3-18-2289/2 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-18-2289 Määruse kuupäev

21. mai 2019 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Peeter Jereti kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (kõnekaart aktiveerimata, halvustamine, valeandmed) Menetlusosalised Kaebaja Peeter Jeret RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus. Edasikaebamise kord ja muud selgitused

2. Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest.

3. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

Asjaolud

1. Peeter Jeret esitas 06.12.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Kaebuse kohaselt väljastas Tallinna Vangla 17.05.2018 kaebajale telefoni kasutamiseks kõnekaardi numbriga 0799. 22.05.2018 kaotas kaebaja vana kõnekaart kehtivuse, uuega ei olnud võimalik telefoni kasutada. Kaebaja pöördus perioodil 17.05.-20.07.2018 korduvalt vangla töötajate poole, et kontrollida uue kõnekaardi korrasolekut, kuid sai alati vastuse, et kaart on korras. 12.07.2018 viidi kaebaja üle Viru Vanglasse, kus ilmnes, et Tallinna Vanglas väljastatud kõnekaart ei olnud aktiveeritud. Viru Vangla väljastas kaebajale uue kõnekaardi, mis on töötanud laitmatult.

06.09.2018 esitas kaebaja Tallinna Vanglale seoses kõnekaardi aktiveerimata jätmisega taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks 5000 euro ulatuses, mille Tallinna Vangla jättis 15.11.2018.a vastusega rahuldamata. Kuigi vangla vastusest nähtub, et kaebajale väljastatud kõnekaart oligi jäetud aktiveerimata, leidis vangla, et kaebajale ei ole sellega põhjustatud kahju, mille hüvitamine rahas oleks õigustatud.

Kaebaja tugineb lisaks telefonikaardi aktiveerimata jätmisele ka sellele, et vangla eelnimetatud otsuses solvas ja alandas kaebajat (väitis, et isikud, kellele kaebaja soovis helistada, on kohtulikult karistatud isikud või nende sugulased) ja võltsis teadlikult asjaolusid (väide, et kaebaja ei ole pöördunud seoses helistamise probleemidega vangla poole).

Kaebaja taotleb mittevaralise kahju väljamõistmist 10 000 euro ulatuses. Kaebaja palub end vabastada kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest ning taotleb, et kohus teeks prokuratuurile ettepaneku algatada kriminaalmenetlus Tallinna Vangla töötajate osas seonduvalt võimuliialduse ja piinamisega.

2. Kohus on kindlaks teinud järgmised asjaolud.

2.1. Tallinna Vangla lahendas 15.11.2018.a otsusega nr 5-37/18/133-2 (tl 9-10) kaebaja kahju hüvitamise taotluse. Otsusest nähtub, et:

- kaebaja kõnekaarti ei aktiveeritud ja selle eest on vastutav Tallinna Vangla;

- Tallinna Vanglalt saab nõuda kahju hüvitamist perioodi 22.05 - 12.07.2018 eest, s.o alates sellest, kui kaebaja vana kõnekaart kaotas kehtivuse kuni kaebaja üleviimiseni Viru Vanglasse;

- vaidlusalusel perioodil viibis kaebaja kartseris ja sai helistada kirjaliku taotluse alusel. Kaebaja on esitanud helistamise taotlused neljal korral (22.05.2018, 29.05.2018, 05.06.2018 ja 19.06.2018). Kõigile taotlustele on tehtud märge „ei ole raha“. Kokku jäi kaebajal tegemata kümme telefonikõnet;

- isikud, kellele kaebaja soovis helistada, olid tema eraisikutest tuttavad. Tegemist ei olnud kaebaja sugulastega. Tegemist oli kriminogeense taustaga isikute ja nende lähikondsetega;

- eraisik soovis 25.06.2018 kanda kaebaja kõnekaardile 5 eurot, kuid see tagastati talle, kuna kõnekaart ei olnud kasutusel;

- Tallinna Vanglas ei ole registreeritud ühtegi kaebaja kirjalikku pöördumist seoses telefonikaardi probleemidega. Vanglaametnike seletuste kohaselt ei ole kaebaja esitanud neile ka sellekohaseid suulisi pöördumisi;

- kaebaja esitas 23.05.2018 taotluse, et vangla teavitaks tema advokaati kohtumise soovist, kuna kaebajal ei ole raha. Vangla tegi seda ja kaebaja kohtus advokaadiga;

- vangla vabandas kaebaja ees kõnekaardi aktiveerimata jätmisest tingitud võimalike ebamugavuste pärast.

2.2. Kaebaja esitas 20.07.2018 Viru Vanglale selgitustaotluse, milles soovis teavet tema kõnekaardi nr 0799 kohta. Viru Vangla 09.08.2018.a vastuse (tl 6) põhjal ei seotud kõnekaarti elektrooniliselt kaebaja kui kaardi kasutajaga. Seetõttu ei saanud kaardiga helistada ja sellele ei olnud võimalik raha kanda.

2.3. Kohus võttis käsikirjalise resolutsiooniga kohtuasjast 3-18-1367 praeguse asja juurde Tallinna Vangla vastuse kaebaja vanglasisese isikukonto kohta perioodil 08.03.2018-07.07.2018 (tl 13-14). Sellelt nähtub, et kaebaja konto algsaldo oli 0,04 eurot ning kontole on perioodi jooksul laekunud 0,02 eurot, millest on tehtud kohustuslikud mahaarvamised nõuete fondi.

Kohtu seisukoht

3. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebajale mittevaraline kahju tekkinud telefonikaardi aktiveerimata jätmise ning kahju hüvitamise taotluse vastuses kaebaja tutvusringkonna halvustamise ja valeandmete esitamise tõttu.

