi kostja II kujundaja. Tegelikult väitsid

kostjad kogu menetluses ja ka juba varem, et preesi pakendile kujundas kostja II kujundaja.

Maakohus tuvastas ekslikult, et kostja II veebilehel olid uued pakendid näha 9. juulist 2017.

Tegelikult avaldati uued pakendid kostja II veebilehel juba 7. juunil 2017.

14 (29)

4.2. Teiseks rikkus kohus materiaalõiguse norme, kohaldas neid valesti või jättis kohaldamata.

4.2.1. Maakohus jättis koostoimes AutÕS §-ga 29 ebaõigesti kohaldamata AutÕS § 8 lg 1,

mille kohaselt autoriõigus tekib nii avalikustamata kui ka avalikustatud teostele. Maakohus

järeldas vääralt, et kui pakendil ja muudel materjalidel ei olnud autorina märgitud kostja II

kujundajat, siis ei saa ta oma autoriõiguste kaitsele ega autorsuse presumptsioonile tugineda.

Kujutise avaldamisel ei pidanud olema kujundaja autorina nimetatud, et tal tekiks autoriõigus

tema loodud preesile ja õigus lubada või keelata oma teose kasutamist. Maakohus sedastas

vastuoluliselt, et kostja II veebilehel oli selge viide kujundajale kui pakendikujunduse autorile.

4.2.2. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata AutÕS § 5 p 2, mille kohaselt autoriõigusega

ei kaitsta rahvaloominguteoseid. Kui tuvastada, et hageja lõi oma preesi rahvaloominguteose

põhjal, siis ei ole see autoriõigusega kaitstav, vaid pigem plagiaat.

Maakohus tugines Berni konventsioonile ja Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni

(WIPO) väljaantud Berni konventsiooni kommenteeritud väljaandele, kuid WIPO dokument ei

toeta maakohtu tõlgendust ega järeldust „rahvaloominguteose” mõiste osas. WIPO dokumendis

käsitletakse „works of folklore” temaatikat ainult Tuneesia seaduseelnõu raames.

Berni konventsioonist ei tulene, et fikseeritud vormis teos ei saa olla rahvaloominguteos. Seda

kinnitab WIPO 1985. aasta mudelseadus (Model Provisions for National Laws on the

Protection of Expressions of Folklore Against Illicit Exploitation and other Forms of

Prejudicial Action, https://www.wipo.int/edocs/lexdocs/laws/en/unesco/unesco001en.pdf),

mille art 2 lg 4 p (a) sätestab, et käegakatsutava vormiga väljendused, sh ehted, nikerdised jne

saavad olla rahvaloominguteosed. Mudelseaduse kommentaari p-s 31 on osundatud

folklooriväljendusvormidele (ingl k expressions of folklore) kui objektidele, mis koosnevad

rahvuslikule kultuuripärandile iseloomulikest elementidest, mis pärinevad teatavast kindlast

piirkonnast ning nende välimus ja tehniline lahendus on traditsiooniline, mis on omane ainult

sellele piirkonnale.

Muhu rahvuspreesid vastavad eeltoodud määratlusele, sest pärinevad kindlast piirkonnast ning

nende välimus ja tehniline lahendus on traditsiooniline, mis on omane ainult Muhu piirkonnale.

Kuna hageja kasutas teatava piirkonna traditsioonilisi meetodeid ehte loomiseks, ei saa talle

omistada tekkinud teose autoriõigust ja kostjatele ei saa ette heita, et nad kasutasid

rahvaloominguteoseid, millele ei ole Eestis seadusega antud autoriõiguslikku kaitset.

AutÕS § 5 p 2 grammatilisel tõlgendamisel tuleb mõiste „rahvaloominguteos“ sisustamisel

analüüsida seda koostoimes AutÕS § 4 lg 2 esimese lausega. Eesti õiguse kohaselt saab teos

olla fikseeritud mis tahes vormis. Seega ka rahvaloominguteos saab olla mis tahes vormis.

4.2.3. Pidades hageja preesi originaalseks teoseks, kohaldas maakohus valesti AutÕS § 35

lg 3. Hageja kinnitas, et tegi preesi Muhu rahvuspreesi(de) järgi. Muhu rahvusprees kuulub

rahvakunsti valdkonda ja on rahvaloominguteos. Hageja prees ei ole Muhu rahvuspreesidest

eristuv ja seda ei saa lugeda originaalseks „tuletatud teoseks“ AutÕS § 35 lg 3 tähenduses.

4.2.4. Maakohus kohaldas ekslikult VÕS § 137 lg 1, sest kostjad ei vastuta autoriõiguste

võimalike rikkumiste eest solidaarselt. Väidetava õigusrikkumise ulatus ei saa kuidagi olla

kostjate puhul samasugune, sest neil mõlemal oli reklaamikampaania teostamisel ning pakendi

kujunduse tegemisel ja selle edasisel kasutamisel täiesti erinev roll.

Maakohus jättis välja selgitamata konkreetsed kostjale I ja kostjale II etteheidetavad teod ning

tuvastamata eraldi kummagi kostja süü ja vastutuse ulatuse.

4.2.5. Kostjal I puudub igal juhul süü. Kostja I ei töötanud ise välja ühtegi pakendikujundust

ega viinud reklaamikampaaniat praktikas ellu. Samuti ei vastuta ta kostja II kujundaja tegevuse

eest. Maakohtu väitel oli kostja I alates 26. aprillist 2017 teadlik rikkumisest, seega kostjat I ei

saa pidada süüdi enne seda kuupäeva toimunud tegevuste eest.

15 (29)

4.2.6. Maakohus kohaldas hüpoteetilise litsentsitasu nõude rahuldamisel valesti VÕS § 127

lg 6. Õige ei ole maakohtu käsitlus, et hüpoteetilise litsentsitasu suuruse võib autor määrata

täielikult oma suvaotsusega. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, kas üldse ja millise

litsentsitasu eest ta oma teoste kasutamist on litsentseerinud. Seega tuleb lähtuda hüpoteetilise

litsentsitasu suuruse määramisel selles valdkonnas rakendatavate tavapäraste litsentsitasude

suurustest.

Maakohus ei arvestanud, et toote „Eesti juust“ pakendikujunduses kasutatud preesi kujutis ei

olnud reklaamikampaanias keskne ega olulise tähtsusega element. Kampaania viidi läbi kostja I

toodetavate kõikide erinevate viilupakendisse pakendatud juustude reklaamimiseks. Kokku oli

erinevaid viilupakendeid üheksa. Reklaamikampaania ei olnud üles ehitatud pelgalt toote „Eesti

juust“ reklaamimiseks, mistõttu selle toote pakendikujundusel oli reklaamikampaanias üksnes

markantne roll.

Lisaks puudus kostjatel tahe ja vajadus kasutada toote „Eesti juust“ pakendil just hageja preesi.

Kostja I sooviks (kostjale II antud lähteülesandes) oli pakendil kasutada ükskõik millise Muhu

rahvuspreesi kujutist. Hageja preesi ei ole mõistlikul isikul võimalik mitte mingil viisil Muhu

rahvuspreesidest eristada. Tegemist on nii üldmuljelt kui ka mustrielementide poolest väga

sarnaste objektidega.

4.2.7. Vaidlustatud otsusest ei ole üheselt arusaadav, millisel õiguslikul alusel maakohus

hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldas – kas VÕS § 127 lg 6 või VÕS §-de 134

ja 1043 alusel.

Lähtudes Riigikohtu 29. novembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-56641 p-st 21.2 ei ole

autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, käsitatavad isiklike õigustena

VÕS § 1045 lg 1 p 4 ega § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju

hüvitatav VÕS § 134 lg-te 2 ja 6 alusel.

Kuigi maakohus viitab mittevaralise kahju hüvitise nõude rahuldamise alusena VÕS § 127

lg-le 6, siis vaidlustatud otsuse p 242 pinnalt võiks järeldada, et maakohus rahuldas hageja

nõude hoopis VÕS §-de 134 ja 1043 alusel. Maakohus viitas hageja isiklike õiguste rikkumisele

ja leidis, et selle eest nõutav mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud osaliselt.

Lisaks on väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis põhjendamatult suur. Maakohus ei toonud

esile ühtegi autoriõiguse alast kohtulahendit, millega võiks põhjendada mittevaralise kahju

hüvitist summas 4 000 eurot. Hüvitise suuruse määramisel peaks arvestama asjaoluga, et

avalikkus ei seosta hagejat tema preesiga.

4.2.8. Kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitis on samuti põhjendamatult suur.

Maakohus ei arvestanud hageja kompromissettepanekus nõutud ebareaalse kahjuhüvitise

summaga, mille tõttu ei olnud kohtueelselt võimalik kokkulepet sõlmida. Kuivõrd kostjad

nõustusid 5 000 euro maksmisega, on arusaamatu ja lubamatu, et neilt on kohtumenetluse-eelse

õigusabikuluna välja mõistetud 3 209 eurot.

Arvestades hageja väga jäika suhtumist kohteelses menetluses, ei ole kohtueelsete kulude

hüvitamine põhjendatud, sest see ei saanud olla hõlmatud eesmärgiga saavutada mõistlikku

kompromissi.

