3-18-1000/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. mai 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-1000

Haldusasi

M.M. kaebus Viru Vangla 14. veebruari 2018. a käskkirja

nr 6-3/128-1 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. oktoobri 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.M. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – M.M.

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta

M.M.

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

halduskohtu

19. oktoobri 2018. a otsus muutmata.

2. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 20. juuni 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 14. veebruari 2018. a käskkirjaga nr 6-3/128-1 karistati kinnipeetav M.M.i

distsiplinaarkorras noomitusega Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8 rikkumise eest. Käskkirja

kohaselt kasutas kaebaja teise kinnipeetavaga suheldes ning vanglaametniku suunas peaga

osutades ebaviisakat, ebatsensuurset ning solvavat väljendit ja noomitus on proportsionaalne

karistus selle rikkumise eest..

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Viru Vangla 14. veebruari

2018. a käskkirja nr 6-3/128-1ning vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja on seisukohal, et pole

distsiplinaarsüütegu toime pannud, distsiplinaarmenetlus on läbiviidud ebakorrektselt ning tema

karistamine on ebaõige.

3. Vastuses kaebusele vaidles Viru Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 19. oktoobri 2018. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsust põhjendas

halduskohus järgnevalt.

5. Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla

kodukord“ (kodukord) punkt 1.12.8 näeb ette, et kinnipeetaval on keelatud käituda ebaviisakalt

ning kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning

väärikust riivavaid väljendeid. Käskkirjaga nr 6-3/128-1 karistati kaebajat Viru Vangla kodukorra

p 1.12.8 rikkumise eest, kuna teise kinnipeetavaga suheldes ning valvuri poole peaga viibates

kasutas kaebaja kahel korral ebaviisakat ja ebatsensuurset sõna „piider“. Vastustaja on seisukohal,

et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo, rikkudes Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8. Seega

lasub distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõendamiskoormus temal vastavalt HKMS § 59 lg-le 1.

Vastustaja tugineb distsiplinaarsüüteo tõendamisel kahele tõendile: videosalvestise vaatluse

protokollile (tl 16) ning valvur A. Nikuneni ettekandele (tl 12). Vangla 21. septembri 2018. a

vastuse kohaselt ei ole videosalvestis säilinud (tl 73). Olukorras, kus vastustaja tugineb ühe

tõendina videosalvestisele, ei piisa üksnes videosalvestise vaatlemise protokollist, vaid säilitada

tuleb ka esmane tõend ehk videosalvestis. Kohus ei ole veendunud, et protokoll kajastab

videosalvestisest

nähtunud

tegevust

adekvaatselt.

Protokoll

sisaldab

vanglaametniku

subjektiivseid järeldusi salvestisest nähtuva kohta. Videosalvestise kui dokumentaalse tõendi

analüüsimisel koostatud protokoll selles asjas ei ole seetõttu kaebaja distsiplinaarsüütegu kinnitava

tõendina arvestatav.

6. Tõendina on arvestatav vangla valvuri A. Nikuneni ettekanne, samuti tuleb arvestada kaebaja

distsiplinaarmenetluses antud selgitustega. Puudub mõistlik põhjus kahelda valvuri ettekandes

kajastatu õigsuses, kuna asjas ei ole objektiivseid tõendeid, mis kinnitaks, et vanglaametnik

kaebajat vaenaks.

Intsidendile eelnevalt kaebaja soovis helistada, kuid tema sõnul ei avanud valvur õigeaegselt

trellitatud ust, mistõttu oli ta sunnitud uksega kolistades valvuri tähelepanu püüdma. Kaebaja

möönab, et ärritus valvuri peale, sest tema hinnangul valvur pärast seda intsidenti ülbitses temaga

ning tegi etteheite uksega kolistamise kohta (tl-d 4 ja 15). Seega ei olnud kaebaja rahul valvuri

töökohustuste täitmisega ja oli ärritunud. Samuti tekkis valvuri ja kinnipeetava vahel sõnelus.

Etteheidetud teole eelnev kaebaja poolne ärritumine ning pahameele väljendamine viitab sellele,

et ta võis pahameele väljendamist jätkata ka hiljem, kasutades selleks ebasobivat ning selgelt

halvustava tähendusega sõnavara. Seega on alusetud ja oletuslikud kaebaja väited valvuri motiivi

kohta esitada teadvalt vale ettekanne. Kohtu hinnangul on valvuri ettekanne usaldusväärne ning

kinnitab distsiplinaarsüüteo toimepanemist.