Kohtu hinnangul tuleb kaebus tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p

21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

4. Vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused.

Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama sätte lg 2 kohaselt toimub kirjavahetus ja telefoni kasutamine kinnipeetava kulul.

Kaebaja ei ole vaidlustanud Tallinna Vangla 15.11.2018.a vastuses esitatud väidet, et ta esitas vaidlusalusel perioodil neli taotlust helistamiseks ning kõigil kordadel soovis ta helistada eraisikutest tuttavatele.

Kohus leiab, et telefoni kasutamise õiguse tagamata jätmise puhul ei saa olla tegemist inimväärikuse alandamisega, nagu märgib kaebaja. Riivatud on kaebaja õigust luua ja arendada suhteid teiste inimeste ja välismaailmaga, mis kuulub perekonnaja eraelu puutumatuse põhiõiguse kaitsealasse. Kohtu hinnangul on olukorras, kus kaebaja ei saanud helistada suhteliselt lühikese ajaperioodi jooksul oma eraisikutest tuttavatele, tegemist kaitstava õiguse väheintensiivse riivega.

5. VangS § 23 lg 2 kohaselt soodustab vanglateenistus kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. VangS § 23 lg 1 põhjal mõeldakse selle all kontakte kinnipeetava perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks helistamise võimatuse tõttu jäänud suhtlemata selliste isikutega.

Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks jäänud tegemata telefonikõned VangS § 28 lg 3 teises lauses nimetatud isikutega, s.o riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute, kaitsja või advokaadist esindajaga.

6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused.

Arvestades kaebuses esitatut, leiab kohus, et kaebaja kahjuhüvitise nõude rahuldamine on vähe tõenäoline. Nii kaebajal kui vanglal vaidlusalusel perioodil olemas olnud teabe põhjal ei saanud kaebaja helistada seetõttu, et kõnekaardil ei olnud selleks raha. Kaebaja isikukonto väljavõte näitab, et kaebajal endal ei olnud võimalik kõnekaardile raha kanda. Kolmas isik püüdis kaebaja kõnekaardile raha kanda alles 25.06.2018, s.o pärast kõigi helistamiseks esitatud taotluste esitamist. Seega ei oleks kaebaja saanud rahaliste vahendite puudusel kõnekaardiga helistada ka juhul, kui see oleks olnud aktiveeritud. Kaebaja ei esitanud vanglale taotlusi helistamiseks pärast edutut rahaülekannet kaebaja kõnekaardile, mis võinuks olla ajendiks tehniliste probleemide tuvastamisele. Kaebaja pöördumisest vangla poole seoses teate edastamisega advokaadile nähtub, et ka kaebaja aktsepteeris tol ajal seletust, et helistamine ei ole võimalik raha puudumise tõttu. Asjaolu, et telefonikaardile ei saanudki raha kanda, kuna kaart oli kaebaja haldusliidesega sidumata, sai kaebajale teatavaks Viru Vangla vastusest kaebaja 23.07.2018 esitatud selgitustaotlusele. Eeltoodu tähendab, et täidetud ei ole vähemalt üks hüvitamiskaebuse rahuldamise eeldus - vastustaja teo ja tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos.

7. Kaebuse rahuldamise muudab ebatõenäoliseks ka see, et kaebuse asjaoludel on ebareaalne saavutada mittevaralise kahju hüvitamine kaebajale rahas.

RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et rahalise hüvitise määramine ja suurus sõltub isiku kannatuste intensiivsusest.

Kaebaja õigusi ei ole rikutud sel määral, et see tuleks hüvitada rahas. Vastustaja on tõdenud, et kõnekaardi aktiveerimata jätmise osas on vastutav Tallinna Vangla ja tegemist on kahetsusväärse juhtumiga. Vastustaja on kaebaja ees vabandanud.

8. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist lisaks seonduvalt sellega, et vangla on vastuses tema kahju hüvitamise taotlusele halvustanud tema tutvusringkonda ning esitanud valeandmeid.

Kohtul ei ole andmeid, kas kaebaja on selle nõudega läbinud VangS § 11 lg 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kohus ei pea otstarbekaks seda uurida, kuna kaebus tuleb ka selles osas tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kirjeldatud asjaolud ei kujuta endast ühegi RVastS § 9 lg 1 nimetatud õiguse olulist riivet ning nendel alustel ei ole reaalne saavutada rahalise hüvitise määramist kaebajale. Vangla vastus kahju hüvitamise taotlusele ei sisalda selliseid faktiväiteid või keelekasutust, mida saaks pidada kaebaja väärikust alandavateks või tema au või hea nime teotamiseks. Faktiväidetele isikute kohta, kellele kaebaja soovis helistada, ei ole kaebaja kaebuses vastu vaielnud. Kaebajal ja vastustajal on vaidluses õigus olla eriarvamusel esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise osas.

9. Eelnevast tulenevalt tagastab kohus kaebuse tervikuna HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse (eeldusel, et seda lubab kaebetähtaeg). Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

10. Kaebaja taotles teha prokuratuurile ettepanek algatada kriminaalmenetlus Tallinna Vangla töötajate osas. Kohus selgitab, et kui kaebaja hinnangul on toime pandud kuritegu, on tal endal õigus esitada uurimisasutusele või prokuratuurile kuriteoteade (kriminaalmenetluse seadustiku §

195 lg 1 ja 2). Kriminaalmenetluse ega halduskohtumenetluse sätted ei näe halduskohtule ette volitusi või kohustust kaebaja soovitud ettepaneku edastamiseks.

11. Kaebuses on esitatud menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jätab kohus menetlusabi taotluse menetlemata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Jõks Kohtunik