Kostjatele ei olnud VÕS § 127 lg 3 järgi kahju ettenähtav. Arvestades hageja nõude suurust ja

asjaolu, et hageja kohtueelse menetluse nõudmised olid ebareaalsed, üritasid kostjad igati leida

nii hageja kui ka kostjate huve võrdselt arvestavat kokkulepet. Autoriõiguste kaitse eesmärgiga

ei saa olla hõlmatud kogumis sellise tegevuse tagajärjel hagejale tekkinud kahju hüvitamine

kostjate poolt. Hageja on sisuliselt ise enda tegevusega põhjustanud kohtueelse õigusabikulude

kandmise vajaduse. Sellist vastutust ei saa omistada kostjatele.

16 (29)

4.3. Kolmandaks on vaidlustatud otsus üllatuslik, maakohus rikkus kohtuotsuse seaduslikkuse

ja põhjendatuse nõuet, poolte võrdse kohtlemise nõuet, kohustust hinnata ja analüüsida kõiki

tõendeid ning ei põhjendanud kostjate väidete ja tõendite arvestamata jätmist.

4.3.1. Maakohtu õiguslik tõlgendus mõistele „rahvaloominguteos” on üllatuslik. Maakohus ei

selgitanud kostjatele eelmenetluse käigus, et Muhu rahvusprees ei ole kohtu hinnangul üldse

„rahvaloominguteos” AutÕS § 5 p 2 mõttes.

4.3.2. Maakohus ei kohelnud pooli võrdselt ega olnud erapooletu. Põhjendamatult jäid vastu

võtmata mitu kostjate dokumentaalset tõendit ja ekspertiis määramata. Sisuliselt aitas kohus

hageja lepingulisel esindajal nõudeid ja taotlusi formuleerida ning võttis lubamatult vastu

hageja tõendina JP arvamuse.

4.3.3. Maakohus ei omistanud poolte poolt tõenditele võrdset kaalu ja võttis põhjendamatult

arvesse üksnes hageja tõendid.

KS on erapoolik ja tema arvamus ebausaldusväärne, sest ta viljeleb ise samasugust ärimudelit

nagu hageja (rahvaloominguteoste põhjal ehete tegemine ja müük). Lisaks luges maakohus

arvamusega tõendatuks asjaolu, et hageja prees on autoriõigusega kaitstud teos, mis on õiguslik

hinnang. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu arvamuses on võrreldud hageja preesi üksnes ühe

Muhu rahvuspreesiga ning tehtud ebapiisavate andmete alusel põhjendamata järeldus nagu

oleks kostja I toote pakendil kasutatud hageja autoriehte reproduktsiooni. JP arvamust ei tohtiks

tõendina üldse arvestada, kuna JP jättis vastamata talle lähteülesandes püstitatud küsimustele

ning tõend saadi kostja II omandiõigust ja sõnumisaladust rikkudes (arvamuse koostamise tellis

ja selle eest tasus kostja II).

Kostjate lähteülesandes esitatud küsimused ei olnud suunavad. Asjatundjatel paluti selgelt

püstitatud ülesandes hinnata preeside sarnasusi/erinevusi. Asjatundjad vastasid konkreetsele

küsimusele ja vastustest selgus, et hageja prees ei eristu tegelikult Muhu rahvuspreesidest.

Kostjate esitatud asjatundjate arvamused on pädevad ja usaldusväärsed, lisaks objektiivsemad

kui hageja esitatud arvamused.

Puudub põhjus kahelda kostja II kujundaja ütluste usaldusväärsuses, kuna ta kuulati

tunnistajana üle vande all ja teda hoiatati valeütluste andmise eest järgnevatest tagajärgedest.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja II kujundaja ütlused preesi loomise aja kohta ja selle, et

hageja ei vaielnud vastu kujundaja preesi loomisele 2016. aastal. Samuti ei arvestanud kohus

kostjate tõendiga, millelt on selgelt näha hageja ja kostja II kujundaja preeside erinevused.

Toote „Eesti juust“ esialgse kujundusega pakendite kasutamise lõpetamise kohta esitatud

kostjate tõendid jättis maakohus täielikult tähelepanuta või hindas neid valesti. Kostja II

veebilehe väljavõte juuni 2017 seisuga ning väljatrükk 7. juuni 2017 uudiskirjast ja blogist

tõendavad, et kostja II lõpetas esialgse pakendikujunduse kasutamise juunis 2017. Samuti esitas

kostja I hulgaliselt tõendeid, mida kogumis hinnates oleks maakohus pidanud tuvastama, et

20. septembriks 2017 oli kostja I lõpetanud esialgse pakendikujunduse kasutamise.

Maakohus ei arvestanud hüpoteetilise litsentsitasu suuruse kindlaksmääramisel kostjate

tõendeid (TV vastus kostja II e-kirjale, RAi hinnapakkumine, Adobe Stock pildipanga

hinnakiri, reklaamiagentuuri Division kinnitus). Samuti ei arvestanud maakohus kostjate

argumente, et toote „Eesti juust“ pakendikujunduses kasutatud Muhu preesi kujutis ei olnud

reklaamikampaanias keskne ega olulise tähtsusega element ja et kostjatel puudus igasugune

tahe ja vajadus kasutada pakendil just hageja preesi.

4.3.4. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostjate mõlemad ekspertiisitaotlused.

Seetõttu jäid tuvastamata järgmised asjas olulist tähtsust omavad asjaolud: kas hageja prees

ja/või selle foto on originaalsed, Muhu rahvuspreesidest loominguliselt iseseisvad autoriõiguse

kaitse objektiks olevad teosed ning kas ja millises ulatuses, on kostjad toote „Eesti juust“

pakendikujunduses kasutanud hageja preesi ja/või fotot ja/või Muhu rahvuspreese.

17 (29)

4.4. Neljandaks kohaldas maakohus vääralt TsMS § 163 lg 2 ning § 168 lg-d 4 ja 5 jättes

põhjendamatult kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Samuti eksis maakohus kulude

rahalisel kindlaksmääramisel.

4.4.1. Maakohus ei võtnud arvesse, et kompromissi korras soovis hageja mittevaralise kahju

hüvitisena alles kohtumenetluse lõppjärgus ja maakohtu tungival suunamisel saada 4 000 eurot,

mis on oluliselt erinev hageja nõudest (10 000 eurot).

4.4.2. Hageja ei kontrollinud enne hagi esitamist, kas rikkumine on kestev. Ta esitas

põhjendamatult vältava rikkumise keelamise nõuded (1) ja (2), millest hiljem loobus.

Nimetatud nõuete menetlemine suurendas märkimisväärselt poolte menetluskulusid. Ka

kohtueelse õigusabikulude kahjuhüvitise nõude (3.3) esitas hageja ebaõigesti ja loobus

menetluses nõudest 366 euro saamiseks. Neid aspekte tulnuks kulude jaotamisel arvestada.

4.4.3. Hageja põhjustas ise kohtusse pöördumise vajaduse, sest ei nõustunud kohtumenetluse-

eelselt kostjate pakutud mõistliku kompromissiga (5 000 eurot). Hageja valmisolek

kompromissiks oli täiesti ebamõistlikus summas, so 12 400 eurot (õigusabikulud 3 400 eurot

ning mittevaralise ja varalise kahju hüvitis kokku 9 000 eurot). Eeltoodud summa ebamõistliku

suuruse tõttu ei olnud kostjatel võimalik isegi õigusrahu huvides kompromissi sõlmida.

Põhjendatud, mõistlik ega õiglane pole kostjatelt menetluskuluna 16 158,50 euro välja-

mõistmine, kui hagejale autoriõiguste rikkumise eest väljamõistetud varalise ja mittevaralise

kahju hüvitis kokku (6 950 eurot) ei erine oluliselt kostjate kohtueelses menetluses pakutud

kompromissist. Seda enam, et hageja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitis on peaaegu kaks

korda väiksem hageja kohtumenetluse-eelselt nõutud summast.

4.4.4. Lisaks esitasid kostjad eesmärgiga vältida menetluskulude asjatut kasvamist koos

hagivastusega taotluse vaheotsuse tegemiseks. Maakohus jättis taotluse rahuldamata, leides, et

tekitatud kahju hüvitamise ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine ei ole väga keerukas ega

kulukas. Tegelikkuses oleks vaheotsuse tegemine aidanud vältida menetluskulude (asjatut)

suurenemist, mis jäeti pealegi 100% kostjate kanda.

4.4.5. Hageja lepingulise esindaja kulu pole põhjendatud ega vajalik vähemalt 1 218 euro

ulatuses. Põhjendamatud, ebavajalikud ja/või käesoleva tsiviilasjaga mitteseotud õigusabikulud

on järgmised hageja menetluskulude nimekirjas olevad kirjed:

-

18. septembri 2017 nõupidamine (Kujundusgraafikute Liit; Disainerite Liit; EAÜ)

1,75 t – kohtumine toimus enne hagi esitamist ega oma seost käesoleva vaidlusega;

-

22. septembri 2017 vastuse projekti koostamine ja nõupidamine kliendiga 0,25 t –

toimingud teostati enne hagi esitamist ja on ebaselge, millise vastuse projekti koostati;

-

26. septembri 2017 e-kirjavahetus kostjaga II (kohtueelse kompromissi läbi-

rääkimised) 0,25 t – pole käesolevas asja kulu ja toimus enne hagi esitamist;

-

8. jaanuaril 2018 K. Kirme teostega tutvumine, väljavõtete tegemine, seisukoha

koostamine kostjate 7. detsembri 2017 vastusel kulunud 3,5-st 2 t;

-

5. aprillil 2018

tõendite

komplekteerimine;

menetlusdokumendi

koostamine;

taotlustest loobumise kooskõlastamine hagejaga 3 t – kirjest ei nähtu, millist dokumenti

koostati ja mis tõendeid komplekteeriti; taotlustest loobumise kooskõlastamine

hagejaga oli tingitud sellest, et hageja ei formuleerinud oma taotlusi õigesti ja nende

esitamiseks puudus vajadus, mistõttu kostjad ei pea vastavat kulu ka hüvitama.