7. Kohtupraktikas on rõhutatud, et ebatsensuursete ja ebaviisakate väljendite kasutamist ei muuda

õiguspäraseks isegi see, kui need ei ole suunatud konkreetsele vanglateenistujale või ei ole öeldud

eesmärgiga konkreetset vanglateenistujat solvata. Samuti ei muuda selliste väljendite kasutamist

lubatavaks asjaolu, kui kinnipeetav ütleb neid väidetavalt omaette või iseendale, kui see järgneb

vahetult vestlusele ametnikuga või toimub vanglateenistuja juuresolekul ega ka mitte siis, kui see

toimub otsese vestluseta ehk ametniku poole seljaga seistes. Ebatsensuurse ning halvustava

väljendi kasutamine vahetult pärast valvuriga vestlemist on iseenesest piisav alus täitmaks vangla

kodukorra punktis 1.12.8 sätestatud koosseisu.

8. Asja materjalidest ei nähtu, et distsiplinaarmenetluse läbiviija oleks kaebaja suhtes olnud

ilmselgelt negatiivselt meelestatud või isiklikult huvitatud asja lahendist. Kaebaja

mittenõustumine distsiplinaarmenetluse läbiviija seisukohtade ja järeldustega ei tähenda, et

menetleja oleks olnud erapoolik. Ka väidetavad minetused distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei

viita menetleja erapooletusele. Vangla direktor on korrektselt lahendanud taandamisavalduse ega

ole rikkunud menetlusnorme. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele,

materjalidest ei nähtu, et asjaolude väljaselgitamisel oleks vangla rikkunud oluliselt

menetlusnorme, hinnanud tõendeid meelevaldselt või jätnud olulised asjaolud kindlaks tegemata.

9. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjaga määranud kaebajale VangS § 63 lõikes 1 sätestatud

distsiplinaarkaristustest leebeima karistuse ning käsitlenud rikkumist kergena. Kahtlemata toob

igasugune distsiplinaarkaristus kaebaja jaoks kaasa negatiivseid tagajärgi, ent määratud leebeim

distsiplinaarkaristus on kaebaja üleastumise viisi ja raskusastet arvestades proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. M.M.esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega kaebus rahuldada.

11. Kaebaja on seisukohal, et intsidenti kajastava videosalvesti hävitamine on oluline, kuna see oli

ainus tõend, mis kinnitas, et kaebaja ei ole etteheidetavat tegu toime pannud, ta nimelt isegi ei

vestelnud ühegi kinnipeetavaga. Valvuri ettekandes mainitud kaaskinnipeetavat ei ole

distsiplinaarmenetluses üle kuulatud, sest ei olnud kedagi üle kuulata. Samas nõuab vangla

sisekorra eeskirja § 97 lg 2 p 6 ja § 98 lg 1, et tunnistajatelt võetakse seletused ja lisatakse need

distsiplinaarmenetluse protokollile.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele Viru Vangla vaidleb sellele vastu ja palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud rahuldamata M.M. kaebuse

talle distsiplinaarkaristuste määramise käskkirja tühistamiseks. Halduskohus on ammendavalt ja

selgesti jälgitavalt põhjendanud kaebajale distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasust ja

menetlusreeglite järgimist distsiplinaarmenetluste läbiviimisel. Ringkonnkohus nõustub

halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

14. Apellatsioonimenetluses on kaebaja põhiväiteks, et vaidlustatud käskkirjas on ebaõigesti

tuvastatud kaebajale omistatud rikkumine. Halduskohus on lugenud kaebaja rikkumise tõendatuks

üksnes ametniku ettekande alusel. Samas vastustaja hävitas videosalvestise intsidendi kohta ja

jättis asja materjalidele lisamata tunnistaja seletuse. Videosalvestise hävitamisega on kaebajalt

võetud võimalus oma väidete tõendamiseks. Tunnistajalt seletuse võtmata jätmine osutab, et teist

kinnipeetavat, kellega kaebaja väidetavalt vestles, ei olnudki, mis omakorda seab kahtluse alla

valvuri ettekande tõepärasuse tervikuna.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

15. Kaebaja rikkumise tuvastamisel on tõepoolest kesksel kohal olnud intsidendi kohta tehtud

vangla ametniku ettekanne, milles kaebaja käitumist kirjeldati. Vähemalt osaliselt oli tegemist nn

sõna sõna vastu olukorraga. Kuid asjaolu, et otsese tõendina rikkumise kohta on olemas üksnes

ametniku ettekanne ei välista kaebajale distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasust. Kaebaja

heidab küll ettekande koostanud ametnikule ja distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja karistuse

määranud ametnikule ette isiklikku huvitatust asjast, kuid ei ole haldusmenetluses ega ka

kohtumenetluses selgitanud, miks peaks vastustaja ametnikud olema isiklikult huvitatud kaebaja

kahjustamisest. Ringkonnakohus leiab, et ametiülesandeid täitva vangla ametniku pahausklikku