4.5. Ringkonnakohtu istungil esitasid kostjad taotluse kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust

50 euro tagastamiseks.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hageja leiab, et kostjate väited hageja poolt

mõne Muhu preesi autori õiguste rikkumise kohta, samuti KS ja JP arvamuste sisu kohta on

lubamatud, sest need esitati esimest korda alles apellatsioonkaebuses.

18 (29)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada ja vähendada kostjatelt hageja kasuks välja mõistetud kohtueelse menetluse kulude

hüvitist 5 euro võrra ja vastavalt ka viivist. Kuigi sisuliselt jääb maakohtu otsus muutmata ja

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega vaidluse sisulise lahendamise ning

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta, siis juhindudes TsMS § 657 lg 1 p-st 2¹

muudab ringkonnakohus varalise kahju osasummade vahekorda ja vastavaid põhjendusi.

Kaebus rahuldatakse osaliselt, aga kostjad kannavad menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Maakohus võttis vastu nõuetest loobumised, rahuldas vaidlustatud otsusega hagi osaliselt,

jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatavate

menetluskulude summa, mida suurendas täiendava otsusega. Apellatsiooni esitasid kostjad, kes

avaldasid kaebuse p-s 1.9, et vaidlustavad otsuseid neile kahjulikus osas. Seega on vaidlustatud

otsus loobumiste vastuvõtmise, menetluse selles osas lõpetamise ja hagi osaliselt rahuldamata

jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud. Lisaks pole enam vaidluse all hageja

menetluskulude vähendamine 1 103,70 euro võrra ( = 17 262,20 – 16 158,50).

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas otsuse

p-s 118 vaidlustamata asjaoludena mh, et hageja on ehtekunstnik ja avaldas enda kodulehel foto

enda loodud preesist, mis valmistati Muhu rahvuspreesi ainetel; kostja II on reklaamiagentuur,

kes kujundas kostja I juustutoodete uued pakendid ja viis läbi reklaamikampaania, kusjuures

pakenditel kasutati samuti Muhu rahvuspreesi sarnast kujutist; pooltel ei olnud kokkulepet

hageja preesi või foto kasutamiseks. Sellises ulatuses asjaolusid kostjad kaebusega ega hageja

kaebusele vastates ei vaidlustanud, st neist saab kaebuse lahendamisel lähtuda.

9. Pooled vaidlevad menetluslikus küsimuses, kas kostjad esitasid kaebuses uusi väiteid.

9.1. Kostjad kritiseerisid kaebuse p-s 2.18 vaidlustatud otsuse p 142 ja 143 kui järeldust, nagu

oleks osade Muhu preeside autorid teada. Kostjad ei nõustunud sellega, aga leidsid, et sel juhul

tulnuks tuvastada, ega hageja pole rikkunud mõne Muhu preesi autori õiguseid. Vastuse p-s 2.7

pidas hageja seda uueks väiteks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjate arusaam maakohtu

järeldusest õige ja see muudab vaidlusaluse väite ainetuks. Maakohus sedastas p-s 143 üksnes,

et hageja autoriõiguse tekkimine tema loodud preesile kui tuletatud teosele ei sõltu aluseks

võetud varasemate (rahvaloomingu)teoste autorsusest (vt järgnevas p 13.1.4 jj). Lisaks ei oma

käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kas hageja kellegi autoriõigusi rikkus, sest see ei

mõjuta kostjate vastutust. Järelikult on kostjate kõnealune väide asjakohatu ja seda ei ole vaja

kaebuse lahendamisel käsitleda. Seetõttu puudub vajadus hinnata, kas väide võiks olla lubatav.

9.2. Kaebuse p-s 2.27 heitsid kostjad maakohtule ette vaidlustatud otsuse p 152 sõnastuse

järgi KSi arvamusega õigusliku hinnangu tõendatuks lugemist. Vastuse p-s 2.13 märkis hageja,

et kostjad ei teinud sellist kriitikat maakohtu menetluses. Ringkonnakohtu hinnangul on

kostjate väide siiski lubatav, sest see käsitleb vaidlustatud otsuses kohtu järelduste tegemise

õigsust. Vastavat väidet ei saagi esitada maakohtu menetluses, sest selle esitamise vajadus ja

alus selguvad alles otsusest.

9.3. Kaebuse p-s 2.29 esitavad kostjad väited JP arvamuse sisu kohta, mille kohta hageja leidis

vastuse p-s 2.14, et ka need on uued. Maakohtus vaidlesid kostjad 28. mai 2018 istungil vastu

arvamuse tõendina lubatavuse osas tõesti teiste argumentidega, aga samas nähtus, et kostjad

jätsid ise arvamuse tõendina esitamata sisulistel kaalutlustel. Kostjate vastuväidetest hoolimata

arvamust vastu võttes märkis maakohus, et asjatundja ei andnud kostjatele sobivat arvamust.

Seetõttu tuleb kostjate kaebuse p 2.29 lugeda seniste menetluslike väidete täpsustamiseks, mitte

aga uute faktiväidete esitamiseks.

19 (29)

10. Enne kaebuse väidete hindamist käsitleb ringkonnakohus hageja nõuete ulatust ja nende

kujunemist maakohtus ning sellega seonduvaid puudusi vaidlustatud otsuses.

10.1. Hagiavalduses nõudis hageja nõudega (3.3) 3 540 eurot kohtueelse menetluse kulude

hüvitamiseks. Hageja loobus 22. mail 2018 nõudest osaliselt summas 336 eurot, misjärel jäi

nõude suuruseks 3 204 eurot – nii märkis hageja sama kuupäeva menetlusdokumendis. Maa-

kohus käsitles vaidlustatud otsuse p-des 244 ja 250 kõnealust nõuet summas 3 209 eurot ja

pidas seda tervikuna põhjendatuks. Nii toimides mõistis ta kostjatelt nõude (3.3) rahuldamisel

välja 5 eurot rohkem kui hageja nõudis. Seeläbi rikkus maakohus TsMS § 439, mille kohaselt

ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (vt nt

Riigikohtu 21. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-708, p 20 viies lõik). Rikkumine on

oluline ning toob kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise olenemata kaebuse põhjendustest

ja välja mõistetud summa vähendamise 5 euro võrra.

Kostjatelt välja mõistetud summa vähendamine mõjutab viivise arvestust. Pooled nõustusid, et

selleks võib kasutada viivisekalkulaatorit. Eeltoodud põhjendusi arvestades tulnuks viivist

arvutada mitte 10 159 eurolt, vaid 5 euro võrra väiksemalt summalt 10 154 eurot. Ringkonna-

kohtu otsuse tegemise päeva seisuga on alates hagi esitamisest (29. september 2017) arvestatud

viivise summa 1 342 eurot.

10.2. Nõudega (3.1) taotles hageja autori varaliste õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitist

summas 2 950 eurot. Algselt sisustas hageja oma nõude viisil, et nõudesummast 2 900 eurot on

hageja preesi kasutamise eest saamata jäänud tulu ja 50 eurot hageja foto kasutamisega

põhjustatud kahju (hagiavalduse p 5.2.4 teine lõik). Menetluse kestel täpsustas hageja

nõuet (3.1) ja formuleeris 9. aprillil 2018 selle kui hüpoteetilise litsentsitasu nõude, kusjuures

2 800 eurot oli tasu hageja preesi ja 150 eurot hageja foto kasutamise eest. Sellist käsitlust järgis

hageja ka kohtuvaidluses (teeside p 7.1) ja maakohus refereeris seda vaidlustatud otsuse p-s 44.

10.2.1. Nõuet (3.1) analüüsima asudes lähtus maakohus vaidlustatud otsuse p-s 255 hageja

nõude algsest sisust. Sama nõude rahuldamist põhjendades leidis maakohus vaidlustatud otsuse

p-s 233, et hüpoteetiline litsentsitasu hageja preesi eest on 2 900 eurot ja foto eest 50 eurot.

TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. TsMS § 436 lg 4 teise lause kohaselt ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu

otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele

võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.

Hageja preesi eest hüpoteetilise litsentsitasu tuvastamisel eksis maakohus viidatud sätete vastu,

sest tuvastas selle hageja lõplikult esiletoodust suuremana. Ka ei nähtu 28. novembri 2018

kohtuistungi protokollist, et kohus oleks pooltega arutanud võimalust asuda lahendama

nõuet (3.1) lähtudes selle algsest sisust.

10.2.2. Kirjeldatud puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Esmalt tuleb selles osas siiski

märkida, et kuna hageja preesi ja foto autoriõigused kuuluvad samale isikule ning maakohtu

tuvastatud asjaoludel kasutasid kostjad preesi tootekujunduses just hageja foto kaudu, siis ei ole

preesi ja foto kasutamise eest määratava hüpoteetilise litsentsitasu eristamine käesoleval juhul

määrava tähtsusega. Tervikuna on maakohus õigesti järeldanud, et kohane tasu kokku

moodustab hageja nõutud summa 2 950 eurot.

10.2.3. Tarbeesemest tehtud foto kasutamise eest makstava tasu osas on asjakohane ja piisav

lähtuda vaidlustatud otsuse p-s 227 refereeritud KK vastusest, mille kohaselt on tasu 250 eurot

(II kd tl 65–66). Nii hageja kui kostjate esitatud ülejäänud tõenditest, mida maakohus käsitles

p-des 225, 226 ja 228–232, ei nähtu, et foto kasutamise õiguse saaks reklaamikampaania ja

tootepakendi jaoks omandada odavamalt, v.a Adobe Stock pildipanga hind 63,99 eurot (II kd

tl 127–128). Siiski ei ole viidatud hinnaga fotod kvaliteedi, kujunduse ja originaalsuse poolest

võrreldavad hageja fotoga. Järelikult on põhjendatud hageja nõutud hüpoteetiline litsentsitasu

foto kasutamise eest summas 150 eurot.

20 (29)

10.2.4. Hageja preesi kasutamise eest määratava hüpoteetilise litsentsitasu suuruse leidmisel

saab lähtuda poolte esitatud tõenditest tootekujunduses ja reklaamis autoriõigusega kaitstud

teost kujutava foto kasutamise eest, lahutades asjakohasest kogutasust eespool tuvastatud ainult

foto kasutamise tasu. Hageja esitas Getty Images pakkumise (I kd tl 60–64; edaspidi

„GI-pakkumine“) ja M&J Studios pakkumise (II kd tl 64 pöördel; ; edaspidi „MJ-pakkumine“).

Neist mõlemast nähtub, et litsentsitasu suurus oleneb kasutamise sihtkohast (pakend, meedia,

ajakirjandus, reklaam), intensiivsusest (kasutuste arv) ja ajalisest kestusest. Seevastu kostjate

esitatud pakkumised ja arvamused ei võimalda litsentsitasu suurust hinnata vaidlustatud otsuse

p-des 228–232 märgitud põhjendustel, millega ringkonnakohus nõustub.

Ringkonnakohus hindab poolte väiteid ja asjakohaseid hinnapakkumisi lähtudes eelnevas

märgitud kriteeriumitest:

-

kostjate endi väitel kasutati vaidlusalust kujundust 253 814 pakendil. GI-pakkumise

järgi oleks tasu 500 000 kasutuskorra eest 800 eurot, seega võiks vastav hüpoteetiline

tasu käesoleval juhul olla 400 eurot ( = 800 : 2), mis on ühtlasi väiksem kui

MJ-pakkumine pakendi kohta ühe aasta piires;

-

kostjate esitatud meediaplaani (III kd tl 24–26) kohaselt hõlmas reklaamikampaania

välimeedias eksponeerimist 40 bussiootepaviljonis, kolmel piilaril ja kahel billboardil

kokku nelja nädala vältel. GI-pakkumise järgi oleks tasu kuni viiel ekraanil ja

reklaamtahvlil kuni ühe kuu jooksul 1 000 eurot, mis on samuti väiksem kui

MJ-pakkumine meedias kasutamise kohta ühe aasta vältel. Kuna kostjate kampaania

oli mahukam, siis vähemalt selles ulatuses võib hüpoteetiline tasu olla põhjendatud;

-

meediaplaanis märgiti ühekordne reklaam ajalehes „Postimees“, millele vastav tasu

GI-pakkumise järgi oleks 200 eurot. Kuna MJ-pakkumine on ka selle reklaamiliigi

kohta tehtud aastapõhiselt, siis ei paku see praktilist võrdlusvõimalust, aga nimetatud

summa jääb MJ-pakkumise piiridesse;

-

kostjate endi väitel hõlmas telereklaam All Meedia AS vahendusel vähemalt

117 sekundit ja Eesti Meedia AS vahendusel 96 sekundit (kostjate 9. mai 2018

menetlusdokumendi p 2.3). Meediaplaani järgi vältas telereklaam neli nädalat.

GI-pakkumise järgi oleks ühe kuu tasu alla 90 sekundi pikkuse reklaamiaja puhul

2 000 eurot ja MJ-pakkumise järgi kuni aastase TV reklaami korral 1 600 eurot. Seega

saab lugeda põhjendatud litsentsitasuks vähemalt 1 600 eurot.

Jättes isegi kõrvale internetireklaami, mis meediaplaani kohaselt vältas viis nädalat, kujuneb

juba eelneva põhjal võimaliku litsentsitasu summaks 3 200 eurot ( = 400 + 1000 + 200 + 1600).

Kui lahutada sellest foto kasutamise eest eraldi tuvastatud kohane tasu 150 eurot, siis ületab

hageja preesi eest eeldatavasti saadava litsentsitasu summa ikkagi nõudesummat 2 800 eurot.

Lisaks on hagejal õigus nõuda tasu tema preesi kujutis internetireklaamis kasutamise eest.

Järelikult on põhjendatud nõue (3.1) ka osasummas 2 800 eurot hageja preesi kasutamise eest.

11. Muus osas ei ole alust maakohtu otsust tühistada ega muuta. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu ülejäänud põhjendustega ega korda neid. Järgnevalt käsitletakse kaebuse väiteid.

12. Maakohus tuvastas õigesti vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud.

12.1. Vaidlusalustel kostja I toodete pakenditel on hageja foto vahendusel kujutatud hageja

preesi kujutis – nagu maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p-des 151–153, 156, 157 ja 174–

179 ning kokkuvõtvalt märkis p-s 185. Seda järeldust ei väära sama otsuse p 118 alapunktis 3

vaidlustamata asjaoluna viidatu, et tootepakendil kujutatu on hageja preesiga sarnane, ega ka

mõneti üldistav viide kostjatele. Maakohus kontrollis kõnealuses osas piisava põhjalikkusega

poolte väiteid ja uuris tõendeid ning tegi nende põhjal motiveeritud järelduse. Samuti vastas

maakohus juba kostjate väidetele, mida nad suures osas kordavad ka kaebuses. Maakohtu

põhjendustega nõustumise korral ei ole vaja ringkonnakohtul samadele väidetele uuesti vastata

(Riigikohtu 15. mai 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13034, p 12).

21 (29)

12.2. Ainetud on kaebuse etteheited, et maakohus lähtus seisukohast nagu oleks hageja prees

ainueksemplar või loodud Muhu rahvuspreeside näidete alusel. Vaidlustatud otsuse p-s 126

kohus üksnes refereeris hageja väiteid. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas hageja prees on

ainueksemplar ja kas selle loomisel sai hageja innustust ühest või mitmest rahvuslikust ehtest.

Nagu viidatud eelmises alapunktis 12.1, tuvastas maakohus õigesti, et kostjad kasutasid hageja

teoseid hageja foto vahendusel. Sel juhul ei sõltu autoriõiguse rikkumise tuvastamine ega autori

kasuks välja mõistetavate hüvitiste suurus vastusest küsimustele, mitu algset teost autor lõi või

mitut allikat kasutas (vt järgnevas p 13.1.4 jj). Järelikult ei pidanud maakohus tuvastama, kas

hageja prees on ainueksemplar ja milliste rahvuslike ehete põhjal see loodi. Samuti ei lähtunud

maakohus hageja autoriõiguse rikkumise osas omaksvõtust ega hageja hingeliste kannatuste

tõendatusest, vaid jätkas vaidlustatud otsuse p-des 127 ja 128 hageja seisukoha kirjeldamist.

12.3. Sarnaselt eelmises alapunktis 12.2 märgituga heidavad kostjad asjatult maakohtule ette

järeldusi nagu oleks hageja foto avaldatud veebilehel 19. aprillil 2015. Maakohus kajastas

otsuse p-s 131 hageja arusaama, aga tuvastas p-s 146, et foto on tehtud sel kuupäeval. Lisaks

tuvastas ta p-s 147, et foto oli veebilehel avaldatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga

kostjatele etteheidetava rikkumise tuvastamisel, st hageja foto kaudu hageja preesi kujutise

kasutamise väitega. Järelikult pidi hageja foto olema avaldatud vähemalt enne kostjate

rikkumise toimepanemist. Täpsem avaldamise aeg pole vaidluse lahendamisel oluline.

12.4. Kostja II veebilehel uute pakendikujunduste avaldamise aega analüüsis maakohus

vaidlustatud otsuse p-des 206 ja 207. Maakohus põhjendas asjakohaselt, miks ei saa kostjate

tõendite põhjal tuvastada kujunduse avaldamise täpset aega ja millisest tõendist nähtub

vastavate failide veebi üleslaadimine septembris 2017. Kostja II uue uudiskirja avaldamine

7. juunil 2017 ei tähenda, et veebilehe varasem sisu ei olnud kasutajatele enam kättesaadav.

Uusi kujundusi sisaldava veebilehe sisu väljatrükk (II kd tl 114) aga ei sisalda ühtegi

konkreetset kuupäeva selle kättesaadavaks tegemise kohta. Samuti ei ole kostjad toonud esile

ega tõendanud, et maakohtu otsuse p-s 207 viidatud kaks tõendit oleks omavahel sellises seoses,

mis võimaldaks ühe järgi tuvastada teise avaldamise aja. Maakohus tuvastas õigesti kostja I

reklaamikampaania kestuse kuni 2017. aasta aprillini, see nähtub mh kostjate endi esitatud

meediaplaanist ja selle esitamisel 13. augusti 2018 menetlusdokumendi p-st 3.2.1.1.