käitumist, ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist, ei saa eeldada. Kui kaebaja leiab,

et distsiplinaarmenetluses on ametnik esitanud kaebaja käitumise kohta ebaõigeid andmeid

isikliku vastumeelsuse tõttu, siis oli kaebaja kohustuseks oma seisukohta põhjendada ja selgitada

vähemalt seda, miks ametnikul võis kujuneda vastumeelsus kaebaja suhtes. Vastupidisel juhul

kujuneks olukord, kus sõna sõna vastu olukordades just kinnipeetava väidetel oleks ettemääratult

suurem kaal ning vastavalt oleks ebamõistlikult keerukas või lausa võimatu kinnipeetavate suhtes

distsiplinaarsete mõjutusvahendite kohaldamine ühe ametniku juuresolekul toime pandud

rikkumiste korral. Samas on just kaebaja see, kes kaheldamatult on isiklikult huvitatud menetluse

tulemusest, sest distsiplinaarkaristuse määramise korral tuleb temal taluda kahjulikku tagajärge.

Seega on eluliselt hoopis tõenäolisem, et kaebaja ise esitab rikkumise episoodide kohta ennast

õigustavaid väiteid, eitades rikkumiste toimepanemist või väites rikkumise õigusvastasust

välistava asjaolu esinemist.

16. Halduskohus jättis distsiplinaarsüütegu kinnitava tõendina arvestamata videosalvestise

vaatluse protokolli (tl 16), kuna kahtles tõendi usaldusväärsuses. Tulenevalt HKMS § 62 lg-st 6

võib arvestamata jätta tõendi, mis on kohtu hinnangul ilmselt ebausaldusväärne. Seega, kui kohus

ei ole veendunud tõendi ebausaldusväärsuses, siis ei ole alust tõendit tervikuna arvestamata jätta,

kuid kohus saab kahtlust arvestada tõendi hindamisel ühes teiste tõenditega. Seejuures nõustub

ringkonnakohus, et videosalvestise vaatlusprotokoll ei asenda salvestist ennast, ei ole samaväärselt

kontrollitav ega usaldusväärne. Samas ei ole ka protokolli osas alust arvata, et selle koostanud

ametnik tahtlikult moonutaks salvestiselt nähtuvat. Kaebaja liikumise kirjeldamise osas langeb

protokoll kokku nii valvuri ettekandega (tl 12) kui ka kaebaja enda selgitustega intsidendi kohta.

Vaatluse protokollile ei saa aga omistada suurt kaalu tõendina osas, milles ametnik interpreteerib

salvestiselt nähtuvat.

17. Kaebaja kirjeldus intsidendist lahkneb asjaolude kirjeldusest vaidlustatud otsuses kahes

aspektis. Esiteks väidab kaebaja, et valvur ei avanud eluosakonna trellust kui kaebaja sellele

lähenes ning tähelepanu saamiseks pidi kaebaja uksega kolistama, see omakorda kutsus esile

valvuri pahameele. Teiseks kinnitab kaebaja, et osakonda sisenemise järel ta ei vestelnud ühegi

kaaskinnipeetavaga ega saanud seega ka vestluse käigus kasutada talle omistatud väljendit.

Vaidlustatud otsuses on tuvastatud, et kaebaja ise oli rahulolematu, et ust tema jaoks koheselt ei

avatud ning avaldas sellekohast pahameelt ka valvurile ning kasutas etteheidetud väljendit vastates

kaaskinnipeetava küsimusele ning osutades samaaegselt valvuri suunas.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et eluliselt usutavam on vastustaja kirjeldus

intsidendist. Seda toetab videosalvestise vaatlusprotokoll ja kaebaja enda kirjeldus situatsioonist,

kuna kaebaja ise vähemalt möönab, et pidas valvuri tegevusetust trellukse avamisel hoolimatuks

või isegi pahatahtlikuks. Kui seejärel valvur küsis kaebajalt tema tegevuse kohta (uksega

kolistamine) selgitust, võis see olla piisav kaebaja ärritamiseks, kes ilmselt pidas intsidendi eest

vastutavaks valvurit ennast. Kui siis kaebaja ei rünnanud verbaalselt otse valvurit, võis ta

väljendada pahameelt vastuseks kolmanda isiku küsimusele. Määravat tähendust ei saa siinjuures

omistada sellele, et osakonda sisenemise järel kaebaja väitel ta ei vestelnud ühegi kinnipeetavaga.