12.5. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate etteheitega maakohtu valitud sõnastusele, et kostjad

asusid alles menetluse kestel väitma nagu oleks kostja I pakenditel kasutatud kujutise loonud

kostja II kujundaja. Õige on küll kostjate märgitu, et oma väitele tuginesid nad juba hagile

vastates (7. detsembri 2017 vastuse p 1.5.2), aga see on esitatud menetluse kestel. Kostjad ei

viidanud kaebuses tõenditele, mille põhjal saanuks maakohus tuvastada varasema viite kostja II

kujundaja väidetavale autorsusele, ka maakohtu otsuse p-st 137 ei nähtu, et maakohus oleks

teinud järelduse kostja II kujundaja nime avaldamise kohta mõne tõendi põhjal.

Ringkonnakohus ei tähelda, et kostjad oleks maakohtus esitanud väiteid kostja II kujundaja kui

autori nime avaldamise kohta. Kuigi hageja esitatud kostja II veebilehe väljatrükil (I kd tl 60–

62) on viide kostja II kujundajale kui pakendi disainerile ja Art Director’ile, siis ei ole see piisav

viitamaks talle kui konkreetse kujunduse või selle ühe elemendi (preesi) autorile. Samuti ei saa

sellisest viitest järeldada, et kostja II kujundaja on preesi ise joonistanud originaalse teosena.

13. Materaalõiguse normide kohaldamisel maakohus oluliselt ei eksinud.

13.1. Vaidluse üks keskne küsimus on, kas rahvaloominguteoste ainetel loodud tarbekunstiese

saab olla autoriõigusega kaitstud teos. Kostjad on seda vähemalt käesoleva juhtumi asjaoludel

eitanud, aga hageja ja maakohus vastavad samale küsimusele jaatavalt. Ringkonnakohus

nõustub hageja ja maakohtuga ning põhjendab seda järgmiselt.

13.1.1. Esmalt tuleb selles osas märkida, et ainetu on kostjate kriitika nagu oleks maakohus

omistanud kostjatele väite hageja preesi liigitamiseks rahvaloominguteosest. Sellist seisukohta

ega refereeringut vaidlustatud otsus ei sisalda.

22 (29)

13.1.2. Pooled on üksmeelsed, et tarbekunstiteos on üldjuhul autoriõigusega kaitstud teos

(AutÕS § 4 lg 3 p 15) ja rahvaloominguteos mitte (AutÕS § 5 p 2). Vastata tuleb küsimusele,

kas rahvaloominguteose kasutamine tarbekunstiteose allikana välistab kaitstuse autoriõigusega.

13.1.3. AutÕS § 4 lg 2 esimese lause kohaselt saab teoseks selle seaduse tähenduses lugeda

originaalset tulemust mh kunsti valdkonnas, mis on väljendatud objektiivses vormis, on selle

vormi kaudu tajutav ja reprodutseeritav kas vahetult või tehnilise vahendi abil. Sama sätte teise

lause järgi on teos originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus.

Kahtlemata vastab hageja prees AutÕS § 4 lg 2 esimese lause tunnustele ja seda ei ole kostjad

kaebusega kahtluse alla seadnud. Niisiis tuleb kontrollida, kas hageja prees on originaalne, st

tema intellektuaalse loomingu tulemus.

13.1.4. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-des 142–143 põhjendatult, et hageja preesi

loomine Muhu rahvuspreesi(de) alusel annab alust liigitada see tuletatud teoseks AutÕS § 35

lg 1 tähenduses, sest sama paragrahvi neljanda lõike järgi kohaldub esimeses lõikes sätestatu

ka olukorras, kus algne teos on rahvaloominguteos. Hageja teose originaalsust saab niisiis

hinnata selle põhjal, kas on tuvastatav hageja intellektuaalne looming rahvuspreeside ainetel

hageja preesi kujundamisel ja teostamisel. Selline järeldus on kooskõlas kaebuses viidatud

Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2006 otsuses tsiviilasjas nr 2-01-206 esitatud

õiguskäsitlusega (vt viidatud otsuse lk 7 kolmas lõik).

13.1.5. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-des 148–155 asjatundjate arvamustele

viidates, et hageja prees ei ole ühegi olemasoleva preesi koopia ega tuletus. See üksnes järgib

rahvuspreeside kujundusloogikat, aga sisaldab uusi kujunduselemente ja on originaalne. Nende

asjaolude tuvastamisel maakohus menetlusnorme ei rikkunud. Kostjad ei tõendanud, et hageja

prees oleks mõne varasemalt loodud preesi täpne või väga lähedane koopia, st valmistatud ilma

intellektuaalse panuseta. Maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud nii hageja kui ka

kostjate sellekohaseid tõendeid ja teinud viimaste põhjal õige järelduse, et kostjate esitatud

asjatundjate arvamused ei tõenda hageja preesi originaalsuse puudumist. Samuti ei ole hageja

prees loodud üksnes Muhu rahvuspreesidest teatavate detailide ärajätmise või väheolulise

täiendamise tulemusena (nii nagu seda tehti kirjandusteosega eelmises alapunktis viidatud

kohtuasjas). Kokkuvõtvalt nähtub maakohtu tuvastatust, et hageja prees valmis tema

intellektuaalse tegevuse tulemusel ja vastab ka tuletatud teose originaalsusele esitatavatele

nõuetele. Seda ei välista hageja preesi ja Muhu rahvuspreeside sarnasus, sest ilma sarnaste

elementideta poleks hageja loodud ehe enam prees.

13.1.6. AutÕS § 5 loetleb intellektuaalse tegevuse tulemused, millele seda seadust ei kohaldata.

Viidatud sättest ei nähtu, et tegemist oleks avatud või mitteammendava loeteluga. AutÕS § 1

lg 1 kohaselt on seaduse eesmärgid mh tagada kultuuri järjepidevus ja kultuurisaavutuste kaitse

ning luua autoritele soodsad tingimused teoste loomiseks ja kasutamiseks. Neist eesmärkidest

järeldub, et seaduse kohaldamisalast ette nähtud erandeid ei tohi tõlgendada laiendavalt. Kuna

AutÕS § 5 ei välista sama seaduse kohaldamisalast teoseid, mis luuakse rahvaloominguteoste

põhjal ja § 35 lg 1 näeb koostoimes lg-ga 4 sõnaselgelt ette sellistele teostele autoriõiguse

tekkimise, siis on maakohus põhjendatult jaatanud hageja preesi kaitstust autoriõigusega.

13.1.7. Eelmistes alapunktides märgitud kaalutlustel ei ole määrava tähtsusega, kas maakohus

lähtus hageja preesi loomisel aluseks võetud Muhu rahvuspreesi(de) rahvaloominguteoseks

liigitamise kontrollimisel õigest arusaamast. Maakohtu viited Berni konventsioonile ja selle

kohta esitatud selgitustele on sisuliselt asjakohased. Konventsiooni art 2 lg 2 kohaldamisala on

piiratud materiaalses vormis fikseerimata teostega, mistõttu ei ole ainult sellele tuginemine

käesoleval juhul siiski piisav. Laiemalt reguleerib rahvaloominguteoste kaitset art 15 lg 4, mis

aga eeldab, et teos oleks avaldamata ja selle autor ei oleks teada. Need tingimused ei ole hageja

preesi puhul täidetud, st seda ei saa liigitada rahvaloominguteoseks Berni konventsiooni alusel.

Samas on need täidetud vähemalt nende Muhu rahvuspreeside osas, mille autorid ei ole teada

ja mida saab seega lugeda rahvaloominguteosteks.

23 (29)

13.1.8. Kostjate viidatud 1985. aasta WIPO mudelseadus ei ole õigusakt, vaid sisaldab Unesco

ja WIPO ühiseid soovitusi rahvaloominguteoste kaitse eriseadusega reguleerimiseks ning

vastavate sätete sõnastamiseks. Eestis kõnealuse valdkonna eriseadus puudub.

13.2. Sarnaselt eelnevaga on maakohus vaidlustatud otsuse p-des 161 ja 162 analüüsitud

tõendite põhjal asjakohaselt järeldanud, et hageja foto on originaalne ja autoriõigusega kaitstud.

Käesoleval juhul ei ole asjakohane lähtuda kostjate arusaamast Riigikohtu 25. juuni 1998

otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-84-98 põhjenduste neljandas lõigus esitatud tõdemuse kohta, et

fotograafilisel teel teosest tehtud pilt on teose reproduktsioon. Viidatud otsuses lahendati

küsimust, kas foto tegemisega rikutakse pildistatava teose autori õigusi. See ei välista foto

kaitstust autoriõigusega, mida Riigikohus näiteks jaatas 29. novembri 2017 otsuses tsiviilasjas

nr 2-14-56641. AutÕS § 4 lg 3 p 17 näeb sõnaselgelt ette, et autoriõigus tekib ka

fotograafiateosele.

13.3. Põhimõtteliselt on õige kostjate arusaam, et AutÕS § 8 lg 1 kohaselt tekib autoriõigus nii

avalikustamata kui ka avalikustatud teostele. Maakohus ei ole aga eitanud kostja II kujundaja

väidetavat autorsust kostja I pakenditel kujutatud preesi osas põhjendusega nagu oleks vastav

teos avaldamata. Maakohus kohaldas õigesti AutÕS § 29 lg 1 ja sedastas, et kuna hageja on

teosed oma nime all avaldanud, siis tuleb tema autorsust eeldada, aga kostja II kujundaja osas

selline eeldus puudub. Tõendamata on, et kostja II veebilehel viidati kujundajale kui autorile

(vt eespool p 12.5). Järelikult jaotas maakohus õigesti ka tõendamiskoormise, mille tulemusel

kostjad pidid esiteks ümber lükkama hageja autorsuse eelduse ja teiseks tõendama kostja II

kujundaja autorsuse. Kumbagi kostjad teha ei suutnud.

13.4. Kostjate vastutuste õigusliku aluse osas ei ole kaebuse etteheited samuti põhjendatud.

13.4.1. Hageja soovis nõuete (3.1) ja (3.2) lahendamist esimese võimalusena õigusvastaselt

põhjustatud kahju hüvitamise nõuetena AutÕS § 817 lg 1 p 1 ja VÕS § 1043 alusel. Maakohus

käsitles nõuete õiguslikku alust vaidlustatud otsuse p-des 216, 217 ja 239 ning leidis vastavalt

p-des 237 ja 243, et mõlemad viidatud nõuded on sel õiguslikul alusel põhjendatud.

13.4.2. Hageja kui autori varaliste õiguste rikkumise eest nõude (3.1) alusel kahjuhüvitise

väljamõistmise osas kritiseerivad kostjad maakohtu otsust peamiselt VÕS § 127 lg 6, täpsemalt

selle teise lause kohaldamise osas. Viidatud normi kohaselt võib kohus autoriõiguse või

autoriõigusega kaasneva õiguse rikkumise korral määrata kahjuhüvitise kindla summana,

lähtudes mh tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava

õiguse kasutamiseks. Maakohus ongi määranud kahjuhüvitise VÕS § 127 lg 6 alusel nn

hüpoteetilise litsentsitasu suurusena, lähtudes esitatud tõenditest selle kohta, millise suurusega

tasu oleksid kostjad pidanud hageja teoste õiguspärasel kasutamisel eelduslikult maksma.

Seejuures on kohus arvestanud ka muid asjas tähtsaid asjaolusid, nagu kostjate rikkumise raskus

ja ulatus. Hüvitise sel viisil ja alusel määramine on kooskõlas nii maakohtu otsuses kui ka

kostjate kaebuses viidatud Riigikohtu 29. novembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-56641 p 20

esimeses lõigus märgituga.

13.4.3. Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude (3.2) lahendamisel juhindus maakohus

asjakohaselt samuti Riigikohtu 29. novembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-56641 p-st 21.6

nähtuvast juhisest hinnata, kas esineb VÕS § 1045 lg-s 4 ja §-s 1046 kaitstud õigushüvede

rikkumist, mis õigustab mittevaralise kahju väljamõistmist VÕS § 134 lg-te 2 ja 6 järgi. Seda

võimalust maakohus eitas, aga alternatiivselt oli kohtul võimalik hagejale tegelikult tekkinud

mittevaralist kahju, mis ei ole hõlmatud hüpoteetilise litsentsitasuga, arvesse võtta VÕS § 127

lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Maakohus käsitles Riigikohtu lahendit

vaidlustatud otsuse p-des 239–241 ja otsustas p-s 243, et mõistab kostjatelt solidaarselt hageja

kui autori isiklike õiguste rikkumise eest välja VÕS § 127 lg 6 alusel mittevaralise kahju

hüvitise 4 000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu otsus viidatud põhjenduste

osas ebaselge.

24 (29)

13.4.4. Kostjate vastutus on VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarne, sest nad mõlemad vastutavad

hagejale nii varalise kui ka mittevaralise kahju põhjustamise eest. Selleks ei pea kostjatele ette

heidetava rikkumise sisu ja ulatus olema mõlema kostja puhul samasugused. Maakohus

tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 198, et kostja I toodete pakenditel kasutati hageja preesiga

äravahetamiseni sarnast kujutist ja sedastas p-s 210, et kostja I enda kinnituse kohaselt tehti

seda vähemalt 253 814 pakendil. Otsuse p 118 alapunktis 2 ja p-s 197 tuvastas maakohus, et

kostja II kujundas kostja I tellimusel juustutoodetele uued pakendid ja viis läbi reklaami-

kampaania, mille üksikasjad tuvastas kohus omakorda p-des 199–203. Otsuse p-s 214 käsitles

maakohus lisaks rikkumise kestust ja märkis kummagi kostja kohta eraldi, et kostja I kasutas

hageja teoseid toodete pakendamisel, levitamisel ja reklaamimisel, aga kostja II seeläbi, et tema

kujundaja joonistas hageja teoste kujutise maha kostjale I pakutavale tootepakendile. Kuigi

kumbki kostja ei tegelenud juustutoodete jaemüügiga, toimus hageja autoriõiguste rikkumine

mh viisil, et kostja II kujundatud ja kostja I turustatud pakendid jõudsid jaemüüki. Kostja II

tegevust kujundamisel ning kostja I tegevust tootmisel ja pakendamisel kostjad maakohtus ei

vaidlustanud, st selles osas ei olnud TsMS § 231 lg-st 4 tulenevalt vaja hagejal oma väiteid

tõendada. Kuna mõlema kostja tegevus oli otsuse muudes osades tuvastatud, siis võis kohus

p-des 188 ja 205 piirduda üldsõnalisema viitega hageja teoste kasutamisele.

13.4.5. Samuti tuvastas maakohus õigesti mõlema kostja süü. Kostjate kaebuse põhjal on

apellatsiooniastmes vaidlus eelkõige küsimuses, kas kostjatele ette heidetud rikkumises esines

kostja I süü. Maakohus võttis vaidlustatud otsuse p-s 219 õigesti aluseks, et süü puudumist

peavad tõendama kostjad, st kostja I süü puudumist tuli tõendada tal endal. Süü jaatamiseks on

piisav käibekohustuse rikkumine ja väline hooletus (vaidlustatud otsuse p 218 ja seal viidatud

Riigikohtu 29. novembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-56641 p 18.1). Maakohus järeldas

kostja I käibekohustuse rikkumist ja hooletust eelkõige sellest, et pärast hageja esindaja

26. aprilli 2017 kirja ei lõpetanud kostja I hageja autoriõiguste rikkumist. Seega rikkus kostja I

hageja autoriõigusi veel ka pärast rikkumisest teada saamist (maakohtu tuvastatud asjaoludel,

vt selle kohta ka järgnevas p 15.1.1) vähemalt 2017. aasta maist kuni 2018. aasta jaanuarini.

Kostja I ei tõendanud sel perioodil süü puudumist.

13.5. Lisaks nõude (3) osanõuete rahuldamise aluste esinemisele vaidlustavad kostjad

kaebusega ka hüvitiste suurused.

13.5.1. Varalise kahju hüvitise nõude (3.1) alusel mõistis maakohus tervikuna välja õiges

summas 2 950 eurot, aga osasummade osas tuleb lisaks arvestada eespool p-s 10.2 ja selle

alapunktides märgitud erisustega.

VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse

määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt

tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 16. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-

16-8344, p 12 kuues lõik ja seal viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul on tegemist sellise

olukorraga. Kohtu diskretsiooniotsusesse saab kõrgemalseisev kohus sekkuda vaid juhul, kui

on ületatud diskretsiooni piire või oluliselt rikutud menetlusõiguse norme (Riigikohtu

6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 22). Maakohus on vaidlustatud otsuse

p-des 225–232 põhjendanud, milliste tõendite põhjal ta hüpoteetilise litsentsitasu suuruse

määras, ja arvestades ringkonnakohtu täpsustustega eespool p-s 10.2, on need põhjendused

piisavad. Ekslik on kostjate kaebuse väide, et maakohus jättis nende tõendid arvestamata, sest

otsuse viidatud osas hindas kohus ka kostjate tõendeid, aga leidis, et need ei võimalda teha

hüpoteetilise litsentsitasu suuruse kohta teistsugust järeldust. Ringkonnakohus nõustub selle

seisukohaga.

Samuti on õige vaidlustatud otsuse p-des 234–236 väljendatud maakohtu arusaam, et hageja

preesi ja muude ehete hind ega hageja tulu ei oma tähtsust hüpoteetilise litsentsitasu

määramisel.

25 (29)

13.5.2. Mittevaralise kahju hüvitise nõude (3.2) osalisel rahuldamisel summas 4 000 eurot on

maakohus põhjendatult lisaks arvestanud muid asjas tähtsaid asjaolusid, nagu kostjate

rikkumise raskus ja ulatus ning hageja autorimärgi teadlik eemaldamine (vt selle kohta ka

Riigikohtu 29. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641, p 20 esimene lõik). Ka selles

osas teostas maakohus kaalutlusõigust kohaselt.