Vestlusse asumist ei kinnita ka videosalvestise vaatlusprotokoll, selles puudub info kaebaja

suhtlemisest kaaskinnipeetavaga. Samas ei nähtu ka vaidlustatud otsusest ega valvuri ettekandest,

nagu oleks kaebaja asunud vestlusse ühe või mitme kinnipeetavaga. Ettekande kohaselt küsis keegi

kaaskinnipeetavatest kaebajalt: „Mis toimub?“, millele kaebaja vastas, kasutades etteheidetavat

väljendit. Selline suhtlus ei eelda püsivamale vestlusele omast ruumilist lähedust. Seetõttu ei

pruugi see olla tuvastatav ka videosalvestise vaatlusel. Sel põhjusel ei ole vastustaja seisukoht

vastuolus kaebaja liikumise kirjeldusega videosalvestise vaatlusprotokollis ning kaebaja eitusest

vestluse toimumise kohta ei järeldu etteheidetava väljendi mittekasutamine. Selles küsimuses on

teabeallikateks üksnes valvuri ja kaebaja selgitused intsidendi kohta. Eespool toodud põhjustel

peab ringkonnakohus usaldusväärsemaks valvuri versiooni.

Siinjuures on ekslik kaebaja seisukoht, et videosalvestise hävitamisega hävitas vastustaja ühtlasi

tõendi, mis oleks tõendanud, et kaebaja rikkumist toime ei pannud. Kuna videosalvestisel puudub

heli, siis käesolevas asjas ei saa salvestis olla teo toimepanemist kinnitavaks või ümberlükkavaks

ainsaks tõendiks. Tõendite kogumis hindamisel peab ringkonnakohus kaalukamaks teo

toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mida omakorda kinnitab vaidlustatud otsuses kirjeldutud

olukorra eluline usutavus.

18. Kaebaja heidab vastustajale jätkuvalt ette distsiplinaarmenetluste läbiviimise nõuete

rikkumist. Seejuures ei sea kaebaja kahtluse alla halduskohtu tuvastatut, et talle anti võimalus

esitada selgitusi, tutvustati distsiplinaarkaristuse protokolli ja võimaldati esitada vastuväited,

karistus määrati kuue kuu jooksul rikkumise toimepanemisest arvates ja karistuse määramisel on

vangla arvesse võtnud lubatud kaalutlusi. Kaebaja hinnangul tingib tema karistamise

õigusvastasuse

see,

et

distsiplinaarmenetluses

ei

võetud

selgitusi

tunnistajalt,

s.o

kaaskinnipeetavalt, kellega kaebaja väidetavalt vestles.

Ringkonnakohus osutab, et ettekande koostanud valvur ega kaebaja ise ei ole seda isikut nimeliselt

tuvastanud. Seega puudus menetluse läbiviijal võimalus konkreetselt isikult seletuste võtmiseks.

Kui kaebaja, erinevalt valvurist, mäletas intsidendi juures viibinud kinnipeetavat, saanuks ta

distsiplinaarmenetluses või ka halduskohtus taotleda selle isiku ülekuulamist. Kaebaja ei ole seda

võimalust kasutanud. Pidades silmas, et kaebaja kaaskinnipeetavaga pikemalt ei vestelnud, siis ei

pruukinud valvur seda isikut intsidendis tõepoolest meelde jätta, kuna tema tähelepanu oli

keskendunud kaebajale. Sündmuste kirjeldusest ilmneb, et valvuri suhtlus kaebajaga ei lõppenud

etteheidetava väljendi kasutamisega, vaid seejärel teavitas valvur kaebajat ettekande koostamisest

ja andis võimaluse selgituste esitamiseks. Distsiplinaarasja menetluse käigus tuli vastustajal

otsustada, kas tunnistaja leidmiseks jõupingutuste tegemine on põhjendatud, arvestades, millist

teavet tunnistajal võis olla. Kui vastustaja ei pidanud tunnistaja leidmist vajalikuks, siis

apellatsioonkaebuses viidatud vangla sisekorraeeskirja sätetest ei tulene vastupidist kohustust.

Tulenevalt VSkE § 97 lg 2 p-st 6 ja § 98 lg-st 1 tunnistaja ütluste märkimine distsiplinaarmenetluse

protokollis on nõutav üksnes juhul, kui tunnistajalt tegelikkuses on seletus võetud. Kuna

käesolevas asjas seda ei tehtud, siis ei olnud võimalik seda ka protokollis märkida.

19. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla halduskohtu seisukohta, et

etteheidetav väljend on ebatsensuurne ja halvustav ja seega on sellise väljendi kasutamine

vastuolus Viru Vangla kodukorra p-ga 1.12.8. Samuti ei vaidlusta kaebaja halduskohtu hinnangut,

et distsiplinaarkaristus on proportsionaalne. Seetõttu ringkonnakohus neid küsimusi täiendavalt ei

analüüsi.

20. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu otsusega on kaebus

põhjendatult rahuldamata jäetud.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

21. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3

kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

22. Vastavalt kaebaja taotlusele tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega

(HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/