Kostjate rikkumist ei muutnud väheoluliseks sama kampaania raames ka teiste juustutoodete

reklaamimine, mille pakendid hageja õigusi ei rikkunud. Samuti pole võimalik hüvitist

vähendada põhjusel, et kostjatel puudus vajadus kasutada just hageja preesi ja fotot. Pigem

ilmestab kostjate käitumine nende hooletust, sest nad võinuks endi väite kohaselt hoiduda

hageja õiguste rikkumisest. Pärast rikkumisest teadasaamist asusid kostjad rikkumist eitama ja

oma käitumist õigustama, selmet hageja autorsust tunnustada. Maakohtu põhjendusi ei muuda

arusaamatuks vaidlustatud otsuse p 242 esimese lause sõnastuse ebatäpsus, selles viidatud kahe

kohtulahendi kaudu on mõte hõlpsasti jälgitav.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et mittevaralise kahju hüvitamisel peab kohtupraktika

olema järjekindel ja lähtuma teatavatest ühtsetest põhimõtetest. Kostjad ei ole seda otseselt ka

kahtluse alla seadnud, aga soovisid juhindumist käesoleva alapunkti esimeses lõigus viidatud

kohtuasjas tehtud madalamate astmete kohtute otsustest. Siiski ei ole otsused veel jõustunud,

sest Riigikohus tühistas need. Lisaks ei ole kostjate valitud kohtuasi käesolevaga mittevaralise

kahju aspektist piisavalt võrreldav, sest seal ei seadnud kostjad kahtluse alla hageja autorsust.

13.5.3. Kohtueelse menetluse kulude hüvitis nõude (3.3) alusel summas 3 204 eurot ei ole

põhjendamatult suur. Kui arvestada eespool p-s 10.1 märgitud summa vähendamisega, siis

rajaneb välja mõistetud hüvitis hageja õigusabi- ja asjatundja arvamuse saamise tegelikel

kuludel, mida maakohus analüüsis vaidlustatud otsuse p-des 248 ja 249. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldusega, et kantud kulud olid mõistlikud. Hüvitise vähendamiseks ei

anna alust kostjate väide, et nad pakkusid hagejale kompromissi korras enne kohtusse

pöördumist 5 000 eurot, sest kohtumenetluse tulemusel rahuldati hageja kahjunõuded suuremas

ulatuses, kokku summas 6 950 eurot ( = 2950 + 4000). Samuti ei saa kohtueelse menetluse

kulude hüvitist vähendada analoogia korras eelmise alapunkti 13.5.2 esimeses lõigus viidatud

kohtuasjaga, seda mh sama alapunkti viimases lõigus esitatud põhjendustel. Ringkonnakohus

ei nõustu kostjatega, nagu oleks hageja kohtueelselt oma nõuet maksma panna püüdes käitunud

pahatahtlikult.

14. Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme.

14.1. Ainetu on kaebuse väide nagu oleks vaidlustatud otsus üllatuslik. Maakohtus vaidlesid

pooled mh selle üle, kas hageja teose loomine rahvaloomingu ainetel välistab kaitstuse

autoriõigusega. Järelikult ei saanud sama teema käsitlemine ega vastava õigusliku analüüsi

tegemine otsuses olla enam üllatuslik. Ringkonnakohus selgitas eespool p-s 13.1.7, et maakohtu

käsitlus rahvaloominguteosest oli küll liiga kitsas, aga sellegi poolest tegi maakohus õiged

järeldused, et hageja teos ei ole rahvaloominguteos ja selle loomine varasema rahvaloomingu

põhjal ei välista kaitstust autoriõigusega. Vastava õiguskäsitluse juures võis maakohus viidata

ka erialakirjandusele, see ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit.

14.2. Maakohus lahendas asja erapooletult, kohtles pooli võrdselt ega omistanud asja

lahendades kostjate tõenditele vähemat kaalu või tähtsust kui hageja tõenditele.

14.2.1. Kuigi maakohus leidis tõendeid hinnates, et just hageja väited on tõendatud, siis käsitles

ta vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega kostjate tõendeid ja põhjendas igaühe osas, miks

see ei ole usaldusväärne või ei tõenda kostjate märgitud asjaolu. Samuti nähtub otsusest, kuidas

jõudis maakohus tõendite põhjal asjas tehtud järeldusteni. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades

muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Maakohus järgis neid reegleid.

26 (29)

14.2.2. Ringkonnakohus ei jaga kostjate arusaama, et ühe poole tellimusel valminud tõendit

(käesoleval juhul JP arvamus) ei saaks teine pool kohtumenetluses esitada. Sellist piirangut

menetlusõigusest ei tulene. TsMS § 238 lg 3 p 1 kohaldamisel peab kohus kaaluma riive

intensiivsust ja tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele (Riigikohtu

1. veebruari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216, p 17.2 kolmas lõik). Kostja II põhiõigusi ei

ole oluliselt riivatud, kui tema tellimusel ja raha eest valminud asjatundja arvamuse esitab

kohtule hageja. See ei mõjuta kostja II omandiõigust ega sõnumisaladust sel määral, mis annaks

alust jätta vastav tõend vastu võtmata või arvestamata.

14.2.3. Samuti on põhjendamatu kostjate käsitlus, et KS ärimudeli sarnasus hageja omaga

kahandab tema arvamuse usaldusväärsust. Vaidluse sisu arvestades said asjatundjatena esineda

eelkõige isikud, kes puutuvad kokku rahvaloomingu ja ehtekunstiga. Sama valdkonna isikute

ärimudelite sarnasus on tavapärane. Pelgalt tõendile viitamine ja järelduse sõnastamine samas

lauses ei tähenda, et maakohus on tõendist vahetult tuletanud õigusliku hinnangu.

14.2.4. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu arvamuses ja KS arvamuses hageja preesi

võrdlemine üksnes ühe Muhu rahvuspreesiga ei viita arvamuste rajamisele ebapiisavatele

andmetele. Kuigi Ja arvamus võis olla pealiskaudsem teistest asjakohastest arvamusest, siis sai

maakohus sellele tugineda. Koostoimes teiste tõenditega (sh erinevate Muhu rahvuspreeside

fotodega), järeldas maakohus viidatud arvamusest tervikuna õigesti, et hageja prees on

originaalne ja kostja I tootepakendi kujutuses kasutati hageja preesi reproduktsiooni.

14.2.5. Kuigi maakohus ei võtnud vastu UN CV-d, siis ei toonud see kaasa ebaõiget lahendit,

sest maakohus lähtus tema kvalifikatsiooni hindamisel arvamuses märgitud haridusest ja

töökogemusest. Kostjad ei põhjendanud kaebuses, et CV-st oleks nähtunud midagi muud.

14.3. Kostja II kujundaja tunnistajaütluste ebausaldusväärseks pidamist on maakohus piisavalt

põhjendanud. TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta

arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8

tuleneb, et kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Vaidlustatud

otsus vastab neile nõuetele. Kostja II kujundaja võib kokkuvõttes vastutada hagejale kahju

põhjustamise eest tema ja kostja II vahelises suhtes ja sellel võib olla tähtsust tema kui

tunnistaja ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamisel (vrd Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-24-15, p 15 kolmas lõik). Tunnistaja ütlusi ei muuda usaldusväärseks

pelgalt vande andmine. Kuna maakohus pidas tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks, siis ei

saanud nende põhjal ka tuvastada tema joonistuste tegemise aega.

14.4. Ekspertiisi määramine ei olnud vajalik ega põhjendatud ja maakohus jättis kostjate

vastavad taotlused õigesti rahuldamata.

14.4.1. Kostjate 9. mai 2018 kaks ekspertiisitaotlust jättis maakohus rahuldamata 28. mai 2018

istungil. Apellatsioonkaebuse järgi vaidlustavad kostjad semiootilise ekspertiisi määramata

jätmist, mille osas maakohus leidis, et eksperdi kandidaadil pole kunstiteose hindamise

valdkonnas pädevust. Lisaks märkis kohus, et pooled on juba esitanud asjatundjate arvamusi.

Kostjate 13. augusti 2018 taotluse jättis maakohus rahuldamata 31. oktoobri 2018 istungil

põhjendusega, et eksperdi kandidaadina märgitud isikul ei olnud kohtu hinnangul piisavat

pädevust, eelkõige vastava valdkonna kvalifikatsiooni ja töökogemust.

Kostjad ei ole kaebuses osutanud, milliste dokumentide või andmete põhjal pidanuks maakohus

tegema eksperdikandidaatide sobivuse osas teistsuguseid järeldusi. TsMS § 294 lg 1 teise lause

kohaselt võib kohus eksperdiks määrata isiku, kel on arvamuse andmiseks vajalikud teadmised

ja kogemused. Kuigi sama lõike kolmanda lause järgi arvestab kohus eksperdi määramisel

poolte arvamusi, siis ei vabasta see teda kohustusest teise lause alusel kontrollida eksperdi

kandidaadi teadmisi ja kogemusi. Selles osas teeb kohus kaalutlusotsuse, mida kõrgema astme

kohus saab kontrollida üksnes piiratud ulatuses. Maakohus kaalumispiire ei ületanud.

27 (29)

14.4.2. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et ekspertiisi määramine ei olnud sisuliselt

vajalik. Kuna pooled olid esitanud arvukalt asjatundjate koostatud dokumente poolte endi

valitud küsimustes, siis saanuks maakohus TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel keelduda eksperdi

määramisest. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud

jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega ei saavuta eksperdi arvamus mingit erilist

kaalu võrreldes poolte esitatud asjatundjate arvamustega (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2006 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-59-06, p 14). Käesoleval juhul ei ole pooled kokku leppinud, et hageja

preesi originaalsust saaks tõendada ainult eksperdi arvamusega. Kuigi üldjuhul ei ole alust jätta

selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust TsMS § 238 lg 1

p-st 2 tulenevalt rahuldamata (vt Riigikohtu 22. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-15,

p 16 teine lõik), siis samas pole vaja eksperti määrata juhul, kui vaidlusaluse asjaolu saab

tuvastada teiste tõendite alusel (Riigikohtu 20. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-

08, p 13 teine lõik). Käesoleval juhul on tegemist just sellise olukorraga, kus arvukad muud

tõendid käsitlevad samu küsimusi, mida kostjad soovisid esitada eksperdile.

15. Lõpuks lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad väited ja taotlused.

15.1. Kostjad heidavad maakohtule ette menetluskulude ebaõiget jaotamist, sest mitmete

nõuete menetlemine lõpetati hagist loobumise tõttu ja menetlusse jäänud nõuetes rahuldati hagi

osaliselt, aga menetluskulud jäid kõik kostjate kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjate

etteheited põhjendatud.

15.1.1. Hageja loobus nõuetest (1) ja (2) põhjusel, et kostjad lõpetasid tema õiguste rikkumise.

Menetluskulude jaotuse aspektist on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 järgi oluline, kas kostjad lõpetasid

hageja õiguste rikkumise enne või pärast hagi esitamist. Ringkonnakohus leiab, et autoriõiguse

rikkumise korral tuleb rikkumise objektiivse lõpetamise aja asemel pigem lähtuda ajast, mil

autor tema õiguste rikkumise lõpetamisest teada sai või teada saama pidi. Maakohus tuvastas

vaidlustatud otsuse p-s 205, et hageja preesi kujutav pakend oli veel jaemüügis

24. jaanuaril 2018. Seda asjaolu kostjad kaebuses ei vaidlustanud.

Kostjad avaldasid ringkonnakohtu istungil, et kostjate rikkumise varasem lõpetamine pidi

saama hagejale teatavaks kohtueelsete läbirääkimise ja kirjavahetuse käigus. Hageja vaidles

sellele väitele vastu. Ringkonnakohus ei tuvasta, et alates 26. aprillist 2017 toimunud

kohtueelse kirjavahetuse sisuks oleks olnud avaldusi rikkumise tegeliku lõppemise kohta.

Kostja I avaldas 30. mai 2017 kirjas (I kd tl 35–36), et soovib senist kujundust, mis maakohtu

tuvastatu järgi rajanes hageja preesil ja fotol, kasutada kuni 30. augustini 2017. Sama kinnitas

ka kostjate ühine lepinguline esindaja 6. juuni 2017 kirjas (I kd tl 37–39). Kostjad ei ole aga

esitanud tõendeid selle kohta, et kasutamine 30. augusti 2017 kuupäevaga ammendavalt lõppes

või et nad sellest hagejale teatasid. Nähes hageja preesi kujutavaid pakendeid jätkuvalt

jaemüügis võis hageja mõistlikult eeldada, et tema autoriõiguste rikkumine jätkub.

Eelnevast tuleneb, et hageja ei saanud ega pidanud saama enne hagi esitamist teada oma õiguste

rikkumise lõpetamisest. Järelikult kohaldas maakohus nõuetest (1) ja (2) loobumise olukorras

õigesti TsMS § 168 lg 5.

15.1.2. Nõuetega (3) ja (4) seonduvalt kohaldas maakohus asjakohaselt ja õigesti TsMS § 163

lg 2, mis võimaldab olukorras, kus hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on

kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, jätta menetluskulud mh tervikuna poole

kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hageja avaldas 31. oktoobri 2018 kohtuistungil, et ta

on nõus kompromissi korras mittevaralise kahju hüvitisega 4 000 eurot, aga kostjad sellise

kokkuleppega ei nõustunud. Maakohtu sisuline lahend on kõnealuse kompromissi ettepanekuga

piisavalt sarnane. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja nõustus juba 11. juulil 2018

vaidluse lahendama summaga 11 000 eurot (II kd tl 200), mis samuti on maakohtus lõpuks

tehtud otsusega piisavalt sarnane ja õigustab TsMS § 163 lg 2 kohaldamist.

28 (29)

TsMS § 163 lg 2 annab kohtule menetluskulude jaotamisel kaalutlusõiguse (Riigikohtu

23. septembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 15 kolmas lõik). Kõrgema astme kohus

saab sel alusel tehtavasse diskretsiooniotsusesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on

ületatud (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27 esimene

lõik). Maakohus ei rikkunud TsMS § 163 lg 2 kohaldamisel menetlusnorme ega ületanud

diskretsiooni piire. Menetluskulude jaotamisel ei olnud vaja kaaluda, kas kostjate taotletud

vaheotsuse tegemise korral oleks saanud asja lahendada ökonoomsemalt.

15.2. Lisaks leiavad kostjad, et menetluskulude hüvitist tuleb vähendada 1 218 euro võrra.

15.2.1. Maakohtu järeldus kostjatelt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu

kohta on kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1, põhinedes õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

samuti kohtu kaalutlusotsus, millesse sekkumise võimalused on piiratud (vt lisaks eespool

p-s 15.1 viidatule veel nt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 18;

11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-43-10, p 19). Maakohus ei ole hageja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja

põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

15.2.2. Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga, et kaebuse p 2.55.4 alapunktides i–v

loetletud kulud on hüvitatavad kohtumenetluse kulud. Hagiavalduse esitamise kuluna saab

käsitleda vahetult enne hagi esitamist peetud 18. ja 22. septembri 2017 nõupidamiste kulu, aga

ka vaidluse vastaspoolega sel perioodil, st kuni 26. septembrini 2017 peetud kirjavahetuse kulu.

Käesoleval juhul oli erialaspetsialistide töödega tutvumine, sh 8. jaanuaril 2018 samuti

põhjendatud ja vajalik ajakulu. Maakohus leidis asjakohaselt, et 5. aprilli 2018 toimingud olid

vajalikud 9. aprilli 2018 menetlusdokumendi koostamiseks ja esitamiseks.

15.3. Kostjad tasusid kaebuse esitamisel riigilõivu 650 eurot, sh 50 eurot menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamise eest. Ringkonnakohtu 15. aprilli 2019 istungil esitasid

kostjad taotluse osasumma 50 eurot tagastamiseks. TsMS § 139 lg 2 sätestab, et riigilõivu tuleb

tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses (RLS) sätestatud riigilõiv.

Kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse 10 159 euro ja viivise väljamõistmise ulatuses.

Tsiviilasja hind kaebemenetluses on 11 946,80 eurot, st kaebuselt tulnuks RLS § 59 lg 15 ja

lisa 1 järgi tasuda lõivu 600 eurot. Lisaks tasusid kostjad RLS § 59 lg-st 16 lähtudes 50 euro

lõivu menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidlustamise eest. Ringkonnakohus leiab,

et RLS § 59 lg 16 kohaldub üksnes juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit apellatsioon-

kaebusega ei vaidlustata, sest TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi ei jõustu kulude rahaline

kindlaksmääramine, kui otsus mingis muus osas (sh nt kulude jaotus) vaidlustatakse. Seega on

apellatsioonkaebuselt tasutud 50 eurot riigilõivu ettenähtust enam. Eelnevast tulenevalt saab

ringkonnakohus kostjate taotluse TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel rahuldada.

15.4. Ringkonnakohtu ülejäänud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda.

Vastavalt TsMS § 165 lg 3 esimesele lausele vastutavad kostjad kulude kandmise eest

solidaarselt. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

15.5. Tulenevalt menetluskulude jaotusest ja TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus

hüvitatavad kulud rahaliselt kindlaks hageja kulunimekirja põhjal. Hageja taotleb apellatsiooni-

menetluses 2 940 euro õigusabikulu hüvitamist, mis on tasu 17,5 t õigusabi eest määraga

140 eurot/t, millele lisandub käibemaks. Kostjad ei esitanud hageja kulude osas vastuväiteid.

Ringkonnakohus leiab, et hageja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu oli 8 t kaebusega

tutvumise ja vastuse koostamise eest ning 2 t istungi ettevalmistamise ja sellel osalemise eest –

kokku 10 t. Esindaja tasumäär 140 eurot/t (lisandub käibemaks) on põhjendatud. Seega tuleb

kostjatel hagejale ringkonnakohtu menetluskuludest hüvitada 1 680 eurot ( = 10 × 140 + 20%).

Rahuldamata jääb hageja taotlus 1 260 euro ulatuses ( = 2940 – 1680).

29 (29)

15.6. Kokku peavad kostjad maakohtu otsuse, täiendava otsuse ja käesoleva otsuse põhjal

hagejale menetluskuluna hüvitama 17 838,50 eurot, millest 15 204 eurot on hageja lepingulise

esindaja kulud maakohtus; 54,50 eurot dokumentaalsete tõendite saamise kulud, 900 eurot

riigilõiv ja 1 680 eurot hageja lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtus.

15.7. Hageja taotlusel ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis,

et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist.

16. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² koostab ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooni

tervikliku sõnastuse. Eelkõige tingib seda nõude (3.3) summa ja sellest tulenevalt viivise

summa muutumine. TsMS § 448 lg 5 kolmanda lause kohaselt eeldatakse, et kostjate kaebusega

on vaidlustatud ka täiendav otsus, mistõttu on kohane sõnastada tervikresolutsioon juba

arvestades täiendava otsusega. Erinevalt maakohtust ei pea ringkonnakohus vajalikuks märkida

resolutsiooni kostjate registrikoode, sest need on TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi kajastatud otsuse

sissejuhatuses, samuti puudub elektrooniliselt vormistatud otsuse puhul vajadus kirjutada

summad välja sõnadega.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm